← Eesti

3-22-1388/34

Obsah (5)§ 25§ 23§ 10§ 68§ 264

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 20.09.2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-1388 Hal

) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada X KPK-sse kuni kaheks kuuks. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.06.2022 määrusega PPA taotluse ning andis loa isiku paigutamiseks KPK-sse mitte kauemaks kui 30.08.

  1. X esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.08.2022 määrusega rahuldamata.
  2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 24.08.2022 taotluse pikendada

§ 25lg 1 alusel X KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra.

Puudutatud isiku varasema käitumise (vägivallasüüteod, elukoha vahetusest teavitamata jätmine, enda varjamine PPA eest, lahkumine Lätti, reisidokumendi hankimata jätmine, lahkumiskohustuse täitmata jätmine, rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine) põhjal saab järeldada, et tal ei ole vabaduses viibides soovi täita lahkumiskohustust. Reisidokumendi puudumine ei ole takistanud isikul liikumast ühest liikmesriigist teise. Isik on PPA ametnikele kinnitanud, et ei kavatse Namiibiasse lahkuda. KPK-s viibides on puudutatud isikul olnud võimalus reisidokumenti taotleda, kuid ta on keeldunud igasugusest koostööst PPA ametnike ning Namiibia saatkonnaga. Namiibia saatkond siiski väljastas isikule tagasipöördumistunnistuse kehtivusega kuni 30.08.2022. PPA-l oli kavas saata isik välja 25.08.2022, kuid lennufirma tühistas sellel kuupäeval toimuma pidanud lennu ning tagasipöördumistunnistuse kehtivuse ajal ei ole teisi sobivaid lende. Vabaduses viibides asub puudutatud isik end PPA eest varjama või lahkub talle sobivasse liikmesriiki. Isiku puhul esinevad seega

§ 23lg 1 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alused.

Põgenemisohu tõttu ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.

  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.08.2022 määrusega PPA taotluse ning pikendas X KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.12.
  2. X puhul esinevad kõik

§ 23lg-s 1 nimetatud kinnipidamise alused.

Isik ei ole täitnud temal lasuvat lahkumiskohustust alates 21.09.2021 ning on kinnitanud ametnikele, et ta ei kavatse Namiibiasse lahkuda. Lisaks on X keeldunud koostööst ja kontaktist Namiibia saatkonnaga reisidokumendi väljastamiseks. Seega ei saa isiku käitumise ja hoiakute põhjal järeldada, et vabaduses viibides taotleks isik reisidokumendi ja lahkuks Namiibiasse. Põgenemisohtu näitab ka asjaolu, et isik on varasemalt loata Eestist lahkunud. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole isikust lähtuva põgenemisohu tõttu põhjendatud. X kinnipidamise tähtaja pikendamine ei ole ebaproportsionaalne. Kinnipidamise tähtaja pikendamine aitab tagada, et isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni. Isik ei ole KPK-s viibinud üle 18 kuu (

§ 25lg 2).

Väljasaatmine ei ole perspektiivitu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 25.08.2022 määrus ja uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta KPK-st. Kohus on ebaõigesti leidnud, et esinevad

§ 23lg-s 1 sätestatud alused.

Põgenemisohu olemasolu ei ole piisavalt põhjendatud. Kohus ei ole selgitanud, millistest konkreetsetest määruskaebuse esitaja tegudest saab järeldada põgenemisohu olemasolu. Halduskohtu 2

(6)3-22-1388 määruses viidatud Riigikohtu praktikast tuleneb, et kinnipidamise eelduseks on piisavalt suure põgenemisohu olemasolu. Määruskaebuse esitaja puhul ei esine sedavõrd tõsist põgenemisohtu, mis tingiks vältimatu vajaduse teda kinni pidada. Kohtu väited X Eestist loata lahkumise ning kaasaaitamiskohustuse rikkumise kohta on paljasõnalised. Määruskaebuse esitajale ei saa panna süüks seda, et koostöö PPA-ga on raskendatud. Samuti ei saa koostöö raskendatust võrdsustada koostöö puudumisega. Lennu ärajäämine ei ole X-st tingitud asjaolu ning põhjendamatu on teda selle tõttu pikemalt kinni pidada.
  1. Politsei- ja Piirivalveamet selgitas vastuses kohtunõudele, et ehkki isikul oli kehtivuse kaotanud Namiibia Vabariigi rahvuspass, soovis Namiibia saatkonna esindaja korraldada isikuga intervjuu, et veenduda tema isikusamasuses. Intervjuul oleks saatkonna esindaja küsinud mh isiku täpset elukohta Namiibias ja vanemate andmeid. Lisaks vestlusele oli vajalik isiku allkiri tagasipöördumistunnistusel ja saatkonna aruandluses tagasipöördumistunnistuse väljastamise kohta. Näiteks Venemaa Föderatsioon keeldub tagasipöördumistunnistust väljastamast, kui isik allkirja andmisest keeldub. Seega takistas isiku keeldumine intervjuust otseselt tema dokumenteerimist ja välja saatmist. Isik saadetakse välja ja antakse Namiibia võimudele üle 17.09.
  2. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga.
  4. Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohus ei pea taotlust põhjendatuks. HKMS § 210 lg 4 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. HKMS § 265 lg 5 kohaselt ei ole haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt, mistõttu puudub vajadus istungi korraldamiseks täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kuna määruskaebuse esitajale on võimaldatud kohtuistungil osalemist ning seal tõlgi vahendusel suuliste seisukohtade esitamist halduskohtus, ei riiva ringkonnakohtus istungi korraldamata jätmine ebaproportsionaalselt isiku õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Seetõttu jääb rahuldamata ka X taotlus tõlgi kutsumiseks kohtuistungile. 9.

§ 23

lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3).

§ 23

lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. 10.

§ 23

lg 1 p 1 kohaldamise aluseks olevat põgenemisohtu on X puhul seostatud

§ 68

p-des 6 ja 9 märgitud asjaoludega (s.o isiku hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, ning isik on varasemalt loata lahkunud teisest Schengeni 3

(6)3-22-1388 konventsiooni liikmesriigist). Isiku põgenemise ohtu ei saa siiski järeldada pelgalt mõne

§-s 68 sätestatud asjaolu esinemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata, arvestades kogumis kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et X puhul esineb reaalne põgenemisoht. Sama on järeldatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2022 määruses nr 3-22-994 (p-d 9–10) ja praeguses asjas 26.08.2022 tehtud määruses (p 11).

  1. X soovimatusele täita PPA 10.06.2020 otsusest nr 7001810243-3 tulenevat lahkumisettekirjutust ja pöörduda tagasi päritoluriiki viitab asjaolu, et määruskaebuse esitaja asus pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse nr 3-20-1207 tegemist, mille tagajärjel lõppes tema rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja sellest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks, ennast PPA eest varjama. PPA 28.06.2022 taotluse kohaselt oli X asukoht PPA-le teadmata
  2. a sügisest kuni 30.04.2022, mil isik peeti kriminaalmenetluse raames Tallinnas kinni. Isikut käidi tema poolt PPA-le antud aadressidelt otsimas, kuid ta ei elanud nendel aadressidel. Schengeni alalt lahkumise kohustuse täitmisest hoidumisele ja enda väljasaatmise takistamisele viitab seegi, et isik elas enda kinnitusel
  3. a oktoobri lõpust kuni
  4. a veebruari lõpuni sõbra juures Lätis. X on kinnitanud oma soovimatust Namiibiasse naasta ning esitas kohe pärast enda kinnipidamist korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ilmselt eesmärgiga takistada enda väljasaatmist.

§ 68

p 6 alusel põgenemisohu hindamisel ei oma sisulist tähtsust põhjus, miks isik ei soovi lahkumiskohustust täita (nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2021 määrus nr 3-20-2234, p 11; 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 10). Kuigi X puhul ei esine

§ 68

p-s 9 toodud asjaolu, sest puuduvad andmed, et isik oleks loata lahkunud

§ 10

lg 2 p 1 alusel määratud elukohast või teisest Schengeni liikmesriigist (Eestist lahkumisele ei ole

§ 68

p 9 kohaldatav – nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2021 määrus nr 3-20-2250, p 12; 18.12.2020 määrus nr 3-20-2250, p 11), on PPA ja halduskohtu järeldus määruskaebuse esitaja põgenemise ohu esinemisest lõpptulemusena õige, kuivõrd seda kinnitavad piisavalt muud isiku suhtes tuvastatud asjaolud. Põgenemisohu tuvastamist puudutavas osas tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta vastavalt ringkonnakohtu põhjendustele. 12. PPA ja halduskohus on kinnipidamise alustena lisaks

§ 23

lg 1 p-le 1 tuginenud ka sama sätte p-dele 2 ja 3.

§ 23

lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab mh seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (

§ 264lg 1 p 3; vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 33-1-24-17, p 11).

Seetõttu peaks

§ 23

lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (

§ 264

lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peaks olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2021 määrus nr 3-21-352, p 15; 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9). Vaidlust ei ole selles, et Xl puudub kehtiv pass ja ta ei ole ise astunud mingeid samme selleks, et endale reisidokument saada. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa siiski järeldada pelgalt sellest, et isik ei ole endale ise dokumente hankinud. PPA 24.08.2022 taotlusest nähtub, et Namiibia saatkonna esindaja Soomest külastas KPK-d, et vestelda X-ga ning väljastada tagasipöördumistunnistus, kuid viimane keeldus saatkonna esindajaga kohtumisest. Ringkonnakohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda PPA kirjeldatud asjaolude tõepärasuses. Kuivõrd puudub vaidlus, et isik ei soovinud Namiibiasse naasta ning saatkonna esindajaga kohtumise eesmärk oli Namiibiasse naasmiseks tagasipöördumistunnistuse väljastamine, saab PPA väidet kokkusaamisest keeldumise kohta pidada usutavaks. PPA selgitas 16.09.2022 vastuses ringkonnakohtu kohtunõudele, et vestlus Namiibia saatkonna esindajaga oli vajalik X isikusamasuse tuvastamiseks ning tagasipöördumistunnistuse allkirjastamiseks. Seega rikkus X lisaks kohustusele aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele (

§ 264

lg 1 p 3) ka kohustust aidata kaasa oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisele (

§ 264lg 1 p 4). Siiski ei takistanud puudutatud isiku poolt oma 4

(6)3-22-1388 kaasaaitamiskohustuse täitmine enam tema väljasaatmist, kuna Namiibia saatkond väljastas tagasipöördumistunnistuse hoolimata sellest, et isik keeldus kokkusaamisest. Kinnipidamist ei tohi kohaldada sanktsioonina isiku kaasaaitamiskohustuse õigusvastase täitmata jätmise eest. Seega ei kohaldanud praegusel juhul halduskohtu määruse tegemise ajal enam

§ 23lg 1 p 2.

Samas on kaasaaitamiskohustuse rikkumine üks isiku käitumist ja hoiakuid iseloomustav asjaolu, millega saanuks PPA põhjendada isiku põgenemise ohtu (

§ 23lg 1 p 1).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kohaldatav

§ 23

lg 1 p 3, sest PPA taotluse esitamise ja halduskohtu määruse tegemise ajal oli tagasipöördumistunnistus veel kehtiv. Asjaolu, et PPA-st mitteoleneval põhjusel (lennufirma tühistas lennu ja uut sobivat lendu enne 30.08.2022 väidetavalt ei toimunud) ei õnnestunud isikut kavandatud ajal Namiibiasse saata, ei ole võrdsustatav tagasipöördumiseks vajaliku dokumendi puudumisega. Järelikult tuleb ka

§ 23lg 1 p 3 kohaldamist puudutavas osas muuta halduskohtu määruse põhjendusi.

14. Kuigi ringkonnakohus leidis, et X kinnipidamine oli lubatav üksnes

§ 23

lg 1 p-s 1 märgitud alusel, ei mõjuta see isiku KPK-sse paigutamise õiguspärasust, sest selleks ei pea esinema kõiki

§ 23lg-s 1 märgitud aluseid, vaid piisab juba neist ühe esinemisest.

Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise või turvalisuse kaalutlused). Isiku kinnipidamise pikendamist kuni neljaks kuuks ei saa pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt.

§ 10

lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamata jätmise tõttu saaks määruskaebuse esitaja KPK-s kinnipidamine olla ebaproportsionaalne eelkõige siis, kui tema suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tagaks tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Seega ei piisa üksnes sellest, et leebemate abinõude kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid need peaksid kinnipidamisega samavõrra tõhusalt aitama saavutada meetmete kohaldamise eesmärki (st tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks).

§ 10

lg-s 2 toodud abinõude kohaldamine eeldab, et PPA-l ei ole mõistlikku põhjust arvata, et järelevalvemeetmed ei oleks isiku põgenemise ohu vältimiseks piisavad. X senine käitumine ei ärata piisavat usaldust, et ta lubadustele vaatamata reegleid ka tegelikult järgiks ning ei asuks ennast varjama ega lahkuks loata Eestist. Ehkki see, et 25.08.2022 väljasaatmist ei toimunud, ei ole kaebajale etteheidetav, ei olnud tõsise põgenemisohu tõttu võimalik kaebajat KPK-st vabastada. 15. Ringkonnakohus märgib, et kuna

ja VRKS alusel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida (Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10), tuleb X kinnipidamise tähtaja alguseks lugeda 30.06.2022, mil halduskohus andis loa isiku paigutamiseks KPK-sse

alusel. Halduskohus pikendas 25.08.2022 määrusega kinnipidamise tähtaega maksimaalselt kuni 25.12.2022 ning selleks ajaks ei oleks kinnipidamise algusest möödunud

§ 25lg-s 1 sätestatud kuue kuu pikkune periood.

  1. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.08.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
  2. X-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
  3. Kui isik on KPK-st vabanenud ja riigist välja saadetud, siis ei tõlgita talle määrust tema soovitud keelde, vaid isik peab tõlkimise korraldama ise. 5

(6)3-22-1388 (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.