← Eesti

3-20-465/6

Obsah (4)§ 54§ 55§ 56§ 38

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-20-465 Otsuse kuupäev 31. august 2021 Kohtunik Roby Koik Roosi talu OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informa

-is sätestatud nõuetele.

  1. Vastustaja jääb 04.06.
  2. a täiendavas seisukohas varasemate seisukohtade juurde. Kohtu seisukoht
  3. Käesolevas asjas halduskohtus vaidlustatud otsusele tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitamiseks on seaduses sätestatud kohustuslik vaidemenetlus (ELÜPS § 110 lg 1). PRIA vaideotsuse kohaselt (I kd, tl 83) on vaidlustatud otsuse andmise peamiseks asjaoluks kaebaja poolt taotluses valeandmete esitamine. Kuna HKMS § 47 seob isiku kaebeõiguse menetlusõiguslikult kohtueelse menetluse läbimise kohustusega, siis halduskohtu arusaamisel peab kohus kaebuse sisulisel lahendamisel ka lähtuma sellest, kas haldusmenetluses tuvastatud asjaolud on tõendatud, s.o, käesoleval juhul sellest, kas haldusmenetluses on leidnud tõendamist kaebaja poolt PRIA-le taotluses valeandmete esitamine.
  4. Vaidlustatud otsuse kohaselt (I kd, tl 46 jj) seisnes valeandmete esitamine toetuse taotlejale esitatud nõuete kunstlikult täitmises, milliseid PRIA kirjeldas ka kontrollaruandes (I kd, tl 56 jj). Otsuse põhjenduste kohaselt osutus Saare Agro OÜ-l varasema tegevuse tõttu toetuste taotlemine raskendatuks kui mitte võimatuks, mille tõttu esitati
  5. aastal käesolev toetustaotlus Roosi Talu OÜ poolt, mille puhul on PRIA hinnangul tegemist spetsiaalselt taotlemiseks loodud toetuskehaga ning tegemist pole olnud iseseisva majandusüksusega (I kd, tl 46).
  6. Vaidlust lahendades lähtub halduskohus Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme 4 „Investeeringud materiaalsesse varasse” tegevuse alaliigi „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks” eesmärgist, milleks on kohtu arusaamisel parandada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust andes ettevõtjale investeeringutoetust.
  7. Kohus märgib esimese vahemärkusena kaebajale, et MAK-i kohaselt on toetuse eesmärgiks sõnaselgelt põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamine, mistõttu pole PRIA-lt taotletava toetustaotluse lahendamisel asjakohased kaebaja arutlused teemal, kas PRIA on mõiste põllumajandusettevõte sisustanud siseriiklikust õigusest lähtudes õigesti. Nimelt, 11 vaidlustatud otsuse preambulis toodud õigusliku alusena on PRIA otsust andes tuginenud ELÜPS § 79 lg 4 p-le 1, lõikele 5 ja määruse nr 14 § 27 lg-le
  9. ELÜPS § 79 lg 4 p 1 kohaselt, lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 59 lõikes 7 ja artiklis 60 ning sama määruse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustele tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele, kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene teisiti. Põllumajandustootja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetuse andmise ning saamise tingimused ja kord on sätestatud maaeluministri 03.02.2017 määrusega nr 14 „Põllumajandusettevõtja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetus“ (määrus nr 14). Seega prevaleerib EL õigusaktides sätestatu käesoleval juhul siseriikliku õiguse ees. Sama tuleneb määruse nr 14 üldkontseptsioonist (sh määruse pealkiri) ja käesoleval juhul kohaldatud § 27 lg-st
  11. Puutuvalt kaebuses tõstatud haldusmenetluses mõistliku menetlusaja rikkumisega, märgib halduskohus vastuseks kaebusele, et halduskohtule jääb arusaamatuks, mida on soovitud seoses arutlusega saavutada. Kuna halduskohtu arusaamisel ei ole kaebajal subjektiivset õigust toetusele, siis saab kohus vastuseks kaebuse sellele osale osundada HKMS § 47 lg-le 3, milles on sätestatud isikule kohtulik kaitse kaebeõiguse aspektist, mis kohtu arusaamisel ei anna käesoleval juhul iseseisvat õiguslikku alust kaebuse rahuldamiseks. Kohtule arusaadavalt ei ole kaebaja halduskohtusse pöördumisel käesolevalt sellele menetlusõiguse sättele tuginenud. RVastS § 3 lg 3 p 1 kohaselt ei kuulu vaidlustatud haldusakt kehtetuks tunnistamisele, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist (RKHKo 3-17-1927), nagu see on ka käesoleval juhul.
  12. Kaebaja toetusavaldusega (I kd, tl 9) on tõendatud, et kaebaja esitas toetuse saamiseks andmed vastavalt 01.06.
  13. a ja 09.
  15. a alanud majandusaasta põllumajanduslike tegevuste, müügitulu ja toetuse abil planeeritud rohkem kui 50 hektaril taime- ja köögivilja ning maheteravilja kasvatuse parendamiseks põllumajandustehnika soetamiseks. Kusjuures kaebaja deklareeris taotluses, et ettevõtte majandustegevuseks on lamba- ja kitsekasvatus (I kd, tl 8p).
  16. Vaidlustatud otsusega on tõendatud, et PRIA jättis kaebaja taotluse Eesti maaelu arengukava 2014–2020 ühise põllumajanduspoliitika kohase maaelu arengu toetuse meetmest 4.1 saamiseks rahuldamata. Otsuse kohaselt pidas PRIA kaebaja esitatud tõendite ja haldusmenetluse kogutud tõendite alusel võimalikuks põhikaalutlusena asuda seisukohale, et kaebaja 2014.–
  17. aasta müügitulu on toetuse saamise eesmärgil tekitatud kunstlikult, mitte ei ole saadud ettevõtte tavapärase majandustegevuse raames.
  18. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuses esitatud kaebaja seisukohad ei anna alust vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust nr 41001700011 uuesti läbi vaatama.
  19. Kohtule esitatud haldusmenetluse toimiku materjalide alusel nõustub kohus PRIA-ga, et kaebaja poolt enamikku kohtumenetluses esitatud väiteid ja kaebaja esitatud tõenditega 12 arvestamata jätmist on vaidlustatud otsuses, selle lahutamatuks lisaks olevas kontrollaktis ja kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud. Kohus järgib seda põhjendust kohtuotsuses üle kordamata, viidates siinkohal põhjendustega nõustumisele (HKMS § 165 lg 2).
  20. Halduskohus selgitab vastuseks kaebusele, et haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga ja kohustamiskaebuse asjaolud teeb kohus kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Halduskohus on seisukohal, et haldus- ja halduskohtumenetluses kogutud tõendikogum ei anna alust vastustajast erinevale seisukohale asumiseks. Tõendikogum tõendab vaidlustatud otsuse õiguspärasust selle andmise ajal.

§ 54

järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (

§ 55lg 1).

Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (

§ 56lg 1 ls 1).

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (

§ 56lg 2).

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (

§ 56lg 3).

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (

§ 56lg 1 ls 2).

  1. Halduskohus jagab vastustaja poolt vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses väljendatud arusaama, et kaebaja toetustaotluse ja haldusmenetluses vastustajale esitatud teatud dokumentide vormiline vastavus meetme määruses sätestatud nõuetele ei välista vastustaja järeldust, et kaebaja on täitnud tingimused kunstlikult. Tingimuste kunstlik täitmine tähendabki olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud, kuid see on saavutatud lubamatul viisil või on tegelikkuses tingimused siiski täitmata. Seetõttu ei jaga halduskohus kaebaja seisukohta, et tõendikogumi alusel oli võimalik teha vastupidine, s.o taotlust rahuldav otsustus.
  2. Määruse (EL) nr 1306/2013 artikkel 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-38-07 ja nr 3-16-567 ja seal viidatud Euroopa Kohtu praktika).
  3. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja otsus vastab viidatud kohtupraktikale.
  4. Halduskohus on vaidlustatud otsuses analüüsitud tõendeid hinnates seisukohal, et PRIA on arusaadavalt ja selgelt määratlenud objektiivsete asjaolude kogumi, milles seisneb kaebaja 13 esitatud tõendites kajastatud faktiliste asjaolude vastuolu kaebaja poolt toetustaotluses esitatud lähteandmetega. Kohus on seisukohal, et tõendid ei anna alust asuda PRIA-st erinevale seisukohale kaebaja tegevuse subjektiivse aspekti hindamisel. Kohus on seisukohal, et vastustaja tuvastatud faktilised asjaolud vastavad PRIA kohaldatud õiguslikule alusele. Olukorras, kus kaebajal lasus kehtiva õiguse kohaselt kohustus esitada tõendid toetustaotluse esitamisele vahetult eelnenud kahe majandusaasta kohta, siis on loogiline, et kaebajal oli toetustaotlust esitades teada need faktilised asjaolud, mis ta esitas PRIA-le toetustaotluses ning see, et kaebaja on suuteline haldusmenetluses toetustaotluses toodud faktilised asjaolud ka asjakohaste tõenditega tõendama.
  5. Vastavalt määruse nr 14 § 2 lg-le 1 võib toetust taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 14 000 euro ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50 protsendi kogu müügitulust. Nimetatud norm seob toetuse taotlemise õiguse äriühingu või füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügituluga. Kohus nõustub PRIA-ga, et määruse nr 14 eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on antud sätte eesmärgiks suunata kõnesolev toetus põllumajandustootjatele, kelle müügitulust suurem osa tuleb omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügist. Rõhuasetusega põllumajandustoodete ise tootmisel, mitte teiselt ettevõttelt teenusena määravas osas sisse ostmisel, koostöös valmistamisel või muu kauba vastu vahetamisel. Euroopa Parlamendi- ha nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikkel 2 lg 1 p d kohaselt on põllumajandusliku majapidamise mõiste avatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis
  6. Nimetatud artikli kohaselt on üks põllumajanduslik majapidamine kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil. Seega saab sisuliselt Saare Agro OÜ-d ja kaebajat vaadelda ühtselt toimiva põllumajandusliku majapidamisena, kuigi formaalselt oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal tegemist erinevate juriidiliste isikutega.
  7. Toetustaotluses deklareeris kaebaja põllumajandusliku tegevuse rohkem kui 50 hektaril maal. Ka kaebuse kohaselt on selles osas tegemist peamiselt Saare Agro OÜ-lt ja Kaljo Rannalt renditud maa, samuti teistelt osaühingutelt renditud maaga, mille suurus on kaebuse esitamise ajaks suurenenud 300 hektarini. Kohtu arusaamisel on käesolevas asjas vaidluse all
  8. aasta taotlusperioodil esitatud toetustaotluse lahendamine, mistõttu ei jaga kohus kaebaja seisukohta, et
  9. aastal maa rentimise eest esitatud arved (nt I kd, tl 88, 90, 92, 94, 96) tõendaksid vaidlustatud otsusega kaebaja õiguste rikkumist
  10. aasta taotlusvoorus esitatud taotluse rahuldamata jätmisel. Seega ei arvesta kohus vaidlust lahendades vastavate kaebuse väidete ja tõenditega. Kaebuse kohaselt rentis kaebaja enne
  11. aastat ka põllumajandustehnikat, või ostis sisse vastavat täisteenust, kuid on kaebuse esitamise ajaks soetanud vähemalt osaliselt agregaadid, milleks ta PRIA-lt toetust taotles. Kohus on seisukohal, et
  12. aastal kaebuse esitamise ajal kaebaja soetused ei saa samal põhjusel olla asjakohasteks faktilisteks asjaoludeks, millest kaebuse lahendamisel lähtuda, sest toetustaotluses tugines kaebaja 2014—
  13. majandusaastale. Seetõttu ei saa kohus arvestada 14 kaebuses kirjeldatud kaebaja 5,5 aastase väidetavalt edukate majandustulemustega, millele viidatakse kaebuses. Kohus on seisukohal, et kaebuses kirjeldatud asjaolud kaebaja poolt 2014–2015 majandusaastal lammastega seonduva kohta ei anna kohtule alust asuda PRIA-st erinevale seisukohale, sest kaebuses pole haldusmenetlusega võrreldes esitatud selliseid uusi faktilisi asjaolusid, mis viitaksid PRIA kaalutluste ekslikkusele.
  14. Käesoleval juhul on tegemist kaebaja taotlusel põhineva haldusmenetlusega (

§ 38

). Määruse nr 14 § 2 lg 1 annab toetuse taotlemise õiguse ettevõtjale, kelle omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ületas taotluse esitamisele eelnenud kahel majandusaastal vastavad piirmäärad koos lisatingimustega. Kohus on seisukohal, et kaebuses esitatu ei anna alust kaebaja taotluse esitamisele eelnenud kahe majandusaasta osas PRIA-st erinevale seisukohale asuda.

  1. PRIA on vastuses kaebusele osundanud, et Saare Agro OÜ on
  2. aastal andnud toetustaotlusalused maad, mille rentimisele kaebuses tuginetakse, koos kehtivate kohustustega üle kaebajale välistamaks PRIA nõuete tasaarvestamise võimalust. Samuti alustati Saare Agro OÜ investeeringutoetuse taotluse õiguspärasuse hindamiseks kriminaalmenetlus. Kohus kontrollis PRIA väidete õigsust Riigi Teatajas avaldatud avalike kohtulahendite andmebaasist {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=266536391}. PRIA väide on tõene, kriminaalasja nr 1-17-6041 kohtulahendid tõendavad halduskohtu arusaamisel PRIA viidatud kuriteosündmust käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsuse aspektist tähtsust omavate faktiliste asjaolude suhtes. PRIA on õigesti tuvastanud, et Roosi talu OÜ ning Saare Agro OÜ moodustavad ühtse majandusüksuse. Komisjoni määruse (EL) 651/2014 I lisa artikli 2 ja 3 kohaselt tuleb mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) ja toetuse piirmäära määratlemisel arvesse võtta sidusettevõtjad ja seeläbi valitseva mõju all olevad isikud ja taotleja üle valitsevat mõju omavad isikud. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et menetlusdokumentides nimetatud füüsilised isikud omasid vaidlusalusel perioodil valitsevat mõju Roosi talu OÜ kõrval Saare Agro OÜ üle, sest viimane on ka maakohtu lahendite kohaselt registrist kustutatud hiljem, kui käesolevas asjas tähtsust omavad majandusaastad.
  3. Haldusmenetluses on leidnud tõendamist kaebaja poolt PRIA-le toetustaotluses valeandmete esitamine.
  4. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vaideotsus ei riku kaebaja õigusi sõltumatult vaidlustatud otsusest, mistõttu puudub alus vaideotsuse tühistamiseks. Seoses tühistamiskaebuse rahuldamata jätmisega puudub alus ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks.
  5. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole korrakohaselt esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust, seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 15 Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 04.10.
  6. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 04.10.
  7. a otsus Resolutsioon
  8. Jätta Roosi talu OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.08.
  9. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
  10. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda. 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.