Obsah (14)

§ 231§ 651§ 232§ 654§ 272§ 238§ 5§ 143§ 442§ 445§ 173§ 171§ 162§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Kaija Kaijanen ja Reena Nieländer Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, samuti tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

1. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja kui korteri ostja nõue kostja kui müüja vastu tulenevalt korteri väidetavatest lepingutingimustele mittevastavusest. Hageja nõue koosneb puuduste kõrvaldamise tööde maksumusest 4707,60 eurot, asjatundja arvamuse kulust 420 eurot ning saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitisest 3800 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.
2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) Pooled sõlmisid
3. augustil 2020 korteri asukohaga Tallinnas XXX müügilepingu; 2)
4. augustil 2020 andis kostja hagejale korteri valduse üle; 3)
5. septembril 2020 teavitas hageja kostjat veelekkest Tallinnas XXX korterisse. Maakohus on lisaks märkinud, et puudub vaidlus, et
6. augustil 2020 teatas korteri nr 15 all asuva korteri nr 12 omanik, et korterist nr 15 on tekkinud veeleke. Maakohus on pidanud selle asjaolu all silmas seda, et alumise korteri omanik teavitas hagejat
7. augustil 2020 ülemisest korterist tekkinud veelekkest. Maakohus ei ole lugenud

§ 231

lg 2 järgi omaksvõtuga tõendatuks, et veeleke korterisse nr 12 toimus korterist nr 15. Kuigi ka sellise teavituse osas ei ole kostja asjaolu

§ 231

lg 2 järgi omaks võtnud, siis see asjaolu, et korteris nr 12 toimus veeleke, millest hagejat teavitati, on tõendatud fotode ja hageja

1. septembri
2. a e-kirjaga (kd I, tl 14–20). Kuna praeguses asjas ei ole tegemist kahju hüvitamise nõudega kostja kui kohustust rikkunud teise korteriomaniku vastu, siis ei ole kahju hüvitamise nõude eeldusena vaja tuvastada, kas korteris nr 12 toimunud veelekke põhjustas korteri nr 15 vannitoa ebakvaliteetselt ühendatud kanalisatsioonitrapp. Asjas on vaidlus selle üle, kas kostja poolt hagejale müüdud korter vastab lepingutingimustele ning seetõttu tuleb esiteks tuvastada, kas korteril on puudus, mille tõttu ei vasta see lepingutingimustele (VÕS § 217 lg 1).
3. Maakohus leidis, et kostja väited, et kindlustusandjal on kohustus kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitada ning väidetava veelekke tinginud torustik on osa kõigi korteriomanike kaasomandi esemest, ei välista hageja nõude maksmapanekut kostja vastu. Eespool toodud maakohtu seisukohti ei ole kostja apellatsiooniastmes vaidlustanud ning tulenevalt

§ 651lg-st 1 ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ei kontrolli.

1. Esmalt hindab kolleegium hageja vannitoa puuduste kõrvaldamisega seotud kulude hüvitamise nõuet. Kuigi hageja on puudused kõrvaldanud ja kulutused kandnud, nõuab ta jätkuvalt kulutusi kalkulatsiooni alusel. Asjaolu, et asi on korda tehtud, ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist kalkulatsiooni alusel (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-155-11, p 14). Hageja nõude näol on tegemist kahju hüvitamise nõudega täitmise asemel VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi. Hagiavalduse kohaselt on korteri puudusteks: vannitoa seintes ja põrandal puudub hüdroisolatsioon, põranda (kanalisatsiooni) trapp on ühendamata põrandas paikneva malmtorustikuga ja põranda kalle on vale. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et eespool nimetatud puudused esinesid korteri ostjale üleandmise ajal. Sellisel juhul eeldatakse VÕS § 218 lg 1 kohaselt müüja vastutust. Apellatsiooniastmes vaidlustab kostja nende asjaolude tuvastamist. 12.1.

§ 232

lg 1 järgi hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

§ 232

lg 2 sätestab täiendavalt, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kolleegium nõustub kostja etteheidetega kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumise kohta osaliselt, kuid see ei muuda maakohtu lõppjäreldust valeks. Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. 6 12.2. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et korteri puudusi tõendab Birke Grupp OÜ arvamus ning seda ei lükka ümber MS arvamus (kd I, tl 22–29, 147–148). Kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kostja etteheited Birke Grupp OÜ arvamuse usaldusväärsuse osas ei ole põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kostja sellekohaseid väiteid vajalikus ulatuses käsitlenud. Maakohus ei ole tõendamiskoormist kostja kahjuks ümber pööranud ning on lähtunud sellest, et asja lepingutingimustele mitteavavust peab vaidluse korral tõendama ostja. Täiendavalt märgib kolleegium, et ei nõustu kostja väitega hageja pahauskse käitumise kohta. Hagejale ei saa ette heita, et ta kohtumenetluse ajal puudused kõrvaldas. Korteris esinenud puudused ei võimaldanud selle sihipärast kasutamist ning kostjal oli piisavalt aega, et ise soovi korral teostada koos asjatundjaga korteri ülevaatus. Kostja ei ole väitnud ja selliseid asjaolusid ei nähtu ka asja materjalidest, et hageja oleks takistanud korterile ligipääsu selle ülevaatamiseks. Samuti ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et Birke Grupp OÜ arvamus puuduste kohta tugineb subjektiivsele kahtlusele. Kolleegiumi hinnangul sisaldab Birke Grupp OÜ arvamus uuringute kirjeldust ning uuringute tulemusena tehtud järeldusi. Nii nagu ka maakohtul, puudub ringkonnakohtul alus kahelda KK, kes on volitatud ehitusinsener tase 8, korteri ülevaatuse käigus koostatud arvamuse usaldusväärsuses (kd I, tl 22–29; kd II, tl 68). Samuti ei jätnud maakohus MS arvamust tõendina hindamata, vaid on otsuses põhjendanud, miks ei lükka MS arvamus Birke Grupp OÜ arvamuses toodud järeldusi ümber. 12.3. Kostja heidab maakohtule ette HV (Voolaid) 7. juuni 2021. a e-kirjaga arvestamist (kd I, tl 111). Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus ei ole kostja väiteid seoses nimetatud tõendi usaldusväärsuse kohta hinnanud. Kolleegium märgib, et HV e-kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272lg 2 järgi.

Selline tõend on hinnatav koos muude tõenditega

§ 232lg-te 1 ja 2 alusel.

Lisaks võib tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Kuigi hageja ei taotlenud HV tunnistajana ülekuulamist, ei tähenda see, et nimetatud tõend tuleks jätta

§ 238lg 5 järgi selle ebausaldusväärsuse tõttu arvestamata.

Maakohus ei ole rajanud otsust üksnes nimetatud tõendile, vaid on tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et puudused esinevad. 13. Maakohus hindas korteri müügikuulutust ning leidis, et korteril ei ole kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Lisaks sellele leidis maakohus, et kuna korter ei vastanud elamistingimustele (vannitoa kanalisatsioonisüsteemi lekkimine), siis on tegemist lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 2 p 2 või § 77 lg 1 mõttes. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid täies ulatuses ei korda (

§ 654lg 6).

Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohtu järeldused veetorustiku ja maja üleüldise seisukorra kohta on vastuolulised, küll aga tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. 13.

1. Kolleegiumi hinnangul saab hageja tugineda müügikuulutuses esitatud informatsioonile, mille kohaselt müüdi korralikult renoveeritud majas korterit. Kohtupraktikas on leitud, et müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 18). Isegi kui VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes puudus eelkirjeldatud kokkulepe müügieseme omaduste kohta, on tuvastatud asjaoludel alust järeldada, et vannitoa kanalisatsioonisüsteemi lekkimine kujutas endast müügieseme lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 mõttes. 7 13.
4. Lepingupool peab kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Õige on kostja märkus, et müügiobjektiks olnud korteri hindamisel ei saa tähelepanuta jätta, et tegu oli
5. a ehitatud majaga. Samas, arvestades etteheidetavaid puudusi, ei välista korteri müük vanas majas kostja vastutust. Nõustuda ei saa kostja väidetega, et sellise vana maja torustiku keskmine kvaliteet on madal ning vett läbilaskvad veetorud on pigem reegel kui erand. Müügikuulutuse järgi müüdi korterit renoveeritud majas, mis on konstruktsiooniliselt väga heas seisukorras. Sellise informatsiooni põhjal ei saa teha kostja soovitud järeldust vett läbilaskvate torude kohta, sest tänapäevase eluruumi elementaarne tingimus on see, et eluruumis on vee- ja kanalisatsioonisüsteemi kasutamise võimalus ning kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega (vt Riigikohtu
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 20). 13.
8. Kostja väidab, et ta ei vastuta müügilepingu rikkumise eest, kuna hagejale oli veetorustiku seisukord ja korteri seinte niiskuskahjustus nähtav. Seega leiab kostja, et hageja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest VÕS § 218 lg 4 mõttes, st kahju on tekkinud hageja enda raske hooletuse tõttu. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et korteri ja keldri tavapärasel visuaalsel vaatlusel ei olnud võimalik lepingutingimustele mittevastavust kindlaks teha. Hageja ei pidanud möönma, et veekahjustused seinal tähendavad vannitoas hüdroisolatsiooni puudumist ning torustik keldris, et vannitoa kanalisatsioonisüsteem võib mitte toimida ja see tuleb korteri elamiskõlblikuks tegemise käigus välja vahetada. Maakohus ei ole VÕS § 218 lg-t 4 valesti kohaldanud. Järelduse, kas tegemist on varjatud puudusega või mitte, teeb asjaolusid hinnates kohus. Kolleegium selgitab, et tegemist ei ole varjatud puudusega, kui arvestades müüja avalikustatud teavet tervikuna, võiks järeldada, et ostja pidi avalikustatud info põhjal aru saama, et müügiesemel esineb vaidlusalune puudus. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et tegemist on varjatud puudusega, mille eest vastutab VÕS § 218 lg 4 järgi müüja (vt Riigikohtu
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 26). Kui võimalikule puudusele viitas spetsialist, saab järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega, mida ostja ei pidanud avastama (vt Riigikohtu
11. mai
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25;
13. septembri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 31). Varjatud puuduste tuvastamisel tuleb lähtuda eriteadmisteta isiku, mitte asjatundja mõistlikest ja põhjendatud järeldustest (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25).
15. Maakohus leidis, et hageja andis kostjale võimaluse puudused kõrvaldada. Apellatsiooniastmes vaidlustab kostja selle asjaolu tuvastamist. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus oma järelduse tegemisel menetlusõigust, muu hulgas puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist tõendite hindamisel. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on täiendava tähtaja andmine või olukord, kus seda ei ole vaja anda (VÕS § 115 lgd 2 ja 3). Selleks, et tuvastada, kas nimetatud eeldus on täidetud, hindas maakohus põhjendatult hageja saadetud e-kirju. Hageja e-kirjadest nähtub, et hageja on kostjale avaldanud tahet õiguskaitsevahendi kasutamiseks ning see on piisav, et lugeda täiendava tähtaja andmise eeldus täidetuks.
16. MS arvamust hinnates märkis maakohus, et asjatundja arvamuses ei ole käsitletud seda, et korteris alaliselt ei elatud. Kostja leiab, et maakohtu seisukoht on üllatav ja vastuoluline. Kolleegium kostjaga ei nõustu (vt ka ringkonnakohtu
17. aprilli
18. a määrus; kd II, tl 185– 186).

§ 5

lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja esitas oma väite tõendamiseks, et kostja korteris ei elanud, dokumentaalse tõendi (kd II, tl 72). Kostja esitas oma väite tõendamiseks, et korteris elati, korteriühistu arved (kd II, tl 103–107; maakohtu

1. septembri
2. a istungi protokoll, ajamärk 00:32:37). Maakohus leidis, et kostja esitatud 8 tõendid ei lükka hageja väidet ümber, sest veetarbimine on olnud minimaalne või üleüldse puudub. Selline maakohtu järeldus on kooskõlas üldise elukogemusega. Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
3. Maakohus leidis, et vannitoa parandamiseks kulub 4707,60 eurot ning mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja (kd I, tl 52). Apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja väljamõistetud kahju suurust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kahju suuruse määramisel ja seda täies ulatuses ei korda (

§ 654lg 6).

16.

1. Hageja saab nõuda kostjalt VÕS § 115 lg 1 ja § 127 alusel kahju hüvitamist, sest kostja on kohustust rikkunud, kostja vastutab kohustuse rikkumise eest, hagejale on tekkinud kahju, kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Maakohus sai lähtuda kahju hüvitise suuruse määramisel hageja esitatud hinnapakkumisest, sest see vastab dokumentaalse tõendi nõuetele. Kui kostja arvates on kordategemise kulud ebamõistlikud, peab ta oma väidet tõendama. Kostja esitas omapoolse tõendi (kd II, tl 57–58 pöördel). Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuleb kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuda hageja esitatud hinnapakkumisest (kostja hinnapakkumine on ilma keraamiliste plaatideta). 16.
2. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et maakohus, jättes arvestamata asjaolu, et hageja remontis oma vannitoa nüüdisaegseks, on jõudnud ebaõige järelduseni. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kasu ei saa VÕS § 127 lg 5 alusel kahjuhüvitisest maha arvata, sest hagejal ei olnud kolleegiumi hinnangul kahjustuste kõrvaldamisel kasu saamist kahju hüvitamise käigus võimalik objektiivselt vältida (vt ka Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Kolleegium rõhutab, et VÕS §-s 132 toodud juhtudel ei ole kahju hüvitamise kohustuse eesmärk vara väärtuse säilitamine, vaid vara koosseisu säilitamine (vt Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 15).
7. Lisaks nõuab hageja asjatundja arvamuse koostamise kulu 420 eurot hüvitamist. Maakohus on hageja nõude rahuldanud ning kostja ei ole apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid selle vaidlustamiseks esitanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõude õigesti rahuldanud, sest üldised kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud ning tegemist on VÕS § 128 lg 3 kohaselt otsese varalise kahjuga (kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks). Kolmanda isiku poolt kahjustatud eseme ülevaatust ja puuduste kindlakstegemist saab pidada vajalikuks, st VÕS § 128 lg 3 järgi mõistlikuks. Samuti ei ole kulutus ebamõistlikult suur. Kuna tõend loodi enne menetlust, siis ei ole tegemist asja läbivaatamise kuluga

§ 143p 2 mõttes.

18. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt ka selle üle, kas hageja nõue kaotatud kasutuseeliste hüvitamiseks kuulub rahuldamisele (VÕS § 132 lg 4 teine lause). Mõlemad pooled on selles osas maakohtu otsuse vaidlustanud. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus oma järelduste tegemisel menetlusõigust, muu hulgas puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist tõendite hindamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid täies ulatuses ei korda (

§ 654lg 6).

18.

1. VÕS § 132 näitab erinormina, kuidas arvutatakse kahju ulatust asja kahjustamise ja hävimise korral. VÕS § 132 lg 4 teise lause järgi, kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Selle sätte kohaldamise üheks eelduseks on see, et asi oli isikule vajalik või kasulik. Kuna hageja ei kasutanud korteri remontimise aja jooksul teist samaväärset asja (hageja ööbis 9 sõprade juures), siis annab VÕS § 132 lg 4 teine lause võimaluse nõuda nn normatiivse kahjuna saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamist. Maakohus on õigesti lähtunud kasutuseeliste suuruse arvutamisel eeldatavast keskmisest üürihinnast. 18.
2. Kolleegium leiab, et hageja saab VÕS § 132 lg 4 alusel kasutuseeliste hüvitamist nõuda, sest korter oli talle vajalik elamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et kõnealune säte ei välista asja vajalikkust või kasulikkust muul põhjusel kui kahjustatud isiku majandus- või kutsetegevus või töö, kuid asi peab siiski olema isikule tarviklik või tulus majandus- või kutsetegevuse või tööga võrreldaval põhjusel ning mitte pelgalt oma harrastustega tegelemiseks (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-14, p 14). VÕS § 132 üheks allikaks on Saksamaa vastav õigusteooria ning kohtupraktika. Lähtudes Saksamaa kohtupraktikast, siis saab kasutamiseeliste hüvitamist nõuda majandus- või kutsetegevuses mittekasutatavate asjade suhtes, mis on „tavaliselt keskse tähtsusega iseseisvaks toimetulekuks“ ja mille kasutuseelise suurust saab arvutada objektiivsete kriteeriumide alusel (BGHZ 196, 101 para. 9 = NJW 2013, 1072). Eeltoodut arvestades tuleb jaatada, et kasutamiseeliseid saab nõuda ka juhul, kui asi on vajalik igapäevaseks eluks ja toimetulekuks. 18.
5. Hageja leiab, et kasutuseelised tuleb välja mõista 9,5 kuu eest ning kostja leiab, et ka kolmekuuline periood on põhjendamatu. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus leidis ekslikult, et ehituskaupade müük ning ehitustööliste leidmine ei olnud koroonapandeemia ajal takistatud. Kolleegium hagejaga ei nõustu ning leiab, et maakohus ei ole rikkunud järelduste tegemisel menetlusõigust.

§ 5

lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja ei ole tõendanud, et tema tellimusi tühistati, ehituskaup puudus või tähtaegu pikendati. Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud piirangud ei keelanud müüa ja väljastada kaupu kaupluse õue- või parkimisalal asuval müügi- või väljastusalal. Poolte apellatsiooniastmes esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduste muutmiseks. Maakohtu poolt määratud kolmekuuline tähtaeg arvestab eriolukorraga ning sellega, et tegemist oli väikesemahulise tööga, kus ei saanud mitut ehituslikku etappi korraga teostada. Samuti pidi hageja selle perioodi sees kostjat puudustest teavitama ning andma talle aega nende kõrvaldamiseks. 19.

§ 442

lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus on kohtuotsuses hagi tagamise abinõu kehtivuse osas jätnud seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud minetus kõrvaldada. Maakohus on 13. juuli 2021. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse ning seadnud kostjale kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi summas 8927,60 eurot. Ringkonnakohus jätab hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu

§ 445lg 2 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse.

Menetluskulude jaotus

1. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
2. Tulenevalt

§ 173

lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

§ 171

lg 1 järgi jäävad apellatsiooniastmes tasutud riigilõivud kummagi poole enda kanda. Praeguses asjas ei ole apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebusega seotud lepingulise esindaja kulud menetluskulude nimekirjades eristatavad, mistõttu jaotab ringkonnakohus need kulud maakohtu kulude jaotusega samas proportsioonis, s.o 71% ja 29%. Kuigi pooled pidasid apellatsiooniastmes läbirääkimisi asja lahendamiseks kompromissiga, siis 10 ei esine kolleegiumi hinnangul aluseid võtta kulude jaotamisel aluseks

§ 162lg 4 või § 163 lg 2.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 11