Obsah (6)

§ 651§ 652§ 230§ 445§ 173§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-19201 Ts

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles ta kohustus tasuma hageja ülalpidamiseks elatist 100 eurot kuus. Hageja ei ole otsust vaidlustanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi elatise osas 100 eurot kuus. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsuse läbi kaevatud ulatuses.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Elatis alates 01.01.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni Hageja nõudis alates 01.01.2022 elatise miinimumi, mis oli 213,44 eurot.
2. aastast muutus miinimumelatise kindlaksmääramise kord ja sellega seoses ka miinimumelatise suurus. Üldpõhimõte ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramise kohta jäi samaks. Lisaks sellele on abivahendina välja töötatud elatise kalkulaator (https://www.just.ee/elatiskalkulaator/). Alates 01.01.2022 kehtiv PKS § 101 näeb ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa (lg 1). Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused (lg 2). Igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta
3. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma (lg 3). Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
4. aprillil (lg 4). Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel (lg 5). Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (lg 6). Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat (lg 7). 7 Arvestades PKS § 101 ja kasutades elatise kalkulaatorit kujuneb alates 01.01.2022 elatise igakuiseks summaks 213,44 eurot (miinimum) arvestusega, et baassumma oli 200 eurot, seadusjärgne miinimumelatis arvutatakse Eesti keskmise brutokuupalga alusel, mis oli 1 448 eurot (praegusel juhul ema igakuine sissetulek oli sellest väiksem), laps viibib aastas keskmiselt alla 7 ööpäeva kuus teise vanemaga (praegusel juhul maakohus ei vähendanud elatist PKS § 101 lg 6 alusel) ning maha kuulus arvestamisele pool lapsetoetusest ehk 30 eurot (arvutuskäik: keskmine brutopalk 1448 x 0,03 (3% kohustatud isiku sissetulekust) = 43,44 eurot; 43,44 eurot + baassumma 200 eurot – pool peretoetusest 30 eurot (60:2) = 213,44 eurot). Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja lapsetoetus laekus isale ja kostja igakuine sissetulek oli töötasu 1 300 eurot. Apellatsioonkaebuses oli kostja seisukohal, et vastavalt kehtivale suhtluskorrale viibis hageja kostjaga 8 päeva kuus (maakohus arvestas 2 päeva nädalas) ja seda tuli elatise suuruse määramisel arvestada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga. Maakohus tuvastas, et suhtluskorra kohaselt viibib laps lahus elava vanemaga üle nädala reede õhtust pühapäeva lõunani so kaks ööpäeva (va. koolivaheaegadel). Kolm lühikest koolivaheaega (kokku 21 päeva) veedab laps vaheldumisi kord ühe kord teise vanemaga st. keskmiselt kuni 11 päeva aastas. Jõuluvaheaja (14 päeva) veedab laps poole vaheajast vaheldumisi ühe ja teise vanema juures. Suvevaheajal (juuni kolmandast nädalast augusti lõpuni so. 11 nädalat s.o 77 päeva) veedab laps vaheldumisi kord ühe kord teise vanema juures, st keskmiselt viibib laps lahus elava vanema juures mitte enam kui 40 päeva. Koolivaheaegu on aastas kokku 16 nädalat. Reedest pühapäevani üle nädala 2 päeva viibib laps vanema juures seega kokku 52-16=36 nädala vältel kokku 36 päeva. Kokku viibib laps maksimaalselt lahus oleva vanema juures ühe aasta jooksul 11+40+36+7= 94 päeva (aastas 52 nädalat). Maakohus leidis, et keskmiselt aasta kohta viibib hageja ema juures 2 päeva nädalas (94:52). Ringkonnakohtu hinnangul võrdub keskmiselt 2 päeva nädalas keskmisel 8 päeva ühes kuus. Maakohus lähtus õigesti suhtluskorra lahendist, mitte aga tegelikust hageja ema juures viibimise ajast (Riigikohtu 12.05.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.1.). Hageja seisukoht, et tuleb lähtuda tegelikkust olukorrast, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga. Seega on kostja apellatsioonkaebuse väide õige, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel viibis hageja aasta lõikes keskmiselt 8 päeva kuus emaga. Seega nähtub, et miinimumelatise suurus ei ole õigesti arvestatud, kuna elatise suuruse arvutamisel ei arvestatud PKS § 101 lg-ga
5. Arvestades PKS § 101 ja kasutades elatise kalkulaatorit kujuneb alates 01.01.2022 hageja elatise igakuiseks summaks 99,61 eurot. Kuna hageja veedab kohustatud vanema juures iga kuu rohkem kui 6 päeva, siis elatise summat muudetakse vastavalt, st hageja veedab kohustatud vanema juures igakuisest kohustatud ajast 53,33% (8 päeva x 100% : 15 päeva). Seetõttu väheneb miinimumelatis (213,44 eurot) 53,33% võrra, mis teeks elatise suuruseks 99,61 eurot. Kuna kostja on nõus igakuiselt tasuma 100 eurot, siis kohus lähtub sellest ja mõistab elatise välja eelnimetatud suuruses.
6. Elatis perioodi eest 07.12.2021-31.12.2021 Maakohus mõistis alates hagi esitamisest kuni jooksva kuu lõpuni kostjalt hageja kasuks välja miinimumelatise hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni kohaselt, mille järgi oli miinimumelatise suuruseks 292 eurot kuus. Viidatud perioodi eest moodustas elatis aga 235,48 eurot (292 eurot : 31 päevaga x 25 päeva). Ringkonnakohus arvestab, et detsembris on 31 päeva, mitte 30 päeva nagu arvestas maakohus. Praegusel juhul puuduvad alused elatise vähendamiseks selle perioodi osas alla 100 euro. 8 Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et hageja tõendid elatise suuruse kohta tuleb jätta kõrvale, kuna need polnud nimelised.

§ 230

lg 1 näeb ette, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Maakohus tuvastas sisuliselt, et isa katab oma vahenditest miinimumi ületavad kulutused. Hageja ei nõudnud elatist üle miinimumi. Maakohus viitas õigesti, et kui elatist nõutakse miinimummääras, siis ei pidanud hageja oma vajadusi tõendama. Elatise vähendamist võib nõuda PKS § 102 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud juhul. Kuni 31.12.2021 kehtisid viidatud normid järgmises sõnastuses: isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja tugines, et tal on lisaks hagejale veel kolm ülalpidamist vajavat last. Kostjal on XX.XX.XXXX sündinud tütar (

1. aastane), kes õppis XXX (I kd lk 32), XX.XX.XXXX sündinud poeg (
2. aastane), kes õppis XXX (I kd lk 34) ja XX.XX.XXXX sündinud tütar (
3. aastane), kes oli õpilane. PKS § 97 näeb ette, et ülalpidamist on õigustatud saama 1) alaealine laps; 2) laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni; 3) muu vajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kuivõrd kostja vanim laps on
4. aastane ja puudub alus arvata, et ta on abivajav, st isik on võimeline ise ennast üleval pidama, siis puudub alus hagi lahendamisel temaga arvestada. Kostja teine laps on
5. aastane. Kostja arvestas, et selle lapse ülalpidamiseks kulub seadusjärgne miinimum. Kohus märgib, et kostja teisele lapsele ei saa kohaldada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära ega lähtuda sellest, et täisealiseks saanud laps ei pea miinimumelatise saamiseks oma vajadusi kohtumenetluses tõendama. Kostja teine laps saaks nõuda elatist PKS § 99 lg-s 1 ja 2 ettenähtud tingimustel, mis sätestavad, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Täisealiseks saanud lapse vanem võib PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest vabaneda, st talle ei kohaldu PKS § 102 lg
6. (Riigikohtu 19.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p-d 10 ja 11).
7. aastase lapse õppimine kutsekoolis ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis takistab tal ise hankida endale eluks vajalikud vahendid. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekiks tal õigus nõuda ülalpidamist. Erinevalt alaealise lapse ülalpidamisest ei pea vanem täisealise lapse ülalpidamiseks oma tavapäraseid vajadusi piirama ega pidama täisealist last endaga ühetaoliselt ülal (vt ka Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul pole kostja usutavalt põhistanud ega 9 tõendanud, et tema teine laps vajas emapoolset ülalpidamist ja ta polnud võimeline õppetöö kõrvalt ise teenima. Kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine ülalpeetav. Kostja tõi välja, et selle lapse isa oli invaliidsuspensionär ja tema pidas last üleval 20 euroga kuus (kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-1242214). Seega pidas last sisuliselt üleval kostja. Kostja lähtus, et tema kolmanda lapse ülalpidamiseks kulus miinimum (292 eurot x 2 – 60 eurot peretoetus ja -20 eurot elatis), mis tegi ülalpidamise suuruseks 504 eurot, mida kandis ainuisikuliselt kostja. Maakohus tuvastas, et kostja igakuine sissetulek oli 1 300 eurot. Hageja poolt välja nõutud miinimumelatis moodustas sellest umbes 16,42%. Seega jäi kostjal enese ja teise alaealise lapse ülalpidamiseks 83,58%. Eeltoodust nähtub, et peale ülalpidamise andmist jääks kostjale 1 008 eurot (1300-292) ja pärast kostja teisele lapsele ülalpidamise andmist jääks kostjale kätte 504 eurot (1008-504). Kui ringkonnakohus arvestab kostja esiletoodud igapäevaste kulutustega, mida kostja teeb oma leibkonnas, siis nendest nähtub, et kostja väljaminekud ületavad tema sissetulekut võrdlemisi suures ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul polnud eluliselt usutav, et kostja sai pidada ennast ja lapsi üleval suuremas summas, kui oli tema sissetulek. Maakohus viitas Statistikaameti andmetele, mida pole apellatsioonimenetluses vaidlustatud, et Statistikaameti
8. aastal andmetel oli leibkonnaliikme kulutused toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 1 300,40 eurot aastas leibkonnaliikme kohta ja leibkonnaliikme kulutused eluasemele 932,60 eurot aastas. Samuti oli Statistikaameti andmete kohaselt
9. aastal ühe kuu arvestusliku elatusmiinimumi piir (mida korrigeeritakse igal aastal tarbijahinnaindeksiga), arvestuslik elatusmiinimum 233,60 eurot, millest minimaalse toidukorvi maksumus 106,8 eurot, mittetoidukulutuste (k.a kulutused eluasemele) maksumus 126,80 eurot ning kulutused eluasemele 89,30 eurot. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 24.10.
10. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Arvestades eeltoodud leiab ringkonnakohus, et pärast hagejale elatise tasumist jääb kostjal piisavalt vahendeid, et korraldada teise alaealise lapse ja enda ülalpidamine. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles osas, et kostja oli ise pannud ennast olukorda, kus tema maksekohustused ei vasta tema sissetulekutele ning kostja kulutuste (hambaravi, sõiduki, sülearvuti laenumaksete, sideteenuste ja järelmaksude) näol polnud tegemist maksekohustustega, mida kohus saaks elatise vähendamisel arvesse võtta. Kostja ei põhistanud veenvalt, miks tema endale tehtavad kulud on hageja ülalpidamiskohustusest prioriteetsemad. Kostja viitas vajadusele ravida hambaid, samas kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks kõiki arveid reaalselt ka tasunud (nt I kd lk 60-62) ning kas oli mõistlik sellises ulatuses hambaravi korraga teha, st kostja laste esmavajaduste arvelt. Kostja kohustus on korraldada oma sissetulekute ja väljaminekute arvestus selliselt, et ta saab nõuetekohaselt täita seadusest tulenevat alaealiste laste ülalpidamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas, et kostja ei kasuta enesel olemas olevaid vahendeid alaealiste ülalpeetavate ülalpidamiseks ühetaoliselt. Maakohus tuvastas, et näiteks veebruaris 2022 on kostja teisele alaealisele ülalpeetavale võimaldanud kulutusi hobide ja 10 harrastuste jaoks 85 eurot kuus ning taskuraha 105 eurot. Sellele lisandusid tavapärase ülalpidamise kulud (eluasemekulud, toit, transport, majanduskulud jne). Kostjaga koos elav alaealine laps on hageja suhtes põhjendamatult paremas majanduslikus seisus. Lisaks pidas kostja üleval enda
11. aastast ja
12. aastast last, kes olid võimelised endale ise ülalpidamist hankima võrreldes hagejaga, kes seda ei saanud teha. Seega eelistas kostja endaga koos elavaid lapsi hagejale. Kostja ei ole toonud esile mõjuvat põhjust, mis tingiks elatise vähendamise alla elatise alammäära. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal tuleb elatist tasuda vastavalt seadusjärgsele miinimumile.
13. Elatis perioodi eest 05.04.2021-06.12.2021 Hageja pöördus kohtusse elatise saamiseks 07.12.
14. Hagi kohaselt isa pöördus 05.04.2021 ema poole elatise saamiseks 150 eurot kuus. Hageja nõudis perioodi 05.04.2021-06.12.2021 elatist 1 087,28 eurot arvestusega, et ühe kuu elatis oli 150 eurot ja ema tasus selle perioodi jooksul elatist kokku 300 eurot (I kd lk 82, 83 ja 86 elatis tasutud septembri, oktoobri ja novembri eest). Pooled ei vaielnud, et neil oli kokkulepe, et ema tasub hagejale igakuist elatist. Pooled vaidlesid, mis oli kokkulepitud ülalpidamise suurus. Hageja tugines, et see oli 150 eurot (selgitused I kd lk 4 ja 144, isa e-kirjad emale lk 7, 59). Ema avaldas, et summa osas kokkulepe puudus, ta oli lapsele maksnud 100 eurot kuus ja suvekuude eest ema elatist maksma ei pidanud (selgitused I kd lk 28 ja 144). Hageja ei nõustunud, et suvekuudel ema elatist ei pidanud tasuma. Maakohus tuvastas, et vanemate kokkulepe oli 150 eurot kuus. Samas ei nähtu, mille alusel maakohus viidatud asjaolu tuvastas. Selles osas rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei tõendanud oma väidet, et elatise kokkulepe oli tasuda 100 eurot kuus. Kuivõrd 2021 oli miinimumelatis kuus 292 eurot, mida laps oli õigustatud teiselt vanemalt saama ning hageja nõudis elatist 150 eurot (see nähtus hagi asjaoludest ja 05.04.2021 e-kirjast, I kd lk 7), siis peab ringkonnakohus võimalikuks, et elatise suurus kuus tagasiulatuva perioodi eest oli 150 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et kumbki vanem pidi aega kandma hageja kulusid suvekuude (juuni, juuli, august) eest, sest see on kooskõlas kokkulepitud suhtluskorraga (03.03.2021 määruse resolutsiooni p 1.4., I kd lk 9). Suhtluskorra järgi veedab hageja suvevaheajad (juuni-
15. august) kahenädalaste perioodidena vaheldumisi isa ja ema juures, alustades vaheaja algusest,
16. aastal juuni algusest. Paarisaastatel veedab laps kaks esimest nädalat isaga ja paaritutel vastupidi). Kostja elatise arvestuskäigule vastuväiteid ei esitanud. Kuigi tagasiulatuva elatise osas lähtus maakohus hageja arvutuskäigust, siis oleks pidanud maakohus seda siiski kontrollima. Kui vanematel oli enne kohtusse pöördumist kokkulepe, siis sai hageja nõuda kokkuleppest suuremat elatist alates hagi esitamisest. Seega tuli arvestada, et kuni hagi esitamiseni oli elatise suuruseks 150 eurot. Ka istungil avaldas hageja, et vanemate vahel oli kokkulepe tasuda kuus elatist 150 eurot, millest hageja lähtus (I kd lk 144). Hageja viitas istungil, et 29.10.2021 kirjavahetusest pidi kostja elatist tasuma miinimummääras 292 eurot. Viidatud kirjavahetusest (I kd lk 11-13) ei nähtu, et kostjalt oleks nõutud elatist miinimummääras või et pooled saavutasid elatise suuruses kokkuleppe. Ringkonnakohus tuvastab, et toimikust puuduvad tõendid, et hageja oleks enne kohtusse pöördumist asunud nõudma kostjalt elatist üle 150 euro (sh ka kehtinud miinimummääras 292 eurot). Seega ei saa tagasiulatuva perioodi eest nõuda kostjalt kuus rohkem elatist kui 150 eurot. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõudis perioodi eest 01.10.-29.10 140 eurot ja 30.1031.10.2021 eest 18,82 eurot (oktoobris kokku 158,82 eurot) ja novembrikuu eest 292 eurot. 11 Hageja ei põhistanud, miks tema hinnangul pidi kostja oktoobri eest maksma kokkulepitust rohkem elatist. Lisaks nähtus, et ka detsembri (01.12.-06.12) ees arvestas hageja elatist 292 eurot, mitte 150 eurot. Oktoobri, novembri ja detsembri eest oli nõue üle 150 euro põhjendamatu. Seega tuleb tagasiulatuvat elatist (periood 05.04.2021-06.12.2021) arvestada järgmiselt: 05.04.30.04 (26 päeva)– 130 eurot (150:30 x 26); 01.05.-31.
17. – 150 eurot; 01.09.-30.
18. - 150 eurot; 01.10.-31.
19. – 150 eurot; 01.11.-30.
20. – 150 eurot; 01.12.-06.
21. – 29 eurot (150:31 x 6). Eeltoodu perioodi eest oli hageja õigustatud nõudma kokku 759 eurot. Kostja tasus viidatud perioodi eest elatist kokku 300 eurot. Seega kokkuvõtvalt oli kostja elatisevõlgnevus hageja ees ajavahemiku 05.04.2021-06.12.2021 eest 459 eurot (759-300).
22. Otsuse kindlaksmääramise kord Maakohus määras

§ 445lg 1 alusel, et elatis tuli tasuda iga kuu 10.-nendaks kuupäevaks.

Kostja palus määrata, et elatis tasutakse iga kuu 15.-nendaks kuupäevaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud kostja esile asjaolusid, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas ja uue otsusega muuta tasumise kuupäeva. Menetluskulud 12.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis õigesti

§ 164

lg 1 alusel esimeses astmes menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Ringkonnakohus peab õiglaseks jätta apellatsioonimenetluses kantud kulud samuti

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Sellise kulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 12