Obsah (6)

§ 657§ 654§ 232§ 229§ 230§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2022, Tartu Tsiviilasja number

§ 657lg 1 p 1).

Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Asjas ei ole vaidlust, et kostjad on G.S. lapsed. Hageja on G.S. eestkostja ja paigutas ta hoolekandeasutusse, kus ta viibib alates
2. juunist
3. Hoolekandeasutuse kohamaks tasutakse G.S. pensionist ja puudujääv osa on kaetud valla eelarvest. Hageja nõuab kostjatelt ema ülalpidamiskohustuse täitmist ja hageja poolt G.S. eest tasutud hoolduskulude osalist hüvitamist (kummaltki kostjalt 165 euro kuus) käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja § 1023), kuna G.S. pension ei kata tema kohatasu. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusega, et kostjad on täielikult vabastatud oma ema ülalpidamise kohustusest, sest õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel ja ta on rikkunud jämedalt oma ülalpidamiskohustust kostjate suhtes alaealiste lastena (PKS § 103 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud asjaolud). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ning tõendeid kogumis õigesti hinnanud, mistõttu ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks kõiki põhjendusi uuesti korrata (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjad ei või oma vastuväidetes tugineda isikulistele tõenditele ja tunnistajate ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Isikulisi tõendeid ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et kostjate väitel nende kodused probleemid koolis arutlusel ei olnud. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja seisukohaga, et kostjatel on minevikusündmuste osas kõrgendatud tõendamiskoormis.

§ 232

lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Tunnistaja ütlus ning menetlusosalise vande all antud seletus on lubatavad tõendid (

§ 229lg 1).

Seega on maakohus asja lahendamiseks põhjendatult hinnanud tunnistajate ütlusi ja kostjate vande all antud seletusi kogumis.

1. PKS § 96 esimese lause ja PKS § 97 p 3 järgi on täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased) kohustatud andma ülalpidamist abivajavale alanejale või ülenejale sugulasele, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. 6 Hagejal on G.S. eest tasutud hoolekandeteenuse tasu hüvitamiseks kostjate vastu nõue vaid siis, kui kostjad on kohustatud G.S. ülal pidama. Kui kostjatel sellist kohustust ei ole, siis tuleb ainuüksi sel põhjusel jätta hagi kostjate vastu rahuldamata. Asjas ei ole vaidluse all ei G.S. abivajadus, tema sissetulekute suurus, hoolekandeasutuse kohamaksu suurus ega hageja poolt tasutud summad. PKS § 103 lg 1 järgi võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustaud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1) või kui õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2). Hageja on apellatsioonimenetluses vaidlustanud kostjate väited, et hageja jättis nad alaealistena hooldamata alkoholi kuritarvitamise tõttu. Maakohtus tuvastas tunnistaja L.T. ja kostjate vande all antud seletuste alusel, et G.S. kuritarvitas alkoholi juba ajal, kui kostjad olid lapseeas ja elasid tema juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Hageja ei eitanud G.S. alkoholismi eestkostja määramise menetluses (lk 5). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjatelt oma ema ülalpidamiskohustust nõuda on äärmiselt ebaõiglane. Kostjate vande all antud seletuste kohaselt tarbis G.S. alkoholi kogu aeg, mil kostjad oma elu tema juures mäletavad. Sama tõendavad tunnistajate ütlused. Alkoholi liigtarvitamise tõttu lahkusid mõlemad kostjad G.S. juurest kodust enne täisealiseks saamist. Kostjad pidid lapsepõlves kannatama nälga, taluma ema korraldatud alkoholiga pidusid ja tagama juba 7-8 aastaselt ise enda esmavajaduste rahuldamise. Vanema kohustuseks on olla lapse jaoks olemas ning osaleda tema kasvatamisel. Asjas on tõendatud, et G.S. neid kohustusi ei täitnud, mistõttu ei ole põhjendatud nõuda kostjatelt ka ülalpidamiskohustuse osalist täitmist. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et perioodil kui kostjad elasid kodus, saab eeldada ema poolset ülalpidamise kohustuse täitmist. Samas on see eeldus praegusel juhul asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Vanem peab oma elu korraldama viisil, et tema elustiil ja töökohustused ei kahjustaks alaealiste laste eest hoolitsemist. Tunnistaja V.V. ütlustest nähtub, et mõlemal vanemal oli alkoholiprobleem ja laste elu hoidsid üleval vanavanemad. G.S. oma lastest ei hoolinud. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja tugineb apellatsioonkaebuses G.S. poolt töötasu saamisele, mida viimane sai kasutada laste ülalpidamiseks, ei ole ta asjas esitanud ühtegi tõendit G.S. töökohtade ja sissetulekute kohta perioodil, mil kostjad elasid tema juures. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt (lk 74) ei jõudnud G.S. alkoholi tarbimise tõttu ka tööle, ta vallandati. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga apellatsioonkaebuses, et kui vanem töötab, siis ta ei peagi suutma lastele sooja toitu valmistada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et G.S. rikkus kostjate suhtes vanemakohustusi määral, mis toob kaasa lapse ülalpidamiskohustuse äralangemise oma vanema suhtes PKS § 103 lg 1 p 1 alusel.
2. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole ümber lükanud ka kostjate väiteid selles, et G.S. abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tulemusena. Tegemist on kostjate hinnanguga nende ema elus toimunule kostjatele teadaolevate asjaolude alusel. G.S.l diagnoositi dementsus ja ta vajas eestkostet juba 65 aastaselt, mis ei ole kõrge iga. Asja materjalidest ei nähtu G.S.l dementsuse väljakujunemiseks muid mõjureid kui alkoholi liigtarvitamine pikkade aastate vältel ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja väited selles, et alkoholism ei olnud G.S.l veel aastatel 1979-1983, kui oli vaja kostjate eest hoolitseda, veel välja kujunenud, on oletuslikud. Kostjate vande all antud seletuse kohaselt omandas G.S. pärimise teel kinnisvara, mille võõrandas ning saadud raha kasutas suuremas osas alkoholi ja pidude peale. Hageja ei ole seda 7 ümber lükanud. Nõustuda tuleb hagejaga, et oma vara võõrandamine ei ole keelatud, kuid asjas uuritud tõenditega ei ole kooskõlas hageja järeldus, et kui ka G.S. oma vara võõrandas, siis kasutas ta saadud raha vähemalt osaliselt kostjate ülalpidamiseks. Selle väite tõendamiseks ei ole hageja tõendeid esitanud. Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses väite, et teadmata on kostjate nimetatud tehingute toimumise aeg ja hind. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu menetluses hageja sellekohaseid vastuväiteid ei esitanud ega taotlenud kostjate väidete tõendamist kirjalike tõenditega (näiteks väljavõttega kinnistusraamatust). Hageja saaks ka ise kostjate väiteid avaliku kinnistusraamatu kaudu kontrollida. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et kinnisasja omamisel ja mõistliku käitumisega oleks G.S. saanud oma varalist olukorda parandada. G.S. poolt alkoholi liigtarvitamine on mõjutanud nii tema suhteid kostjatega, vara olemasolu kui ka tervislikku olukorda, mistõttu ei ole tema ülalpidamiskohustuse panemine kostjatele, ka osaliselt, õiglane.
3. Põhjendatud ei ole hageja väide, et maakohus rikkus menetlusnorme sellega, et jättis hagejale selgitamata, milliseid tõendeid peaks hageja esitama kostjate esitatud tõendite ümber lükkamiseks (kaebuse p 10).

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad menetlusosalised. Hagejat esindab käesolevas kohtumenetluses vallasekretär, kellelt saab eeldada menetlusnormide tundmist. Hageja avaldas maakohtu istungil peale kostjate taotletud tunnistajate ja kostjate vande alla antud seletuste ära kuulamist, et ta ei soovi asja arutamise täiendamist ja nõustus asja sisulise arutamise lõpetamisega (lk 74p). Samuti ei taotlenud hageja tõendite vastuvõtmist või nende kogumist apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga ka selles, et olukorras, kus G.S. osas on seatud eestkoste ja laste isa on surnud, ei olekski hagejal võimalik esitada kostjate vastuväiteid ümber lükkavaid tõendeid, sh tunnistaja ütlusi. Hageja ei ole väitnud ega põhistanud, et ta asjakohaseid tõendeid oleks üldse soovinud koguda (sh otsinud tunnistajaid, kes suhtlesid G.S. perega kostjate lapsepõlves (naabrid, õpetajad jt)). Seega on maakohus põhjendatult lahendanud asja olemasolevate tõendite alusel. 12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostjate menetluskulu nimekirja kohaselt on kostjate kulu apellatsioonimenetluses õigusabikulu apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest kokku 180 eurot (1, 5 h x 120 eurot). Nimetatud kulu tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 8 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks