KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 15.11.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-1627 Haldusasi X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 28

) § 26 lg 3 teise lause kohaselt võidakse laps arvata vanema pere koosseisu vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele. Järelikult on vanematel valikuvabadus, kuidas pere koosseisu määratleda just perehüvitise maksmise tähenduses. 8.2 Lasterikka pere hüvitis 300 euro suuruses on sobiv lahendus, et

§-de 2 ja 15 sätestatud eesmärke täita. Lasterikka pere toetus ja lapsetoetus ei ole oma olemuselt lahutamatult seotud. Eriti kui laste emadel ei ole õigust lasterikka pere toetusele või lapsed ei saa mingit teist kaudu seda toetust endale. Asjaolu, et lasterikka pere toetust ei maksta kaebajale, sest ta on laste emadega sõlminud kokkuleppe, et lastetoetust makstakse laste emadele, et tohiks mõjutada laste õigust isa kaudu saada lasterikka pere hüvitist. 8.3 Kaalutlusel on tuginetud

§ 21lg 1 ja § 26 lg-le 1.

Nimetatud sätted aga ei näe ette, kellele vanematest hüvitist makstakse. SKA ei näita kaalutluste teostamisel välja ka mõnda muud initsiatiivi, kuidas lapsed võiksid saada hüvitist. Kaebaja leiab, et Riigikohtu lahendist nr 3-181672 tuleneb, et kuna kaebaja peres on kolm last, kes ei saa hüvitist üksnes seetõttu, et formaalselt vanemate kokkulepe seda ei võimalda, on laste rahaasjad haavatavad. Siinkohal tuleks SKA-l seada sisse erieestkoste, mida ei ole tehtud. 8.4 Riigikohus leidis lahendus nr 3-18-1672, et peretoetused peavad jõudma lasteni kiiresti. Kaebaja pakutud lahendus, mille puhul lastetoetust makstakse laste emadele ja lasterikka pere toetust kaebajale, tagaks kõige kiiremini toetuse jõudmise lasteni. Vastustaja käsitlus ei taga laste materiaalsete õiguste realiseerumist tõhusalt vastavalt põhiseaduse §-le 14. 8.5 Vastustaja seisukohad on ebaühtlased, kuna esiteks nõuab vastustaja pere koosseisu kuulumist ja teiseks, et igapäevaselt peavad lapsed kaebaja peres kasvama. See seisukoht on vastuolus vastustaja enda seisukoha ja seadusega, mis näeb ette kokkuleppe võimaluse. 8.6 Vastustaja

§-de 21 lg 1 ja 26 tõlgendamine on vastuolus põhiseaduse § 3 nõuetega ning ei vasta rahvusvahelise õiguse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtete kohaselt on hüvitise eesmärk, et abi jõuaks lapseni ja parandaks lapse heaolu. 8.7 Väär on vastustaja seisukoht, et peab olema tingimata mõlema vanema nõusolek. Isegi kui lugeda, et eelduslikult võiks olla teise vanema nõusolek olemas, siis nähtub

-i parandatud sättest § 6 lg 1, et vastustajal on õigus ka ilma vanema nõueolekuta määrata toetuse saaja. Kummalgi emal ei ole õigust lasterikka pere toetusele ega kolmanda lapse osas lapsetoetusele 100 2

§ 25

lg 1 ja 21 lg 1 tõlgendamisel leides, et ainumäärav on lapse elamine vanema juures. Pere koosseis määratakse vanemate kokkuleppel, mitte SKA otsusega. Pere koosseisu hindamisel saab tekkida küsimus vaid selles, kas lapsed on antud lapsendamiseks, hooldusõigus on ära võetud või seda on oluliselt piiratud. Kaebaja osas seda tehtud ei ole, mistõttu tuleb lapsed arvata kaebaja pere koosseisu lasterikka pere toetuse määramise mõistes. Seadus ei keela määrata lapsetoetuse saamiseks lapsed ühe pere koosseisu ning lasterikka pere toetuse saamiseks teise pere koosseisu. 8.10 Haldusakti kehtetuks tunnistamine on vajalik juba üksnes haldusmenetluse puuduliku läbiviimise tõttu. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks SKA väidab, et kaebaja lapsi ei kasvata. Vastustaja seisukoht 9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 9.1 Lasterikka pere toetuse saamiseks ei piisa asjaolust, et vanemal on 3 last. Tulenevalt

§ 25

lg-st 1 ja § 21 lg-st 1 on lasterikka pere toetuse saamise eelduseks laste kasvatamine oma peres. Kaebaja sõnul elab ta laste emadest lahus ja kohtub lastega regulaarselt. 9.2 Peretoetuste suuruse kindlakstegemisel võetakse arvesse kõik peres koos kasvavad lapsetoetusele õigust omavad lapsed (

§ 26

lg 1) ning toetuse suuruse kindlakstegemisel ei arvata peretoetust taotleva vanema pere koosseisu last, kes elab perest lahus (

§ 26lg 2).

Kaebaja laste eest on lapsetoetus määratud laste emadele ja seda kaebaja ei vaidlusta. Pole ka põhjust arvata, et kaebaja leiaks, et lapsed on suurema osa ajast tema peres, mistõttu oleks temal suurem õigus peretoetust taotleda. 9.3 Arusaamatuks jääb kaebaja väide, nagu vastustaja ei tunnistaks oma halduspraktikas eeldust, et lapsed peavad igapäevaselt kasvama kaebaja peres või olema pere koosseisu arvatud. Peretoetuste määramisele eelneb tuvastamine, kelle pere koosseisu lapsed kuuluvad või siis aktsepteeritakse vanema valikut, st kumb vanem on peretoetuste saajaks, mis omakorda määrab ära, kelle pere koosseisu laps arvatakse. Vanematel on õigus peretoetuse saajat vastastikusel kokkuleppel vahetada, misjärel arvatakse laps teise vanema pere koosseisu. 9.4 Kaebaja märgib kaebuses, et lahendi nr 3-18-1672 p-s 30 nägi Riigikohus ette võimaluse vastustaja diskretsiooniruumis, et laps ei pea olema arvatud teise pere koosseisu selle vanema poolt hüvitise saamiseks. Nimetatud lahendis on Riigikohtu üldkogu lähtunud sellest, et laps kasvas kordamööda mõlema vanema juures ligikaudu võrdse aja kestel. Praegusel juhul ei ole tegemist analoogse olukorraga, vaid kaebajal on kolm last, kellega ta regulaarselt kohtub. Kaebaja peres ei kasva igapäevaselt kolme last. Praegu pole tegemist ka sellise olukorraga, kus lahuselavad vanemad lapsi võrdselt kasvatavad ja soovivad samade laste eest sama toetust. Et määrata kaebajale lasterikka pere toetust, tuleks arvata lapsed kaebaja pere koosseisu. Eeltoodut kinnitab 3

§ 21

lg-t 1 ja 26 tõlgendanud vastuolus põhiseaduse § 3 nõudega.

§ 21

lõiget 1 ei ole võimalik tõlgendada viisil, et igal isikul, kellel on kolm last, on õigus saada lasterikka pere toetust, st ka siis, kui tema peres ei kasva ja/või kui laste teistel vanematel puudub õigus taotleda lasterikka pere toetust. Samuti ei ole kaebaja, kelle peres ei kasva kolme last, võrreldav isikuga, kelle peres kasvab kolm last. Kaebaja tõlgenduse kohaselt oleks mõlemal vanemal õigus saada igakuist lasterikka pere toetust. Samaaegselt samade laste eest samade toetuste määramine ei ole kooskõlas

-ga. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. SKA 28.05.2021 otsusega otsustati mitte määrata kaebajale lapse C kasvatamiseks lapsetoetust ja lasterikka pere toetust. Kaebaja esitas nimetatud otsusele vaide, milles taotles SKA 28.05.2021 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebaja taotlus lasterikka pere toetuse osas ning 40 euro osas (lapsetoetus kolmanda lapse eest) taotluse esitamisest. SKA jättis 30.06.2021 vaideotsusega kaebaja poolt esitatud vaide rahuldamata. Kaebuses halduskohtule vaidlustab kaebaja SKA 28.05.2021 otsust ja 30.06.2021 vaideotsust nr 5.2-3/15500-3 lasterikka pere toetuse määramata jätmise osas ning taotleb vastustaja kohustamist määrata lasterikka pere toetus alates taotluse esitamisest. Seega ei ole kohtuvaidluse esemeks enam lapsetoetuse määramine C kasvatamiseks. 12.

§ 15

sätestab, et peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Iga kuu makstavatest peretoetustest on praeguses asjas vaidluse all lasterikka pere toetus (

§ 21

). Vaidlus puudub selles, et kaebajal on kolm last ning lapsetoetus (

§ 17

lg 1) seoses A ja B kasvatamisega on määratud laste emale - 60 eurot lapse kohta, st kokku 120 eurot ja lapsetoetus seoses kaebaja lapse C kasvatamisega on määratud lapse emale- 60 eurot kuus. Puudub vaidlus ka selles, et laste emadel kummalgi ei ole kolme last. 13.

§ 21

lg 1 sätestab, et lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal, hoolduspere vanemal või eestkostjal, kes kasvatab peres kolme või enamat last, lg 2 järgi on lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot. Kaebaja leiab, et kuna tal on kolm last, siis on tal õigus taotleda lasterikka pere toetust 300 eurot kuus. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et mitte ükski lastest alaliselt tema juures ei ela, kuid leiab, et nimetatu ei olegi määrav ning määrav on, et kaebaja osaleb laste kasvatamises. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas sisustada mõistet „peres kasvav laps“ ja kas lapsed tuleks lugeda lasterikka pere toetuse maksmise mõttes kaebaja pere koosseisu. 14. Lasterikka pere toetus on

§ 3

lg 2 ning § 16 lg 1 p-de 1 ja 5 järgi peretoetus.

§ 26

lg 1 järgi võetakse peretoetuste suuruse kindlakstegemisel arvesse kõik peres koos kasvavad lapsetoetusele õigust omavad lapsed.

§ 25

lg 1 järgi on peretoetuse taotlejaks eeskätt last kasvatav vanem, eestkostja, või hoolduspere vanem.

§ 26

lg 2 järgi ei arvata peretoetuste suuruse kindlakstegemisel peretoetust taotleva vanema pere koosseisu last, kes elab perest lahus. Lahus elavate vanemate arvamist pere koosseisu reguleerib

§ 26

lg 3, mis sätestab, et kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere koosseisu vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele. 15. Kohus nõustub vastustajaga, et lasterikka pere toetuse saamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et vanemal on kolm last, vaid tulenevalt

§ 25lg 1, § 26 lg 2 ja § 21 lg-st 1 on lasterikka pere toetuse saamise eelduseks laste kasvamine taotleja peres. Kui lapsed ei kasva taotleja peres, siis 4

§ 26

lg 1, st toetuse saamise õiguse annavad peres koos kasvavad lapsetoetuse õigust omavad lapsed ning toetust taotleva pere koosseisu ei arvata last, kes elab perest lahus, st ei ela taotlejaga alaliselt või peamiselt koos. Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 järgi on vanemal küll õigus ja kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda, kuid nimetatud kohustuse olemasolu ja selle täitmine ei anna veel isikule õigust peretoetusele. Kaebaja on ise kinnitanud, et ta elab lastest lahus ega ole väitnud, et faktiliselt elavad lapsed suurema osa ajast tema juures. Seega ei ole kaebaja lastega pere liige ning seega ei ole alust arvata lapsi ka kaebaja pere koosseisu

tähenduses. 16. Eelmises punktis toodud printsiipide õigsust kinnitab ka Riigikohtu üldkogu lahendis nr 3-181672 toodu. Viidatud lahendi punktis 30 toodud argumentatsioon tunnistab laste pere koosseisu arvamise vajalikkust toetuse määramisel, välja arvatud juhul, kui toetust soovivad lapsi võrdselt kasvatavad vanemad. Sellisel juhul ei nõua seadus hüvitise saamise õiguse kordamööda kasutamiseks lapse arvamist teise pere koosseisu, kuivõrd see tekitaks asjatut koormust. Sellise olukorraga praegu tegemist ei ole, kuivõrd lapsed on arvatud nende emade perede koosseisu ning lapsed ei kasva ligikaudu võrdse aja kestel kaebaja ja laste emade perede koosseisus. Ka lahendi punktist 28 tuleneb, et

mõttes on lasterikka pere toetuse saamise eelduseks lapse peres kasvamine ja et pere peab vastama lasterikka pere tunnustele. 17. Vastustaja ei ole iseenesest väitnud, et kaebaja ei osale laste kasvatamises, kuivõrd vaid kohtub nendega regulaarselt ega ela lastega koos. Vastustaja on üksnes hinnanud kaebaja õigust saada lasterikka pere toetust. Nimetatud küsimuse hindamine on

§ 5kohaselt vastustaja pädevuses.

Peretoetuse määramine eeldab tuvastamist, kelle pere koosseisu lapsed kuuluvad või siis aktsepteeritakse vanemate omavahelist kokkulepet. Vanematel on õigus peretoetuse saajat vahetada vastastikusel kokkuleppel ja nõusolekul (

§ 6lg 1).

Pere koosseisu peretoetuse saamise mõttes määravad tõepoolest vanemad ise, taotledes lapsetoetusi, või jättes need taotlemata. Vastustaja pädevuses on aga kontrollida, kuidas vanemad

mõttes seda teinud on. Seega on asjakohatud ka kaebaja väited, mille kohaselt ei ole vastustaja pädevuses peretoetuse määramise otsustamisel hinnata, millise pere koosseisu laps

mõttes arvata. Kaebaja poolt viidatud Tartu Halduskohtu lahend nr 3-19-116 vastupidist seisukohta ei sisalda. Riigikohtu lahendi nr 3-15-2595 p-s 18 toodu ei reguleeri aga sarnast olukorda ja kaebaja väide ei haaku käesoleva kohtuasja kontekstiga. Riigikohus leidis nimelt et, kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1,

§ 26lg 2).

Nimetatu ei kehti esmalt lasterikka pere toetuse taotluse osas, vaid puudutab vanemate kokkuleppe küsimust seoses lapsetoetuse saamisega. Teiseks ei puuduta lahendis toodu SKA pädevuse küsimust tuvastada taotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid. Seega on asjakohatu kaebaja väide, mille kohaselt ei ole SKA-l pädevust hinnata, kas kaebaja pere koosseisu kuuluvad kolm last, st hinnata, kas kaebajal on lasterikka pere toetuse saamise õigus. Riigikohus on oma otsuse nr 3-18-1672 punktis 33 aga otseselt selgitanud, et SKA peab olema haldusmenetluse läbi viimisel võimeline selgitama välja haldusakti andmisel tähtsust omavad asjaolud ja tuvastama, millises peres laps kasvab. Seega tuleneb vastustajal vastava pädevuse olemasolu ka kaebaja poolt korduvalt tsiteeritud Riigikohtu lahendist. 18. Kaebaja leiab, et vastustaja on ekslikult seadnud lasterikka pere hüvitise määramise tingimuseks, et lasterikka pere toetust on võimalik maksta välja üksnes vanemale, kes saab lapsetoetust. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.

§ 21

lg 1 järgi on lasterikka pere toetuse saamise õigus ühel vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat last, kellel on õigus lapsetoetuse saamisele vastavalt

§ 17

lg-le 1 või 2.

§ 26

lg-st 1 tulenevalt võetakse peretoetuse suuruse kindlakstegemisel arvesse kõik peres koos kasvavad lapsetoetusele õigust omavad lapsed. Seega on lasterikka pere toetuse maksmisel tõepoolest määrav lapsetoetuse saaja isik, mille läbi saab SKA otsustada, mitu last toetust taotleva isiku pere koosseisu kuulub. Seega asjaolu, et lastetoetust makstakse laste emadele, välistab lasterikka pere toetuse maksmise 5

mõttes kaebaja pere koosseisu, vaid laste emade pere koosseisu. Pere koosseisu peretoetuste saamise mõttes määravad tõepoolest vanemad ise taotledes lapsetoetusi või jättes need taotlemata. Seega on kaebajal õigus selles, et

§ 26

lg 3 teise lause kohaselt on vanematel valikuvabadus, kuidas pere koosseisu määratleda just perehüvitise maksmise tähenduses. Kaebaja ja laste emad ongi seda praegusel juhul teinud. Kaebaja laste emad saavad lapsetoetust ning kaebaja ei vaidle sellele vastu.

§ 26

lg-s 3 nimetatud juhul on aga peretoetuse (st nii lapsetoetuse kui ka lasterikka pere toetuse) taotlejaks vanem, kelle pere koosseisu laps vastavalt

§ 25lg-le 2 arvati.

19. Kaebaja leiab, et Riigikohtu lahendist nr 3-18-1672 tuleneb, et kuna kaebaja peres on kolm last, kes ei saa hüvitist üksnes seetõttu, et formaalselt vanemate kokkulepe seda ei võimalda, on laste rahaasjad haavatavad. Nimetatud printsiipi viidatud kohtulahendist ei tulene. Riigikohtu üldkogu viidatud lahendi puhul on lähtutud sellest, et laps kasvas mõlema vanema juures ligikaudu võrdse aja (p 22). Praegusel juhul ei ole tegemist analoogse olukorraga, vaid olukorraga, kus kaebajal on kolm last, kellega ta regulaarselt kohtub. Riigikohus ei ole näinud ette vanemale hüvitist üksnes tulenevalt taotleja laste arvust. Kaebajal ei teki õigust lasterikka pere toetusele üksnes tulenevalt asjaolust, et tal on kolm last. Nagu kohus selgitas, siis on lasterikka pere toetuse saamise eelduseks

§ 26lg 1 järgi asjaolu, et taotleja peres kasvavad koos kolm last.

See tähendab, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, et vanemal on kokku kolm last ning ta osaleb laste kasvatamises. Asjaolu, et laste emadel ei ole õigust lasterikka pere toetusele ei muuda kaebaja õiguste ulatust. Oluline on tuvastada, et toetust taotleva vanema peres kasvab kokku kolm last.

1. Kaebuse punktis 3.2.2 toodud käsitlus seonduvalt erieestkoste seadmise vajadusega on vastuolus kaebaja poolt tsiteeritud Riigikohtu üldkogu lahendi punktis 32 tooduga. Nimetatud punktis Riigikohus analüüsis olukorda, kus vanemad ei suuda kokku leppida hüvitise kordamööda kasutamise tingimustes ning leidis, et sellises olukorras oleks vanema jaoks ülemääraselt koormav pöörduda maakohtusse seni hüvitist saama õigustatud vanema tahteavaldus asendamiseks kohtulahendiga. Riigikohus selgitas, et SKA-l endal on võimekus tuvastada, et laps kasvab mõlema vanema peres ligikaudu võrdselt. Seega on lahendis hoopis taunitud olukorda, mille kasutamata jätmist heidab kaebaja vastustajale ette. Riigikohus ei näe vastustajale ette diskretsiooni kaaluda hüvitise määramist olukorras, kus hüvitise määramise eeldused ei ole täidetud.
2. Vastustaja ei ole tõlgendanud

§ 21

lõiget 1 ja §-i 26 vastuolus põhiseaduse § 3 nõuetega ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Kaebaja poolt viidatud sätteid ei saa tõlgendada viisil, et igal isikul, kellel on kolm last, on õigus saada lasterikka pere toetust sõltumata sellest, kas lapsed kasvavad tema peres või mitte.

§-st 15 tulenevalt on peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seaduse mõtteks ei ole toetuse maksmine isikule üksnes tulenevalt sellest, et tal on kokku kolm last. Lasterikka pere toetus peab seaduse kohaselt jõudma kõigi lasteni, kui pere, kus nad kasvavad vastab lasterikka pere materiaalsetele tunnustele. Selliselt on sätteid tõlgendanud ka vastustaja.

1. Kohus ei tuvastanud vastustaja tegevuses taotluse menetlemisel menetlusnormide rikkumisi. Vastustaja on menetluse läbi viimisel lähtunud õigesti materiaalõigusest ega ole ületanud oma pädevuse piire.
2. Ülaltoodu alusel on Sotsiaalkindlustusameti 28.05.2021 otsus nr 1455319 ja 30.06.2021 vaideotsus nr 5.2-3/15500-3 lasterikka pere toetuse määramata jätmise osas õiguspärased. Kuna kaebaja poolt vaidlustatud otsused on õiguspärased, siis puudub alus kohustada Sotsiaalkindlustusametit määrama kaebajale lasterikka pere toetus alates taotluse esitamisest. Seega jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata. MENETLUSKULUD 6