3-22-2159/6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 09.11.2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-2159 Haldusasi X kaebus Eesti Haigekassa otsuse peale jätta vaktsiinikahju hüvitis määramata Menetlusosalised Kaebaja X Vastustaja Eesti Haigekassa Kaasatud asutus Ravimiamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 19.10.2022 määrus riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta Menetluse alus ringkonnakohtus X määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X määruskaebus.
2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.10.2022 määrus X riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta ning saata taotlus samale halduskohtule uueks lahendamiseks. Selgitus Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (HKMS § 119 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. X esitas 02.05.2022 Eesti Haigekassale taotluse vaktsiinikahju hüvitise saamiseks. Haigekassa jättis 31.05.2022 otsusega taotluse rahuldamata. X esitas 13.06.2022 vaide, mille haigekassa jättis 12.09.2022 otsusega rahuldamata.
4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse haigekassa otsuste tühistamiseks ja haigekassa kohustamiseks määrata kaebajale vaktsiinikahju hüvitis. Kaebaja palus määrata talle kohtumenetluses esindamiseks riigi õigusabi.
5. Tallinna Halduskohus jättis 19.10.2022 määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Kaebaja suudab ise oma õigusi kaitsta. Kaebaja on esitanud kohtule selge, struktureeritud ja nii õiguslikult kui ka faktiliselt argumenteeritud kaebuse, kust on selgelt arusaadavad kaebaja eesmärk ja konkreetsed 3-22-2159 etteheited haigekassale ja Ravimiametile. Sarnastel põhjustel on Riigikohus jätnud kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata 18.01.2022 määrusega asjas nr 3-21-1228 ning Tartu Ringkonnakohus 12.09.2022 määrusega asjas nr 3-22-
6. Kaebajal on halduskohtumenetluses osalemise kogemus. Arvestades ka halduskohtu uurimis- ja selgitamiskohustust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 ja 5), on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma.
7. X esitas määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 19.10.2022 määruse peale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 11.03.2008 määruses asjas nr 3-2-1-7-08 (p-d 10 ja 13), et otsustamaks selle üle, kas menetlusosaline on kohtumenetluses võimeline ise oma õigusi kaitsma, tuleb eelkõige arvestada, kas tal on oma õiguste kaitsmiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Juhul kui menetlusosalisel puudub juriidiline haridus, tuleb eeldada, et isikul ei ole vajalikke teadmisi ja kogemusi oma õiguste kaitsmiseks. Arvestada tuleb ka vaidluse ja kohtumenetluse keerukust. Lihtsamates vaidlustes suudab menetlusosaline eeldatavasti ise oma õigusi kaitsta, keerukamate vaidluste korral aga vajab menetlusosaline tõenäoliselt kvalifitseeritud õigusabi oma õiguste paremaks kaitsmiseks. Vaidlustes, mis on õigusnormidega taotluslikult kujundatud selliseks, et igaüks oleks võimeline oma õigusi kohtumenetluses isiklikult kaitsma, ei vaja menetlusosaline juriidilise haridusega esindajat ning neil juhtudel võib kohus jätta menetlusosalise riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
9. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 19.06.2020 otsuses asjas nr 2-18-6499, et kohus peab RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaldamisel arvestama menetlusosalise menetlusõiguslike teadmistega ning asjaolu, et isik on suutnud esitada argumenteeritud kaebuse, ei välista talle riigi õigusabi andmist (p 13.3); seejuures oli osutatud asjas tegemist ülalpidamisvaidlusega, kus kehtivad halduskohtumenetlusega sarnased menetluspõhimõtted (vrdl tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg 3 ja § 436 lg 6). Ka Riigikohtu halduskolleegiumi 04.10.2010 määrusest asjas nr 3-31-51-10 tuleneb, et menetluskõlbuliku kaebuse olemasolu ja halduskohtulik uurimisprintsiip ei välista igas olukorras riigi õigusabi andmist ning lähtuda tuleb konkreetsest kaebajast ja vaidluse olemusest (p-d 17 ja 18). Siinsel juhul on tegemist uudse vaktsiinikahju hüvitise vaidlusega, milles omab olulist tähtsust tõendamiskoormuse jaotamine hüvitise taotleja ja haigekassa vahel. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et kaebaja on võimeline selles küsimuses oma huve tõhusalt kaitsma. Tuleb märkida, et juba menetlusse võtmise määruses on halduskohus selgitanud, et kui kaebaja soovib kahju hüvitamist väljaspool ravimiseaduse vaktsiinikahju hüvitamise regulatsiooni, s.o riigivastutuse seaduse alusel, tuleb esitada kaebuse täiendavad põhjendused, sh selgitada, mis on see haigekassa (või mõne muu riigiasutuse) tegevus, mille tõttu tekkis kaebajal kahju. Lisaks on kohus kaasanud arvamuse andmiseks menetlusse Ravimiameti ning märkinud, et asjas võib osutuda vajalikuks kaasata asjatundjaid või eksperte. Juba nendest asjaoludest nähtub, et tegemist ei ole oma olemuselt lihtsa vaidlusega, kus õigushariduseta isik saab eelduslikult hakkama omal käel ja halduskohtu abil. Asjaolu, et kaebaja on osalenud mitmes haldusasjas, ei tähenda tingimata, et tal on piisavad menetlusõiguslikud teadmised ja oskused oma õigusi kaitsta. Asjad, milles kaebaja on osalenud ja milles tehtud lahenditele on viidatud ka halduskohtu määruses, ei ole oma sisult ja menetlusõigusliku keerukuse astmelt võrreldavad vaktsiinikahju vaidlusega, mille puhul on ka kohtupraktika veel täielikult välja kujunemata. 2