← Eesti

3-20-1634/47

Obsah (5)§ 201§ 108§ 109§ 118§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 24. mai 2022, Tartu 3-20-1634 Haldusasi Xi

§ 201lg 4 alusel ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ei korda.

Liiati nähtub apellatsioonkaebusest, et kaebaja kaudselt nõustub sellega, et

  1. märtsi
  2. a intsident andis aluse pidada kaebajat ohtlikuks teistele isikutele ning kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid ohu ennetamiseks. Nimelt märgib kaebaja vastustaja tegevuse õigusvastasusele osutades, et kaebajal ei olnud pärast
  3. märtsi 2020 ühtegi intsidenti, mistõttu hinnati põhjendamatult teda ohtlikuks ka 50 päeva hiljem, s.o täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel
  4. mail 2020, mööndes sellega, et intsidendi toimumise järgselt oli ohuhinnang põhjendatult. Vastavalt tuleb hinnata eelkõige seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuni
  5. juunini 2020 oli õiguspärane.
  6. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et
  7. mai
  8. a protokollist ei nähtu põhjendused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamiseks ning seega puudus alus meetmete jätkuvaks kohaldamiseks.
  9. VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või 5 vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 sätestatud aluse tuvastamisel on vanglal õigus otsustada julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi lõikes kaks nimetatud abinõude hulgast. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud nii ennetaval kui ka tõkestaval eesmärgil. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme jätkuv kohaldamine oli vajalik ning kinnipeetava õigusi vähem riivava meetme kohaldamine ei oleks soovitud eesmärgile viinud. Vastavalt VangS § 69 lg-le 3 lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui selle kohaldamise alus ära langeb. Seega on vanglal kohustus meetme kohaldamise ajal kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise aluse ja vajaduse püsimist.
  10. Algselt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks
  11. märtsi
  12. a intsident. Vastustaja kogutud tõendite kohaselt kaebaja, viibides üksi kambris, hakkas oma pead vastu kambri ust peksma, ründas enesevigastamise tõkestamiseks kambrisse sisenenud valvurit laualt haaratud pliiatsiga ega allunud valvuri korraldustele. Vastustaja hinnangul näitab juhtunu, et kinnipeetav võib muutuda agressiivseks ükskõik mis ajahetkel (näiteks siis, kui ametnik täidab teenistuskohustusi ja siseneb järgmiseks loenduseks kambrisse, rääkimata ametnike teistest kohustustest – teostada kinnipeetava vanglasisest saatmist, anda kinnipeetavale seaduslikke korraldusi jne). Kaebaja võib olla impulsiivne ja käituda ametnike suhtes agressiivselt, kasutades selleks valimata meetmeid ja ohustada seeläbi vangla üldist julgeolekut. Julgeolekuabinõusid kohaldati raske õigusrikkumise ennetamiseks ja ametnike julgeoleku tagamiseks. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, samuti kehakultuuriga tegelemise keelamist ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist põhjendas vastustaja vajadusega vähendada võimalusi kaebaja kohtumiseks teiste kinnipeetavatega, et seeläbi ennetada füüsilisi ründeid.
  13. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise põhjendusena on Tartu Vangla
  14. mai
  15. a protokollis (dtl 35) esile toodud kaebaja
  16. märtsi
  17. a rikkumise raskust, millest nähtub, et kaebaja võib käituda impulsiivselt ja ametnike suhtes agressiivselt ning sellest lähtuva kaebaja väga kõrge ohtlikkusega, mistõttu tuleb tagada, et kaebaja ei saaks toime panna fataalsete tagajärgedega rikkumisi. Vastustaja ametnike hinnangul ei olnud kaebajast lähtuv oht kaaskinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnikele ära langenud. Julgeolekuabinõude jätkamist pidasid põhjendatuks nii inspektor-kontaktisik, uurimisosakonna spetsialist ning ka üksuse juht. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja põhjendused asjakohased ja asjaolusid arvestades piisavad meetmete jätkuvaks kohaldamiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kaebaja tõepoolest ei pannud toime uusi ründeid. Kuid sellest järeldu, et kaebajast lähtuv oht oli möödunud. Täiendavad julgeolekuabinõud ning ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine vähendas oluliselt võimalusi ründe kordumiseks. Vastustajal on kohustus tagada nii kinnipeetavate kui ka vangla ametnike julgeolek ja tagada üldine kord vanglas.
  18. märtsi
  19. a kaebaja ründe äkilisuse ja intensiivsuse tõttu nendel asjaoludel tuleb pidada õigustatuks järeldust, et kaebajast lähtuv oht ei olnud ära langenud. Seega oli täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine õiguspärane.
  20. Kaebaja väidab küll täiendavate julgeolekuabinõude ebaproportsionaalsust, aga ei ole osutanud võimalusele maandada enda ohtlikust muu meetme kasutamisega. Ka ringkonnakohtus ei näe, et olukorras, kus kaebaja hinnati ohtlikuks impulsiivse füüsilise ründe ohu tõttu, saanuks kaebajast lähtuvat ohtu maandada mõne muu, kaebaja põhiõigusi vähem riivava meetme kohaldamisega. Seetõttu ei ole alust pidada vangla kohaldatud meetmeid ülemäärasteks. Seda seisukohta ei muuda asjaolu, et õiguskantsler, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec

(2006)2 11/01/2006 peavad põhjendatuks üksikvangistuse kohaldamist üksnes lühiajaliselt. Nagu põhjendatult osutas halduskohus, on tegemist soovituslike seisukohtadega. Soovituse järgmisel ei saanud vangla mööda vaadata kaebajale antud ohuhinnangust ega sellest, milliseid meetmeid oli võimalik ohu 6 maandamiseks rakendada. Seetõttu ei pea ringkonnakohus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ebaproportsionaalseks ainuüksi meetmete kohaldamise kestuse tõttu.
  1. Kaebaja heidab vastustajale veel ette täiendavate julgeolekuabinõude jätkuval kohaldamisel kaebaja terviseseisundi, täpsemalt psüühiliste häirete, arvestamata jätmist. Sealjuures kaebaja taotles vastustajalt üksikvangistuse lõpetamist või leevendamist viitega psüühilistele probleemidele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esile toodud probleemid vaimse tervisega ei välistanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Arsti soovitusel vastustaja leevendaski kaebaja suhtes kohaldatud meetmeid ning lubas isiklike asjade ja riiete kasutamist alates
  2. aprillist
  3. Samas olnuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuvastatud ohu maandamise eesmärgiga otseses vastuolus meetme leevendamine muus osas, kuna vastustaja hindas kaebaja ohtlikuks just suhetes teiste kinnipeetavate ja vangla ametnike. Alusetu on kaebaja etteheide, et vastustaja jättis tähelepanuta kaebaja vaimse tervise probleemi ega taganud meditsiinilist abi. Kaebaja meditsiinikaardi väljavõttelt (dtl 266) nähtub, et
  4. märtsil 2020 määras arst talle ärevust, isutust ja unehäireid leevendava sümptomaatilise ravi, millest kaebaja ise loobus, misjärel arst lõpetas ravi. Seega on kaebajale olnud tagatud meditsiiniline abi, kuid kaebaja ei olnud valmis seda vastu võtma. Sama arst on
  5. septembri
  6. a kirjas (dtl 216) kinnitanud, et kaebajal esineb segatüüpi isiksushäire, mis ei piira tema võimet karistust kanda. Kokkuvõtvalt ei ole kohtumenetluses ilmnenud andmeid, mis kinnitaks kaebaja väidet, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine olnuks välistatud tema terviseseisundi tõttu. Ka ei ilmne tõenditest, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks toonud kaasa kaebaja terviseseisundi halvenemise. Meditsiinikaardi väljavõttest ei ilmne, et kaebajal olnuks mingeidki kaebusi vaimse tervise kohta pärast arsti määratud ravimitest loobumist kuni täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseni. Kaebaja ei ole väitnud selliste kaebuste tekkimist ka hilisemal ajal.
  7. Kaebaja esitas kohtumenetluses halduskohtule
  8. juuni
  9. a kuupäeva kandva protokolli pealkirjaga „Kinnipeetav Xi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osaline lõpetamine“ (tl 37). Protokolli kohaselt peeti põhjendatuks lõpetada käeraudade kasutamine ning raseerimisvahendite keeld, kuid jätkata lukustamist. Vastustaja ei ole protokolli esitanud ega kinnitanud selle koostamist. Samuti ei lõpetatud tegelikkuses kaebaja suhtes käeraudade kohaldamist. Kaebaja suhtes käeraudade kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel apellatsioonimenetluses haldusasjas nr 3-20-1687 märkis ringkonnakohus
  10. märtsi
  11. a otsuses, et peab võimalikuks, et vanglas arutati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist ning protokollis märgitud kuupäevas (
  12. mai 2020) on viga ja tegelik otsustamine toimus
  13. juunil
  14. See oleks kooskõlas ka vangla poolt kaebajale
  15. juunil 2020 antud selgitusega, mille kohaselt arutatakse julgeolekuabinõude pikendamist kord kuus, samuti asjaoluga, et maikuus arutati julgeolekuabinõude pikendamist samuti kuu esimeses pooles. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et arutelu kaebaja julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise üle toimus hiljemalt
  16. juunil 2020 (lahendis ekslikult märgitud
  17. mail 2020), kuid vanglal jäi selle kohta protokoll vormistamata. Ringkonnakohus on jätkuvalt sellel seisukohal. Kaebaja esitatud protokollist nähtuvalt lahknesid vastustaja ametnike seisukohad küsimuses, kas jätkata kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Meetmete jätkamisel sai otsustavaks kaebaja ründe raskus koostoimes tema varasema käitumisega vangistuse ajal, mistõttu leiti siiski, et vajalik on täiendav aeg kaebajast lähtuva ohu vähenemises veendumiseks. Ringkonnakohus ei näe, et olukorras, kus kaebaja oli toime pannud ründe vanglaametniku vastu, hiljem loobunud muu hulgas ärevuse ja unehäirete leevendamiseks määratud ravist ja vangla oli rakendanud temast lähtuva ohu maandamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli
  18. a juuni esimeseks pooleks selgunud, et oht on taandunud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et vanglal 7 lasus kohustus tagada nii teiste kinnipeetavate kui ka vangla ametnike ohutus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine
  19. juuni
  20. a käskkirjaga, s.o enne järgmise korralise hindamise tähtaega osutab samas, et vastustaja hindas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse püsimist jooksvalt ning lõpetas meetmete kohaldamise kohe, kui alus selleks ära langes (ootamata ära järgmise nn korralise hindamise tähtaega).
  21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka kaebaja suhtes
  22. märtsil 2020 pisargaasi kasutamise õiguspärasuse, samuti pärast intsidenti kohase abi osutamise osas. Põhiosas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses isegi üritanud halduskohtu otsuse asjakohaseid põhjendusi ümber lükata. Seetõttu ringkonnakohus ei korda halduskohtu otsuse põhjendusi.
  23. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja siiski, et vastustaja ebaõigesti tuvastas, et intsidendi käigus kaebaja ründas valvurit laualt võetud pliiatsiga. Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kus kaebaja seab kahtluse alla intsidendis osalenud valvuri kirjelduse sündmusest. Ringkonnakohtu hinnangul on valvuri ettekandes esitatud sündmuste kirjeldus loogiliselt jälgitav ja annab eluliselt usutava pildi toimunud intsidendist. Ettekande kohaselt (dtl 199) suhtles kaebaja valvuriga läbi kambri ukse avatud luugi. Kaebaja hakkas erikohtlemisest keeldumise järel ennast agressiivselt vigastama pea peksmisega vastu kambri ust. Valvur kutsus koheselt raadiosaatja teel abi, ning üritas peatada kaebaja enesevigastamise. Kui kaebaja nägi, et valvur sai ukse lahti, jooksis ta laua juurde ja krabas pihku pliiatsi. Seejärel hakkas kaebaja valvuri suunas jooksma, millele valvur reageeris gaasi kasutades. Kaebaja peatus ja laskus ühele põlvele, kuid ei allunud korraldusele pliiats käest visata. Pärast paari sekundi möödumist üritas ta uuesti valvuri suunas liikuda, millele valvuri reageeris kambrist väljumise ja kambri lukustamisega. Uuesti siseneti kambrisse ühes koheselt saabunud abijõududega. Kaebaja ei eita valvuriga suhtlemist ega sellele järgnenud enesevigastamist. Viimast kinnitab ka intsidendi järel toimunud terviseseisundi kontrolli protokoll (dtl 202), millist nähtuvalt tuvastati kaebajal peas muhk ja marrastus. Halduskohtumenetluses ei ole ilmnenud, et intsidendis osalenud valvuril olnuks ajend ise kaebajat kahjustada või esitada intsidendi asjaolusid moonutatult. Seevastu kaebaja oli intsidendi ajal ilmselt tugeva ärrituse seisundis (kaebaja ise väidab psühhoosi esinemist), mistõttu on vähemalt kaheldav, kas tema ümbritseva tajumise võime oli tavapärane. See seab kahtluse alla sellegi, kuidas kaebaja juhtunut mäletab. Lisaks tabas kaebajat pisargaas, mis põhjustas omakorda tugeva füüsilise ärrituse ning eeldatavalt vähendas kaebaja võimet ümbritsevat märgata. Seetõttu peab ringkonnakohus valvuri kirjeldust sündmustest tõepäraseks ning jätab kõrvale kaebaja versiooni. Lisaks kahtlustele tema võime osas tajuda ja mäletada sündmusi intsidendi ajal, on kaebaja ise asjast vahetult huvitatud isikuks. Viimane asjaolu lubab kahelda kaebaja objektiivsuses sündmuste kohta väidete esitamisel. Olukorras, kus kaebaja kambris puudus valvekaamera, ei saaks ka vangla valvekaamera videosalvestusega tõendada kaebaja väiteid intsidendi kohta. Valvekaamerast nähtuks üksnes väljaspool kambrit toimunud tegevus. Selles osas aga asjas vaidlust ei ole. Seetõttu ei ole asja lahendamisel määravat tähendust sellel, et vastustaja ei võtnud samme valvekaamera salvestuse säilitamiseks, kuigi salvestuse säilitamiseks võinuks pidada siiski soovitavaks.
  24. Nendel asjaoludel ei näe ka ringkonnakohus, et valvuril olnuks kaebaja ründe peatamiseks kasutada mõni kaebajat vähem kahjustav meede. Arvestada tuleb siinkohal nii seda, et valvur sisenes kambrisse üksinda kui sedagi, et valvur pidi ründe tõkestamise meetme valiku otsustama kiiresti. Kujunenud olukorras esinesid nii VangS § 71 lg-s 1 kui ka määruse nr 44 § 44 lg-s 1 sätestatud alused gaasi kasutamiseks erivahendina. Asjaoludest nähtuvalt ei saa gaasi kasutamist pidada ülemääraseks. 8
  25. Vaidlust ei ole, et pärast intsidenti vajas kaebaja meditsiinitöötaja täiendavat abi, kuna pärast esmast läbivaatust umbes poole tunni pärast kaotas teadvuse vere madala hapnikusisalduse tõttu, samuti et kaebaja meditsiinilist abi ka sai. Samas väidab kaebaja jätkuvalt, et talle ei võimaldatud pesemisvahendeid, käterätti ega vahetusriideid. Ka selles osas ei ole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on selgitanud, et gaasi mõju vähendamiseks tuleb nägu ja silmi veega loputada. Pesemisvahendi ja käteräti kasutamine üksnes suurendavad ärritust ning pikendavad taastumise aega. Olukorras, kus gaasi lasti kaebajale näo piirkonda ei olnud riiete vahetamine kaebaja enesetunde parandamiseks nõutav. Oluline on siinkohal, et meditsiinitöötaja vaatas kaebaja üle, teades gaasi kasutamisest ega näinud ette kaebaja soovitud pesemisvahendite kasutamist või vahetusriideid. Seega tagati kaebajale nõutav abi ega koheldud teda väärikust alandaval viisil ka intsidendile järgnevalt.
  26. Kokkuvõtvalt tuleb nõustuda halduskohtu järeldusega, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Kaebaja põhisõigusi on küll riivatud, kuid riived on olnud proportsionaalsed ega alandanud kaebaja väärikust. Seega ei ole täidetud mittevaralise kahju nõude rahuldamise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus. Lisaks ei ole kaebaja tervise kahjustamine tõendatud.
  27. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
  28. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, kuna kaebaja kirjavahetus vanglaga, samuti vaideotsus ei tõenda
  29. märtsi
  30. intsidendi või kaebaja üksikvangistuses viibimise asjaolusid. Halduskohus on täiendavate tõendite kogumisest keeldumist põhjendanud
  31. augusti
  32. a määruses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidluse asjaolud selles osas muutunud. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks halduskohtu määruses esitatud põhjendustest hoolimata on tõendite kogumine siiski vajalik. 31.

§ 108lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta (

§ 109

lg 1 ls 4).

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. 32. Ringkonnakohus peab põhjendatuks asendada kaebaja nimi tähemärgiga (

§ 175

lg 3) kohtuotsuse avaldamisel kaebaja isikuõiguste kaitseks, kuna otsus sisaldab kaebaja terviseandmeid. (allkirjastatud digitaalselt) 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.