RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-21-5058

§ 74lg 4 alusel pikendamata jätmine Tartu Ringkonnakohtu 11.

augusti

1. a määrus Tartu Vangla, määruskaebus
2. oktoober 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Muuta Tartu Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a ja Tartu Maakohtu
6. juuni
7. a määruse põhiosa, jättes sealt välja põhjenduse, mille kohaselt eeldab

§ 75

lg 1 p-s 2 sätestatud registreerimisnõude täitmine kriminaalhooldusaluselt sisulist arutelu ja koostööd kriminaalhooldusametnikuga.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
2. Määruskaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tartu Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsusega tunnistati Marvin Muusikus süüdi karistusseadustiku (

) § 121 lg 1 ja § 424 lg 1 järgi ning talle mõisteti liitkaristuseks 11 kuud vangistust.

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui M.

Muusikus ei pane 1 aasta ja 8 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu, järgib

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ning täidab

§ 75

lg 2 p-s 8 sätestatud kohustust osaleda kriminaalhooldusametniku määratud sotsiaalprogrammis.

1. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond taotles
2. juuni
3. a erakorralises ettekandes kohtult

§ 74lg 4 alusel M.

Muusikuse katseaja pikendamist ühe kuu võrra ehk

1. juulini
2. Erakorralise ettekande kohaselt rikkus M. Muusikus registreerimisnõuet (

§ 75lg 1 p 2), sest ta ilmus 16.

mail 2022 kriminaalhooldusosakonda registreerimisele alkoholi tarvitanuna.

1. Tartu Maakohtu
2. juuni
3. a määrusega jäeti taotlus rahuldamata. Kohus leidis, et ehkki M. Muusikus oli alkoholijoobes, ei rikkunud ta sellega registreerimisnõuet. Tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,466 milligrammi alkoholi, tema suust tuli alkoholi lõhna ning tema reaktsioonid olid häiritud. Samas oli M. Muusikuse kõne, samuti tema aja- ja kohataju selge, 1-21-5058 tasakaal ning koordinatsioon häireteta. Seega polnud süüdimõistetu seisundis, mis takistanuks sisulist arutelu kriminaalhooldusametnikuga.
4. Maakohtu määruse vaidlustas Tartu Vangla, kes taotles M. Muusikuse katseaja pikendamist ühe kuu võrra.
5. Tartu Ringkonnakohus jättis
6. augusti
7. a määrusega kaebuse rahuldamata. Kohtukolleegium leidis, et kuna kohtuotsusega ei määratud M. Muusikusele alkoholi tarvitamise keeldu, saaks tema käitumise lugeda registreerimiskohustuse rikkumiseks vaid juhul, kui alkoholi tarvitamise tõttu olnuks registreerimistoimingu sisuline tegemine võimatu või oluliselt raskendatud. Pole tuvastatav, et M. Muusikus ei olnud koostööks valmis. Seetõttu ei ole tõendatud ka registreerimiskohustuse rikkumine. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas Tartu Vangla, kes taotleb jätkuvalt M. Muusikuse katseaja pikendamist ühe kuu võrra. Määruskaebuse esitaja leiab, et registreerimisele tulek alkoholijoobes on registreerimisnõude rikkumine, olenemata joobe raskusest. Hoolduskava elluviimiseks peab kriminaalhooldusalune olema registreerimisel sellises seisundis, et ta suudaks kriminaalhooldajaga sisulist vestlust pidada ja koostööd teha, sh arvamust avaldada ning kaasa töötada. Selleks on võimeline aga üksnes kaine inimene, sest keskendumis- ja analüüsivõimet vähendab juba väikene alkoholijoove. Joobes inimene ei pruugi registreerimistoimingu käigus kuuldut adekvaatselt hinnata ega sellest aru saada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Menetletavas asjas vaieldakse selle üle, millistel tingimustel on

§ 75

lg 1 p-s 2 sätestatud kontrollnõude rikkumisena käsitatav see, kui käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetu ilmub kriminaalhooldusosakonda registreerimisele joobeseisundis. Maa- ja ringkonnakohtu arvates on rikkumisega tegemist siis, kui süüdimõistetu joove on sedavõrd raske, et see takistab tal registreerimistoimingu raames kriminaalhooldajaga arutelusid pidada ja muul moel sisulist koostööd teha. Tartu Vangla leiab aga, et registreerimisele tulek joobeseisundis on alati

§ 75lg 1 p 2 rikkumine, kuna joove kahandab igal juhul toimingu tulemuslikkust.

Kolleegium ei nõustu kummagi seisukohaga ja märgib, et nii kohtud kui ka vangla on omistanud registreerimisnõudele tunduvalt ulatuslikuma sisu, kui seadus seda võimaldab. 8.

§ 75

lg 1 p 2 näeb ette, et käitumiskontrolli ajal on süüdlane kohustatud ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Seega piirdub registreerimisnõude sisu sellega, et süüdlane ilmub kriminaalhooldaja määratud ajal isiklikult kriminaalhooldusosakonda, kus tema tulek fikseeritakse. Kõnesolev säte ei anna seaduslikku alust kohustada süüdimõistetut osalema täiendavalt mingites „sisulistes registreerimistoimingutes“, mis hõlmaksid lisaks ka nt arutelu kriminaalhooldusametnikuga, temalt juhatuse ja õpetuse saamist, enda arvamuse avaldamist vmt. Vangla ja kohtute vastupidine tõlgendus väljub ilmselgelt

§ 75lg 1 p 2 sõnastuslikest piiridest.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et karistusõiguses ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda ja karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2022. a otsus nr 1-20-1599/54, p 30). 9. Seadus eristab süüdlase suhtes käitumiskontrolli ajal kehtivaid a) kontrollnõudeid (

§ 75

lg 1) ja b) kohustusi (

§ 75lg-d 2–4). Kontrollnõuded kehtivad alati ühtmoodi kõigi 2

§ 75

lg 1 ei hõlma aga individualiseeritud tegevusi, mis peaksid kindlustama isiku edasise õiguskuulekust: tegemist ei ole hooldusega, mida reguleerivad sama paragrahvi lõiked 2–4 (vt järgmine punkt). Ükski

§ 75

lg-s 1 sätestatud nõuetest ei pane süüdlasele kohustust võtta vastu kriminaalhooldaja poolt n-ö sotsiaaltööna pakutavat abi. Ka

§ 75

lg 1 p-s 3 sätestatud nõue esitada kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta tähendab üksnes süüdlase informeerimis- ja tõendamiskohustust (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus nr 5-20-11/9, p 19), mitte aga kohustust saada osa kriminaalhooldaja nõustamisteenusest. Eelmärgitu ei tähenda seda, et kriminaalhooldaja ei oleks õigustatud – ja kriminaalhooldusseaduse (KrHS) § 26 järgi isegi kohustatud – abistama ning nõustama ka sellist süüdimõistetut, kes on katseajaks allutatud üksnes

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele.

Sellisel juhul on kõnesoleva abistamise ja nõustamise eeldus aga süüdimõistetu enda soov.

§ 75lg 1 kehtiv sõnastus süüdlast selleks ei kohusta.

11. Kriminaalhoolduse materiaalse sisu moodustavad süüdimõistetule

§ 75lg-te 2–4 alusel käitumiskontrolli ajaks määratud kohustused.

Nende hulka võib kuuluda ka kohustus osaleda aktiivselt kriminaalhooldajaga peetavatel nõustamisvestlustel, arutada enda käitumist vmt. Kõnesolev kohustus saab tõhusalt eesmärki teenida aga üksnes juhul, kui süüdimõistetu on avaldanud ise valmisolekut seda täita. Seepärast saab kohus panna süüdlasele kohustuse osaleda aktiivselt kriminaalhooldajaga peetavatel nõustamisvestlustel

§ 75lg 4 alusel.

Peaks kohus leidma, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades on tarvilik tema aktiivne osalemine kriminaalhooldaja nõustamisel, kuid süüdimõistetu selleks nõusolekut ei anna, tuleb tavaliselt kaaluda

§ 74kohaldamisest loobumist ja karistus kohe täitmisele pöörata.

12. Olukorras, kus kohus ei ole süüdimõistetut kohustanud kriminaalhooldajaga nõustamisvestlusi pidama vmt toiminguid tegema, ei saa sellist kohustust tuletada ka määruskaebuse esitaja viidatud hoolduskavast (KrHS § 27). Hoolduskavaga pole võimalik määrata kriminaalhooldusalusele kohustusi, mis ei tulene vahetult seadusest (

§ 75

lg 1) või mida ei ole süüdimõistetule seaduse (

§ 75lg-d 2–4) alusel pannud kohus. Kr

HS § 27 lg 1 ei anna kriminaalhooldajale volitust asuda hoolduskavaga täiendama süüdimõistetule kohtuotsusega pandud kohustuste ringi. Seda kinnitab seegi, et seadusandja tunnistas alates

1. maist 2004 kehtetuks KrHS §
2. Osutatud säte nägi ette, et kriminaalhooldusalune on kohustatud täitma talle kohtuotsusega määratud kohustusi ja kriminaalhooldaja poolt kohtuotsuse ja hoolduskava alusel antud korraldusi. Kõnesoleva muudatuse ette näinud seaduse (RT I 2004, 27, 176) eelnõu (196 SE – Riigikogu X koosseis) seletuskirjas märgiti muu hulgas, et „[k]riminaalhooldusalune on kohustatud järgima karistusseadustikus toodud nõudeid, hoolduskava alusel antud korralduste järgimise nõuet

välja ei too, mistõttu ei saa see olla ka sanktsioonide aluseks.“ 13. Menetletavas asjas ilmus M. Muusikus selleks ettenähtud ajal kriminaalhooldusosakonda ja tema alkoholijoove ei takistanud selle fakti fikseerimist (nt isikusamasuse tuvastamise võimatuse tõttu). Järelikult ei ole ta

§ 75lg 1 p-s 2 sätestatud kontrollnõuet rikkunud.

Samuti pole kindlaks tehtud asjaolusid, mis võiksid viidata mõne muu kontrollnõude rikkumisele. Määruskaebuse esitaja väidetud M. Muusikuse suutmatust osaleda alkoholijoobe tõttu tulemuslikult arutelus 3

§ 75lg 2 p 2), tavaliselt kaasa õiguslikke tagajärgi. 15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 3, muudab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse põhiosa, jättes sealt välja eksliku järelduse

§ 75lg 1 p 2 sisu kohta.

Muus osas jääb ringkonnakohtu – ja seega ka maakohtu – määrus muutmata. Tartu Vangla määruskaebust kolleegium ei rahulda. (allkirjastatud digitaalselt) 4