Obsah (10)

§ 288§ 291§ 296§ 71§ 105§ 295§ 339§ 337§ 342§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-2517 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuu

§ 288

lg 9 p 2 alusel ristküsitluse käigus näidatud asitõendi vaatlusprotokolli ning kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et tegemist on täpselt sama taskulambi sarnase esemega, millega teda ähvardati. Kannatanu on selgitanud, et seadme ees on kaks hammast, mille vahele tekib voolujoon. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistataval käes olnud taskulambisarnase elektrišokirelva puhul on sarnaselt politseis kasutusel oleva elektrišokirelvaga võimalus kontaktkasutuseks – elektrišokirelva (taserit) vastu inimese keha surudes annab see voolu (st elektrilöögi). 3.8. Maakohus võttis prokuröri taotlusel

§ 291

lg 1 p 2 ja

§ 296lg 1, 3 alusel vastu ja avaldanud tunnistaja A.K.

i kohtueelses menetluses 05.09.2019 antud ütlused seoses tunnistaja keeldumisega kohtulikul uurimisel ütluste andmisest. A.K. keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, kuna süüdistatav T. Ilmjärv on tema isa. Kaitsja taotles tunnistaja A.K. i ütluste välja jätmist tõendikogumist, leides, et A.K. i ütlusi ei ole võimalik tõendina kasutada, kuna ütluste andja tervislik seisund ei võimaldanud tunnistajal kohtueelsel menetlusel aru saada, et tal on õigus ütluste andmisest oma isa, T. Ilmjärve vastu keelduda. Kaitsja on esitanud eelmärgitud asjaolu tõendamiseks Eesti Töötukassa otsuse 03.01.2022 A.K. i kohta, mille kohaselt on A.K. il rasked tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired. 4 Maakohus leidis, et tunnistaja A.K. i kohtueelsel uurimisel antud ütlused on asjakohased, lubatavad ning nende usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-1-15 p 10.2. on selgitatud, et kui isik kohtulikul arutamisel keeldub ütluste andmisest põhjusel, et esinevad

§ 71

lg 1 p 1 alused, kuid ta on andnud ütlusi eeluurimisel, siis juhindudes

§ 291

lg 1 p 2 ja lg 3 saab teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel varem antud ütlused tõendina vastu võtta. Kohtu hinnangul on A.K. i kohtueelsel menetlusel antud ütluste vastuvõtmisel täidetud

§ 291

lg 3 sätestatud alused: 1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses (st puudub esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses – vt RKKK 3-1-1-89-12 p 15); 2) prokuratuur taotles ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasjas kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks (vt. süüdistusakti p 17.1.3, mille kohaselt tõendatakse tunnistaja A.K. i ütlustega tunnistaja viibimist kuriteo sündmuskohal, sh kuriteo toimepanemise kohta, aega, kuriteo toimepanemise asjaolusid ja kuriteo toimepannud isikut) 3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid (st vastuväidete esitamine

§ 291

lg 3 p 3 mõttes ei tähenda alati tunnistaja küsitlemist – vt RKKK 3-1-1-89-12 p 18), esitades kohtuistungil küsimusi kannatanule. Kuigi tunnistaja A.K. on kohtuistungil avaldanud, et õigust isa vastu ütluste andmisest keelduda talle enne ülekuulamist ei selgitatud, siis A.K. i tunnistajana ülekuulamise protokollist nähtub, et A.K. on kinnitanud oma allkirjaga talle

§ 71sätete selgitamist, millega on tõendatud, et A.K.

ile on kriminaalmenetleja poolt kohtueelses menetluses selgitatud ütluste andmisest keeldumise aluseid, mh ülenejate sugulaste (sh vanemate) vastu. Seega ei ole õige kaitsja väide, et A.K. ei soovinud oma lähedase isiku vastu ütlusi anda. Lisaks on kaitsja esitanud kohtule tõendi A.K. i tervisliku seisundi kohta. Sellest nähtub, et isikul on puuduv töövõime ja arengu- ja intellektihäirete tõttu on piiratud uute oskuste õppimine. Kuid nimetatud asjaolu ei välista kohtu hinnangul isiku ülekuulamist menetlusosalisena. Kaitsja poolt kohtule esitatud dokumendist ei nähtu isiku täpsem tervislik seisund ega diagnoos. Kaitsja poolt kohtule esitatud dokumendi kohaselt on isiku töövõimet hinnatud 21.12.2021, kuid tema tunnistajana ülekuulamine on toimunud tunduvalt varem s.o 05.09.2019, seega ei kinnita tõend isiku tervislikku seisundit ütluste andmise hetkel. Kohtu hinnangul ei ole tõendi kogumisel (s.o A.K. ilt ütluste võtmisel ning nende avaldamisel kohtuistungil)

-i sätteid rikutud. Ütluste sisust nähtuvalt on tunnistaja A.K. kirjeldanud T. Ilmjärvele esitatud süüdistuse esemesse puutuvaid asjaolusid, mis kinnitab, et tegemist on asjakohase tõendiga. Kuna kohus menetlusnormide rikkumist A.K. i kohtueelsel menetlusel tunnistajana ülekuulamisel ei tuvastanud, siis on tegemist lubatava tõendiga. 3.

1. A.K. i 05.09.2019 tunnistajana antud ütlustest nähtub, et tema elab Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas Kõo külas XXX asuvas korteris. 19.08.2019 viibis ta koos K.I. ega, K.K. i, K. (tunnistaja ei tea tema õiget nime), A.I. e ja T. Ilmjärvega ja paari tüdrukuga tema kodus ning võtsid viina, ajasid juttu ja kuulasid muusikat. Umbes kella 01.00 ajal läksid nad õue suitsu tegema ja ringi kõndima. A.K. , T. Ilmjärv ja K.I. istusid Coopi poe ees ja tegid suitsu, kui nende juures peatus politseipatrull. Politseinikud tulid vestlema ja panid andmed kirja. A.I. koos naistega jäi A.K. i korterisse. Mõni aeg hiljem tulid politseinikud uuesti Kõosse ja soovisid A.K. i korterisse siseneda, põhjust tunnistaja A.K. ei mäleta. A.K. liikus koos ühe naispolitseiniku- ja meespolitseinikuga korteri suunas, trepikotta tuli ka T. Ilmjärv, kes jõudis esimesena korteriukse juurde. T. Ilmjärv võttis äkki välja taskulambi taolise eseme ja vehkis sellega ning kuulda oli särinat. See tundus olevat taser. Seejärel võttis meespolitseinik välja taseri ja kasutas seda sihtides Toomas Ilmjärve suunas. A.K. ei tea, kas T. Ilmjärv sai pihta või mitte, kuna T. Ilmjärv hüppas kohe tema korterisse. Seejärel läksid nad koos politseinikega maja ette kiirreageerijaid ootama. Kiirreageerijad leidsid korterist magava K.K. i. Kedagi teist korteris ei olnud. T. Ilmjärv võis lahkuda teisel pool maja asuva rõdu kaudu. Politseinikud leidsid A.K. i korterist selle sama taskulambi, millega T. Ilmjärv oli eelnevalt trepikojas 5 vehkinud ja võtsid selle kaasa. A.K. ei oska öelda, kust T. Ilmjärv selle taskulambi sai, A.K. i oma see ei ole ja ta ei ole varem seda oma korteris näinud. See võis olla T. Ilmjärve oma. Maakohtu hinnangul riimuvad tunnistaja A.K. i ütlused kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i ütlustega selles, et T. Ilmjärve käes oli süüdistuses märgitud ajal ja kohas elektrišokirelv, tunnistaja A.K. kasutab selle kohta mõistet „taser“. Olulise asjaoluna toob A.K. välja, et tema korterist leitud taskulambi sarnane ese ehk taser ei kuulu talle ja ta ei ole varem seda oma korteris näinud ning leiab, et see võis olla T. Ilmjärve oma. 3.
2. Kaitsja taotlusel on kohtuistungil tunnistajatena ülekuulatud K.I. ja A.K. . Tunnistaja ei näinud, et T. Ilmjärv oleks maja koridoris elektrišokirelva kasutanud, kuna tunnistaja ei näinud T. Ilmjärve üldse, sest tunnistaja oli ukse juures ja käsitoed, mis trepi ümber on, need varjasid tema vaatevälja. Tunnistaja kinnitas, et ta ei ole T. Ilmjärvel näinud elektrišokiaparaati ega majja sisenemisel taskulambi sarnast eset. Tunnistaja A.K. i ütlustest nähtub, et tema sattus nende sündmuste juurde pooljuhuslikult. Ta oli sõpradega koos. A.K. nägi, et politsei saabus venna maja juurde. Tema oli trepikotta minnes kõige viimane, temast eespool oli K.I. , naispolitseinik, siis tema vend A.K. . Tema ütluste kohaselt naispolitseinik tuli koos nendega. A.K. ütleb, et nägi seda momenti, kui meespolitseinik keeras taserit kokku. T. Ilmjärv läks esimesena koridori. Tunnistaja A.K. ütlustel taseri kasutamist ta ei näinud. 3.
3. Maakohus leidis, et tunnistajate K.I. e ja A.K. i ütlused ei ole tõendiks asjaolus, kas T. Ilmjärv ähvardas kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega, kasutades seejuures elektrišokirelva. Tunnistaja K.I. e ütlustest nähtub, et 20.08.2019 ööl ta T. Ilmjärve Kõo tn 3 kortermaja trepikojas ei näinud, kuna tema vaatevälja piiras trepi käsipuu. Tunnistaja A.K. asetses aga K.I. e seljataga, mistõttu A.K. il ei olnud samuti võimalik reaalselt näha, kuidas T. Ilmjärv kasutas elektrišokirelva politseiametniku K.A. a suhtes ähvarduse toimepanemiseks. 3.
4. Maakohus jättis vastuolude tõttu muude tõenditega tõendikogumist välja süüdistatava ütlused selles, et tema ei ole süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanut elektrišokirelvaga ähvardanud. Lisaks väärib märkimist, et süüdistatava T. Ilmjärve ütlused selles osas, et ta ei tea põhjust, miks ta ise sai sündmuskohal elektrilöögi, ei ole eluliselt usutavad. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav olukord, et politseiametnik kasutab elektrišokirelva, ilma igasuguse välise põhjuseta. Antud juhul on kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i ütlustega usaldusväärselt tõendatud, et õigusvastase rünnaku algatajaks kannatanu suhtes oli süüdistatav, ähvardades kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega, kasutades seejuures elektrišokirelva ning süüdistatava poolt toime pandud ähvarduse tõrjumiseks haaras kannatanu politseiametniku teenistusrelvana kasutatava elektrišokirelva, millest sooritas lasu süüdistatava suunas. Korrakaitseseaduse § 80 lg 2 p 1 kohaselt politseiametnik võib kasutada isiku suhtes elektrišokirelva, mh juhul, kui see on vajalik, et tõrjuda vahetu oht elule või kehalisele puutumatusele. 3.
5. Maakohus, tõendeid kogumis hinnates leidis, et kannatanu ütlused on süüdistatava ütlustest usaldusväärsemad, kuna kannatanu ütlused riimuvad teiste tõenditega. Seega, uuritud tõenditega on maakohtu hinnangul tõendatud, et süüdistatav T. Ilmjärv 20.08.2019 kella 03.15 ajal Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas Kõo külas Kõo tänav 3 kortermaja trepikojas ähvardas elektrišokirelvaga, s.o Relvaseaduse § 20 lg 3 mõttes tsiviilkäibes keelatud relvaga, ametikohustusi täitvat Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna patrullpolitseinikku K.A. a tervisekahjustuse tekitamisega, mis seisnes selles, et T. Ilmjärv sihtis elektrišokirelvaga kannatanut K.A. a. 6 Kannatanu tundis ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist T. Ilmjärve poolt kasutatud ründevahendi ja agressiivse hoiaku tõttu. Kannatanule oli teada, et süüdistatav oli sündmuskohal alkoholijoobes. 3.
6. Puutuvalt kaitsja kaitsekõnes esitatud väitesse, et antud juhul tulnuks

§ 105

alusel kriminaalmenetluses eriteadmisi kasutades välja selgitada, kas tegemist oli relvaga, antud juhul elektrišokirelvaga, ja välja selgitada ka selle relva kasutamiskõlblikkus, märkis kohus järgmist.

§ 105

lg 1 kohaselt ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel.

§ 295

lg 1 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata ekspertiisi. Antud juhul ei ole kohtumenetluse pooled kogu menetluse vältel ekspertiisi läbiviimist taotlenud ning ka kohus ei pidanud omal algatusel vajalikuks ekspertiisi määramist. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et antud kriminaalasja menetlemisel oli vajalik mitteõiguslike eriteadmiste kasutamine selleks, et saada vastused küsimustele, kas süüdistataval süüdistuses märgitud ajal ja kohas käes olnud taskulambi sarnane ese, milline hiljem leiti tunnistaja A.K. i korterist, oli elektrišokirelv ja kas see elektrišokirelv oli töökorras. Kohtu hinnangul on eelmärgitud asjaolud usaldusväärselt väljaselgitatud kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i ning A.K. i ütlustega ning 06.01.2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga. Kannatanu K.A. ja tunnistajad M.M. ning A.K. on oma ütlustega üksikasjalikult kirjeldanud, et väliselt taskulambi sarnane ese, millega süüdistatav T. Ilmjärv ähvardas süüdistuses märgitud ajal ja kohas ametikohustusi täitvat Viljandi politseijaoskonna patrullpolitseinikku K.A. a, osutus hetkel, kui süüdistatav selle eseme lülitile vajutas ja tööle rakendas iseloomulike tunnuste tõttu elektrišokirelvaks - oli näha, kuidas selle seadme esisele tekkis voolujoon (elektrikaar) ja oli kuulda elektrišokirelvale sarnanevat heli (tärinat, särinat). Kannatanu K.A. ja tunnistaja M.M. on politseiteenistuses läbinud elektrišokirelva koolituse ja on elektrišokirelva testinud, mistõttu nad oskasid istungil veenvalt kirjeldada, et süüdistataval käes olnud taskulambi sarnane ese oli elektrišokirelv (taser). Seda, et süüdistataval käes olnud elektrišokirelv oli kasutamiskõlblik relv, kinnitavad kannatanu ja tunnistajate M.M. i ja A.K. i ütlused, kui nad nägid, kuidas süüdistatav elektrišokirelva lülitit vajutades selle relva tööle rakendas ja selle esisel oli märgata elektrišokirelvale iseloomulikku voolujoont ja heli. Seega, kohtu hinnangul leidsid tõendamist kannatanu ja tunnistajate M.M. i ja A.K. i ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolliga, et süüdistatav kasutas kannatanu ähvardamisel elektrišokirelva ja see oli kasutamiskõlblik. Eeltoodust tulenevalt puudus vajadus antud kriminaalasja menetlemisel kasutada mitteõiguslike eriteadmisi. 3.

1. Lähtudes kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i ütlustest, saab asuda seisukohale, et T. Ilmjärve süüdistuses märgitud ajal ja kohas täitis kannatanu K.A. politseiametnikuna patrullpolitseiniku, ametiülesandeid. Seega süüdistatava tegevus toimus võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Nii tuleneb kannatanu ja tunnistaja M.M. i ütlustest, et nad viibisid Kõo külas seoses korduvate väljakutsega, mille tegi A.I. . Kannatanu ja tunnistajate M.M. i ja A.K. i ütluste kohaselt oli korteri omanik A.K. nõus politseiametnike ettepanekul oma korterit näitama seonduvalt väljakutse teinud abivajaja isiku A.I. e leidmise vajadusega ja kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et politseiametnike, sh kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i viibimine sündmuskohal ei olnud seotud politseiametnike ametikohustuste täitmisega. 7 3.
2. Süüdistatavale T. Ilmjärvele esitatud süüdistuse kohaselt pani süüdistatav toime vägivalla kannatanu kui võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega, mis oli toimepandud relvaga ähvardades. Süüdistatava poolne vägivallategu vastab KarS § 120 koosseisulistele tunnustele. KarS § 120 kohaselt objektiivse koosseisu moodustab ähvardamine, mille sisu on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine. Kõnealusel juhul oli tegemist elektrišokirelvaga toimepandud ähvardamisega, mille sisuks oli tervisekahjustuse tekitamine. Relvaseaduse (RelvS) § 11 p 6 järgi on üheks relvaliigiks elektrišokirelv relv, mille toime põhineb elektrienergia kasutamisel. RelvS § 20 lg 3 järgi on elektrišokirelv tsiviilkäibes keelatud.
3. Võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise vastavalt KarS § 274 lg 2 p 4 pani süüdistatav toime otsese tahtlusega. Otsest tahtlust süütegu toime panna kinnitab süüdistatava käitumine sündmuskohal – ta haaras elektrišokirelva ja tõstis selle kannatanu pea kõrgusele, seejärel vajutas elektrišokirelva lülitit, millega oli näha voolujoont ja tugevat tärinat, millega tekitas kannatanus arusaama, et ähvardus on reaalne.
4. Maakohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.
5. Maakohtu seisukoht karistuse osas. Lähtudes KarS § 56 lg 1 T. Ilmjärvele karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust. Maakohus võttis arvesse, et süüdistatav pani teo toime võimuesindaja, antud juhul patrullpolitsenikuna töötanud kannatanu suhtes otsese tahtlusega. Seega on kohtu hinnangul süüdistatava süü vähemalt keskmine. Maakohus arvestas karistamisel ka süüdistatava isikut. Karistusregistri registriteate kohaselt süüdistataval kehtivad kriminaalkaristused puuduvad. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid T. Ilmjärve käitumises KarS § 57 ja § 58 järgi. Lähtudes süü suurusest, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest ning asjaolust, et isikul puuduvad kehtivad karistused peab kohus põhjendatuks süüdistatavat T. Ilmjärve karistada sanktsiooni keskmise määra lähedase karistusega, s.o vangistusega 2 aastat 10 kuud. Vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise korral tuleb kohtupraktikat arvesse võttes määrata katseaeg pikkusega, mis on mõistetud vangistusest pikem (RKKK-3-1-1-99-06 p 20). Eeltoodut silmas pidades tuleb määrata T. Ilmjärvele katseaeg 3 aastat ning mõistetud vangistust 2 aastat 10 kuud ei pöörata täitmisele, kui T. Ilmjärv ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu. Apellatsioon
6. Tartu Maakohtu 10.02.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav T. Ilmjärve kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, kes palub tühistada maakohtu otsuses ja mõista T. Ilmjärv õigeks. Maakohtu otsus on ebaseaduslik kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise tõttu (

§ 339lg 1 p 12).

7.

1. Isik on tunnistatud süüdi viitega relvaseadusele, kuid puudub eriteadmistega isiku arvamuse väidetava taskulambitaolise eseme relvana identifitseerimise kohta. Kaitsja argumendid on käesolevas asjas alusetult kõrvale lükatud ja kohus on selgelt olnud kallutatud süüdistuse positsiooni poole. Esitatud süüdistuse järgi on T. Ilmjärve poolt teo toimepanemise vahendina käsitletud relva, nimelt elektrišokirelva Relvaseaduse § 20 lg 3 tähenduses. Mõistes isiku süüdi, pidi kohus selgelt osundama, milliste konkreetsete tehniliste omaduste tõttu on 8 “taskulambitaoline ese” käsitletav elektiršokirelvana ja millistest tõenditest lähtuvalt on tegemist elekriimpulsi alusel töötava seadeldisega. Kohtupraktika jaatab ekspertiisiakti mittevajalikkust reeglina olukorras, kus eriteadmistega isiku arvamust ei ole võimalik anda ekspertiisiobjekti puudumise tõttu. Kaitsja saab aru, et Tartu Maakohus on selles küsimuses läinud veel kaugemale, leides, et kannatanu või tunnistajate ütlused on piisavad tuvastamaks, et mingi “taskulambitaoline ese” on relv relvaseaduse § 20 lg 3 mõistes. 7.
2. Maakohus ulatas siin selgelt prokurörile abikäe ning asus kannatanu ja tunnistaja ütlustega tõendama konkreetse eseme kasutamist väidetava kuriteo toimepanemise vahendina. Kohus leidis, et „Kohtu hinnangul on eelmärgitud asjaolud usaldusväärselt väljaselgitatud kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i ning A.K. i ütlustega ning 06.01.2020.a. koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga“. Kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja jääb selle juurde, et seda, kas ese on elektrišokirelv ja kas see töötab elektriimpulsil, saab selgitada ainult asjatundja. 7.
3. Kohus on olnud selgelt ebaobjektiivne ja süüdistuse poole kallutatud. 7.
4. Kahtlemata ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu, kuid milleks kriminaalmenetluses üldse siis erinevate toimingute regulatsiooni on vaja, kui kõikide tähtsust omavate asjaolud esinemine või mitteesinemine on võimalik tuvastada isikuliste tõendite kaudu. Kaitsja arvates kohtuistungil ülekuulatud politseinikust kannatanu K.A. ja tunnistaja M.M. hämasid. Kaitsja osundab, et kannatanu K.A. a ütlused lähevad siin otseselt vastuollu partneri, tunnistaja M.M. i ütlustega kohtuistungil: „ pime oli, sest valgustust andsid ainult minu ja K.A. a taskulambid. Sellepärast oligi T. Ilmjärve käest hästi näha seda valgusriba ja seda särinat oli hästi kuulda. Me ei kasutaks ju taskulampe siis, kui ei ole pime või hämar (protokoll lk 21). Kui politseitöötajate ütlused lahknevad selles, kas trepikojas põles tuli või mitte, siis ei saa nende ütlusi pidada kuidagi riimuvateks. 7.
5. Kaitsjal puudub igasugune veendumus, et olukorras, kus sündmuskoha vaatlust isegi ei toimetatud, leiti üldse mingi väidetav teo toimepanemise vahend ja et sellise leiu vormistamine ka üldse toimus. Mingeid dokumente selle kohta, et taskulambitaoline ese on üldse leitud, pakendatud, kaasavõetud ja kellelegi üle antud süüdistuse esitatud tõenditest ei nähtu. Kust menetleja väidetava kuriteo toimepanemise vahendi hankis, ei ole teada. Tähelepanuväärne on ka see, et kuigi K.A. kasutas ise elektrišokirelva ja selline kasutamine pidi olema protokollitud KorS § 12 lg 4 alusel, puuduvad selle kohta mistahes tõendid. KorS § 12 lg 4 alusel kui riikliku järelevalve meetme kohaldamisel kasutatakse relva või erivahendit, on meetme protokollimine kohustuslik. Kaitsja arvates tähendab see seda, et see protokoll oleks pidanud olema kriminaalasja juures. Kaitsja versioon sündmusest on järgmine: väheste kogemustega Sisekaitseakadeemia kadett, tõlgendas oma õigusi ja kohustusi agaralt, vääralt ja kasutas õigustamatult taserit. Õigustamaks ebaseaduslikku taseri kasutamist, loodi kunstlik olukord väidetava ähvarduse esinemise kohta. 7.
6. Kaitsja juhib siin tähelepanu asjaolule, et mõlemad politseipatrulli töötajad (K.A. ja M.M. ) ei osanud veenvalt selgitada, milleks neil oli vaja siseneda Kõo külas Kõo tänav 3 kortermaja trepikotta ja üritada takistada T. Ilmjärvel siseneda poja A.K. i korterisse. 9 Kaitsja arvates ei ole süüdistuses esitatud viide korraldusele elektrišokirelv maha panna, K.A. a ütluste järgi tõendatud. 7.
7. Kaitsja versioon on järgmine: T. Ilmjärv trügis K.A. ast mööda ja tahtis siseneda poja korterisse. K.A. kasutas selle ärahoidmiseks taserit. Vääralt on maakohus tuginenud ka T. Ilmjärve poja A.K. i kohtueelses menetluses antud ütlustele, neid tõendina vastu võttes ja usaldusväärseks hinnates.

§ 291

lg 3 sätestatud tingimused peavad esinema kõik üheaegselt: 1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; 2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks; 3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kaitsja arvates ei ole isik usaldusväärne tunnistajana järgmistel asjaoludel: A.K. il on piiratud arengu- ja intellektihäire tõttu uute oskuste omandamine, vaimse energiataseme languse tõttu on raskendatud igapäevaelu toimingud ja tegemised. Arengu- ja intellektihäire tõttu on piiratud kodust väljumine, igapäevaelus ette tulevate muutustega kohanemine ja teiste isikutega suhtlemine. Isik, kellel on arengu ja intellektihäire ja kelle suhtlemine teiste isikutega on selle tõttu piiratud, ei kvalifitseeru

§ 291lg 3 p sätestatud usaldusväärse isiku mõiste alla.

Tuginemine A.K. i ütlustele on välistatud. A.K. kinnitas kohtuistungil, et kohtueelses menetluses ma ei soovinud isa kohta ütlusi anda ja see tahe on mul ka praegu. 7.

1. T. Ilmjärv eitab kategooriliselt elektrišokirelvaga K.A. a ähvardamist. Süüdistatav on kohtuistungil väitnud, et tema käes oli telefon, millega ta valgustas ust, et oleks võimalk see avada: “Siis ma läksin poisi korteri ukse taha, panin telefonist valgust, et uks lahti teha ja siis vaatasin, et järsku läks jõle valgeks kõik ja siis sain ilge lätaka voolu. Ma ei tea, mis toimus (kohtuistungi protokoll 19.01.2022 lk 2).
2. Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2022 määrusega määrati asja läbivaatamine kohtuistungile, mille toimumise ajaks määrati 25.05.
4. Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2022 määrus ja 25.05.2022 õiend, millega määrati apellatsiooni läbivaatamine 20.06.2022 algusega kell 10.30 toimuvale kohtuistungile, kuna süüdistatav loobus taotlusest arutada asja suulises menetluses ning on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Samuti anti menetlusosalistele seoses asja kirjalikus menetluses läbivaatamisega õigus esitada seisukohti esitatud apellatsiooni kohta, sh taotlusi ja taandusi, kuni 05.07.
6. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes palub jätta apellatsiooni rahuldamata. 10.
7. Kaitsja heidab oma apellatsioonis kõigepealt maakohtule ette, et maakohus ei ole määranud ekspertiisi kuriteo toimepanemise vahendi osas. Selle küsimuse tõstatas kaitsja ka maakohtu istungil ning kohus on seda oma otsuse p-s 3.11 lk. 10-11 väga põhjalikult käsitlenud. Prokuratuur nõustub siinkohal kohtu järeldustega, et antud juhul tuvastamaks, kas tegemist on elektrišokirelvaga ei olnud vaja määrata ekspertiisi. Ka on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-8216 p-s 14 öelnud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Antud juhul on kannatanu K.A. ja tunnistajad M.M. kohtuistungil antud ütlustes ning tunnistaja A.K. eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustes üksikasjalikult kirjeldanud nimetatud seadme omadusi – väliselt küll taskulambi sarnane ese, kuid kui T. Ilmjärv lülitile vajutas ja tööle rakendas avaldusid elektrišokirelva tunnused – seadme esisele tekkis voolujoon (elektrikaar) ja oli kuulda elektrišokirelvale sarnanevat heli (särinat, tärinat). Samasuguseid ütlusi andsid nimetatud isikud ka eeluurimisel. Kannatanu K.A. ja tunnistaja M.M. on politseiametnikud, kes on tööalaselt läbinud elektrišokirelva koolituse ning testinud elektrišokirelva, mistõttu nad teavad 10 elektrišokirelva iseloomulikke omadusi ja tööpõhimõtteid ning oskasid neid kirjeldada nii eeluurimisel kui ka kohtuistungil. 10.
8. Samuti juhib apellant tähelepanu asjaolule, et mõlemad politseinikud ei osanud selgitada, miks neil oli vaja siseneda Kõo külas Kõo tn 3 kortermaja trepikotta. Selle väitega ei saa nõustuda. Nii kannatanu K.A. a kui ka tunnistaja M.M. i kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et nad viibisid Kõo külas seoses korduvate väljakutsetega, mille tegi A.I. . Nad sõitsid Kõo külas maja juurde, kus esimese korruse korteris nägid akna peal isikut. Politseinikud tegid väliste tundemärkide ja andmebaasi kasutades kindlaks, et see isik võib olla A.I. , mistõttu tekkis vajadus eelmärgitud isikut kontrollida. A.K. oli nõus oma korterit politseinikele näitama seonduvalt väljakutse teinud abivajaja isiku A.I. e leidmise vajadusega. 10.
9. Kaitsja arvates on maakohus vääralt tuginenud T. Ilmjärve poja A.K. i kohtueelses menetluses antud ütlustele, neid tõendina vastu võttes ja usaldusväärseks hinnates. Sama seisukohta on kaitsja avaldanud ka maakohtu istungil. A.K. i ütluste küsimust on maakohus käsitlenud põhjalikult oma otsuse p-s 3.6 lk 7-
10. Prokurör leiab, et maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et tunnistaja A.K. i eeluurimisel antud ütlusi on võimalik arvestada, sest need on asjakohased, lubatavad ning nende usaldusväärsuses puudub alus kahelda. 10.
11. Kaitsja seab kahtluse alla teo toimepanemise vahendi leidmise asjaolud. Kohus on lugenud kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i ja A.K. i ütlustega usaldusväärselt tõendatuks, et taskulambi sarnase eseme näol on tegemist elektrišokirelvaga ja see leiti A.K. i korterist XXX Kõo küla Põhja-Sakala vald Viljandi maakond 20.08.2019 öösel, pärast seda, kui T. Ilmjärv oli kannatanu suhtes toimepannud ähvardamise ja lahkunud sündmuskohalt eelmärgitud korterisse. 10.
12. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on analüüsinud kõiki tõendeid ning nende usaldusväärsust ning jõudnud õigele järeldusele T. Ilmjärve süü küsimuses. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. T. Ilmjärve kaitsja on esitanud samad argumendid ka maakohtu istungil ja kohus on neid oma otsuses põhjalikult käsitlenud. Puuduvad alused T. Ilmjärve õigeks mõistmiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
13. Ringkonnakohus, olles uurinud maakohtu poolt analüüsitud tõendeid, otsust, esitatud apellatsiooni ning prokuröri vastuväiteid apellatsioonile, leiab, et Tartu Maakohtu 10.02.2022 otsus tuleb jätta

§ 337lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

1. Kaitsja hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning süüdistatav tuleb talle süüks arvatud kuriteos KarS § 274 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista.
2. Kohtukolleegium, uurides maakohtu otsust, leiab üksmeelselt, et kaitsja etteheited maakohtule menetlusnormide rikkumisest ja tõendite ühekülgsest hindamisest on põhjendamatud. Apellatsioonis sisuliselt korratakse kaitseväiteid, milliseid esitati juba maakohtus. Nendele veelkordset vastamist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest maakohus on põhjalikult ja jälgitavalt tuvastanud süüdistatava süü ning vastuväited veenvalt kummutatud. Seega vastavalt

§ 342

lg 3 p-le 1 kasutab kohtukolleegium võimalust jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa sellekohased põhjalikud motiivid ja asjaolud kordamata.

1. Apellatsiooni põhitaotlus on süüdistatav T. Ilmjärv vägivallateos võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega, mis oli toime pandud relvaga ähvardades, õigeks mõista. Kaebuses leitakse, et maakohus on kogutud tõendeid hinnanud valesti ning ringkonnakohus peaks tõendeid hindama vastupidiselt ja maakohtu otsuse tühistama. Kaitseväide, et maakohus on teinud süüdimõistva otsuse kallutatult T. Ilmjärve kahjuks, osutub 11 aga pärast tõendite uurimist alusetuks ja kuidagi ei saa nõustuda apellatsiooni väitega, nagu oleks nimetatud küsimuses maakohus „ulatanud prokurörile abikäe.“
2. Kohtukolleegium leiab vastupidiselt apellatsioonile, et maakohtu poolt läbi viidud tõendite analüüs ja esitatud järeldused on uuritavas otsuses põhjalikud ja apellatsioonimenetluses esitatud kaitseargumendid ei tõstata ringkonnakohtus kahtlusi süüdistatava süülises tegevuses kuriteos KarS § 274 lg 2 p 4 järgi.
3. Ringkonnakohtul pole midagi maakohtu põhjalikult motiveeritud otsusele ette heita. Kohus on uurinud kõiki asjaolusid, millel võib süüdistatava süü tuvastamisel olla tähtsust. Maakohtu otsuses kvaliteetselt avatud tõendite ja järelduste sisu uuesti kordamine ei saa olla apellatsioonimenetluse eesmärk.
4. Apellatsioonis esitatud argumendid ei veena ringkonnakohut maakohtu otsust tühistama ja kohtukolleegium soostub maakohtu otsuses esitatud järeldustega ning kaitsja apellatsiooni seega edu ei saada.
5. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt märkida, et uuritavas asjas tuleb tähelepanu pöörata analüüsitava sündmuse tervikpildis tähtsust omavatele asjaoludele. Tegemist oli külaelu olmekeskkonnas alkoholi tarvitava seltskonnaga, kelle puhul sündmuste hilisem meenutamine ja tuvastamine ei ole mõistetavalt vajalikul määral detailirohke. On selge, et joobes, provokatiivse käitumisega isikud tekitasid probleeme õiguskaitseorganitele. Kannatanu K.A. kuulus politseiekipaaži, kes sai läbi keskuse erineva sisuga korduvaid väljakutseid Põhja Sakala valda Kõo külla, mis kulmineerus lõpuks ohtliku väljakutsega, et tegemist võib olla inimrööviga. Et mitte sündmuste ahelas laialivalguvaks minna omistab maakohus tähelepanu olulisemale, mille põhisisuks on, kas süüdistatav süüdistuses märgitud ajal 20.08.2019 kella 03.15 paiku Viljandi maakonnas Põhja Sakala vallas Kõo külas Kõo tänav 3 kortermaja trepikojas ähvardas elektrišokirelvaga, s.o relvaseaduse § 20 lg 3 mõttes tsiviilkäibes keelatud relvaga, ametikohustusi täitvat Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna patrullpolitseiniku K.A. a, mille tagajärjel tundis K.A. ohtu oma elule ja tervisele.
6. Apellatsioonis on põhiline kaitseväide, et süüdistatav T. Ilmjärv pole kannatanu K.A. a suhtes mingit elektrišokirelva kasutanud. Süüdistatava versiooni kohaselt valgustas tema hoopis ust käes olnud telefoniga. Taolist kaitseväidet on maakohus juba käsitlenud ja selle ümber lükanud. Teise põhiväitena leiab kaitsja, et tegemist pole üldse elektrišokirelvaga, kuna „taskulambitaolisele esemele“ pole ekspertiisi määratud.
7. Apellatsioonis püstitatakse veel küsimus, kas süüdistatav on kannatanu K.A. a suhtes toime pannud teo, millist tuleks kvalifitseerida vägivallana võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega. Samuti olevat kriminaalasja keskne küsimus selles, kas kannatanu K.A. a ütlusi saab pidada usaldusväärseks tõendiks. Kaitsja leiab, T. Ilmjärv on tunnistatud süüdi viitega relvaseadusele, kuid puudub eriteadmistega isiku arvamus väidetava taskulambitaolise eseme relvana identifitseerimise kohta.
8. Kohtukolleegium nõustub siinkohal maakohtu ja prokuröri vastuses märgituga, et kannatanu ja tunnistajate ütlused on piisavad tuvastamaks, et “taskulambitaoline ese” on relv relvaseaduse § 20 lg 3 mõistes isegi olukorras, kus see “taskulambisarnane ese” on reaalselt olemas, kuid ei asu kriminaalasja juures. Kohus on veendunud, et sellise relva olemasolu tuvastamiseks ei ole eriteadmisi vaja. Maakohus on seda küsimust juba vaaginud ja leidnud, et kuna menetlusosalised pole ekspertiisi läbiviimist taotlenud, siis ei pea kohus ekspertiisi määramist omal initsiatiivil ja algatusel vajalikuks. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel seda, et eriteadmiste nõue ja vajadus pole alati obligatoorne. Käesolevas asjas on õigete asjaolude tuvastamine olnud maakohtu jaoks võimalik 12 ka teiste kogutud tõendite baasil. Asjaolu, et T. Ilmjärv on süüdi tunnistatud viitega relvaseaduse § 20 lg-le 3, ei tähenda, et kindlasti oleks pidanud kaasama eriteadmistega isiku elektrišokirelva tuvastamiseks. Maakohus on selgelt põhjendanud, et „kohtu hinnangul on eelmärgitud asjaolud usaldusväärselt väljaselgitatud kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i ning A.K. i ütlustega ning 06.01.2020.a. koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga“.
9. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et politseitöötajad - kannatanu K.A. ja tunnistaja M.M. on maakohtu istungil „hämanud.“ Asjas pole selles osas mingit tõsiseltvõetavat infot.
10. Asjakohatu on apellatsiooni väide, mille kohaselt seatakse kahtluse alla kannatanu K.A. a kui „väheste kogemustega Sisekaitseakadeemia kadeti“ teadmised. Kaitsja kasutab kaitsetaktikaliselt igati võimalust seada kahtluse alla noorukese politseikadeti, kannatanu K.A. a ütlused, kes pole kategoorilises vormis igat sündmuse toimumise detaili mäletanud. Kohtukolleegiumil ei ole nagu maakohtulgi alust kahelda kannatanust politseitöötaja K.A. a tajumisvõimes ja ütluste usaldusväärsuses. Ta on kirjeldanud kuidas joobes süüdistatav jooksis trepikotta ja sees trepimademele jõudes pööras ümber. Sel hetkel oli nende vahemaa umbes 1 meeter. Siis võttis süüdistatav eseme ja tõstis selle kannatanu pea kõrgusele. „Sel hetkel ma sain aru, et tegemist on elektrišokirelvaga ja tundsin enda tervisele ja elule ohtu, kuna olles läbinud ise elektrišokirelva koolituse, ma tean, mida antud vahend või relv võib teha…jah ta hoidis seda enda ees üleval, et kuna ma olen lühemat kasvu ka, siis ta jääb minule enam-vähem pea piirkonda…. Mul endal ei olnud ühtegi vahendit sellel hetkel. Peale seda ma võtsin enda, politsei elektrišokirelva välja, mida ma kohe sisse ei lülitanud.“ Süüdistataval õnnestus korterisse põgeneda ja välisuks sulgeda. „Kuna meil on kohustus koheselt teavitada relva kasutamisest, teavitasin ma häirekeskust, et kasutasime taserit. Tartust saabusid kiirreageerijad, kes sisenesid korterisse.“ Pärast korterisse sisenemist nägi ta vannitoa või WC ukse taga taskulambisarnast eset, millega oli teda just ähvardatud. „Kuna selle me leidsime sealt korterist põrandalt, siis selle me pakendamise kaasa…ma tean, et see pakendati paberkotti. Elektrišokirelv nägi välja täpselt nagu tavaline taskulamp. Ta ei olnud väga suur, ta oli umbes selline klassikaline väiksem taskulamp… Oli kaks nuppu ja lisaks seal, kust see valgus välja tuleb, siis seal ees oli kaks sellist hammast, et kui seda lisanuppu vajutada, siis sinna hamba vahele tekib vool, nö elekter.“ Prokuröri taotlusel näidati kannatanule asitõendi vaatlusprotokolli ja kannatanu kinnitas, et ese millega teda ähvardati oli „jah, just nimelt, see on täpselt sama taskulambi sarnane ese.“ Sündmuskohal kinnitas tunnistaja A.K. kannatanule, et ta nägi seda eset isa, s.o süüdistatava käes.(Ko To tl 61). Täpsustavalt kaitsja küsimustele vastates kannatanu selgitas süüdistatava tegevuse kohta, et „verbaalselt küll ei rääkinud, aga ma mäletan seda, et see hetk, kui ta taskulamp-taseri välja võttis ja välja sirutas ja seda nuppu vajutas, siis ta lihtsalt naeris. Lihtsalt irvitas, naeris kõva häälega ja kõik…“ (Ko To tl 63p) Tähelepanuta ei saa jätta kannatanu selgitust, mis on ka ringkonnakohtu jaoks eluliselt usutav, et asetleidnud sündmustikus toimus kõik väga kiiresti. Kohtu küsimustele vastates on kannatanu jäänud enda ütlustele kindlaks, et „…ma alguses arvasin, et see on taskulamp, aga alates sellest hetkest, kui taskulambi elektriosa sisse lülitati, siis sinna ette, kuhu tavaliselt tuleb taskulambi valgus, tekkis pikk voolujoon ja selline elektrišokirelvale sarnane heli ehk siis selline elektri tärin, väga tugev heliline. Tekkis elektrikaar….Väliselt oli ta täpselt sarnane meie taseriga, kui me teeme seda tärina testi. Jättis täpselt samasuguse mulje.“ 13
11. Tunnistaja, patrullpolitseinik M.M. , on maakohtus antud ütlustes kinnitanud, et järeldas elektrišokirelva kasutamist kuuldes taserilaadset särinat ja oli näha valgusriba. „Jah, kui ma panin kaks asja kokku, et on taserilaadne särin ja valguskaar on tekkinud, siis ilmselgelt on tegu taserilaadse esemega.“ (Ko To tl 68) Korterist leiti taskulamp, milles on ka elektrišokiseade üheskoos ja see toimetati nende poolt edasi politseijaoskonda. „Mina koostasin veel A.K. ile, kuna A.K. on selle korteri omanik…vallasasja hoiule võtmise protokolli, kuna keegi seltskonnast ei teadnud, kellele see elektrišokiseade kuulub ja Toomas Ilmjärve ka seal korteris enam ei olnud, siis sai A.K. käest see hoiule võetud.“ (Ko To tl 67)
12. Maakohus võttis tõendite hulka ka tunnistaja A.K. i poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused. „Liikusin koos ühe naispolitseiniku ja meespolitseinikuga enda korteri suunas. Trepikotta tuli ka Toomas Ilmjärv, kes jõudis kõige esimesena minu korteriukse juurde. Toomas võttis äkki välja taskulambitaolise eseme ja oli kuulda särinat. See tundus olevat taser. Seejärel võttis meespolitseinik välja taseri ning kasutades seda sihtides Toomase suunas. Ma ei oska öelda, kas Toomas sai pihta või mitte, kuna ta hüppas koheselt minu korterisse…Politseinikud leidsid minu korterist selle sama taskulambi, millega Toomas oli eelnevalt vehkinud ning võtsid selle kaasa. Ma ei oska öelda, kus Toomas selle taskulambi sai.“ (Ko To tl 80-81)
13. Süüdistatav on asjas valinud süü eitamise taktika. Veelgi enam, T. Ilmjärv esitleb uuritavat situatsiooni, kus teda ennast hoopis ootamatult rünnati. „ Siis ma läksin poisi korteri ukse taha, panin telefonist valgust, et ukse lahti teha ja siis vaatasin, et järsku läks jõle valgeks kõik ja siis sain ilge lätaka voolu.“ Prokuröri küsimusele, mis temaga toimus, vastas süüdistatav, et „ siis ei saanud üldse mitte midagi aru, siis ma jooksin nagu mingi põder mööda metsa. Ma isegi ei tea miks hirnusin, lõkerdasin sõna otseses mõttes.“ Süüdistatav kordas maakohtus, et tema pole elektrišokirelvaga politseitöötaja K.A. a hirmutanud. Miks peaks politseitöötaja rääkima süüdistatavast kui elektrišokirelva kasutajast, T. Ilmjärv enam kuidagi usutavalt seletada ei oska ja väidab asjakohatult, et „vaja on lihtsalt loll leida, kellele see vale lüke pähe määrida.“ (Ko To tl 94-98)
14. Kaitsja kahtleb, kas trepikoda oli ikka piisvalt valgustatud. Kuna kannatanu ja tunnistaja ütlused valgustatuse detailide osas kõiges ei riimu, siis tõusetuvat küsimus nende usaldusväärsusest. Ringkonnakohus leiab, et valguse olukord uuritaval momendil on ilmselt ületähtsustatud. Sellele küsimusele on esitanud selge vastuse tunnistaja M.M. , kes on veenvalt põhjendanud, et valgustust andsid tema ja kannatanu K.A. a taskulambid. „Sellepärast oligi Toomas Ilmjärve käes hästi näha seda valgusriba ja seda särinat oli hästi kuulda.“
15. Kaitsja märgib asjaolu, et kuigi kannatanu K.A. kasutas ise elektrišokirelva ja selle kasutamine pidi olema protokollitud KorS § 12 lg 4 alusel, siis puuduvad selle kohta tõendid. Kohtukolleegium, leiab, et sellega seonduv ei oma uuritava süüdistuse seisukohalt tähtsust, sest arutatakse ikkagi T. Ilmjärve poolt ebaseaduslikku elektrišokirelva kasutamist.
16. Kaitsja seab kahtluse alla kuriteo toimepanemise vahendi leidmise asjaolud. Maakohus on lugenud kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i ning A.K. i ütlustega usaldusväärselt tõendatuks, et taskulambi sarnase eseme näol on tegemist elektrišokirelvaga ja see leiti A.K. i korterist XXX , Kõo küla, Põhja-Sakala vald, Viljandi maakond 20.08.2019 öösel, pärast seda, kui T. Ilmjärv oli kannatanu suhtes toime pannud ähvardamise ja lahkunud sündmuskohalt eelmärgitud korterisse.
17. Apellatsioonis ei nõustuta, et maakohus võttis vastu ja pidas usaldusväärseks süüdistatava poja, tunnistaja A.K. i ütlusi. Kaitsja arvates nimetatud isiku ütlused pole usaldusväärsed, sest isik, kellel on arengu ja intellektihäire ei kvalifitseeru

§ 291lg 3 p 1 sätestatud usaldusväärse isiku mõiste alla.

Nagu juba prokurör apellatsioonivastuses märkis siis A.K. i 14 ütluste küsimust on maakohus käsitlenud põhjalikult oma otsuse p-s 3.6. Maakohus on õieti tuvastanud, et tunnistaja A.K. i eeluurimisel antud ütlusi on võimalik arvestada, sest need on asjakohased, lubatavad ning nende usaldusväärsuses puudub alus kahelda. Sama seisukohta toetab ka Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-1-15, kus selgitatakse, et kui isik kohtulikul arutamisel keeldub ütluste andmisest põhjusel, et esinevad

§ 71

lg 1 p 1 alused, kuid ta on andnud ütlusi eeluurimisel, siis juhindudes

§ 291

lg 1 p 2 ja lg 3 saab teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel varem antud ütlused tõendina vastu võtta. Nimetatud tingimused on antud juhul täidetud. Kaitsja esitas maakohtus tõendi A.K. i tervisliku seisundi kohta, mille kohaselt isikul on puuduv töövõime ja intellektihäire tõttu on piiratud uute oskuste õppimine. Kohtukolleegium nõustub, et taoline üldsõnaline õiend ei välista kuidagi isiku ülekuulamist tunnistajana. Töövõimet on hinnatud 21.12.2021, kuid tunnistajana ülekuulamine toimus juba 05.09.

1. Pealegi pole selge, mil viisil välistab töövõime puudumine tunnistajana ütluste andmise või muudaks ütlused ebausaldusväärseteks.
2. Maakohus tuvastas põhjendatult, et T. Ilmjärv pani kannatanu suhtes toime ähvardamise konkludentse teoga – sihtides elektrišokirelvaga kannatanut. Kannatanu K.A. a ütlustega on tõendatud, et ta on politseiametnikuna läbinud elektrišokirelva koolituse ja teab, kuidas elektrišokirelv võib mõjuda – elektrišokirelvaga võib tekitada põletushaavu, samuti võib peapiirkonda vigastuse tekitada. Kehavigastuse tekitamise võimalikkust elektrišokirelvaga tõendavad ka tunnistaja M.M. i ütlused. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatava tegu ehmatas teda, seega tundis ta süüdistatava teo tagajärjel ohtu oma elule ja tervisele. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele. Süüdistatav oli sel hetkel, kui ta sündmuskohal elektrišokirelva kannatanule suunas alkoholijoobes. Kannatanu ja süüdistatava vahemaa oli kuni 1 m ning süüdistatav oli lülitanud elektrišokirelva kannatanu pea kõrgusele tööle – oli märgata voolujoont (ehk elektrikaart) ning elektrišokirelvale (taserile) iseloomulikku tärinat või särinat. Ilmselgelt pidi agressiivse ja alkoholijoobes süüdistatava poolt kannatanu suhtes elektrišokirelvaga toimepandud ähvardus tunduma reaalne lisaks kannatanule ka keskmisele mõistlikule inimesele.
3. Ähvarduse tõsidust kinnitab kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i edasine käitumine. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta haaras elektrišokirelva ja kasutas seda enesekaitseks süüdistatavast lähtuva ohu tõrjumiseks. Tunnistaja M.M. i ütlustest avaldub, et hetkel, kui ta nägi seda, kuidas süüdistatav suunas elektrišokirelva K.A. a poole ja oli kuulda taseri-laadset särinat ning valgusriba, siis haaras tunnistaja M.M. pipragaasi järele, kuna sai aru, et K.A. a tervis võib olla ohus. Kõike eeltoodut kogumis hinnates, oli kannatanul põhjust karta ähvarduse täideviimist, kuna süüdistatava poolt toimepandud ähvardus oli veenev. Süüdistatav pani võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise vastavalt KarS § 274 lg 2 p 4 toime otsese tahtlusega.
4. Kaitsja on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja esitas riigi õigusabi tasu taotluse, mille kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega tutvumisele 180 minutit ja apellatsiooni koostamisele 180 minutit, mille eest taotleb tasu 388, 80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Nimelt on tegemist ühe süüdistatava ja ühe kuriteoepisoodi menetlusega, mis ei ole keerukas. Otsuse motiveeriv sisuline osa on 11-l leheküljel. Sellega tutvumine ei võtnud kindlasti aega 3 tundi. Põhjendatuks tuleb lugeda otsusega tutvumine 60 minuti ulatuses. Apellatsiooni sisuline osa on 4-l leheküljel, mille koostamise ajalise ulatusega 180 minutit ringkonnakohus nõustub. Seega kuuluvad kaitsjale hüvitamisele õigusabikulud summas (54+162) 216 eurot, millele lisandub käibemaks 43,20 eurot, kokku 259,20 eurot. 15
5. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, s.o jätab maakohtu otsuse muutmata, siis

§ 185

lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad menetluskulud summas 259,20 eurot süüdistatava T. Ilmjärve kanda. 35. Tulenevalt eeltoodust ja

§ 337lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 10.

veebruari 2022 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tiit Lõhmus /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas 16 Maarika Kuusk