RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 294 p 1 alusel. Kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, võib kohus selle sätte kohaselt lubada poole taotlusel esitada tõendina kohtueelses menetluses või sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi. M. Reidolfi kohtuasjas nr 1-20-1208 antud ütlused ei ole lubatud tõend. Teda süüdistati siis narkokuriteos ja kohtus ütlusi andes ei teadnud ta, et neid võidakse rakendada tema süüdistamiseks süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises. Seega ei saanud ta kasutada

§ 34

lg-st 1 tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest niisuguse süüdistuse vastu.

§-s 294 nimetatud võimalus esitada tõendina süüdistatava teise kriminaalasja raames antud ütlused seondub üksnes grupis toimepandud kuritegude eraldamisega eri menetlusteks. Apellatsioon 5. Maakohtu otsuse apelleeris prokuratuur, taotledes M. Reidolfi süüditunnistamist ja karistamist KarS § 4231 järgi. Apellatsioonis leiti, et M. Reidolfi ütlused kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel on

§ 294lg 1 alusel lubatud tõend.

Selleks on ka M. Reidolfi selgitused, mis ta andis praeguses kriminaalasjas prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtuniku juures ja mis avaldati istungil

§ 294lg-s 1 sätestatud korras.

Need tõendid kinnitavad M. Reidolfi süüd. Ringkonnakohtu otsus

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. juuni
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
4. Ütlused, mille M. Reidolf andis süüdistatavana kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel, on lubamatu tõend, sest nende kasutamine rikuks enese mittesüüstamise privileegi.

§ 34

lg 1 p-d 1 ja 2 sätestavad põhimõtte, et väga olulise ning vahel kohtuasja käiku määrava otsustuse – kas anda ütlusi või keelduda nende andmisest – peab kahtlustatav või süüdistatav tegema teavitatult. Otsustamise vältimatuks eelduseks on mõistmine, millist kuritegu isikule ette heidetakse. M. Reidolf nõustus

1. oktoobri
2. a kohtuistungil ütlusi andma, teades, et tema räägitut käsitletakse üksnes talle KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistuse kontekstis. Enne ütluste andmist ta süüdistuse ega kahtlustusega KarS § 4231 järgi arvestada ei osanud, kuna selles teos alustati menetlust alles
3. oktoobril
4. Samuti leidis esimese astme kohus erialakirjandusele viidates õigesti, et teise kriminaalasja raames antud ütluste tõendina avaldamine

§ 294

tähenduses seondub üksnes grupis toime pandud kuritegude eraldamisega eri menetlusteks. 8. Ka prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtuniku juures antud kahtlustatava selgitused ei ole ütlusteks, mida võib esitada

§ 294p 1 alusel iseseisva tõendina, kui süüdistatav keeldub ütlusi andmast.

Kahtlustatavat ei kutsuta kohtuniku juurde ütlusi andma.

§ 131

lg 3 alusel toimuva küsitlemise eesmärk on prokuratuuri taotluse põhjendatuse vaagimine, mitte tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamine. Ka ei ole eeluurimiskohtunikul kohustust tutvustada vahistatavale tema õigust keelduda ütluste andmisest ja õigust teada, et neid ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. 2

§ 294

p 1 kohaldamisel maa- ja ringkonnakohtu käsitlust ning leiab, et kohtud eksisid kriminaalmenetlusõiguse vastu. 11. Süüdistatava poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütluste avaldamisega ei rikuta enese mittesüüstamise privileegi, kui tõendi saamisel järgiti menetlusõiguse nõudeid – teda informeeriti õigustest (sh õigusest vaikida), tagajärgedest (sh sellest, et ütlusi võidakse kasutada tema vastu) ning talle tagati ütluste andmise ajal kaitsja abi. Kriminaalasja nr 1-20-1208 arutanud kohus selgitas M. Reidolfile õigust ütluste andmisest keelduda ja kohtusaalis oli ka tema kaitsja. M. Reidolf langetas teadvustatud otsuse ütluste andmise kasuks ja teadis, et neid võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Seega on tema ütlused

§ 294p 1 alusel kohtus tõendina esitamiseks lubatavad.

12. Kahtlustatava ütlusi, mille ta annab prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtuniku juures, saab

§ 294

p 1 alusel tõendina kasutada kindlasti juhul, kui kohus on tutvustanud enne isiku küsitlemist talle tema õigusi ja kohustusi. Vahistamisistungi protokollist selguvalt M. Reidolfi puhul see nii ka oli, sh oli talle selgitatud õigust keelduda ütluste andmisest. Vaatamata sellele soovis ta vabatahtlikult kahtlustuse kohta ütlusi anda, tehes seega teadvustatud otsuse enese mittesüüstamise privileegist loobuda. Kohtuistungil osales ka kaitsja. Seega vastab M. Reidolfi küsitlemine kahtlustatava menetlustoimingule allutamise nõuetele ja tema küsitlemine sisuliselt ütluste andmisele. Kassatsioonivastus 13. M. Reidolfi kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige ning kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Olukorras, kus isik on varasemad ütlused andnud süüdistatavana, lähtudes eeldusest, et ta annab ütlusi süüdistusaktis kirjeldamist leidnud asjaolude ja sündmuste kohta, ei ole nende ütluste

§ 294

p 1 alusel kasutamine teise, uusi asjaolusid ja uut etteheidet käsitleva kriminaalasja tõendamiseks lubatav. Vahistamisistungil antud ütlused ei ole käsitatavad menetlejale antud ütlustena, kuna eeluurimiskohtunik ei ole kohtueelses menetluses menetleja. Tunnistaja ütlus on edastatud ja nõuetekohaselt fikseeritud teave isiku poolt tajutud tõendamiseseme asjaolude kohta, samas kui seletus on sisult laiem ja selles võib sisalduda ka isiku hinnang või arvamus tajutu kohta. Ka ei olnud M. Reidolfit küsitlemisel tema õigustest nõuetekohaselt teavitatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus jätsid prokuratuuri esitatud tõendid –

§ 294

lg 1 alusel esitatud süüdistatava varasemad ütlused – alusetult tõendikogumist välja. Riigikohus peatub esmalt süüdistatava ütlustel, mis on antud teises kriminaalasjas (I), ja seejärel vahistatu küsitlemisel antud selgitustel (II). Viimasena võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulu hüvitamise küsimuse (III). I 3

§-s 294 sätestatud võimalus kasutada süüdistatava ütluste andmisest keeldumise korral tõendina teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi kohaldub üksnes grupis toime pandud kuritegude korral, kui kriminaalasjad on eraldatud

§ 216lg 2 alusel.

Oma arvamuses tuginesid kohtud õiguskirjandusest pärit väitele (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2012, § 294 komm 1.2), millel puuduvad põhistused. Sellele seisukohale ei leia tuge ka kõnealuse menetlusnormi tekstist ega seaduse eelnõu seletuskirjast (599 SE, Riigikogu XI koosseis). 16. Asudes sisustama määratlust teises kriminaalasjas sellele vastandliku tähendusega – samas kuriteos – on kohtud toiminud ebaloogiliselt. Piirangud varasemal ristküsitlusel antud ütluste kasutamisele sätestab

§ 2862, mis ei kitsenda teisi kriminaalasju mingit kindlat tüüpi juhtumitega.

Selles sättes nähakse ette, et varasema ristküsitluse käigus antud ütlused nii samas kui ka teises kriminaalasjas on tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud. 17. Maa- ja ringkonnakohus leidsid õigesti, et olulise menetlusõigusliku garantiina tuleb

§ 294

p 1 kohaldamisel arvestada põhiseaduse (PS) § 22 lg-st 3 ja

§ 34

lg 1 p-st 1 tuleneva keeluga sundida kedagi tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (nemo tenetur se ipsum accusare-põhimõte). Kohtud jõudsid aga valele järeldusele, et kui

§ 294

alusel saaks kasutada tõendina mistahes muu kriminaalasja kohtulikul uurimisel antud ütlusi, siis läheks see alati lubamatult vastuollu süüdistatava enese mittesüüstamise privileegiga.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on järjekindlalt rõhutatud, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus nr 4-16-6037/46, p 17.) EIK on väljendanud ka seisukohta, mille kohaselt tähendab enese mittesüüstamise privileeg seda, et prokuratuur peab suutma kriminaalasjas tõendada isiku süü selliselt, et ei tugineta mingilgi viisil isiku tahte vastaselt tema kaasabil saadud tõenditele (vt EIK
4. juuli
5. a otsus nr 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, p 100). Seejuures on EIK toonitanud, et õigus end mitte süüdistada ei kaitse süüstava väite kui niisuguse avaldamise eest, vaid tõendite kogumise eest sunni või surve teel. Just sunni olemasolu on see, mis annab aluse kahelda, kas enese mittesüüdistamise õigust on järgitud. (Vt EIK
6. septembri
7. a otsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p 267.)
8. Eelmärgitut arvestades leiab kolleegium, et kui süüdistatavat on varasemal ristküsitlusel nõuetekohaselt teavitatud õigusest keelduda ütluste andmisest ja sellest, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu, ning ta on loobunud vabatahtlikult vaikimisvõimalusest, siis ei ole süüdistatava enese mittesüüstamise privileegi varasema kriminaalasja arutamisel antud ütluste avaldamisega üldjuhul rikutud.

§ 294

p 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel oma õigust ütlusi mitte anda, saab esitada tõendina tema ütlused, mille ta andis mistahes teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel. 20. Asjaolul, et eelnev kriminaalasi ei olnud arutatava kuriteoga sisuliselt seotud, ei ole tähtsust. Oluline on see, kas ütlused, millele soovitakse tugineda, võidi saada sunniga või muul isiku tahet eiraval viisil. Olukorras, kus ütlused saadi oma õigustest teavitatud inimeselt, kohtu kontrolli all ja kaitsja juuresolekul ning ütluste usaldusväärsust sai kontrollida ristküsitlusel, pole enamasti põhjust eeldada, et ütlused saadi surve all. Tõenäosus, et enese mittesüüstamise privileegi on 4

§ 294p 1 alusel.

22.

§ 131

lg 3 näeb ette, et vahistamismääruse tegemiseks küsitleb eeluurimiskohtunik vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kolleegium leiab, et teave, mille kahtlustatav sellisel küsitlusel eeluurimiskohtunikule edastab, saab olla

§ 63

lg 1 tähenduses kohtueelses menetluses menetlejale antud ütlusteks (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri 2010 otsus nr 3-1-1-67-10, p 12).
2. Kaitsja välistab selgituste käsitamise ütlustena eeskätt argumendiga, et kohus ei ole menetleja. Ringkonnakohus viitas omakorda

§-le 212 tuginedes, et eeluurimiskohtunik ei toimeta kohtueelset menetlust. Kõnealust sätet, mis nimetab uurimisasutusi kohtueelse menetluse toimetajateks, ei saa siiski vaadelda lahus kriminaalmenetlusõigusest tervikuna. Säte peegeldab vastutuse jaotumist kriminaalmenetluse etappide lõikes, kuid ei tähenda, et üksnes uurimisasutuse tehtud menetlustoimingutel tekivad tõendid. Menetlustoiminguid – sh selliseid, mille käigus talletatakse ütlusi – saab teha ka prokuratuur (

§ 213

lg 1 p 1), kuigi ka teda

§ 212

lg 1 kohtueelse menetlejana ei nimeta.

§ 16

lg 1 kohaselt ongi kriminaalmenetluses menetlejad kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. Kuigi

§ 211

toonitab uurimisasutuse ja prokuratuuri keskset rolli kohtueelses menetluses, siis on täiendava põhiõiguste kaitse tagamiseks antud üksikud kohtueelse menetluse toimingud ka eeluurimiskohtuniku kontrolli alla. Neid teostades on kohtunik vaadeldav uurimisasutuse ja prokuratuuriga samaväärse menetlejana ja selliste toimingute käigus kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta antud selgitused on seega käsitatavad menetlejale antud ütlustena. Kuigi vahistatava küsitluse eesmärgiks on prokuröri vahistamistaotluse põhjendatuse kontrollimine, võivad vahistatava selgitused puudutada olulises osas just kriminaalasja tõendamiseseme asjaolusid, sest taotluse põhjendatus eeldab põhjendatud kuriteokahtlust. Lisaks räägib vahistatu selgituste ütlustena käsitamise kasuks ütluste deponeerimise instituut (

§ 691

). Sellest järeldub, et ütluste andmine eeluurimiskohtuniku juures on loomulik osa kehtivast tõendamise süsteemist. 24. Kaitsja ja ringkonnakohus on osutanud ülemäära suurt tähelepanu sellele, et

§-s 131 ei ole kasutatud sõna ütlused. Nagu ringkonnakohus ka tõdes, ei pruugi ütlused olla alati talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid need võivad olla kirja pandud näiteks äratundmiseks esitamise protokollis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus nr 3-1-1-101-15, p 32, ja 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 16). Äratundmiseks esitamise puhul (

§-d 81–82) ei kasuta seadusandja sõna ütlused. Sarnaselt vahistamisel toimuva küsitlusega on siingi viidatud selgitamisele (

§ 81lg 6 ja § 82 lg 1 p 4).

Kõnealuses kontekstis oleks seega kunstlik eristada sisu poolest küsitlemisel antud selgitusi ütlustest pelgalt sellel argumendil, et seadusandja sõnakasutus on olnud erinev. Kaitsja viide Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsusele nr 3-1-1-86-06 ei ole asjakohane, kuna see ei puuduta kohtuistungil küsitlemisel antud selgitusi, vaid teadmata asjaoludel koostatud seletust väärteoasjas.
3. Selgituste vaatlemist ütlustena ei välista ka see, et seadus ei nõua vahistatavale õiguste ja kohustuste tutvustamist vahetult enne

§ 131lg 3 kohast küsitlust. Ütluste andmise 5

§ 34

lg 1 p-d 1–3).

§ 351

nõuab aga, et neid õigusi oleks kahtlustatavale tutvustatud juba enne eeluurimiskohtuniku juures ärakuulamist. Samuti on tõenäoline, et küsitlev eeluurimiskohtunik tutvustab ka ise vahistatavale õigust ennast mitte süüstada. Prokuratuuri üks läbivaid – ja ringkonnakohtu poolt vastamata – väiteid ongi olnud, et praeguses asjas tutvustas kohus süüdistatavale tema õigusi. 26. Õiguste tagamise seisukohalt on oluline ka, et vahistatu küsitlemisel viibib enamasti kaitsja. Nii oli see ka praeguses asjas. Palju vähem tõenäoline on kaitsja kohalolek näiteks kahtlustatavana ülekuulamisel või äratundmiseks esitamisel, kuigi nende toimingutega saadud ütluste kasutamisele

§ 294lg 1 takistusi ei sea.

Ei ole mõistlikku põhjust eeldada, et vahistamisel antud selgituste ütlustena arvestamine seaks ohtu isiku enese mittesüüstamise õiguse, kuna kohtus toimuva küsitluse puhul pole üldjuhul ohtu, et isik annab ütlusi sunni all (vt otsuse p-d 18–20). 27. Erinevalt kaitsja kassatsioonivastuses märgitust leiab kolleegium, et ütluste defineerimine jäigalt selle kaudu, kas teave on fikseeritud kindlate nõuete kohaselt (eeskätt

-s otseselt nimetatud uurimistoimingutes), ei ole põhjendatud. See ei oleks ka kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi reeglina lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, mitte mistahes vorminõude eiramisel (vt ka

§ 64lg 1).

Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid või kui tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2022. a otsus nr 1-20-1208/172, p 32). Seega, kui määratleda vahistamisel antud selgitused ütlustena

§ 63

lg 1 ja § 294 tähenduses, tuleb nende lubatavust ja usaldusväärsust hinnata samadel alustel teiste ütlustega, võttes arvesse selle tõendi kujunemise eripära. 28. Ülal loetletud põhjustel leiab kolleegium, et kui eeluurimiskohtuniku ette toimetatud vahistatavale on

§ 34

lg 1 p-des 1–3 sätestatud õigusi kohasel viisil ja arusaadavalt tutvustatud ning ta otsustab istungil sellegipoolest selgitusi anda, on selliselt kujunenud ütlused üldjuhul

§ 294lg 1 tähenduses lubatav tõend.

III 29. Kuna menetlusseadusest ei ole võimalik tuletada vahistatu selgituste ega teise kriminaalasja ristküsitlusel antud ütluste tõendina arvestamise keeldu, siis jätsid maa- ja ringkonnakohus sellised süüdistatava varasemad ütlused alusetult tõendikogumist välja. Kohtud oleksid pidanud hindama, kas praegusel juhul olid täidetud eeldused selleks, et kasutada neid tõendeid M. Reidolfi süüküsimuse tõendamisel. Prokuratuur soovis M. Reidolfi kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel antud ütlustega tõendada tema juhtimisõiguseta sõite juulis 2019, mistõttu võib mainitud ütlustel olla tähtsust M. Reidolfi süüküsimuse lahendamisel. Lubatavate tõendite alusetu väljajätmine tõendkogumist, kui see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.

juuni 2022. a otsus nr 1-18-437/725, p 42). 30.

§ 361

lg 1 p 6 ja lg 2 ja § 362 p 2 kohaselt tuleb kohtuotsuse osa, mis on rikkumisest mõjutatud, tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks kohtule, kes rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Eeltoodu alusel tühistab kolleegium Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a otsuse, aga samuti Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsuse osas, millega jäeti prokuröri apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse 6

§ 186lg 1 alusel riigilt M. Reidolfile välja mõistetakse, 1746 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7