KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. august 2022, Tartu 3-20-2592 Haldusas

„Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) nõudeid. Kaebaja ei ole investeeringut nõuetekohaselt ellu viinud, kasvuhooneid ei ole nõutavas ulatuses rajatud. Põllumajanduslike toodete müümisest müügitulu saamine ei ole tõendatud ega reaalne, muude põllumajandustoodete tootmise või nende töötlemise arendamise kulud ei ole tõendatud, soetatud masinad ja seadmed ei olnud kasutuses.

1. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PRIA
2. septembri
3. a otsuse nr 13-30.1/20/836 ja
4. novembri
5. a vaideotsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt, kuna PRIA ei ole viimast väljamakset teinud, siis ei ole investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tähtaeg kulgema hakanud. Seega on PRIA ise rikkunud

tingimusi. PRIA-l oli õigus kontrollida kaebaja tegevust kahe aasta jooksul toetuse määramisest ning investeeringuobjekti sihipärase kasutamise ajal. Seega on PRIA kohapealsed kontrollid õigusvastased ning nende raames kogutud teave ei ole asjakohane. PRIA rikkus vaide lahendamise tähtaega ning seetõttu on vaideotsus tühine või kuulub tühistamisele.

1. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja ei täitnud kohustust viia investeering ellu
2. novembriks 2019 (kahe aasta jooksul toetuse määramisest). Taotluse rahuldamisel maksti välja ¾ toetusest (30 000 eurot). Asjaolu, et toetuse teist osa välja ei makstud, ei tähenda seda, et toetuse saaja ei peagi investeeringut sihipärasesse kasutusse võtma ja et läbi viimase toetusosa väljamaksmisest loobumise on võimalik vältida investeeringuobjekti sihipärase kasutamise nõude täitmist. PRIA kontrollis äriplaanis kavandatud tegevuste elluviimist ning võetud kohustuste täitmist
3. veebruaril 2020 ja
4. juunil
6. veebruariks 2020 oli paigaldatud ühe kasvuhoone karkass ja teist kasvuhoonet ei olnud rajatud.
7. juuni
8. a seisuga oli paigaldatud ühe kasvuhoone karkass, mis oli kaetud kilega, kasvuhoones olnud kurgid olid istutatud vahetult enne kontrolli tegemist. Teist kasvuhoonet on hakatud küll rajama, kuid see polnud valmis, samuti ei olnud paigaldatud pelletiseadmeid. Kasvuhoonetel puudusid ehitusprojektid ja ehitusteatised. Kaebaja oli väidetavalt soetanud uue õhkkatla NPS-35 (4579 eurot), kuid kontrollimisel näitas kaebaja kasutatud pelletikatelt, mille mudel ja seerianumber kattub teise toetuse saaja, Jõepõld OÜ, kohapealses kontrollis (
9. november 2018) tuvastatud seadmega. Soetatud masinad ja seadmed ei olnud sihipärases kasutuses.
10. detsembri
11. a lisatud OÜ Ursula-Maria arve nr 20180208 järgi väidetavalt soetatud polükarbonaadist plaate kohapeal ei tuvastatud. Kaebaja ei ole tõendanud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu

§ 14lg 2 p-s 5 sätestatud määras.

Müügitulu arved ei tõenda nõutaval määral müügitulu saamist. Kõik arved on sularahaarved ning need on koostatud eraisikutele (nimesid ei ole kajastatud), arvelduskontodelt ei nähtu kulutusi põllumajanduslikuks tootmiseks, tõendamata on toodangu saamine. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

2. septembri
3. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
4. Halduskohus sedastas, et vaidlustatud haldusakt on raskesti mõistetav. Vaidlustatud otsusest, vaideotsusest ja PRIA vastusest kaebusele on siiski arusaadav, et PRIA hinnangul ei ole kaebaja äriplaanis kavandatud tegevusi nõuetele vastavalt tähtaegselt ellu viinud ning on rikkunud mitmeid toetusega võetud kohustusi.
5. Kaebajale anti toetus äriplaani kohaselt kahe kasvuhoone materjali ja rajamise kulude 19 200 eurot, väiketraktori soetamise kulude 12 000 eurot, kastmissüsteemi ja kahe pelletikatla soetamisja paigaldamiskulude 2400 eurot ja 8400 eurot katteks.
6. jaanuaril 2019 esitas kaebaja tegevuste muudatustaotluse, mille PRIA
7. jaanuaril 2019 rahuldas. Muudatuste tulemusena oli toetatavateks tegevusteks kaks kasvuhoonet (20 721 eurot), väiketraktor (3000 eurot), pelletikatel (4579,01 eurot) ning muud põllumajanduslike toodete tootmise alustamise või arendamise alased tegevused (13 699,99 eurot). Tegevuse elluviimise tähtpäeval esitas kaebaja uue muudatustaotluse, mille PRIA jättis rahuldamata. Jaanuaris 2020 esitas kaebaja järjekordse muudatustaotluse. 2 7.

§ 14

lg 1 kohaselt viib toetuse saaja äriplaanis kavandatud tegevused ellu hiljemalt kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest, kusjuures tegevuste elluviimine peab algama kuue kuu jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 1) ja äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas määruse § 5 lõike 2 kohane investeering, peab olema ellu viidud ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 2). PRIA määras kaebajale toetuse

1. novembril
2. Seega pidi kogu investeering olema ellu viidud hiljemalt
3. novembriks
5. veebruaril ning
6. juunil 2020 toimunud kontrollimisel tuvastati, et kasvuhoonete rajamisega on küll alustatud, kuid ka
7. juuniks 2020 ei olnud mõlemad toetuse esemeks olnud kasvuhooned täies ulatuses valmis ning kasutatavad. Seega on kaebaja rikkunud toetuse saamisel võetud kohustust viia äriplaanis kavandatud tegevused ellu hiljemalt kahe aasta jooksul toetuse rahuldamise otsuse saamisest (määrus nr 53 § 14 lg 1).Toetuse elluviimise kohustuse täitmiseks ei piisa üksnes osade toetatud tegevuste kulude kandmisest, kui investeeringuobjekti kasutusse ei võeta.
8. Asjaolu, et kaebaja avaldas valmisolekut loobuda viimasest väljamaksest ei mõjuta investeeringuobjekti rajamise kohustust, samuti selle säilitamise ja sihipärase kasutamise kohustust. Toetuse teise osa maksmise eelduseks ongi äriplaanis kavandatud kõigi tegevuste elluviimine ja nõuetekohaste dokumentide esitamine. Õige ei ole seisukoht, et kohapealne kontroll polnud lubatav, sest teisest väljamaksest loobumise tahte tõttu viidi kontroll läbi pärast järelevalveperioodi lõppu. Kontrollide tegemise ajal ei olnud toetuse viimase osa väljamakse tegemine veel otsustatud, seega oli vastustajal õigus väljamakse tegemise otsustamist ning äriplaanis kavandatud tegevuste ellu viimist ning võetud kohustuste täitmist

§ 14lg 4 p 1 alusel kontrollida.

9. Toetuse määramisel kehtinud

§ 14

lg 2 p 5 nägi ette, et toetuse saaja võtab toetuse saamisega kohustuse, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on üle 4000 euro arvates taotlemisele järgnevast majandusaastast kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni. Raskesti on mõistetav, kuidas saavutas kaebaja müügitulu saamiseks vajaliku omatoodetud põllumajandusliku toodangu (eraisikutele koostatud müügiarvetel märgitud värsked tomatid, kurgid, kartulid, herned) selleks kulutusi tegemata ning olukorras, kus kasvuhoonete valmidusaste ei olnud põllumajandusliku toodangu saamiseks piisav.

1. ELÜPS § 111 lg-s 1 viidatud määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 sätestab, et juhul kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt. Sama artikli lg 3 näeb ette, et, ilma, et see piiraks artikli 54 lõike 3 kohaldamist, nõutakse tagasi lõikes 1 osutatud toetuse maksmise lõpetamisega ja lõikes 2 osutatud karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde kuuluvad intressid ja toetusõigused. Määruse nr 1306/2013 art 63 lg-d 1 ja 3 koosmõjus näevad vastustajale seega ette kaalumisruumi. Kuna kaebaja pole toetatud tegevusi ellu viinud ega ole järginud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu nõuet ning on eksitanud vastustajat ka seadme ostmise asjaoludega näidates kontrollimisel seadet, mis ei olnud kaebaja omandis, samuti ei ole muude kulude kandmine nõuetekohaselt tõendatud, siis on kaebaja oluliselt rikkunud toetuse tingimusi ning võetud kohustusi. Kui enamikus osas on äriplaanis seatud eesmärkidest täitmata ja täitmata on ka toetuse saamise üldine eeldus, on põhjendatud toetuse täielik tagasinõudmine.
2. PRIA ületas vaide lahendamise tähtaega mõne päeva võrra. Nimetatud eksimus ei mõjuta vaideotsuse kehtivust ega sisu ega saa olla haldusakti tühisuse ega tühistamise aluseks. Tegemist ei olnud selliste menetlusnõuete rikkumistega, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Vaideotsus ei ole ka tühine, sest puuduvad HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse alused. 3 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vaide läbivaatamise tähtaja ületamise tõttu on vaideotsus tühine või kuulub tühistamisele, PRIA poolt kohapealse kontrolli teostamine polnud lubatav ning kaebaja on tegelikkuses tegelenud põllumajandusliku tootmisega ja saanud tulu omatoodangu müügist.
4. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
6. Halduskohus on põhjalikult selgitanud põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetusega kaasnevaid kohustusi, samuti põhjendanud, miks vastustaja kogutud tõendite pinnalt tuvastatud rikkumiste tõttu on õiguspärane toetuse tervikuna tagasinõudmine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
7. Apellatsioonimenetluses seab kaebaja kahtluse alla kaks vaidlustatud PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tähtsust omavat halduskohtu järeldust. Nimelt leiab kaebaja, et vastustaja ei olnud õigustatud tegema kohapealseid kontrolle ning, et olemasolevate tõendite alusel on tuvastatav kaebaja majandustegevus põllumajandustoodete tootmisel. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
8. Vaidlust ei ole, et

§ 14

lg-st 1 ja kaebaja toetuse määramise otsuse tegemise ajast tulenevalt oli kaebaja kohustatud viima toetuse taotlemisel äriplaanis kavandatud tegevused ellu hiljemalt 27. novembriks 2019.

§ 16

lg-d 1 ja 3 näevad ette toetuse maksmise kahes osas, millest teise osa maksmise eelduseks on äriplaanis kavandatud kõigi tegevuste elluviimine ja nõuetekohaste dokumentide esitamine. Seega osutab juba asjaolu, et kaebaja ei taotlenud teise toetuseosa maksmist ega esitanud selleks nõutavaid tõendeid, et toetusega kavandatud tegevused ei ole ellu viidud.

nõudeid ei saa aga mõista selliselt, et teise toetuseosa väljamaksmisest loobumine toob kaasa äriplaanis ette nähtud investeeringute tegemise kohustusest ja/või investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustusest vabanemise. Vastavalt

§ 14

lg-le 1 ja lg 2 p-dele 1 ja 3 on need kohustused kaebajal ka toetusest osalise loobumise korral. Igal juhul on selge, et investeeringuobjekti sihipärase kasutuse tähtaeg ei saa hakata kulgema enne investeeringuobjekti valmimist, kui sihipärane kasutus ei olegi veel võimalik. Määruses nr 53 vastupidine tõlgendamine muudaks toetuse taotleja kohustused sisutühjaks, kuna toetuse taotlejal oleks võimalik võtta vastu esimene toetuseosa, kasutada seda oma suva järgi ning vabaneda igasugusest vastutusest loobudes teise toetuseosa väljamaksmisest. See oleks aga ilmselges vastuolus toetusmeetme eesmärkide ja põllumajandustoetuste andmise aluspõhimõtetega. 18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale toetuse määramise ajal kehtis

§ 14

lg 4 p 1 ebaõnnestunud sõnastuses, kuna sidus kaebaja kohustuse võimaldada vastustajal teostada kontrolle järelevalveperioodi kestusega. Määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1 järgi liikmesriigid taotlevad iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Toodud sättest ega siseriiklikust õigusest ei tulene, et vastustajal oleks õigus ja 4 kohustus teostada kontrolli taotleja poolt nõuete täitmise üle üksnes järelevalveperioodi jooksul. Vastupidi, selline seisukoht on vastuolus kontrolli eesmärgiga, kuna välistaks sisuliselt nõuete kontrolli järelevalveperioodi lõpus, sest järelevalveperiood ja kontrolliperiood langeksid kokku, samas kui mõne toetusnõude täitmine selgubki alles järelevalveperioodi lõpus või isegi pärast seda. Praegusel juhul ei saa aga isegi formaalselt järeldada, et kontrolli teostamine kaebaja juures võinuks olla keelatud.

§ 14

lg 2 p 1 kohaselt võttis kaebaja toetuse saamisega muu hulgas kohustuse investeeringuobjekti säilitada ja sihipäraselt kasutada vähemalt üks aasta arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest (sihipärase kasutamise periood). Kaebaja suhtes ei olnud sihipärase kasutamise periood kulgema hakanud, sest vastustaja ei olnud viimast osa toetusest välja maksnud, õieti ei olnud kaebaja investeeringut ellu viinudki. Seetõttu ei saanud sihipärase kasutamise periood kohapealsete kontrollide tegemise ajaks 2020. aasta esimesel poolel ka lõppenud olla ning lõppenud ei saanud seega olla ka järelevalveperiood. Vastavalt ei takistanud

§ 14lg 4 p 1 mingil moel kontrolli teostamist.

Kuigi sättes rõhutati eelkõige toetuse sihipärasuse kontrolli eesmärki, on normis nimetatud ka järelevalve toetuse tähtaegse kasutamise üle ning normi kohaselt on lubatavad ka muud toetuse saamisega seotud, kuid normis nimetamata kontrollid. 19. Kaebaja eksib ka selles, nagu tugineks PRIA toetuse tagasinõudmisel sellele, et kaebaja ei ole hoidnud investeeringuobjekti sihipärases kasutuses

§ 14lg 2 p-s 1 nimetatud tähtaja jooksul.

Vaidlustatud otsuse kohaselt tugineb vastustaja eelkõige sellele, et kaebaja ei ole investeeringut tähtaegselt nõuetekohaselt teostanud ega esitanud seda kinnitavaid dokumente. Nendele järeldustele ei ole kaebaja sisuliselt vastu vaielnud, eelistades osutada võimalikele menetluslikele puudustele PRIA tegevuses. Seega saab järeldada, et vastustaja on õigesti tuvastanud, et investeeringu tegemise tähtaja jooksul (ega ka pärast seda) kaebaja ei rajanud kahte kasvuhoonet ega paigaldanud neisse tootmiseks vajalikke seadmeid. Samuti ei esitanud kaebaja kuludokumente 15 931,36 euro osas väidetavalt põllumajandustoodete tootmise või töötlemise alaste tegevuste kohta, mistõttu ka neid tegevusi ei saa lugeda teostatuks. 20. Kaebaja hinnangul on ta täitnud ka omatoodangu saamise ja selle müügist tulu teenimise nõude, nagu näeb ette

§ 14

lg 2 p 5, seda kinnitavad nii pildimaterjal, sotsiaalmeedia leht, kus on näha kogu tegevus kui ka tunnistajad. Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja esitatud müügiarved ega viide sotsiaalmeediakontole ja sellel kättesaadavatele fotodele ei ole piisavad, et usaldusväärselt kinnitada kurkide ja tomatite tootmist just kaebaja poolt ega kurkide ja tomatite müüki või müüdud koguseid. Asja materjalidest võib aru saada, et müügiarved ei kajasta müügitehinguid, vaid on vastava kuu müügi koondid, mis ei ole suunatud ühelegi konkreetsele isikule esitamiseks. Väidetavalt toimus müük füüsilistele isikutele sularaha eest ning müügitehinguid üksikult ei dokumenteeritud. Ringkonnakohus mõistab sellest, et nn koondarved koostati tagantjärele, kui ilmnes vajadus müügiandmete esitamiseks. Sellisena ei ole aga võimalik veenduda, et arvetel näidatud kogused kajastavad kaebaja omatoodangu müüki ja on vastavuses tegeliku müügiga. Äriühinguna oli kaebajal vastavalt raamatupidamise seaduse § 2 lg-le 2 ja §-le 4 muu hulgas kohustus dokumenteerida oma majandustehingud ja säilitada raamatupidamisdokumente. Teisalt on kaebajal toetuse saajana kohustus vajadusel tõendada

§ 14lg 2 p-s 5 nimetatud kohustuse täitmist.

Seega oli kaebajal kohustus tõendada omatoodangu müügi mahtu ja sellest saadud tulu ning ta sai selle kohustuse täita eelkõige oma raamatupidamisdokumentide esitamise kaudu. Olukorras, kus kaebaja ei dokumenteerinud iga üksikut müügitehingut ja see ei olnud kehtiva õiguse kohaselt ka nõutav, pidi ta siiski pidama arvestust oma kulude ning müüdud kauba koguse ja müügist teenitud tulu kohta. Ringkonnakohtule ei ole teada, millisel viisil kaebaja arvestust pidas või kuidas ta oma tegevust dokumenteeris. Praegu ei nähtu mujalt kui müügiarvetelt üldse andmeid selle kohta, et kaebajal oleks mingigi majandustegevus olnud. 5 Kaebaja omatoodangu müügist tulu teenimise nõude täitmise seab veelgi enam kahtluse alla asjaolu, et 2020. aasta alguseks ei olnud kaebaja äriplaanis kavandatud kasvuhoonet rajanud, mistõttu ei ole selge, kus ja millisel viisil oleks kaebaja võinud omatoodangut saada. Küsimusi tekitab seegi, et kaebaja ei suutnud esitada andmeid ega tõendeid selle kohta, et oleks teinud kulutusi omatoodangu saamiseks. Isegi, kui möönda, et kaebaja väidetud toodangu väärtus tekib suuresti looduslikult, ei ole tootmine siiski mõeldav üldse kulutusi tegemata, sest seemned/taimed ja väetised on tootmiseks paratamatult vajalikud. Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud vastustajale andmeid ega tõendeid omatoodangu müügi kohta, ei ole vastustajal millelegi toetuda

§ 14lg 2 p-s 5 sätestatud kohustuse täitmise tuvastamiseks.

Kuna kohustuse täitmise tõendamine suhetes PRIA-ga on kaebaja ülesanne, siis ei jäänudki vastustajal üle muud, kui tuvastada omatoodangu müügist tulu teenimise nõude rikkumine kaebaja poolt.

1. Ülejäänud osas ei ole kaebaja halduskohtu otsuse põhjendusi ega järeldusi kahtluse alla seadnud. Ka ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks kaebuse lahendamisel eksinud õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel või faktiliste asjaolude tuvastamisel. Ringkonnakohus peab üksnes vajalikuks märkida, et nõustub halduskohtuga selles, et toetuse tagasinõudmisel oli vastustajal kaalumisruum tulenevalt ELÜPS § 111 lg-st 1 koostoimes määruse nr 1306/2013 art 63 lg-ga
2. Kaebaja rikkumiste ulatust ja iseloomu silmas pidades, eelkõige arvestades, et toetuse eesmärk on jäänud täielikult saavutamata (äriplaani ei viidud ellu ei kavandatud investeeringu ega omatoodangu mahu osas) ning kaebaja vähemalt osaliselt püüdis investeeringu tegemise osas vastustajat eksitada, esitades enda soetatud seadmena ülevaatamiseks teisele äriühingule kuuluva, samuti toetusega soetatud seadme, puudus vastustajal tegelik võimalus jätta toetus osaliselt tagasi nõudmata.
3. Kaebaja soovib jätkuvalt PRIA vaideotsuse tühisuse tuvastamist või tühistamist põhjusel, et PRIA õigusvastaselt viivitas kaebaja vaide lahendamisega. Halduskohus on siinkohal ammendavalt selgitanud, et mõnepäevane viivitus vaide lahendamisel ei tingi ühegi asjaolu esinemist, mis haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 järgi tooks kaasa vaideotsuse tühisuse. Ka ei ole kaebaja näidanud, et vaide lahendamisega viivitamine oleks võinud mõjutada asja lahendamist. Viivituse tuvastamine võiks olla vajalik kaebaja õiguste kaitseks juhul, kui viivitus iseenesest, lahus põhiasja lahendamisest, oleks toonud kaebajale kaasa kahjuliku tagajärje. Seda kaebaja aga ei väida. Ka ringkonnakohtule ei ole vaide lahendamisega viivitamisega seonduva kaebaja õiguste iseseisva riive esinemine äratuntav.
4. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
5. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6