← Eesti

1-21-5229/29

Obsah (5)§ 121§ 74§ 75§ 78§ 73

1-21-5229 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-5229 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 16.

detsembri

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Asja arutamise viis Süüdistatav Tiit Lastik’u kaitsja advokaat Toomas Laanemaa Ringkonnaprokurör Merike Lugna Kirjalik menetlus Tiit Lastik, isikukood: 38912272790; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX. Kriminaalkorras karistamata. advokaat Toomas Laanemaa Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Pärnu Maakohtu
  3. detsembri
  4. a kohtuotsus osas, millega Tiit Lastik mõisteti süüdi 24.02.2021 kuriteoepisoodis ehk C ning Q suhtes kehalise väärkohtlemise osateo toimepanemises.
  5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  6. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
  7. Määrata Advokaadibüroole Tehver & Partnerid (reg. number 10935306) seoses advokaat Toomas Laanemaa poolt Tiit Lastikule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 388,80 (kolmsada kaheksakümmend kaheksa) eurot ja kaheksakümmend senti.
  8. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Pärnu Maakohtu
  10. detsembri
  11. a otsusega üldmenetluses tunnistati Tiit Lastik süüdi

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi ning karistuseks mõisteti 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud vangistust.

§ 74

lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Tiit Lastik ei pane 2 (kahe) aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§ 75

lg-s 1 p-des 1-6 sätestatud järgmisi kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustati Tiit Lastikut osalema kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis.

§ 78

p 1 alusel katseaja algust arvati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 16.12.2021.a, v.a

§ 75sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Kr

MS § 179, § 175, § 180 lg 1 alusel mõisteti Tiit Lastikult menetluskuluna välja riigituludesse riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud kokku 1070,64 eurot ning sundraha 876 eurot, kokku 1946,64 eurot. Määrati, et Tiit Lastikul tuleb tasuda välja mõistetud menetluskulud ositi 12 kuu jooksul, kohustades süüdimõistetut tasuma igakuiselt kuu viimaseks kuupäevaks 162,22 €. 2. Tiit Lastik on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema: - 24.02.2021 kella 03 paiku XXX talu majas lõi ühel korral lahtise käega vastu abikaasa C nägu. Oma sellise tegevusega Tiit Lastik põhjustas Cle füüsilist valu. Kuritegu on toime pandud

§ 121

lg 2 p 2 mõistes lähisuhtes, kuna Tiit Lastik on elanud igapäevaselt abikaasa Cga koos 7 aastat. Teise inimese suhtes valu tekitava kehalise väärkohtlemisega lähisuhtes pani Tiit Lastik toime

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

- varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuna 24.02.2021 kella 03 paiku XXX talu majas võttis parema käega alaealisel kasutütrel Qil (sünd 04.12.2006) juustest kinni, tõmbas jõuga pikali maha ning tiris Qi mööda põrandat edasi. Oma sellise tegevusega Tiit Lastik põhjustas Qile füüsilist valu. Kuritegu on toime pandud

§ 121

lg 2 p 2 mõistes lähisuhtes, kuna Tiit Lastik on elanud igapäevaselt koos kasutütre Qiga 7 aastat. Teise inimese suhtes valu tekitava kehalise väärkohtlemisega lähisuhtes isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, pani Tiit Lastik toime

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

- isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 08.06.2021 kella 17:30 paiku Järvamaal Järva vallas Järva-Madise külas oma elukohas XXX talu maja köögis lõi ühel korral lahtise käega vastu abikaasa C nägu, põhjustades löömisega füüsilist valu. Kuritegu on toime pandud

§ 121

lg 2 p 2 mõistes lähisuhtes, kuna Tiit Lastik on elanud igapäevaselt abikaasa Cga koos 7 aastat. Teise inimese suhtes valu tekitava kehalise väärkohtlemisega lähisuhtes isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, pani Tiit Lastik toime

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2

(14)- isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 08.06.2021 kella 20:47 paiku Järvamaal Järva vallas Järva-Madise külas oma elukohas XXX talu maja köögis haaras Lastikute pere tugiisiku Q kätest ja tõmbas kannatanu vastu valamukappi ning lükkas vastu uksepiita, mille tagajärjel kukkus Q trepist alla õue. Q kehalise väärkohtlemisega põhjustas Tiit Lastik talle füüsilist valu ja marrastused seljal. Teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemisega ja tervise kahjustamisega isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, pani Tiit Lastik toime

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON

  1. Kaitsja vaidlustab Pärnu Maakohtu otsuse täies ulatuses. Alternatiivselt taotleb kaitsja karistuse kergendamist ja menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud valesti materiaalõigust. Kohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust sh andnud ebaõige hinnangu asjas kogutud tõenditele ning see on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 järgi. Kaitsja on seisukohal, et kohus on rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme sellega, et: 1) on rikkunud KrMS § 15 lg 3 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei saa kohtulahend üksnes ega valdavas osas rajaneda tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda; 2) on ebaõigelt hinnanud asjas kogutud tõendeid, kuivõrd on teinud uuritud tõenditest järeldusi, mida neist järeldada ei oleks saanud; 3) kohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust - KrMS § 305¹ lg 1 ja § 312 p 6 ; 4) menetluskulude väljamõistmisel on kohus vääralt kohaldanud KrMS § 180 lg 3 sätteid. 3.
  2. Maakohus on 24.02.2021 väärkohtlemise episoodis ja 8.06.2021 C väärkohtlemise episoodis Tiit Lastiku süüditunnistamisel rikkunud KrMS § 15 lg 3 sätestatut, kuna on süüdimõistva otsuse tegemisel valdavas osas tuginenud kanntanud ütlustele, keda kaitsjal ei olnud kohtuistungil võimalik küsitleda. 24.02.2021 episoodis osas kaitsja märgib, et kuivõrd kanntanud (C ning Q) keeldusid kohtuistungil ütlusi andmast, võttis kohus vastu kannatanute poolt kohtueelses menetluses antud ütlused ja tugines neile otsuse tegemisel. Kohus on asunud ekslikule seisukohale, et politsei vormimaamera salvestise ning Häirekeskuse kõnesalvestise näol on tegemist oluliste lisatõenditega, mis lisaks kannatanute poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele tõendavad Tiit Lastiku poolt kannatanutele valu tekitanud väärkohtlemist. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et nii vormikaamera salvestisel kui Häirekeskuse kõnesalvestisel on talletatud teave (väide, et süüdistatav kannatuid füüsiliselt väärkohtles), mis pärineb samast allikast (kannatanu suulised selgitused) kui kannatu ütlused. Formaalselt on salvestiste näol tegemist küll teist liiki tõendiga kui kannatanu ütlused, kuid sisult on tegemist sama tõendiga, mis on talletatud teises vormis. Tõendusteave pärinev ikkagi ühtedelt ja samadelt isikutelt. Seega ei saa salvestised antud juhul olla käsitletavad muude oluliste tõenditena, mis toetavad tunnistajate (kannatanute) ütlusi. Salvestiste sisu ei anna lisaks ütlustele midagi kvalitatiivselt midagi (näiteks oleks olukord erinev, kui salvestiselt nähtuksid löömise jäljed, vigastused vms, mis kinnitaks valu või vigastusi tekitanud löömist). Kohtu järeldus, et salvestiselt nähtuks justkui C parem põsk on punane ning see kinnitab löömist, on alusetu. Midagi sellist salvestiselt ei nähtu. Lisaks on kannatanu C kohtueelses menetluses 24.02.2021 antud ütlustes ise kinnitanud, et mingit jälge ei jäänud (vt kannatanud ülekuulamise protokoll tlk 17, I kd). Seega on kohus teinud tõendist järelduse, mida tõendi põhjal teha ei saa. Tuleb ka arvestada, et isegi kui kannatu nägu õhetas (mida salvestiselt kaitsja arvates järeldad ei saa), siis võis see olla põhjustatud kannatu poolt alkoholi 3

(14)tarvitamisest (tunnistajana ülekuulatud politseiametnik Y on kohtuistungil kinnitanud, et tema arvates oli kannatanu C alkoholi tarvitanud). Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr. 1-16-7179/127, p 13 ning leiab, et kuna praeguses asjas nn muude tõendite (salvestised) ja kohtuistungil kannatanute avaldatud ütluste sisu ja allikas on samad, siis ei saa kuidagi asuda seisukohale, et eksisteerivad muud olulised tõendid, mis toetaks kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlusi. Eeltoodust järeldub, et kohus on valdavas osas tuginenud süüdimõistva otsuse tegemisel kannatanute ütlustele, keda kaitsjal ja süüdistataval, ei olnud võimalik istungil küsitleda, mis tähendab KrMS § 15 lg 3 sätestatud põhimõtte rikkumist. 3.
  1. Kaitsja leiab, et kohtuistungil avaldatud kannatanute C ja Q ütlused on 24.02.2021 öösel toimunud intsidendi osas omavahel kui teiste tõenditega vastuolus ning on seega ebausaldusväärsed. Kohutul ei oleks olnud alust nimetatud tõenditele ka seetõttu tugineda. Kohtuistungil avaldatud C kohtueelses menetluses antud ütlustes (24.02.2021 protokoll tlk 16-18) on C kirjeldanud olukorda alljärgnevalt: „Kui Tiit meid Q-ga sõimas, siis sel ajal helistas Q politseisse. Politsei palus Q-l telefoni minu kätte anda. Kui hakkasin politseiga telefonis rääkima, siis kõrval seisnud Tiit lõi mind ühe korra lahtise käega vastu nägu. Tundsin valu ja jooksin telefon käes teise tuppa. Q tuli peale kõne lõppu mulle järgi ning samal ajal Tiit võttis Q-l juustest kinni ja tõmbas ta põrandale pikali“. 29.03.2021 ülekuulamise protokollis on C öelnud: “Q oli helistanud minu telefonist politseisse ja tõi telefoni minu kätte, et ma ise räägiksin politseiga. Siis Tiit andis noorema lapse minu kätte. Peaaegu kohe lõi Tiit ühe korra lahtise vasaku käega vastu minu paremat põske, löögi tagajärjel hakkas põsk kipitavalt valutama. Lõpetasin minu magamistoas kõne politseiga, siis tuli minu ja Tiidu vahele Q...“ Q on 29.03.2021 ülekuulamisel öelnud (tlk I 22-25): „Mina jäin oma tuppa voodisse, siis mingi hetk kuulsin, kuidas ema ja Tiit vaidlevad. Ema ja Tiidu vaidlemine oli nii vali, et see häiris minu magamist, siis ühel hetkel kuulsin oma toast, kuidas ema magamistoas käis plärts ja ema ütles „Ai“. Selle „Ai“ peale tõusin voodist üles ja läksin ema tuppa, et mis toimub. Kui olin ema magamistuppa jõudnud, siis ema seisis püsti, oli nutnud, hoidis parema käega põsest kinni, kõige noorem õde oli ema süles. Tiit seisis ca 2 meetrit emast eemal magamistoas. Läksin ema kõrvale seisma, et Tiit ei teeks emale midagi. Siis tuli Tiit minu juurde võttis arvatavasti parema käega minu juustest kinni ja tõmbas jõuga minu põrandale pikali maha ning tiris mind juukseidpidi mööda põrandat edasi ca 2 või 3 meetrit.“ C kirjeldab enda löömist Tiit Lastiku poolt selliselt, et tütar oli tema juures, kui Tiit Lastik teda lõi (väidetvalt tõi tütar talle telefoni, et ta räägiks politseiga ning siis Tiit lõi teda). Q ütlustest nähtub, et ta ei näinud üldse ema löömist pealt, sest oli teises toas. C ütluste kohaselt tõi tütar talle telefoni ja ta rääkis politseiga ning sel ajal lõi teda Tiit. Q ei ole rääkinud midagi sellest, et oleks emale telefoni toonud või et ema oleks telefoniga teel politseiga rääkinud. Samuti nähtub kohtuistungil avaldatud tõendistet, et politseisse helistas ainult Q ning C telefoni teel politseiga ei rääkinud. Seega on kohtu järeldus, et C ütlusest ei nähtu, et ta oleks telefoniga rääkinud, otseses vastuolus C kohteelses menetluses antud ning istungil avaldatud ütlustega. Eeltoodust nähtub, et kohtuistungil avaldatud kannatanute ütlustes on olulised vastuolud ning seega on ütlused ka ebausaldusväärsed ning neile ei oleks kohus võinud tugineda. 3.
  2. 8.06.2021 toimunud episoodi osas on kohus Tiit Lastiku süüdi tunnistanud C kehalises väärkohtlemises. Kaitsja on seisukohal, et kohus on rikkunud KrMS § 15 lg 3 sätestatut, kuna on süüdimõistva otsuse tegemisel valdavas osas tuginenud kanntanu (C) ja tunnistaja (Q) ütlustele, keda kaitsjal ei olnud kohtuistungil võimalik küsitleda. Lisaks C ja Q ütlustele on kohus Tiit Lastiku süüditunnistamisel tuginenud küll ka valla sotsiaaltöötajate D ja W ütlustele ning lähisuhte vägivalla infolehele. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et D ja W ei näinud ise vahetult väidetavat löömist pealt, vaid nende teadmine pärineb isikutelt, keda kaitsjal ja süüdistataval puudus võimalus küsitleda. Ei ole arusaadav kellelt saadud andmete alusel ning millistel asjaoludel on 4
(14)lähisuhte infoleht koostatud, mistõttu ei saa sellist tõendit kasutada tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. Seetõttu leiab kaitsja, et D ja W ütlusi ning lähisuhte infolehte ei saa käsitelda muu olulise tõendina, mis kinnitaks C ja Q avaldatud ütlusi ning seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsus, millega tunnistati T. Lastik süüdi C löömises 8.06.2021 tugineb valdavas osas tunnistaja ja kannatanu ütlustel, keda ei olnud võimalik küsitleda ning sellega on kohus rikkunud KrMS § 15 lg 3 sätestatut. 3.4. D 8.06.2021 kehalise väärkohtlemise episoodi osas kaitsja märgib, et puudub vaidlus, et süüdistatav kannatanut tõukas, mille tulemusena kanntanu kukkus ja sai marrastused seljale. Süüdistatav on kohtuistungil andnud ütlusi, et üritas süüdistatava elukohta ilma süüdistatava kutseta sisse tulnud sotsiaaltöötajat (D) elamust välja tõrjuda. Süüdistatav ka tunnistab, et oli ärritanud ja lükkas kannatanut õlgadest uksest välja - enda sõnade kohaselt tahtis nendest kõigist vabaneda. Samas on süüdistav ka selgitanud, et tõukamine ei olnud tema arvates tugev. Kohtupraktikas on leitud, et karistatava teona

§ 121

mõttes pole alust käsitleda tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (kinnihoidmine, pigistamine, tõukamine jne), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustus või valuaisting. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatava poolt kannatanu (süüdistava ütluste kohaselt ei olnud tõukamine tugev) lükkamist eesmärgiga teda elamust välja ajada ei saa käsitelda sellise teona, mille tüüpiliseks tagajärjeks on kanntanul valu või tervisekahjustuse tekkimine ning maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Ka ei ole kaitsja arvates põhjendatud kohtu seisukoht, et süüdistatav on teo toime pannud kavatsetult. Millest järeldab kohus, et süüdistataval oli soov kannatanut vastu uksepiita lükata ning soov kanntanule valu või tervisekahjustust tekitada, see jääb kohtuotsuse pinnalt mõistetamatuks (tegemist on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumisega). Süüdistatav on selgitanud, et tema soov oli kannatanu majast välja tõugata (mitte vastu uksepiita tõugata ega talle valu tekitada). Asjaolu, et rüseluse käigus kannatu vastu uksepiita läks, ei saa teha järeldust, et süüdistatav seda soovis või veelgi enam seadis eesmärgiks kannatanule valu tekitada. Kaitsja leiab , et süüdistatav on kanntanule valu ja kehavigastused põhjustanud ettevaatamatusest, mis aga välistab süüdistatava vastutuse

§ 121järgi.

3.5. Kaitsja leiab, et aset on leidud menetlusõiguse rikkumine seoses süüdistatava allutamisega käitumiskontrollile. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et süüdistatav on toime pannud

§ 121

lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, siis ei ole kohus põhjendanud, miks on vajalik süüdistatava karistusest vabastamisel allutada ta käitumiskontrollile

§ 74järgi. Sellega on kohus rikkunud Kr

MS § 312 p 6 sätestatut, mis on kohtuotsuse põhistamiskohutuse rikkumine KrMS § 305¹ lg 1 kohaselt. KrMS § 312 p 6 kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas esitama muuhulgas karistusest vabastamise motiivid. Kohus on küll jõudnud järeldusele, et süüdistatava vangistuse täitmisele pööramine ei ole otstarbekas, kuid ei ole põhjendanud, miks on süüdimõistetu siiski vajalik allutada käitumiskontrollile, mitte aga vabastada isik karistusest

§ 73alusel.

Kohtuotsuses puuduvad mistahes põhjendused, mis ajaoludel on kohus jõudnud järeldusele, et süüdistatava karistusest vabastamine

§ 73sätteid kohaldades ei ole võimalik.

Kaitsja leiab, et süüdistatava suhtes käitumiskontrolli kohaldamine ei ole antud juhul põhjendatud arvestades asjaolu, et T. Lastik on varem kriminaalkorras karistamata, temale etteheidetud tegude toime panemisest on möödunud üle poole aasta, süüdistatav on avalikult istungil vabandanud, on leppinud C-ga jne. 3.6. Maakohus on põhjendamatult süüdistatavalt välja mõistnud kõik menetluskulud. Kohus ei ole arvestanud, et Tiit Lastik on peres ainuke kes töötab (abiõpetaja). Tema ülalpidamisel on 4 alaealist last ning kodune abikaasa. Kõigi menetluskulude tasumine ka ositi kohtu määratud summas käib 5

(14)süüdistatavale ilmselgelt üle jõu. Lähtuvalt KrMS § 183 lg 3 sätestatust oleks ka süüdimõistva otsuse korral põhjendatud ja õiglane jätta osa menetluskulusid riigi kanda. 3.7. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 16.12.2021 otsus kriminaalasjas nr. 1-21-5229 Tiit Lastiku süüditunnistamises ja karistamises

§ 121

lg 2 p 2,3 järgi ning teha uus otsus, millega mõista T.Lastik temale esitatud süüdistuses õigeks ja jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks Tiit Lastiku õigeksmõistmist, siis palub kaitsja tühistada 16.12.2021 otsus mõistetud karistuse ja menetluskulude osas ning teha uus otsus, millega kergendada karistust ning jätta maakohtu menetluskuludest osaliselt riigi kanda. PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

  1. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonivastuses ei nõustu prokuratuur süüdistatava kaitsja apellatsiooni argumentidega ning märgib järgmist. 4.
  2. Tiit Lastiku ütlusi sündmuste käigu kohta ei saa usaldusväärseteks pidada. 23.02.2022 on T. Lastik C ja Q n-ö õue lukustanud. Usaldusväärsed on C ja Q ütlused selle kohta, et kui nad õue läksid, keerati maja uks T. Lastiku poolt lukku ja ta ei laskunud neid enam tuppa. Ka kohapeale saabunud politseiametnik Y kinnitab, et maja uks oli lukus. Y kinnitab ka seda, et kui ta teistkorda väljakutsele kohale läks, siis tundus talle kannatanute jutt C löömisest ja Q juukseidpidi tirimisest usutav, kuna mingil põhjusel oli ju T. Lastik kodust ära jooksnud. Y ei näinud küll väärkohtlemist ise pealt, samas on ta isik, kellele kannatanud vahetult peale väärkohtlemist sündmusest rääkisid, olles veel tajutu mõju all. Ekslik on apellandi seisukoht, et C on eeluurimisel väitnud, et mingit jälge löömisest ei jäänud ja seetõttu kohtu poolt vormikaamera salvestiselt nähtu, et kannatanu põsk punetab, võib olla tingitud sellest, et ta on tarvitanud alkoholi. C on 29.03.2021 ülekuulamisel avaldanud, et „arsti juures ei käinud, kuna vigastust ei olnud, kui siis parem põsk oli turses“ ( tl 19). 4.
  3. C ja Q ütlused selles osas, kes millal häirekeskusse helistas, võivad olla vastuolulised, samas ei oma see antud kontekstis olulist tähtsust, kuna selge on, et tegemist oli mõlema kannatanu jaoks traumaatilise olukorraga ning arusaadavalt võivad mälestused selles osas ebatäpsed olla. C ja Q ütlusi ei saa pidada ka seetõttu ebausaldusväärseteks nagu oleks neil mingi soov kuidagi vihahoost ajendatuna T. Lastikule kätte maksta. C on 29.03.2021 ülekuulamisel öelnud, et ta ei soovi esialgu T. Lastiku karistamist, on nõus lepitusega, et T. Lastik saaks aru, et tema käitumine tema ja Q suhtes ei ole õige. 4.
  4. 08.06.2021 episoodis on kohus apellandi hinnangul süüdimõistva otsuse tegemisel valdavas osas tuginenud samuti kannatanu C ja tunnistaja Q ütlustele, keda kaitsjal ei olnud kohtuistungil võimalik küsitleda. Lisaks on kohus Tiit Lastiku süüditunnistamisel tuginenud küll ka valla sotsiaaltöötajate D ja W ütlustele ning lähisuhte vägivalla infolehele. Kohus on arvestanud, et kannatanu ja süüdistatava ütlused langevad kokku tüli tekkepõhjuse osas, Q ütluste kohaselt ütles ema talle, et T. Lastik lõi teda näkku, misjärel teatas Q Messengeri kaudu pere tugiisikule D-le. Kohtuistungil üle kuulatud valla sotsiaaltöötajad D ja W ütlustest saab kinnitust, et Q teatas intsidendist. Kohus on põhjendatult T. Lastiku ka selles episoodis süüdi tunnistanud. C ja Q ei ole soovinud algselt politseid asjasse segada. Lähisuhte vägivalla infolehest nähtub, et juhtumi kohta avaldust teha ei soovi. Seepeale on T. Lastik jällegi igaks juhuks kodust ära läinud. Ta ei teadnud, et Q on kutsunud abiks tugiisiku. Seetõttu ei saa väita, et pere oleks T. Lastiku suhtes vihast ajendatuna käitunud, pigem on soov olnud, et vägivald ei jätkuks. T. Lastiku enda käitumine - kodust ära 6

(14)minek, näitab jällegi juba väljakujunenud mustrit - kui on probleem tekitatud, ja politsei kutsutud, siis tuleb kodust ära minna. Tunnistaja W on andnud ütlusi, et kui ta D-ga kohale läks, siis lapsed ütlesid, et Tiit läks emmele kallale, et politsei käis ka. Kui nad ära hakkasid minema, tuli Tiit neile õues vastu ja oli ärritunud. Lapsed ütlesid, et võta meid kaasa, ära jäta meid siia. Puudub alus laste vahetutes ütlustes kahelda. Ilmselgelt oli Lastiku pere tema käitumisest hirmutatud, mistõttu laste poolt tunnistajale räägitu on usutav. 4.
  1. D kehalise väärkohtlemise kohta on süüdistatav kohtuistungil andnud ütlusi, et üritas süüdistatava elukohta ilma süüdistatava kutseta sisse tulnud sotsiaaltöötajat elamust välja tõrjuda. Süüdistatav ka tunnistab, et oli ärritanud ja lükkas kannatanut õlgadest uksest välja. Samas on süüdistatav ka selgitanud, et tõukamine ei olnud tema arvates tugev. Kohus on arvestanud kannatanu D ütlusi, mille kohaselt ta käis vastu valamukappi, nii et asjad lendasid, siis T. Lastik lükkas ta vastu uksepiita. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta tõsiselt haiget. Samuti on tunnistaja W pealt näinud, kui T. Lastik lõi kannatanu vastu valamukappi ja siis koos temaga keeras ja lõi vastu uksepiita. Täiendavat tuge D ja W ütluste õigsusele leiab C ja Q kohtuistungil avaldatud ütlusest, mille kohaselt lõi süüdistatav kannatanu D enne valamukappi ja uksepiita, kui ta kannatanu uksest välja tõukas. Prokurör on seisukohal, et kohus on õigesti hinnanud T. Lastiku sellist käitumist kavatsetuseks. Tegemist ei olud pelgalt vastu uksepiita tõukamisega vaid sellele eelnes kannatanu vastu valamukappi löömine. Asjaolu, et peale seda lükkas T. Lastik kannatanu veel vastu uksepiita ja seejärel hooga õue, nii et kannatanu kukkus, näitab jõu kasutamise intensiivsust. Kannatanul on vahetult peale sündmust fikseeritud marrastused seljal, mis annavad sellele kinnitust. Ettevaatamatu ei saanud selline tegutsemine kuidagi süüdistatava poolt olla. 4.
  2. Prokuratuur leiab, et kohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et T. Lastiku süü suurust mõjutab esmalt asjaolu, et ta on mitmel korral rünnanud

§ 121järgi kaitstavat õigushüve – kehalist heaolu.

Süülise käitumise tulemusena on kolm kannatanut, kellel on saanud tunda erineva raskusastmega vägivalda. Seejuures on süüdistatav rünnanud kannatanuid, kes on temaga lähisuhtes ja seetõttu ka temast sõltuvad. Taunitavaks tuleb lugeda vägivalla kasutamist tugiisiku suhtes, kes on üritanud peret aidata. Kohus on põhjendatult pidanud vajalikuks T. Lastikule käitumiskontrolli kohaldamist. T. Lastiku suhtumisest toimepandud kuritegudesse, millest enamikes ta endal süüd ei näe, nähtub vajadus vägivallaprobleemiga tõsisemalt tegeleda. Süüdistatav on kohtuistungil vabandanud kannatanu Q ees. C ja Q suhtes mingit vabandamist aset leidnud ei ole. T. Lastik on kohtus öelnud, et C kahetseb ja on temalt korduvalt vabandust palunud. Kohus leiab, et T. Lastikut on võimalik mõjutada käitumiskontrollile allutades ning katseajal tuleb tal osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis, mis kohtu hinnangul võib mõjutada T. Lastiku kuritegude toimepanemisest hoiduma ja konfliktolukorrast rahumeelselt väljuma. Seega on kohus vaatamata apellandi arvamusele põhjendanud, miks on T. Lastikule käitumiskontroll vajalik. Oluline on siinkohal, et

§ 73ei võimalda sotsiaalprogrammi kohaldamist, mis on T.

Lastikule aga edasiste kuritegude toimepanemise vältimiseks vajalik. 4.6. Apellandi taotlusel oleks põhjendatud ja õiglane jätta osa menetluskulusid riigi kanda. Kohus on T. Lastikult menetluskulude väljamõistmisel arvestanud KrMS § 180 lg 3 sätestatut, mis võimaldab kriminaalmenetluse kulude ositi hüvitamist. Menetluskulude hüvitamise kohustus kui kuriteo toimepanemise võimalik tagajärg kuriteo toimepanemise ajal on isikule ettenähtav, eriti kui süüdistatav otsustab, et kriminaalasja tuleks lahendada üldmenetluse korras, mis on kõige kulukam menetlusliik. Seetõttu leiab prokurör, et T. Lastiku varalist seisundit ja 7

(14)resotsialiseerumisväljavaateid on kohus juba arvestanud, samuti puudub alus jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, kuna tegemist ei ole põhjendatud apellatsiooniga. Prokuratuur on seisukohal, et Pärnu Maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega materiaalõigust. Seetõttu otsuse tühistamiseks aluseid ei esine ja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis ja prokuratuuri apellatsioonivastuses toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid väärivad osaliselt tähelepanu.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsiooni argumendiga ning tõlgendusega, et kuna kannatanud C ja Q on maakohtus ütluste andmisest keeldunud ning kaitsjal ega süüdistataval ei olnud neid võimalik ristküsitleda, siis ei saa iseenesest süüdimõistev kohtuotsus rajaneda ka teisele samalt tõendiallikalt pärinevale teabele, milliseks on kõnesalvestis Häirekeskusesse ja politseiametniku vormikaamera salvestis. Kohtukolleegium leiab erinevalt kaitsjast, et süüdimõistev kohtuotsus ei tugine üksnes ega valdavas ulatuses kannatanute C ja Q eeluurimisel antud ütlustele. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kehtivas kriminaalmenetluses kohaldatakse tõendite vaba hindamise põhimõtet. Samas peab aga usaldusväärsuse jaatamiseks samalt tõendiallikalt pärinev, kuid erinevatel viisidel ning erineval ajal fikseeritud tõendusteave (kõnesalvestis, vormikaamera salvestis) olema omavahel kooskõlas. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et 24.02.2021 kuriteoepisoodi osas esinevad kaitsja poolt viidatud tõendite ehk kannatanute poolt eeluurimisel antud ütluste, asitõenditena vaadeldud Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestuste ning politseiametniku vormikaamera salvestuse vahel kõrvaldamata jäänud vastuolud, mis tõstatavad sellise kvaliteediga kahtlused süüdistatava süüdiolekus 24.02.2021 kuriteoepisoodi toimepanemises, millised tuleb tõlgendada tema kasuks. Kuna pooltel ei olnud võimalik 24.02.2021 episoodis kannatanuid ristküsitleda, siis jäid allpool hinnatud vastuolud tõendite vahel maakohtu poolt kõrvaldamata, millega on rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kohtukolleegium märgib, et esitatud apellatsioonis jätab kaitsja tähelepanuta politseiametnik tunnistaja Y poolt kohtulikul uurimisel antud ütlused. Tunnistaja selgitas maakohtule, et meesterahvas olevat löönud seda naisterahvast ja vanemat tüdrukut oli lohistanud juustest pidi (tlk 79). Lisaks nähtub tunnistaja ütlustest, et samale aadressile on ka varem sel päeval väljakutse olnud, siis väljakutse põhjuseks oli, et mees jättis naise ja vanema tütre õue, lukustas seest ukse ega lubanud neid tuppa. Esimesel väljakutsel mees tegi ukse kohale saabunud politseipatrullile ise lahti, teisel väljakutsel oli mees patrulli saabumise ajaks kodust ära jooksnud. Kohtukolleegium leiab, et Yi ütlused on küll iseenesest usaldusväärsed, kuid mingilgi määral ei puuduta kriminaalasja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid kõiki tõendamiseseme asjaolusid, milliste osas on tekkinud kõrvaldamata vastuolud. Lisaks nähtub Y vormikaamera salvestuselt, et kannatanu C moonutas tõde. Sellest tulenevalt tunnistaja Y ütlused ei ole lubatavaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p-s 2 tähenduses. Kannatanu C poolt toimunu kohta tõe moonutamine seisis järgnevas.
  3. Esmalt tuleb märkida, et esimene väljakutse oli tehtud Q poolt 23.02.2021 kell 22.27 ning selle põhjuseks ei olnud füüsiline vägivald (tlk 33-34). Teine väljakutse leidis aset 24.02.2021 kell 03.47 ajal ning põhjuseks samuti polnud füüsiline vägivald, vaid T. Lastiku ähvardus Q-le ahjuroobiga kallale tulla. Helistaja Q ei räägi midagi sellest, et kasuisa T. Lastik oleks juba kellegi suhtes füüsilist vägivalda kasutanud, kuigi mainib alguses, et kasuisa tuli temale kallale, kuid täpsustab, et 8
(14)ei ole löönud (tlk 37-38). Mõlemast kõnesalvestustest ei nähtu, et Häirekeskusega rääkijaks oleks kunagi C. Nähtuvalt asitõendina vaadeldud patrullpolitseinik Y vormikaamera salvestusest teatas kannatanu C kohale saabunud politseiametnikele, et süüdistatav lubas plika ahjuroobiga maha lüüa, siis kui C rääkis telefonis, siis süüdistatav virutas C-le ühe käega ning kui ta lõpetas kõne ära, siis ta tõmbas seda tüdrukut juustest (tlk 41). Maakohtu poolt avaldatud kannatanu C poolt eeluurimisel 24.02.2021, 29.03.2021 antud ütlustest nähtub, et Q hakkas tekkinud tüli peale politseisse helistama, tõi telefoni tema kätte, et ta ise räägiks politseiga, peaaegu kohe lõi Tiit ühe korra lahtise vasaku käega vastu tema paremat põske, ta lõpetas kohe kõne politseiga, siis tuli tema ja Tiidu vahele Q ja siis võttis Tiit käega kinni Q juustest, tõmbas Q jõuga põrandale ning lohistas Q juukseidpidi mööda põrandat edasi (tlk 16, 18). Kohtukolleegium sedastab, et kõrvaldamata vastuolud esinevad kannatanu C menetlejale korduvalt teatatud versiooni ning objektiivse tõendina uuritud Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestuse vahel. Esiteks, ei nähtu viidatud kõnesalvestusest, et vägivalda oleks üldse kasutatud C suhtes. Teiseks, ei tulene kõnesalvestusest, et rääkijaks oleks mingilgi ajaetapil C ise, nagu ta on korduvalt väitnud. Mõlemal korral on helistajaks olnud Q, kes rääkis rahulikul häälel ning taustaks ei olnud kuulda ei skandaali ega kellegi löömist. Kohtukolleegium leiab seega, et kannatanu C poolt eeluurimisele teatatud versioon toimunust ei ole tõendamist leidnud ning tuleb seada kahtluse alla. Kõrvaldamata vastuolud esinevad samuti kannatanute C ja Q ütluste vahel. Kannatanu Q andis eeluurimisel ütlusi, et ta ärkas ema C ja Tiit Lastiku valju vaidlemise ning väikse õe nutmise peale. Ta jäi oma voodisse. Mingil hetkel kuulis ta kuidas ema magamistoast käis „plärts“ ja ema ütles „ai!“. Ta läks ema ja Tiidu vahele ning Tiit võttis parema käega tema juustest kinni ja tõmbas jõuga põrandale pikali maha ning tiris teda juukseidpidi mööda põrandat edasi ca 2 või 3 meetrit. Ühel hetkel lasi Tiit tema juustest lahti ja nad läksid emaga tema tuppa, kust ta helistas politseisse. Tema teatas politseile, et Tiit tuli talle ja emale kallale. Siis kuulis kuidas Tiit majast lahkus (tlk 23). Kohtukolleegium sedastab, et Häirekeskusesse helistaja Q ei teatanud Häirekeskuse ametnikule kordagi, et Tiit oleks kallale tulnud tema ema ehk C-le. Vastuseks ametniku küsimusele, kas praegu kasuisa „kedagi löönud või midagi sellist ähvardanud ei ole?“ vastab Q, et ei ole, aga ta teab, et T. Lastik võib seda teha (tlk 37). Kohtukolleegium leiab, et kui mõlema kannatanu eeluurimisel antud ning kohtuistungil avaldatud ütluste ning teiste objektiivsete tõendite vahel ilmnevad sellised ulatuslikud kõrvaldamata vastuolud, ei saa ilma põhjendatud kahtluseta T. Lastikule etteheidetavat tegevust tõendatuks lugeda. 8. Kohtukolleegium on vahetult tutvunud patrullpolitseinik Y vormikaamera salvestusega, mille osas maakohus on sedastanud, et videosalvestuselt on näha, et kannatanu C parem põsk on punane. Erinevalt maakohtust kohtukolleegium C põse punetust nii kategooriliselt jaatada ei saa. Salvestus on tehtud äärmiselt kehva valgustusega ning video kvaliteet on nõrk. Kannatanu ei ole pöördunud arsti poole ega kuidagi muudmoodi oma väidetavat kehavigastust lasknud fikseerida. Süüdistatavana ülekuulatud T. Lastik oma süüd 24.02.2021 toimunud episoodis ei tunnistanud ning seletas kohtule, et öösel algas tüli teineteise peale karjumisega. Süüdistatava ütluste kohaselt helistas Q politseisse, kuid tuppa ei tulnud, mistõttu ta ei saanud teda mööda põrandat lohistada, samuti eitas süüdistatav C löömist. Läks kodunt ära, kuna kuulis, et Q helistas taas politseisse ning ei soovinud enam C karjumise jätkumist (tlk 83). Kohtukolleegium märgib, et 24.02.2021 toimunud episoodi osas süüdistatava ütluste usaldusväärsust ei ole keegi menetlusosalistest kahtluse alla seadnud, st ütlused on jäänud ajas muutumatuks. Vaidlus puudub, et esimene politsei väljakutse oli Q poolt tehtud 23.02.2021 ning selle põhjuseks ei olnud T. Lastiku füüsiline vägivald. Ka 24.02.2021 tehtud kõnes mainib Q, et T. Lastik tuli talle kallale, kuid hiljem täpsustab, et ei ole veel löönud, ähvardas lüüa ahjuroobiga, kuid ei maini midagi ema löömisest ega enda juukseidpidi tirimisest. Ometi nii C kui ka Q eeluurimisel antud 9
(14)ütlustest tulenevalt oli teise helistamise ajaks T. Lastik süüdistuses nimetatud füüsilist vägivalda nende suhtes juba kasutanud. Võttes arvesse, et 24.02.2021 episoodi osas uuritud tõendite vahel tekkinud tõsiseid vastuolusid ei õnnestu kohtul kõrvaldada, kuna kannatanud on keeldunud kohtus ütluste andmisest, leiab kohtukolleegium kaitsjaga nõusuvalt, et antud episoodis tekkinud kahtlused T. Lastiku süüdiolekus tuleb tõlgendada viimase kasuks ning süüdistatavale inkrimineeritud tegevus ei ole tõendamist leidnud.
  1. Erinevalt eespoolt käsitletud 24.02.2021 episoodist 08.06.2021 toimunud vägivalla episoodi osas C suhtes, ei esine maakohtu poolt uuritud tõendites selliseid vastuolusid, mis tõstataksid kahtlusi süüdistatava süüdiolekus. Lisaks maakohtu poolt KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel avaldatud C ning Q poolt eeluurimisel antud ja omavahel riimuvatele ütlustele, on T. Lastiku süü selle kuriteo episoodi toimepanemises tõendatud politsei poolt koostatud lähisuhtevägivalla infolehega, millest nähtub, et Tiit Lastik tüli käigus lõi abikaasa C. C ei soovinud politseile juhtumi kohta avaldust teha (tlk 48), samuti aga tunnistaja W ning kannatanu Q ristküsitlusel antud ütlustega. Ringkonnakohus märgib, et selle episoodi osas on nii W kui ka D ütlused lubatavaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Nii W kui ka D ütlustest nähtub, et nad saabusid 08.06.2021 Lastikute elukohta põhjusel, et D-le kirjutas Messengeris Q, kes teatas, et neil oli kodus intsident, Tiit lõi ema ning kohal käis politsei. (tlk 62, 72) Kodus olnud lapsed teatasid neile ka, et Tiit läks emale kallale. Kohtukolleegium märgib, et lähisuhtevägivalla infolehel olev informatsioon, et kanntanu C ei soovinud politseile esitada kuriteoavaldust oma abikaasa suhtes näkku löömise episoodi osas vaid süvendab veendumust, et Tiit Lastiku poolt kannatanu C löömine lahtise käega näkku, mis on põhjustanud kannatanule valu, on täielikku tõendamist leidnud ning avab põhjusi, miks kannatanud C ja Q on kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldunud.
  2. Esitatud apellatsioonis märgib kaitsja, et D 08.06.2021 kehalise väärkohtlemise episoodi osas puudub vaidlus, et süüdistatav kannatanut tõukas, mille tulemusena kanntanu kukkus ja sai marrastused seljale. Kaitsja toob välja, et tõukamine ei olnud süüdistatava arvates tugev ning süüdistatav on kannatanule valu ja kehavigastused põhjustanud ettevaatamatusest. Ringkonnakohus kaitsja selliste argumentidega nõustuda ei saa. Süüdistatava poolt D suhtes rakendatud füüsilise vägivalla suurt intersiivsust on kinnitanud nii kannatanu ise kui ka tunnistaja W, kes selgitas, et T. Lastik haaras äkki D rinnust kinni, lõi teda vastu valamukappi, mis liikus paigast ja killud lendasid, keeras ta siis ringiga teist pidi, lõi vastu uksepiita ja sealt viskas trepist maha muru peale. Katri näitas pärast talle oma vigastusi – selja peal oli tal suur sinikas – kriipsud, kraapsud olid tugevad (tlk 74, 75).

§ 121

lg-s 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi - need on tervise kahjustamine (alt 1) ja valu tekitamine (alt 2). Antud juhul on objektiivselt tõendamist leidnud, et oma tegevusega põhjustas süüdistatav kanntanule nii valu kui ka tervisekahjustuse - marrastused seljal. Kohtukolleegium leiab erinevalt kaitsjast, et uuritud tõenditega on kinnitust leidnud vägivalla mehhanism ja intensiivsus – isiku tema enda kehaga jõuline löömine vastu mööbliesemeid ja ust, tema majast välja viskamine viisil, et ta kukub betoontrepist muru peale, ei ole mitte kuidagi hinnatav teona, mis võib olla toime pandud ettevaatamatusest. Tuleb nõustuda maakohuga, et objektiivne väline teopilt lubab üheselt järeldada, et C kehalise väärkohtlemise toimepanemisel tegutses süüdistatav kavatsetult. 11. Ringkonnakohus on eespool asunud seisukohale, et 24.02.2021 süüdistusepisoodi osas esinevad tõendites kõrvaldamata vastuolud, mis tõstatavad sellise kvaliteediga kahtlused süüdistatava süüdiolekus selle kuriteoepisoodi toimepanemises, et need tuleb tõlgendada viimase kasuks. Kohtukolleegium juhib tähelepanu kohtupraktikas kujunenud arusaamale, et süüdistuses kirjeldatu 10

(14)osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista (RKKKo nr 1-20-470/34, p-d 23-24). Vaatamata T. Lastiku tegevuses 24.02.2021 C ja Q suhtes toimepanedud kehalise väärkohtlemise osateo äralangemisele, tunnistas maakohus õigesti T. Lastiku süüdi kehalise väärkohtlemise toimepanemises, mis on toime pandud lähisuhtes (08.06.2021 C suhtes) ning korduvalt (08.06.2021 episood D suhtes), mis on õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi.

Eelviidatud kohtupraktika kohaselt ei tule isikut talle esitatud süüdistuses õigeks mõista juhul, kui mingil põhjusel langeb ära üks või mitu osategu, kuid ülejäänud süüdistuses toodud faktikogum leiab tõendamist ning isik mõistetakse talle etteheidetud kuriteos kasvõi osas etteheidetud faktikogumi põhjal siiski süüdi. Samas on oluline, et kohtuotsuse resolutiivosa kajastaks kohtu järelduste olulist lahknevust võrreldes süüdistusega ja seda ka juhul, kui pole alust süüdistatavat osaliselt õigeks mõista ega isegi kuritegu ümber kvalifitseerida. Süüdimõistva kohtuotsuse põhjal peab olema selge, milline on põhijoontes see ebaõigus, mille eest riik isikule süüetteheite teeb. Seega kui kohus leiab, et süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel moel või ulatuses, mis mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele, tuleks kõnealune lahknevus süüdistusversioonist kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua (Vt RKKKo nr 1-20-470/34, p 28). Sel põhjusel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus tunnistas T. Lastiku süüdi 24.04.2021 C ning Q suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise osas. 12. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et kohus ei ole põhjendanud, miks on vajalik süüdistatava karistusest vabastamisel allutada ta käitumiskontrollile

§ 74järgi.

Maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistusliigi ega -määra esitatud apellatsioonis vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus sedastab, et maakohus on ekslikult märkinud

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi võimaliku mõistetava vangistuse keskmiseks määraks 1 aasta ja 6 kuud, kuna selle keskmine määr on 2 aastat ja 6 kuud. Kohtukolleegium kordab sissejuhatavalt kohtupraktikas kinnistunud põhimõtet, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Ringkonnakohus leiab kaitsjaga mittenõustuvalt, et antud juhul on maakohus aga veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et T. Lastikule mõistetavat karistust on võimalik ja vajalik individualiseerida. Nimelt on maakohus leidnud, et vangistuse täitmisele pööramine ei ole otstarbekas, sest T. Lastikut on võimalik mõjutada käitumiskontrollile allutades. Katseajal tuleb Tiit Lastikul osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis, mis kohtu hinnangul võib mõjutada T. Lastikut kuritegude toimepanemisest hoiduma ja konfliktolukorrast rahumeelselt väljuma (

§ 75lg 2 p 8).

Kohtukolleegiumil jääb vaid nõustuda eespool toodud maakohtu poolt põhjendatud süüdistatavale mõistetud karistuse individualiseerimise otsustusega ning sedastada, et maakohus pole 11

(14)süüdistatavale karistuse mõistmisel ega individualiseerimisel rikkunud ühtegi materiaal- või menetlusõiguse normi, mis oleks aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas. Maakohtu otsuse tühistamine 24.02.2021 süüdistusepisoodi osas ei too endaga kaasa aga süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist KrMS § 340 lg 2 p 3 alusel.
  1. Vastuseks süüdistatava kaitsja apellatsiooni taotlusele T. Lastikult väljamõistetud menetlusekulude summa osaliselt riigi kanda jätmiseks, leiab kohtukolleegium, et ka selles osas on apellatsioon põhjendamatu ning rahuldamisele ei kuulu. Nimelt hüvitab KrMS § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi või nende tasumine ajatatakse. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Süüdistatav ning tema kaitsja ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et T. Lastiku varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Selliseks tõendiks ei saa hinnata kaitsja poolt toodud väidet, et Tiit Lastik on peres ainuke, kes töötab (abiõpetaja) ning tema ülalpidamisel on 4 alaealist last ning kodune abikaasa. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 märkinud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Pealegi on maakohus menetluskulude väljamõistmisel arvestanud, et kinnipidamisasutuses on kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas raskendatud ning võimaldas Tiit Lastikul KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul.
  2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3; § 339 lg 2 ja § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 16.12.2021 otsuse osas millega Tiit Lastik mõisteti süüdi C ning Q suhtes kehalise väärkohtlemise 24.02.2021 osateo toimepanemises. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
  3. Apellatsioonimenetluses süüdistatav Tiit Lastikule õigusabi osutanud kaitsja advokaat Toomas Laanemaa on esitanud ringkonnakohtule taotluse, milles taotleb õigusabikulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 388,80 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni koostamine ning ajakuluks on näidatud kokku 420 minutit. Kohtukolleegium leiab, et riigiõigusabi tasu taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg 2 nimetatu lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega T. Lastik tunnistati süüdi 24.02.2021 kuriteoepisoodi toimepanemises, seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 11.11.2022 otsusega 12
(14)RESOLUTSIOON
  1. Tühistada Pärnu Maakohtu
  2. detsembri
  3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a otsus osaliselt, s.o osas millega: 1.
  6. Tiit Lastik tunnistati süüdi oma abikaasa kehalises väärkohtlemises
  7. juunil 2021; 1.
  8. Tiit Lastik tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 1.3.

Tiit Lastikult mõisteti välja kohtueelses ja maakohtu menetluses määratud kaitsjale makstud tasu 1070 eurot ja 64 senti (sh käibemaks).

  1. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.
  2. mõista Tiit Lastik õigeks oma abikaasa kehalises väärkohtlemises
  3. juunil 2021; 2.
  4. tunnistada Tiit Lastik

§ 121lg 1 järgi süüdi pere tugiisiku kehalises väärkohtlemises 8.

juunil 2021; 2.3. mõista Tiit Lastikule

§ 121

lg 1 järgi karistuseks 5 kuud vangistust ning jätta mõistetud karistus

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui T.

Lastik ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning järgib

§ 75

lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p 8 alusel määrata, et T.

Lastik on käitumiskontrolli ajal kohustatud läbima kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammi; 2.

  1. jätta kohtueelses menetluses ja maakohtus Tiit Lastikule osutatud riigi õigusabi eest kaitsjale määratud tasust 713 eurot ja 76 senti (sh käibemaks) riigi kanda; 2.
  2. mõista Tiit Lastikult Eesti Vabariigi kasuks välja 356 eurot ja 88 senti (sh käibemaks) kaitsjale enne apellatsioonimenetlust määratud riigi õigusabi tasu katteks; 2.
  3. eelmises punktis märgitud kaitsjatasu tuleb tasuda 12 kuu jooksul igakuiste maksetena 29 eurot ja 74 senti.
  4. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
  5. Kassatsioon rahuldada osaliselt. 13

(14)5. Jätta Tiit Lastiku kaitsjale kassatsioonimenetluses riigi õigusabi eest makstud tasu 162 eurot riigi kanda. 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.