§de 34 lg 1 p 1, 293 lg 2, 294 p 1 ja PS § 22 lg 3 alusel tõendina lubatavad. Kohus märkis, et kriminaalasjas nr 1-20-7508 andis X ütlusi süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning seega teadis süüdistatav sel hetkel, et tema ütlusi võidakse kasutada tema vastu kuriteo tõendamisel, mis on seotud narkootiliste ainete käitlemisega. Järelikult ei saanud X kriminaalasjas nr 1-20-7508 kasutada õigust keelduda ütluste andmisest sellise süüdistuse vastu, milles teda sel hetkel ei süüdistatud. Narkootiliste ainete käitlemisega seotud kuritegu ja 3 liikluskuritegu on erineva iseloomuga etteheited. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud X kriminaalasjas nr 1-20-7508 ette nägema ega arvestama, et tema poolt antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu enam kui aasta hiljem läbi viidavas kriminaalmenetluses. Kohus nentis, et prokuröri seisukoht X teises kriminaalasjas antud ütluste lubatavuse kohta, on selges vastuolus RKKKo otsuses nr 3-1-1-57-07 väljendatuga, s.o süüdistataval on õigus mitte olla sunnitud aitama kaasa enda poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Lisaks leidis kohus kaitsjaga nõustuvalt, et kuigi grammatiliselt saab
tõlgendada tõesti nii, et juhul kui süüdistatav keeldub kohtusaalis ütluste andmisest, on lisaks kohtueelses menetluses antud ütlustele võimalik avaldada ka sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi. Samas täpsustatakse Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandes, et nimetatud säte seondub grupis toime pandud kuritegude eraldamisega erinevateks menetlusteks lähtuvalt
Näiteks isik annab menetluse A kohtulikul arutamisel süüdistatavana ütlusi, kuid hakkab seejärel menetlusest kõrvale hoidma nii, et tema suhtes eraldatakse kriminaalasi menetluseks B. Kui seejärel süüdistatav keeldub menetluses B ütlusi andmast, on poolel võimalik taotleda isiku poolt menetluses A antud ütluste avaldamist
Säte ei hõlma endas aga mistahes varasemaid kriminaalmenetlusi, milles sama isik on süüdistatavana ütlusi andnud ning selline käsitlus kitsendaks oluliselt süüdistatava menetluslikke põhiõigusi. X-le esitatud süüdistuses episoodides, mis puudutas juulis 2019.a Porsche Cayenne juhtimist Tallinnast Tartusse, 2019.juulis BMW juhtimist Peipsi äärde puhkama ja 2019.a juuli teisel poolel sõbra Q BMW juhtimist Eestist läbi Poola Saksamaale, märkis kohus, et kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit peale X poolt kriminaalasjas nr 1-20-7508 antud ütluste. Episoodides, mis on süüdistuse järgi toime pandud 08.07.2019, 10.07.2019 ja 11.07.2019, leidis kohus, et kohtule tõenditena esitatud turvakaamerate salvestised ei tõenda X poolseid sõidufakte: 08.07.2019 episoodis ei ole tõendina esitatud 23.07.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist, milles on kajastatud turvakaamerate salvestiste vaatluse käik, võimalik tuvastada, ei auto marki ega isikuid, kes autoga sõitsid. Vaatlusprotokollile lisatud salvestiselt ei ole X tõsikindlalt tuvastatav; 10.07.2019 episoodis ei ole tõendina esitatud 24.07.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist, milles on kajastatud turvakaamerate salvestise vaatluse käik, võimalik tuvastada ei auto marki ning juhti ei ole üldse näha. Vaatlusprotokollile lisatud CD-R plaat ei avane; 211.07.2019 episoodis ei ole tõendina esitatud 22.07.2019 kuni 23.07.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist, milles on kajastatud turvakaamerate salvestise vaatluse käik, võimalik tuvastada ei auto marki ning juhti ei ole üldse näha. Vaatlusprotokollile lisatud USB pulk ei avane. Episoodides, mis on süüdistuse järgi toime pandud 16.09.2020 kella 10.53 paiku (Tallinnas Narva mnt suunaga Pirita teele, sõiduauto Renault Megane r/n VVVVVV), 01.10.2020 kella 09.20 paiku (Harjumaal Viimsis Muuli teel, sõiduauto Renault Megane r/n VVVVVV), 07.10.2020 kella 13.06 paiku (Tallinnas Ahtri-Jõe ristmikul, sõiduauto Toyota Auris r/n RRRRRR) ja 12.10.2020 kella 14.08 paiku (Tallinnas Narva maanteel, sõiduauto Renault Megane r/n VVVVVV) märkis kohus, et kohtule tõendina esitatud Tallinna linnakaamerate 4 salvestiste vaatlusprotokollid ja salvestistest tehtud tõmmispildid on udused. Salvestistelt on nähtav üksnes fakt, et sõidukite roolis on prillidega meesterahvas, kuid tõsikindlalt ei ole võimalik tuvastada seda, et autosid juhtis just X. Maanteeameti liiklusregistri õiendi järgi ei ole süüdistatav mitte kummagi sõidukiga seotud, mille juhtimist talle ette heidetakse. Kokkuvõtvalt nentis maakohus, et olukorras kus on tõendatud üksnes kaks episoodi, mil süüdistatav juhtis B-kategooria juhiluba omamata sõiduautot, pole võimalik rääkida süstemaatilisusest KarS § 4231 teokoosseisu mõttes. 3. Prokuröri apellatsioonkaebus: Prokurör esitas ringkonnakohtule tähtaegselt apellatsioonkaebuse. Prokuröri hinnangul rikkus maakohus õigeksmõistvat kohtuotsust tehes oluliselt kriminaalmenetlusõigust
§-de 346 p 2, 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses. Prokurör leidis, et maakohtu viga seisneb selles, et maakohus pidanuks kõiki tõendeid, sh
p 1 alusel süüdistatava X poolt varem antud ütlusi, hinnates jõudma järeldusele, et X-le süüks arvatud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud. Maakohus jättis alusetult olulise tõendi – X varasemad ütlused kriminaalajas 1-20-1208 süüdistatavana ja asjas nr 1-20-7058 – tõendikogumist kõrvale ja teiste tõenditega kõrvutamata. Kirjeldatuga kaasnes tõendite hindamisviga
Prokuröri hinnangul tuleb ringkonnakohtul asja lahendades kujundada seisukoht eeskätt ühes küsimuses: milliseid süüdistatava poolt varem antud ütlusi saab ja tohib
p 1 alusel kohtuistungi poole taotlusel avaldada, kui süüdistatav keeldub ütlusi andmast? Vaidlus puudub selles, et X poolt sama kriminaalasja raames 20.10.2020 ja 21.11.2020 kahtlustatavana antud ütlused on lubatavad. Vaidlus on selles, kas
lg 1 alusel saab tõendina kasutada süüdistatava poolt kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures vahistamisküsimuse arutamisel antud ütlusi ning süüdistatava poolt teises kriminaalasjas süüdistatavana antud ütlusi. Prokuröri hinnangul on vaidlusalused X ütlused (s.o tema süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning vahistamisküsimuse lahendamisel antud) lubatavad tõendid, mida maakohus pidanuks arvestama. Prokurör põhjendas oma seisukohta järgmiste argumentidega: - - maakohus on oma lahendis ekslikult viidanud RKKKo otsusele asjas nr 3-1-1-57-07. Nimetatud lahendis sisalduv põhimõte ei ole üle kantav käesolevale kohtuasjale, sest Riigikohtu lahendis käsitleti inimese poolt halduskohtumenetluses antud ütlusi. Viimases ei ole allutatud isikule võrreldes kriminaalmenetlusega ette nähtud mitmeid menetluslikke garantiisid. Käesoleval juhul tagati X-le mõlemal vaidlusalusel juhul tema menetluslikud garantiid ja selgitati õigust keelduda ütluste andmisest; ebaõige on maakohtu seisukoht, et
lg 1 võimaldab poole taotlusel avaldada üksnes süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Maakohus on selliselt toimides seadusliku aluseta ja nõutava põhjenduseta kitsendanud
lg 1 kohaldamise aluseid.
lg 1 ei võimalda poole taotlusel esitada tõendina kitsendavalt üksnes
sätestatud kahtlustatava ülekuulamise protokolli vaid laiendavalt ükskõik millisesse tõendi vormi valatud süüdistatava varasemal kohtueelses menetluses või kohtulikul arutamisel antud ütlusi. Kahtlustataval on võimalik kohtueelses menetluses anda ütlusi lisaks kahtlustatavana ülekuulamisele ka teiste menetlustoimingute raames (nt 5 vastastamine, ütluste seostamine olustikuga, äratundmiseks esitamine). Süüdistatava ütlused võivad sisalduda ka kohtuistungite protokollides. Prokurör leiab, et olukorras kus tunnistada X vaidlusalused ütlused lubatavaks, haakuvad need kriminaalasjas esitatud ja maakohtus uuritud teiste tõenditega – 16.10.2020 kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-20-1208 kirjeldas X detailselt kus ja milliste sõidukitega ta sõitis juulis 2019.a. Need ütlused haakuvad asjaomaste asukohtade turvakaamerate salvestistega. Vahistamisküsimuse arutamisel 20.10.2020 möönis X, et temalt võeti 2006.a Prantsusmaal ära juhiload ning ta on paar korda autoga sõitnud. Kokkuvõtvalt kinnitavad prokuröri arvates süüdistatava süüd tema enda ütlused koosmõjus teiste tõenditega. Prokurör taotleb ringkonnakohtult: 1) Harju Maakohtu 24.03.2022 otsuse täies ulatuses tühistamist ning ringkonnakohtult uue otsuse tegemist ehk: 1.1) X süüdi tunnistamist KarS § 4231 järgi ja tema karistamist rahalise karistusega 400 miinimumpäevamäära ulatuses, mis on KarS § 44 lg 2 kohaselt 4000,00 eurot; 1.2) KarS § 68 lg 1 järgi X 44 päeva pikkuse eelvangistuse (ajavahemikul 18.10.202030.11.2020), s.o rahalise karistuse 132 päevamäära lugemist karistusaja hulka ning Xle lõplikuks karistuseks 268 päevamäära ehk 2680,00 euro suuruse rahalise karistuse mõistmist; 1.3) X-lt
§-de 179 lg 1 p 2, 175 lg 1 p 9 alusel 981,00 euro sundraha välja mõistmist ning kõikide menetluskulude (sh apellatsioonimenetluse kulude) X kanda jätmist. Prokurör ei taotlenud suulist menetlust. 4. Menetlus ringkonnakohtus ja X kaitsja kirjalik vastus Riigiprokuratuuri apellatsioonkaebusele. Tallinna Ringkonnakohus võttis 16.05.2022 määrusega Riigiprokuratuuri apellatsioonkaebuse kirjalikku menetlusse, tegi teatavaks asja lahendava kohtukoosseisu ja andis apellatsioonimenetluse pooltele tähtaja taanduste, taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks. Ringkonnakohtu määratud tähtajaks laekus X kaitsja kirjalik vastus määruskaebusele. Viimane sisaldas ka taotlust apellatsioonimenetluses kantud kulude hüvitamiseks. X kaitsja taotleb ringkonnakohtult: 1) prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata jätmist; 2) Harju Maakohtu 24.03.2022 otsuse muutmata jätmist; 3) X apellatsioonimenetluse kulude, 770 euro välja mõistmist Eesti Vabariigilt. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised: 1) Maakohus jättis õigesti X poolt teises kriminaalasjas süüdistatavana antud ütlused tõendikogumist välja. Prokuratuur püüab ütluste lubatavust õigustada seeläbi, et X teavitati teises kriminaalasjas enne ütluste andmist õigustest ja kohustustest, kuid süüdistatava valik, kas anda ütlusi või keelduda sellest, on lahutamatult seotud konkreetses kohtumenetluses esitatud süüdistusega. Juhul, kui X oleks teises kriminaalasjas teadnud, et tema ütlustest otsitakse tõendeid mõne muu tema vastu 6 esitatava süüdistuse tõendamiseks, ei pruukinuks X teha valikut ütluste andmise kasuks. Maakohus võttis arvesse õiguskirjanduses kajastatut ning kohaldas
§-s 294 sätestatut põhjendatult kitsamalt, kui seda soovis prokuratuur; 2) Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et KarS § 4231 järgi esitatud süüdistuses tuleb süüdistatavale süüdistusaktis ette heidetava kuriteo inkrimineerimiseks tuvastada süüdistatava poolt süüdistusaktis näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine. X ütlustest need asjaolud piisava selgusega ei nähtu; 3) Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et X poolt vahistamisküsimuse lahendamisel antud ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta. Prokuratuuril on õigus, et lisaks ülekuulamisele võidakse kohtueelses menetluses anda ütlusi teiste uurimistoimingute käigus. Riigikohus on selliste uurimistoimingutena nimetanud vastastamist, äratundmiseks esitamist või ütluste seostamist olustikuga. Samas pole vahistamismenetlus uurimistoiming. Vahistamismenetluse eesmärk ei ole süüküsimuse lahendamine.
sätestab isikud ja asutused, kes viivad läbi kohtueelset menetlust, säte ei nimeta eeluurimiskohtunikku. Järelikult pole võimalik käsitada vahistamismenetlust kohtueelse menetluse või selle osana ning vahistamisistungit uurimistoiminguna. Eeltoodud põhjusel ei ole alust pidada vahistamisistungil antud ütlusi kohtueelses menetluses antud ütlusteks, mida saaks
§-i 294 alusel avaldada; 4) Juhul, kui pidada vahistamisküsimuse lahendamisel antud ütlusi lubatavaks tõendiks, ei saa see muuta maakohtu järeldust: vahistamismenetluses selgitas X, et ta on paar korda autoga sõitnud. Sama tuvastas oma otsuses maakohus. Maakohus on asjakohaselt viidanud mh sellele, et KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo tõendamiseks esitatavad tõendid peavad kinnitama seda, millal ja kus väidetav juhtimisõiguseta sõit toimus. X poolt vahistamisküsimuse lahendamisel antud ütlustest midagi sellist ei nähtu. Ringkonnakohtu seisukoht. Kriminaalasja lahendamisel on keskseks küsimuseks, milliseid süüdistatava poolt varem antud ütlusi saab ja tohib
p 1 alusel poole taotlusel avaldada, kui süüdistatav keeldub kohtus ütlusi andmast. Kaitsja on õigesti märkinud, et kui ringkonnakohus apellandi käsitlusega ei nõustu, siis puudub vajadus kontrollida, kas maakohus tegi tõendite hindamisel vigu või mitte. Prokuratuur möönab apellatsioonis, et X vaidlusaluste ütluste lubatavaks tunnistamisel haakuvad need kriminaalasjas esitatud ja maakohtus uuritud teiste tõenditega ning siis on tõendikogum küllaldane, tunnistamaks süüdistatav talle ette heidetud kuriteos süüdi. Järelikult jagab apellant maakohtu seisukohta, et süüdistatava ütluste kõrvale heitmisel ülejäänud kriminaalasjas esitatud ja maakohtus uuritud tõenditest X KarS § 4231 järgi süüdi mõistmiseks ei piisa. X kriminaalasi KarS § 4231 järgi laekus maakohtule arutamiseks üldmenetluses. Süüdistatav keeldus kohtus ütluste andmisest (kd I tlk 59 pöördel). Seejärel taotles prokurör kohtult luba järgmiste, X poolt varem antud ütluste vastu võtmist (kd I tlk 59 pöördel): 7 1) kriminaalasja nr 1-21-2039 kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütluste protokollid 20.10.2020 ja 12.11.2020 (kd II tlk 156-157 ja tlk 158-159) s.o käsilolev kriminaalasi ehk X süüdistuses KarS § 4231 järgi); 2) kriminaalasja nr 1-21-2039 kohtueelses menetluses Harju Maakohtus 20.10.2020 toimunud prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamise protokoll (kd II tlk 160-161); 3) kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel 16.10.2020 toimunud kohtuistungil süüdistatavana antud ütlused (kd II tlk 162-177), s.o X süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi ning Y süüdistuses KarS § 184 lg 21 järgi. Taotluse esitamisel ja apellatsioonis tugineb prokurör
§-le 294 p 1. Viidatud normi järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel lubada esitada tõendina süüdistatava poolt kohtueelses menetluses või sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi, kui süüdistatavat ei ole võimalik kohtuistungil küsitleda, sest ta keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Kriminaalasjas on vaidlus, kas kohus peaks aktsepteerima tõenditena X poolt teise kriminaalasja (asi nr 1-20-1208) kohtulikul arutamisel süüdistatavana antud ütlusi ning kas prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamisel toimuval küsitlemisel annab kahtlustatav kohtueelses menetluses ütlusi
I Harju Maakohtus toimus 16.10.2021 kohtuistung kriminaalasjas nr 1-20-1208 (kd II tlk 162177), X süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi ning Y süüdistuses KarS § 184 lg 21 järgi. Kriminaalasja arutanud kohtunik selgitas X-le, et „tal on õigus keelduda ütluste andmisest ja keeldumise korral võib kohus tõendina kasutada süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi“. Pärast õiguste selgitamist nõustus süüdistatav ütlusi andma (kd II tlk 170). Oma ütlustes puudutas X mh seda, et ta on teatud ajahetkedel juhtinud erinevaid mootorsõidukeid. Maakohus leidis 24.03.2022 otsuses, et X poolt kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel süüdistatavana antud ütlused on lubamatu tõend, sest see rikub enese mittesüüstamise privileegi. Maakohus märkis, et kohtuasjas nr 1-20-1208 heideti X-le ette KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemist ning ta ei teadnud ega pidanud ütluste andmisega nõustudes ette nägema ja arvestama, et tema ütlusi võidakse kasutada KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo tõendamisel. Maakohus tugines mh Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-57-07 ning erialakirjandusele (kd I tlk 112). Ringkonnakohus maakohtu seisukoha muutmist võimalikuks ei pea ning prokuröri apellatsioonkaebus jääb selles osas tagajärjetuks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus korrektselt viidanud
§-le 34. Viidatud normi lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on kahtlustataval õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest ning teada, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Kooskõlas
Kolleegiumi arvates sätestavad
§-d 34 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 35 lg 2 üpris selgesõnaliselt põhimõtte, et väga olulise ning teatud juhtudel oma kriminaalasja käiku määrava otsustuse (kas anda ütlusi või keelduda nende andmisest) peab kahtlustatava või süüdistatava staatuses olev isik langetama teavitatult. Otsustuse vältimatuks eelduseks on mõistmine, millise konkreetse kuriteo või kuritegude toimepanemist talle ette heidetakse (õigus teada kahtlustuse või süüdistuse sisu). Kolleegiumi arvates on ilmselge, et X langetas 16.10.2020 kriminaalasja nr 1-20-1208 8 kohtuistungil ütluste andmisega nõustudes oma otsustuse teadmisega, et kõike, mida ta räägib, käsitletakse üksnes KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistuse kontekstis. Iseenesest ei saa välistada, et puudutatud isik küll kaalub erinevaid võimalusi ja otsustab ütlusi anda, kuid lobiseb ütlusi andes tahtmatult välja midagi, mille pinnalt on põhjust alustada sama isiku suhtes uut kriminaalasja. Samas ei tähenda eeltoodu ringkonnakohtu arvates, et ütlusi, millest nopiti välja uus võimalik kuriteokahtlus, saaks kasutada iseseisva tõendina
Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja X kaitsjaga selles, et kriminaalasja nr 1-201208 ei olnud süüdistataval teadmist, et talle hakatakse tulevikus ette heitma KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemist ning tal polnud sel põhjusel võimalik kaaluda, kas tal oleks mõistlikum ütlusi anda või nende andmisest keelduda.
p 1 võimaldab küll taotleda teises kriminaalasjas antud ütluste vastuvõtmist, kuid ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult viitega erialakirjandusele (Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, E. Kergandberg ja P. Pikamäe, lk 674) leidnud, et normi tuleb tõlgendada kitsendavalt ning teise kriminaalasja raames antud ütluste tõendina esitamise võimalus aktualiseerub
p 1 mõttes üksnes siis, kui grupis toime pandud kriminaalasi on eraldatud eri menetlusteks. Eraldamise korral ei ole enam tegemist sama kriminaalasjaga
Väljendit teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi tuleb siiski mõista nii, et süüdistuse asjaolud, mille kohta ütlusi antakse või nende andmisest keeldutakse ei ole oluliselt muutunud. Vastasel korral, s.o jaatades, et iseseisvaks tõendiks
p 1 mõttes võivad olla ükskõik millal ja millises kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlused, rikutaks oluliselt isiku menetluslikke põhiõigusi, sh õigust enne ütluste andmist teada, mida talle ette heidetakse. Kasutamaks enese mittesüüstamise privileegi läbimõeldult ja kaalutletult, peab inimesel enne ütluste andmise osas otsuse langetamist olema ammendav ülevaade selle kohta, mida talle ette heidetakse. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et X enne ütluste andmist KarS § 4231 järgi esitatud süüdistusega arvestada ei osanud (X andis kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel ütlused 16.10.2020 ning kriminaalasja süüdistuses KarS § 4231 järgi alustati 2 päeva hiljem, s.o 18.10.2020) ning ringkonnakohus nõustub nii kaitsja kui maakohtuga, et sellekohane teadmine mõjutanuks tõenäoliselt süüdistatava poolt 16.10.2020 kohtuistungil langetatud otsustust. Ringkonnakohtu hinnangul kahjustaks X poolt kriminaalasja 1-20-1208 kohtulikul arutamisel antud ütluste üllatuslik kasutamine teises ja sootuks erinevatel asjaoludel esitatud süüdistuse tõendamiseks nii enese mittesüüstamise kui ausa kohtupidamise põhimõtteid. II Küsimusele. kas prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamisel toimuval küsitlemisel annab kahtlustatav kohtueelses menetluses ütlusi
Kooskõlas
lg 1 loetakse kriminaalasjas tõendiks mh kahtlustatava ja süüdistatava ütlused.
sätestab võimaluse esitada kohtumenetluse poolel süüdistatava varasemad, kohtueelses menetluses antud ütlused, kui süüdistatav keeldub ristküsitlusel ütluste andmisest. Iseenesest on õige prokuröri loogika selles, et kahtlustataval on võimalik kohtueelses menetluses anda ütlusi lisaks kahtlustatavana ülekuulamisele ka teiste menetlustoimingute raames.
näeb lisaks nn klassikalisele võimalusele (vt
kahtlustatava ülekuulamine) sõnaselgelt ette, et ütlusi saab isik anda vastastamisel (
9 lg 5), ütluste seostamisel olustikuga (
§-d 79 lg 3), äratundmiseks esitamisel (
Märkimist väärib, et kõikide loetletud võimaluste puhul on peetud vajalikuks rõhutada, et juhul, kui isik annab menetlustoimingu raames ütlusi, tuleb ta nõuetekohaselt eelnevalt rakendada, s.o selgitada talle tema õigused ja kohustused (vt
§-d 75 lg 2, 77 lg 5, 79 lg 3, 81 lg 8). Kahtlustatava puhul näeb
lg 5 ette ka seda, et tal on õigus kaitsja abile nii ülekuulamisel, vastastamisel, ütluste seostamisel kui äratundmiseks esitamisel, s.o kõikidel menetlustoimingutel, mis võivad hõlmata endas ütluste andmist tõendamiseseme asjaolude kohta. Järelikult annab
lg 1 võimaluse avaldada isiku ütlused ka muudest menetlustoimingute protokollidest (nt äratundmiseks esitamine, vastastamine, ütluste seostamine olustikuga) juhul, kui süüdistatav keeldub ristküsitlusel ütluste andmisest ning kohtueelses menetluses oli tagatud talle soovi korral kaitsja abi ning menetlustoimingul järgiti selle rakendamise nõudeid. Ringkonnakohus nõustub täielikult kaitsjaga selles, et vahistamismenetlust ei saa käsitleda uurimistoiminguna, eeluurimiskohtunik ei toimeta kooskõlas
Vahistamistaotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtuniku juures kahtlustatav ringkonnakohtu arvates ütlusi ei anna. Kooskõlas
lg 3 eeluurimiskohtunik küsitleb kahtlustatavat, viimast ei kutsuta eeluurimiskohtuniku juurde ütlusi andma. Vahistamiskord tervikuna ei räägi sõnagi ütluste andmisest. Vahistamistaotluse läbivaatamisel on küsitlemise eesmärgiks taotluse põhjendatuse, mitte tõendamiseseme asjaolude selgitamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kahtlustatava poolt eeluurimiskohtuniku juures jagatud selgitused (mis võivad iseenesest käsitada ka põhjendatud kuriteokahtlust, s.o tõendamiseseme asjaolusid) olla ütlus, mida saaks ja võiks
p 1 alusel avaldada, kui süüdistatav keeldub kohtus ristküsitlusel ütlusi andmast. Märkimist väärib, et vahistamistaotluse läbivaatamisel ei näe
erinevalt
§-dest 75 lg 2, 77 lg 5, 79 lg 3, 81 lg 8 ette, et eeluurimiskohtunikul tuleb enne kahtlustatava küsitlemist toiming rakendada, selgitades, et tal on õigus vahistamistaotluse läbivaatamisel keelduda ütluste andmisest ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu. Kuivõrd seda ei ole vajalikuks peetud, siis ei saa vahistamistaotluse läbivaatamisel kahtlustatava küsitlemist võrdsustada ütluste andmisega. Tulenevalt sellest ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik vahistamistaotlusel avaldatut
III Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellandi argumendid ei anna alust maakohtu järelduste muutmiseks. Kooskõlas
lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja muutmata Harju Maakohtu 24.03.2022 otsuse X õigeks mõistmiseks KarS § 4231 järgi esitatud süüdistuses. Õige on maakohtu seisukoht, et ülejäänud tõendikogumist X süüdi tunnistamiseks ei piisa: prokuröri esitatud linnakaamerate piltidel võib olla ükskõik kes, märkimist väärib, et protokollides on kasutatud väljendit X-le sarnanev isik. Ringkonnakohtule teadaolevalt on võimalik eriteadmisi kasutades teatud tõenäosusastmega tuvastada, kas nt kaamerapildil kujutatud isik sarnaneb süüdistatavaga või mitte, kuid käesolevas asjas ekspertiisi korraldamist vajalikuks ei peetud. See on prokuratuuri risk. X kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude välja mõistmiseks Eesti Vabariigilt. Taotluse järgi osutasid X-le õigusabi hinnaga 170 eur/h (summale lisandub käibemaks) vandeadvokaat Oliver Nääs, keda abistas jurist Elise Atroff (õigusabi hind 100 eur/h, summale lisandub käibemaks). Jurist kulutas apellatsioonivastuse seisukohtade 10 koostamisele 6h ning vandeadvokaat apellatsioonivastuse koostamisele 1h. Ringkonnakohtu hinnangul oli õigusabi vajalik ja selle maht mõistlik. Kooskõlas
§-de 175 lg 1 p 1, 181 lg 1 ja 185 lg 2 tuleb Eesti Vabariigil X-le hüvitada apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 770 eurot (summale lisandub käibemaks). /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 10.11.2022 otsusega RESOLUTSIOON
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.