Obsah (5)

§ 396§ 76§ 100§ 101§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Piret Rõuk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Kohtuotsus tehakse teatavaks 30.septembril 2022 Lubja 4 Tall

§ 396

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lõike 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 võib võlausaldaja võlgniku kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. 02.05.2013 krediidilepingu nr 2/05.2013 p-st 1.1 nähtub, et hageja krediidiandjana ja võlgnik krediidisaajana sõlmisid 02.05.2013 krediidilepingu nr 2/05.2013, mille järgi annab hageja võlgnikule krediiti summades, mis vastavad võlgniku kirjalikele taotlustele ja igakordse krediidi andmisel sõlmivad pooled lepingu lisa, mis saab lepingu lahutamatuks osaks ning milles pooled sätestavad krediidisumma ja selle tagastamise graafiku. Krediidilepingu p 5.2 4 kohaselt jõustuvad kõik lepingu muudatused ja lisad pärast nende allakirjutamist mõlema poole poolt allakirjutamise momendist või poolte poolt kirjalikult määratud tähtajal. Seega oli eeltoodud krediidilepingu nr 2/05.2013 puhul tegemist raamlepinguga, millest ei nähtu konkreetsete laenusummade andmine ega laenude tagasimakse tähtajad. Krediidilepingu nr 2/05.2013 punkti 1.3 kohaselt kohustus võlgnik tasuma intressi arvestusega 6,5% aastas.
2. 31.12.2019 sõlmitud krediidilepingu nr 2/05.2013 lisast nr 7 nähtuvalt oli võlgnikul võlgnevus hageja ees 2 695 009,20 eurot ning pooled leppisid kokku, et laen tuleb tagastada mitte hiljem kui 31.12.
3. Kuna kostja vaidlustas antud krediidilepingu lisa ehtsuse ja hageja ei esitanud kohtule lepingu lisa originaaldokumenti, siis jättis kohus tõendi tähelepanuta. Hageja esitatud analoogsest dokumentaalsest tõendist 31.12.2018 krediidilepingu nr 2/05.2013 lisast nr 6 nähtuvalt andis hageja võlgnikule laenu kokku 2 465 870,15 eurot, millest on tagastatud 2036,00 eurot ja intressid moodustavad 247 301,84 eurot. Seega oli krediidilepingu lisa 6 järgi võlgnikul võlgnevus hageja ees 31.12.2018 seisuga 2 680 797,62 eurot ning pooled leppisid kokku, et laen tuleb tagastada mitte hiljem kui 31.12.
4. SEB pangatehingute väljavõttega perioodidel 01.05.2013-31.12.2016, millest nähtuvalt on hageja teinud krediidilepingu alusel võlgnikule pangaülekandeid ja võlgnik on teinud krediidilepingu alusel osalisi tagasimakseid, loeb kohus tõendatuks, et hagejal on võlgniku pangakontole ajavahemikul 02.05.2013 – 31.12.2018 ülekantud rahasummade saldo on kokku 2 429 190,15 eurot. Kohus on seisukohal, et 02.05.2013 krediidilepinguga nr 2/05.2013, 31.12.2018 krediidilepingu nr 2/05.2013 lisaga nr 6 ja SEB pangatehingute väljavõttega perioodidel 01.05.2013-31.12.2016, loeb kohus kogumis tõendatuks hagiavalduses toodud asjaolu, et hageja on andnud võlgnikule laenu ja võlgnikul on laenust tagastamata kokku 2 427 670,69 eurot. Kuna ajavahemikus 02.05.2013 kuni 31.12.2018 antud laenu tagastamise tähtajaks on kokku lepitud 31.12.2020, siis ei ole hageja nõuded TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Seega kuulub hageja põhinõue 2 427 670,69 eurot tunnustamisele.
5. Laenulepingute puudumise tõttu on ebaselged laenu andmise perioodid, tagasimakse tähtajad ja intressi arvestamise perioodid, mille eest on hageja intressi arvestanud. Kuna pangakontode ülekannete ja hageja raamatupidamise õiendi võrdlemisel ei lange raamatupidamise õiendis toodud summad osaliselt pangakontode ülekannete ja laenude tagastamisega kokku, siis jääb intresside arvestus ebaselgeks ja intressinõue 277 949,89 eurot tuleb jätta täies ulatuses tunnustamata.
6. Kohtule esitatud maksekorraldustest nähtuvalt on I. G. 13.09.2018 kandnud võlgniku arveldusarvele üle summa 43 000 eurot selgitusega laenu leping 13.09.2018, 15.11.2018 summa 50 000 eurot selgitusega laenu leping 13.11.2018, 06.12.2018 summa 115 000 eurot selgitusega laenu leping 04.12.2018, 12.12.2018 summa 125 000 eurot selgitusega laenu leping 11.12.2018; 03.01.2019 summa 136 000 eurot selgitusega laenu leping 03.01.2019, 30.01.2019 summa 115 000 eurot selgitusega laenu leping 29.01.2019 ja 06.03.2020 summaga 76 000 eurot.
7. 09.10.2020.a nõudeõiguse loovutamise lepingust nähtuvalt sõlmisid I. G. ja hageja 09.10.2020.a nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille alusel loovutas I. G. oma laenulepingutest tulenevad nõuded hagejale. Seega saab kohus nõudeõiguse loovutamise lepinguga, maksekorralduste selgitustega ja ülekantud summadega kogumis lugeda 5 tõendatuks, et I. G. andis võlgnikule laenu kokku 660 000 eurot, mis kuulub tunnustamisele. Kuivõrd kohus jättis võõrkeelsed laenulepingud tõlgete esitamata jätmise tõttu tähelepanuta, siis on hageja intressinõue täies ulatuses põhjendamata ja tõendamata ja tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata.
8. PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 93 lg 1 sätestab, et võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast.
9. Eelnevast tulenevalt kuulub hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses II rahuldamisjärgu nõudena tunnustamisele kokku summas 3 087 670,69 eurot.
10. Kostja vastuväited, et hageja antud rahasummad ei olnud laen vaid investeeringud võlgniku majandustegevusse või antud muudel alustel, on tõendamata ja vastuolus kohtule esitatud tõenditega, s.o hageja ja võlgniku vahel 2013.a sõlmitud krediidilepinguga ja pangaülekannete selgitustega, millest nähtuvalt oli tegemist laenusummade ülekandmisega ja tagastamisega. Laenu andmist ei välista tagatise mitteandmine ega ka võlgniku poolt laenude ulatuslik tagastamata jätmine. Asjaolu, et hageja
11. aasta majandusaasta aruande kohaselt on nõudest võlgniku vastu
12. aastal ära öeldud, ei tähenda, et võlga ei oleks, sest majandusaasta aruanne ei ole krediidilepingu dokumendiks. Menetluskulude jaotus
13. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna kohus rahuldas hagi ja tunnustas nõuet ümardatult 90% ulatuses, siis tuleb jätta hagimenetluse kulud hageja kanda 10% ulatuses ja kostja kanda 90% ulatuses.
14. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et antud asjas on otstarbekas menetluskulud kindlaks määrata pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/ 6