KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Margit Vutt, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-20-

), mille § 54 lg 1 p 6 järgi maksab Haigekassa kindlustatud isikule tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest 100% ühe kalendripäeva keskmisest tulust.

§ 53

lg 1 esimese lause järgi makstakse ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe alusel.

§ 53

lg 4 kohaselt teeb kindlustatud isiku tööandja töövõimetuslehele oma kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Seega sõltub hüvitise maksmine tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 24 lg 1 kohaselt selgitab tööõnnetuse ja kutsehaigestumise asjaolud ja põhjused uurimine, mille korraldab tööandja. Maakohus leidis, et tööandjal puudus

1. juulil 2020 alus tööõnnetuse uurimiseks ja uurimise tulemuste kohta raporti koostamiseks ning selle tööinspektsioonile esitamiseks. Hagejaga koos puhkeruumis viibinud isikud eitasid rünnet või tõukamist. Ka hageja kinnitas, et teised isikud ei pruukinud tema tõukamist märgata. Hageja vahetule ülemusele, kes saabus puhkeruumi seoses sealt kostunud müraga ja küsis hagejalt selgitust, vastas hageja, et puhkeruumis ei juhtunud midagi. 3 Hageja ei ole tõendanud, et ta teatas tööandjale tööõnnetusest ka peale
2. juulit
3. Tööandja kinnitas kohtuistungil, et sai teada väidetavast tööõnnetusest
4. augustil 2020, kui Haigekassalt tuli nõue kinnitada haigusleht ja tööandja sai teada elektroonsest süsteemist, et haiguslehel on märge „tööõnnetus“. Kuna hageja ei teavitanud tööandjat tööõnnetusest ega selle asjaoludest, vastas tööandja Haigekassale, et tal puudub info tööõnnetuse toimumisest. Tööandja palus hagejalt selgitusi väidetava tööõnnetuse kohta
5. augustil 2020, kui hageja ilmus tööle, kuid hageja seletuskirja ei kirjutanud, vaid esitas puhkuseavalduse ja läks puhkusele. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et tegemist oleks tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõistes. Samas ei ole vaidlust selle üle, et hageja puudus perioodil
6. juulist 2020 -
7. augustini 2020 haiguse tõttu, seega on alus kostjalt välja mõista hüvitis TTOS § 122 lg 1 alusel, mille kohaselt tööandja maksab töötajale hüvitist haiguse, vigastuse või karantiini korral teise kuni viienda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. Maakohus lähtus töötaja hüvitise arvestamisel töötasust 729,76 eurot kuus, seega on keskmine kalendripäevatasu 24,32 eurot (729,76:30). Maakohus märkis, et tööandjal olnuks kohustus maksta töötajale haigushüvitist teisest kuni viienda haiguspäevani 70% ja edasi maksnuks hüvitist Haigekassa. Maakohus leidis, et tulenevalt asjaolust, et tööandja ei teinud kandeid töövõimetuslehele, kandis töötaja varalist kahju ja seega on põhjendatud kahjuhüvitis 528 eurot (24,32 x 31= 753,92 x 70%). Maakohus leidis, et hageja menetluskulude nimekirjades loetletud toimingud on esitatud määras (kokku 14,25 tundi) põhjendatud ja vajalikud, hageja esindaja tunnitasu määr 120 eurot on põhjendatud ja vajalik, seega on põhjendatud ja vajalik hageja lepingulise esindaja õigusabitasu summas 1710 eurot. Hageja tõendatud menetluskuluks on ka tõlkekulud summas 36 eurot ja määruskaebuse esitamisel esitatud riigilõiv 50 eurot. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 1796 eurot. Maakohus leidis, et kostja menetluskulude nimekirjades loetletud toimingud on esitatud määras (kokku 14,5 tundi) põhjendatud ja vajalikud,, kostja esindaja tunnitasu määr 100 eurot on põhjendatud ja vajalik, seega on põhjendatud ja vajalik kostja lepingulise esindaja õigusabitasu summas 1450 eurot. Kostja tõendatud menetluskuluks on ka tõlkekulud summas 126 eurot ja tunnistajakulud summas 104,40 eurot. Kokku on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 1680,40 eurot. Maakohus märkis, et kuna ta rahuldab hagi osaliselt, siis jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdeliselt hagiavalduse rahuldamise ulatusega, s.o 30% ulatuses hageja ja 70% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude jaotust arvestades tuleb hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest (1796 eurost) jätta 538,80 eurot hageja kanda (30%) ja 1257,20 eurot kostja kanda (70%). Kostja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest (1680,40 eurost) tuleb jätta 504,12 eurot hageja kanda (30%) ja 1176,28 eurot kostja kanda (70%). Seega on hagejal menetluskulude nõue kostja vastu summas 1257,20 eurot ja kostja hageja vastu summas 504,12 eurot. Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, tegi maakohus nõuete osas tasaarvestuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 753,08 eurot. Hageja taotlusel mõistis maakohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskulult kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. Kostja esitas
9. detsembril 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osaliselt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse ja menetluskulude osas ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt summas 73,84 eurot ja määrata kindlaks hageja menetluskulud ja muuta menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
10. Kostja leiab, et maakohus kohaldas kahjuhüvitise suuruse arvutamisel TTOS § 122 lg 1 kahju tekkimise aja redaktsiooni asemel hilisemat redaktsiooni (jõustus
11. mail 2021), ei arvestanud sotsiaalmaksu tõendi puudumist ning arvutas valesti Haigekassa makstava haigushüvitise osa. Seetõttu on kohus eksinud väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse väljaarvutamisel. Maakohus eksis hüvitatavate päevade arvuga. Hageja puudus töölt haiguslehe alusel alates
12. juulist 2020 kuni
13. augustini 2020, mistõttu tekkinuks tal haigushüvitise saamise õigus
14. aasta augustis. Sel ajal kehtinud TTOS § 122 lg 1 redaktsiooni järgi oli töötajal õigus saada hüvitist 70% keskmisest töötasust neljandast kuni kaheksanda kalendripäevani tööandjalt ning ravikindlustuse seaduse alusel alates üheksandast päevast haigekassalt (

§ 56

lg 1,

§ 54lg 1 punkt 1).

Hageja oli haiguslehel 32 päeva, kolme esimese päeva eest hüvitist ei maksta, seega on hüvitatavate päevade arv

1. Maakohus eksis keskmise kalendripäevatasu suuruse arvutamisega. Tööandja haigushüvitise päevatasu leitakse keskmise kalendripäeva tasuna, mis saadakse arvutamise vajaduse kuule eelnenud kuue kalendrikuu sissenõutavaks muutunud töötasu jagamisel sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Vastustaja töötasu (brutotasu) oli 800 eurot kuus. Kostja raamatupidamise andmetel oli see muutumatu arvestamise kuule eelneva 6 kuu jooksul (juuliveebruar). Hageja 6 kuu tasu oli 4800 eurot, selle perioodi kalendripäevade arv oli
2. Keskmine kalendripäevatasu oli (4800/182) 26,37 eurot. Kostja märkis, et tööandja makstava haigushüvitise suurus on 73,84 eurot. Keskmise kalendripäevatasu alusel makstava tasu arvutamisel korrutatakse keskmine kalendripäevatasu hüvitamisele kuuluvate kalendripäevade arvuga. Tööandja pidi maksma haigushüvitist 5 kalendripäeva eest 70% määraga. Tulumaksuseaduse § 13 lõike 1 järgi peetakse hüvitiselt kinni tulumaks. Tööandja makstava haigushüvitise suuruse arvutus (26,37 x 5 x 70%) = 92,30 - 18,46 (tulumaks 20%) = 73,84 eurot. Kostja hinnangul puuduvad haigekassa makstava kahjuhüvitise suuruse leidmiseks vajalikud eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksu andmed. Hageja ei ole esitanud kohtule kahju suuruse tõendeid.
3. Kostja hinnangul määras maakohus ebaõigesti kindlaks vastustaja menetluskulud, mis olid tõendamata ning jättis kohtuotsuse selles osas põhjendamata. Hageja ei ole tõendanud lepingulise esindaja kulude kandmist. Kostja leiab, et kui kohus on nõudnud kulusid tõendavaid dokumente ja hageja ei ole neid esitanud, siis tähendab see hageja suutmatust kulude kandmist tõendada ja esineb alus jätta need kulud kindlaks määramata. Maakohus ei arvestanud menetluskulude jaotuses hageja käitumist enne kohtumenetlust ja ei arvestanud hageja väitega, et tegemist oli tööõnnetusega. Kostja hinnangul oli 80% kogu kohtumenetlusest seotud tööõnnetuse väite aruteluga. See väide ei leidnud kinnitust. Seda ning TsMS § 163 lg-s 1 ja § 196 lg-s 3 sätestatut arvestades on kostja hinnangul alust jätta vähemalt 80% kostja menetluskuludest hageja kanda. Vastuseks hageja väidetele märgib kostja, et videojälgimine on ainult töökojas olevate sõidukite alal, puhkeruumis ja selle ümbruses videojälgimine puudub. Eksitav on hageja väide, et 5 tervishoiuteenuse osutaja määratles, et tegemist on tööõnnetusega. Tööõnnetust saab tuvastada vaid Tööinspektsioon. Õige ei ole väide, et kostja ei ole uurinud väidetava tööõnnetuse asjaolusid – ta on küsinud seletuskirja hagejalt ja teiselt töötajalt (tõend toimikus) ning on esitanud seisukoha Haigekassale (tõend toimikus).
4. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas põhjendatud ja seaduslik. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et juhtumi puhul oli tegemist tööõnnetusega. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et tunnistajate ütlustega on leidnud kinnitamist asjaolu, et tööandja territoorium ja ruumid on videojälgimisega ning hageja väited olid tööandja poolt kontrollitavad ja ümber lükatavad, kuid neid ei ole tööandja esitanud ega analüüsinud. Hageja märgib, et hageja vigastused fikseeris ja määratles tööõnnetusena tervishoiuteenuse osutaja arstliku ülevaatuse käigus. Kostja on kinnitanud, et ta teab täpselt, et kui toimub tööõnnetus, siis tuleb samal päeval läbi viia uurimine ja registreerida tööõnnetus. Kostja ei ole alates sündmuse toimumisest püüdnudki toimunut fikseerida ja uurida. Hageja rõhutab, et hüvitise tasumine sõltub kostjast ja tema toimingutest. Hageja leiab, et kostja väited hageja menetluskulude kindlaksmääramise osas on alusetud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada sõnaga „neto“ ning osaliselt tuleb muuta maakohtu põhjendusi. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda.
6. Ringkonnakohus märgib, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise netosummas. Kostja juhtis apellatsioonkaebuses õigesti tähelepanu asjaolule, et tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga nii kohtu väljamõistetud hüvitis, viivis kui ka haigushüvitis. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu lahendi alusel tuleb kostjal enne hagejale väljamakse tegemist tasuda hüvitiselt seadusjärgne tulumaks. Ringkonnakohus lisab selguse mõttes maakohtu resolutsioonis hageja kasuks väljamõistetud summale märke, et tegemist on neto summaga.
7. Ringkonnakohus leiab, et hagejal on ajutisest töövõimetusest tulenev kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Töövõimetuslehele kannete tegemise kohustus tuleneb kostjale

§ 53

lg-st 4 ja 5 ja kohustuse tekkimise eelduseks on pooltevaheline lepinguline suhe. Hageja kahju hüvitamise nõue on lepingulise kohustuse rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõue. Tulenevalt

§ 53

lg-st 5 maksab haigekassa töövõimetushüvitise üksnes juhul, kui tööandja teeb nõutud kanded 90 päeva jooksul alates töövõimetuse lõppemisest. Kostja väide, et ta ei teinud kandeid, kuna tegemist ei olnud tööõnnetusega, ei ole asjakohane. Asja materjalidest nähtub, et kostja ei järginud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise korda (redaktsioon 17.01.2020 – 28.02.2021). Nimetatud korra §-i 4 kohaselt on tööandjal kohustus uurida kõiki tööõnnetusi ja kui uurimise käigus selgub, et tegemist ei ole tööõnnetusega, siis lõpetatakse uurimine aktiga. Kuna kostja üldse tööõnnetuse kohta esitatud teadet ei uurinud ja kandeid ei teinud, siis puudub hagejal võimalus saada töövõimetushüvitist muul viisil kui kahju hüvitisena kostjalt. Täidetud on kahju hüvitamise eeldused, st hagejal tekkis kahju töövõimetushüvitise saamata jäämise tõttu, kahju põhjustas kostja tegevusetus töövõimetuslehele kannete tegemata jätmisel, sellise kahju hüvitamine on hõlmatud lepingu eesmärgiga ja kahju pidi olema kostjale ettenähtav. 6 12. Õige on kostja väide, et maakohus võttis aluseks ebaõige töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) redaktsiooni. Hageja nõude suhtes tuli kohaldada TTOS § 122 lg 1 redaktsiooni, mis kehtis kuni 21. aprillini 2021. Kahju tekkimise ajal kehtinud TTOS § 122 lg 1 järgi oli töötajal õigus saada hüvitist 70% keskmisest töötasust neljandast kuni kaheksanda kalendripäevani tööandjalt ning ravikindlustuse seaduse alusel alates üheksandast päevast haigekassalt (

§ 56

lg 1,

§ 54lg 1 punkt 1).

Hageja oli töövõimetuslehel 32 päeva, kolme esimese päeva eest hüvitist ei maksta, seega on hüvitatavate päevade arv

2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus ei saanud 100 % hüvitist, s.o haigekassa osa kostjalt välja mõista. Hageja ei saanud haigekassalt hüvitist, kuna kostja ei teinud kandeid hageja haiguslehele, seega kostja vastutab kahju tekkimise eest. Kostjal pidid olema sotsiaalmaksu andmed olemas, asjaolust, et hüvitise suuruse määramiseks olid sotsiaalmaksu andmed vajalikud, oli kostja teadlik. Tegemist oli faktilise asjaoluga, mille tõendamiskoormis oli kostjal, kostjat esindas menetluses õigusteadmistega esindaja, kostjale oli tagatud täiendavate tõendite esitamise võimalus. Kostja sotsiaalmaksu andmeid töövaidluskomisjonile ega maakohtule ei esitanud, samuti ei esitanud ta nende kogumiseks taotlust, eeltoodust tulenevalt oli kohtul õigus aluseks võtta hageja keskmine kalendritasu.
3. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtus määratud hageja päevatasu suuruse 24,32 eurot ja leidis, et õige on 26,37 eurot. Hageja ei vaidlustanud päevatasu suurendamist, seetõttu lähtub ringkonnakohus kostja poolt nimetatud päevatasust 26,37 euro suurusest netosummast. Ringkonnakohus leiab, et kuna muud andmed puuduvad, siis hagejal 24 päeva haigushüvitise Haigekassalt saamata jäämise osas vastutab kostja ja temalt tuleks välja mõista 632,88 (24 x 26,37) eurot neto.
4. Kostja võttis omaks faktilise asjaolu, et tema pidi maksma hagejale viie päeva eest 70 % hüvitist, kokku 92,30 eurot bruto.
5. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuse toodud päevatasu määra muutumisest ja tööandja poolt tasutatavate päevade arvu muutumisest tulenevalt tuleks hageja nõue kostja vastu rahuldada 725,18 euro suuruses (bruto).
6. Ringkonnakohus leiab, et kuigi osaliselt tingib hageja nõude suuremas osas rahuldamise kostja esitatud apellatsioonkaebus, siis ei ole apellatsioonimenetluse põhimõtetega kooskõlas see, et edasikaebamise tulemusena halveneks kaebaja olukord. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud, seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise muutmata, kuid märgib, et kostjal lasub hüvitise maksmisel kohustus tasuda tulumaks 105, 6 eurot (528 x 20 %). Maakohtu otsuse aluselt tuleb kostjal tasuda kokku 633,60 eurot, mis on väiksem ringkonnakohtu poolt tuvastatud hüvitisest.
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus põhjendas menetluskulude jaotust piisavas ulatuses. Ringkonnakohus ei tuvastanud olulisi kaalutlusvigu ning ei muuda maakohtu poolt määratud menetluskulude suurust.
8. Apellatsioonkaebuse põhjendused on olulises osas õiged ja annavad aluse maakohtu põhjendusi muuta. Ringkonnakohus rahuldab seetõttu apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 7