← Eesti

5-22-7/4

Obsah (4)§ 24§ 149§ 152§ 15

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 5-22-7 7. november 2022 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett

) §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakenduspraktikast. Ka Riigikohtu praktika kohaselt tuleb individuaalkaebus võtta menetlusse, kui isikul muud tõhusad viisid oma õiguste kaitseks puuduvad. Kuna Riigikohus keeldus XX-i määruskaebust menetlemast viitega PankrS §-le 32, ei olnud selle normi põhiseaduspärasuse küsimust võimalik varem tõstatada. Kohtulahendi põhjendamine on osa ausa kohtumenetluse põhiõigusest ning TsMS § 669 lõike 1 punkti 5 järgi on otsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmine menetlusnormi oluline rikkumine. Maa- ja ringkonnakohus ei ole vähimalgi määral põhjendanud EL määrusest 2015/848 tulenevate nõuete eiramist. Kaebus on lubatav.

  1. XX-i kaebus sisaldab nelja taotlust. Esiteks palub XX Riigikohtul tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks PankrS § 32 koostoimes PankrS § 5 lõikega 2 osas, milles see ei võimalda esitada pankrotimääruse peale määruskaebust Riigikohtule.
  2. PankrS § 32 ei ole kooskõlas EL määruse 2015/848 artikliga 5 ning tuleb seetõttu jätta kohaldamata. Riigisisese õiguse järgi ei saa ajutise halduri nimetamise määruse peale üldse määruskaebust esitada, pankrotimääruse osas on ette nähtud üksnes ühekordne kaebeõigus. Kuna EL määrusest 2015/848 tulenevat kaebeõigust ei saa liikmesriigi õigusega piirata, on PankrS § 32 põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus ja tuleb tunnistada kehtetuks.
  3. PankrS § 32 on vastuolus ka

§-dega 14, 15, 24, 148 ja 149, kuna jätab XX-i ilma temale põhiseadusega tagatud õiglasest kohtuteest. Lisaks kuulub ringkonnakohtu määrus, millega lahendatakse maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus,

§ 24lõikes 5 sisalduva põhiõiguse kaitsealasse.

Ajutise halduri nimetamise määrus on menetlust lõpetav määrus, mille peale peab olema tagatud kahekordne kaebeõigus. Isegi kui

§ 149

lõikest 3 ei tulene põhimõtet, et kõik kohtuasjad peavad jõudma Riigikohtusse, nõuab pankrotimenetluse, iseäranis piiriüleste elementidega pankrotimenetluse algatamine Riigikohtu kontrolli.

§ 24

kohaselt ei tohi kedagi tema tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse.

  1. XX-i tsiviilasjas oli vaidluse all ennekõike kohtute pädevus asja menetleda. Tartu Maakohtul puudus pädevus pankrotiavalduse menetlusse võtmiseks ning ta rikkus kohustust kohtualluvust TsMS § 75 lõike 1 alusel kontrollida. Samuti tuleneb kohustus kohtualluvust kontrollida EL määruse 2015/848 artiklist
  2. Ringkonnakohus seda viga ei kõrvaldanud, PankrS § 32 välistab aga kaebeõiguse Riigikohtule.
  3. XX-i määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a pankrotimääruse peale sisaldas konkreetseid väiteid pankrotiseaduse vastuolu kohta põhiseadusega. Riigikohus keeldus määruskaebuse menetlusse võtmisest formaalse viitega PankrS §-le 32, jättes tähelepanuta, et edasikaebe sisuks ei ole PankrS § 31 lõike 6 alusel tehtud otsustused, vaid kohtualluvuse küsimused.

§ 152lõikest 1 tulenev kohustus jätta kohaldamata põhiseadusvastane õigusakt laieneb ka 3

(6)5-22-7 Riigikohtule, kelle põhjendatud seisukoht põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes peab nähtuma kohtulahendist. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a määrusest see ei nähtu.
  3. Teiseks palub XX tunnistada TsMS § 703 lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda esitada teistmisavaldust ringkonnakohtu määruse peale, mille peale ei saa sama seaduse kohaselt esitada määruskaebust Riigikohtule.
  4. Riigikohus ei võtnud menetlusse XX-i teistmisavaldust ringkonnakohtu määruse suhtes teistmise aluse puudumise tõttu TsMS § 702 lõike 2 mõttes. Teistmise alus oli ajutise halduri nimetamise määruse tõttu olemas. Alternatiivselt tulnuks Riigikohtul kaaluda, kas esineb teistmise alus tulenevalt kohtualluvuse valest määramisest.
  5. TsMS § 703 lõike 1 järgi ei ole lubatud teista neid kohtumäärusi, mille peale ei saa tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt edasi kaevata. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et teistmisavalduse võib esitada Riigikohtu määruse peale, millega jäeti määruskaebus läbi vaatamata. Riigikohtu seisukohast ei nähtu üheselt, kas sellest saab järeldada määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse teistetavust kehtiva õiguse alusel. Kuna PankrS § 32 piirab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamist ning TsMS § 703 lõike 1 järgi ei ole lubatud teista sellist ringkonnakohtu määrust, mille peale seaduse alusel ei saa esitada määruskaebust, ei saaks ringkonnakohtu määrust TsMS § 703 lõikes 1 toodud piirangu tõttu teista isegi juhul, kui Riigikohus leiab, et PankrS §-s 32 sisalduv edasikaebe piirang on põhiseadusega vastuolus. Selline olukord on vastuolus põhiseadusega.
  6. Kolmandaks palub XX tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks pankrotiseaduse osas, milles see ei sätesta, et ajutise halduri nimetamise määrus on maksejõuetusmenetluse algatamise otsus EL määruse 2015/848 mõttes, ning osas, milles see ei sätesta tõhusat menetluskorda sellise otsuse vaidlustamiseks võlgnikule ja igale võlausaldajale.
  7. Tartu Maakohus asus
  8. oktoobri
  9. a pankrotimääruses tagantjärele seisukohale, et ajutise halduri nimetamise määrus on maksejõuetusmenetluse algatamise otsus EL määruse 2015/848 mõttes. See seisukoht ei ole kooskõlas seadusega, EL määrusega 2015/848 ega põhiseadusega, rikkudes õigust õiglasele kohtuteele (

§-d 13–15 ja 24) ning õiguskindlust. Tartu Ringkonnakohus, lugedes õigeks Tartu Maakohtu käsitluse, et Tartu Maakohtu

  1. juuni
  2. a määrusega algatati maksejõuetusmenetlus, tõlgendas Euroopa Liidu õigust ekslikult. See, et ajutise halduri nimetamise määrus on maksejõuetusmenetluse algatamise määrus, peab selgelt nähtuma pankrotiseadusest.
  3. Maksejõuetuse põhimenetluse algatamisest Tartu Maakohtu
  4. juuni
  5. a ajutise halduri nimetamise määrusega sai XX teada Tartu Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a pankrotimäärusest. Ajutise halduri nimetamise määrus tehti tagaselja, seda ei ole XX-ile kätte toimetatud.
  8. Kui asuda seisukohale, et ajutise halduri nimetamise määrus on maksejõuetusmenetluse algatamise otsus EL määruse 2015/848 mõttes, peab sama määruse artikli 5 järgi olema võlgnikule ja igale võlausaldajale tagatud edasikaebeõigus sellise otsuse peale. Ajutise halduri nimetamise määruses puudub igasugune viide EL määrusele 2015/848, sh vaidlustamisviide. Olukord, kus riigisisene õigus ei võimalda maksejõuetuse põhimenetluse algatamise kohtulikku kontrolli, on vastuolus põhiseaduse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse §-ga 2 ning Euroopa Liidu õigusega. Ka kuulub ringkonnakohtu määrus, millega lahendatakse ajutise halduri nimetamise määruse peale esitatud määruskaebus,

§ 24lõike 5 esemelisse kaitsealasse ehk selle peale peab olema tagatud kahekordne kaebeõigus. 4

(6)5-22-7 23. Neljandaks palub XX tunnistada põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks ja kehtetuks PankrS § 32 osas, milles see ei võimalda ühelgi teisel võlausaldajal peale pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebust pankrotimääruse peale EL määruse 2015/848 artikli 5 alusel. 24.

§ 149

lõikest 3 koostoimes

§ 24

lõikega 5 tuleneb, et Riigikohtusse peaksid olema kaevatavad vähemasti lahendid, milles otsustatakse lõplikult ja isiku suhtes koormavalt isiku põhiõiguste või -kohustuste üle. Pankrotimenetlus, eriti piiriüleste elementidega pankrotimenetlus on menetlusliik, kus pankrotimenetluse algatamine nõuab Riigikohtu kontrolli. Kehtiv olukord on segane ja vastuoluline, mis halvendab nii XX-i kui võlgniku kui ka kõigi võlausaldajate positsiooni.

  1. Vaidlused kohtualluvuse üle Euroopa Liidus ei ole EL määruse 2015/848 artikli 19 alusel lubatud. Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus rikkusid Eestis pankrotti välja kuulutades nii EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust kui ka põhiseaduses sisalduvat õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Seetõttu tuleb PankrS § 32, milles see ei võimalda ühelgi võlausaldajal esitada määruskaebust pankrotimääruse peale, EL määruse 2015/848 artikli 5 alusel tunnistada Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. VAIDLUSTATUD SÄTTED
  2. PankrS § 32 [
  3. jaanuarist 2021 kuni
  4. juunini 2022 (k.a) kehtinud redaktsioonis] sätestas: „Pankrotimääruse peale võivad võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul pankrotiteate avaldamisest. Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse põhjendatud määrusega. Haldur ei või võlgniku nimel määruskaebust esitada ega võlgnikku määruskaebuse läbivaatamisel esindada.“
  5. TsMS § 703 lõige 1 sätestab: „Teistmine ei ole lubatud nende kohtumääruste suhtes, mille peale ei saa käesoleva seadustiku kohaselt edasi kaevata.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kaebusest nähtub, et kaebaja eesmärk on saavutada individuaalkaebuse esitamise abil tema tsiviilasjas jõustunud kohtumääruse tühistamine. Riigikohtu tsiviilkolleegium keeldus nimetatud kohtumääruse peale esitatud määruskaebust
  7. aprilli
  8. a määrusega menetlusse võtmast ja tagastas selle kaebuse esitajale.
  9. Riigikohtu praktika kohaselt saab isik pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada

§-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset (vt alates Riigikohtu üldkogu

  1. märtsi
  2. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, punkt 17; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. märtsi
  4. a määrus asjas nr 5-22-1/4, punkt 12).
  5. Mis puudutab kaebaja taotlust tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks pankrotiseadus osas, milles see ei võimalda esitada Riigikohtule määruskaebust pankrotimääruse peale (esimene taotlus), siis Riigikohus on korduvalt märkinud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale, mistõttu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust (vt viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. detsembri
  7. a määrus asjas nr 5-20-9/2, punkt 11). 5

(6)5-22-7 Selles osas tagas kaebajale tõhusa kaitse tsiviilasja menetlusse võtmise üle otsustanud kohtukoosseisu absoluutne kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel.

§ 15

ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu üldkogu

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-7-08, punkt 21; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. detsembri
  4. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-56-13, punkt 10; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  5. detsembri
  6. a määrus asjas nr 5-20-9/2, punkt 12).
  7. Taotluse kohta tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 703 lõige 1 osas, milles see ei võimalda esitada sama seaduse § 702 lõike 2 punkti 7 alusel teistmisavaldust ringkonnakohtu määruse suhtes, mille peale ei saa sama seaduse kohaselt esitada määruskaebust Riigikohtule (teine taotlus), märgib kolleegium, et TsMS § 703 lõiget 1 ei ole kaebaja suhtes kohaldatud.
  8. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis teistmisavalduse menetlusse võtmata põhjusel, et puudusid TsMS § 702 lõikes 2 sätestatud teistmise alused, mitte seetõttu, et teistmise välistas TsMS § 703 lõikes 1 sätestatud piirang. See piirang puudutab määruseid, mida ei saa nende olemusest tulenevalt vaidlustada üheski kohtuastmes, kuna selle lõike mõte on välistada teistmise võimalus eelkõige selliste määruste puhul, millega korraldatakse ja juhitakse menetlust ning mille võimalikele õiguslikele puudustele saab tugineda asjas tehtud lõpplahendi peale kaevates (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  9. detsembri
  10. a määrus asjas nr 3-2-2-1-14, punkt 9). Riigikohus saab

§ 15

lõike 1 teise lause järgi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kontrollida üksnes niisuguse õigusakti põhiseadusele vastavust, mis on isiku kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv ehk mida tuleb tema kohtuasja lahendamisel kohaldada (vt nt Riigikohtu üldkogu

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).
  3. Taotluse kohta tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks pankrotiseadus osas, milles see ei sätesta, et ajutise halduri nimetamise määrus on maksejõuetusmenetluse algatamise otsus EL määruse 2015/848 mõttes, ja osas, milles ei ole sätestatud tõhusat menetluskorda sellise maksejõuetusmenetluse algatamise otsuse vaidlustamiseks (kolmas taotlus), märgib kolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a määruse järgi on Tartu Maakohtu
  6. juuni
  7. a määrus, millega maakohus nimetas ajutise pankrotihalduri ning keelas XX-il kogu vara käsutamise tema nõusolekuta, maksejõuetusmenetluse algatamise otsus EL määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul saab isik, kelle õigusi selline määrus kitsendab, esitada selle peale määruskaebuse PankrS § 18 lõike 4 või EL määruse 2015/848 otsekohalduva artikli 5 lõike 1 alusel.
  8. Taotlus tunnistada põhiseaduse ja EL õigusega vastuolus olevaks ja kehtetuks PankrS § 32 osas, milles see ei võimalda ühelgi teisel võlausaldajal peale pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebust pankrotimääruse peale (neljas taotlus), jääb läbi vaatamata muu hulgas põhjusel, et

§ 15

järgi on igaühel õigus pöörduda kohtusse üksnes oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral. Seda kaebeõiguse üldist põhimõtet konkretiseerides on Riigikohus korduvalt leidnud, et isik saab ka põhiseaduslikkuse järelevalve asjades kaitsta vaid iseenda subjektiivseid õigusi. Põhiseadusest ei tulene õigust esitada kaebust avalikes huvides või teiste isikute õiguste kaitseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2019. a otsus asjas nr 5-19-33/2, punktid 9–10). 35. Eeltoodust lähtudes jätab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium XX-i kaebuse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.