Obsah (13)

§ 230§ 654§ 439§ 4§ 363§ 436§ 5§ 173§ 162§ 178§ 175§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Reena Nieländer Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja maakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Hagejate ühine apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostjate vastuapellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

1. Praeguses asjas nõuavad hagejad kostjatelt tasu selle eest, et väidetavalt kasutavad kostjad õigusliku aluseta nende kinnisasjal asuvat Hunditubaka teed. Hagejad tõid välja, et neil ei ole 7 kostjatega juurdepääsu kohta kokkuleppeid. Kuna kostjad kasutavad võõral kinnisasjal asuvat teed, võib hagejatel olla nende vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi (vt Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14722/50, p 12). Sellise nõude eeldusteks on, et isik paneb toime teisele isikule kuuluva omandi rikkumise, see toimub ilma õigustatud isiku nõusolekuta ning et rikkuja on selle tulemusena rikastunud. Hagejate hüvitise nõue koosneb: Hunditubaka tee maksumusest 76 740 eurot, tee ehitamise maksumusest 150 154,80 eurot ja projekteerimiskulust 11 681,55 eurot. Hagejad leiavad, et kostjad peavad hüvitama pool nimetatud kulutustest ning nad on hagejate suhtes solidaarvõlgnikud.
4. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas Hunditubaka tee on eratee või avalikult kasutatav tee, kas hagejatel on õigus nõuda kostjatelt kasutuseeliseid ning kas kostjad on solidaarvõlgnikud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kuidas määrata „rikkumise teel saadu“ harilikku väärtust.
5. Kostja I on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et tema oma kinnistule juurdepääsuks Hunditubaka teed perioodil
6. mai 2020 kuni
7. a mai ei kasutanud. Maakohus leidis, et kostja kasutas vaidlusalusel perioodil teed. Kolleegium maakohtuga ei nõustu ning leiab, et kostja I suhtes tuleb jätta hagi rahuldamata, sest kostja I hagejate õigusi ei riku. Nõude eeldusi peavad

§ 230lg 1 järgi tõendama hagejad.

Hagejad esitasid oma väite tõendamiseks

1. a jaanuaris tehtud fotod, millest nähtub Hunditubaka teelt viivad sõidukite jäljed kostja I kinnistule (kd II, tl 11–27). Seda, et kostja I enam teed ei kasuta, tõendavad maakohtu hinnangul samuti fotod, millest nähtub, et teelt on kinnistule sissepääs suletud (kd II, tl 128–129). Kolleegiumi hinnangul ei saa
2. a jaanuaris tehtud fotodest järeldada, et kostja I kasutab oma kinnistule juurdepääsuks Hunditubaka teed. Kostja I selgitas, et kasutab kinnistule juurdepääsuks Vabaõhukooli teed. Tulenevalt kohtule esitatud plaanist piirneb kostjale I kuuluv kinnistu Vabaõhukooli teega (kd I, tl 17 pöördel). Kolleegiumi hinnangul ei saa hagejate nõude eeldust – omandi rikkumine – lugeda tõendatuks üksnes fotodega. Fotod ei tõenda, et teed on juurdepääsuks kasutanud kostja I või tema kinnistule sõitnud kolmandad isikud. Paaril korral teelt läbisõitmine seda püsivalt kasutamata ei tekita üldjuhul VÕS § 1037 alusel nõuet, sest sellega ei kaasne rikkuja rikastumist.
3. Kostjate II – VI nõude rahuldamise eeldusena tuleb tuvastada, kas Hunditubaka tee näol on tegemist avalikult kasutatava teega. Kui tegemist on erateega, võib seda kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. 13.
4. Maakohus leidis, et Hunditubaka tee ei ole avalikult kasutatav tee ning kostjad kasutavad seda hagejate nõusolekuta. Kolleegium nõustub maakohtuga. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud EhS-i ja AÕS-i asjakohaseid sätteid. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi

§ 654lg 6 mõttes ning neid ei korda.

Avalikult kasutatav tee on riigitee, kohalik tee ja avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides (EhS § 92 lg 5). EhS § 94 lg 1 järgi määrab eratee avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik omavalitsus. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et eratee muutub avalikult kasutatavaks teeks siis, kui kohaliku omavalitsuse volikogu seab kinnistule esmalt sundvalduse ja seejärel teeb otsuse eratee avalikult kasutatavaks määramise kohta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-16, p 15). 13.
3. Kostjate apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on kostjate III – VI väiteid, mis omavad vaidlusaluse asjaolu tuvastamisel tähtsust, piisavas ulatuses käsitlenud. Kostjad ei saanud eeldada, et tegemist on avalikult kasutatava teega, sest teele olid paigaldatud vastavad liikluskorraldusvahendid (kd II, 8 tl 28 ja pöördel). Vaikiva kokkuleppe olemasolu, mis annaks kostjatele õigusliku aluse tee kasutamiseks, esitatud asjaoludest järeldada ei saa.
4. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohtuotsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ning asunud hagejate nõuet ise sisustama.

§ 439

järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Rikkudes küll

§ 439, ei ole maakohus rikkunud menetluse käigus selgitamiskohustust (vt maakohtu 3.

veebruari

1. a määruse p 6 ja
2. aprilli
3. a selgituskiri, milles juhib maakohus poolte tähelepanu kasutuseelise suuruse määramise lähtekohtadele ja kohtupraktikale; kd II, tl 56–57 pöördel; 66– 67 pöördel).

§ 4

lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme, st hageja määrab nii hagi eseme kui ka aluse ning kohtul ei ole kohustust teda selles osas abistada (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10050/23, p 11).
3. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hagejad ei nõua kostjatelt rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist, vaid asja omandamise ja väljaehitamise kulusid, mida VÕS § 1037 alusel ega ka muul õiguslikul alusel praeguses asjas esitatud asjaoludel tee kasutamise eest nõuda ei saa, sest asja kasutamise tulemusena omandab seda kasutanud isik üldjuhul kasutuseelise. 15.
4. Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese

§ 363

lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset.

§ 436

lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei ole kohus rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5086/52, p 13;
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 12.2;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-141-15, p 18). 15.
7. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20.

juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-57-11, p 40).

§ 436

lg-te 2, 4 ja 7 järgi saab kohus esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (vt Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). Kuigi kohus peab tulenevalt

§ 436

lg-st 7 ja § 438 lg 1 esimesest lausest pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerima, ei tähenda see, et kohus peaks kontrollima hageja nõuet nendel õiguslikel alustel, mille alusel ei ole menetlusosalised nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid kohtu ette toonud (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-184181/75, p 15;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587/69, p 11). 15.
5. Hagejad nõudsid kostjatelt hüvitis ühekordse summana. Tuginedes asjatundja HS arvamusele (ekspertarvamus nr 12-21 HS; kd II, tl 88–101) jäid hagejad selle juurde, et neil on kasutuseeliste hüvitisena võimalik kostjatelt nõuda kinnistu ostuhinda ja tee väljaehitamise kulusid (vt maakohtu
6. detsembri
7. a istungi protokoll; kd III, tl 6, ajamärk 00:52:32). Asjatundja HS arvamuses on lähtutud asja turuväärtusest, s.o 260 000 eurot, mis asjatundja arvamuse kohaselt loetakse kasutuseelise väärtuseks. Kolleegium leiab, et kinnisasjade puhul tuleb kasutuseelise määramisel lähtuda kinnisasja eeldatavast üüritulust, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha (seega ei jagata asja soetusmaksumust asja eeldatava kasutuseaga). Riigikohus on juurdepääsuna kasutamise eest tasu määramisel leidnud, et kinnisasja omanikul on õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (vt Riigikohtu
8. oktoobri
9. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 18). Kasutuseelise 9 suuruse määramisel võetakse hindamise aluseks kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 19). 15.
10. Kuigi hagejatele pidid olema kasutuseelise suuruse määramise lähtekohad teada, siis nad sellist nõuet kohtule ei esitanud. Kolleegiumi hinnangul ei saanud maakohus ilma hageja nõudeta välja mõista kasutuseeliste hüvitise maa-ala jääkasendusmaksumuse alusel igakuise maksena kuni kohtuotsuse tegemise ajani (asjatundja RL arvamus; kd II, tl 159–163). Lisaks märgib kolleegium, et ka maa-ala jääkasendusmaksumuse alusel hüvitise määramine ei ole kooskõlas kasutuseelise suuruse määramise põhimõtetega (see ei tulene eeldatavast keskmisest üürihinnast vaid kinnistu turuväärtusest). Kuna hagejad ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta, tuleb hagi jätta rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu pole võimalik rahuldada ka viivise nõuet. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11. Kuna maakohtu otsus tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas

§ 173

lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. 17. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium

§ 162

lg-st 1, § 165 lg-st 1 ja § 171 lgst 1, jättes maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Iga hageja on esitanud kostjate vastu eraldi nõude, mistõttu ei vastuta nad kostjate menetluskulude eest solidaarselt. Apellatsiooniastmes on kostjad vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas. Kostjad on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kõik menetluskulud hagejate kanda ning rahuldada menetluskulude kindlaksmääramise avaldused. Arvestades sellega, et pooled ei ole kulude vaidlustamisel sisulisi väiteid esitanud, ei ole kulusid

§ 178lg 4 kohaldamiseks tekkinud.

18. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab

§ 175

lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Seega jääb ilmselgete eksimuste puudumisel kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. 18.
3. Maakohtus on kostja I palunud hagejatelt välja mõista lepingulise esindaja kulu 5600 eurot. Maakohus pidas kostja I kulutusi õigusabile põhjendatuks ja vajalikuks 3815 euro ulatuses. Maakohtus on kostja II palunud hagejatelt välja mõista lepingulise esindaja ja dokumentaalsete tõendite saamise kulud kokku 8217 eurot. Maakohus pidas kostja II kulutusi põhjendatuks ja vajalikuks 6381 euro ulatuses. 10 Maakohtus on kostjad III – VI palunud hagejatelt välja mõista lepingulise esindaja kulu 3312 eurot. Maakohus pidas kostjate III – VI kulutusi õigusabile põhjendatuks ja vajalikuks 2764,10 euro ulatuses. 18.
4. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

§ 175

lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kontrollinud toimiku materjalidele tuginedes kostjate lepinguliste esindajate toimingute ja neile kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust ning kolleegiumil ei ole alust ümber hinnata maakohtu diskretsiooniotsust. Seejuures vähendas maakohus kostjate õigusabikulusid, mis maakohtu hinnangul ei olnud põhjendatud ja vajalikus. Kostjad ei ole esitanud sisulisi väiteid selle kohta, miks nad ei nõustu maakohtu hinnanguga toimingute vajalikkuse ja neile kulunud aja kohta. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud kostjate lepinguliste esindajate ajakulu jätta muutmata. 19. Kuna maakohus on oma otsuses kostjate menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium

§ 174lg 3 järgi kindlaks ka kostjate apellatsiooniastme menetluskulud.

19.1. Apellatsiooniastmes on kostja I palunud hagejatelt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1968,75 eurot ja riigilõivu 300 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale I osutatud õigusabi 11,25 tundi tunnihinnaga 175 eurot (käibemaksuta). Kostja I on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 175lg 5).

Kostja I ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga. Kolleegium leiab, et kostja I apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Arvestades kaebuste sisu ja mahtu ning menetlusosaliste arvu, peab kolleegium lepingulise esindaja toimingute ajakulu ning esindaja tunnihinda põhjendatuks ja vajalikuks. Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 alusel hagejatelt kostja I taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 19.2. Apellatsiooniastmes on kostja II palunud hagejatelt välja mõista lepingulise esindaja kulu 2363 eurot ja riigilõivu 300 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale I osutatud õigusabi 14,9 tundi keskmise tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta). Kostja II on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 175lg 5).

Kostja II ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga. Kolleegium leiab, et kostja II apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades, et sama vandeadvokaat on kostjat II esindanud kogu menetluse käigus ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mh asjaolu, et vastuses apellatsioonkaebusele korratakse menetluses juba varem esitatud väiteid, on kostja II apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ja sellele eelnenud toimingute põhjendatud ajakulu kokku 1 tund ning tutvumine teiste menetlusosaliste dokumentidega 2 tundi. Kostja II lepingulise esindaja keskmine tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodut arvestades on kostja II põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 1983 eurot (= 204 + 360 + 289 + 170 + 340 + 320 + 300). Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 alusel hagejatelt kostja II taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 19.3. Apellatsiooniastmes on kostjad III – VI palunud hagejatelt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1530 eurot ja riigilõivu 420 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjatele III – VI osutatud õigusabi 17 tundi tunnihinnaga 90 eurot (käibemaksuta). Kostjad III – VI on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud 11 kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 175lg 5).

Kostjad III, V ja VI ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga. Kostja IV soovib menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga ja ta on kinnitanud, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

Kolleegium leiab, et kostjate III – VI apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades, et sama esindaja on kostjaid esindanud kogu menetluse käigus ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mh asjaolu, et vastuapellatsioonkaebuses ja vastuses apellatsioonkaebusele korratakse menetluses juba varem esitatud väiteid, on kostjate III – VI apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ja sellele eelnenud toimingute põhjendatud ajakulu kokku 1 tund ning tutvumine teiste menetlusosaliste dokumentidega 2 tundi. Kostjate III – VI lepingulise esindaja tunnitasu 90 eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodut arvestades on kostjate III – VI põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 1500 eurot ( = 90 + 630 + 90 + 180 + 90 + 420). Kostjale IV tuleb menetluskulud hüvitada käibemaksuga. Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 alusel hagejatelt kostjate III – VI taotlusel nende kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 12