) § 557 lg 21, lg 2 p 3 ja p 4 alusel. Eestkostjale kuulus nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus. Kohus kohustas eestkostjat esitama kohtule iga-aastaseid aruandeid (
Lisaks piiras kohus PKS § 143 lg 3 ja lg 31 alusel vanemate suhtlusõigust lapse suhtes ning lubs neil vahetult suhelda lapsega üksnes eestkostja nõusolekul ja kooskõlastades kohtumiste ajad eestkostjaga. Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Vanemad polnud täiel määral ja vastutustundlikult täitnud vanema kohustusi tütre ees. Kohtu jaoks olid usutavad eestkosteasutuse poolt avaldatud materjalid perega läbiviidud juhtumikirjelduses toodud vanemate poolt last ohustavate tegevuste ja/või tegemata jätmiste kohta, mis kogumis tõendasid, et lapse eest varasemalt tavapärasel määral ei hoolitsetud. Iirimaal läbiviidud hindamise käigus oli selgunud mõlema vanemapoolne lapse füüsiline ja emotsionaalne väärkohtlemine ning pikaajaline ulatuslik hooletusse jätmine. Ema oli alkoholisõltlane, kes keeldus probleemi tunnistamast ja ravist, jättes süstemaatiliselt lapse hooletusse ja nälga. Ema karistas tütart füüsiliselt, seadis oma arulageda käitumise ja naudingud lapse kasvatamisest ettepoole. Isa karistas last füüsiliselt, last ei kasvatanud, tütre elu mitte mingisugusel kujul ei korraldanud, oli emotsionaalselt ja füüsiliselt lapse jaoks kadunud. Kumbki vanem ei täitnud adekvaatselt ja piisavalt lapse ülalpidamiskohustust, ohustades seeläbi lapse varalisi huve ning seades ohtu tütre igapäevase toimetuleku. Vanemad eitasid kõike, väites, et ametnikud valetasid. Puudus alus arvata, et Iirimaal perega tegelenud lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad oleksid fabritseerinud süüdistusi vanemate suhtes. Polnud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks pere hindamiskokkuvõte ei oleks usaldusväärne. Lapsele määratud esindaja vestlusest tüdrukuga selgus, et laps tahtis elada vanaema ja vanaisaga Eestis. Koos vanematega koliti pidevalt, lasteaias ta ei käinud, koolis (kool algas Iirimaal alates viiendast eluaastast) ei käinud, kuna pidevalt koliti uude kohta. Ema oli tihti purjus, poest osteti õlut ja krõpse ning poe juures kohtus ema võõraste purjus onudega, kes tulid nende koju. Kodu oli väga must, ema süüa ei teinud. Ema valetas, et ei joo rohkem ja ei jäta last üksi. Ema oli olnud ka vägivaldne ja last löönud. Laps polnud isa pikka aega näinud ja arvas, et isa oli kadunud. Ka isa oli last löönud ja talle haiget teinud. Tüdruk oli käinud naabrite juures süüa palumas. Laps rääkis, et tema kodu on vanavanemate juures Mustamäel ja vanemate juurde tagasi minna ta ei tahtnud. Ka Inglismaal elava isapoolse vanaisa juurde minna ei tahtnud. Vanaema ja vanaisa juures oli hea ja kerge olla ning ei pidanud muretsema ega kartma. Kohus ei näinud vanaemapoolset manipuleerimist ega tüdrukule sõnade suhu panemist nagu väitis ema. Tüdruku poolt räägitut toetas Iirimaa lastekaitse kogutud tõendid, pere kohta antud hinnang ja samuti avaldaja poolt väljaselgitatu. Vanemate käitumisest (ema tööl ei käinud, kuritarvitas alkoholi ka lapse nähes, oli joobes olles vägivaldne, harrastas lühiajalisi suhteid võõraste meestega, oli lapse nähes seksuaalvahekorras, isa kadus pikkadeks perioodideks (isa sõnal tegeles ta oma ettevõttega, lastekaitse ameti kokkuvõtte kohaselt lasus isal kahtlustus narkokuritegudes, kuid tõendeid selle kohta ei esitatud), isal esines samuti vägivaldseid episoode lapse suhtes, vanemad tülitsesid ja see hirmutas last, tütar oli tihti järelevalveta ja söömata, vanemaid polnud lapse jaoks olemas ning pidevalt vahetati elukohti) tulenevalt tuli ära hoida edasist lapse huvide kahjustamist. Vanemad polnud võimelised võimaldama tütrele igapäevast hoolitsemist ning elukorralduses stabiilsust ega otsustama nii enda kui lapsega seonduvaid küsimusi, mis tagaksid lapse heaolu, turvalisuse ja tervise. Sisuliselt oli laps vanemate poolt hooletusse jäetud, mis aga ohustas lapse kehalist ja vaimset heaolu. Seega esines reaalne oht lapse huvidele ning see omakorda tingis vajaduse lapse 4 vanematelt hooldusõiguse äravõtmiseks. Teiste, vanema õigusi vähem piiravate abinõude abil polnud võimalik kõrvalda ohtu lapse heaolule, tervisele ja turvalisusele. Varasemad abinõud positiivset tulemust ei toonud. Vanemate elus oli varasemalt selliseid momente, mil nad oleks pidanud tegema järeldusi oma käitumisest. Avaldaja oli samas küsimuses pöördunud kohtu poole ka varem (04.07.2019 avaldus tsiviilasjas nr 2-19-10106). Avalduse aluseks oli tookord samuti lapse pikaajaline hooletusse jätmine vanemate poolt. Isa tõi lapse vanaema juurde, selgitamata, millal lapsele järele tuleb ja millistest vahenditest vanavanemad lapse kulusid kannavad. Laps viibis vanaema juures 3,5 kuud ja sel ajal ei tundnud vanemad lapse vastu huvi. Laps viibis vanaema juures seaduslike esindajateta, vanemliku hoolitsuseta ja ülalpidamiseta ligi 4 kuud. Kuivõrd lapse tervise, elukoha, hariduse (lasteaed) küsimused vajasid korraldamist, vajas laps seaduslikku esindajat ja hooldajat Eestis. Kuivõrd ema tuli etteteatamata Eestisse, võttis lasteaiast lapse ja sõitis Iirimaale, siis võeti avaldus tagasi põhjusel, et laps ei viibinud enam Eesti Vabariigi territooriumil. Vaatamata kõikidele nendele hetkedele, mil mõistlik isik teeks järeldusi oma varasema käitumise kohta, et vältida sarnase olukorra kordumist tulevikus, vanemad eelmisest korrast järeldusi ei teinud ja jätkasid oma tavapärast, enda huvidest ja heaolust lähtuvat ning lapsevanematele sobimatut elustiili. Vanemad seadsid enda huvid esikohale ja lapse omast kõrgemale. Lapse heaolu oli ohustatud pikka aega ja olukorra muutumine paremuse poole polnud usutav. Ema väited, et ta pöördub abi saamiseks kliinikusse ja oli valmis muutma oma käitumist ja elustiili, olid paljasõnalised, arvestades tema varasemat käitumist. Ema oli ka varem seda lubanud, kuid ei täitnud oma lubadusi ning oli viimati sotsiaaltöötajatele öelnud, et ei kavatse võõrutusravile minna. Polnud teada, kas ema oli alkoholi võõrutusravil osalenud. Kui ema elas Iirimaal, siis tuli omaks võtta selle riigi kombed ja mitte rikkuda riigis kehtestatud reegleid ja seadusi. Ema oli nõus, et anda hooldusõigus isale, kuid kohtu veendumuse kohaselt polnud see lapse huvidega kooskõlas. Isa väited, et tema pikaaegne eemalviibimine oli seotud raske töö tegemisega oma äri alustamisel, ei veennud kohut, et isa oleks teostanud ja suuteline edaspidi teostama lapse parimatele huvidele vastavat hooldusõigust. Lapsevanematel lasus kohustus teenida elatist ja pakkuda ülalpidamist ka lapsele, kuid selle käigus ei tohi jätta last hoolitsuseta ega pikkadeks perioodideks ilma vanemata. Olenemata asjaolust, et lapsele oli väidetavalt võetud lapsehoidja, ei muutnud fakti, et laps viibis korduvalt järelevalveta kodust väljas ja sattus olukorda, kus lapse edasiste huvide kahjustamise vältimiseks pidid naabrid sekkuma ning teavitama vastavaid institutsioone. Lapsevanem oli see, kes pidi oma lapse jaoks alati olemas olema, tagama lapse turvalisuse ja heaolu, olema alati kättesaadav nii lapsele, kui ka korrakaitse- ja lastekaitseorganitele. Kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite kohaselt isa seda ei olnud. Isa plaan kolida oma isa juurde Londonisse, et alustada pereettevõttega seal ja pakkuda lapsele turvalist kodu, oli kohtu arvates otsitud abinõu, et isale hooldusõigus alles jääks. Isal oli teadlik pere suhtes käimasolevast menetlusest ja oleks pidanud vastavad sammud lapse heaolu tagamiseks tegema juba varasemalt. 23.11.2020 toimus ohutusplaani koosolek, kus lapse isa tegi järgnevad kokkulepped sotsiaaltöö osakonnaga: tagada lapsele vajalik hool ja tagada, et lapse vajadused oleksid tõstetud esikohale. Isa lubas jälgida lapse ja ema vahelist suhtlust ning lubas, et ei lase tütrel puutuda kokku ema alkoholi liigtarvitamisega ning lubas olla ainus lapse hooldaja. Vanaema lubas Iirimaal aidata kuni tema minekuni 20.12.2020 tagasi Eestisse. Isa oli aga kadunud alates 29.11.2020 ning sellega rikkus ohutusplaani kokkuleppeid. See omakorda näitas, et isa prioriteedid polnud paigas ning oma tegevuste planeerimisel lähtus ta iseendast ja eelkõige oma vajadustest, jättes tahaplaanile lapse huvid, turvatunde ja kaitstuse. Vanematel puudusid igasugused vanemlikud ressursid mõista lapse vajadusi ega oma kohustusi nende tagamisel, lapse eest hoolitsemisel ja vanemliku vastutuse võtmisel. Vanematel puudus 5 tahe hoolitseda lapse eest. Laps oli järjepidevas emotsionaalses, vaimses ja füüsilises hooletuses. Vanemad kuritarvitasid oma käitumisega hooldusõigust. Hooldusõiguse äravõtmata jätmisel satuks tüdruk tagasi võõrasse keele- ja kultuuriruumi ning keskkonda, kus puudus toetav lähivõrgustik ning teda ähvardas hooldusperesse paigutamise oht. Kohus ei pidanud lapse huvidega kooskõlas olevaks lapse tagasisaatmist tema bioloogiliste vanemate juurde. Lapse parimates huvides oli määrata lapse eestkostjaks tema vanaema, kes oli selleks andud oma nõusoleku. Lapse elu jätkuks praeguses elukohas, lapsele tuttavas keskkonnas ja sama perekonna keskel ning tema igapäevarutiinid ei muutuks. Vanaema hoolitses tüdruku eest ja tagas tema heaolu ja pakkus turvatunnet ajal, mil vanemad jätsid lapse hooleta. Vanaema ja ka vanaema abikaasa olid pühendunud lapse igakülgsele toetamisele ja arendamisele. Ka laps ise soovis sellist elukorraldust. Avalduses, selle lisades ja menetlusosaliste ärakuulamisel kirjeldatud asjaolud andsid alust arvata, et vanemate suhtlemist lapsega tuleb vähemalt hetkel oluliselt piirata. Lapsel peab olema õigus suhelda oma vanematega. Seda aga vaid siis, kui laps ise suhelda soovib ja suhtlemiseks on tagatud keskkond, mis ei tekita lapses hirmu vanemate võimaliku last kahjustava käitumise ees. Lapsega suhtlemine pidi toimuma kontrollitud keskkonnas, kus oli tagatud lapse heaolu ja turvalisus. Vanemate määruskaebus 8. Vanemad palusid tühistada maakohtu määruse täies ulatuses ja teha uue määruse, millega anda isale hooldusõigus lapse üle. Maakohtu lahend polnud õiguspärane ja selle põhjendused ei olnud selgesti jälgitavad. Lisaks ei võtnud kohus seisukohta kõikide tõendite osas ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvestanud. Kohtutoimikus polnud otseseid tõendid esitatud, et isa jättis faktiliselt pikaajaliselt oma lapse ilma vanemliku hoolitsuseta, adekvaatse eestkosteta ja tähelepanuta, seades sellega ohtu lapse füüsilise ja vaimse heaolu, arengu, elu ja tervise. Kaebajatele jäi arusaamatuks, millise dokumentide alusel maakohus jõudis sellisele järeldusele. Samuti polnud tõendeid, et politsei esitas süüdistuse isale uimastite eest või et isa oli uurimise all või et ta oli varasemalt karistatud. Iirimaa ametnikud ei võtnud hooldusõigust ära mõlemalt vanemalt. Kui ühelt vanemalt võetakse hooldusõigus ära, siis teine vanem hooldab last. Lapsel läks Iirimaal hästi ja ta käis koolis. Seda kinnitasid ka lapsehoidjad ja kool. Lisaks oli isa pere võimeline toetama lapse kasvatamist. Laps oli toidetud, ta polnud üksi ja tal olid olemas kõik vajalikud riided ning tagatud oli tasuta arstiabi ja tasuta haridus. Vanaema oli töötukassas arvel ja tal puudus sissetulek. Vanaema elas vabaabielus mehega, kellel samuti polnud püsivat sissetulekut. Oli ebaselge, millisest ohust avaldaja rääkis, kui isal oli alaline elukoht, stabiilne töökoht, laps õppis koolis inglise keeles ja pidi minema teise klassi ja õppima oma emakeeles. Toimikus puudusid tõendid, et last ähvardas oht Iirimaal. Isa kavatses kolida koos lapsega elama Suurbritanniasse oma vanemate juurde. Seal oli lapsele eluks kõik vajalik tagatud. Ka ema nõustus, et laps peaks elama vähemalt ühe päris vanemaga. Puudusid tõendid ka selle kohta, et laps hakkab kannatama psühholoogiliselt ja füüsiliselt. Kõik avaldaja põhjendused, miks isalt tuli hooldusõigus ära võtta, olid paljasõnalised ja tõendamata. Avaldaja ei käitunud lapse huvides. Tütrel oli tagatud võimalus suhelda vanaemaga. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik 9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. 10. Avaldaja, vanaema ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 6 11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle
Ringkonnakohtu põhjendused 12. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt
lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määrusega ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes
Ringkonnakohus võtab määruskaebemenetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde
Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi last kasvatada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas avalduse õigesti ja piiras vanemate hooldusõigust, määras eestkostjaks vanaema ning lapse ja vanemate vahel suhtluskorra. Vanemate hooldusõiguse piiramine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgem kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul maakohtule diskretsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu hinnangul ette heidetav ei ole. Kohus lähtus lapse huvidest. Maakohtu otsustuse kujunemine on järgitav ja arusaadav, kohus hindas esitatud tõendeid nende kogumis ja oli lahendit piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohtu poolt vastuvõetud tõendid ja määruskaebuses esitatud seisukohad ei muuda maakohtu määruse seisukohti, pigem kordavad neid ja annavad ringkonnakohtule veendumuse jätta maakohtu määrus muutmata. Kohus viis nõuetekohaselt läbi menetluse, hindas tõendeid vastavalt seaduses kehtestatud reeglitele ning ei rikkunud menetlus- ega materiaalõigust. Tulenevalt
lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 7 esimene lause sätestab, et kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid.
lg 2 teise lause näeb ette, et hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 lähtuma lapse huvidest. Maakohus leidis, et vanemate poolt esitatud tõendid ei veena kohut, et vanemad olid vastutustundlikud lapsevanemad ja suudavad seda olla ka edaspidi, teostada kohast hooldusõigust, ega kaalu ka üles kahe riigi lastekaitse- ja sotsiaalametnike poolt perega tegelemise käigus väljaselgitatut ja kogutud tõendeid (määruse p 17.). Määruskaebuse etteheited, et kohus ei hinnanud kõiki tõendeid, on väär. Samuti märkis maakohus, et tõendeid selle kohta, et isa kahtlustati narkokuritegudes, kohtule ei esitatud (määruse p 13.). Seega pole menetluses leidnud tuvastamist isa seos võimalikke kuritegudega ja kohus polnud sellest ka oma otsustuses lähtunud. Maakohus tuvastas Iirimaa lastekaitse raportite põhjal, et laps, elades koos mõlema vanemaga, oli jäetud hooletusse, adekvaatse eestkosteta ja tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustub, et vanemad pole esitanud selliseid asjaolusid ja tõendeid, mis lükkaksid lastekaitse tuvastatu ümber. Lisaks tuvastas maakohus, et lapse avaldatu ühtis Iirimaa lastekaitse poolt tuvastatuga ja avaldaja poolt väljaselgitatuga. Maakohus on tulenevalt uurimispõhimõttest kõik olulised ajaolud, mis olid vajalikud avalduse lahendamiseks, tuvastanud. Määruskaebuse väited, et lapsel oli Iirimaal kõik hästi, ei vasta tegelikkusele. Iirimaa lastekaitseasutus andis selgelt mõista, et kui laps peaks vanematega Iirimaale naasma, siis ootab last ees perest eemaldamine ja paigutamine hooldusperre. Tegemist on selge märgiga, et lapse elukorraldus Iirimaal ei olnud selline nagu vanemad üritasid näidata ja last ähvardas oht Iirimaal. Pelgalt sellest, et laps oli 7 riides ja talle oli tagatud tasuda arstiabi ja haridus ei piisa, et lapse elukorraldus vastaks lapse huvidele. Lapse kasvatamine ja hoolitsemine hõlmab endas ja eeldab vanematelt palju enamat kui eeltoodu. Fikseeritud olid juhtumid, et laps käis naabrite juures süüa küsimas, kuna ta oli väga näljane. Seda avaldas ka laps ise. Laps elas Iirimaal koos vanematega, kuid vanemad ei olnud koos. Kuigi isa andis mõista, et ta ei aktsepteeri ema käitumist, siis polnud isa midagi teinud, et olukorda muuta ja parandada. Lisaks oli fikseeritud, et isa oli kadunud ja politsei otsis teda. Isa oli Iirimaa lastekaitsele lubanud olukorda parandada ja tegeleda probleemidega, kuid ta ei võtnud midagi ette. Ka praeguseks ajaks ei ole isa sisuliselt midagi ette võtnud olukorra parandamiseks. Seda pole teinud ka ema. Sisuliselt ei ole isa ega ka ema lapsega tegelenud ja neid polnud lapse jaoks emotsionaalselt ega füüsiliselt olemas, kui laps seda vajas. Ka tüdruk ise avaldas menetluses, et ta arvas, et isa oli kadunud. Kohus märgib, et vanemad peavad oma elu ja tööl käimised korraldama selliselt, et lapse huve ei kahjustada. Isa väited, et ta tegeles töötamisega, ei õigusta isa suhtumist lapse kasvatamisse ja hoolitsemisse. Seda enam, et isa oli teadlik ema probleemidest. Isa poolt väidetu temapoolsest lapse eest hoolitsemisest oli paljasõnaline, tegelikkuses nähtus, et isa last ei kasvatanud, sellest ei huvitunud ja tütre elu mitte mingilgi kujul ei korraldanud. Arvestades eeltoodut, pole isa väited tõsiseltvõetavad, et tütre hooldusõigus peaks jääma talle. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nii isa kui ka ema ei mõista lapse vajadusi, nad on jätnud pikemat aega lapse hooletusse ja kuritarvitanud hooldusõigust. Lisaks tuleb arvestada, et laps ise soovis elada vanaemaga Tallinnas, mitte ema ega isaga välismaal. Praegusel juhul puudub alus arvata, et Londonisse kolimisel isa perekonna juurde isa suhtumine ja käitumine lapsesse muutub ning ta asub täitma vanemakohustusi nõuetekohaselt ja eeskujulikult ning tegema vajadusel rahumeelset koostööd lastekaitsega. Siia maani isa ei näe oma käitumises probleeme. Kuigi vanemad on rääkinud oma plaanidest kolida Londonisse, siis praeguseks pole seda tehtud. Kohtule pole ka teada, kas ja millal need plaanid realiseeruvad. Pelgalt teise elukohta kolimine ei lahenda olemasolevaid probleeme ja vanemate suhtumist nendesse. Kuivõrd lapse hooletusse jätmine toimus pikema perioodi vältel, siis oli vanematel korduvalt võimalik midagi ette võtta, kuid seda kumbki vanem ei teinud. Seega nähtub, et kõik maakohtu järeldused on õiged. Maakohus tuvastas õigesti, et vanaema oli võimeline eestkostja ülesandeid täitma. Menetluses pole leidnud tuvastamist asjaolusid, mis annaks alust vastupidist väita. Samuti käis vanaema tööl ja teenis sissetulekut. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda vanemate armastuses tütre suhtes. Siiski ei ole see käesoleval juhul piisavaks aluseks määruskaebuse rahuldamiseks, kuna on selge, et vanemad ei ole suutelised tütart kasvatama ja tema eest hoolitsema määral, mis välistaks vanematega koos (või kummagi vanemaga eraldi) elades lapse heaolu ohtu sattumise. Vanemad ei täitnud hooldusõigusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning kahjustasid oma tegevuse ja tegevusetusega suurel määral lapse huve. Maakohus leidis, et eksisteeris reaalne oht, et lapse huve kahjustav tegevus jätkub ka edaspidi ja ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Ringkonnakohtu hinnangul on vanemate arusaamisvõime lapse heaolu ja tema arenguks vajalikest elutingimustest ebapiisav ning vanem ei ole ka määruskaebusmenetluses suutnud kohut veenda, et ema või isa oleksid võimelised last kasvatama nii, et lapse heaolu ei oleks ühe vanemaga koos elades ohustatud. Maakohus leidis õigesti, et vanemad ei ole oma käitumismustrit aastatega muutnud, mistõttu on piisav alus eeldada, et kumbki vanem ei suuda jätkuvalt tagada tütre kasvamiseks ja arenguks vajalikke tingimusi ning tütre huvisid esikohale seada. Pärast lapse elama asumist vanaema juurde ning tema elukorralduse muutmist on laps rahulolev ja õnnelik. Ta saab käia huviringides, trennides ja reisimas. Ta teab, et ta saab alati loota vanavanematele, kes hoolitsevad igapäevaselt tema eest. Määruskaebus ei sisaldanud mingeid selliseid asjaolusid, mille tõttu maakohtu lahendi peaks tühistama. Avalduse rahuldamine maakohtu poolt oli põhjendatud ja puudub alus selle tühistamiseks. 8 13. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda
lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt
14.
(allkirjastatud digitaalselt) 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.