← Eesti

1-22-2300/34

Obsah (9)§ 120§ 121§ 199§ 86§ 275§ 274§ 2§ 35§ 34

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 28. september 2022 Kohtuasja number 1-22-2300 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuasi X.X. le karistusseadustiku (

) § 120 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 199 lg 2 p 9 järgsete õigusvastaste tegude tõttu psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

  1. juuni 2022 määrus Määruskaebuste esitajad prokuratuur (esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Sergei Listov) ja X.X. eestkostja Kohtla-Järve Linnavalitsus (esindaja sotsiaalteenistuse peajurist Olga Vaarmann) Teised määruskaebemenetluse pooled psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isik X.X. . Isikukood xxxxxxxxx; elukoht puudub; kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu
  2. jaanuari 2021 otsusega

§ 120

lg 1 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 9-kuulise tingimisi vangistusega; kehtivat tõkendit ei ole X.X. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Viru Maakohtu
  2. juuni 2022 määrus ning tagastada kriminaalasi prokuratuurile menetluse jätkamiseks üldkorras.
  3. Määruskaebused rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjaliku määruskaebuse. Seda võivad teha prokuratuur, advokaadist kaitsja või teised kohtumenetluse pooled advokaadi vahendusel. Kaebus tuleb esitada viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  5. aprillil 2022 tegi Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 397 lg 2 kohase määruse ja saatis kohtusse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise otsustamiseks kriminaalasja X.X.

§ 120

lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 199 lg 2 p 9 järgsetes õigusvastastes tegudes. Lühidalt seisnesid X.X. õigusvastased teod järgnevas.

  2. novembril 2021 kella 12.20 ajal lõi X.X. Kohtla-Järvel XXX korteris oma ema B.B. t korra rusikaga vastu vasakut põske, millega tekitas B.B. le füüsilist valu.
  4. jaanuaril 2022 kella 20.52 ajal lasi X.X. Kohtla-Järvel Puru tee 77 asuvas Maxima kaupluses turvamees V.V. ile gaasi näkku, millega tekitas viimasele füüsilist valu (kipitus silmades, ninas ja suus).
  6. märtsil 2022 kella 16.50 ajal kasutas X.X. pipragaasi Jõhvis Narva mnt 8 asuvas Selveri kaupluses turvatöötajate K.K. i ja H.H. i vastu. Gaasipilv tabas K.K. i nägu ja riideid ning selle tõttu hakkas tema nägu valutama ja kipitama. H.H. i tabas gaas silmadesse ning ülahuule ja nina vahele nahale, mille tõttu tundis H.H. valu ning kipitust oma silmades ja nahal.
  7. Need X.X. teod kujutavad endast

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgset kehalist väärkohtlemist.

  1. Lisaks kehalisele väärkohtlemisele ka ähvardas X.X.
  2. märtsil 2022 kella 16.50 ajal K.K. i ja H.H. i noaga: ta tegi nende suunas noaga liigutusi. Kuna eelnevalt oli X.X. agressiivne ja kasutas turvatöötajate suhtes gaasirelva, võtsid K.K. ja H.H. ähvarduse täideviimist reaalselt ning arvasid, et X.X. võibki neid noaga rünnata. See X.X. tegu vastab

§ 120lg 1 järgsele ähvardamisele.

  2. veebruaril 2021 kella 11.52 ajal võttis X.X. Kohtla-Järvel Maleva 23 asuva Südameapteegi müügisaalist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära suukaudse lahuse ACC maksumusega 5,76 eurot, väljudes sellega apteegist ning jättes kauba eest tasumata.
  3. veebruaril 2021 kella 17.10 paiku võttis X.X. sama apteegi müügisaalist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära järgmisi asju: Sleep Aid Strong Melatonin maksumusega 14,14 eurot, tabletid Sleep Formula maksumusega 10,70 eurot ja tabletid Exitress maksumusega 13,04 eurot. X.X. väljus nimetatud asjadega apteegist, jättes kauba eest tasumata. Samal päeval kella 17.18 ajal võttis X.X. sama apteegi müügisaalist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära ka küünehooldusvahendi Mycosan Seerum maksumusega 36,89 eurot, väljudes sellega apteegist ning jättes kauba eest tasumata.
  4. märtsil 2022 kella 16.50 ajal võttis X.X. Jõhvis Narva mnt 8 asuva Selveri müügisaalist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära likööri Minttu Pepp maksumusega 5,99 eurot, väljudes sellega kassadest ning jättes kauba eest tasumata. Kohe pärast kassade juurest möödumist pidas aga turvatöötaja X.X. kinni, mistõttu jäi vargus X.X. st sõltumatutel põhjustel lõpule viimata ning kaup tagastati kauplusele rikkumata kujul. Need X.X. teod vastavad

§ 199lg 2 p 9 järgsele vargusele. 8. Viru Maakohus lõpetas 6. juuni 2022 määrusega Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel X.X. süü puudumise tõttu kriminaalmenetluse ja jättis X.X. le

§ 86lg 1 järgse sundravi kohaldamata.

Kohus määras, et X.X. le kohaldatud tõkend vahistamine tuleb viivitamatult tühistada ning ta tuleb viivitamatult vabastada tingimusel, et kinnipidamisasutus tagab talle vajalikku kaitset ja abi. Kohus kohustas Kohtla-Järve linna X.X. eestkostjana tagama talle vahetult pärast vabastamist turvaline ning tema ravi- ja sotsiaalsetele vajadustele vastav elukoht, välistades X.X. paigutamise keskkonda, kus ta oleks kontaktis varasemalt karistatud ja vanglast vabanenud isikutega või isikutega, kes tarvitavad alkoholi. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda. 9. Kohus leidis, et X.X. le etteheidetavad õigusvastased teod on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. 10.

§ 199

lg 2 p 9 järgseid tegusid tõendavad erinevate tunnistajate ütlused ning mitmed turvakaamerate salvestused X.X. pani toime neli vargust, kolm neist 2021. aasta veebruaris ja ühe aasta hiljem, kuid see vargus jäi katse staadiumisse. Kuigi varguste arv ei ole suur ning kolmanda ja neljanda varguse vahel on rohkem kui aastane vahe, on tegemist siiski süstemaatilise varguste 2

(13)toimepanemisega. X.X. tegutseb varastamisel mustri järgi: siseneb poodi või apteeki ja varastab kaupa, milleks võib olla kas ravimid või muu apteegis müügil olev kaup ning poes alkohol. Kuna X.X. on osaliselt teovõimetu ega saa ise käsutada oma pensioni (välja arvatud 50 eurot kuus ja sedagi talle eestkostja poolt kätte ei anta), on tal välja kujunenud käitumismuster – varguste toimepanemine.
  1. B.B. kehalist väärkohtlemist tõendavad kannatanu B.B. ja tunnistaja A.A. ütlused, politsei rinnakaamera salvestis ning Häirekeskuse kõnesalvestis; ka X.X. ise ei välista, et ta oma ema ründas.
  2. Tõendatud on ka V.V. i kehaline väärkohtlemine: seda kannatanu V.V. i ütluste ja kaupluse valvekaamera salvestisega ning ka X.X. ise tunnistab rünnet V.V. i vastu.
  3. Ka K.K. i ning H.H. i kehaline väärkohtlemine ja ähvardamine leidis aset. X.X. küll seda eitab, ent juhtunut kinnitavad kannatanute K.K. i ja H.H. i, tunnistajate L.L. ning J.J. i (politseiametnik) ütlused ja kaupluse valvekaamera salvestis.
  5. jaanuaril 2022 koostati X.X. suhtes ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr
  6. See akt tehti seoses X.X.
  7. ja
  8. veebruari 2021 vargustega. Eksperdi hinnangul põeb X.X. diferentseerimata skisofreeniat (F20.3). Ekspert leidis, et X.X. ei olnud tema iga ja psüühika iseärasusi, psüühilist seisundit ning tajumistingimusi arvestades võimeline tajuma kuriteosündmuse ajal õigesti kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid. X.X. diferentseerimata skisofreenia ei võimalda tal kestvalt (sh inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal) oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Tulenevalt oma psüühilisest seisundist ei ole X.X. võimeline andma eeluurimise käigus ütlusi juhtunu kohta ega ole võimeline esinema kohtus ega süüdimõistva otsuse korral kandma karistust. Ta vajab pikaajalist psühhiaatrilist sundravi – seda statsionaarses vormis. Haiglast väljakirjutamisel X.X. ambulatoorset toetusravi ei võta, vaid tarvitab psühhoaktiivseid aineid ja alkoholi, mistõttu ei ole võimalik saavutada püsivat remissiooni. Vabatahtlikult ei ole ta nõus ennast ravima. Järelevalve ravimite regulaarse võtmise üle eestkostja poolt on ebapiisav. Pikaajalise ravi tulemusel on võimalik saavutada pikaajaline remissioon ja X.X. psüühiline seisund võib paraneda.
  9. Kohus leidis, et kuigi ekspertiis tehti vaid seoses
  10. ja
  11. veebruari 2021 tegudega, on ekspertiisi kaudu välja selgitatud järeldust võimalik laiendada ka
  12. novembri 2021,
  13. jaanuari 2022 ja
  14. märtsi 2022 tegudele. X.X. käitumine on muutunud aina ebaadekvaatsemaks ja lisandunud on vägivald. Seega ei ole X.X. vaimne seisund sugugi paranenud, vaid hoopis halvenenud. Eksperdi antud hinnangust tulenevalt on selge, et X.X. haigus on püsiva iseloomuga ning seega ei ole menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt uue eksperthinnangu koostamine põhjendatud.
  15. X.X. pani temale etteheidetavad õigusvastased teod toime süüdimatusseisundis, tegutsedes diferentseerimata skisofreenia mõjul, saamata aru oma tegude tähendusest ja tagajärgedest. X.X. käitumine õigusvastaste tegude toimepanemise ajal ja ekspertiisiaktis välja toodu annavad aluse jaatada sümptomaatilise seose olemasolu X.X. haiguse ja õigusvastaste tegude vahel. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on X.X. veendumusel, et sündmusi ei ole juhtunud (vägivalla kasutamine). Sündmuste järgselt antud ütlustes on X.X. eitanud sündmuste toimumist (vargused), kuid lõpuni ei ole siiski selge, kas ta mäletab ja eitab või siiski ei mäletagi sündmusi. B.B. selgitas, et X.X. haigusehoos tegutsedes hiljem juhtunut ei mäletagi. Ka eksperthinnangu kohaselt ei ole X.X. oma psüühilisest seisundist tulenevalt võimeline andma eeluurimise käigus juhtunu kohta ütlusi, ei ole võimeline esinema kohtus ega kandma karistust. V.V. iga seonduvalt viitas X.X. kättemaksule ja V.V. kinnitaski, et ta on korduvalt kasutanud X.X. suhtes seoses tolle korrarikkumistega gaasi. Kuigi esmapilgul tundub, et X.X. justkui hoidis oma tegevust kontrolli 3
(13)all, ei vasta tema käitumismuster siiski sellisele käitumisele, et rääkida süüdivusest: X.X. arvates rünnatakse teda poes alusetult, lihtsalt niisama. X.X. ei tajunud õigusvastast tegu toime pannes seda, et ta teeb midagi valesti või keelatut, ta ei juhi oma tegevust adekvaatselt, vaid kujutleb ümbruskonda enda jaoks agressiivsena. Seetõttu ei olnud ta süüdi. 17. Sundravi eeldab nii

§ 86lg 1 kui ka Kr

MS § 394 p 4 järgi isiku ohtlikkust iseendale või ühiskonnale – seega on vaja analüüsida, kas X.X. d saab pidada ohtlikuks.

  1. X.X. d karistati Viru Maakohtu
  2. jaanuari 2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-8821 järgmiste isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest.
  3. juuni 2017 õhtul lõi X.X. oma elukohas Kohtla-Järvel XXX rusikaga B.B. t vasaku põse ning nina piirkonda, tekitades B.B. le valu.
  4. augustil 2019 lõi X.X. samas kohas parema käe rusikaga kolm korda B.B. t vasaku õlavarre piirkonda, tekitades talle valu.
  5. märtsil 2020 haaras X.X. samas kohas B.B. t paremast käsivarrest ning väänas seda, tekitades B.B. le valu.
  6. detsembril 2019 ähvardas X.X. samas kohas B.B. t ära tappa, kusjuures B.B. l oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest X.X. oli agressiivselt meelestatud, viskas korteris asju laiali, üritas jõuga pääseda ema lukustatud tuppa ja oli varasemalt oma ema suhtes juba vägivalda kasutanud.
  7. märtsil 2020 ähvardas X.X. KohtlaJärvel Maleva 37 laste mänguväljakul seal lastega jalutanud S.S. i, lubades tema suhtes kasutada kaasasolevat kurikat füüsiliste arvete õiendamise eesmärgil, s.o tekitada S.S. ile tervisekahjustusi. S.S. il oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest ta nägi X.X. selja tagant väljaulatuvat kurikat ning tal oli ka varasemalt olnud X.X. ga suusõnalisi konflikte, mille käigus X.X. oli käitunud tema suhtes agressiivselt. Viidatud kohtuotsust arvestades võib pidada üsna tõenäoliseks, et X.X. võib olla vägivaldne ja seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes (ähvardamine).
  8. Kohus tutvus kohtute infosüsteemis kriminaalasjas nr 1-20-8821 tehtud psühhiaatriaekspertiisi aktiga. Selles ekspertiisis leiti, et kuigi X.X. põeb juba pikka aega diferentseerimata skisofreeniat, võib ta siiski juhtida oma tegusid ja nendest aru saada, esineda kohtus, S.S. anda ütlusi ja kanda karistust. Ekspert sedastas, et X.X. l esineb uimastisõltuvus (alkohol ja narkootikumid) ja oma tervise poolest ei ole ta teistele ega endale ohtlik ega vaja sundravi. Tähelepanu tuleb juhtida ekspertiisiakti kirjeldavas osas märgitule, et X.X. on iseseisvalt pöördunud perearsti poole palvega vormistada saatekiri alkoholivastasele ravile. X.X. le on korduvalt kutsutud kiirabi, kuid kiirabi saabumisel ei esinenud tal reeglina psühhoosi tunnuseid ega muud ebaadekvaatset käitumist. Ekspertiisiakti kohaselt on X.X. käinud iseseisvalt psühhiaatril vastuvõtul ning saab ravi.
  9. Kriminaalasja nr 1-20-8821 materjalide pinnalt on tuvastatav, et X.X. on tarvitanud alkoholi ja tema ema ei saanud seda takistada. Samas ei ole tuvastatav see, et X.X. le oleks osutatud sotsiaalset abi või tugiteenust, et kõrvaldada tema elust alkoholi või aidata teda sellest harjumusest vabanemisel. Pigem on X.X. püüdnud ise probleemiga toime tulla, ilmutades initsiatiivi perearsti poole pöördudes, et talle vormistataks saatekiri alkoholivastasele ravile. Alkoholi kõrvaldamine ja vajaliku sotsiaalse abi osutamine on just need faktorid, mis on olulised X.X. sotsiaalse elu korraldamisel.
  10. Praegusest kriminaalasjast nähtub, et kaks korda pani X.X. toime ka varavastaseid tegusid. Need teod olid küll õigusvastased, kuid neist tegudest ei saa tuletada tema ohtlikkust endale või teistele. Nii võivad küll sattuda ohtu teiste isikute varalised õigused, kuid see oht ei ole intensiivne, sest X.X. ei kasuta vara hõivamisel vägivalda, ei ole agressiivne, ei otsi konflikti ega astu sellesse.
  11. Viru Maakohtu
  12. juuni 2021 määruses kohtuasjas nr 2-20-17313 on viitega kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemustele sedastatud, et X.X. ei suuda seoses oma raske psüühikahäirega oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida ning tema seisund on kestva iseloomuga. Kohtumääruse kirjeldavast osast nähtub, et X.X. l on kõrgharidus, ta võib vastata küsimustele, kuid tal esineb probleeme oma rahaliste vahendite haldamisega. X.X. le seati 4

(13)eestkoste ja määrati, et kuni 50 euro eest kuus võib ta pisitehinguid ise teha, samuti on tal jätkuvalt valimisõigus. Sellest nähtub, et X.X. l ei täheldatud konkreetseid nähtusi, mille alusel saaks vähemalt püstitada hüpoteesi, et ta on endale või teistele ohtlik. 23. Kohus tutvus kohtute infosüsteemi kaudu ka teiste X.X. suhtes menetletud kohtuasjade asjaoludega. Kohtuasjas nr 4-21-3856 tunnistas Viru Maakohus X.X. 15. oktoobril 2021

§ 275järgi süüdi ja karistas teda arestiga selle eest, et ta solvas 4.

jaanuaril 2021 Kohtla-Järve linnas kahte politseiametnikku ebatsensuursete väljenditega. Kohtuotsusest nähtub, et X.X. käitus poes ebaadekvaatselt, kandis taskus haamrit, turvamees kutsus kohale politsei, politsei nägi teda ja palus tal haamri maha panna, X.X. püüdis ära joosta, ta saadi kätte ja talle pandi käerauad, mispeale muutus X.X. agressiivseks, lubas kõik ära lõhkuda, solvas politseiametnikke erinevate sõnadega ning politseiautos sülitas politseinike suunas. X.X. käitumine oli kahtlust tekitav ka

  1. oktoobril 2021 toimunud kohtuistungil: kohtuotsuse kohaselt jättis X.X. korduvalt kohtu korraldustele allumata, kohus eemaldas ta kohtuistungilt ja arutas asja ilma tema osavõtuta. Praegu kohus mitte ei revideeri jõustunud kohtuotsust, vaid soovib rõhutada fakti, et raskelt vaimuhaige isiku suhtes kohaldati riigipoolset sundi (muu hulgas füüsilist – käerauad), jättes arvestamata isiku käitumise erisuse ja tema haiguse kestva püsiva iseloomu. See asjaolu võib olla faktoriks, mis kutsus esile X.X. käitumise hilisema ägenemise. Kohus ei saa spekuleerida teemal, kas raskelt vaimuhaige isiku suhtes süümenetluste läbiviimine võib esile kutsuda vaimuhaiguse ägenemist.
  2. X.X. võib mõnikord tõesti olla agressiivne. Sellele viitab haamri endaga kaasas kandmine – kuid kohtuotsusega tuvastatu kohaselt ei teinud ta sellega siiski midagi kahjulikku.
  3. aasta märtsis kandis ta kaasas kurikat ja sellegagi ei teinud X.X. midagi füüsiliselt kahjulikku, vaid üksnes ähvardas kannatanut. Tavalisel kõrvaltvaatajal kutsub selline käitumine tõesti esile muretsemise ja võib tekkida küsimus, kas selline inimene ikkagi on teistele ohutu. Samas tuleb arvestada ka seda, et kui politseinikud palusid X.X. l haamer maha panna, ei muutunud X.X. agressiivseks, vaid hakkas minema jooksma. Alles X.X. tabamisel ja talle käeraudade peale panekul muutus ta verbaalselt agressiivseks. Siiski ei olnud X.X. agressiivsuse tase kõrge ning piirduski verbaalse reaktsiooniga.
  4. X.X. loob ise endale riski ja seab ennast ohtu, kui tarvitab psühhotroopseid aineid ja/või alkoholi, sest see kutsub esile haiguse ägenemise. Ka X.X. ise tunnistas kohtuistungil, et tarvitab alkoholi, sest siis jääb ta magama. Tal on tihti unetus ja ravimid teda ei aita. Samas püüaks ta vabaduses alkoholist loobuda. Vanglas antakse talle ravimid, ta tunneb ennast rahulikumalt ja magab rahuldavalt.
  5. Karistusregistri õiendi kohaselt karistati X.X. d
  6. jaanuaril 2021 väärteokorras narkootikumide tarvitamise eest. Ka
  7. veebruaril 2021 karistati teda uimastite tarvitamise eest ja lisaks sellele

§ 275järgi võimuesindaja solvamise eest.

Seega tarvitas X.X. ca poolteist aastat tagasi kaks korda narkootikume. Seega ei ole välistatud, et X.X. võib uimastite tarvitamist jätkata.

  1. X.X. osales
  2. mail 2022 kohtuistungil igati adekvaatselt: ta oli viisakas, allus korraldustele ja tema väited olid loogilised.
  3. Kui X.X. võtab ravimeid ega tarvita alkoholi või muid mõnuaineid, ei kujuta ta vähimatki ohtu ei endale ega teistele. Ekspert viitas aktis X.X. emotsionaalsele ebaadekvaatsusele, ent ei selgita, milles see seisnes. Ka on vägagi hinnanguline eksperdi väide, et X.X. räägib palju. Kohtul ei ole andmeid selle kohta, miks viibis X.X. ravil
  4. oktoobrist
  5. novembrini
  6. Igal juhul ilmus X.X.
  7. novembril 2021, st varsti pärast ravi lõppu uurija juurde, kinnitas kaitsja osavõtul, et vargusekahtlustus on talle arusaadav ja ta kasutab õigust ütlusi mitte anda. Menetlustoimingu protokollis ei ole märgitud, et X.X. käitumine oleks olnud ebaadekvaatne või ohtlik. Tähelepanu 5

(13)tuleb pöörata sellelegi, et vägivalda kasutas X.X. oma ema vastu
  1. novembri 2021 ehk 24 päeva pärast tema haiglaravi ja 3 päeva pärast vargusekahtlustuse esitamist. B.B. t rünnates oli X.X. purjus. Tema edasine alkoholi tarvitamine tuleb välistada.
  2. Kohtu arvetes ei ole põhjendatud määrata sundravi põhjusel, et isik on ohtlik, ta paneb toime õigusvastaseid tegusid, tal ei ole elukohta, piisav sotsiaalne abi tal puudub, eestkostja ei taga talle vajalikku sotsiaalset abi ega elukohta, tugiisikut tal ei ole, psühhiaatriahaigla keeldub tema ravile vastuvõtmisest kohtade puudumise tõttu ning tal ei ole niisugust abistajat, kes saaks tal aidata raviskeemi järgida ja takistada tema alkoholi tarvitamist. Isiku otslikkust ei ole põhjendatud tuletada olulisel määral tema ebapiisavast sotsiaalsest toest.
  3. X.X. käitumine hakkas taas muutuma ja selles ilmnesid vägivalla tunnused alates
  4. novembrist
  5. Vägivalla kasutamine kordus
  6. jaanuaril 2022 ja
  7. märtsil
  8. Seega leidsid aset kolm juhtumit nelja kuu kestel. Peale nende juhtumite ei ole X.X. endast ohtu kujutanud.
  9. Kohus tutvus kohtute infosüsteemi vahendusel ka tsiviilasja nr 2-21-19352 materjalidega: tegemist on X.X. eestkostja Kohtla-Järve linna esitatud taotlusega X.X. kinnisesse raviasutusse paigutamiseks.
  10. veebruaril 2022 kuulas kohtunik X.X. selle tsiviilasja raames ära. Kohtuasja andmetest ja dokumendist nähtub, et X.X. ilmus kutse peale kohtusse ja vastas kohtuniku küsimustele. Kohtuistungil kinnitasid nii X.X. kui ka tema ema B.B. , et märtsi algusest soovis X.X. ise minna Ahtme haiglasse ravile, kuid pärast
  11. märtsi 2022 keelduti vabade kohtade puudumise tõttu X.X. le haiglas ravi andmisest. Seega vastab tõele X.X. väide, et ta ravib ennast ja soovib seda teha. Kohalik haigla aga keeldub X.X. d ravimast. Seega oleks sundravi kohaldamise vajalik raviasutuse jaoks, et viimasel tekiks kohustus võtta X.X. ravile. Sellist ümberpööratud olukorda kohtu arvates aktsepteerida ei tohi.
  12. Ei saa väita, X.X. üldse ravimeid ei võta. Pigem korrigeerib ta ise raviskeemi ja seda ei saa käsitleda ravist keeldumisena või ravi mittejärgimisena.
  13. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  14. septembril 2021 tsiviilasjas nr 2-21-8339 maakohtu lahendi X.X. paigutamiseks kinnisesse asutusse. Selles määruses osutas ringkonnakohus sellele, et raviskeemi rikkumine ja alkoholi tarvitamine ei saa olla iseenesest aluseks isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. märtsi 2017 määruse kohaselt asjas nr 3-1-1-105-16 (p 23) ei saa isiku põhiõigusi sundravi kohaldamisega piirata üksnes põhjusel, et riik ei ole loonud piisavalt efektiivset süsteemi alkoholisõltlaste probleemide lahendamiseks ning nende toimetuleku toetamiseks.
  17. juuni 2022 seisuga on X.X. saanud mitu kuud ravi ning on raske ette kujutada, mis ravi peaks talle veel tagama – eriti veel sundkorras. Seega on X.X. st tulenev ohtlikkus ära langenud, tema haiguslik seisund on kontrolli alla saadud ja sundravi kohaldamine on tema suhtes põhjendamatu. Määruskaebused
  18. Maakohtu määruse peale esitasid kaebused prokuratuur ja X.X. eestkostja Kohtla-Järve Linnavalitsus, taotledes mõlemad maakohtu määruse tühistamist ning X.X. le psühhiaatrilise sundravi kohaldamist.
  19. Prokuröri hinnangul on kohtumäärus vastuoluline: ühest küljest kohus jaatab X.X. ohtlikkust ja teisest küljest eitab seda. Vaidlust ei ole selles, et X.X. pani toime temale ette heidetavad 6
(13)õigusvastased teod, kuid ei olnud seejuures süüdiv. Ta põeb vaimuhaigust pikaajaliselt ning Kohtla-Järve Linnavalitsuse vastuskirjast nähtub, et tema ebaadekvaatne käitumine on tekitanud palju muret mitmele inimesele, sh tema emale.
  1. juuni 2021 Viru Maakohtu määrusest nähtub, et X.X. üle on seatud piiratud teovõime tõttu eestkoste, eestkostjaks määrati Kohtla-Järve Linnavalitsus. Kriminaalmenetlust alustati
  2. märtsil 2021 ning sellest asjast alates on X.X. pannud toime terve seeria uusi õigusvastaseid tegusid. Kohtuistungil andis prokurör kohtule informatsiooni, et X.X. suhtes alustati uue kriminaalasja

§ 274lg 1 järgi, kuna ta ründas pärast tema vahistamist vanglaametnikku.

See menetlust lõpetati prokuratuuris X.X. süüvõime puudumise tõttu.

  1. mail 2022 toimunud kohtuistungil käitus X.X. tõesti adekvaatselt, orienteerus ajas ja kohas ning sai aru toimuvast – on selge, et tema selline käitumine oli tingitud ravimite mõjust. Kuna kohus tuvastas, et läbi aastate on X.X. võtnud ravimeid ebaregulaarselt, ei ole eluliselt usutav, et vabadusse jäädes hakkaks ta ravimeid korralikult manustama. Ekspert tuvastas, et X.X. haigus ei ole ravitav, kuid seda on võimalik kontrolli all hoida. Sundravi on selleks kohane meede: kohtuistungil oli selgelt näha, et asjakohane ravi toimib ja seega on see X.X. le vajalik. Ka eksperdi hinnangul vajab X.X. pikaajalist psühhiaatrilist sundravi. X.X. probleemidele alkoholiga viitab ka see, et
  2. märtsi 2022 sündmused algasid sellest, et X.X. püüdis varastada just alkoholi. Lisaks sellele on teda seoses narkootikumidega karistatud korduvalt väärteokorras (viimati
  3. veebruaril 2021). X.X. õigusvastaste tegude toimepanemise sagedus intensiivistub ning viimasel ajal kasutab ta aina rohkem vägivalda. Ka varem on X.X. olnud vägivaldne: Viru Maakohtu
  4. jaanuari 2021 otsusega karistati teda

§ 120lg 1 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kokku 5 kuriteo eest.

Ka see karistus viitab X.X. ohtlikkusele. Kriminaalasja materjalidest ja kuriteo asjaoludest järeldub, et X.X. haigus progresseerub. X.X. reaktsioonid on äkilised ja vallanduvad ootamatult. Lisaks kannab ta kaasas relvi (gaasiballooni, nuga, kurikat ja haamrit) ning kasutab neid teiste inimeste suhtes.

  1. Kohus märkis, et vargused on küll õigusvastased teod, kuid X.X. ei kasuta vara hõivamisel vägivalda. Juba viimane vargus tõendab vastupidist: pärast varguse sooritamist üritasid turvatöötajad X.X. d kinni pidada ning kõik lõppes sellega, et X.X. muutus agressiivseks, astus konflikti ja ründas turvatöötajaid. Samamoodi on V.V. ega seonduva
  2. jaanuari 2022 teoga: X.X. tuli talle gaasi laskma kättemaksuks, kuna tal oli temaga varem konflikte. Turvatöötaja töö on tõkestada õigusvastaseid tegusid, aga X.X. le see ei meeldi ja sellest tekivadki konfliktid.
  3. Miskipärast ei mõelnud kohus piisava tõsidusega kannatanute ja ühiskonna peale. Neid tuleb kaitsta.
  4. Asjakohatu in viide Tartu Ringkonnakohtu
  5. septembri 2021 määrusele tsiviilasjas nr 2-
  6. Viidatud asjas analüüsiti alkoholi tarbimise ja raviskeemi rikkumisega seonduvat, ent praegu on küsimuse all õigusvastaste tegude (kuritegude) toimepanemine. Kuritegu on halva/ohtliku käitumise äärmuslik nähtus, samas kui alkoholi tarvitamine ja raviskeemi rikkumine asub hea ja halva/ohtliku käitumise skaalal oma ohtlikkuse poolest hoopis madalamal kohal.
  7. Kohus pani X.X. eestkostjale kohustuse tagada X.X. le vahetult pärast vabastamist turvaline ning isiku ravi- ja sotsiaalsetele vajadustele vastav elukoht, välistades X.X. paigutamise keskkonda, kus ta oleks kontaktis varasemalt karistatud ja vanglast vabanenud isikutega või isikutega, kes tarvitavad alkoholi. See kohustus ei ole täidetav ning juba seetõttu on kohtumäärus ebaseaduslik.
  8. Kohtla-Järve Linnavalitsuse määruskaebuses märgitakse kokkuvõtlikult järgmist.
  9. Kuna maakohus ei kaasanud Kohtla-Järve Linnavalitsust X.X. eestkostjana menetlusse, ei saanud eestkostja esitada menetluses oma seisukohti. Kohus tegi järeldused Kohtla-Järve linna sotsiaalteenuste osutamise kohta ainult X.X. sõnade ja linna poolt esitatud vastuskirjade põhjal. 7

(13)Linnavalitsus ei nõustu kohtu järeldusega, nagu oleks X.X. le jäetud sotsiaalne abi osutamata. X.X. d kutsuti sotsiaaltöötaja vastuvõtule korduvalt, kuid ta ei tulnud kohale. X.X. le pakuti tugiisikuteenust ja koduhooldusteenust, kuid X.X. keeldus sellest kategooriliselt ning teatas, et ta ei vaja mingit abi. Samuti ei ole X.X. võimeline organiseerima enda igapäevast elu, ta vajab suunamist ja juhendamist selle kohta, kuidas mõistlikult kasutada oma raha, kontrollida oma käitumist, emotsioone, organiseerida oma igapäevaelu rutiini jne. X.X. intellekt on säilinud, kuid ta ei suuda juhtida oma emotsioone ja viha, ei suuda adekvaatselt analüüsida ega aru saada oma tegevuste tagajärgedest. Oma tervislikust seisundist lähtuvalt ei ole X.X. võimeline kriminaalasjas kestvalt oma arvamust avaldama.
  1. Kohtu määrusega kohustati Linnavalitsust leidma vahetult pärast vabastamist X.X. le turvaline ning tema ravi- ja sotsiaalsetele vajadustele vastav elukoht, välistades tema paigutamise keskkonda, kus ta oleks kontaktis varasemalt karistatud ja vanglast vabanenud isikutega või isikutega, kes tarvitavad alkoholi. Sellist kohustust ei saa täita. Esiteks puudub Kohtla-Järve linnal personal, kes saaks olla X.X. ga pidevalt koos ning jälgida tema ravimite tarvitamist vastavalt raviskeemile, tagada talle kaitset, jälgida tema suhteid teiste inimestega ja hoida teda alkoholi tarvitajatest eemal. Teiseks ei suuda Linnavalitsus garanteerida, et X.X. saab kohtu nõuetele vastava elukoha, kuna Linnavalitsus ei oma ülevaadet kõikide linnas elavate inimeste tausta kohta.
  2. X.X. le tuleb kohaldada sundravi, sest vägivallajuhtumid korduvad ja vabaduses tarvitab ta alkoholi. Kui X.X. vabaneb vahi alt, kõik kordub. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et sundravimenetlus ei ole sobiv vahend X.X. sotsiaalse probleemi lahendamiseks. Kohtla-Järve linn on pakkunud X.X. le kõiki võimalikke abinõusid. Seda on teinud ka politsei ja kiirabi. X.X. st endast tulenevate põhjuste tõttu (keeldub abist, sõltuvust tunnistab, kuid ravivajadust mitte) on aga võimatu talle abi osutada. X.X. vajab keskkonda, kus talle on tagatud tugevdatud järelevalve ja toetus ning kõrvalabi igapäevatoimingutes kinnise ööpäevaringse erihoolekandeteenuse näol. Kirjalikud seisukohad
  3. Määruskaebuste kohta esitas oma kirjaliku seisukoha kannatanu B.B. . Tema arvates ei ole maakohtu määrust võimalik täita ning X.X. vajab sundravi. X.X. on jätkanud alkoholi tarvitamist ja ebaadekvaatset käitumist, on B.B. t ähvardanud, temalt raha nõudnud ning kasutanud tema vastu gaasi. X.X. alkoholi tarvitamist ja kontakti antisotsiaalsete isikutega ei ole võimalik ära hoida, ta vajab pidevat järelevalvet ja ravi, ta ei suuda end ise kontrollida ega oma elu korraldada. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Käesolevas asjas on olulisi eksimusi teinud nii maakohus, prokuratuur kui ka kohtuekspert. Seetõttu tuleb asjaga alustada (suuresti) otsast peale.
  5. Asja arutati lühimenetluse sätete järgi (nagu on psühhiaatrilise sundravi puhul KrMS § 400 lg 1 ls 1 kohaselt reegliks). Lühimenetluses tuleb vastavalt KrMS § 233 lg-le 1 juhinduda kriminaaltoimiku materjalidest. Maakohus seda reeglit täiel määral ei järginud: kohus viitas mitmetele dokumentidele (eeskätt (tsiviilmenetlustes tehtud) kohtulahenditele), mida toimikus pole ja mille kohus otsis ise välja (avalikkusele suletud) elektroonilisest andmebaasist (kohtute infosüsteemist). Riigikohus on asunud seisukohale, et lühimenetluses on toimiku väliseid tõendid lubamatud ja neid ei tohi arvestada (kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-105/35, p 19). Kui kohus leiab, et toimikumaterjalid ei ole asja lahendamiseks piisavad, tuleb tal lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-1629/44, p 39). 8
(13)
  1. X.X. eestkostja oli Kohtla-Järve Linnavalitsus, keda menetlusse ei kaasatud. Sundravi kohaldamisel ei näe seadus erinevalt sundravi muutmisest või lõpetamisest (vastavalt KrMS § 4021 lg 3 ja § 403 lg 5) eestkostja istungile kutsumise kohustust tõepoolest otsesõnu ette. Siiski leiab ringkonnakohus, et vähemasti juhul, kus kohus soovib panna eestkostjale (olulisi) kohustusi (vt käesoleva määruse p 8), peab kohus eestkostja istungile kutsuma (viimase tulemata jätmine ei takista siiski asja arutamist – analoogselt KrMS § 4021 lg-ga 3 ja § 403 lg-ga 5).
  2. Maakohtu istungile ei kutsutud ka juriidilistest isikutest kannatanuid (poodide esindajaid). Selliselt talitamine ei olnud korrektne: KrMS § 38 lg 1 p 8 järgi on kannatanul õigus võtta osa kohtulikust arutamisest ja KrMS § 236 lg 1 kohaselt on kannatanud tarvis kohtuistungile kutsuda. Ka jäeti vääralt kohtumäärus kannatanutele kätte toimetamata: et kannatanul on õigus esitada määruse peale kaebus (KrMS § 38 lg 1 p 5), oleks neile pidanud määruse edastama.
  3. Tõsised vead seonduvad ka asja sisuga – seda eeskätt puutuvalt X.X. süüsse, aga ka mõningate muude psühhiaatrilise sundraviga seotud küsimustega.
  4. Kõigepealt tuleb rõhutada, et kuritegu kujutab endast

§ 2lg 2 kohaselt sellist tegu, mis on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.

Seetõttu on väär prokuröri kaebuses (lk 4) toodu, kus ta samastab õigusvastase teo kuriteoga („õigusvastaste tegude (kuritegude) toimepanemine“). Kõik kuriteod on õigusvastased teod, aga kõik õigusvastased teod pole kuriteod. 52. Ükski inimene ei ole süüdimatu per se – süü tuleb vastavalt

§-le 34 tuvastada rangelt puutuvalt konkreetsesse teosse. Niisiis on võimalik, et inimene paneb kell 10.00 toime õigusvastase teo süüdimatuna, kell 11.00 uue õigusvastase teo süüdivana (kuriteo) ja kell 12.00 kolmanda õigusvastase teo jälle süüdimatuna. Sellisel juhul on inimese karistamine esimese ja kolmanda teo eest välistatud – kõne alla tuleb sundravi; teise teo eest aga on muude eelduste täidetuse korral tarvis mõista isikule karistus. Eesti kohtupraktikas sellist lähenemist ringkonnakohtu kogemuse kohaselt omaks võetud pole: kui keegi on pannud toime mitu õigusvastast tegu, jõutakse järeldusele, et need kõik olid süülised või et need kõik olid mittesüülised. Lisaks sellele on võimalik veel seegi, et mõne teo sooritab inimene piiratult süüdivana

§ 35

tähenduses, mistõttu on mõeldav ka see, et ühte tegu toime pannes on inimene täielikult süüdiv, teist tegu sooritades piiratult süüdiv ja kolmanda teo paneb ta toime süüdimatuna.

  1. Eelkirjeldatud väärarusaam peegeldub kriminaalkolleegiumi meelest vastu ka praegusest asjast. Kohtupsühhiaatriaekspertiis määrati seoses X.X. kolme esimese vargusega (
  2. veebruari 2021,
  3. veebruaril 2021 kell 17.10 ja kell 17.18 teod). Viie viimase õigusvastase teo osas aga ekspertiisi ei tehtud (kolm kehalist väärkohtlemist, ähvardamine ja
  4. märtsi 2022 vargus). Prokuratuur märkis asja kohtusse saatmise määruses, et ekspertiisimäärus tehti enne viit viimast tegu ja nende viie viimase teo osas ei ole ekspertiisi määramine otstarbekas. Nimelt nähtub prokuratuuri meelest asja materjalidest, et X.X. käitumine on muutunud aina ebaadekvaatsemaks ja lisandusid on vägivallaelemendid – seega ei ole X.X. vaimne seisund mitte paranenud, vaid halvenenud. Maakohus nende seisukohtadega nõustus: X.X. tervislik seisund on püsiva iseloomuga ja menetlusökonoomia1 põhimõttest tulenevalt ei ole uue eksperthinnangu koostamine põhjendatud. Niisuguseid arusaamu toetab ka ekspertiisiakt (kd 1, tl 33–36) – selles märgitakse, et X.X. skisofreenia ei võimalda tal kestvalt oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Sellised arutlused viitavadki kriminaalkolleegiumi meelest sellele, et käesoleva määruse eelmises punktis öeldut pole selleski asjas mõistetud: et kellelgi on püsiv psüühikahäire ja ta on sellest tulenevalt pannud toime õigusvastaseid tegusid süüdimatuna, ei tähenda automaatselt seda, et ka kõik järgnevad tema sooritatavad teod on süüdimatud (veelkord – süüdimatu (süüdimatult toime pandud) saab olla vaid tegu, mitte inimene kui selline). 1 Kohus viitas küll menetlusökonoomikale. 9

(13)Skisofreenia võib erinevatel inimestel avalduda erinevalt ja k ühele ning samale inimeselegi võib see haigus erinevates situatsioonides ja erinevatel aegadel erinevat mõju avaldada (vt skisofreenia kohta nt https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm, F20F29 Skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired). Seega saab igati nõustuda õiguskirjanduses leituga, et üksipäini skisofreenia diagnoos ei võimalda süüdimatust jaatada ja eelkõige võiks süüdimatus olla välistatud siis, kui inimene paneb teo toime just (akuutse) psühhoosi ajal (Fischer zum Strafgesetzbuch.
  1. Auflage, § 20, Rn 9a).
  2. Riigikohtu praktikat rangelt järgides tuleks ilmselt öelda, et ekspertiis tuleb määrata iga sundravimenetluse esemeks oleva teo puhul – sest süüdimatuse meditsiinilised tunnused tuleb kindlaks teha ekspertiisiga (vt nt kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 19). Samas võib küsida, miks on iga teo jaoks tarvis ekspertiisi sellises olukorras, kus ühe ekspertiisiga on juba tuvastatud, et isik põdes teo A ajal ravimatut psüühikahäiret X – kui häire on ravimatu, jõutakse ju järgmiseski ekspertiisis tulemuseni, et isik põdes psüühikahäiret X ka (A-st hilisema) teo B ajal. Ekspertiis siiski on (vähemalt üldjuhul) vajalik ka niisugusel juhul. Eksperdi roll ei saa piirduda vaid n-ö diagnoosi panemisega. Eksperdi seisukoht on äärmiselt oluline ka seoses süüdimatuse juriidiliste tunnustega (arusaamis- ja juhtimisvõime). Nimelt peab ekspert selgitama ka seda, kas ja kuidas mõjutas inimese psüühikahäire tema tegu –

§ 34lg 1 kohaselt peab psüühikahäire ja teo vahel olema seos (vt sõna seoses).

Sellise selgituse korral saab kohus teha (õigusliku) otsuse, kas isikul ebaõigusarusaam või juhtimisvõime puudus või mitte. Psüühikahäire ei pruugi inimese õigusvastast tegu sugugi alati (kuigivõrd) mõjutada: mõnikord võib see mõju sootuks puududa või olla väga väike. Häire erinev mõju tegudele võib olla tingitud erinevatest faktoritest. Nt kulgevad mitmed psüühikahäired n-ö hoogudena: mõnikord on häire aktuaalsem, teinekord aga pigem tagaplaanil. Ka tuleb tähelepanu pöörata teo täpsematele asjaoludele: nt kui keegi solvab psüühikahäirega inimest, võib solvatu vägivallateo tingida just see solvamine (ja solvatu impulsiivsus), mitte aga psüühikahäire; või nt ei pruugi psüühikahäire olla kuidagi oluline olukorras, kus psüühikahäirega inimene näeb head võimalust midagi varastada (nt on asi jäetud valveta). Seetõttu peab reeglina määrama ekspertiisi iga teo osas. Tõsi, mõnikord võib ringkonnakohtu hinnangul siiski ekspertiisi tegemisest loobuda: nt kui isik pani lühikese ajavahemiku jooksul toime kaks väga sarnast tegu, võib ilmselt jõuda üldjuhul järeldusele, et nende mõlema puhul mängis psüühikahäire sarnast rolli.

  1. Ülal märgitust tuleneb, et praegu ei oleks tohtinud osade tegude suhtes ekspertiisi tegemata jätta. Esiteks on see nii juba tulenevalt ajalisest kriteeriumist: viite viimast tegu lahutas kolmandast ca 9–13 kuud. Teiseks aga ei ole võimalik väita, et kuivõrd inimese vargused tingis tema skisofreenia, tingis skisofreenia ka inimese vägivallateod, st hoopis teistsugused õigusvastased teod.
  2. Seetõttu on ekspertiisi tegemata jätmine viie viimase teo osas kriminaalmenetluse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuivõrd sellega võis kaasneda see, et X.X. jäi ebaõigesti kuriteos või kuritegudes süüdi tunnistamata ja et tema suhtes kohaldati vääralt psühhiaatrilist sundravi. Ühtlasi tähendab see seda, et asja oleks pidanud juba ekspertiisi tegemata jätmise tõttu KrMS § 402 lg 2 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks tagastama.
  3. Teoreetiliselt tuleks kõne alla väide, et kolme esimese varguse osas saab X.X. süüdimatuse siiski tuvastada ja seetõttu tuleb analüüsida, kas nende tegude tõttu on sundravi kohaldamine X.X. le võimalik. Sellega seoses märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. Käesolevas asjas koostatud ekspertiisiakt on ebakvaliteetne. Ekspertiisiakt on ca 3,5 lk pikkune. U 1,5 lk on refereeritud ekspertiisimäärust. Ca pool lk võtavad enda alla eksperdi vastused talle esitatud küsimustele (eksperdiarvamus). Niisiis on põhiosa pikkuseks umbes poolteist lehekülge. Need poolteist lehekülge sisaldavad sellist infot: X.X. elukäigu kirjeldus, sh 10

(13)viited X.X. psüühikaprobleemidele (ka ravile); ühe tunnistaja ütluste lühikokkuvõte; lühike kokkuvõte psühhiaatri vestlusest X.X. ga; diagnoosi määramine.
  1. Juba ainuüksi akti lühidus viitab sellele, et see on puudulik: sedavõrd lühidalt ei ole võimalik kõiki ekspertiisi jaoks olulisi asjaolusid käsitleda, sh arusaadavalt põhjendada.
  2. Jääb ebaselgeks, miks leidis ekspert, et X.X. põeb diferentseerimata skisofreeniat – see diagnoos ilmub justkui eikusagilt ja seda ei põhjendata (kd 1, tl 35). Tuleb aga nõustuda erialakirjanduses leituga, et ekspert peab põhjendama, miks ta leiab, et inimesel on mingi psüühikahäire (Stevens, Fabra, Merten. Anleitung für die Erstellung psychiatrischer Gutachten. Der medizinische Sachverständige. 3/2009, S. 102). Et ekspertiisiakt on suunatud (meditsiinialaste teadmisteta) kohtunikule, peab ta olema mõistetav ka meditsiinialasele võhikule ning seepärast peab viidatud põhjendus olema üldiselt arusaadav (samas, S. 100). Niisugune põhjendus ei pea ringkonnakohtu hinnangul olema pikk, ent peamised tegurid, mille põhjal ekspert psüühikahäire esinemist jaatab, peavad olema välja toodud. Vastasel juhul eksitakse KrMS § 106 lg 3 p 2 vastu: aktis puudub eksperdiarvamuse põhjendus.
  3. Praegu koostatud ekspertiisiaktis puudub igasugune selgitus selle kohta, mismoodi tingis X.X. skisofreenia tema sooritatud vargused – ehk puudub sümptomaatiline seos haiguse ja varguste vahel. Juba ainuüksi see muudab ekspertiisi kõlbmatuks: ei ole võimalik analüüsida, kas skisofreenia välistas X.X. arusaamis- või juhtimisvõime. Maakohus on siiski üritanud sellist analüüsi läbi viia – aga see ei ole ringkonnakohtu hinnangul õnnestunud. Kriminaalkolleegiumi mõistmise päraselt on vargustega seonduv analüüs selline: „Sündmuste järgselt antud ütlustes on X.X. eitanud sündmuste toimumist (varguste episoodid). Lõpuni ei ole siiski selge, kas isik mäletab neid vargusi ja eitab neid või siiski ei mäletagi sündmusi. Kohtuistungil selgitas isiku ema B.B. , et isik ei mäletagi sündmusi, kui tegutseb järjekordse haiguse hoos. B.B. selgitas kohtuistungil, et tihti ta jääb pärast hoogu magama ja need seisundid võivad mööduda kiiresti.“ (määruse lk 15). Selle analüüsi saab kokku võtta järgmiselt: et X.X. vargusi ei mäleta, tingis need vargused tema skisofreenia. Selline seiskoht ei ole õige. Esiteks on ringkonnakohtu meelest küsitav, kas X.X. väide üldse on õige: pole sugugi haruldane, et keegi viitab tõele mitte vastavalt millegi mittemäletamisele – sooviga end kaitsta. Ent isegi kui X.X. vargusi tõesti ei mäleta, ei anna see alust väita, et tal puudus vargusi sooritades arusaamis- või juhtimisvõime. Tõsi on see, et mäluprobleemid võivad viidata skisofreenia mõjule (Venzlaff, Foerster, Dreßing, Habermeyer. Psychiatrische Begutachtung.
  4. Auflage, Rn 14.1.2) – aga sellest üksi jääb skisofreeniast tingitud arusaamis- või juhtimisvõime puudumise jaatamiseks väheks.
  5. Ka tuleb tähelepanu pöörata skisofreenia olemusele. Sellele haigusele on iseloomulikud mõtlemise ja tajumise sügavad häired, sageli on haigel luulumõtted ja hallutsinatsioonid (https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm, F20-F29 Skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired). Skisofreenia tingib pigem vägivallateod, eriti tapmised – mittevägivaldsete tegude puhul mängib ta oluliselt väiksemat rolli (Venzlaff, Foerster, Dreßing, Habermeyer. Psychiatrische Begutachtung.
  6. Auflage, Rn 14.1.1) Ka praegu on keeruline näha, kuidas põhjustas X.X. vargused skisofreenia. Tegemist näib olevat tüüpiliste poevargustega – varas võtab salaja kauba, peidab selle enda keha juurde ära ja lahkub märkamatult poest. Inimese võimekus läbikaalutletult ja märkamatult varastada (asju, mida inimesel on ka n-ö objektiivselt tarvis) võib pigem viidata sellele, et skisofreenia varguste ajal ei aktualiseerunud.
  7. Kohus on proovinud ise (st ekspertiisiakti puudumise tõttu ilma ekspertiisiaktile toetumata) põhjendada süüdimatuse juriidilisi tunnuseid vägivallakuritegude puhul. Ringkonnakohus ei välista, et X.X. sooritas need teod tõesti süüdimatuna – ent seda ei saa öelda täie kindlusega. Vastupidi: esineb viiteid sellele, et X.X. oli neid tegusid toime pannes süüdiv. 11
(13)
  1. Maakohus luges tuvastatuks selle, et poe turvatöötaja V.V. e pihta lasi X.X. pipragaasi seetõttu, et V.V. oli teda varem korduvalt poest välja ajanud. Niisiis saab öelda, et gaasi pihustamine toimus kättemaksuks. Kättemaks on küll laiduväärne, aga siiski ratsionaalne ajend mingi teo sooritamiseks. Seda silmas pidades ei ole aru saada, mida mõtles maakohus, kui viitas sellele, et X.X. arvates rünnati teda alusetult ja X.X. kujutab endale ette, et teda ümbritsev keskkond on agressiivne.
  2. Sarnane on olukord gaasi laskmisega K.K. i ja H.H. i suunas ja nende meeste ähvardamisega: sellelgi juhul on täheldatav küllaltki ratsionaalne käitumine. Nimelt jäi X.X. poe turvatöötajatele K.K. ile ja H.H. ile poevargusega vahele, viimased tahtsid, et X.X. läheks nendega kaasa, X.X. laskis sellise nõudmise peale nende suunas gaasi, üritas põgeneda, ta saadi kätte, ta rabeles end lahti, tõmbas taskust noa, hakkas sellega vehkima, samal ajal karjudes, ja jooksis minema. Sellisegi käitumise korral pole välistatud, et skisofreenia ei olnud oluline: vahele jäänud varas võis kasutada vägivalda lihtsalt enese päästmiseks.
  3. B.B. ründamine on äsja käsitletud vägivallategudest erinev. B.B. löömiseks ei tundunud X.X. l tõesti (isegi taunitavat) ratsionaalset ajendit olevat – X.X. läks justkui ilma igasuguse ajendita oma emale kallale. Samas ei saa jätta tähelepanuta seda, et B.B. väitel oli X.X. purjus ja seda kinnitas ka X.X. ise, viidates 200 ml likööri joomisele. Seega võis X.X. teo tingida tema joove – sugugi mitte harva muutuvad inimesed alkoholi tõttu vägivaldseteks. Intoksikatsioon on küll meditsiinilises mõttes psüühikahäire (vt Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni
  4. versiooni kood F10), ent

§-s 36 väljenduva seadusandja otsustuse kohaselt ei saa alkoholist tingitud mõjusid süüd välistavateks pidada. 67. Eeltoodugi kinnitab juba käesoleva määruse p-s 56 tõstatatud kahtlusi: vähemalt mõni X.X. õigusvastane tegu võis olla kuritegu, mille eest tuleks X.X. süüdi tunnistada. 68. Ka käesolevas asjas on täheldatav üks viga, mida inimese süü üle otsustades ikka ja jälle tehakse. Ekspertiisiaktis leitakse, et

  1. a)X.X. skisofreenia ei võimalda tal kestvalt oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida ja
  2. b)X.X. ei olnud „talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal“ võimeline aru saama oma tegude keelatusest, võimeline endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima. Kohuski osundab ekspertiisiaktile ja märgib, et X.X. ei ole võimeline talle inkrimineeritavate tegude ajal oma tegudest aru saama ega neid juhtima. Esiteks pole korrektne viitamine kuriteole (sealjuures ainsuses – oli ju tegemist mitme teoga): mittesüüline õigusvastane tegu pole kuritegu (vt juba käesoleva määruse p 51). Eelkõige tuleb aga toonitada seda, et inimesel ei saa korraga olla puudu nii

§ 34pärane arusaamis- kui ka juhtimisvõime.

Kui inimene ei saanud aru oma teo keelatusest, ei ole võimalik hakata tegema kindlaks seda, kas isik suutis lähtuvalt sellest (temal mitte esinevast!) arusaamisest oma käitumist juhtida või mitte – sest kuidas peaks kellelgi olema võimalik juhtida oma käitumist vastavalt oma ebaõigusarusaamale, kui tal seda ebaõigusarusaama üldse ei esine? Toetust sellisele seisukohale saab ka suhteliselt hiljutisest Riigikohtu lahendist piiratud süüdivuse kohta, milles märgiti, et piiratud arusaamisvõime ja piiratud kontrollivõime võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga (kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-6745/88, p 33). 69. Ekspertiisiakt sisaldab veel ühte küllaltki tihti ette tulevat viga: kui eksperdi meelest ei olnud õigusvastane tegu süüdiv, tuleb automaatselt jõuda ka järeldusele, et teo toimepanija pole võimeline andma ütlusi, pole võimeline kohtus esinema, ei ole võimeline kandma karistust jne. Niisugune lähenemine on väär: ka teo süüdimatuna toime pannud inimene võib suuta osaleda menetluses ja võib ka olla võimeline kandma karistust (mis talle mõistetakse nt mõne muu õigusvastase teo eest): nt maksma ära rahalise karistuse või ka olema vanglas. Miks X.X. eeltoodud tegevusteks võimeline ei ole, ei selgitata ekspertiisis vähimalgi määral. Ka maakohus kritiseerib igati põhjendatult seda, et ekspertiisiaktist ei ilmne nt see, milles seisnes X.X. 12

(13)emotsionaalne ebaadekvaatsus (millele ekspertiisiaktis viidati) (määruse lk 21). Praeguses asjas siiski osales X.X. kohtuistungil ja polnud seal sugugi passiivne – ta avaldas mitmeid oma seisukohti. Seda silmas pidades jääb mõistmatuks X.X. eestkostja kaebuses öeldu, et X.X. ei ole oma tervislikust seisundist lähtuvalt võimeline kriminaalasjas kestvalt oma arvamust avaldama. Et eestkostja ei ole kõigi X.X. arvamustega päri, ei tähenda seda, et X.X. ei suuda oma arvamust avaldada. Seda ei tähenda isegi see, kui mingid X.X. arvamused on mõjutatud tema haigusest – X.X. mõningatele teistele arvamustele ei pruugi tema haigus mõju avaldada.
  1. Menetluses on küllaltki palju vaieldud X.X. (edasise) ohtlikkuse üle ja sellekohaseid argumente esitatakse ka määruskaebustes. Kuivõrd X.X. le tema õigusvastaste tegude süüdivusega seonduvate küsimuste tõttu niikuinii praeguses menetlusetapis sundravi kohaldada ei saa, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda (sundravi eelduseks oleval) X.X. ohtlikkuse teemal kuigi pikalt. Siiski tuleb märkida, et eeskätt X.X. õigusvastaste tegude hulk annab aluse peljata seda, et X.X. sooritab sarnaseid tegusid ka edaspidi. Sundravi saaks selline ohtlikkus aga tingida vaid siis, kui need kardetavad õigusvastased teod tingib X.X. psüühikahäire. Kuivõrd käesolevas määruses öeldust tulenevalt ei saa praegu sellist eeldust püstitada, ei saa jaatada ka sundravi jaoks tarvilikku ohtlikkust.
  2. Kriminaalkolleegium ei soostu maakohtu seisukohaga, et ohtlikkust ei saa jaatada siis, kui uute õigusvastaste tegude risk on tingitud (muu hulgas) avaliku võimu n-ö tegematajätmistest (piisava sotsiaalse abi puudumine, elukoha tagamata jätmine, tugiisiku mittevõimaldamine, haiglakoha puudumine ja järelevaataja mittemääramine) (maakohtu määruse lk 22). Niisugune kaalutus võib küll olla inimlikult mõistetav, ent juriidiliselt see õige ei ole: kui on täidetud sundravi eeldused, tuleb inimene saata sundravile ka siis, kui on põhjust eeldada, et riigi eelneva aktiivse tegutsemise korral ei oleks vajadust isikut sundravida tekkinud.
  3. (Osaliselt) sarnastel põhjustel ei saa pidada õigeks ka maakohtu korraldust tagada X.X. le vajalik kaitse ja abi, turvaline ja X.X. vajadustele vastav elukoht, välistades tema kokkupuute probleemsete inimestega. Kui n-ö ideaalses maailmas ehk võikski inimesega sellisel moel tegeleda, ei saa mööda tõsiasjast, et praegune seadus (sundravimenetluses) niisuguse korralduse andmist ette ei näe, mistõttu ei tohi seda anda. Teisisõnu tuleb isik sundravi eelduste täidetuse korral suunata sundravile ka siis, kui kohtuniku hinnangul pole Eestis loodud süsteem optimaalne ja võiks olla leebem/paindlikum.
  4. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 402 lg-st 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja tagastab kriminaalasja prokuratuurile menetluse jätkamiseks üldkorras. Määruskaebused rahuldab ringkonnakohus osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.