KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-8992 Kohtukoosseis Orvi Koik, Janika Kallin ja Julia K

§ 11

lg-d 1 tuleb kohaldada selliselt, on ammendavalt ja põhjalikult selgitatud ka Tartu Ringkonnakohtu 1-17-2185 lahendis. Nii leidis ringkonnakohus, et alternatiivsuspõhimõttest lähtuv tõlgendus KVS § 11 lg 1 erinevate punktide osas oleks ebaloogiline – niisugusel juhul võiks ametiisik oma „teadlikkuse tõttu korruptsiooniohust“ (KVS § 11 lg 1 punkt 3) vastutada ka siis, kui ta ei tee otsust või toimingut enda või temaga seotud isiku suhtes (KVS § 11 lg 1 punkt 1) ega ole ka teadlik toimingut või otsust mõjutada võivast tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist (KVS § 11 lg 1 punkt 2). Olgu mainitud, et viidatud ringkonnakohtu otsusega mõisteti isik KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos õigeks. Ringkonnakohtu otsus jõustus 08.10.2018, kuna Riigikohus ei menetlenud kassatsiooni. Ka 5 enne 15.02.2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 redaktsiooni sõnastusest endast järeldub, et toimingupiirangu rikkumise kuriteo toimepanemiseks tuleb tuvastada KVS § 11 lg 1 kõikide punktide täidetavus samaaegselt. 5.2 Kohus on üritanud kaitsja väiteid pareerida kahe argumendiga: esiteks on õiguskirjanduses peetud võimalikuks KVS § 11 lg 1 kolme punkti alternatiivset täidetavust (ja seeläbi KarS § 3001 kohaldamist) ning teiseks viitab sellisele võimalusele eelnõu 574 SE seletuskiri. Kaitsja hinnangul on kohus ekslikult selgitanud välja enne 15.02.2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 eesmärgi ja mõtte, kui tugines põhjendamisel uue KVS § 11 lg 1 redaktsiooni eelnõu 574 SE seletuskirjas toodule. KVS § 11 lg 1 sõnastust alates 15.02.2019 ning lõikele 1 lisati lauseosa „kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest“. X-le heidetakse ette teo toimepanemist 30.11.2018 ehk enne uue KVS-i kehtima hakkamist. Selline grammatiline muudatus KVS § 11 lg 1 algustekstis viitab sellele, et seadusandja tahe oli alles alates 15.02.2019 panna KVS § 11 lg 1 kehtima põhimõttel, et vaidlusaluse esimese lõike kolm punkti võivad ka alternatiivselt olla täidetud. Järelikult varem kehtis kumulatiivsuse põhimõte. Kui enne 15.02.2019 muudatust oleks piisanud üksnes KVS § 11 lg 1 mistahes punkti täidetavusest (nagu süüdistus ja kohus X puhul leidsid), siis poleks ju ka seadust muudetud. Puuduks vajadus lisada seadusesse midagi, mis on teleoloogilist ja grammatilist tõlgendamist kasutades juba seal olemas. Seega on kohtu järeldus enne 15.02.2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 mõttest ja eesmärgist ebaloogiline. 5.3 Kaitsjale näib, et otsuse lk-l 6 on üritatud pisendada KVS § 11 lg 1 muutmise tagamaid 2019 aastal ning soovitud jätta muljet,

§ 11

lg 1 sõnastuse muudatus oli pelgalt tehniline – sest seda ju ometi väitis ka eelnõu 574 SE II lugemise seletuskiri. Nii siis kohus põhjendaski: „eelnõu 574 SE teise lugemise seletuskirja kohaselt oli

1. a sätte muudatus tehnilist laadi ja täpsustav ning suunatud just lahendama praktikas sätte varasema sõnastuse pinnalt tekkinud vaidlusi, kas toimingupiirangu kohaldamiseks on korraga vaja ühe või kõigi kolme aluse esinemine“. See, kas eelnõu seletuskirjas peetakse mingit muudatust tehniliseks või mitte, ei ole tähtis enne 15.02.2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 mõtte ja eesmärgi väljaselgitamiseks. Nii on näiteks ka Riigikohus 2019 aasta lahendis 1-18-3901, p 10 leidnud, et üksnes seletuskiri ei õigusta seadusesätte tõlgendamist lahknevalt selle sõnalisest tähendusest. Kusjuures Riigikohtu sõnavõtt käib sama eelnõu 574 SE II lugemise seletuskirja kohta. 5.4 KarS § 5 lg 3 näeb ette, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seega ei ole võimalik X teole omistada alates 15.02.2019 kehtivat KVS § 11 lg 1 sätte raskendavat, s.o alternatiivsust nõudvat põhimõtet. Seda tehes on kohus rikkunud KarS § 5 lg-d
2. Järelikult tuleb X puhul lähtuda enne 15.02.2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 tõlgendusest, mille kohaselt pidid KVS § 11 lg 1 kõik kolm punkti olema täidetud samaaegselt. Kuivõrd süüdistuses ei ole Xle KVS § 11 lg 1 punkti 1 ette isegi heidetud (s.o otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes), tuleb ainuüksi sel põhjusel X KarS § 3001 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.
3. Kaitsja asub seisukohale, et X SA KIK-i juhatuse liikmena ei käitunud 30.11.2018 otsust allkirjastades ka põhimõtteliselt isiklikku majanduslikku huvi omades või korruptsiooniohus. Kohtupraktikas on leitud, et majanduslik või muu huvi KVS § 11 lg 1 punkti 2 mõttes peab tulenevalt kaitstavast õigushüvest (ametikohustuste erapooletu, aus ja üldistest huvidest lähtuv täitmine) olema ametikohustuste väline ehk erahuvi. Seega ei puutu asjasse nt ametiisiku huvi 6 täita oma ametiseisundit võimalikult hästi (huvi teha oma tööd korralikult). Lisaks on leitud, et see erahuvi peab olema domineeriv või vähemasti oluline – ei piisa sellest, kui niisugune huvi esineb sekundaarsena (vähetähtsana) üldise huvi kõrval. Samuti on leitud,

§ 11

lg 1 punkti 2 eeldusi ei täida sugugi mitte igasugune (era)huvi, vaid üksnes selline, mis võib toimingut või otsust mõjutada. 6.1 Asjaolu, et süüdistatav tundis OÜ-ga Y seotud isikuid, ei viita kuidagi sellele, et süüdistusaktis ette heidetud 30.11.2018 otsust tehes, oleks otsuse allkirjastamist suunanud ühes või teises suunas isikute tundmise fakt elik süüdistataval puudus äratuntavalt tugev ametikohustuste väline erahuvi konkreetse toetuse jagamise osas. Vähe sellest, et süüdistatav oli 30.11.2018 KIK-i ainus juhatuse liige, kes sai formaalselt ainsana KIK-i nimel sellist otsust allkirjastada, ei ole kaitsja meelest vähetähtis ka see, et toetuse saamise otsustus valmib tegelikkuses ekspertide poolt, kes kontrollivad projekti teostust, sisu ja perspektiivi, ning kellel on tegelikult võimekus, oskused ja erialateadmised otsustada toetuse jagamise üle. Kohus ei ole kahtluse ala seadnud vaidlusaluse 30.11.2018 otsuse tegelikku põhjendatust. Seda ei saaks ka teha, sest 30.11.2018 otsus oli igale kõrvalseisjale ja eksperdile ka objektiivselt õige ja põhjendatud, mille vastuvõtmiseks ei olnud kunagi kedagi survestatud ehk väidetavat mõju kasutatud. Kohus ise on sellest tegelikult ka aru saanud, kuid sellest hoolimata on pimesi jätkanud süüdistuse poolt argumenteerimist: [k]ohtu hinnangul asjaolu, et W oli projektikoordinaatoriks ning sisuliselt OÜ Y projekti ei hinnanud ei välista aga võimalust, et X võis ka läbi oma elukaaslase OÜ Y taotluse menetlemise protsessi suunata või kontrollida (Otsuse lk 11, alt 7 rida). Ainuüksi selline kriitikavabalt püüdlik süüdistust toetav järeldus kohtu poolt on vastuolus in dubio pro reo põhimõttega (KrMS § 7 lg 3). 6.2 Kohtupraktikas on leitud, et tagamaks KVS § 11 lg 1 punkti 3 kooskõla põhiseadusega, tuleb seda normi tõlgendada äärmiselt kitsalt. Seda sätet saab kohaldada vaid olukorras, kus hoolimata KVS § 11 lg 1 punkti 1 või punkti 2 eelduste puudumisest esineb siiski väga tõsine (suisa ilmselge) korruptsioonioht. Võib eeldada, et sellist olukorda sama hästi kui ei ole – ja KVS § 11 lg 1 punkti 3 seetõttu rakendada ei saagi. Antud asjas ei nähtu süüdistusaktist, milles seisnes väga tõsine ilmselge korruptsioonioht, kui süüdistatav lisas formaalse allkirja vaidlusalusele 30.11.2018 otsusele, olles sealjuures ainus KIK-i juhatuse liige. Selliseid asjaolusid ei saakski kirjas olla, sest neid ei eksisteeri. KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kohus ei saa süüdistuses nimetamata asjaolusid isikule omistada, ilma et väljutaks süüdistuse piiridest. Seda on paraku otsuse lk-l 12 tehtud, kui on asunud sisustama väidetavat korruptsiooniohtu prokuratuuri eest (KrMS § 268 lg 1 rikkumine). 6.3 Kaitsja kordab oma seisukohti seoses toimingupiirangu rikkumise kuriteo ulatusega põhjusel, et otsuses ei eelneva osas võetud mingisugust seisukohta ja puudub ka põhjendus, miks seda ei ole tehtud. Õiguskirjanduses on leitud, et ulatuse näol peaks tegemist olema rikkumise kvantitatiivse mõõtme, mitte koosseisupärase tagajärjega. Kaitsja hinnangul tuleks eeskätt kuriteo (mitte KVS § 19 väärteo) puhul rikkumise kvantitatiivse mõõtme hindamisel lähtuda nn modifitseeritud netopõhimõttest, mille korral hinnataks ametiisiku erahuvi rahaliselt mõõdetavat mahtu, mitte aga objektiivselt eksisteerivat projekti maksumuse või tehtud otsuse/toimingu mahtu. Nii näiteks võiks hüpoteetiliselt ametiisiku erahuvi rahaliselt mõõdetav maht väljenduda selles, millist mõõdetavat tulu või kasu etteheidetav otsus või toiming ametisikule kaasa tõi. Sellisel juhul ei osutuks oluliseks mitte saadav vastusooritus ehk hüve ametiseisundi kasutamise eest (sest sellisel juhul tuleks rääkida hoopis võimalikust altkäemaksu teost), vaid millises mahus positiivset mõju omas tehtud toiming või otsus iseenesest ilma hüve saamata. Kui sellist positiivset mõju ametiisikule on võimalik rahaliselt 7 hinnata vähemalt summas 40 000 eurot, saaks alles sellisel juhul hüpoteetiliselt rääkida võimalikust kuriteost KarS § 3001 lg 1 mõttes. Seega kuriteona tuleks hüpoteetiliselt aktsepteerida üksnes omakasupüüdlikku tegu KVS § 11 lg 1 nõuete rikkumisel, kus omakasupüüdlik erahuvi on rahaliselt hinnatav vähemalt 40 000 eurot. Eelnev tõlgendus oleks kooskõlas ka karistusõigusliku õigushüveteooriaga, mille alusel piiritletakse kuri- ja väärtegusid sõltuvalt sellest, millises ulatuses mingi tegu õigushüve ohutab. Nii näiteks ei kaitsta väärteokoosseisuga sellist õigushüve, mis ei ole põhikaristusõiguse keskmes. 6.4 Kaitsja hinnangul viitab ka KarS § 3001 lg 2 sanktsioonimäär „rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus“ sellele, et tegemist saab olla üksnes sellise teoga, millega on väga raskelt ja tõsiselt aususekohustust rikutud, ning kus ametiisiku omakasupüüdlik erahuvi peaks olema mõõdetav ulatuses vähemalt 400 000 eurot. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Samasugust sanktsioonimäära sisaldab näiteks ka KarS § 2981 lg 1 mõjuvõimuga kauplemise kuritegu. Tegemist on väga tõsiselt aususekohustust rikkuva teoga, kuna kahe isiku omavahelise kokkuleppe tulemusena soovitakse kasutada mõjuvõimu ametiisiku üle ning selle eest vahendajale tasuda hüvega. Seega on ilmne, et kui KarS § 2981 koosseis kätkeb endas tõsist aususe kohustuse rikkumise tuvastamise nõuet, tuleks sama jaatada ka KarS § 3001 koosseisu puhul, sest normi sanktsioonimäärad on samad ning nende ebaõigussisu kohaldamisala peaks seega kattuma. Kuna antud kaasuses ei ole võimalik aususekohustuse rikkumist sellises määras ühelgi juhul jaatada, ei saa ka süüdistatavat KarS § 3001 lg 2 (ega ka lg 1) järgi süüdi mõista. Antud asjas menetletav teokirjeldus ei oma ligilähedastki ebaõigusmõju võrreldes sellega, mida nõuab näiteks KarS § 2981 koosseis. Veelgi enam: KarS § 2981 koosseisu peetakse karistusõiguslikult raskemaks ka põhjusel, et sellise koosseisu kriminaliseerimist nõuab mh ka Euroopa Nõukogu korruptsioonivastane konventsioon. KarS § 3001 koosseisu puhul samasugust rahvusvahelist lähtealust ei ole. Seega kvalifitseerides käesolevas asjas etteheidetav tegu KarS § 3001 lg 2 järgi, ei oleks see kooskõlas süütegude vahel nõutava raskusastme gradatsiooniga.

1. Süüdistuse keskne etteheide seisneb selles, et X-le oli ette seda, et viimane kavatses pilootprojekti rahastamise otsust allkirjastades kasutada pilootprojekti rahalisi vahendeid tulevikus enda huvides. Sellise keskse süüdistuse seiskoha kohta ei ole ühtegi otsest ega kaudsest tõendit. Kohtutoimikus ei ole ühtegi tõendit, mis viitaks, et X oleks 2018 aastal kavatsenud KIK-st lahkuda (sh ajaperioodil, millal esitati pilootprojekti rahastamiseks taotlus ja seda menetleti). Kohtutoimikus ei ole ühtegi tõendit, et X oleks 2018 sõlminud mistahes kokkuleppeid Y OÜ-ga. Kohtutoimikus ei ole ühtegi tõendit sellest, et X oleks 2018 aastal pilootprojekti menetlemisel kedagi mõjutanud või kasutanud selle pilootprojekti mõjutamiseks W. Süüdistuses on esitatud väide: Taotleja ja taotluse nõuetele vastavust pilootprojekt osas kontrollis SA KIK projektikoordinaator W, kes oli antud ajal ka X elukaaslane ja keda X sai mõjutada otsuste tegemisel. Otsuse lk 11 asub kohus seisukohale, et X poolt W mõjutamist ei saa välistada. Kohtutoimikus on S poolt koostatud SA KIK 23.05.2018 juhatuse liikme korraldus, millega on moodustatud hindamiskomisjoni koosseis (I kd lk 90-91). S ja W ütluste kohaselt määras S W pilootprojekti projektikoordinaatoriks juhuvalikul. S-d ei ole W ega X eelnevas otsuses mõjutanud. Otsuses on kohus eelnevaga nõustunud. Samuti on hindamiskomisjoni koosseisu määratud juhuvalikul finantsekspert, väline ekspert, jurist ja ministeeriumi esindajad. Puuduvad tõendid, et W või X oleks kedagi hindamiskomisjoni liikmetest mõjutanud. 7.1 Kohtutoimikus on SA KIK 06.10.2017 juhatuse otsusega nr 1-7/22 kinnitatud struktuuritoetuste tööprotseduurireeglite muudatused (edaspidi tööprotseduurid) (II kd lk 114- 8 123). Tööprotseduuride lk 1 – 2 on toodud punktide kaupa (p-d 1-8) projektikoordinaatori ülesanded, millistest üksi ei sisalda endas projekti sisulist hindamist. Projektikoordinaatori roll oli projekti korraldavate ülesannete täitmine. Tööprotseduuride lk 12 all on tabel, millest nähtub protsessi kirjeldus ja toimingu eest vastutavad isikud. Tabeli p-d 10, 10.
2. ja 10.6 on ainsad punktid, millised räägivad projekti sisuliselt hindamisest ja mitte ühegi viidatud punkti osas ei ole vastutavaks isikuks projektikoordinaator. Hindamise eest vastutavad eksperdid. Seega ei saanud W ka tööprotseduuride alusel omada pilootprojekti osas muud rolli, kui vaid koordineerivat. Otsuses on nõustutud ka sellega, et projektikoordinaator ei hinda projekte sisuliselt. 7.2 Kohtutoimikus on SA KIK 19.09.2018 koosoleku protokoll nr 4-19/70, mille on allkirjastanud S ja P (II kd lk 129). Protokollist nähtub W märkus, et panga poolt on esitatud pakkumine, kuid sellega ei ole tõendatud suutlikkus tagada projekti omafinantseering. Nimetatud märkus kinnitab fakti, et W ei koordineerinud projekti kedagi eelistades. Otsuses on eelnev fakt jäetud tähelepanuta. Eelneva osas on tähelepanuväärne, et kohtutoimikus on kolm SA KIK juhatuse poolt 2019 aastal tehtud otsust (I kd lk 95-102), millega on pilootprojekti muudetud, kõik need otsused on teinud SA KIK uus juhatus ja X ei oma eelnevate otsustega vähematki seost. Seega puuduvad igasugused tõendid, et X oleks W pilootprojekti koordineerimisel mõjutanud ja on üheselt tõendamist leidnud, et tööprotseduuride alusel ei olegi SA KIK juhatusel või juhatajal võimalik EL struktuuriprojektide rahastamisotsuseid mõjutada. Otsuses puudub selgitus, kuidas saab tööprotseduuride alusel SA KIK juhataja või juhatus mõjutada või suunata hindamiskomisjoni tööd. Seetõttu jääb arusaamatuks Otsuses tehtud oletuslik järeldus, et W mõjutamine ei ole välistatud. Eelnevaga seonduvalt on Otsuses jäetud teadlikult tähelepanuta kohtutoimiku I kd lk 67 algav dokument pealkirjaga Osaühing Y vastused projekti „Reoveesette ja biojäätmete jätkusuutliku koostöötlemise ja taaskasutuse pilootprojekt“ taotlusele esitatud päringule 3 ja ÜF ekeskkonna kaudu esitatud lisakommentaaridele (07.08.2018). Dokument kinnitab tööprotseduuride järgmist SA KIK poolt ja sellest ei nähtu, kellegi eelistamist või soodsamat kohtlemist. Dokumendis palutakse Y OÜ-l kõrvaldada puudused, milline omakorda kinnitab tööprotseduuride järgimist. 7.3 Otsuse lk 7 lõpp ja lk 8 alguses heidetakse X-le ette hindamiskomisjoni koosolekutel osalemist. Samas ei tulene ühestki õigusaktist SA KIK juhatuse liikmel keeldu SA KIK mistahes organi töös osaleda. Puuduvad ka igasugused tõendid, et X oleks kedagi hindamiskomisjonis mõjutanud. Pigem on see loomulik ja arusaadav, et SA KIK juhataja võtab osa koosolekutest ja tunneb huvi SA KIK töö vastu. Otsuses on unustatud, et juhatuse liikmel lasub ka seadusest tulenev kontrollifunktsioon. Samuti on jäetud Otsuses tähelepanuta, et tunnistaja S on 01.04.2022 selgitanud, et juhatuse liikme osalemine hindamiskomisjoni koosolekutel on positiivne, sest see võimaldab edasiselt sujuvamat tööprotsessi. Süüdistuses on esitatud väide: X, juhatuse otsust allkirjastades ja taotlust rahuldades, oli teadlik, et teda seob antud projektiga isiklik majanduslik huvi. Otsuses on kohus sellega nõustunud. Kohtutoimikus puuduvad aga tõendid, mis viitaksid isegi kaudselt sellele, et X oleks 2018 aastal planeerinud jätkata tööd erasektoris, rääkimata tõenditest, millised viitaksid X teadmisele hakata 2019 aastal Y OÜ-le konsultatsiooniteenust osutama. 7.4 Süüdistuses on esitatud väide: Läbirääkimiste tulemusel lepiti kokku, et ükskõik, millisel kujul OÜ Y projekti käivitada saab, siis sellest hakkab hiljem laekuma majanduslikku tulu Xle läbi viimase äriühingu B OÜ. Kaitsja on kohtuvaidlustes märkinud, et ei ole teada, millistest läbirääkimistest süüdistuses räägitakse ja mis ajal need läbirääkimised väidetavalt 9 toimusid. Kaitsjale ei ole teada ka seda, milles ja millal väidetavalt kokku lepiti. Kohtutoimikus ei ole süüdistuses viidatud läbirääkimiste ja kokkulepete kohta ühtegi tõendit. Otsuses puudub igasugune põhjendus, mis läbirääkimisi siis süüdistuse kohaselt peeti, millal peeti ja kelle vahel peeti. 7.5 Süüdistuses on esitatud väide (seondub ka eelnevaga): Ajavahemikul 28.09.2012 – 14.01.2019, mil X oli SA KIK juhatuse liikmeks, oli ta ka äriühingu B OÜ osanik ja juhatuse liige. Süüdistuse koostanud isik ei pea vajalikuks süveneda faktidesse ja tõenditesse, mida ta ise on kohtule esitanud. Kohtutoimikusse esitatud B OÜ registrikaardi väljavõttest (kd I lk 73-77) nähtub, et alates 31.10.2012 ei ole X olnud B OÜ osanik ja alates 26.11.2012 ei ole X olnud selle äriühingu juhatuse liige. Kohtutoimikusse ei ole esitatud ühtegi tõendit, et X oleks SA KIK juhatuses olemise ajal omanud vähematki puutumust B OÜ-ga. Tegemist on otsese valeväitega ja kohtu eksitamisega, sest ajaperioodil, mil X oli SA KIK juhatuses, oli B OÜ osanikeks ja juhatuse liikmeteks K ja D. Lisaks eelnevale on oluline arvestada ka sellega, et 2019 aastal ei olnud X samuti B OÜ omanik ega juhatuse liige. X oli 2019 aasta keskpaigast B OÜ töötaja. Otsuses on küll mööndud, et X ei ole SA-s KIK töötamise ajal olnud B OÜ-ga seotud, kuid 2019 aasta X ja B OÜ rolli osas on Otsuses taaskord tehtud valed järeldused. Otsuses on jäetud tähelepanuta, et ka 2019 ei olnud X B OÜ omanik, vaid töötaja. Otsuse lk 10 viidatud teenuse tulu ei saanud mitte X, vaid B OÜ. 7.6 Otsuses ja süüdistuses käsitletakse X välisreise (mitmuses) Soome ja asutakse nende alusel looma seoseid X ja Q vahel. Kohtuliku uurimise käigus on prokurör loobunud viidatud Soome reisil käinud tunnistajate küsitlemisest, samuti on prokurör loobunud küsitlemast tunnistajaid, kes viidatud reisi korraldasid. Tunnistaja Q on selgitanud, et Soome reis seondus NEFCO projektidega ehk projektidega, mida rahastas NEFCO, mitte SA KIK. NEFCO projektid ei oma vähematki puutumust pilootprojekti osas SA KIK poolt tehtavate otsustega. Ehk NEFCOst ei saa kuidagi sõltuda, kas SA KIK teeb mingi projekti osas vastavaks tunnistamise otsuse või mitte. Teiseks on tunnistaja Q öelnud, et Soome reisid korraldas H OÜ. Seetõttu on ka ilmselge, et X ei teostanud Soomes pilootprojektiga seonduvat paikvaatlust, ega pidanudki seda paikvaatlust tegema. X kutsuti kahele Soome reisile H OÜ poolt ja see ei olnud seotud SA KIK tegevusega. Puuduvad tõendid, et X oleks olnud teadlik, et H OÜ poolt organiseeritud Soome reiside kulu kandis Y OÜ. 7.7 Süüdistuses on esitatud väide: Pärast seda, kui X oli 14.01.2019 vabastatud SA KIK juhataja ametikohalt, hakkas ta aktiivselt koos Y OÜ juhatuse liikme Q-ga projekti realiseerima, otsides investoreid ja suheldes nendega, koostama vahearuandeid, osalema koosolekutel ja samuti esindama Y OÜ-d antud teema seminaridel, tutvustades realiseeritavat projekti. Ka otsuses viidatakse erinevatele 2019 aasta tõenditele. Esmalt rõhutab kaitsja veelkord, et X töötas SA KIK kuni 2018 aasta lõpuni, tema viimane tööpäev oli vastavalt juhatuse liikme lepingule 31.12.
3. Äriregistri kande tegemine ei tähenda reaalse töötegemise lõppu. Teiseks vajab veelkord rõhutamist, et pärast SA-st KIK lahkumist võis X jätkata oma tegevust erasektoris ja seda mistahes valdkonnas. Süüdistuses viidatud konsultatsiooniteenuse osutamist hakkas X osutama Q palvel 2019 aasta keskel ja selline tegevus on õiguspärane. Asjaolu, et Q pöördus 2019 X kui spetsialisti poole palvega Y OÜ-d nõustada, on tõendamist leidnud ka Q ütlustega. 2019 aasta esimeses pooles toimunud suhtlus X ja Q vahel ei saa anda alust järeldusele, et poolte vahel oli vastav kokkulepe tehtud juba 2018 aastal, pilootprojekti allkirjastamise ajal. Kogu süüdistuse ja otsuse osas jääb arusaamatuks etteheide X ja Q omavahelise suhtluse kohta. Tegelikkuses on tavapärane, et 10 paljud SA-le KIK rahastamise taotluse esitajad suhtlevad SA KIK töötajatega sh ka juhatajaga või adresseerivad oma pöördumised otse juhatusele. 7.8 Kohtutoimiku kd I lk 72 – 75 asuv 17.12.2018 päring ja SA KIK 21.12.2018 vastus ei viita kuidagi sellele, et X oleks Y OÜ-d soosinud. Kohtutoimiku I kd lk 114 algab 13.06.2019 koostatud jälitustoimingu protokoll, millest nähtub, et jälitustoiminguid on tehtud vahemikus 22.04.2019 – 13.06.2019 ja seonduvalt KarS § 201 lg 2 p 3 tunnustega teo osas. Nagu eelnevalt viidatud ei puuduta jälitustoimingute käigus kogutud teave kuidagi X poolt 2018 aastal tehtud otsuseid SA KIK juhatajana. X ei ole kunagi kahtlustatud KarS § 201 lg 2 p 3 alusel. X suhtlus 2019 aasta kevadel oli tavapärane ja õiguspärane. Otsuse lk 11 tuuakse välja erinevad nimed, kelle kõnesid on jälitustoimingutega salvestatud. Viidatakse U-le, Z-le, Ä-le jne. Jääb arusaamatuks, mida peaks nende isikute kõnede osas arvestama ja mida need kõned tõendavad? X ei tunne U, Z ja Ä nimelisi isikuid ja ei ole nende isikutega suhelnud. Süüdistus ja seda paljuski toetav Otsus on eksitav eelkõige põhjusel, et 2019 oletuslike ja teatud osas ka täiesti valede faktidega püütakse meeleheitlikult sisustada minevikku ehk anda sisu X 2018 aasta käitumisele. Enamus kohtutoimikusse esitatud tõendeid sh jälitustoimingud pärinevad 2019 aastast. Ilmekaks näiteks on jälitustoimingute protokollide osas ka süüdistuses ja Otsuses toodud põhjendus, miks on need protokollid asjas tähtsust omavad. Süüdistusakti sõnastuse kohaselt on jälitustoimingute protokollid olulised, et tõendada X ja Q-ni suhtluse iseloomu ja sisu. Süüdistuses ja Otsuses jäetakse tähelepanuta, et jälitustoimingute käigus 2019 aastal tehtud salvestused ei viita ühelgi juhul 2018 aastale ja X 2018 aasta teadmisele, hakata 2019 aastal Y OÜ-le teenust osutama. Samuti ei saa 2019 tehtud jälitustoimingute protokollid tõendada X ja Q 2018 suhtluse iseloomu ja sisu. Otsuse lk 10 (viimases lõigus) algab viide 14.08.2019 jälitustoimingu protokollile: protokollist nähtub 31.05.2019 X vestlusest D-ga, et Y OÜ peaks talle maksma 5000 eurot aga talle tundub, et Y-l on likviidsusprobleemid (I kd 172-216). Eelnevast järeldab kohus, et ainetu on kaitsja väide nagu X tulu nimetatud pilootprojekti raames ei saanud ning tal puudus seos B OÜ-ga. Samuti märgib kohus, et tähtsust ei oma asjaolu, et X ei olnud äriühingu registrikaardil ettevõtte omanik või juhatuse liige. Otsuse viidatud osa sisaldab endas meelevaldseid ja põhistamata järeldusi. Esiteks puuduvad igasugused tõendid, et viidatud vestlus puudutas pilootprojekti. On tähelepanuväärne, et 31.05.2019 ei olnud sõlmitud ka B OÜ ja Y OÜ vahel süüdistuses viidatud konsultatsiooniteenuse lepinguid. Teiseks ei räägita X-le raha maksmisest, vaid Y OÜ ja B OÜ vahelistest rahalistest suhetest. Kolmandaks ei saanud X 2019 aastal, ega ka varem B OÜ-st tulu. Neljandaks on süüdistuses otseselt tehtud etteheide, et X oli kogu SA KIK töötamise ajal B omanik ja juhatuse liige, milline on otsene valeväide. Seega jääb arusaamatuks kohtu viide ettevõtte omaniku ja juhatuse liikme fakti tähtsusetusele. Lõpetuseks ja korrates varasemalt märgitut, ei saa X-le teha etteheited sellest, kuhu ta pärast SA KIK lahkumist tööle asus ja kellega ta suhtles. 7.9 Sarnaselt jälitustoimingute protokollidega ei ole asjakohane seostada 2018 aasta SA KIK otsustusi 28.07.2020 vaatlusprotokollis (II kd lk 23-48) vaadeldud X 2019 aasta märkmikuga. Süüdistuses toodud järeldus, et märkmik tõendab seost Q-ga on täiesti asjakohatu 2018 aasta osas, sest puudub vaidlus, et X oligi 2019 seotud Q-ga läbi selle, et viimane palus abi Y OÜ nõustamisel. Märkmik ei sisalda ja ei saagi sisaldada endas midagi, mis puudutab 2018 otsustusi SA KIK juhatajana. Otsuse lk 10 loetelu X märkmikust ei sisalda endas ühtegi sisulist järeldust. 7.10 Otsuses on mööda mindud ka RKKKo 03.03.2022, 1-20-3306, p-s 9 märgitust: Riigikohtu praktikas on läbivalt rõhutatud, et tunnistamaks isikut süüdi tahtlikus kuriteos, on vajalik, et täideviija oleks teo toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu 11 objektiivsetest asjaoludest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus nr 117-5883/77, p 17). See tähendab ühtlasi, et kui koosseis sisaldab ka tagajärje saabumist, peab toimepanija selle teo toimepanemise ajal sisimas heaks kiitma (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 6). Kui teadmine (tahtlus) mõne koosseisulise asjaolu suhtes tekib hiljem, s.o pärast etteheidetava teo sooritamist, ei ole süüdimõistmine tahtlikus kuriteos võimalik. Kohtutoimikus puuduvad tõendid sellest, et X-l oli pilootprojekti otsuse allkirjastamise hetkel teadmine mistahes süüteokoosseisu objektiivsest asjaoludest. PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
8. Prokurör palub jätta Harju Maakohtu
9. juuni 2022.a otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata. 8.1 Kaitsja väitel (apellatsiooni p 11-12) on kohus kaitsjale teadmata ajal ja asjaoludel tutvunud kriminaaltoimikuga, milline on võistlevas kohtumenetluses ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte oluline rikkumine, milline omakorda on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Prokuratuurile jääb arusaamatuks, millel selline kaitsja väide põhineb, kuivõrd prokuratuur arusaadavalt kohtunikule kriminaaltoimikut tutvustanud ei ole. Samuti pole kohtunik sellist juurdepääsu palunud. 8.2 Kaitsja leiab, et kuivõrd süüdistuses ei ole Xle KVS § 11 lg 1 punkti 1 ette heidetud (so otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes), tuleb ainuüksi sel põhjusel X KarS § 3001 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Selline väide on paljasõnaline ega põhine tegelikkusel. 8.3 Prokuratuur ei pea muus osas vajalikuks oma seisukohti taas ümber kirjutama hakata, kuivõrd need on kohtuvaidluste raames kohtule kirjalikult esitatud ja ringkonnakohus saab nendega toimiku vahendusel tutvuda. Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohtu otsus X süüdimõistmisel on seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse järeldustega mittenõustumine ei ole otsuse tühistamise, isiku õigeksmõistmise või karistuse kergendamise aluseks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
10. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ja prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 9.1 Kõigepealt tuleb kolleegiumil vastata kaitsja tõstatatud küsimusele, kas KVS § 11 lg 1 vana redaktsiooni kolm punkti kohalduvad alternatiivselt või kumulatiivselt. Kaitsja arvates peaks lähtuma kumulatiivsusprintsiibist (viidates mh TrtRnKo nr 1-17-2185). Kaitsja seisukoht on ühene, et X tuleks õigeks mõista juba põhjusel, et süüdistuse piiridest väljumata ja kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkumata ei ole võimalik kõiki KVS § 11 lg 1 p 1-3 loetletud asjaolusid tuvastada ning X-le ei ole ette heidetud KVS § 11 lg 1 p 1 rikkumist, vaid süüdistuses on märgitud ainult KVS § 11 lg 1 p 2, 3 rikkumised. 12 9.2 Kolleegiumil tuleb nõustuda maakohtuga, et süüdistusaktis on ekslikult märgitud KVS § 11 lg 1 uus redaktsioon, kuid maakohus lähtus õigesti teo toimepanemise ajal kehtinud KVS § 11 lg 1 redaktsioonist. Kaitsjaga tuleb nõustuda, et tõepoolest on Tartu Ringkonnakohus lahendis nr 1-17-2185 asunud seisukohale,

§ 11lg 1 vana redaktsiooni kolm punkti kohalduvad kumulatiivselt.

Nõustuda saab kaitsjaga ka selles, et alati ei saa õiguskirjanduses ette näha kõiki olukordi ning tõlgendada normi ammendavalt ja õigesti. Samas on Tartu Ringkonnakohus asunud lahendites nr 1-19-5367, 1-19-6293 ning Tallinna Ringkonnakohus lahendis nr 1-19-3352 seisukohale,

§ 11

lg 1 vana redaktsiooni kolm punkti kohalduvad alternatiivselt ja sellest seisukohast on lähtunud ka maakohus. Riigikohus kohtulahendite peale esitatud kassatsioone ei menetlenud. 9.3 Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 574 SE eelnõu teise lugemise seletuskirjast nähtub, et praktikas on tekitanud vaidlusi, kas toimingupiirangu kohaldamiseks on vajalik korraga ühe või kõigi kolme aluse esinemine. Märgiti, et muudatus on tehnilist laadi ja täpsustab, et ametiisikul on keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks KVS § 11 lõikes 1 sätestatud loetelus esitatud asjaolu. Eelnõus algselt sellist muudatusettepanekut ei olnud tehtud ning nimetatud muudatuse ettepanek tehti peale esimest lugemist. Esimese lugemise protokollis on selgitus, et muudatus täpsustab, et ametiisikul on keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks KVS § 11 lõikes 1 sätestatud loetelus esitatud asjaolu. Praktikas on esinenud vaidlusi, kas toimingupiirangu kohaldamiseks on vajalik korraga ühe või kõigi kolme aluse esinemine. Punktid 1–3 on mõeldud alternatiividena, kuid samas on tekkinud soov tõlgendada neid kumulatiivsetena. Seega oli tekkinud olukord, kus seadusandja tahe oli mõeldud kohaldada KVS § 11 lg 1 p 1-3 märgitut alternatiivsena, kuid seadusesse kirjapandut saab tõlgendada grammatiliselt kumulatiivselt. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et see, kas eelnõu seletuskirjas peetakse mingit muudatust tehniliseks või mitte ei oma tähtsust varem kehtinud KVS § 11 lg 1 mõtte ja eesmärgi väljaselgitamiseks. Selline kaitsja seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt ei väära järeldust asjaolu, et seaduseelnõu seletuskirjas on asjasse puutuvat muudatust peetud vaid tehniliseks. Ehkki seletuskiri võib aidata mõista seadusandja tahet ja seaduse eesmärki, mis on õiguse kohaldamisel oluline eriti juhul, mil seaduse tekst ei ole üheselt mõistetav, ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse allikaga (KrMS § 2). Üksnes seletuskiri ei õigusta üldjuhul seadusesätte tõlgendamist lahknevalt selle sõnalisest tähendusest (vt RKKKo nr 1-18-3901, p 10). 9.4 Tartu Ringkonnakohus on sedastanud lahendis nr 1-17-2185,

§ 11

lg 1 p-des 1–3 sätestatud nõuete käsitamine eraldiseisvate toimingupiirangutena viiks mitmel juhul tulemuseni, mis oleks vastuolus korruptsioonivastase seaduse üldise eesmärgi ja seadusandja tahtega. Näiteks oleks sellisel juhul otsuse või toimingu tegemine ametiisiku või temaga seotud isiku suhtes (KVS § 11 lg 1 p 1) käsitatav toimingupiirangu rikkumisena ka juhul, kui ametiisik ei ole korruptsiooniohust teadlik (KVS § 11 lg 1 p 3). Seda, et seadusandja soovis sellist tulemust vältida nähtub selgelt korruptsioonivastase seaduse eelnõu (192 SE–Riigikogu XII koosseis) seletuskirjast, milles märgitakse muu hulgas, et toimingupiirangu oluline „element“ on see, et ametiisik peab olema teadlik korruptsiooniohust. Viidatud seletuskirja kohaselt ei saa ametiisik rikkuda oma ametikohustusi juhul, kui ta ei ole teadlik avalikule huvile vastanduvast erahuvist või ka selle seotusest endaga. Märkida tuleb sedagi, et Riigikohus ei ole küll otsest sisulist analüüsi otsustes nr 3-1-1-12-14 (p 11) ja 3-1-1-98-15 (p 93) teinud osas, kas KVS § 11 lg 1 p-d 1-3 on eraldiseisvad vastutuse alused või mitte, kuid sidesõna „ja“ kasutamine osunduse viimase lauseosa ees viitab seisukohale,

§ 11

lg 1 punktides toodud tingimused peavad esinema kumulatiivselt, mitte alternatiivselt. Seega on 13 KVS § 11 lg 1 punktid kohaldatavad „koostoimes“, kusjuures KVS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud korruptsioonioht on toimingupiirangu rikkumise tunnus, mis ühelt poolt peab otsuse või toimingu tegemisega alati kaasnema ja samas tulenema konkreetselt just asjaolust, et ametiisiku tehtav otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve. 9.5 Sellist Tartu Ringkonnakohtu lahendis nr 1-17-2185 grammatilist tõlgendust toetab 574 SE eelnõu algatamise seletuskirjas märgitu,

§ 11

lõike 1 kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes, ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust ning ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. Arvestades, et sidesõna „ ning/ja“ on samatähenduslikud, siis selline sidesõna „ning“ kasutamine viimase lauseosa ees viitab seisukohale,

§ 11

lg 1 punktides toodud tingimused peavad esinema kumulatiivselt, mitte alternatiivselt. 9.6 Vaatamata eeltoodule ei jaga kolleegium kaitsja seisukohta,

§ 11lg 1 vana redaktsiooni kolm punkti kohalduvad kumulatiivselt.

Kolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 1-19-3352 toodud seisukohaga, mille kohaselt nõustuti Tartu Ringkonnakohtu 1-19-6293 toodud käsitlusega,

§ 11lg 1 vana redaktsiooni kolm punkti kohalduvad alternatiivselt.

Nõustuda saab selles, et Riigikohus ei ole küll otsest sisulist analüüsi otsustes nr 3-1-1-12-14 (p 11) ja 3-1-1-98-15 (p 93) teinud osas, kas KVS § 11 lg 1 p-d 1-3 on eraldiseisvad vastutuse alused või mitte, kuid esitatud süüdistusest saab järeldada üheselt,

§ 11lg 1 vana redaktsiooni kolm punkti kohalduvad alternatiivselt.

Tõepoolest oli otsuses väärtoasjas 4-13-4460 (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-12-14) esitatud menetlusalusele isikule etteheide KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 rikkumistes, kuid kriminaalasjas nr 1-14-2552 (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-98-15) oli esitatud süüdistus ainult KVS § 11 lg 1 ps 1 sätestatud toimingupiirangu rikkumises ning vaatamata p 93 märgitule Riigikohus selles probleemi ei näinud. Selliseid viiteid on veelgi, ka väärtoasjas nr 4-18-616 rikkus menetlusalune isik ainult KVS § 11 lg 1 p 1 nõudeid ning kriminaalasjas 1-19-5367 oli esitatud KVS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud toimingupiirangute rikkumine, kuid ka siin Riigikohus rikkumist ei näinud. 9.7 Maakohtu poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 1-20-4858 on asjakohatu, kuivõrd maakohus jättis tähelepanuta, et nimetatud kohtuasjas oli süüdistuses märgitud kõik KVS § 11 lg 1 p 1-3 rikkumised ning rikkumised olid pandud toime peale 15.02.2019, kui kehtis juba KVS § 11 lg 1 uus sõnastus, s.o kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest. Seega ei saanudki ringkonnakohus asuda teistsugusele seisukohale kui ei leidnud tuvastamist süüdistuses märgitud KVS § 11 lg 1 p 1 etteheide. 9.8 Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale,

§ 11

lg 1 vana redaktsiooni kohaselt järgneb vastutus ka juhul, kui esineb vähemalt üks lõikes nimetatud asjaoludest.

1. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et kuriteona tuleks hüpoteetiliselt aktsepteerida üksnes omakasupüüdlikku tegu KVS § 11 nõuete rikkumisele, kus omakasupüüdlik erahuvi on rahaliselt hinnatav vähemalt 40000 eurot ning alles sellisel juhul saaks hüpoteetiliselt rääkida võimalikust kuriteost KarS § 3001 lg 1 mõttes. KarS § 300 1 lg 2 mõttes peaks ametiisiku omakasupüüdlik erahuvi olema mõõdetav ulatuses vähemalt 400000 eurot. Kolleegium viitab siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 1-19-5367, milles anti selged juhised, kuidas hinnata rikutud toimingupiirangu ulatust. Asjaolu, et kaitsjale Riigikohtu käsitlus selles küsimuses ei meeldi, ei too kaasa kohtupraktika muutmist. 14
2. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja väited väärivad tähelepanu osas, et ei ole tõendamist leidnud, et X SA KIK-i juhatuse liikmena 30.11.2018 otsust allkirjastades oli teadlik enda majanduslikust huvist või korruptsiooniohust. Kaitsja väited väärivad tähelepanu ka osas, mis puudutab maakohtu poolt tõendite hindamist ja tahtluse tuvastamist. Kolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt ja peatub vigadel, mida maakohus on teinud tõendite hindamisel ja mis on aluseks maakohtu otsuse tühistamisel, kuid esmalt väärib märkimist, miks kolleegium määras apellatsiooni läbi vaatamise kirjalikus menetluses, kuigi teeb sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Kriminaalasjas ei ole vaidlusküsimuseks isikuliste tõendiallikate usaldusväärsus ning tõendiallikate usaldusväärse küsimust ei ole tõstatatud ka apellatsioonis, sh ei ole tõstatatud küsimust muude tõendite usaldusväärusest ega lubatavusest. Seega on tegemist tõendite hindamisega kogumis, kuid arvestades konkreetset kohtuasja, siis tõendeid mida oleks vaja apellatsioonimenetluses siiski vahetult uurida kohtuistungil, ei ole. Suuline menetlus apellatsioonikohtus ei annaks juurde mingit lisaväärtust olemasolevale tõendite kogumile ja tuvastatud asjaoludele, millistele hinnangu andmine on apellatsioonikohtu ülesanne. 11.1 KVS § 11 lg 1 p 2 eeldusi ei täida sugugi mitte igasugune erahuvi, vaid üksnes selline, mis võib toimingut või otsust mõjutada. Toimingu või otsuse mõjutamine eeldab toimingu tegija või otsuse vastuvõtja ehk ametiisiku mõjutamist. On selge, et ametiisik peab hoiduma sellistest otsustest või toimingutest, mille puhul tekib mulje, et neid võis mõjutada mingi erahuvi, kuid hinnangu andmise aluseks olevad asjaolud peavad olema üheselt tuvastatud. Kolleegiumil tuleb kõigepealt märkida, et süüdistusaktis puuduvad igasugused viited KVS § 7 lg 1 p 1-4 sätetele ning neid ei ole seostatud KVS § 11 lg 1 p 2, 3 toodud toimingupiirangutega. Süüdistuses puuduvad viited KVS § 7 lg 1 ehk mil moel oli OÜ Y Xga KVS § 7 lg 1 mõttes seotud isik ja seega ka seose kujunemine KVS § 11 lg 1 p 2, 3 tähenduses. Prokuratuur ja maakohus ei ole sellele üldse tähelepanu pööranud ega analüüsinud KVS § 7 lg 1 sätteid toimingupiirangu rikkumise kontekstis. Kohtuotsuses ei ole selgitatud, millise KVS § 7 lg 1 punkti järgi on OÜ Y loetud X-ga seotud isikuks. 11.2 Kolleegium võib süüdistuses märgitu pinnalt järeldada, et prokuratuur võis silmas pidada KVS § 7 lg 1 p 4 alt 2, kuivõrd on tehtud etteheide, et läbirääkimiste tulemustel oli lepitud kokku, et OÜ Y-st hakkab hiljem X-le laekuma majanduslikku tulu läbi äriühingu B OÜ, mille osanik ja juhatuse liige X oli. Nimelt ajavahemikul 28.09.2012 kuni 14.01.2019, mil X oli ka SA KIK juhatuse liikmeks, oli ta ka äriühingu B OÜ osanik ja juhatuse liige. Alates 2019 pakkus X B OÜ esindajana Y OÜ-le projektiga seonduvalt konsultatsioone. Seega võib süüdistuse pinnalt järeldada, et OÜ Y oli X-ga seotud isik KVS § 7 lg 1 p 4 alt 2 tähenduses. 11.3 Maakohus on veatult tuvastanud, et ei ole tõendamist leidnud süüdistusaktis esitatud hüpotees, et ajavahemikul 28.09.2012 kuni 14.01.2019, mil X oli ka SA KIK juhatuse liikmeks, oli ta ka äriühingu B OÜ osanik ja juhatuse liige. Selline hüpotees on ümberlükatud maakohtu poolt viidatud B OÜ registrikaardi väljavõttega, millest nähtub, et alates 31.10.2012 ei ole süüdistatav olnud B OÜ osanik ja alates 26.11.2012 ei ole ta olnud selle äriühingu liige (III kd, tl 56). 11.4 Järgnevalt asus maakohus siiski seisukohale, et piisab tunnistaja Q ütlustest ja teistest kirjalikest tõenditest, millest nähtub, et süüdistatav asus pärast rahastamisotsuse tegemist nõustama OÜ Y läbi B OÜ. Maakohus jättis tähelepanuta, et oluline ei ole see, et süüdistatav asus peale SA KIK juhatuse liikme kohalt lahkumist nõustama OÜ Y läbi B OÜ juulis 2019, vaid oluline on tuvastada, et juba enne otsuse allkirjastamist ja taotluse rahuldamist, oli 15 süüdistatav teadlik, et teda seob antud projektiga isiklik majanduslik huvi ning selles oli ka varasemalt vastav kokkulepe saavutatud. 11.5 Maakohus jättis tähelepanuta, et tuvastades üheselt, et süüdistatav X ei olnud äriühingu B OÜ osanik ja juhatuse liige ajavahemikus 28.09.2012 kuni 14.01.2019, mil ta oli SA KIK juhatuse liikmeks, ei ole tõendatud ka süüdistuses esitatud hüpotees, et OÜ Y taotlust rahuldades sidus X antud projektiga isiklik majanduslik huvi. Kuna süüdistuse kohaselt oli Xl isiklik majanduslik huvi seetõttu, et eelnevalt läbirääkimiste tulemusel lepiti kokku, et hiljem hakkab laekuma majanduslik tulu X-le just läbi tema äriühingu B OÜ. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on selles osas hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt. Siinkohal tuleb nõustuda kaitsjaga, et X oli juhatuse liige kuni 31.12.2018, kuna mingeid tõendeid, millest nähtuks, et X volitused kestsid kuni 14.01.2019 esitatud ei ole. Ka SAS § 19 lg 3 ei tulene konkreetset tähtaega ning toimikus on reglement, mis viitab põhikirjale, kuid põhikirja esitatud ei ole. Seega tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatavale soodsamalt. 11.6 Maakohus jättis tähelepanuta, et kuivõrd X ei olnud B OÜ osanik ega juhatuse liige ajal, mil ta oli SA KIK juhatuse liige, siis ei saanud olla ka eelnevalt sellesisulist kokkulepet nagu märgitud süüdistuses. Puuduvad igasugused otsesed või kaudsed tõendid selle kohta, et mingite läbirääkimiste (kirjavahetus, vestlus, sõnumid, sh reisil Soome) tulemustel selline kokkulepe sõlmiti, seda enam olukorras, kus tegelikkuses X-l puudus isiklik seos B OÜ-ga ajal, mil ta oli SA KIK juhatuse liige. Kriminaalasjas ei ole esitatud ka kaudseid tõendeid (mingid korraldused, kirjavahetust, vestlusi, sõnumeid jne), millest nähtuks või mille pinnalt oleks võimalik teha järeldusi, et juba enne 30.11.2018 otsuse allkirjastamist, millega rahuldati OÜ Y taotlus oli sõlmitud kokkuleppe X ja B OÜ juhatuse liikme vahel, et X asub osutama teenust läbi B OÜ kunagi tulevikus OÜ Y-le, kuid selline tegevus vormistatakse formaalselt juulis 2019 ning B OÜ tehtud maksete näol on tegemist tegelikkuses enne otsuse allkirjastamist kokkulepitud projektist laekuva majandusliku tuluga. 11.7 On selge, et X-le inkrimineeritud kuritegu on korruptsiooni- e peitkuritegu. Samas ei saa asuda seisukohale, et süüküsimuse lahendamisel ei peaks üldse esitama tõendatusele mingeid nõudeid, et tuvastada eelnevaid kokkuleppeid. Seda enam olukorras, kus süüdistusversioon ei pea paika selles, milles väidetavalt kokkulepe saavutati ja kuidas see tulevikus toimuma pidi. Seetõttu tuleb kolleegiumil nõustuda kaitsjaga, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest võis selliseid kokkuleppeid ja läbirääkimisi kaudselt tuletada. Maakohus on küll viidanud X tegevusele, et hinnata kogumis süüdistatava tegutsemist, kuid jätnud tähelepanuta, et kõik vestlused ja kirjavahetus on toimunud peale X lahkumist SA KIK ning nendest vestlustest ja muudest tõenditest ei tulene midagi sellist, millest saab ja on võimalik teha järeldusi ajal, mil süüdistatav X oli SA KIK juhatuse liige ja allkirjastas 30.11.2018 otsuse, millega rahuldati OÜ Y taotlus. 11.8 Oluline on see, et tuleb tuvastada, kas Q mõjutas X oluliselt ja vahetult. Lisaks saab asjasse puutuv olla vaid selline mõju, mis esines X tegude (otsuse allkirjastamise) ajal. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et enne 30.11.2018 otsuse allkirjastamist käis süüdistatav X Y OÜ kulul ja H OÜ korraldamisel kahel korral Soomes (III kd, tl 55). Samas ei nähtu, et mõlemal reisil oleks osalenud Q. Esimesel reisil osalesid X ja G. Teisel reisil osalesid X, Q ja N. Tunnistajate G ja N ristküsitlemisest prokurör loobus. Seega puuduvad igasugused isikulised tõendiallikad, kes saaksid anda ütlusi Soome reisi kohta, mis toimus 17.06.2018-18.06.
3. 16 11.9 KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Maakohtu poolt viidatud tõendid (III kd, tl 55) G poolt 05.06.2020 politseile edastatud fotode kohta seoses Y OÜ projektiga külastatud Soome biogaasi jaamast, tuleb jätta tervikuna tõendikogumist välja, kuna selliseid tõendeid ei ole maakohtule esitatud ning kohtulikul uurimisel uuritud ega avaldatud (III kd, tl 18 pöördel- 19 pöördel). Seega ei saanud maakohus tõendina kasutada fotosid süüdistava süü tõendamiseks temale inkrimineeritud kuriteos. Maakohtus kohtuotsuse rajamine uurimata ja avaldamata tõenditele on vastuolus kohtuliku arutamise vahetu põhimõttega, mis rikub eelkõige süüdistatava kaitseõigust, mistõttu on kolleegiumil põhjust tunnistada nimetatud rikkumine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. 11.10 Kolleegium asus juba kriminaalasja apellatsiooni korras läbivaatamisele määramise määruses seisukohale, et arvestades rikkumise olemust, et maakohus on mingil moel tutvunud tõendiga mida kohtulikul uurimisel esitatud ei olnud ning teisalt selle tõendi mõju kohtulahendi tegemisele, ei saa asuda seisukohale, et maakohtu menetlus ei olnud tervikuna õiglane. Selle rikkumisega ei kaasne maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, kuna nimetatud tõendi tervikuna kõrvalejätmisega kõrvaldab kolleegium kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Märkida tuleb sedagi, et teatud juhtudel võib nimetatud rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud, kuivõrd nimetatud fotod ei olnud ainsaks ega ka kaalukaks tõendiks selle kohta, et süüdistatav on pannud toime temale inkrimineeritud kuriteo. Samuti ei ole selles sisalduvat kasutatud valdavas osas kohtuotsuse motiveerimisel ja selles sisalduv teave ei ole olnud ainsana süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel aluseks. Ka ei olnud fotode kasutamine ainsaks ja kaalukas asjaoluks, millest maakohus lähtus. Lisaks ei ole kaitsja apellatsioonis asunud seisukohale, et nimetatud tõendi kasutamine on viinud ebaõige kohtulahendini. 11.11 Vaidlus puudub selles, et SA KIK-is on tehtud hindamisprotsessi ajal kohapealseid paikvaatlusi, et vaadata, kas taotluse sisu vastab tegelikkusele ning need finantseeritakse SA KIK eelarveliste vahendite arvelt, mitte taotleja arvelt. Seejuures viitas maakohus tunnistaja S ütlustele, et paikvaatlustel ei ole osalenud kunagi KIK-i juht isiklikult ehk tegemist oli justkui tavapäratu asjaoluga. Kolleegiumil tuleb märkida, et tõpoolest kui ametiisik käitus otsust ette valmistades tavapärasest erinevalt, võib teha järelduse, et ametnikul võib olla ametiseisundi väline huvi. Maakohus on üheaegselt jaatanud, et toimus justkui paikvaatlus, millest ei ole kunagi osavõtnud KIK-i juht isiklikult, mis on seega tavapäratu ja mida alati on rahastanud KIK, kuid antud juhul rahastas OÜ Y. Samas on maakohus leidnud, et kuna SA KIK toetuste andmise protseduuride reeglistiku ei järgitud ja kontroll- lehte ei täidetud, siis ei teostanud süüdistatav projektieelset paikvaatlust. Seda kinnitas ka maakohtu arvamuse kohaselt asjaolu, et see ei kajastu hindamiskomisjoni koosoleku protokollis või taotluste hindamislehtedel. Sellised maakohtu järeldused on omavahel vastuolulised ja üksteist välistavad. Paikvaatlust, mida seostada OÜ Y taotluse sisu tegelikkusele vastavuse kontrolliga ei toimunud. Seda kinnitas ka tunnistaja Q, kuivõrd tunnistaja on andnud ütlusi, et Soomes käidi seoses NEFCOga, kuna NEFCO oli KIK koostööpartner ja on ka varasemalt rahastanud Eesti keskkonnaalaseid projekte. NEFCO esindajatega kohtuti, et saada jäätmeprojekti jaoks rahastus. Seega on üheselt tõendamist leidnud, et 23.10.2018 käidi Soome NEFCO esindajatega kohtumas projekti rahastamise osas. 17.06.2018 reisi eesmärk on aga teadmata. Kokkuvõtvalt ei oma tähtsust S eelrefereeritud ütlused paikvaatluse osas ja asjaolu, et reisi eest ei tasunud SA KIK, kuna paikvaatlust ei toimunud. Kuigi 23.10.2018 reisi eesmärk ja 17 sisu on tõendatud, ei saa siiski ühe reisi pinnalt jaatada süüdistatava suurt (olulist) huvi projekti vastu. 11.12 Nõustuda saab maakohtuga selles, et Helsingisse ei sõidetud pärast X lahkumist SA KIK-ist, vaid ajal, mil X oli SA KIK juhatuse liige. Tõendatud on ka see, et OÜ Y-l oli kohustus peale rahastamisotsuse kättesaamist esitada KIK-ile sõlmitud laenuleping finantsasutusega, mis tagab omafinantseeringu. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et rahastaja otsimine ei ole SA KIK juhatuse liikme ülesanne. Samas viitas kolleegium juba eelnevalt, et maakohus jättis tähelepanuta, et tuleb tuvastada, kas Q mõjutas X oluliselt ja vahetult. Seejuures on KVS § 7 lg 1 p 4 abstraktsuse aste puutuvalt olulisse ja vahetusse mõjutamisse kõrge. Teoreetiline (potentsiaalne) mõju ei ole piisav vaid on tarvis mingeid konkreetseid viiteid sellele, et isik hakkab (või vähemasti võib hakata) oma mõju ametiisiku suhtes ellu viima. Kuivõrd tuvastatud on vaid ühe reisi eesmärk Soome, mida ei saa kindlasti ametniku poolt pidada eetiliseks, siis ei saa ühe reisi pinnalt teha järeldust, et Q olles OÜ Y juhatuse liige mõjutas X oluliselt ja vahetult. Mingeid teisi kokkupuuteid ja suhtlusi (nt interneti, telefoni või hoopiski mõne kolmanda isiku kaudu) Q ja X vahel enne otsuse allkirjastamist X poolt, mis oleks olnud tavapäratu või vahetu tuvastatud ei ole. KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes langeb vahetu kriteerium ära (piisava) aga suhtluse puudumisel. Mingit X erahuvi Y OÜ projekti vastu jaatada ühe reisi pinnalt ei ole võimalik. Seega asub kolleegium seisukohale,

§ 11

lg 1 p 2 eeldused täidetud ei ole, kuna pole võimalik öelda, et huvist lähtuv otsuste mõjutamise oht oli piisavalt kõrge. 11.13 Kolleegiumi seisukohta ei väära ka maakohtu poolt viidatud tunnistaja S ütlused, mis peaks näitama X suurt huvi OÜ Y projekti vastu. Tulenevalt tunnistaja S ütlustest tuvastas maakohus, et X osales hindamiskomisjoni koosolekutel, et saada infot, kui ühel hetkel positiivse hinnangu saanud projekt rahastamisotsuseni jõuab, oleks ta n-ö paremini informeeritud. Ka tunnistaja Q andis ütlusi, et käis KIK-is selgitusi andmas ning vähemalt ühel kohtumisel osales ka juhatuse esimees X. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohus viitas küll tunnistaja S ütlusetele, kuid tegi seda valikuliselt. Maakohus jättis tähelepanuta S ütlused osas, et X osales ka teistel hindamiskomisjonide koosolekutel, mitte ainult Y osas ning selline osalemine juhatuse liikme poolt oli pigem hea. Sellest saab järeldada üheselt, et tegemist oli tavapärase käitumisega ning tunnistaja Q ütlustest tuleneb, et seda tegi süüdistatav OÜ Y puhul vaid ühel korral. Seega tuleb kokkuvõtvalt kaitsjaga nõustuda, et selline osalemine ei olnud tavapäratu ega ebavajalik või keelatud tegevus nagu maakohus on püüdnud seda näidata ning ühel korral osalemine ei näita kindlasti suurt huvi just selle projekti vastu. 11.14 Maakohtu järeldused on vastuolulised ka osas, mis puudutab seisukohta, et reisid Soome näitavad ilmekalt seda, et X oli huvitatud projekti raames tegema koostööd OÜ-ga Y ning ta oli teadlik, et tema lepingut SA KIK juhatuse liikmena pikendati viimasel korral 31.12.2018, mistõttu ei tulnud lahkumine üllatusena ja ilmselgelt otsis X endale võimalikke uusi tegevusi ja tulu teenimise võimalusi. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et tõendamata on 17.06.2018 toimunud reisi eesmärk. Kolleegiumil tuleb nõustuda kaitsjaga, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et süüdistatav oleks kavatsenud 2018 aastal KIK-ist lahkuda või oleks olemas mingid tõendid, mis kaudselt viitaksid sellele, et juba 2018 oleks X planeerinud tööd jätkata erasektoris. Seejuures ei saanud X-l olla juba juunis 2018 mingit teadmist, et tema lepingut pikendatakse ainult 31.12.2018, kuivõrd juhatuse liikme ametilepingu nr 138 (sõlmitud 31.08.2012) lisa 4 sõlmiti alles septembris 2018 (I kd, tl 5). Mingeid tõendeid, sh kaudseid tõendeid, et selline teadmine oli süüdistataval juba juunis kriminaalasjas kogutud ei ole. Nimetatud lepingust nähtub tõepoolest, et lepingut on pikendatud kuni 31.12.2018, kuid sellest ei saa a priori teha järeldust, et süüdistataval oli 18 kindel teadmine, et vastava tähtaja saabumisel lepingut enam ei pikendata. Nimetatud lepingu lisast saab üheselt järeldada, et X-l kehtis jube eelnevalt ametileping mingi ajani, mida siis septembris 2018 pikendati. Seega olukorras, kus vähemalt korra on juba tähtaja saabumisel lepingut pikendatud ei saa teha järeldust, et seda enam ei pikendata. Ka selle kohta, et selline kindel teadmine süüdistataval lepingu mitte pikendamise kohta eelnevalt oli, tõendeid esitatud ei ole. 11.15 Kolleegium ei saa nõustuda ka maakohtu järeldusega, et peale rahastamisotsuse tegemist SA KIK asus süüdistatav X nõustama OÜ Y läbi äriühingu B OÜ. Maakohus viitab küll tunnistaja Q ütlustele, kuid jätab tähelepanuta selle, et tunnistaja tegi ettepanku süüdistatavale asuda tegema koostööd OÜ-ga Y pilootprojekti raames alles peale seda kui X ei olnud enam SA KIK juhatuse liige. Tõepoolest X osutas B OÜ teenust konsultandina, kuna 19.07.2019 on OÜ Y ja B OÜ vahel sõlmitud töövõtuleping. Samas oli süüdistatav B OÜ töötaja (konsultant), mitte esindaja, siis ei ole tõendamist leidnud ka süüdistuses esitatud hüpotees, et alates 2019 aastast pakkus X B OÜ esindajana OÜ-le Y projektiga seotud teenust. Konkreetse töövõtulepingu raames pakkus X B OÜ konsultandina teenust OÜ Y-le alates juulist

2. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava majanduslikku huvi projekti vastu kinnitab ka X teojärgne käitumine. Samas on jäetud maakohtu poolt tähelepanuta, et kohtupraktika kohaselt on tegemist esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Seejuures tuleb sellist tõendamise viisi rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult. Maakohus jättis tähelepanuta, et tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo nr 1-20-3306, p 9). Lisaks ei ole maakohus näidanud ära kuidas selline kaudne tõend võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi tõendamiseseme mingi kindla asjaolu suhtes. Selles osas on kohtupraktika üheselt leidnud, et kaudse tõendi kasutamine tõendamisel eeldab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas selle tõendi abil tuvastatud asjaolud võimaldavad teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-21-09, p-d 6 ja 8). 12.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohus on eiranud asjaolu, et X leping kehtis SA KIK kuni 31.12.2018, seega tuleb kaitsjaga nõustuda, et ei ole midagi tavapäratud, kui X suhtles aprillis 2019 Q-ga, sh projekti raames, mille X kinnitas oma allkirjaga novembris
3. Olukorras, kus X oleks olnud 2019 SA KIK edasi juhatuse liikmeks ning suhelnud selliselt Qga nagu nähtub asitõendite vaatlusprotokollidest või jälitustoimingu protokollidest võiks tõesti teha järelduse, et ju suheldi selliselt ka ajal, kui menetleti OÜ Y projekti SA KIK. Märkida tuleb sedagi, et kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on maakohus nimetatud tõenditega lugenud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud, seda ei nähtu ka prokuröri süüdistuskõnest ega ka vaidlustes esitatud teesidest. Asitõendite vaatlusprotokollidest ja jälitustoimingu protokollides kajastuvast teabest ei tulene midagi sellist, mille pinnalt on võimalik jaatada, sh kaudselt, et selline suhtlus toimus X ja Q vahel ka ajal, mil X oli SA KIK juhatuse liige. Asitõendite vaatlusprotokollides vaadeldud dokumentidest ja jälitustoimingu protokollides toodud vestluste sisu põhjal ei saa teha järeldust, milline oli süüdistatava käitumine kuriteosündmuse ajal, kuivõrd midagi sellist, mis viitaks süüdistatava erahuvile otsuse allkirjastamise ajal ja enne seda eelmärgitud protokollidest ei nähtu. 12.2 Maakohtuga ei saa nõustuda ka selles, et OÜ Y projekti rahastajad olid leitud vähemalt 27.04.2019, kuivõrd Q ja X arutasid, kuidas käsitleda teemat rahastajatega. Maakohus viitab küll 13.06.2019 jälitustoimingu protokollile köites üks, kuid seda lehekülgedele 139-171, kuid 19 seal asuvad kõned alates 03.05.2019 kuni 24.05.
4. Seega ei ole seal 27.04.2019 vestlust rahastajate osas. Seejuures sellise suhtluse sidumine Soome reisiga 23.10.2018 on maakohtu poolt meelevaldne. Suhtlus 27.04.2019 ei viita kuidagi sellele, et rahastajad olid tõsikindlalt leitud ja seda just tänu süüdistatava X tegevusele 2018 aastal (vt I kd, tl 128). Rääkimata sellest, et rahastaja oleks olnud NEFCO, kelle esindajatega kohtuti Soomes 23.10.2018 ja millisest kohtumisest võtsid osa süüdistatav X ja tunnistaja Q. Asjaolu, et rahastajaid ei olnud 27.04.2019 leitud tõendab ka taotluse rahuldamise 30.11.2018 otsuse nr 1-25/1084 muutmine 27.03.2019 ja 12.06.2019 SA KIK uue juhatuse liikme poolt (I kd, tl 95-98). 12.3 Maakohus on viidanud 15.10.2019, 25.11.2019, 06.01.2020 ja 28.07.2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokollidele ja loetlenud neis sisalduvat teavet ning teinud järelduse, et nimetatud asjaolud kogumis kinnitavad X ja Q tihedat koostööd eeltoodud projekti raames ning lükkavad ümber kaitsja väite, et nende koostöö oleks saanud alguse alles 2019 keskel. Kolleegiumil tuleb märkida, et ülaltoodud konstateering on üldsõnaline ja konkreetsete tõenditega tegelikkuses sidumata. Seda enam, et vaatlusprotokollides loetletud ja neis sisalduv teave on suhtluse kohta, mis toimus 2019 aastal, s.o peale X lahkumist SA KIK. Kuidas nendest tõenditest tuleneb süüdistatava majanduslik huvi projekti vastu ajal, mil X oli SA KIK juhatuse liige seda otsusest ei selgu. Koostöölepe kui selline oli vormistatud 2019 keskel ning sellega määrati ära konkreetselt projektiga seotud tegevused. Q ei ole kordagi väitnud, et suhtlus sai alguse alates 2019 keskel vaid konkreetne leping sõlmiti määratletud tegevustega 2019 keskel. Sellised Q ütlused on kooskõlas 25.11.2019 asitõendi vaatlusprotokollis tooduga (II kd, tl 60-62). Q ütlustest nähtub, et kui sai teada, et X ei ole enam KIK juhatuse liige, siis sai tehtud ettepanek, kui kompetentsele isikule, aidata projekti tegevuses. Selliseid ütlusi kinnitab kaudselt ka Y OÜ koostöö ja konfidentsiaalsuslepingu projekt 29.01.2019 (II kd, tl 17-21). Seega tunnistaja Q ütlustest tulenevalt sai suhtlus alguse peale X lahkumist SA KIK juhatuse liikme kohalt. On selge, et läbirääkimiste algamine pärast X lahkumist SA KIK on X jaoks soodsam, tulebki tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuvastada just asjade selline käik, kuivõrd teisi tõendeid, mis selle versiooni kummutaks esitatud ei ole. See aga tähendab seda, et Q ei saa pidada X-ga seotud isikuks projekti allkirjastamise ajal 30.11.
5. 12.4 Maakohus on küll loetlenud tõendid, kuid ei ole ära näidanud kuidas need tõendid kinnitavad seda, et X oli seotud Q-ga just väidetava toimingupiirangu rikkumise ajal ja enne seda. Maakohus ei ole tahtlust tuvastanud teo toimepanemise hetkeseisuga, vaid teojärgse käitumisega, kuid ka pelgalt mingi arvete, meilide, aktide ja lepingute loetlemine seda konkreetse asjaoluga seostamata ei anna alust selliste järelduste tegemiseks teo toimepanemise ajal. Seejuures ei ole nendes dokumentides midagi sellist, mille põhjal saaks vähemalt kaudselt teha järeldusi tõendamiseseme mingi kindla asjaolu suhtes. Seda enam, et korruptsiooniohtu ei saa tuletada sellest, et keegi võib olla on kunagi tulevikus ametiisikuga seotud, ajal, mil ametiisik on töölt lahkunud, kuna asjasse puutuv on vaid selline seotus, mis esineb toimingupiirangu rikkumise ajal. Vastasel korral oleks võimalik vastutusele võtta kõik ametiisikud, kes lahkuvad töölt erasektorisse ja teevad peale ametikohalt lahkumist koostööd isikutega, kellega neil on eelnevalt olnud mingid tööalased suhted. 12.5 Maakohtuga tuleb nõustuda, et tähelepanu väärib 14.01.2019 e- kiri, mille X on saatnud Q-le ning jagab viimasele SA KIK siseteavet. Selline siseteabe jagamine on ilmselgelt taunitav ning võib olla teatud juhtudel karistatav KVS § 17 järgi. Kolleegiumil tuleb märkida, et see siseteave ei olnud seotud Y OÜ projektiga, mille X allkirjastas
6. Saadetud e-kirjast ei ole võimalik tuletada seda, et X oleks ka eelnevalt sel moel mingit siseteavet jaganud ja seda ajal, mil ta oli ametiisik ja seoses Y OÜ projektiga. Süüdistusfunktsiooni kannab prokuratuuri kaudu riik ja prokuröri ülesanne on ümberlükkamatult tuua esile need asjaolud, 20 mille alusel saab isiku süüdi tunnistada. Väärib märkimist, et prokurör, kes peaks tõendama esitatud süüdistusversiooni ei ristküsitlenud tunnistaja Q seoses sellise e-kirjaga. Prokurör ei ristküsitlenud tunnistajat ka osas, mis puudutab tema suhtlust süüdistatavaga 2019 aasta alguses, et kinnitada süüdistuse esitatud versiooni või lükata ümber esitatud kaitseversioon. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud prokuröril võimatu tunnistaja ristküsitlemise põhjal välja selgitada süüdistusversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud kaitseversiooni, kuid see võimalus on jäetud miskipärast kasutamata. Seega tugineb maakohtu otsus selles osas üksnes oletustele. 12.6 Maakohus on loetlenud rida arveid otsuses ja viidanud jälitustoimingu protokollis 31.05.2019 toimunud kõnele ja teinud järelduse, et ainetu on kaitsja väide, et X väidetava pilootprojekti raames tulu ei saanud ning tal puudus seos B OÜ-ga. Maakohus jättis tähelepanuta, et süüdistuse hüpotees oli see, et X oli eelnevalt sõlminud kokkuleppe Y OÜ-ga, et allkirjastades projekti ning olles ise B OÜ juhatuse liige saab ta hiljem majanduslikku tulu. Selline süüdistusversioon ei leidnud tõendamist (vt p 11.5). Kolleegiumil tuleb ka märkida, et midagi kummastavat maakohtu poolt viidatud arvete osas ei ole, kuna arved on esitatud B OÜ ja Paike OÜ koostatud töövõtulepingu raames. Kaitsjaga tuleb nõustuda, et maakohus jättis tähelepanuta ka selle, et Y OÜ poolt tasuti arved B OÜ-le, mitte X-le isiklikult. Seda, et tegemist oleks n-ö näilise koostöölepingiga B OÜ ja Y OÜ vahel ning näiliste arvetega ei ole maakohus tuvastanud ning seda ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Tuvastamata on maakohtu poolt ka see, et selliste lepingute sõlmimiseks ja arvete esitamiseks oleks olnud juba varasem kokkulepe ajal, mil X oli SA KIK juhatuse liige ja allkirjastas Y OÜ projekti. Ka asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et arved ja aktid käivad läbi B OÜ juhatuse liikme D (vt II kd, tl 14). 12.7 Kaitsja tõlgendab maakohtule esitatud jälitustoimingu protokollis toodud vestluse sisu erinevalt maakohtust. Prokuratuuri tõlgendus vestluste sisu kohta puudub. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu tõlgendused vestluste sisu osas põhinevad olulises määras oletustel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks prokuratuur esitanud ei ole, siis ei saa pelgalt oletuste ja vestluste sisu tõlgendusega (arvamusega) lugeda tõsikindlat tõendatuks, et vestlus (vt I kd, tl 185-186) on seotud Y OÜ projektiga ja rahadega, milles varasemalt 2018 väidetavalt kokkulepe saavutati. Seda enam olukorras, kus tunnistaja T on andnud ütlusi, et Y-l oli palju taotlusi ning ka samas voorus oli Y-l teised taotlused, mis jäeti rahuldamata. Millised seosed olid X-l B OÜ-ga mais 2019 on teadmata ning neid seoseid võib ainult oletada, kuid konkreetsed tõendid taas puuduvad. Kohus ei saa rajada otsust oletustele, kuna kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite ehk vestluste sisu ning tunnistajate ütluste puudumist vestluste sisu kohta, ei piisa üksnes üldisest hinnangust, et just kaitsja versioon pole eluliselt usutav. Vestluste sisu tõlgendusi ei ole prokuratuur muude usaldusväärsete tõenditega kinnitanud. Kuivõrd tõendid, mis nimetatud asjaolusid kinnitaksid puuduvad, tugineb kohtuotsus selles osas üksnes oletustele. Kolleegiumil tuleb taas märkida, et antud juhul ei olnud prokuröril võimatu taotleda D tunnistaja ristküsitlemist või tunnistaja Q ristküsitlemise põhjal kinnitada süüdistusversiooni paikapidavust. Tulenevalt kohtupraktikast ja KrMS §-dest 7, 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega või hakata otsima ise tõendeid, mis sobituksid süüdistusversiooniga. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. 21 12.8 Nõustuda saab kaitsjaga ka selles, et maakohtu viited jälitustoimingu protokollides viidatud vestlustele U, Z ja Ä vahel jäävad arusaamatuks. Taas tuleb märkida, et maakohtu viited mingile ajaperioodile ja suhtlusele on nii üldised, et sellest ei ole võimalik teha järeldusi X ja Q suhtluste iseloomu ja sisu kohta ajal, mil X oli SA KIK juhatuse liige. Otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, kuidas võimaldab 22.04.2019-13.06.2019 märgitud suhtlus eespool loetletud isikute vahel teha järeldusi süüdistuses kirjeldatud teo kohta. Maakohtu poolt viidatud 24.05.2019 vestlusest X ja Q vahel (I kd, tl 171) ei nähtu taas midagi sellist, mis viitaks X käitumisele enne projekti kinnitamist novembris 2018 ning milline seos on sellel vestlusel detsembris 2018 esitatud päringu ja selle vastusega (I kd, tl 7276) taas otsusest ei selgu. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende kaudsust, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et just kaitseversioon pole eluliselt usutavad. Kaitse väiteid ja vestluste sisu tõlgendusi ei ole prokuratuur ega maakohus muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud.
7. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil asuda seisukohale, et puuduvad tõendid selle kohta, et X ja Q oleks eelnevate läbirääkimiste käigus leppinud kokku, et X juhatuse liikmena otsust allkirjastades ja Y OÜ taotlus rahuldades, oli teadlik sellest, et teda seob antud projektiga isiklik majanduslik huvi, kuna hiljem hakkab laekuma majanduslikku tulu X-le läbi tema äriühingu B OÜ. Pole esitatud ka kaudseid tõendeid selle kohta, et otsust allkirjastades ja taotlust rahuldades ning hiljem peale lahkumist SA KIK -ist ja suheldes Q-ga oleks need kaks kõnealust teemat kuidagi omavahel seotud. Seega KVS § 7 lg 1 p 4 tähenduses ei olnud OÜ Y juhatuse liige Q X-ga seotud isik otsuse tegemise ajal. 13.1 Samuti ei saa X-le ette heita KVS § 11 lg 1 p 3 rikkumist, kuna pole mingit alust jaatamaks, et hoolimata X-l seoste puudumisest Q-ga ehk Y OÜ-ga, oli X tegevus ikkagi ilmselgelt korruptsiooniohtlik. 13.2 Maakohus on asunud ka seisukohale, et kuivõrd W oli X elukaaslane ning samas ka projektikoordinaatoriks SA KIK ning koostas vastuseid ja päringuid seoses OÜ Y pilootprojektiga, siis ei välista see võimalust, et X võis ka läbi oma elukaaslase OÜ Y taotluse menetlemise protsessi suunata või kontrollida. Kolleegiumi hinnangul saab W pidada tõepoolest KVS § 7 lg 1 p 4 alt 1 märgitud isikuks. Seega esines oht, et X isik avaldab W-le OÜ Y suhtes tehtavatele vastustele ja päringutele mõju isegi siis, kui X W-ga menetlemise protsessist ja vastustest ning päringutest ei rääkinud. Samas väärib märkimist, et kindlasti ei saa asuda seisukohale, et selline mõju oli domineeriv või vähemalt oluline. 13.3 Kolleegium asub seisukohale, kuivõrd ei leidnud tuvastamist, et OÜ Y juhatuse liige Q oleks X-ga seotud isik otsuse tegemise ajal ning X oleks otsuse tegemisel olnud teadlik tema enda majanduslikust huvist, siis ei saa tõenäosust, et X huvi mõjutas W OÜ Y osas tehtud vastuseid ja päringuid pidada nii kõrgeks, et saaks teha X-le etteheited KarS § 3001 mõttes. 13.4 Maakohus on küll tuvastanud, et W määrati projektikoordinaatoriks S poolt juhuvaliku alusel ning projektikoordinaator ei hinda projekti sisuliselt, kuid asus ekslikult seisukohale, et need asjaolud ei ole määravad. Sellised asjaolud annavad aluse asuda seisukohale, et X mõju, sh konkludentselt W-le ei saanud olla oluline ja seetõttu puudus vajadus Wu mõjutada. Tuvastamist ei ole leidnud, et W või X oleks varjanud enda suhet või tegevust OÜ Y osas oma kolleegide eest. Tunnistaja S, kes määras W juhuvaliku alusel projektikoordinaatoriks ja koostas dokumendi oli teadlik sellest, et X ja W elavad koos. Pole tuvastatud, et W poolt koostatud vastused või päringud seoses OÜ Y pilootprojektiga oleks olnud ebaharilikud või kuidagi soosivad või vastuolus mingite protseduurireeglitega. Nõustuda saab kaitsjaga, et 22 pigem kinnitab SA KIK19.09.2018 koosoleku protokoll nr 4-19/70 (II kd, tl 129), et W ei koordineerinud projekti selliselt, et oleks eelistanud OÜ Y. Nõustuda saab kaitsjaga ka selles, et toimikus olev dokument (I kd, tl 67-71) kinnitab samuti tööprotseduuride järgimist SA KIK poolt ning sellest dokumendist ei nähtu OÜ Y eelistamist või soodsamast kohtlemist. 13.5 Maakohtu otsusest ei selgu ka see, millist tähtsust omavad W poolt koostatud SA KIK päringud OÜ-le Y seoses 01.04.2019 ja 22.04.
8. Seda enam ei oma W poolt koostatud päringud tähtsust, kuna OÜ Y esitatud taotlused projekti muutmiseks rahuldati SA KIK uue juhatuse otsusega 12.06.2019 ja 03.07.2019, s.o ajal, mil X-l puudus igasugune puutumus SA KIK. 13.6 Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil asuda seisukohale, et W lähtus projektikoordinaatorina tööd tehes ikkagi oma ametikohustustest ehk avalikest huvidest, mitte X erahuvidest. Seega pole KVS § 11 lg 1 p 2 eeldused täidetud ning puutuvalt KVS § 11 lg 1 p 3 ei ole ka siin eeldused täidetud, kuna ei nähtu mingit ilmselget muud korruptsiooniohtu, mis vääriks karistusõiguslikku sekkumist.
9. Olukorras, kus prokuratuuri poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pööras maakohus tõendamiskoormise ümber ja luges kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et tal puudusid igasugused eelnevad kokkulepped ja majanduslik huvi Y OÜ juhatuse liikme Q-ga otsuse allkirjastamise ja taotluse rahuldamise ajal. Selliselt toimides läks maakohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Eeltoodu alusel tuleb X süüdistuses KarS § 3001 lg 2 järgi õigeks mõista, kuna tema käitumises pole tuvastatud kuriteo koosseis.
10. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kuna kolleegium mõistis X õigeks temale inkrimineeritud kuriteos, siis hüvitab menetluskulud riik. 15.1 Kaitsja Erki Kergandberg esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 34113,44 eurot valitud kaitsjale maksud tasu. Õigusabikulud moodustavad seonduvalt kaitsja poolt X-le osutatud kaitsega kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ja kohtulikul menetlemisel. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo nr 3-1-1-9911, p-d 9-12). 15.2 Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. 23 Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
11. mai
12. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
13. mai
14. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). 15.3 Riigikohus on aktsepteerinud tunnitasu 150 eurot (ilma käibemaksuta) (nt RKKKo nr 31-1-120-16, p 17, 1-16-6137, p 7) ning samuti on aktsepteerinud teatud juhtudel ka tunnitasu 160 eurot (ilma käibemaksuta) (nt RKKKm nr 1-19-8262). Arvestades elukalliduse kasvu, siis on kolleegiumi hinnangul kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega, s.o 197,76 eurot koos käibemaksuga. Antud juhul ei ole tegemist keskmisest keerukama ega mahuka õigusvaidlusega, mistõttu ei pea kolleegium mõistlikus viimases arves märgitud tunnihinda 200,27 eurot. Kolleegium arvestab kogu õigusabiteenuse tunnihinnaks 197,76 eurot. Kaitsja poolt osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid teatud toimingutele kulutatud aeg on ebamõistlik. 15.4 Kolleegium ei pea põhjendatuks taotluses märgitud ajakulu 36,5 tundi, mis kulus süüdistusaktiga tutvumiseks ja analüüsiks, kaitseakti koostamiseks, ettevalmistamiseks eelistungiks, kaitseks Harju Maakohtus ja ettevalmistamiseks kohtuistungiteks. Arvestades süüdistusakti ja kaitseakti mahtu ning maakohtus toimunud istungi aega ja ettevalmistust selleks, siis ei ole kindlasti põhjendatud ajakulu 36,5 tundi. Kolleegium peab põhjendatud ajakuluks 10,25 tundi. Kolleegium ei pea põhjendatuks ka ajakulu 20 tundi, mis kulus ettevalmistuseks kohtuistungiteks, sh tunnistajate ülekuulamiseks, kommunikatsiooniks kaitselause ja prokuröriga. Tehtud toimingud on kindlasti vajalikud, kuid arvestades märgitud tegevust, siis ei saanud kaitsjal kuluda märgitud toiminguteks rohkem kui 13 tundi. Ettevalmistus kohtuistungiteks 5,5 tundi on nii üldine, et seda ei ole võimalik lugeda põhjendatuks, seda enam, et eelnevalt on kaitsja juba korduvalt ajakulusse märkinud ettevalmistuse kohtuistungiteks. Arvestades asja mahtu ja keerukust ei saanud kaitsja kuluda sellist aega ettevalmistuseks. Seega peab kolleegium põhjendatud ajakuluks 1 tund. Viimasena märgitud ajakulu 59 tundi on ilmselgelt kunstlikult ülepaistutatud, kuna taas ettevalmistus kohtuistungiks, uuritud tõendite analüüsiks ja kohtuvaidluste teeside koostamiseks, taotluse koostamiseks ja prognoositud aeg 06.05 istungi osas ei saanud olla 59 tundi ehk üle 7 tööpäeva. Kolleegium peab märgitud toiminguteks kulutatud mõistlikuks ajaks 21 tundi. Ülejäänud osas loeb ringkonnakohus vandeadvokaat Erki Kergandbergi poolt osutatud õigusteenuse vajalikuks ja põhjendatuks. Seega mõistlik ajakulu 96 tundi ehk 18984,96 eurot (sh käibemaks), mis tuleb Eesti Vabariigilt X kasuks välja mõista.
15. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KarS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab Harju Maakohtu
16. juuni 2022.a otsuse ja teeb uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Nagu eelnevalt märgitud, on KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Süüdistatava X kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandbergi esitas taotluse hüvitada temale apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetoimingute eest kokku ajakulu 23,5 tundi 24 (tunnihind 197,76) ehk 4647,36 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et ka apellatsioonimenetluses on kaitsja menetluskulude hüvitamise taotluses välja toodud toimingud olnud vajalikud ja ka kaitsja tunnitasu on mõistlik, kuid märgitud toimingutele kulunud aeg on ebamõistlikult pikk. Apellatsiooni koostamiseks kulutatud aeg koos teiste märgitud toimingutega on ebamõistlik (kokku 23,5 tundi). Kolleegium osutab sellele, et kaitsja apellatsioon 10 lehel põhineb suures osas juba esimese astme kohtu menetluses vaidlustes esitatud teesidel ning lisatud on seadusemuudatuse sõnastus ja vastuväited maakohtu otsusele. Valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb samuti võtta arvesse, millises ulatuses on argumendid põhjendatud ja millises mitte (Vt RKKKo nr 3-1-1-89-11, p 39.2). Antud asjas osutusid apellatsioonivastuse väited osaliselt põhjendatuks. Arvestades eelmärgitut, loeb kolleegium valitud kaitsja KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks apellatsioonimenetluses kokku 14 tundi, s.o 2768, 64 eurot koos käibemaksuga. Kokku tuleb hüvitada X-le kantud kulud 110 (96 ja 14 tundi) tunni ulatuses, s.o summas 21753,60 eurot koos käibemaksuga.
17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium Harju Maakohtu
18. juuni 2022.a kohtuotsuse täielikult ja teeb uue otsuse. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ 25