Obsah (7)

§ 137§ 116§ 120§ 118§ 145§ 119§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Meeli Kaur ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-5053 Kohtuasi X a

) § 116 lg-le 2, § 137 lg-tele 1–3 ja lastekaitseseaduse § 21 lg-le

2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on ühise hooldusõiguse lõpetamine ja laste emale täielikult ainuhooldusõiguse üleandmine kooskõlas laste huvidega. Ainuhooldusõiguse andmine laste emale tagab lastele stabiilse kodu ja peresuhted. Laste isa ei ole täitnud ülalpidamiskohustust laste ees. Laste ema peres kasvades on lastele tagatud turvatunne ja hea kasvukeskkond. Laste suhe kasuvanemaga on hea. Peres on kolmas laps. Kohtu hinnangul ei ole lähisuhet laste ja laste isa vahel juba paar aastat. Lapsed on rahul oma praeguse elukorralduse ja koduga. Laste isa on jäänud võõraks. Viimati kohtas isa lapsi kaks aastat tagasi. Täiskasvanu ja laste suhte võimalikkuse eest vastutab aga alati lapsevanem ise. Maakohus nõustus Märjamaa Vallavalitsuse ja Põhja-Tallinna Valitsuse seisukohtadega, et lapsed elavad reaalselt koos emaga. Täielikult hooldusõiguse üleandmise eesmärk on reaalses elus vajaminevate otsuste langetamine lapsevanemal, kelle juures lapsed elavad. On loomulik, et lapsi kasvataval vanemal tuleb teha lapsi puudutavaid otsuseid. Laste emal on lastega nende sünnist alates tugev vanemlik side ning laste ema on kasvatanud lapsi nende huve ja soove arvestades nendele parimal võimalikul moel. Laste isa panus laste kasvatamisse ja ülalpidamisse puudub juba pikka aega täielikult. Laste isal oli / on väga suur alkoholiprobleem, mida on laste isa ise tunnistanud. Laste ema sõnul oli laste isa kooselu ajal tema suhtes füüsiliselt vägivaldne. Laste emal on olemas vajalik vaimne ja materiaalne valmisolek laste kasvatamiseks. Lapsed tunnevad end emaga turvaliselt, tagatud on stabiilne ja arendav kasvukeskkond. Määruskaebus
3. Laste isa esitas määruskaebuse, paludes jätta laste ema avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt vaidlustab laste isa maakohtu määrust võtta lastelt õigus laste isaga suhelda ja õigus mõlemal vanemal võtta osa laste elust. Laste isa nõustub maakohtu määrusega selles, et laste emale antakse õigus otsustada lastega seotud olulisi küsimusi (kooli minek, tervis, elukoht). Laste emal on õigus selliseid otsuseid teha, kuna tema kasvatab peamiselt lapsi, ja teab ning tunneb lapsi selles osas paremini. Laste isa ei keeldu andmast kirjalikku nõusolekut lastega reisimiseks. Laste isa palub, et lastele jääks õigus temaga suhelda ja aega veeta ning et laste isal ei võetaks ära õigust osaleda laste elus ning nende eest hoolitsemisel. Laste isa ei ole lastega halvasti käitunud, ei ole olnud nendega agressiivne ega vägivaldne. Laste isa on valmis mõlemale lapsele elatist maksma. Laste isa on korduvalt laste emalt palunud, et tal võimaldataks lastega kohtuda ja nendega aega veeta, kuid laste ema ei ole seda võimaldanud. 3 2-21-5053 Laste ema on Q suhtes olnud vägivaldne, samuti on laste ema elukaaslane lapsi füüsiliselt karistanud. Laste isa ei ole enam tagaotsitav. Menetlusosaliste seisukohad
4. Laste ema palub jätta määruskaebus rahuldamata ja vaidlustatud määrus muutmata. Laste isa on määruskaebuses leidnud, et vaidlustatud määrusega piiratakse tema suhtlusõigust lastega, kuid määrusega ei ole laste suhtlemisõigust piiratud. Laste ema on lastega kohtumist võimaldanud, kuid laste isa ei ole kohale ilmunud. Vaidlustatud määrus ei puuduta elatise maksmist lastele. Laste isa väited laste ema poolsest laste füüsilisest karistamisest on paljasõnalised. Laste isa oli tagaotsitav ja talle määrati karistus laste ema suhtes vägivalla kasutamise pärast. Laste isa saab taotleda suhtluskorra kindlaksmääramist sõltumata vaidlustatud määrusest.
5. Põhja-Tallinna Valitsus leidis, et laste isa taotlus suhtluskorra määramiseks on põhjendatud.
6. Lastele määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna see ei ole põhjendatud ega laste huvides. Laste isa on nõustunud sellega, et laste eluliselt kõige olulisemaid küsimusi ja toimingute tegemist otsustab laste ema. Määruskaebuse kohaselt soovib laste isa edaspidi lastega suhelda, kuid vaidlustatud määrusega ei võetud laste isalt ära lastega suhtlemise õigust. Laste isa valmidus lastele elatist maksta ei ole ühise hooldusõiguse muutmist välistavaks asjaoluks. Laste isa on ennast ise senini lastest võõrandanud.
7. Märjamaa Vallavalitsus jäi varasemalt väljendatud arvamuse juurde, mis toetas laste emale ainuhooldusõiguse andmist, kuid toetas laste isa taotlust suhtluskorra määramiseks. Menetluse edasine käik
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.
10. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust muuta, et avaldaja taotlus jätta rahuldamata. Maakohus asus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes tuleb

§ 137lg 1 alusel täielikult lõpetada ja anda üle ainuhooldusõigus laste emale.

Seejuures ei ole maakohus avalduse lahendamisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud menetlusõiguse norme. Kohtupraktika kohaselt on ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu

1. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel diskretsioonipiire. Maakohus on põhjendanud oma otsustust miks on põhjendatud ja laste huvides, et laste ühine hooldusõigus täielikult lõpetada ja laste ainuhooldusõigus üle anda laste emale. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. 4 2-21-5053
2. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist.
3. Vanematel on

§ 116lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanema ja lapse õigustest olulisim osa hooldusõigus tähendab

§ 116

lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu eest (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem

§ 120lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad

§ 118

lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ühise hooldusõiguse korral otsustavad vaenemad lapsega seotud olulisi asju ühiselt, kuid lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju otsustab

§ 145lg 2 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib.

20. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmises (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise kaudu (

§ 137) (vt ka Riigikohtu 5.

jaanuari 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 13 ja 14). 21.

§ 119

tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguse ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles talle on ainuhooldusõigus antud.

1. Maakohus tuvastas, et lapsed nägid isa viimati
2. aasta veebruaris ning vaid laste ema on hoolitsenud laste isikliku heaolu eest ja laste vara eest. Laste isa on määruskaebuses nõustunud maakohtu määrusega osas, milles lastega seotud olulised küsimused laste viibimiskoha (elukoha), tervise ja haridusega seoses jäävad laste ema otsustada. Ringkonnakohus tuvastas kohtuistungil, et laste isa ei ole ka peale maakohtu määruse tegemist laste eest hoolitsenud ega lastega suhelnud (tl 139 pöördel). Seega tegelikku olukorda arvestades, kus laste eest hoolitseb vaid ema, on maakohus õigesti leidnud, et on põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus täielikult lõpetada ning ainuhooldusõigus üle anda laste emale. Määruskaebuse kohaselt soovib isa lastega suhelda, kuid vanemate ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine ja selle üleandmine laste emale ei võta ära ega piira vanema õigust oma lastega suhelda ja saada osa laste elust. Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes enam hooldusõigust, kuid

§ 143

lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda (Riigikohtu 6. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, p 18). Kolleegium selgitab, et

§ 143

lg 2 järgi peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga.

§ 143

lg 2¹ sätestab, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Menetluskulude jaotus 23. Määruskaebuse menetlemise kulud jätab kolleegium TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a laste esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda. 5 2-21-5053 (allkirjastatud digitaalselt) 6