Obsah (8)

§ 231§ 367§ 173§ 174§ 162§ 175§ 177§ 178

2-18-100488 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Haide Rimmel Otsuse tegemise aeg ja koht 7.detsember 2021.a Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-100488 Tsiviilasi Cart

§ 231

lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: - Hageja ja kostja vahel on sõlmitud 01.02.2015 töövõtuleping ning selle 2 lisa. Hageja teavitas vastavalt töövõtulepingu punktile 3.1. tellijat (kostjat) novembrikuu töö teostamisest 30.11.2017. Kostja luges töö vastuvõetuks ja hageja esitas 30.11.2017 tehtud töö eest arve nr 27/2017 summas 2139,00 eurot. Arve tasumise kuupäevaks oli 07.12.2017. Tasumisele kuuluv summa tähtajaks (07.12.2017) hageja kontole ei laekunud. 7 2-18-100488 - - - - 07.12.2017 esitas kostja raamatupidaja H. K. hagejale ettepaneku tasaarvelduseks. Hageja ei nõustunud tasaarveldusega osaliselt, kuivõrd hageja ei nõustunud kostja poolt 24.10.2017 esitatud arvega nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot. Kostja poolt 24.10.2017 esitatud arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot sisuks on kostjale Norras teemaksu kogumist võimaldava seadme puudumise eest määratud trahvi edasisuunamine hagejale. 12.12.2017 saatis hageja kostjale meeldetuletuse tasumata arve kohta. 13.12.2017 vastas kostja raamatupidaja H. K. nõudega kinnitada tasaarveldus, misjärel kannaks kostja arve jäägi üle. 14.12.2017 saatis kostja raamatupidaja H. K. loetelu kostja Saue Auto AS nõuetest hageja Cartak Service OÜ vastu. Hageja tasus arved nr MU191, MU205 ja VHÜ-5. Hageja ei nõustunud jätkuvalt arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot esitamisega. 15.12.2017 saatis kostja hagejale saldoteatise nr 33, mille kohaselt kostja nõudis hagejalt tasumata arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot kinnitamist. 21.12.2017 saatis hageja kostjale vastuse, mille kohaselt Cartak Service OÜ ei kinnita esitatud saldot, kuna erimeelsus esitatud arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot osas ei olnud lahendatud. 09.01.2018.a esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult (kostjalt) 2153,12 euro (põhivõla summas 2139,00 eurot ja viiviste summas 14,12 eurot) saamiseks. Kohus tegi 23.01.2018.a võlgnikule makseettepaneku, mis on võlgnikule kätte toimetatud 25.01.2018 e-toimiku kaudu. 23.01.2018 tasus võlgnik (kostja) hageja poolt esitatud arve nr 27/2017 osaliselt, so summas 1286,90 eurot, jättes tasumata 852,10 eurot. 26.01.2018 esitas kostja nõudele vastuväite, mille kohaselt teostas kostja tasaarvelduse arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot osas. 28. Pooled vaidlevad, kas 01.02.2015 sõlmitud töövõtulepingu kohaselt oli teemaksu tasumise seadme hankimise kohustus hagejal või kostjal ning kes vastutab Norra politsei poolt 01.10.2017 määratud trahvi eest. Kostja on seisukohal, et ta ei pea hagejale võlgnevust summas 852,10 eurot ega viiviseid tasuma kuivõrd hoopis hageja on rikkunud pooltevahelist lepingut ja tekitanud kostjale kahju. Kostja leiab, et hageja ei täitnud pooltevahelist lepingut ega hankinud tema poolt kasutatavale veokile seadet, mille tõttu pidas Norra politsei 01.10.2017 kinni hageja poolt juhitud veoki ning määras ilma seadmeta sõidu eest kostjale kui veoki omanikule trahvi 8 000 Norra krooni, s.o 852,10 eurot, mille kostja tasus 31.10.2017. Lisaks on kostja seisukohal, et hagejal tuleb kostjale hüvitada 2 797,5 eurot ja viivised, kuivõrd hageja on esitanud kostjale perioodil 31.01.2016 – 30.11.2017 arveid suuremas ulatuses, kui ta selleks pooltevahelise töövõtulepingu alusel õigustatud oli. Nimelt oli hageja õigustatud esitama kostjale tasuarveid kokku 68776,50 euro eest, kuid on teinud seda 71574 euro ulatuses, mistõttu on kostja poolt alusetul tasutud 2 797,50 eurot ja kuulub kostjale tagastamisele. 29. Hageja leiab, et kostja ei ole täitnud oma lepingujärgset kohustust anda töövõtjale töö teostamiseks vajalik seade (sõiduk) täielikult komplekteerituna, mistõttu määras Norra politsei teemaksu seadme puudumise eest trahvi kostjale. Hagejal ei ole seost sõidukiga XXXXXX ning hagejal ei ole sõlmitud Norra teemaksu tasumiseks vajalikku lepingut teemaksu kogujaga AutoPass. Lepingu lisa 1 punkti 6 kohaselt tasub teemaksud Saue-Auto AS ja seetõttu ei ole teemaksu tasujal õiguslikku alust suunata temale määratud trahv edasi hagejale (Cartak Service OÜ-le). Hageja leiab, et kostja on rikkunud 01.05.2015 sõlmitud töövõtulepingu punkte 5.3.5, mille kohaselt tellija (kostja) kohustub maksma töövõtjale (hagejale) valminud töö eest tasu vastavalt lepingule ning 4.2, mille kohaselt tellija (kostja) maksab töövõtjale (hagejale) tasu vastavalt töövõtja poolt esitatud arvetele. Vastavalt 01.05.2015 sõlmitud töövõtulepingu punkti 4.4. teisele lausele loeb hageja, et tema poolt 30.11.2017 esitatud arve nr 27/2017 ei ole tasutud, kuna kogu arvel näidatud summa ei ole laekunud hageja arveldusarvele. 30. VÕS § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 01.02.2015 VÕS § 635 8 2-18-100488 lg 1 mõttes töövõtulepingu ning selle 2 lisa. Seega on poolte vahel kehtiv võlasuhe töövõtulepingu näol. 31. VÕS § 100 näeb ette, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sama sätte lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. 32. Kohtul tuleb tuvastada järgmised poolte vahel vaidluse all olevad asjaolud:

1. a)kellel kohustuseks oli vaidlusaluse teemaksu tasumise (AutoPASS) seadme hankimine;
2. b)kas oleks piisanud vana seadme paigaldamisest;
3. c)kas hagejal oli võimalik seadet hankida töö käigus, arvestades töö iseloomu ning seadme saadavust;
4. d)kas hageja on täitnud teavitamiskohustust nõuetekohaselt;
5. e)kas kostjal oli õigus oma kahjunõue (s.o arve nr VHÜ-6) tasaarvestada hageja tasunõudega (s.o arvega nr 27/2017). 33. Poolte vahel 01.02.2015 sõlmitud töövõtulepingu punktis 5 on sätestatud poolte õigused ja kohustused. Lepingu alapunkti 5.1, mis käsitleb töövõtja kohustusi, punktis 5.1.5 on sätestatud, et töövõtja kohustub hankima kõik töö teostamiseks vajalikud materjalid, kui materjalide hankimine kuulub töövõtja töövõttu. Lepingu alapunkti 5.3, mis käsitleb tellija kohustusi, punktis 5.3.3 on sätestatud, et tellija kohustub hankima ja andma töövõtjale üle kõik töö teostamiseks vajalikud materjalid, kui materjalide hankimine kuulub tellija töövõttu. Seega ei tulene poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust üheselt välja seda, kelle kohustuseks oli vaidlusaluse teemaksu tasumise seadme hankimine, kuivõrd mõlema punkti (s.o 5.1.5 ja 5.3.3) kohaselt oli kummagi poole kohustuseks hankida kõik töö teostamiseks vajalikud materjalid, kui materjalide hankimine kuulus poole töövõttu. 34. Hageja leiab, et teemaksu tasumise seadme hankimise kohustus oli kostjal tulenevalt lepingu p-st 5.3.3 ning kostja seevastu leiab, et teemaksu tasumise seadme hankimise kohustus oli hagejal tulenevalt lepingu p-st 5.1.5. Lisaks on kostja väitnud, et pooled on omavahel kokku leppinud, et seadme hankimise kohustus lasub hagejal. Kohtu hinnangul on lepingu punktides 5.1.5 ja 5.3.3 toodud tingimused lahtised tingimused VÕS § 26 lg 1 mõttes, mille kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata. Seega leiab kohus, et lepingu punktides 5.1.5 ja 5.3.3 toodud tingimuste kindlaksmääramine toimus poolte poolt alles edasise koostöö käigus. Nimelt mõlemad lepingutingimused sätestavad mõlemale poolele tööks vajalike materjalide hankimise kohustuse, kuid jätavad avatuks kohustuse konkretiseerimise kindlate materjalide osas ilmselt sellel eesmärgil, et jõuda selles kokkuleppele edaspidi. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et käesoleval juhul saab asuda seisukohale, et seadme hankimise kohustuse kindlaksmääramiseks tuleb analüüsida ja hinnata poolte varasemat praktikat lepingu täitmisel ning esitatud tõendeid. 35. Kostja on seisukohal, et hageja oli teadlik, et tal tuleb teemaksu tasumise seade hankida ning hageja on seda hagiavalduses ise kinnitanud. Kohus, olles tutvunud poolte esitatud väidete ja seisukohtadega leiab, et hageja on hagiavalduses tõepoolest kinnitanud, et kostja poolt informeeriti hagejat, et hagejal tuleb seade ise hankida, kuivõrd hagis on hageja toonud järgmist: „Veoki dokumente ja võtmeid kätte andev isik T. V. (kostja sekretär) informeeris autojuhti (hagejat) seadme puudumisest ja soovitas selle Norra piiripunktist ise hankida“. Poolte esitatust nähtub, et hageja nõustus seadme hankimisega, kuivõrd ei vaielnud sellele tol hetkel vastu ning asus tööülesandeid täitma (st asus Norra poole teele). Eeltoodust nähtub, et pooled sõlmisid ka pärast nendevahelist töövõtulepingu sõlmimist täiendavaid kokkuleppeid jooksvalt koostöö käigus, millega määrasid kindlaks lepingupoolte kohustused konkreetsete toimingute osas, mh võttis hageja kohustuse hankida teemaksu tasumise seade. Nimelt 30.09.2017 andis kostja töötaja T. V. hagejale üle veoki dokumendid ja võtmed ning teavitas hagejat, et kuna veokil puudub AutoPASS-seade, tuleb hagejal see Norra piiripunktist ise hankida. Samuti selgub kostja poolt vastuse lisana 2 esitatud 30.11.2017 toimunud koosoleku protokollist, et hageja ei esitanud vastuväiteid sellele, et tal oli seadme hankimise kohustus. Vastupidi, 30.11.2017 koosoleku protokollist nähtub, et hageja kinnitas, et kostja poolt oli hagejat 9 2-18-100488 teavitatud, et hagejal tuleb seade ise hankida. Lisaks hageja nõustus kostjale trahvisumma hüvitama. Samuti on kostja esitanud vastuse lisana nr 3 kostja sekretäri T. V. poolt 07.05.2018 koostatud seletuskirja, milles viimane kinnitab, et poolte vahel oli kokkulepe hageja kohustusest seadme hankimise kohta Norra piiripunktis. 36. Hageja on väitnud, et tal polnud võimalik uut seadet hankida, kuivõrd AutoPASS seade on seotud registreerimismärgiga ning seade hakkab toimima pärast lepingu sõlmimist kuni 24 tunni jooksul. Seetõttu on hageja seisukohal, et isegi juhul, kui Norra piiripunktis olnuks AutoPASS seade saadaval, ei oleks ta saanud seadet kasutada. Hageja tõendas oma väiteid AutoPASS kodulehelt kättesaadava infoga, mis hageja hinnangul kinnitab, et AutoPASS seade on seotud registreerimismärgiga. Hageja leiab, et kuna kostjal oli juba olemas AutoPASS seade registreerimismärgile XXXXXX, pidanuks kostja selle panema veokile, mis anti hageja kasutusse kaubaveo teostamiseks Norras. Lisaks leiab hageja, et kostjal oli erinevaid võimalusi, et tellida seade kohapeale. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud paigaldama tema kasutusse antud uuele veokile sama seadme, mis oli paigaldatud kostja eelmisele veokile. Hageja on seisukohal, et tal ei oleks olnud võimalik kasutada AutoPASS seadet isegi juhul, kui ta oleks selle Norra piiripunktist ise hankinud, kuna
6. a)seadmel ei ole kehtivust enne, kui on sõlmitud selleks vastav leping,
7. b)seadme registreerimiseks võib kuluda 24 tundi alates vastava lepingu allkirjastamisest ja
8. c)lepingut ei saa sõlmida piiripunktis. Hageja tugineb oma väidetes AutoPASS koduleheküljel avalikustatud nn korduma kippuvatele küsimustele AutoPASS-i soetamise kohta. Kostja on seisukohal, et sama seadet uuele veokile paigaldada ei olnud võimalik, kuna seadme kasutamine sõltub sõiduki margist ja väljalaskeaastast. Kostja seisukohta kinnitas ka kostja sekretär T. V. oma 07.05.2018 seletuskirjas (hagivastuse lisa 3), milles V. kinnitas, et seadme kasutamine on sõltuvuses sõiduki margist ja väljalaskeaastast, kuna portaalis registreerides küsitakse auto marki, väljalaskeaastat ja kaalu. Samas seletuskirjas on V. märkinud lisaks, et kostjal on sõlmitud leping Norra teemaksu koguva ettevõttega AutoPass ning autojuht ei pea piiril lepingut sõlmima, vaid ta saadab seadme numbri kostja sekretärile, kes seob selle kostja lepinguga iseteeninduse portaalis. Seega hageja kohustuseks oli üksnes seadme hankimine Norra piiripunktist ning ülejäänud toimingud (s.o seadme sidumine AutoPASS-ga sõlmitud lepinguga) saanuks teostada kostja sekretär AutoPASS iseteeninduse portaalis. Kostja on kinnitanud (kostja 16.05.2018 seisukoha p 2.2.2 ja 16.10.2018 menetlusdokumendi lisa 3), et tal oli juba varasemalt sõlmitud leping Norra teemaksu koguva ettevõttega AutoPASS. Eeltoodust ilmneb kohtule, et hageja ei oleks pidanud piiril lepingut sõlmima, vaid tal oleks piisanud sellest, kui ta oleks saatnud uue seadme numbri kostja sekretärile, kes oleks sidunud selle koheselt kostja lepinguga iseteeninduse portaalis. Seega ei oleks pidanud hageja ootama 24 tundi, et leping jõustuks või et seade saaks registreeritud. Kohus leiab, et hageja pidi olema AutoPASS-ga sõlmitud lepingu olemasolust teadlik, kuivõrd hageja teadis, et kostjal oli juba varasemast ajast üks kehtiv AutoPASS seade olemas, mis oli paigaldatud teisele kostjale kuuluvale veokile (registreerimismärgiga XXXXXX). Seega ilmneb eeltoodust, et kostja poleks saanud paigaldada hageja kasutusse antud uuele veokile (registreerimismärgiga XXXXXX) sama seadet, mis oli paigaldatud kostja eelmisele veokile (registreerimismärgiga XXXXXX), kuna seadme kasutamine sõltub sõiduki margist ja väljalaskeaastast. 37. Lisaks on hageja esitanud väite, et Norra piiripunktis (Helligskogen) ei olnud seadet saadaval, mistõttu tal polnud võimalik seadet ise hankida. Kostja hagejaga ei nõustu, kuivõrd seadmed on piiripunktis saadaval ööpäevaringselt. Kostja hinnangul kinnitab seda muu hulgas ettevõtte AutoPass kodulehel avaldatud informatsioon (hagivastuse lisa 4), mille kohaselt on Helligskogeni piiripunkt avatud 24/7 ehk ööpäevaringselt ning lisaks on seade kättesaadav ka igas bensiinijaamas. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuivõrd Helligskogeni piiripunkt on avatud 24/7, siis see justkui tähendaks, et selles piiripunktis oleks ka vaidlusalused seadmed alati saada. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles osas, et isegi kui piiripunktis polnud seadet tol hetkel (s.o 01.10.2017) saadaval, olnuks hagejal võimalik seade hankida mujalt (sh näiteks bensiinijaamast vm). Kostja on esitanud väljavõtte hageja sõidupäevikust (hagivastuse lisa 5), mis kajastab hageja poolt 01.10.2017 teostatud sõitu ning millest nähtub, et hageja jõudis Norra piiripunktile 01.10.2017 kell 16:38 (hageja jõudis piiripunktile tegelikult küll kell 14:38, kuid kuna sõidupäevik on seadistatud 2-tunnise ajavahega, siis 10 2-18-100488 tegelik piiripunktile jõudmisel aeg oli kell 16:38) ning peatus piiripunktil 8 minutiks. Kuivõrd hageja peatus piiripunktis üksnes 8 minutit, tekib kohtu hinnangul kostjal põhjendatud kahtlus, kas hageja üldse püüdis seadet hankida. Kohus leiab, et vastavalt eeltoodule ning kuivõrd hageja pole tõendanud kuidagi, et ta oleks püüdnud vaidlusalust teemaksu tasumise seadet hankida, on hageja väited seadme hankimise võimatuse kohta põhjendamatud. 38. Hageja on esitanud väite ka selle kohta, et tema otsus sõita Norra piiripunktilt edasi ilma seadet hankimata, oli ajendatud asjaolust, et tema poolt veetav koorem oli kiireloomuline ning pidi kindlal kellaajal sihtkohas olema. Hageja esitas kohtule saatelehed kokku 5-l lehel (16.07.2018 menetlusdokumendi lisa 6), mis tõendavad kauba pealelaadimist 28.09.2017 ja kohustust toimetada kaup kokku 9-le erinevale kliendile erinevas sihtkohas hiljemalt 02.10.2017. Hageja selgitas, et kuna Norras algab tööpäev kell 7 ja laod lõpetavad kell 15, mahalaadimist vajas 25 tonni kaupa, oli ilmselge, et tegemist oli kiireloomulise veosega, et jõuda osakoormatest koosnev koorem erinevates sihtkohtades samal päeval maha laadida. Hageja toob välja, et saabus Norra piiripunkti pühapäeva (01.10.2017) õhtul ja lahkus sealt, et kaup õigeks ajaks sihtpunkti toimetada. Hageja leiab, et kostja saatis ebaõigeid juhiseid andes ja lepingut mittetäites hageja teostama kiireloomulist kaubavedu. 39. Kohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud, et talle oleks antud korraldus kaup kiirelt ja kindlal kellajal sihtkohta toimetada või et kostja poolt oleks antud mingisugust infot, mis oleks võimaldanud hagejal taolisi järeldusi teha. Kõnealusest Norra piiripunktist (Helligskogen), kus hageja peatus 8 minutit, oli sõidutee ajaline kestus teekonnal Helligskogen - Tromsö 2 tundi (kostja 16.10.2018 menetlusdokumendi lisa nr 2). Kuna hageja jõudis Helligskogeni piiripunkti 01.10.2017 kell 16:38, oli tal Tromsö linna jõudmiseks aega 02.10.2017 päeva lõpuni üle 31 tunni. Asjaolu, et hagejal tuli toimetada veos kokku üheksale kliendile Norras hiljemalt 02.10.2017 ning et hagejal oli selleks aega üle 31 tunni alates Norra piiripunktile jõudmisest 01.10.2017 kell 16:38, ei anna hagejale alust jätta vaidlusalune seade hankimata või selle hankimise võimatuse korral jätta kostja sellest teavitamata.. 40. Hageja väidab, et ta jõudis Norra piiripunkti õhtusel ajal ning seetõttu ei olnud tal võimalik enam kostjat seadme saamise võimatusest informeerida. Hageja leiab, et kuna kostja ei ole täitnud lepingut nõuetekohaselt ja andis ebaõigeid juhiseid, ei oma tähtsust kostja väited, s.h. etteheide, miks ei helistanud hageja pühapäeva 01.10.2017 õhtul kostjale. Kostja on esitanud väljavõtte hageja sõidupäevikust (hagivastuse lisa 5), mis kajastab hageja poolt 01.10.2017 teostatud sõitu ning millest nähtub, et hageja jõudis Norra piiripunktile 01.10.2017 kell 16:38 (hageja jõudis piiripunktile tegelikult küll kell 14:38, kuid kuna sõidupäevik on seadistatud 2-tunnise ajavahega, siis tegelik piiripunktile jõudmisel aeg oli kell 16:38) ning peatus piiripunktil 8 minutiks. Seega on kohtu hinnangul põhjendamatu hageja väide, et tal polnud võimalik kostjat seadme puudumisest informeerida, kuivõrd kellaajaliselt polnud veel tööpäeva lõppki ning hagejal oli võimalus kostjat teavitada näiteks saates kostjale sõnumi või proovides talle helistada. Asja materjalidest ei nähtu, st hageja pole kuidagi tõendanud, et ta oleks teinud selleks mistahes pingutusi. Seega kohus nõustub kostjaga, et hageja on rikkunud pooltevahelise töövõtulepingu punkti 5.1.3, mis kohustas hagejat pöörduma viivitamata kostja poole juhiste saamiseks, kui need on vajalikud töö teostamiseks ning punkti 5.1.4, mille kohaselt kohustub töövõtja (hageja) teavitama tellijat (kostjat) koheselt kõigist asjaoludest, mis mõjutavad töö teostamist või töövõtja (hageja) muude lepinguliste kohustuste täitmist ning mille vastu on tellijal (kostjal) mõislik huvi. Nimelt kohus leiab, et juhul, kui Norra piiripunktis ei olnudki AutoPASS-seadet saada, oleks pidanud hageja kostjat sellest viivitamata teavitama vastavalt lepingu punktidele 5.1.3 ja 5.1.4. 41. Lisaks on hageja nii hagiavalduses kui ka 30.11.2017 toimunud koosolekul kinnitanud, et otsuse lahkuda Norra piiripunktist ilma seadet soetamata võttis hageja vastu ainuisikuliselt ja ilma kostjat teavitamata („Nii..otsuse võtsin vastu mina ühekülgselt sealt piiri pealt ära minna“). Kohus nõustub siinkohal kostjaga, et selliselt toimides on hageja rikkunud pooltevahelise töövõtulepingu punkti 5.1.4, mille kohaselt kohustub töövõtja (hageja) teavitama tellijat (kostjat) koheselt kõigist asjaoludest, mis mõjutavad töö teostamist või töövõtja (hageja) muude lepinguliste kohustuste täitmist ning mille vastu on tellijal (kostjal) mõislik huvi. Nimelt kohtu hinnangul oli hagejal lepingu punktist 5.1.4 kohustus 11 2-18-100488 teavitada kostjat seadme puudumisest Norra piiripunktis, kuna see asjaolu mõjutas töö teostamist (lepinguliste kohustuste täitmist) ning kostjal oli ilmselt huvi teada seadme olemasolust, kuivõrd teadmise korral oleks kostja saanud anda hagejale juhised edasitoimimiseks ning trahvi vältimiseks. 42. Vastavalt ülaltoodud põhjendustele, tõenditele ja õiguslikele alustele leiab kohus, et vaidlusaluse teemaksu tasumise seadme hankimise kohustus oli hagejal ning hageja on seda kohustust rikkunud, mistõttu määras Norra politsei kostjale trahvi summas 8000 krooni ehk 852,10 eurot. Kohus on seisukohal, et kostjale määratud trahvi eest on vastutav hageja, kuivõrd otsuse lahkuda Norra piiripunktist ilma seadet soetamata, võttis hageja vastu ainuisikuliselt ja ilma kostjat teavitamata, mis viis olukorrani, et Norra politsei määras kostjale liiklustrahvi AutoPASS-seadme (võimaldab teemaksu tasumist) puudumise eest. Kostja ei saa olla vastutav hageja teo eest, milleks kostja ei ole hagejat kohustanud ja millest kostja ei olnud teadlik. 43. Seega, kuna poolte vahel oli kehtiv leping, millest tulenevat kohustust (teemaksu tasumise seadme hankimise kohustust) on hageja rikkunud ja tekitanud kostjale kahju ning ei esine hageja vastutust välistavaid asjaolusid, on kostja õigustatud arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot tasaarvestama hageja arvega nr 27/2017, so kostja poolt tasumata jäänud summaga 852,10 eurot. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. 44. Järgnevalt analüüsib kohus kostja nõude, s.o põhivõlgnevus summas 2797,5 eurot ja viiviste hüvitamise, põhjendatust. Kostja on seisukohal, et hageja on esitanud kostjale perioodil 31.01.2016 – 30.11.2017 arveid suuremas ulatuses, kui ta selleks pooltevahelise töövõtulepingu alusel õigustatud oli. Nimelt oli hageja õigustatud esitama kostjale tasuarveid kokku 68776,50 euro eest, kuivõrd 01.02.2015 sõlmitud töövõtulepingu lisas nr 1 on pooled kokku leppinud, et lepingutasu Eesti-NorraTaani-Norra liinil on päevas 107,50 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuid hageja on esitanud arveid hoopis 71 574 euro ulatuses, mistõttu on kostja poolt alusetul tasutud 2 797,50 eurot ja kuulub kostjale tagastamisele. 45. Hageja vaidleb kostja nõudele vastu ning leiab, et kostja nõue on põhjendamatu, kuna pooled sõlmisid suuliselt uued tasukokkulepped. Hageja selgitab, et algselt oli tõepoolest kokku lepitud päevamääras 107,50 eurot + km, siis alates jaanuarist 2016 lepiti jooksvalt kokku päevamääraks 110 eurot + km ja alates veebruarist 2017 lepiti jooksvalt kokku päevamääraks 115 eurot + km. Kostja poolt 16.05.2018 menetlusdokumendile lisatud arvetelt on näha, et need on kinnitatud juhatuse liikme T. M. poolt, kes oli volitatud isik ka töövõtulepingu täitmisega seotud küsimustes (lepingu p 7.1). Hageja toob välja, pooltevahelistes suhetes aktsepteeriti suulisi kokkuleppeid. Kostja vaidleb hageja väitele vastu ning kinnitab, et uusi tasukokkuleppeid pooled sõlminud ei ole. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid selles osas, et pooled oleks päevamäära tasudes teisiti kokku leppinud, kui on lepingus, tuleb lähtuda lepingu lisas nr 1 sätestatud tasukokkulepetest (päevamäärast), milleks on Eesti-Norra-Taani-Norra liinil 107,50 eurot/päevas. 46. Hageja on välja toonud, et suuliste kokkulepete sõlmimist ja aktsepteerimist kinnitavad ka järgnevad asjaolud. Näiteks sätestab töövõtulepingu lisa 2, et hageja teostab kaubavedu ostja omandis oleva veokiga registreerimismärgiga XXXXXX, samas kui hagi on seotud arve tasumata jätmisega kaubavedude eest, mis teostati veokiga registreerimismärgiga XXXXXX. Hageja tõi välja veel, et kui töövõtulepingu lisa 1 punkt 5 nägi ette, et kostja tagab ja tasub igakuiselt hagejale mobiiltelefoni limiidi 34 eurot, aktsepteerisid pooled suulises vormis, et kostja poolt kuulub hagejale hüvitamisele vaid 19,90 eurot. Hageja lisas kostja juhatuse liikme H. K. kirja hagejale (lisa 7), kus on viidatud suulises vormis kokkulepitud töövõtulepingu tingimuste muutmisele, nimelt palus kostja hageja esitatud telefoniarveid korrigeerida vastavalt suuliselt kokkulepitule. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud e-kirjavahetus, millega kostja teavitab hagejat asjaolust, et kostja tasub hagejale kompensatsiooni viimase telefoniarvete eest summas 19,90 eurot, tõendab üksnes telefoniarvete osas sõlmitud kokkulepet ning ei ole kohane tõend vastuhagis esitatud nõude vaidlustamiseks. Nimelt hageja pole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe hagejale lepingust kokkulepitust suuremas ulatuses tasu maksmise osas. 12 2-18-100488 47. Kohus tuvastas, et poolte vahel on kehtiv võlasuhe, kuivõrd pooled sõlmisid 01.02.2015 töövõtulepingu. Pooltevahelise töövõtulepingu punkti 4.2 kohaselt maksab tellija (kostja) töövõtjale (hagejale) tasu vastavalt töövõtja poolt esitatud arvetele. Seejuures on pooled leppinud täiendavalt 01.02.2015 sõlmitud kõnealuse töövõtulepingu lisas nr 1 kokku, et lepingutasu Eesti-Norra-TaaniNorra liinil on päevas 107,50 eurot, millele lisandub käibemaks (hagiavalduse lisa 1). Vastuhagi lisa 6 kohaselt on hageja on esitanud kostjale arveid 110 euro ja 115 euro (millele lisandub käibemaks) suuruse päevamäära alusel ning kostja on kõik vastavad arved hagejale ka tasunud. Kostja on tuvastanud, et hageja on esitanud talle kõrgema päevamääraga arveid alates 2016. aasta algusest. Kuna kostja on kõik arved täielikult tasunud, kuid selleks puudus tal õiguslik alus, nõuab kostja hagejalt alusetult makstud raha tagasi, kuivõrd hageja on kostja arvel alusetult rikastunud. 48. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Pooltevahelise 01.02.2015 sõlmitud töövõtulepingu lisa nr 1 kohaselt tuli kostjal tasuda hagejale lepingutasu päevas 107,50 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on esitanud kostjale aga arveid 110 euro suuruse ja 115 euro suuruse päevamäära alusel, mille kohta pooltel kokkulepe puudub. Järelikult on hageja tasunõue 107,50 euro suurust päevamäära ületavas osas alusetu ning see tuleb kostjale tagastada. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Vastavalt eeltoodule on põhjendatud kostja nõue hageja vastu summas 2 797,50 eurot. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 367

võimaldab esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Vastavalt eeltoodule on põhjendatud kostja nõue hageja vastu viiviste tasumiseks põhinõudelt summas 2 797,50 eurot alates 17.05.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni. 49. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kostja vastuhagi. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja põhivõla summas 2 797,50 eurot ning viivised alates 17.05.2018 kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 50. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (

§ 173lg 1).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (

§ 174

lg 1).

§ 162lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hageja hagiavalduse rahuldamata ja rahuldab kostja vastuhagi, siis jäävad poolte menetluskulud hageja kanda.

§ 174

lg 1 ja 177 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, siis vastavalt

§ 175lg-le 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

1. Kostja on 16.10.2018 esitanud oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks kokku 2 277 eurot. 01.12.2021 on kostja esitanud täiendava menetluskulude nimekirja summa 650 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud 13 2-18-100488 nõupidamised kliendiga, materjalidega tutvumine, erinevate menetlusdokumentide koostamine, päring äriregistrist ning tõendite kogumine.
2. Kostja on oma menetluskulude nimekirjas märkinud teda esindanud vandeadvokaadi tasumääraks 130 (ilma käibemaksuta). Tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14.). Kohus leiab, et kostja esindaja(vandeadvokaadi) tasumäär vastab kohtupraktikas mõistlikuks peetud tasemele ning sellist tasumäära saab Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda ja Riigikohtu senist praktikat arvestades pidada mõistlikuks. Seega loeb kohus hageja esindaja põhjendatud ja vajalikuks tasumääraks 130 eurot. 53.

§ 174

lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja on kinnitanud, et ta saab tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega arvestab kohus hüvitatavate menetluskulude summa kindlaksmääramisel õigusabikulu summa ilma käibemaksuta.

1. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud ja kulud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja käigu ja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Tsiviilasja materjalidest selgub, et kostja on 16.05.2018 tasunud vastuhagiavalduselt riigilõivu summas 275 eurot ning 25.05.2018 on kostja tasunud vastuhagilt riigilõivu lisaks summas 25 eurot, seega kokku 300 eurot.
2. Kohus rahuldab kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kohus määrab kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 3175 eurot (300 eurot riigilõiv ning 2875 eurot lepingulise esindaja tasu 22,5 töötunni eest tasumääraga 130 eurot tunnis). Kuivõrd kostja kinnitas, et ta saab tehtud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus hagejalt kostja menetluskulud välja ilma käibemaksuta.
3. Vastavalt kostja taotlusele määrab kohus, et hagejal tuleb tasuda menetluskuludelt viivist (

§ 177

lg 4) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 57. Kohus selgitab, et

§ 178

lg 1 ja lg 2 kohaselt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2022. a otsusega nr 2-18100488. 14