KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 20. mai 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-17861 Tsiviilasi Renovum OÜ hagi X ja

) § 168 lg 6 alusel hageja kanda; põhjendatud ei ole kostja I vastuväited, et hageja pidanuks kohtusse pöördumise asemel leppima kostjaga I kokku maksegraafiku või muul viisil ootama rahalise kohustuse täitmist. Kostja I tasus võla hagejale kohtumenetluse ajal, mistõttu jäävad hageja ja kostja I enda kulud

§ 168lg 5 alusel kostja I kanda.

MÄÄRUSKAEBUSED JA NENDE MENETLUS MAAKOHTUS

1. Hageja esitas
2. märtsil 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada kostja II menetluskulude tema kanda jätmise osas (resolutsiooni p 8) ja panna need kostja I kanda. Hageja leiab, et tal puudus kohustus küsida enne kohtusse pöördumist kostja II nõusolekut ühisvara jagamiseks. Lisaks oleks sellise nõusoleku küsimisega kaasnenud risk, et kostjad võõrandavad või koormavad ühisvara viisil, mis välistab hageja nõude rahuldamise. Sellist ohtu maakohus jaatas, rahuldades hagi tagamise taotluse.
3. Kostja I esitas
4. aprillil 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada hageja menetluskulude tema kanda jätmise osas (resolutsiooni p 9). Ta leiab, et maakohus jättis ekslikult tähelepanuta algul rohkemates nõuetes hagi esitamise ja hageja varasema loobumise, mis ei olnud tingitud kostja I poolt nõude rahuldamisest. Lisaks palub kostja I võtta arvesse tema osalist töövõimetust ja rasket majanduslikku olukorda. Kostja II hinnangul on põhjendatud jätta nii tema kui ka hageja kulud kummagi poole enda kanda.
5. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis pooltele võimaluse neile vastata. Kostja II vaidles vastu hageja kaebusele ja hageja omakorda vaidles vastu kostja I kaebusele. Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
6. aprillil
7. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse vaidlustatud osas ning teeb hageja ja kostja II menetluskulude jaotuse kohta uue otsustuse, jättes need kummagi nimetatud poole enda kanda (

§ 667lg 2 esimene lause).

Määruskaebused rahuldatakse ja pooled kannavad igaüks ise oma menetluskulud. 10. Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud määrust ainult hageja ja kostja II menetluskulude jaotuse osas (

§ 659kaudu kohalduv § 651 lg 1).

Ülejäänud sisulised otsustused on jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

11. Hageja kõigi kulude jätmine kostja I kanda pole põhjendatud. Maakohus jättis hagist osaliselt loobumise tõttu korteriomandi osas hagi läbi vaatamata muul põhjusel kui kostja I poolt nõude rahuldamine. Asjakohane on kostja I väide, et hageja nõuded saanuks eeldatavasti rahuldada ühe kinnisasja või isegi kostja I vallasvara arvel. Seetõttu võis kohtusse pöördumine olla kas osaliselt või tervikuna ennatlik. Samas ei saa hagejale ette heita täiesti alusetut kohtusse pöördumist, sest TMS § 14 lg 3 näeb ette õiguskaitsevahendi, mida hageja kasutas. Nii ei saa

§ 168

sätete alusel piisavalt õiglaselt jaotada hageja ja kostja I vahelise vaidluse kulusid. 12. Maakohus hindas ekslikult kostja II avaldusi. Nimelt ei avaldanud nimetatud kostja, et ta oleks olnud nõus kostja I rahalise kohustuse täitmisega ühisvara arvel, st andnud TMS § 14 lg-s 1 märgitud nõusoleku. Kostja I oli nõus ühisvara jagamise ja kostjale I langeva osa arvelt 3

§ 168lg 6 (vrd Riigikohtu 11.

aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 13). 13. Kui

§ 168

sätted ei paku tervikuna piisavalt õiglast menetluskulude jaotust, siis saab kohaldada sama seadustiku § 162 lg 4 (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-5804, p 13). Sama säte kohaldub juhul, kui kostja on hagi õigeks võtnud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-19-5448, p-d 9.4–9.6). Neil ja eelmises kahes punktis märgitud kaalutlustel jätab ringkonnakohus nii hageja kui ka kostja II menetluskulud kummagi nimetatud poole enda kanda. Samal viisil ja alusel jaotuvad kaebemenetluse kulud. Koostoimes maakohtu otsustusega, et kostja I kannab ise oma kulud, tähendab eelnev, et kõik menetluskulud jäävad iga poole enda kanda. Seetõttu pole maakohtul vaja neid enam

§ 177lg 1 p-s 2 sätestatud korras kindlaks määrata.

Ringkonnakohus asendab sellekohase otsustuse vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 11 sedastusega, et menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. 14. Kokkuvõtvalt on mõlemad kaebused sisuliselt edukad, sest hageja vabaneb kostja II kulude hüvitamise kohustusest ja kostja I omakorda ei pea hüvitama hageja kulusid. Hageja kaebuse rahuldamise ulatust ei mõjuta see, et hageja palus kostja II kulud jätta kostja I kanda. 15.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata

§ 178lg 1 esimese lause alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 4