Obsah (13)

§ 172§ 663§ 667§ 198§ 654§ 232§ 5§ 200§ 662§ 651§ 659§ 390§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 21. oktoober 2022 Tsiviilasja number 2-20-10328 Tsiviila

) § 478 lg 4 näeb ette, et hagita menetluses tehtav määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus määras, et määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. Kuna avaldus rahuldatakse osaliselt, siis on õiglane (analoogselt hagi osalise rahuldamise olukorraga) jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (

§ 172lg 1).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Puudutatud isiku I palub
2. detsembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada avalduse rahuldamise osas ning teha uus määrus, millega jätta avaldus puudutatud isiku I vastu avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks ja kinnistusraamatusse märkuste kandmiseks rahuldamata ja määrata avaldajale kuuluvale X kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavalt Jakobi teelt nr 7670233 mööda XXXXXX kinnistul asuvat teed. Menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda. XXXXXX kinnistul asuva tee osas on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et XXXXXX kinnistul on tee olemas vaid osaliselt ja osaliselt on seal rohumaa. Nii XX kui ka XXXXXX kinnistul on tee terves ulatuses olemas, kuigi selleks, et see oleks ka vihmasel ajal sõiduautoga lihtsalt läbitav, tuleks teed ilmselt marginaalselt täita ja parandada. Paikvaatluse protokollis on selgelt näha, et XXXXXX kinnistul asuv tee kulgeb Jakobi teelt XXXXX ja X kinnistuni. Avaldaja ei ole tõendanud ega maakohus tuvastanud, et XX kinnistul asuva tee avaldaja jaoks vajalikku seisundisse viimise kulud oleksid väiksemad (või suuremad) ehk oleksid oluliselt erinevad XXXXXX kinnistul asuva tee avaldaja jaoks vajalikku seisundisse viimise kuludest. Kohtulahendit ei saa rajada oletustele. Asja lahendamisel ei oma tähtsust Maa-ameti geoportaali katastrikaardile kantud tingmärgid. Tulenevalt ülaltoodust on maakohus asja lahendamisel valesti hinnanud tõendeid. Samuti ei ole maakohus kuidagi tuvastanud ega põhjendanud, et kohtu poolt nimetatud XXXXXX kinnistul asuv rohumaa, millel on siiski tuvastatavad sisse sõidetud rööpad, ei oleks, sh sõidukiga, kuni XXXXX ja X kinnistuteni läbitav. Samuti ei juhtinud kohus paikvaatlusel ega hilisemas 9 menetluses maakohtus puudutatud isiku I tähelepanu sellele, et kohtu arvates puudub XXXXXX kinnistul osaliselt tee ja seal olev kohtu arvates "rohumaa" on läbimatu. Kui ringkonnakohus paikvaatluse protokolli alusel peaks jõudma järelduseni, et XXXXXX kinnistul tee kuni XXXXX ja X kinnistuni puudub või tee ei ole mingis kohas läbitav, siis palub puudutatud isik I ringkonnakohtul juhtida puudutatud isiku I tähelepanu sellele, sh vastav asjaolu vajab tõendamist, ja sellisel juhul taotleb puudutatud isik I korraldada korduv paikvaatlus. Alternatiivselt, kuna tegemist on maakohtu üllatusliku järeldusega, siis palub puudutatud isik I maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule tagasi asjaolude täiendavaks tuvastamiseks, sh täiendava paikvaatluse korraldamiseks. Asjaolu, et tunnistajate ütluste ja menetlusosaliste seletuste põhjal kogumis on võimalik järeldada, et avaldaja on varem oma elamu juurde pääsemiseks faktiliselt kasutanud just XX kinnistut läbivat teed, ei oma tähtsust. Maakohus asja lahendamisel ei ole vastanud küsimusele, et kuidas avaldaja on saanud ligi X kinnistule olukorras, kui väideteavalt XX kinnistu ei olnud juurdepääsuks läbitav. XX kinnistul asuvad "rööpad", mille kaudu avaldaja nõuab juurdepääsu, asub keset viljapõldu ning on vajalik XX kinnistu majandamiseks põllutöömasinatega. XXXXXX kinnistul aga mingit vilja kasvatamist ega põllumajandusliku tegevust ei toimu. Puudutatud isikul I on iseenesest küll vaja kohta, et kõigile oma põllu osadele juurde pääseda, kuid ta ei vaja seda konkreetset teed. Olukorras, kus juurdepääsu tee määramisel jääb isik ilma võimalusest teenida arvestatavat tulu oma põllumajandusmaa harimisest ja teisel juhul sõidetaks mõni kord vahel harva mööda hoonetest, kus keegi ei ela, ei saa teisel juhul olla isiku huvid märkimisväärselt rohkem kahjustatud võrreldes esimese juhuga. Juurdepääsu määramisel läbi XXXXXX kinnistu oleks see vajalik lisaks XXXXXX kinnistu omanikule, mis tagaks selle tee parema hooldamise ja madalamad kulud. Maakohus on poolte õiguste kaalumisel ületanud diskretsioone piire ja rikkunud menetlusõiguse norme. XXXXXX kinnistu omanik ei ole vastu, et XXXXXX kinnistut ja seda läbivat teed kasutataks juurdepääsuks nii XXXXX kui avaldaja poolt X kinnistule. Samuti ei ole XXXXXX kinnistu omanik asunud seisukohale, et sellisel juhul kahjustaks XXXXXX kinnistu kaudu juurdepääsutee XXXXXX kinnistu omaniku huve märkimisväärselt rohkem kui teise, XX, naaberkinnisasja huve. Juhul kui XXXXXX kinnistu omanik ei vaidle ja ei takista juurdepääsu X kinnistule mööda XXXXXX kinnistul asuvat teed, on avaldajal olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele läbi XXXXXX kinnistu ja täitmata on AÕS § 156 lg 1 eeldus. Sellel, et potentsiaalselt võiks ka XXXXXX kinnistu omanik kunagi soovida hakata oma maatükil tegelema põllumajandusega, ei ole käesoleval ajal tähtsust.
3. Avaldaja vaidleb puudutatud isiku I määruskaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Paikkonna vaatlusel nähtus, et metsaveo raskeveokid olid XXXXXX kinnistu heinamaale tekitanud manööverdamisjäljed, mis ei ole aga tee. Puudutatud isiku I uued, tingimuslikult esitatud taotlused uue paikkonna vaatluse läbiviimiseks pole põhjendatud. Üldteada on asjaolu, et uue tee rajamine on oluliselt kallim olemasoleva tee taastamisest või parandamisest. Puudutatud isik I eksitab menetlusosalisi maakohtu järelduses, et X kinnistuni juurdepääsuks on ajalooliselt kasutatud nii XX kui ka XXXXXX kinnistul asuvat teed. Eksitav on puudutatud isiku I väide, et puudutatud isik II on nõustunud tee rajamisega läbi tema XXXXXX kinnistu. 10
4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega avaldajale pandi tee korrashoiukohustus. Samuti palub avaldaja tühistada määruse osas, millega talle pandi juurdepääsutasu maksmise kohustus. Alternatiivselt palub avaldaja määrata tasu õiglases määras vastavalt määruskaebuses märgitud arvutuskäigule. Avaldaja palub tühistada maakohtu määruse ka osas, millega maakohus jättis avalduse rahuldamata ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldus täies ulatuses ning jätta avaldaja menetluskulud mõlemas kohtuastmes puudutatud isiku I ja III kanda. Avaldaja palub mitte tühistada maakohtu
5. juuli
6. a määrusega ja
7. detsembri
8. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid enne lõpplahendi jõustumist. Avaldaja poolt avaldusega kohtu poole pöördumise tingis asjaolu, et puudutatud isik I randaalis üles XX kinnistul kulgeva ainsa juurdepääsutee avaldaja X kinnistult avalikule XXXXXXX raudteejaama teele, püstitas juurdepääsu teele tõketeks kivid ning heinarulooni. Puudutatud isiku I pahatahtlus päädis XX kinnistul paikneva tee täieliku üleskündmisega
9. novembril 2020 (maakohtu
10. juuli
11. a esialgse õiguskaitse määruse toime lõppes
12. oktoobril 2020). Avaldajale määrusega pandud juurdepääsutee korrashoiukohustus on teostatav üksnes juhul, kui tee üles kündnud puudutatud isik I on juurdepääsutee taastanud üleskündmise eelsesse seisundisse, st see on sõiduautoga aastaringselt läbitav. Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata kohustamisnõude. Tee üleskündmise järel pole asutud tee alla jäävat maad sihtotstarbeliselt kasutama. Tee üleskündmine oli kantud huvist muuta avaldaja juurdepääs oma kodule võimetuks, tekitada ületamatu takistus. Maakohtu poolt kohustamisnõude rahuldamata jätmine on põhjendamata. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend pole asjakohane. Vähemalt 78 aastat on taval põhinev juurdepääs eksisteerinud ning üleskündmise järel ei ole tee korrashoiukohustusel tähendust, sest juurdepääsuteed, mida korras hoida, pole. Juhul kui avaldaja kohustamisnõue olnuks perspektiivitu, poleks maakohus kohustanud puudutatud isikut I ülesküntud teeosa sõidetavust esialgse õiguskaitse abinõuna taastama. Tee taastamise kohustust ja kulu ei saa panna avaldajale. On arusaamatu, miks maakohus keeldus sõidukite 3,5 tonni massipiirangut juurdepääsutee osas kehtestamast. Kui puudutatud isik I jätkuvalt raskeveokitega teed kahjustab, jääb õigusrahu juurdepääsu küsimuses saabumata. Kasutustasu arvestus pole määruses lõpuni jälgitav, tasu määr on ebaõige. Tee kasutustasu kohustuse teke avaldaja suhtes saab alata ajahetkest, mil tugeva aluspõhjaga tee on puudutatud isiku poolt taastatud (tee sõidukiga aastaringselt läbitav). Seejuures on selge ka see, et kasutustasu saaja kohustub aastaringselt teed läbitavana hoidma oma kuludega. Tee edaspidise korrashoiu kulu on võimalik avaldajal kanda juhul, kui avaldaja ainuisikuliselt jääb puudutatud isiku poolt taastatud tee kasutajaks ning kehtib 3,5 tonni massipiirang. Maakohus on leidnud, et koos omandiriive komponendiga on õiglane juurdepääsutasu kohtu hinnangul kokku 35 eurot. Ometi on määratud X kinnistu igakordsele omanikule kohustus tasuda juurdepääsutasu 135 eurot aastas. Määruses on eksitud renditasu aasta- ja kuumäära osas. Matemaatiliselt korrektne arvestus oleks järgmine: (0,093 × 120) + 0,27 = 11,43 eurot aastas, kusjuures 0,093 tähistab maa pindala hektarites, 120 eurot on maa rendihind aastas ning 0,27 eurot on maamaksu osa, mis teega koormatava maa pindalaga seondub. Aga arvestades maa aastast rendimäära XXXXXX vallas, on õiglane tasu veelgi madalam. Mõistlik lahendus oleks see, et tee jääb valla avalikku kasutusse ja hooldamisele. Puudutatud isik III seni eitab avalikku kasutust, samas omab vald XXXXX kinnistut, mis ilmselgelt vajab juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Avaldaja on seisukohal, et kui pole hüve (juurdepääsu), pole ka tasu maksmise kohustust. 11 Arvestades eelkõige seda, et puudutatud isik III soovib XXXXX kinnistut võõrandada, on avaldaja jaoks äärmiselt oluline, et kinnistusraamatusse kantava märkusega oleks tagatud juurdepääs avalikult teelt tema kinnistule üle XXXXX kinnistu. Vallapoolsete takistuste praegune väidetav puudumine ei tähenda, et edaspidi juurdepääsu vaidlust ei teki. Vaieldamatult tegi maakohus avaldaja huvides osalise lahendi, mistõttu tuli maakohtul jätta avaldaja menetluskulud puudutatud isiku I ja III kanda.
13. Puudutatud isik I vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isikule I ei saa panna kohustust rajada või taastada omal kulul avaldaja soovitud tee. XX kinnistut kündes realiseeris puudutatud isik I oma omandiõigust, tehes seda ajal, kui sellisele tegevusele ei olnud seatud mingeid piiranguid (kohtu rakendatud esialgne õiguskaitse ei kehtinud). Kui avaldaja vajab endale teatud tingimustele vastavat teed ja kohtu poolt määratud juurdepääsuks määratud koht nendele ei vasta, siis tuleb avaldajal endal soovitud tingimustele vastav tee rajada ja seejärel saab avaldaja vastavat teed korras hoida. Puudutatud isik I ei saa maad sihtotsrabeliselt kasutada täiendava esialgse õiguskaitse rakendamise tõttu. Asjas ei ole tuvastatud, et käesoleval ajal oleks tee vajalik kellegile teisele peale avaldaja. Avaldaja ei saa nõuda, et asja lahendamisel juhinduks kohus samadest seisukohtadest, nagu on lähtutud esialgse õiguskaitse lahendamisel. Massipiirang kahjustaks ülemäära puudutatud isiku I omandiõiguse realiseerimist oma kinnistul. Kasutustasu tuleb tasuda alates omandiõiguse riive kehtestamisest. See, kas avaldaja vastavat teed ka reaalselt kasutab ja kas ta soovib seda teed kohendada avaldaja vajadustele sobivaks, on avaldaja enda otsustada. Avaldaja ei saa oodata puudutatud isikult I, et ta koristaks avaldaja soovitud teed lumest vms, kui puudutatud isikul I endal vastav vajadus puudub. Kasutustasu suuruse määramise osas on kohtuotsus selgelt jälgitav ja arusaadav. Avaldaja ei ole põhistanud, mis takistas tal juba maakohtus esitada vastavad tõendid maa renditasu suuruse osas. Kasutustasu mõistetakse teeniva kinnisasja omanikult, kelle kasuks on juurdepääs määratud sõltumata sellest, kas ka keegi kolmas isik võib seda teed kasutada. Puudutatud isiku III juurdepääsu küsimus ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Avalduse osalise rahuldamise korral ei ole põhjendatud jätta avaldaja menetluskulu puudutatud isiku I kanda.
14. Puudutatud isik III on seisukohal, et avaldaja määruskaebuse võiks rahuldada osaliselt. Vallale teadaolevalt on põllumajandusliku maa rendihinna suurus vahemikus 70 – 150 eurot hektarilt aastas, mitte kuus. Puudutatud isiku I määruskaebus tuleks jätta rahuldamata.
15. Võru Vallavalitsus on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik kaalutlusotsus.
16. Puudutatud isik II teatas, et tema kinnistul looklev tee on tema enda tarbeks. Puudutatud isik II ei ole huvitatud oma kinnistule tee rajamisest.
17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

12 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avalduse rahuldamata osas, millega avaldaja palus määrata talle juurdepääsu XXXXX kinnistu kaudu ja asendada puudutatud isiku III tahteavaldus vastava märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti tuleb maakohtu määrus tühistada määratud juurdepääsu tasu suuruse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 7). Tühistatud osas saadab ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb jätta maakohtu määrus muutmata. Avaldaja määruskaebus rahuldatakse osaliselt, puudutatud isiku I määruskaebus jääb rahuldamata. 16. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et XXXXXX vald XXXXX kinnistu (naaberkinnisasja) omanikuna peab olema käesolevasse menetlusse kaasatud puudutatud isikuna (

§ 198lg 1 p 2).

Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu poolt määruses (ps 12) esitatud põhjendustele tugineva järeldusega, et hetkel puudub alus avaldust puudutatud isiku III kui XXXXX kinnistu omaniku suhtes rahuldada. Maakohus on leidnud, et puudub alus avaldaja ja puudutatud isiku III vahelistesse suhetesse sekkuda, kuna puudutatud isik III ei ole teinud avaldajale takistusi XXXXX kinnistu kaudu liikumiseks ega keeldunud avaldaja soovitavat juurdepääsu vormistamast. Maakohus pidas põhjendatuks puudutatud isiku III seisukohta, et enne seda, kui ei ole selge, kas juurdepääs X kinnistule hakkab kulgema XX kinnistu kaudu või XXXXXX kinnistu kaudu, ei ole XXXXX kinnistu omanikul võimalik X kinnistu kasuks servituuti seada. Olukorras, kus kohus otsustas määrata juurdepääsu X kinnistule üle XX kinnistu, ei olnud maakohtul asjas seni tuvastatu põhjal takistust määrata AÕS § 156 alusel kindlaks ka XXXXX kinnistut läbiva juurdepääsu tingimused. Seda ei välista ka maakohtu poolt viidatud Riigikohtu seisukohad

1. mail 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14 tehtud määruse p-s
2. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isik III avaldajale XXXXX kinnistul liikumisel takistusi teinud ega otseselt keeldunud avaldaja soovitava juurdepääsu vormistamast, ei ole puudutatud isik III seni avaldaja soovitud juurdepääsu ka vormistanud ega võtnud siduvaid kohustusi seda tulevikus teha. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et puudutatud isiku III poolsete takistuste puudumine praegusel hetkel ei tähenda seda, et edaspidi juurdepääsu vaidlust ei teki, eriti arvestades valla plaani XXXXX kinnistu võõrandada. Üksnes juurdepääsu puudutava märkuse kandmisel kinnistusraamatusse on XXXXX kinnistut omandaval isikul võimalik veenduda selles, et kinnistul lasub kitsendus ning sellega tuleb edaspidi arvestada. Puudutatud isiku III esindaja on menetluses väitnud, justkui oleks vaidlusalusel teeosale sõlmitud avaldaja kasuks kasutusvaldus (II kd, tl 85). XXXXX kinnistu koormamist kasutusvaldusega (AÕS § 201 lg 1) kinnistusraamatust ega asja materjalidest siiski ei nähtu. Seega kokkuvõttes ei anna maakohtu määruses esitatud põhjendused alust jätta avaldust puudutatud isiku III suhtes rahuldamata. Kuna maakohus ei ole XXXXX kinnistut puudutavas osas juurdepääsu täpsemaid tingimusi menetlusosalistega arutanud ega vaidlustatud määruses analüüsinud, tuleb asi saata tühistatud osas lahendamiseks tagasi vaidlustatud määruse teinud maakohtule.
3. Juurdepääsu koha määramisel üle XX kinnistu ei anna puudutatud isiku I määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks või tühistamiseks. Avalikult kasutatavale teele AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste 13 juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada kinnisasjaomanike huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isiku kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt nt Riigikohtu
4. oktoobri
5. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 15 koos selles viidatud praktikaga). Maakohus on AÕS § 156 kohaseid juurdepääsu määramise eeldusi kontrollinud ning õigesti märkinud, et menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas avaldaja peaks saama juurdepääsu XXXXXXX raudteejaama teele puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu või puudutatud isikule II kuuluva XXXXXX kinnistu kaudu (mõlemal juhul peab avaldaja juurdepääs läbima ka puudutatud isikule III kuuluvat XXXXX kinnistut). Maakohus on kokkuvõttes leidnud, et juurdepääs tuleb määrata puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seejuures kõiki tõendeid ja menetlusosaliste huve igakülgselt kaalunud ega ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud. Puudutatud isiku I määruskaebuses välja toodud asjaolud ei mõjuta maakohtu lõppjärelduse põhjendatust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse vastavate põhjendustega p-des 13–46 ning kooskõlas

§ 654lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena puudutatud isiku I määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 17.

1. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga I, et XXXXXX kinnistu kaudu on tee terves ulatuses olemas ning vaatluse protokollist on selgelt näha, et XXXXXX kinnistul asuv tee kulgeb Jakobi teelt XXXXX ja X kinnistuteni. Maakohtu
2. augusti
3. a vaatluse protokollis olevatelt fotodelt saab teha ühese järelduse, et XXXXXX kinnistul ei ole kogu pikkuses sellist teed, mida mööda pääseks sõiduautoga avalikult teelt X kinnistule. Ringkonnakohus nõustub seejuures maakohtuga, et hajaasustusega piirkonnas on sõiduautoga liikumine oma elukohani möödapääsmatu. Vaatluse protokoll kajastab ringkonnakohtu arvates olulisi asjaolusid ja kirjeldusi, sh selle kohta, millal, kus ja mida vaadeldi ja kes vaatlusest osa võtsid. Protokoll toetab maakohtu määruses tehtud järeldusi võimalike juurdepääsuteede seisukorra kohta. Vaatlust korraldaval kohtunikul on ka suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda (vt ka Riigikohtu
4. mai
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 16). Seejuures on vaatlusprotokoll vaid üks tõenditest, mida maakohus hindas

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega.

Maakohus tugines lisaks Maa-ameti geoportaali kaardimaterjalile. Samuti on Võru vald (XXXXXX kinnistu asukoha järgne kohalik omavalitsus) kohtule esitatud seisukohas märkinud, et XXXXXX kinnistule tuleks tee alles rajada, kuid uue tee rajamine eraomandis olevale kinnistule oleks majanduslikult ebamõistlik (I kd, tl 206 pöördel). 17.

1. Samuti ei nõustu ringkonnakohus puudutatud isikuga I, et XXXXXX kinnistul asuva tee osas on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et XXXXXX tee on olemas vaid osaliselt ja osaliselt on seal rohumaa. Vaatluse protokolli leheküljel 18 (II kd, tl 57 pöördel) on kirjas: "Alljärgnevalt on näha, et alternatiivne juurdepääs on osaliselt lihtsalt rohumaa, osaliselt on aga samamoodi pinnastee nagu taotletav juurdepääs üle X kinnistu." Vaatlusel osales ka puudutatud isik I ja tema esindaja. Vaatluse protokoll on kohtute infosüsteemis menetlusosalistele nähtavaks tehtud
2. septembril
3. Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikus rahuldada puudutatud isiku I taotlust uue vaatluse korraldamiseks. Ringkonnakohtul ei teki vaatluse protokolli ning teiste tõenditega tutvumisel kahtlusi protokollis kajastatu õigsuse või terviklikkuse osas. Puudutatud isiku I väited ja põhjendused ei anna alust arvata, et uue vaatluse korraldamine võimaldaks kindlaks teha maakohtu poolt tuvastatust oluliselt erinevaid asjaolusid. 14 17.
4. Maakohus on kaalunud juurdepäästee asukoha määramisel igakülgselt menetlusosaliste huve ning arvestanud seejuures kõiki tõendeid ja olulisi asjaolusid. Maakohus on menetlusse kaasanud ka XXXXXX kinnistu omaniku kui võimaliku alternatiivse juurdepääsu kinnistu omaniku. XXXXXX kinnistu omaniku poolt maakohtu menetluses väidetust ei selgu, kas ta takistab või ei takista juurdepääsu läbi oma kinnistu, aga maakohus on tuvastanud, et XXXXXX kinnistu kaudu osaliselt tee puudub. Seega puudus läbi XXXXXX kinnistu juurdepääsutee avaldaja kinnistule. Maakohus on erinevaid võimalikke variante kaalunud ning põhjalikult võrrelnud juurdepääsu võimalikkust läbi kahe erineva kinnistu. 17.
5. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku I väidetega, nagu oleks maakohtu määrus nõutekohaslt põhjendamata seetõttu, et kohus ei selgitanud välja võimalikke juurdepääsuteede vajalikku seisundisse viimise kulusid. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et juurdepääsuteede vajalikku seisundisse viivimise kulud on ainult üks asjaolu, mida juurdepääsu määramisel tuleb arvesse võtta. Maakohus on küll hinnanud tee rajamise või parandamise eelduslikke kulusid kahe erineva juurdepääsu osas, kuid ei ole otsustust juurdepääsu valikul rajanud üksnes juurdepääsutee vajalikku seisundisse viimise eelduslikele kuludele. Lisaks puuduvad asjas tõendid, mille alusel oleks kohus saanud kõnealused kulud täpselt tuvastada. Sellistele tõenditele ei viita määruskaebuses ka puudutatud isik I ise. Samuti ei ole puudutatud isik I esitanud määruskaebemenetluses nimetatud kulusid puudutavaid uusi tõendeid. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, kui palju täpselt kuluks ühe või teise juurdepääsu loomiseks või avaldajale vajalikku seisukorda viimiseks. Kuigi hagita menetluses kohaldub

§ 5

lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus kohtu aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada (

§ 200lg-d 1 ja 2).

Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 23). 17.
3. Maakohus on tunnistajate ütlustest teinud põhjendatud järelduse, et kuigi tõendatud pole avaldaja väide, et tema taotletav juurdepääsutee on ajalooliselt olnud ainus tee, mille kaudu on X kinnistule sõidetud, on siiski olnud tavaks, et avaldaja on kasutanud XX kinnistul asuvat teed oma kinnistule pääsemiseks. Maakohus on selgitanud tava olemust ja viidanud sealjuures põhjendatult kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb huvide kaalumisel lisaks muudele asjaoludele arvestada ka väljakujunenud tavaga. Kuigi varasem kasutamise tava ei ole juurdepääsu määramisel ainumäärav, on see üks oluline asjaolu, mida tuleb menetlusosaliste huvide kaalumisel arvestada (vt nt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 27). Maakohtu määratud juurdepääsuga on sisuliselt kinnitatud senine tava. Juurdepääsutee on paiknenud samas asukohas aastakümneid ning olnud avaldajal teena kasutuses. 17.
6. Asjaolu, et maakohus ei ole täiendavalt välja selgitanud, kuidas avaldaja on pääsenud enda kinnistule, kui XX kinnistu ei olnud juurdepääsuks läbitav, ei oma praegusel juhul tähtsust. Maakohus tuvastas juurdepääsu võimalused vaatluse tegemise hetke seisuga, hindas asjas esitatud tõendeid kogumis ning leidis põhjendatult, et juurdepääs tuleb rahada XX kinnistu kaudu. 17.
7. Samuti ei oma tähtsust väidetavalt avaldaja poolt XXXXX kinnistule kuhjatud suur kompostihunnik (mida enam ei ole), mis takistas juurdepääsu läbi XXXXXX kinnistu. Maakohus ei ole seda väidetavat takistust (kompostihunnikut) vaatluse käigus tuvastanud ega sellega asja lahendamisel arvestanud. 15
8. Maakohus on õigesti märkinud, et juurdepääsu määramisel tuleb lahendada ka tasu küsimus. Juurdepääsu tasu suuruse osas tuleb ringkonnakohtul avaldaja määruskaebuse väiteid arvestades siiski maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Maakohus on iseensest õigesti märkinud, et juurdepääsutasu koosneb kolmest komponendist: maamaksu komponendist, hüvitisest omandiõiguse riive eest ja juurdepääsutee korrashoiu kuludest. Praegusel juhul arvestas maakohus kahe esimese komponendiga, kuna teed korrashoiu ja sellega seotud kulude kandmise kohustus on avaldajal. Siiski on maakohus avaldaja määruskaebuses ja puudutatud isiku III poolt esitatud andmeid arvestades teinud tasu arvestamisel ilmselge kaalutlusvea. 18.
9. Maakohus võttis juurdepääsutasu arvutamisel aluseks rendhinna 120 eurot kuus ja sai kokkuvõttes juurdepääsu tasuks 135 eurot aastas (maakohtu määruse põhjendavas osas on tõenäoliselt ekslikult märgitud aastatasu suuruseks 35 eurot). Maakohtu poolt aluseks võetud põllumajandusliku maa rendihind XXXXXX vallas vahemikus 70 – 150 eurot hektarilt kuus on ebaõige. Maakohtu
10. novembri
11. a kohtuistungi protokollist ja sellel lisatud helisalvestisest nähtuvalt on maakohtunik küsinud XXXXXX valla (puudutatud isik III) esindajalt rendhinna kohta ning valla esindaja sõnul on see 70 – 150 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus või menetlusosalised oleksid täpsustanud, kas tegemist on rendhinnaga kuus või aastas. Koos määruskaebusega on avaldaja esitanud ringkonnakohtule lisatõendina XXXXXX vallavolikogu esimehe
12. detsembri
13. a e-kirja, milles volikogu esimees avaldab, et rendihinna vahemik on õige, aga see ei ole mitte kalendrikuus, vaid aastas (II kd, tl 144 ). Sama kinnitab ka määruskaebuste vastuses puudutatud isik III, märkides, et rendihind on 70 – 150 eurot hektarilt aastas, mitte kuus. 18.2.

§ 662

lg 3 alusel võtab ringkonnakohus avaldaja määruskaebusele lisatud XXXXXX vallavolikogu esimehe

1. detsembri
2. a e-kirja asja materjalide juurde ning arvestab sellega määruskaebuste lahendamisel. 18.
3. Seega tuleks maakohtu määratud tasu suurust avaldaja määruskaebuse alusel muuta. Juurdepääsutasu omandiriivega seotud komponent, mida X kinnistu omanik peab XX kinnistu omanikule igal aastal maksma, oleks maakohtu metoodikat arvestades 11 eurot 16 senti (120 × 0,093) ning juurdeoääsu tasu kokku vastavalt 11 eurot 43 senti aastas. Samas, kuna asi saadetakse XXXXX kinnistut puudutavas osas maakohtule uueks lahendamiseks, jätab ringkonnakohus ka tasu, mida X kinnistu omanik peab XX kinnistu omanikule maksma, maakohtu määrata. 18.
4. Kuna puudutatud isik I on taotlenud juurdepääsutasu kaudu mh XX kinnistu väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb asja uuel lahendamisel maakohtus arvestada Riigikohtu poolt
5. juunil 2022 tsiviilasjas nr 2-19-20416/41 tehtud määrusega juurdepääsutasu osas ühtlustatud ja edasi arendatud kohtupraktikat. Riigikohus on viidatud lahendis (p-s 15.5) leidnud, et kui kohus tuvastab, et juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus väheneb (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe), tuleb kohtul koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsutee määramisel arvesse võtta ning määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Lahendi samas punktis on Riigikohus esitanud täpsemad juhised juurdepääsutasu suuruse leidmiseks ja iga-aastaste maksete diskonteerimiseks. Kui puudutatud isik I edasises menetluses jätkuvalt tugineb juurdepääsutee alla jääva maatükilt saamata jäävale tulule ning asjaoludele, millest saab järeldada XX kinnistu kui terviku väärtuse vähenemist, tuleb teha puudutatud isikule I ettepanek neid väiteid tõendada. 18.
6. Eelmärgitud sesisukohti tuleb vajadusel arvestada ka XXXXX kinnistu juurdepääsuga koormamisel (sõltuvalt sellest, millistele asjaoludele puudutatud isik III tasu osas tugineb). 16 18.
7. Juurdepääsu talumise tasu maksmise kohustus tekib puudutatud isikutel ajast, mil asjakohane kohtulahend jõustub ja juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse (vt nt Riigikohtu
8. juuli
9. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20419/41, p 15.7). Avaldaja määruskaebuse piire arvestades (

§ 651

lg 1 ja § 659) ei saa avaldaja poolt XX kinnistu igakordsele omanikule tasutav juurdepääsutasu ületada 135 eurot aastas (puudutatud isiku I määruskaebuse põhjendustest ei nähtu, et ta maakohtu määrust määratud tasu osas vaidlustaks). 18.

1. Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu avaldajaga seisukohaga, nagu tuleks juurdepääsutasu jätta üldse määramata, kuna tee XX kinnistul on lõhutud või põhjusel, et seda teed kasutavad ka teised isikud. Senise kohtupraktika järgi ei sõltu juurdepääsutasu nõudeõiguse tekkimise aeg juurdepääsutee rajamise tegelikust alustamisest. Nagu eelnevalt märgitud, tekib juurdepääsu tasu maksmise kohustus ajast, mil jõustub kohtulahend, millega juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse. Järelikult asjaolu, kas avaldaja hinnangul on XX kinnistul sobivas seisus juurdepääsutee olemas (pärast tee üleskündmist ja selle väidetavat taastamist puudutatud isiku I poolt) või mitte, ei välista puudutatud isikule I juurdepääsutasu maksmise kohustust. Avaldaja vajab juurdepääsuteed ja seega ei saa ta arvestada, et saab kasutada võõral maal asuvat teed tasuta. Riigikohus on leidnud, et koormatud kinnisasja omanikule tuleb maksta hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama (vt Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 18). Seega ka asjaolu, et avaldaja väitel kasutavad juurdepääsuteed peale avaldaja veel teised isikud, ei välista juurdepääsutee talumisega kaasneva hüvitise maksmise kohustust.
4. Juurdepääsu muude tingimuste määratlemisel ei anna määruskaebuste väited ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Samuti ei ole maakohus eksinud juurdepääsutee korrashoiu ja sellega seotud kulutuste kandmise küsimuste lahendamisel. Vastusena sellekohastele väidetele määruskaebustes märgib ringkonnakohus järgmist. 19.
5. Avaldaja ja puudutatud isik I on vaielnud selle üle, milline peaks olema sõidukite kaalupiirang juurdepääsutee kasutamisel. Arvestades vaatlusprotokolli ja menetlusosaliste poolt esitatud fotosid XX kinnistul paikneva tee seisukorrast, ei võimalda juurdepääsutee suurema massiga sõidukitega ilma teed kahjustamata sõita. Kuna puudutatud isik I kasutab juurdepääsuteed ümbritsevat maad põllumajanduslikul otstarbel, siis on vajalik aeg-ajalt juurdepääs põllule ka raskemate sõidukitega ja pole põhjendatud 3,5 tonni piirangu kehtestamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et piirangu kehtestamine koormaks liialt puudutatud isikut I. Kuna puudutatud isik I ei ole väitnud, et ta üldse teed ei kasuta, siis maakohus ongi sellele põhjendatult tähelepanu pööranud ning keelanud XX kinnistu omanikul juurdepääsuteed kahjustada ning kohustanud võimalikud tekkivad kahjustused viivitamata omal kulul kõrvaldama. Sellest saab järeldada, et avaldajale määratud tee korrashoiukohustus ei tähenda puudutatud isiku I poolt põhjustatud tee kahjustuste likvideerimist. 19.
6. Juurdepääsu määramisel avalikult kasutatavalt teelt tuleb kohtul lahendada muuhulgas ka küsimus, kes on kohustatud tagama tee korrashoiu. Kui juurdepääsuteed hakkab hooldama koormatud kinnisasja omanik, peab juurdepääsutasu sisaldama koormatud kinnisasja omanikule hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest (vt nt Riigikohtu
7. oktoobri 17
8. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 22). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjaolusid arvestedes õigesti leidnud, et tee korrashoiukulud tuleb määrata avaldajale ja sellest lähtuvalt ei ole arvestanud neid kulusid juurdepääsutasu sisse. Asjas esitatud tõendite (fotode) järgi pole küsimus selles, kas juurdepääs XX kinnistu kaudu on ülesküntud tee kaudu olemas, vaid eelkõige selles, milline on juurdepääsu võimaldava tee seisukord sõltuvalt ilmastikutingimustest. Avaldaja ja puudutatud isik I on selles osas eriarvamusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et XX kinnistul asuvat teed on tõenäoliselt vaja parandada. Järelikult ei saa ka eeldada, et tee oleks parandusi tegemata aastaringselt heas seisus ja iga ilmaga alati läbitav. Seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida tee läbitavust vihmase ilmaga või hea ilma korral. Kui avaldajale on määratud juurdepääsutee üle Hundupalu kinnistu, tuleb tal tegeleda enda kinnistule saamiseks vajadusel ka juurdepääsutee korrashoiuga, sest vajadus juurdepääsuks kogu XX kinnistu ulatuses on eelkõige avaldajal, aga mitte puudutatud isikul I.
9. Avaldaja esitatud kohustamisnõude on maakohus jätnud õigesti rahuldamata. 20.
10. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et kohustamisnõude rahuldamata jätmine on põhjendamata ja maakohus oleks pidanud asja lahendamisel lähtuma esialgse õiguskaitse määrustest. Asjaolust, et maakohus kohustas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikut I tagama juurdepääsu operatiivsõiduktile ülesküntud teeosa sõidetavuse taastamisega, ei saa järeldada, et asjas lõppalahendi tegemisel peab kohus kohustama puudutatud isikut ehitama tee avaldaja soovide järgi. Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus olukorras, kus nii aeg kui ka informatsioon otsustamiseks on piiratud. Esialgse õiguskaitse rakendamise eesmärk on eelkõige olulise kahju tekkimise või omavoli vältimine kohtumenetluse ajal. Maakohus on
11. detsembri
12. a määruses ka märkinud, et kohus hakkab alles välja selgitama, kas ja millistel tingimustel on võimalik avaldaja kinnisasjale üle puudutatud isikute kinnistute avalikult kasutatavalt teelt juurdepääs määrata. Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsu asukoha, juurdepääsu tasu ja tingimuste otsustamist. Maakohus on lõpplahendi tegemisel põhjendanud, millest lähtuvalt ei ole avaldaja kohustamisnõude rahuldamine praeguses asjas võimalik. Omandiõiguse kitsendus (kohustus arvestada talumiskohustusega) tekib alles siis, kui kohus määrab AÕS § 156 alusel juurdepääsu (sellekohase kohtulahendi jõustumisest). Seetõttu ei saa avaldaja enne juurdepääsu määramist olnud tee olukorra taastamist puudutatud isikult I nõuda, vaid on ise kohustatud viima talle vajaliku juurdepääsutee enda vajadustele vastavasse seisu. Olukorras, kus puudutatud isikul I ei olnud kohustust talumiskohustusega arvestada (mh esialgse õigukaitse määrusest tulenevalt), ei olnud ta kohustatud juurdepääsu säilitama ning lubama enda maal asuvat juurdepääsu kasutada. Kuigi maakohtu viidatud Riigikohtu
13. oktoobri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 on tehtud oluliselt teistsuguses õigusvaidluses, on avaldaja kõnealuse nõude lahendamise seisukohalt õiguslikult asjakohane siiski otsuse punkti 22 esimeses lauses märgitu, mille kohaselt ei saa üldisest hea usu põhimõttest üldjuhul tuleneda otseseid kohustamisnõudeid. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et avaldaja kohustamisnõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus, mh ei saa selliseks aluseks olla üldine hea usu põhimõte. 20.
15. Põhjendatud ei ole avaldaja väide, et puudutatud isik I ei ole tee üleskündmise järel asunud tee alla jäävat maad sihtotstarbeliselt kasutama. Maakohtu rakendatud esialgse õiguskaitse abinõusid arvestades ei ole võimalik puudutatud isikul I tee alla jäävat maad kasutada endale sobival otstarbel. 18
16. Avaldaja poolt
17. augustil 2022 esitatud täiendavate tõenditega (fotodega) ringkonnakohus asja lahendamisel ei arvesta.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kuid need tuleb vähemalt üldjuhul esitada koos määruskaebusega või määruksaebuse esitamise tähtaja jooksul (

§ 659ja § 633 lg 4).

Avaldaja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud kõnealused tõendeid määruskaebemenetluses varem esitada.

1. Avaldaja palub määruskaebuses mitte tühistada maakohtu
2. juuli
3. a määrusega ja
4. detsembri
5. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid enne lõpplahendi jõustumist. Maakohus on vaidlusatud määrusega viidatud esialgse õiguskaitse abinõud tühistanud, kuid

§ 390

lg 2 teise lause järgi peatab määruskaebuse esitamine hagi tagamise tühistamise määruse peale määruse täitmise. Seega ei saa esialgset õiguskaitset tühistavat määrust täita enne määruskaebuse lahendamist. Juhul kui maakohtu määrus XX kinnistu juurdepääsuga koormamise osas jõustub, langeb vajadus esialgse õiguskaitse abinõude rakendamiseks ära. 23. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (

§ 173lg 3 teine lause).

Seonduvalt määruskaebuste väidetega märgib ringkonnakohus, et

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule õiguse otsustada menetluskulude kandmine juhul, kui menetluses osaleb mitu isikut. Maakohus on menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmist vaidlustatud määruses piisavalt põhjendanud ega ole seadusest tulenevaid diskretsioonipiire ületanud. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 19