← Eesti

1-18-2917/28

Obsah (4)§ 10§ 73§ 71§ 77

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus 25. ju

) § 11 lg 2 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse

  1. mai
  2. a määruse nr 144 „Kalapüügieeskiri“ (edaspidi Kalapüügieeskiri) § 31 lg 3 alusel kehtestati keskkonnaministri
  3. detsembri
  4. a määrus nr 73 „Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel
  5. aastal“. Selle määruse § 3 lg 3 kohaselt oli Peipsi järvel keelatud kalapüük mõrraga
  6. maist
  7. juunini.
  8. Kalapüügieeskirja § 11 p 10 järgi loetakse kalapüük mõrraga katkestatuks, kui kala koguv püünise osa on avatud nii, et kala pääseb püünisest välja, või sissepääs püünisesse on kalale suletud. Mõrral märgistusega PÕ-75 oli ühel mõrrakerel pära otsast kinni seotud ning mõrrasuu lahti. Seega oli O. Kalme poolt püügile asetatud mõrd tähistusega PÕ-75 mõrraga püügi keeluajal püügil. Sellise tegevusega, mis toimus I.O huvides, rikkus O. Kalme

§ 10

lg-t 2 ja tekitas

§ 73lg 1 p-de 4 ja 6 kohaselt kalavarudele kahju. 2

(17)5. Kokku oli ebaseaduslikult püügil oleva mõrra mõrrakotis vähemalt 636 ahvenat ja üks angerjas. Neist 300 elujõulist ahvenat ja üks angerjas lasti tagasi Peipsi järve. Elujõuetuid ahvenaid loendasid inspektorid 336.

§ 73lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.

juuni 2015. a määruse nr 67 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 2 lg 1 näeb ette, et kalavarudele tekitatud kahju suurus arvutatakse

§ 73

lg-s 1 nimetatud juhul vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata. Viidatud määruse lisa 1 kohaselt on ahvena püügi korral kahju hüvitamise määr 3,2 eurot isendi kohta.

§ 73

lg 6 järgi on kalavaru kahjustamise korral sama seaduse §-s 71 nimetatud kalapüüginõuete tõsise rikkumise toimepanemisel kahjuhüvitis kalaliigi isendi kohta sama paragrahvi lõike 3 alusel määratud viiekordne määr.

§ 71

lg 1 p 1 järgi loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud rikkumisi. O. Kalme, püüdes kala keeluajal, pani toime nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 lõike 1 punktis c ning artikli 42 lõike 1 punktis a nimetatud tõsise rikkumise. 6. Kuna keeluajal ebaseaduslikult püügil olnud mõrras oli 336 elujõuetut ahvenat, siis tekitati kalavarudele kahju 5376 eurot (336x3,2x5). Selles osas on kuritegu lõpule viidud. Keskkonnainspektorid tuvastasid mõrras lisaks 300 eluvõimelist ahvenat ning 1 eluvõimelise angerja, kelle loomulikust elukeskkonnast eemaldamisel oleks kalavarudele tekkinud täiendav kahju summas 4950 eurot. Seega jäi kuritegu 4950 euro suuruse kahju tekitamise osas lõpule viimata Keskkonnainspektsiooni inspektorite sekkumise tõttu. Inspektorid eemaldasid mõrrast elujõulised kalad ning lasid need tagasi Peipsi järve. Maakohtu otsus (

  1. a)Resolutiivosa 7. Tartu Maakohus tegi 14. mail 2019 otsuse, millega: 1) O. Kalme tunnistati KarS § 361 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi pooleteistaastase katseajaga täitmisele pööramata; 2) I.O tunnistati KarS § 361 lg 3 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 6000 eurot; 3) rahuldati Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) tsiviilhagi ja O. Kalmelt ning I.O mõisteti solidaarselt riigi kasuks välja 5376 eurot; 4) mõisteti kummaltki süüdistatavalt välja sundraha 810 eurot. (
  2. b)Põhiosa 8. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 5. mail 2016 tuvastasid keskkonnainspektorid A.A. , S.V. ja S.Va. i Peipsi järvel koordinaatidel N: 58 48,220; E: 27 04,247 (alumine lipp) ja N: 58 48,318; 3

(17)E: 27 04,754 (ülemine lipp) püügivahendi märgitusega PÕ-
  1. Mõrrajadas oli kaks mõrrakotti, mida keskkonnainspektorid kontrollisid. Ühel oli mõrrapära avatud (alumise lipu juures) ja teisel suletud (ülemise lipu juures). Suletud mõrrapäraga mõrras oli kala. Nimetatud asjaolusid kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, objekti kontrollimise protokoll ning tunnistajate ja süüdistatava ütlused.
  2. Vaidlust ei ole ka selles, et püügivahend märgistusega PÕ-75 kuulub I.O ja oli püügil kalapüügiloa nr PÕ160075 alusel. Kalapüügiloale on märgitud kaluritena I.K. , T.O. ja Ove Kalme. OKAS andmebaasi väljatrüki kohaselt asetati mõrd püügile
  3. mail
  4. Teate mõrra püügile asetamise kohta laevaga GMA-280 on teinud Ove Kalme. Mõrra püügile paigaldamist
  5. mail 2016 kinnitavad ka rannapüügipäevik ja väljatrükk Ecofleet andmebaasist.
  6. Keskkonnaministri
  7. detsembri
  8. a määruse nr 73 § 3 lg 3 kohaselt oli Peipsi järvel keelatud kalapüük mõrra ja kastmõrraga
  9. maist
  10. juunini.
  11. Kriminaalasjas on vaidlus selles, kas mõrd oli püügil või oli püük nõuetekohaselt katkestatud.
  12. Teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 11 p 10 sätestas muuhulgas, et keelatud on jätta püügivahendeid veekogusse pärast püügivahendi kohta kehtestatud püügikeelu algust. Kui mõrrapüügikeeld kestab alla 40 päeva, tuleb kalapüük nimetatud püügivahenditega katkestada, kuid püügivahendit veest välja võtma ei pea. Kalapüük mõrraga loetakse katkestatuks, kui kala koguv püünise osa on avatud nii, et kala pääseb püünisest välja, või sissepääs püünisesse on kalale suletud. Seega võis mõrd jääda ajutiste püügikitsenduste kehtima hakkamisel veekogusse, kuid tingimusel, et mõrrapüük oli katkestatud. Püügi katkestamiseks tuli jätta mõrrapära avatuks või mõrrasuu sulgeda.
  13. Sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt tuvastati mõrrakotti üles tõstes, et mõrrapära on otsast kinni seotud ja kotis on kala. Kontrolliti ka mõrrasuud ja tuvastati, et seda ei ole kinni seotud. Asjaolu, et mõrrasuu oli lahti, nähtub ka objekti kontrollimise protokollist. Kohtuistungil ütlusi andes on keskkonnainspektorid A.A. , S.V. ja S.Va. i kinnitanud, et nad kontrollisid lisaks mõrrapärale ka mõrrasuud ja tuvastasid, et mõrrasuu oli avatud. Kõik tunnistajad on kinnitanud, et kui mõrrasuu oleks olnud suletud, oleksid nad selle kindlasti tuvastanud. Kuna mõrrapära oli kinni ja mõrrasuu avatud, ei olnud kalapüük katkestatud, st mõrd oli jätkuvalt püügil.
  14. Sündmuskoha vaatluse käigus on keskkonnainspektor S.V. teinud videosalvestised. Videosalvestistelt nähtub mõrrapäras olnud sõlme avamine ja kalade mõrrast eemaldamine. Mõrrasuu kontrollimist videosalvestistel jäädvustatud ei ole. Kohtu hinnangul ei muuda aga sündmuskoha vaatluse protokollis ja objekti kontrollimise protokollis fikseeritut ning tunnistajate ütlustest tulenevat ebausaldusväärseks ainuüksi asjaolu, et mõrrasuu kontrollimist keskkonnainspektorid videosalvestisele jäädvustanud ei ole. Keskkonnainspektorid on ütlusi andes põhjendanud, et videosalvestised tegid nad eesmärgiga jäädvustada rikkumine, s.o mõrrapära on suletud ja sees on kala. Samuti on tunnistaja A.A. kinnitanud, et kui kontrollimisel oleks tuvastatud, et mõrrasuu on kinni, oleks ta ka seda filminud, kuna sellisel juhul 4
(17)oleks samuti olnud tegemist rikkumisega. Menetlejal pole seadusest tulenevat kohustust sündmuskoha vaatluse tegemist filmida.
  1. O. Kalme ütluste kohaselt mõrd püügil ei olnud, kuna lisaks suletud mõrrapärale, oli ta mõrrasuu nööriga sulgenud, st pääs püügivahendisse oli keeluajal kaladele suletud. Süüdistatava selline väide ei ole aga kooskõlas teiste tõenditega (sündmuskoha vaatlusprotokoll, objekti kontrollimise protokoll, tunnistajate ütlused). Lisaks sellele ei ole O. Kalme ütlused ka eluliselt usutavad.
  2. O. Kalme ütluste kohaselt sulges ta
  3. mail 2016 nööriga mõrrasuu, kuna nägi, et pärast mõrra esimest nõudmist jäi sinna kala. Mõrrapära jäi suletuks. O. Kalmel oli plaan samal õhtul kala püügivahendist välja võtta.
  4. OKAS andmebaasi väljatrükkide kohaselt käis O. Kalme
  5. mail 2016 mõrda PÕ-75 nõudmas kahel korral. Pärast mõrra esimest nõudmist jõudis O. Kalme sadamasse kell 17.
  6. Püütud oli 550 kg ahvenat. Teisel korral saabus O. Kalme sadamasse kell 20.
  7. Püütud oli 150 kg ahvenat ja 10 kg latikat.
  8. Mõrral tähistusega PÕ-75 oli mitu mõrrapära. Vaidlust ei ole selles, et ühe mõrrapära oli O. Kalme jätnud avatuks (st katkestanud püügi) põhjusel, et sinna ei jäänud kala sisse. Samas teise mõrrasuu O. Kalme enda ütluste kohaselt sulges ja jättis suletuks ka mõrrapära. Seega ei ole mõistetav, miks O. Kalme pidas vajalikuks toimida mõrrapäradega erinevalt, s.o ühel juhul sulgeda mõrrasuu ja jätta mõrrapära suletuks ning teisel juhul avada mõrrapära. O. Kalme ütlused tema käitumise põhjuste kohta ei ole eluliselt usutavad. Ühel juhul sai O. Kalme väidetavalt olla veendunud, et mõrda ei ole kala jäänud (seetõttu katkestas mõrra püügi, jättes mõrrapära avatuks), kuid teisel juhul jäi tal märkamata mõrras olev suur kogus kala (väidetavalt oli keskkonnainspektorite tuvastatud kala mõrras juba mõrrasuu sulgemisel
  9. mai
  10. a lõuna paiku). Mõrras olev kala jäi O. Kalmel väidetavalt märkamata ka pärast seda, kui ta
  11. mai
  12. a õhtul sama mõrda nõudmas käis. O. Kalme sai samal õhtul mõrda nõudes 150 kg ahvenat ja 10 kg latikat. See omakorda tähendab, et mõrda pidi jääma oluliselt suurem kogus kala (mõrrast võidi eemaldada ligikaudu 200–400 kg kala), kui O. Kalme teisel korral mõrda nõudes sai. Eeltoodu ei ole aga eluliselt usutav.
  13. O. Kalme ei vastanud kohtus ütlusi andes küsimusele, miks ta pidas vajalikuks sulgeda nööriga mõrrasuu juba esimesel mõrra nõudmisel, kui ta tegelikult oli plaaninud samal õhtul taaskord mõrda nõudma minna. Kohtu arvates ei ole selline käitumine usutav. Kui O. Kalmel oli planeeritud igal juhul enne ajutiste püügikitsenduste kehtima hakkamist mõrda nõudma minna, ei ole kalapüügi katkestamine enne seda loogiline ega vajalik. Eluliselt on usutav, et sellises olukorras jäetakse mõrd püügile ja katkestatakse püük pärast seda, kui kogu mõrd on korralikult ära nõutud (mõrra nõudmiseks tuleb mõrrapära nagunii avada, pärast nõudmist lihtsalt ei sulgeta seda enam). Olukorras, kus O. Kalmel puudus püügil olevate mõrdade arvukuse tõttu vajalik ajaline ressurss kõikide mõrdade nõudmiseks ja püükide katkestamiseks, oleks olnud eluliselt usutav, et O. Kalme oleks nõudnud mõrra korralikult ja katkestanud püügi kohe, s.o esimesel
  14. mail 2016 toimunud mõrra nõudmisel, mitte aga jätnud mõrra nõudmist edasiseks. 5
(17)
  1. O. Kalme väidetavat tegutsemist mõrrapüügi katkemisel (kala mõrda jätmist) on pidanud arusaamatuks ka asjatundja Väino Vaino, kelle ütluste kohaselt ei ole mingit põhjust, miks üks kalur peaks püügi katkestama selliselt, et mõrda jääb kala. Ühtlasi on põhjendatud prokuröri viited, et sellisel juhul on tegemist kalade püügijärgseks hoidmiseks mõeldud vahendiga, mis teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 141 kohaselt tulnuks nõuetekohaselt märgistada. Mõrral puudusid aga igasugused märgistused, mis viitaksid sellele, et mõrras hoitakse püügijärgselt kala.
  2. V.V. ütlustest järeldub, et mõrra püügi katkestamine mõrrasuu sulgemisega on küllaltki keerukas ja aeganõudev protseduur, mille jaoks tuleb üldjuhul kasutada kahte laeva. Asjatundja ütlusi arvestades ei ole O. Kalme ütlused nööri olemasolu ja paigaldamise kohta eluliselt usutavad.
  3. Usutavad ei ole ka O. Kalme ütlused, et mõrra nõudmisel tühjendab ta tavapäraselt üksnes mõrrapära. Kutselise kaluri eesmärgiks mõrrapüügil on võimalikult suures koguses kalade püüdmine. Ainuüksi seetõttu ei ole eluliselt usutav, et kutseline kalur jätaks teatud osa mõrrast kontrollimata, teadmisega, et kalapüügi keeluaeg on saabumas ja kala võis olla mõrda jäänud. Ka asjatundja V.V. ütlused kinnitavad, et korraliku mõrra tukkamise korral kontrollitakse mõrd ära esimese pujuseni, mitte üksnes mõrrapära. Ei ole mingil juhul eluliselt usutav, et pikaajalise staažiga kalur O. Kalme jätaks mõrra korralikult nõudmata ja mõrras oleva kala välja võtmata ning seda kõike vahetult enne püügikeelu algust.
  4. Ka kala koguseid arvestades ei saa O. Kalme ütlusi usutavaks pidada. O. Kalme asetas mõrra püügile
  5. mail
  7. mail 2016 sai O. Kalme esimesel nõudmisel mõrrast 550 kg ahvenat, teisel korral 150 kg ahvenat ja 10 kg latikat. Tunnistajate ütluste kohaselt võis mõrras olla ligikaudu 2000 kala. Seda arvamust võib pidada usutavaks, arvestades sündmuskoha vaatluse käigus tehtud videosalvestistelt nähtuvat. Võttes arvesse asjatundja V.V. ütlusi, et ahvena keskmine kaal võib jääda vahemikku 100–200 grammi, võis
  8. mail 2016 mõrras olla 200-400 kg kala. Ei ole eluliselt usutav, et kui pärast üht ööpäeva on võimalik saada mõrrast 550 kg ahvenat, liigub vähem kui poole päevaga mõrrapärasse 350-550 kg kala. Nimetatud kalakogused viitavad ilmselgelt sellele, et O. Kalme ei katkestanud mõrrapüüki ja mõrd oli
  9. ja
  10. mail 2016 katkestamatult püügil. Arvestades püütud koguseid, on eluliselt usutav, et sellises koguses kala on mõrras pärast ööpäeva. Siinkohal on oluline, et asjatundja V.V. ütluste kohaselt liigub ahven üldiselt öösiti.
  11. Ajal, kui keskkonnainspektorid mõrda tühjendasid helistas O. Kalme tunnistaja A.A. ile. Tunnistajate ütluste kohaselt teatas O. Kalme, et inspektorid peaksid mõrrapära avama ja kalad vabastama. Tunnistajate ütlused ei kinnita O. Kalme väidet, et O. Kalme ütles telefoni teel keskkonnainspektorile, et mõrrasuu on kinni.
  12. Eeltoodust tulenevalt on veenvalt tuvastatud, et mõrd märgistusega PÕ-75 oli
  13. mail 2016 püügil, kuni keskkonnainspektorid kell 16.55 püügi katkestasid. Sellega rikkus O. Kalme teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 10lg-t 2, Kalapüügieeskirja § 11 p 10 ja keskkonnaministri määruse nr 73 § 3 lg-t 3. 6

(17)26. O. Kalme tegevuse tulemusena on tekkinud oluline keskkonnakahju.

§ 73

lg 1 p-de 4 ja 6 kohaselt loetakse kalavarule kahju tekitamiseks kalapüüki kaaspüügi tingimusi rikkudes kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal ja keelualal ning kalapüüki kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis püügivahendi kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates. Sündmuskoha vaatluse protokolli lisaks oleva kala loendamise akti kohaselt loendati kokku 636 ahvenat ja 1 angerjas. Sündmuskohalt võeti kaasa 336 ahvenat, ülejäänud ahvenad ja angerjad vabastati loodusesse. Seda kinnitab ka objekti kontrollimise protokoll ja tunnistajate ütlused.

§ 73lg 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse 19.

juuni 2015. a määruse nr 67 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ lisa 1 kohaselt on ahvena püügi korral kahju hüvitamise määr 3,2 eurot isendi kohta ja angerja püügi korral 30 eurot.

§ 73

lg 6 sätestab muuhulgas, et kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta

§ 73

lg 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr.

§ 71

lg 1 p 1 järgi loetakse kutselisel kalapüügil kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art-s 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 art 90 lg-s 1 nimetatud rikkumisi. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 42 lg 1 p a sätestab, et määruse kohaldamisel on tõsiseks rikkumiseks tegevus, mida vastavalt artiklis 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 lg 1 p c sätestab, et kalalaeva peetakse ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügiga tegelevaks, kui on tuvastatud, et laev on püügipiirkonnas kehtivaid kaitse- ja majandamismeetmeid eirates kalastanud keelupiirkonnas, keelatud perioodil, ilma kvoodita või pärast kvoodi täitmist ja/või lubatust sügavamal.

  1. Eeltoodud sätetest lähtuvalt tekitati keskkonnakahju 336 elujõuetu ahvena tõttu 5376 eurot (336x3,2x5). Kuna lisaks loendati 300 eluvõimelist ahvenat ja üks eluvõimeline angerjas, oleks kalavarudele tekkiv täiendav kahju olnud 4950 eurot (300x3,2x5+30x5). Ka kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti kohaselt on kogu tekitatud kahju kokku 10 326 eurot. Eeltoodut ja KarS § 121 p 1 arvesse võttes on tuvastatud, et tekitatud keskkonnakahju on oluline KarS § 361 mõttes, st ületab 4000 eurot.
  2. Asjakohased ei ole keskkonnainspektoritele tehtud etteheide selle kohta, et viimased asusid kalu mõrrast välja võtma, mitte ei avanud mõrrapära ega vabastanud kalu loodusesse. Rikkumise menetlemisel on igal juhul oluline kindlaks teha kala kogus, mis püügikeelu ajal mõrras on (loendades või kaaludes isendeid). Kahju kindlakstegemise isendite arvu järgi sätestab ka Vabariigi Valitsuse
  3. juuni
  4. a määruse nr 67 § 2 lg
  5. Alles siis, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik kindlaks teha, võib kahju arvestamisel aluseks võtta isendite koguse. Kui kahju tuleb hinnata olukorras, kus kala on mõrras, tuleb paratamatult kala mõrrast eemaldada. Asjatundja ütluste kohaselt pole metoodikat kala koguse kindlakstegemiseks olukorras, kus kala on mõrras. Seega tuli keskkonnainspektoritel kala mõrrast eemaldada ja loendada. Kui keskkonnainspektorite tegevuse tulemusena hukkus kalu, on see omistatav ohuolukorra loonud O. Kalmele. 7

(17)
  1. O. Kalme pani teo toime kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes. Tema eesmärk oligi keeluajal kala püüda. O. Kalme pikaajalise kutselise kalurina oli teadlik, et oma tegevusega rikub ta kalapüüginõudeid ja selle tagajärjel tekib või võib tekkida oluline keskkonnakahju. O. Kalmel oli täpselt teada, millises koguses kala millise ajavahemiku jooksul ligikaudu mõrda satub.
  2. O. Kalme tegu on KarS § 14 lg 1 kohaselt omistatav ka I.O.
  3. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus O. Kalme ja I.O tegevuse tulemusena saabunud tagajärgi. Ajutiste püügikitsenduste kehtivuse ajal püütud kalakogus oli suur. Kuna O. Kalme tegevuse tulemusena on suures koguses kala püütud ajutiste püügikitsenduste kehtivuse ajal, on kahtlematult tekitatud väga tõsine oht kalavarudele. Kohus arvestas, et O. Kalme on teo toime pannud kavatsetult, st tema eesmärgiks oligi keeluajal kala püüda, tehes seda I.O huvides. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Arvesse tuleb võtta O. Kalme ükskõikset suhtumist toimepandud kuriteosse ja saabunud tagajärge. O. Kalme täielikult ebausaldusväärseid kaitseversioone ja ütlusi arvestades on ilmne, et ta ei ole senini mõistnud oma teo hukkamõistetavust. Kalade hukkumise põhjustajaks peab süüdistatav Keskkonnainspektsiooni, mitte iseennast. O. Kalme ja I.O tegelevad kutselise kalapüügiga ning seda juba pikemat aega. Kuna tegemist on isikutega, kes igapäevaselt antud valdkonnas tegelevad, peaks keskkonnanõuete korrektne täitmine, aga ka keskkonnakaitselised võtted olema elementaarsed.
  4. Kannatanu tsiviilhagi tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldada. VÕS § 137 lg 1 alusel vastutavad Ove Kalme ja I.O solidaarselt. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O. Kalme ja I.O kaitsja vandeadvokaadi abi Allan Valk, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja palub mõista O. Kalme KarS § 361 lg 1 järgi ning I.O KarS § 361 lg 3 järgi õigeks ja jätta tsiviilhagi rahuldamata. Alternatiivselt taotleb kaitsja I.O karistuse kergendamist.
  6. Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine maakohtus oli ühekülgne ja puudulik. Kohus on otsuse tegemisel võtnud arvesse põhiliselt tunnistajate A.A. i, S.V. i ja S.Va. i ütlusi, kuid samas pole arvestatud asjatundja V.V. mõningaid ütlusi, mis kummutavad täielikult tunnistajate ütlused mõrrasuu kontrollimise fakti kohta. Kohtumenetluse käigus on pigem tuvastatud, et keskkonnainspektorid ei kontrollinud mõrrasuud, sest asjatundja kinnitusel ei ole konkreetse mõrra käsitsi ülestõstmine ilma vintsita võimalik. Ka oli asjatundja V.V. kohtus videot vaadates kindel, et inspektorid ei lasknud nõudmisel isegi tagumist ankrut lahti, kuna mõrd näis olevat pinges. Videosalvestis mõrra suu kontrollimise kohta puudub. Õige ei ole kohtu seisukoht, et menetleja polnud kohustatud sündmuskoha vaatluse käigus mõrrasuud filmima. Menetleja peab tegema kõik tõendite kogumiseks. 8
(17)
  1. Vaidlusalune mõrd polnud keeluajal enam püügil, sest mõrra suudmeala ja mõrrapära olid suletud – vastupidine ei ole mitte ühegi otsese tõendiga tõendatud. Maakohus möönis, et mõrrasuu kontrollimist videosalvestisel jäädvustatud pole, kuid leidis, et selle toimingu mittetegemine on põhjendatud tunnistaja A.A. i ütlustega. Kaitsja arvates ei ole kohtu viidatud ütlused aga loogilised ning on pigem arusaamatud, sest mõrrasuu väidetav lahtiolek ju olekski olnud rikkumine – tekib kohe küsimus, miks seda ei filmitud. Asjatundja ei välistanud, et ka pärast mõrra püügilt kõrvaldamist võib sinna kala sisse jääda. Tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed.
  2. Asjatundja V.V. leidis kohtus videosalvestist vaadates, et vähetõenäoline on selle konkreetse mõrra suudmeala kontrollida ilma ankruid lahti võtmata, kusjuures kogu tegevust videosalvestiselt jälgides jäi V.V. le suisa mulje, et isegi karjaaia poolset osa ei suudetud üleni üles tõsta. Seda, et ankruid lahti ei võetud, kinnitasid ka tunnistajad A.A. ja S.V. . V.V. ütluste kohaselt on I.O mõrrad tavaliselt 7–9 meetri sügavuses ning kui mõrras oleks ca 2000 isendit (nagu väidetakse) ei ole selle käsitsi ülestõstmine ilma vintsita pigem võimalik.
  3. Maakohus leidis, et eluliselt ei ole usutav O. Kalme selgitus selle kohta, miks ta toimis kahe mõrraga erinevalt. Kohus ei mõistnud O. Kalme vastust õigesti. O. Kalme tühjendas kõigepealt ära ühe mõrra ja veendus, et sinna kala sisse ei jäänud. Teist mõrda nõudes, võttis ta sellest välja suure koguse kala ja märkas siis, et selles on veel suur hulk kala sees. Selleks, et mõrda rohkem kala sisse ei ujuks (kuna kala oli selles mõrras niigi palju ja rohkem ta poleks suutnud tema kasutuses olnud paadiga välja võtta), sulges ta mõrrasuu ja koti ning plaanis samal päeval tagasi tulla ja ülejäänud kala välja võtta (mida O. Kalme tegigi). Pärast teist nõudmist arvas ta, et nüüd peaks mõrd tühi olema.
  4. Maakohus pidas O. Kalme ütlusi usutavaks ka kalakoguseid arvestades. Maakohus leidis, et pole usutav poole päevaga 350–550 kg kala ujumine pärasse. O. Kalme selgitas kohtus, et sellisesse mõrda mahub sisse ca 10 tonni kala, mistõttu on täiesti usutav, et nii O. Kalme poolt kahel korral välja võetud kala kui ka inspektorite poolt välja võetud kala ujus mõrda enne mõrrasuu sulgemist ehk enne keeluaja algust. O. Kalme selgitas kohtus loogiliselt, kuidas on võimalik, et ta pärast viimast nõudmist ei märganud võrgus olnud 2000 kala: kui kalakott üles tõstetakse, suundub kala alati järve põhja poole, mitte ei tule veepinnale; kui ta on suudmealast järgmises kambris, siis ei näegi seda kala sel hetkel.
  5. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud Vabariigi Valitsuse
  6. juuni
  7. a määruse nr 67 § 2 lg-t
  8. Sellest määrusest ei tulene inspektorite õigust riskida kahju kindlakstegemiseks suurema kahju tekitamise võimalusega. Asjatundja V.V. on kohtuistungil leidnud, et need kalad, mille hukkumist heidetakse ette süüdistatavatele, hukkusid pigem keskkonnainspektorite asjatundmatu tegevuse tõttu. Seega ei saa süüdistatavaid sellise kahju tekitamises süüdistada. Kalade elusalt kättesaamiseks (kahju vältimiseks) oleks pidanud avama mõrrakoti. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik süüdistatavaid vastutusele võtta, sest nemad ei ole kahju tekkimises süüdi. Kaitsjale jääb mõistmatuks, miks oli tarvis üle lugeda kõik avastatud elusad kalad ja seda nende hukkumise hinnaga. Sellise mõrra avastamisel pidanuksid inspektorid elusoleva kala kohe vabastama ja seda isegi juhul, kui mõrd oligi püügil. Inspektorite õigel tegutsemisel poleks kahju 9
(17)tekkinud, eeldatavasti mitte olulises ulatuses. On üldteada, et elus kala oleks minema ujunud ja surnud kala oleks jäänud vee peale hulpima, kust selle oleks saanud siis väga hõlpsasti kokku korjata ning üle lugeda, kui surnud kalu üldse oleks olnud. Seega on tõendamata, et süüdistatavad tekitasid keskkonnale 4000 eurot ületava kahju ja isegi see, et nad üldse kahju tekitasid.
  1. Alternatiivselt vaidlustab kaitsja I.O mõistetud karistuse, kuna see on liiga range. Kohus pole mõistetud karistust piisavalt põhistanud. I.O puuduvad ka kehtivad karistused. I.O süüditunnistamisel ei peaks talle mõistetav rahaline karistus ületama alammäära ehk 4000 eurot. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  2. Prokuratuur palub jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
  3. Apellatsioonivastuses leitakse, et asjatundja V.V. ütlused ei kummutanud keskkonnainspektoritest tunnistajate A.A. i, S.V. u ja S.Va. i ütlusi. V.V. ütlustest ei saa järeldada, et Keskkonnainspektsiooni inspektoritel ei olnud võimalik püügivahendi PÕ-75 suudmeala kontrollida. Maakohus ei pidanud V.V. ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohus on nendele ütlustele ka korduvalt viidanud. V.V. kinnitas mõrrakontrolli puudutavaid ütlusi andes, et tema ise sündmuskohal ei viibinud. Lisaks kinnitas V.V. , et sellele, kas inspektorite kirjeldatud moel oli võimalik mõrda kontrollida, ta vastata ei saa, kuivõrd sellise vastuse andmiseks oleks vaja teada mõrra täpseid parameetreid ning ka veekogu sügavust kohas, kuhu mõrd oli asetatud. Ei saa väita, et V.V. ütlused lükkaksid ümber tõendikogumi, mis kinnitab, et inspektorid kontrollisid ka püügivahendi PÕ-75 suudmeala. Lisaks on maakohus välja toonud muid argumente, sh hinnanud O. Kalme käitumist kuriteole eelnenud ning ka järgnenud ajal. Kogumis kinnitavad need argumendid, et püügivahend tähistusega PÕ-75 oli seatud süüdistuses märgitud ajal püügile.
  4. Alusetu on ka kaitsja väide, et inspektorid pidanuksid sündmuskohal kogu oma tegevuse filmima. Esiteks ei tulene ühestki õigusaktist filmimise kohustust. Teiseks on kohtumenetluse käigus selgunud, miks filmiti püügivahendi PÕ-75 mõrrapära ning kalade mõrrast eemaldamist.
  5. Maakohus omistas tekitatud keskkonnakahju õigustatult O. Kalmele ja I.O . Inspektorid pidid kalad sündmuskohal loendama, et teha kindlaks rikkumise ulatus ning ka see, kas toime on pandud kuritegu või väärtegu. Inspektorid tegutsesid sündmuskohal nii, nagu seadus neid selleks kohustas. Mõeldes ära O. Kalme teo – püügivahendi PÕ-75 püügile asetamine keeluajaks – oleks jäänud saabumata ka tekkinud keskkonnakahju. Lisaks on keskkonnakahju O. Kalmele ka normatiivselt omistatav. O. Kalme, asetades püügivahendi PÕ-75 püügile keeluajaks, lõi õiguslikult relevantse ohu keskkonnakahju tekkeks. Ei ole võimalik väita, et inspektorite tegevuse tagajärjel ehk kalade väljavõtmisel mõrrast tekkis uus põhjuslik ahel, mis viis keskkonnakahju tekkeni. Inspektorid tegutsesid sündmuskohal nii, nagu regulatsioon neid kohustas. Nad tegutsesid parimate teadmiste ning võimaluste juures. Isegi juhul, kui nende tegevuse tagajärjel hukkus kalu, on see omistatav ohuolukorra loonud O. Kalmele. Rikkumise 10
(17)ulatuse kindlakstegemiseks kalade mõrrast väljavõtmine, mille käigus võis kalu ka hukkuda, on asjaolu, mis võis saabuda ning millega O. Kalme rikkumist toime pannes pidi arvestama. Kui inspektorid ei oleks sekkunud, oleks keskkonnakahju olnud veelgi suurem.
  1. Maakohtu poolt I.O mõistetud karistuse suurus on põhjendatud. Sisuliselt on I.O mõistetud alammäära lähedane karistus. Kohus on karistuse mõistmist ka nõuetekohaselt põhjendanud. Kannatanu apellatsioonivastus
  2. Kannatanu Eesti Vabariik Keskkonnainspektsiooni kaudu palub samuti jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
  3. Kaitsja väide, et kogu kahju tekkis inspektorite tegevuse tagajärjel, sest inspektorid oleksid pidanud kogu kala ilma neid loendamata kohe vette tagasi laskma, on alusetu ja vastuolus nii

§ 77lg-tega 2 ja 7 kui ka määruse nr 67 § 2 lg-ga 1.

Osutatud sätetest tuleneb Keskkonnainspektsioonile kohustus teha rikkumise tuvastamisel kindlaks rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju suurus isendeid loendades. Praegusel juhul on inspektorid sellest kohustusest lähtunud ning loendanud isendid, mis rikkumise tuvastamise ajal mõrras olid. Just O. Kalme ja I.O olid need, kelle tegevus (mõrra püügile jätmine keeluajaks) tekitas kahju tekkimise ohu kalavarudele. See oht ka realiseerus. Inspektorite tegevus rikkumise tuvastamisel ja kahju suuruse kindlakstegemisel ei katkestanud süüdistatavate käivitatud kausaalahelat.

  1. Asjatundja ütlused ei sea kahtluse alla keskkonnainspektoritest tunnistajate ütlusi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et maakohus on eksinud üksnes kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude materiaalõiguslikul kvalifitseerimisel. Muus osas on apelleeritud kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on veenvalt argumenteerinud, kuidas ta jõudis olemasolevate tõendite põhjal järeldusele, et süüdistuses nimetatud mõrd oli mõrrapüügi-keelu ajal püügil, kummutades seejuures kaitseväite, nagu olnuks mõrrasuu suletud. Maakohus analüüsis tõendeid kogumis ja sisuliselt, hinnates muu hulgas nendes kajastuva teabe elulist usutavust. Samuti on kohus nõuetekohaselt tuvastanud keskkonnakahju olemasolu ja suuruse ning teinud kindlaks O. Kalme tahtluse. Maakohus pole vääratanud ka karistuse mõistmisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi põhjendustega (välja arvatud põhjendused, mis puudutavad kannatanu nõude kvalifitseerimist) ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Apellatsioonis ei ole mitte ühtegi sellist väidet, mis suudaks tekitada kolleegiumis vähimagi kahtluse, et maakohus võis süüdistatavaid süüdi tunnistades ja karistades eksida. Valdavalt on apellandi väited silmanähtavalt otsitud ja tegelikult kummutatud juba maakohtu otsusesse kirjapanduga. Seetõttu märgib kolleegium vastuseks apellatsioonile vaid järgmist. 11

(17)
  1. Kas mõrd oli püügil ehk kas mõrrasuu oli avatud?
  2. Apellandi peamine väide on see, et süüdistuses märgitud mõrd ei olnud püügil, kuna mõrrasuu oli suletud (apellatsioonis ei vaidlustata seda, et mõrrapära oli suletud). Kaitsja arvates ei kinnita vastupidist, s.o seda, et mõrrasuu oli avatud, mitte ükski otsene tõend.
  3. Kolleegium märgib, et otsesteks tõenditeks mõrrasuu avatuse kohta on nii sündmuskoha vaatluse protokoll (KoTo, tl 38) kui ka keskkonnainspektoritest tunnistajate ütlused. Isegi, kui jätta KrMS § 66 lg-st 2 lähtuvalt otsese tõendina kõrvale S.V. u kui sündmuskoha vaatluse protokolli koostanud – ja seega ka kriminaalasjas menetleja ametnikuna menetlustoimingu teinud – isiku ütlused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. septembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-47-08, p-d 10 ja 12), jäävad lisaks vaatlusprotokollile mõrrasuu avatust kinnitama A.A. i ja S.Va. i ütlused. Lisaks on S.V. u ütlused lubatavad sündmuskoha vaatluse protokolli sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kriminaalasja materjalides pole mingeid viiteid sellistele asjaoludele, mis annaksid alust kahtlustada, et kolm keskkonnainspektorit on asunud fabritseerima O. Kalmet ja I.O alusetult süüstavaid tõendeid. Ka süüdistatav ega kaitsja pole selgitanud, miks pidanuks S.V. kandma sündmuskoha vaatluse protokolli ebaõige info selle kohta, et mõrrasuu oli avatud, ja A.A. ning S.Va. i andma sama asjaolu kohta valeütlusi. Ühtlasi pole usutavat võimalust, et nii S.V. kui ka A.A. ja S.Va. i said kuidagi eksikombel valesti aru, et mõrrasuu on avatud.
  6. Põhjendamatu on ka apellandi väide, nagu kummutaksid asjatundja V.V. ütlused sündmuskoha vaatluse protokollist ja tunnistajate ütlustest nähtuva asjaolu, et keskkonnainspektorid kontrollisid mõrrasuud ja see oli avatud. Kaitsja kinnitusel ütles V.V. , et konkreetse mõrra ülestõstmine – selleks, et kontrollida, kas mõrrasuu on avatud – ei ole ilma vintsita võimalik. Kolleegium märgib, et kaitsja selline väide on eksitav. Vastates maakohtus kaitsja küsimusele „[k]as selline väide tundub teile loogiline, et arvestades, et mõrras on kala, tsirka 2000 isendit, kas sellisel juhul suudmeala ehk karjaaia osa, arvestades seda, et ta on ankrutega põhjas kinni, on võimalik kahel inimesel vee peale tõsta ja kontrollida kinni sidumise kohta?“ märkis V.V. : „Raske öelda, ma ju ei tea, kui pingul ankruköied olid.“ Kaitsja täpsustusele „tavapäraselt“, osutas asjatundja mitmele kriteeriumile, millest selle küsimuse vastus oleneb. Kui kaitsja lõpuks küsis „[k]as põhimõtteliselt on võimalik mõrda, kui seal on kala sees, veepinnale tõsta, arvestades keskmist Peipsi järve sügavust ja seda, kuhu neid mõrdasid pannakse?“ vastas asjatundja: „Teatud juhtudel on, aga pigem mitte. Kui ankur on pingul ja mõrd püsib, siis annab seda venitada. Siis on vintsi vaja.“ Kohe seejärel täpsustas asjatundja: „Ma pigem ütlen, et ei tea seda.“ (KoTo, tl 105 pöördel) Vastates teisesküsitluses prokuröri küsimustele, kinnitas V.V. veelkord, et talle teadaolevate andmete põhjal ei ole tal võimalik tõsikindlalt vastata, kas inspektoritel oli võimalik mõrra suudmeala kontrollida. (KoTo, tl 106 pöördel). Eeltoodu valguses ei saa mitte kuidagi nõustuda apellandi väitega, nagu kummutaksid V.V. ütlused tunnistajate ütlused selle kohta, et nad kontrollisid mõrrasuud.
  7. Erinevalt apellandist jagab kolleegium maakohtu seisukohta, et keskkonnainspektorid ei olnud seadusest tulenevalt kohustatud kogu menetlustoimingut (sündmuskoha vaatlust) filmima. 12
(17)Menetleja peab küll tagama kogutavate tõendite usaldusväärsuse ja sündmuskoha vaatluse filmimine võib selle eesmärgi saavutamisele tõhusalt kaasa aidata. See ei tähenda aga seda, et alati, kui sündmuskoha vaatlus jäetakse osaliselt või tervikuna videosalvestamata, oleks selle menetlustoimingu käigus kogutav tõend (vaatlusprotokoll) automaatselt ebausaldusväärne. Menetletavas asjas ei ole sündmuskoha vaatlusprotokolli usaldusväärsuse suhtes tekkinud selliseid kahtlusi, mida oleks võimalik kõrvaldada üksnes videosalvestisele tuginedes. Mõrrasuu kontrollimise filmimata jätmist selgitas tunnistaja S.Va. i sellega, et see ei olnud tehniliselt ega füüsiliselt võimalik, kuna S.V. , kes filmis, pidi vahepeal aitama midagi teha (KoTo, tl 104). Kolleegiumi jaoks on usutav, et mõrrasuu kontrollimiseks, mis kaitsja enda väitel oli väga raske ülesanne, oli vaja kõigi kolme inspektori kaasabi ja seepärast ei saanud S.V. (ega keegi teine) samal ajal filmimist jätkata. Kokkuvõttes ei anna asjaolu, et mõrra suudmeala kontrollimist pole videosalvestisel jäädvustatud, alust kahelda ei sündmuskoha vaatlusprotokolli ega tunnistajate ütluste usaldusväärsuses.
  1. Sisuliselt on ainukene tõend, mis räägib vastu süüdistusversiooni kinnitavatele tõenditele ja toetab kaitseversiooni, on O. Kalme enda ütlused (KoTo, tl 107 pöördel–110). Nendes ütlustes kajastuvat teavet on aga maakohus pidanud õigustatult eluliselt ebausutavaks.
  2. O. Kalme ütluste kohaselt käis ta mõrrapüügikeelu algusele (
  3. mail 2016 kell 00.00) eelneval päeval (
  4. mail 2016) süüdistuses märgitud mõrda nõudmas (kalast tühjendamas) kaks korda – esimest korda päeval ja teine kord hilja õhtul. O. Kalme seda väidet kinnitavad ka teised tõendid. Edasi väitis O. Kalme, et kui ta käis
  5. mail 2016 esimest korda mõrda nõudmas, sulges ta silmusnööriga vaidlusaluse mõrra suudmeala. Kui O. Kalme läks õhtul teist korda mõrda vaatama, jättis ta enda sõnutsi koti (s.o mõrrapära) kinni, kuna ta teadis, et suudmeala on kinni ja mõrd püügilt eemaldatud. Pärast viimast tühjendamist O. Kalme kinnitusel mõrrapärasse, mida ta tavaliselt tühjendab, kala ei jäänud ja keskkonnainspektorite tuvastatud kala oli viimase nõudmise ajal mõrra eespoolses osas ja liikus hiljem mõrrakotti. (KoTo, tl 108) Vastates teisesküsitlusel prokurörile, miks ta mõrrasuu esimesel korral sulges, vastas O. Kalme, et „[s]inna jäi kala sisse veel, mõtlesin, et nagunii tulen tagasi.“ Prokuröri täpsustatava küsimuse peale, et mõrd oleks võinud ju niikaua püügil olla, vastas O. Kalme järgmist: „Mul oli sel ajal 10 mõrda. Kui ma hommikul alustasin mõrrapüüki, siis esimesel mõrral juba katkestasin püügi. Ma oleks võinud ka esimese mõrra püügile jätta.“ (KoTo, tl 108 pöördel) Täiendavalt märkis O. Kalme veel järgmist: „See saigi esimesel korral suletud. Peale seda, kui olin saanud sellest mõrrakotist nii palju kala, sulgesin püügi. Nägin, et seal on veel kala sees. Kui tõmban suudmeala kinni, siis ta annab kalal võimaluse sinna liikuda. Kuna kala päeval ei taha hästi liikuda, siis mõrrakotis endas oli pärast veel kala sees. Pidin seda pärast tulema tühjendama.“ Vastuseks prokuröri küsimusele „otsustasite ära sulgeda, kuna teadsite, et tulete tagasi?“ märkis O. Kalme: „Jah, sest ma pidin ju mõrrakoti tühjaks tegema.“ Prokurör küsis süüdistatavalt sedagi, miks viimane talitas kahe püügil olnud mõrraga erinevalt – ühel mõrral oli kalakott tagant lahti, teisel kinni. O. Kalme vastas järgmist: „Sellepärast, et teisel ei jäänud enam kala sisse. Mõrrakott oli tühi, tühjendasin selle ära.“ (KoTo, tl 109) 13
(17)
  1. Sarnaselt maakohtule peab ka kolleegium ebausutavaks, et olukorras, kus O. Kalmel kavatses
  2. mail 2016 esimest korda mõrda nõudes samal päeval veelkord selle mõrra juurde naasta – nagu ta oma ütlustes ise kinnitas – oleks ta mõrrasuu juba esimese mõrranõudmise ajal sulgenud. Selline käitumine vähendanuks kalasaaki ja olnuks O. Kalme ning OÜ Ninametsale majanduslikult kahjulik. O. Kalme ei ole andnud ühtegi adekvaatset selgitust, miks ta katkestas mõrrapüügi juba enne seda, kui tal tekkis kohustus seda teha. Apellatsioonis väidab kaitsja, et O. Kalme toimis nii sellepärast, et ta nägi esimesel korral mõrda nõudes, et mõrras on nii palju kala, et ta ei suudaks seda oma paadiga ära viia. Just seepärast olevat O. Kalme sulgenud mõrrasuu juba esimese nõudmise ajal. Ringkonnakohus märgib, et O. Kalme maakohtus antud ütlused kaitsja sellist väidet ei toeta. O. Kalme ei rääkinud mõrrapüügi katkestamist põhjendades midagi sellest, et ta soovis püütava kala hulka piirata, kuna ta poleks saanud suuremat kogust kala ära vedada. Eelmises punktis viidatud O. Kalme enda selgitused selle kohta, miks ta juba mõrdade esimese nõudmise ajal mõrrasuu sulges, ehkki tal oli plaanis samal päeval mõrra juurde naasta, on ebamäärased ja pigem võib öelda, et O. Kalme põikles sellele küsimusele sisulise vastuse andmisest kõrvale. Kolleegiumi hinnangul on see seletatava sellega, et O. Kalmel ei olnudki enda väidetavale käitumisele mõistlikku selgitust ja tegelikult ta mõrrasuud ei sulgenud.
  3. Lisaks eeltoodule vähendavad kaitseversiooni usutavust asjatundja V.V. ütlustest ilmnevad asjaolud. V.V. selgitas prokuröri küsimustele vastates, et mõrrasuu sulgemine on küllaltki suur ja kohmakas töö, mis üldjuhul eeldab kahte paati (ehkki saab ka üksinda tehtud, kui on suur paat). Samas märkis asjatundja, et tema jätaks mõrrasuu sulgemise asemel mõrra püügilt kõrvaldamiseks mõrrapära lahti. See on lihtsam ja kindlam variant. (KoTo, tl 106 pöördel) Kolleegiumi arvates on ebausutav, et O. Kalme kogenud kalurina valinuks mõrra püügilt kõrvaldamiseks mõrrapära avamise asemel raskema ja ebakindlama viisi ehk mõrrasuu sulgemise. Seda enam, et sama mõrra teise mõrrakere puhul toimis O. Kalme just selliselt, nagu asjatundja otstarbekamaks pidas – jättis avatuks mõrrapära.
  4. Samuti ei ole asjatundja ütluste valguses veenvad O. Kalme selgitused, et tavaliselt tühjendab ta üksnes mõrra päraosa (KoTo, tl 108) Nimelt märkis asjatundja, et „[k]ui tegu on normaalse mõrra tukkamisega, siis ei vaadata vaid kalakotti, vaid minnakse esimese pujuseni, mis on karjaaia pool, sealt raputatakse kala viimasesse kotti. Kõik pujused vaadatakse ära, mitte ainult viimast osa ei vaadata. Liigutakse ette, saputatakse järjest tahapoole, kalakoti poole. Siis on mõrd tukatud. Keegi ei tukka mõrda selliselt, et ainult kalakotti vaadata ja jätab tukkamata selle, mis eespool on. Keegi ei tukka niimoodi mõrda.“ (KoTo, tl 106 pöördel)
  5. Eeltoodut arvestades on O. Kalme ütlused mõrrasuu sulgemise kohta ebausutavad ega suuda ka ringkonnakohtus tekitada kahtlust selles, et sündmuskoha vaatluse protokollis ja tunnistajate ütlustes kajastuv teave mõrrasuu avatud oleku kohta vastab tõele, nagu maakohuski põhjendatult leidis.
  6. Kes tekitas keskkonnale kahju? 14
(17)
  1. Vaidlust ei ole selles, et keskkonnainspektorid leidsid
  2. mail 2016 ehk mõrrapüügikeelu-ajal süüdistuses nimetatud mõrrast 636 ahvenat ja ühe angerja, sh 336 elujõuetut ahvenat ja 300 elujõulist ahvenat, kes lasti tagasi järve. Nende andmete põhjal ja juhindudes

§ 73lg-test 3 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse 19.

juuni

  1. a määrusest nr 67, on välja arvestatud ka O. Kalmele ja I.O süüksarvatava keskkonnakahju suurus.
  2. Apellant vaidlustab maakohtu tuvastatud keskkonnakahju olemasolu ja suuruse sel põhjusel, et tema arvates ei tekitanud kahju mitte süüdistatavad kalapüügiga, vaid keskkonnainspektorid mõrras olnud kalade ülelugemisega. Kaitsja arvates pidanuksid inspektorid mõrra avastamisel elusoleva kala kohe vabastama ja seda isegi juhul, kui mõrd oligi püügil. Inspektorite õigel tegutsemisel poleks kahju tekkinud, eeldatavasti mitte olulises ulatuses.
  3. Kolleegium märgib esmalt, et isegi juhul, kui kaitsja kõneksoleva väitega oleks võimalik nõustuda, ei tingiks see süüdistatavate õigeksmõistmist, vaid nende karistamise KarS §-s 361 ette nähtud kuriteo katse eest.
  4. Samas on kolleegium seisukohal, et tulenevalt

§ 73lg-test 2, 3, 6 ja Vabariigi Valitsuse 19.

juuni

  1. a määruse nr 67 § 2 lg-st 1, olid Keskkonnainspektsiooni inspektorid õiguslikult kohustatud mõrras olnud ebaseaduslikult püütud kala isendite arvu kindlaks tegema ja seda esmaselt just kalu loendades. See, kas inspektorid oleksid saanud kalu loendada nii, et neid hukkunuks vähem, on omaette küsimus, mis ei mõjuta süüdistatavate vastutust tekitatud keskkonnakahju eest. Kalade hukkumisel realiseerus risk, mille lõid süüdistatavad ebaseadusliku kalapüügiga ja mis pidi neile olema üldise elukogemuse põhjal ettenähtav. Kaitsja seisukoht, et keskkonnainspektorid pidanuks mõrra avastamisel kala vabastama, tooks kaasa selle, et ebaseaduslikul mõrrapüügil ei olekski sageli võimalik rikkumise ulatust tuvastada. Vähemalt juhtudel, mil mõrras olev kala on veel elujõuline, jääks rikkumise ulatus – ja seega ka võimalik kuriteokatse – alati tuvastamata. Nii muutuks ebaseaduslik mõrrapüük paljudel juhtudel suhteliselt riskivabaks ettevõtmiseks, sest toimepanijat ähvardaks vaid selle kalakoguse kaotus, mis on ebaseaduslikult püügil olevas mõrras sel ajal, kui see mõrd avastatakse, ja ehk ka väärteokaristus. Selline olukord tooks aga eelduslikult kaasa palju suurema kahju kalavarudele, kui tekib osade ebaseaduslikult püütud kalade hukkumisel nende ülelugemise käigus. Seega pole kaitsja tõlgendus, mille kohaselt poleks inspektorid tohtinud kalu üle lugeda, nõustumisväärne.
  2. Kolleegium osutab siinkohal ka asjatundja V.V. maakohtule antud selgitusele, et mõrras oleva kalahulga või -koguse täpne kindlakstegemine ilma kala paati võtmata pole isegi teoreetiliselt võimalik. Ka kogenud inimene saab anda vaid umbkaudse hinnangu. (KoTo, tl 107 pöördel). Seega polnud keskkonnainspektoritel

§-st 73 ja Vabariigi Valitsuse

  1. juuni
  2. a määruse § 2 lg-st 1 tulenevate kohustuste täitmiseks muud võimalust kui toimida apellandi poolt etteheidetavaks peetaval viisil ja kalad paadis üle lugeda. Ka kalade ülelugemisel – ehk O. Kalme ja I.O rikkumise ulatuse kindlakstegemise käigus – hukkunud kalade surmaga põhjustatud keskkonnakahju eest vastutavad süüdistatavad. 15

(17)
  1. Seega ei anna apellatsioonis märgitu alust seada kahtluse alla maakohtu tuvastatud keskkonnakahju suurust.
  2. I.O karistusest
  3. Kolleegium ei pea põhjendatuks ka apellandi alternatiivset taotlust tühistada maakohtu otsus I.O karistuse mõistmise osas ja karistada seda süüdistatavat 6000-eurose rahalise karistuse asemel rahalise karistusega summas 4000 eurot. Riigikohtu praktika järgi on kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul pole maakohtu vaidlustatud otsuse puhul võimalik eelnevalt osutatud rikkumist sedastada. Kohus on I.O mõistetud karistust – mis jääb sanktsiooni alammäära lähedale – asjakohaselt põhistanud. Pole vähimatki alust väita, et maakohtu kohaldatud karistust saaks kuriteo asjaolusid arvestades pidada ülemäära karmiks.
  6. Kannatanu haginõude materiaalõiguslikust kvalifikatsioonist
  7. Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) kannatanuna esitas mõlema süüdistatava vastu tsiviilhagi, milles nõutakse ebaseadusliku kalapüügiga – selle tagajärjel 336 ahvena hukkumisega – tekitatud keskkonnakahju hüvitamist. Maakohus rahuldas tsiviilhagis esitatud nõude VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel, viidates ka VÕS § 133 lg-tele 1 ja
  9. Ehkki apellant sellele ei osuta, märgib kolleegium, et kohus kvalifitseeris kannatanu nõude ekslikult tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõudena. Riigikohus on selgitanud, et ebaseadusliku kalapüügiga kalavarudele tekitatav keskkonnakahju ei ole tekitatud eraõigussuhtes, mida reguleerib võlaõigusseadus. Samuti ei ole tekkinud kahju konkreetsele isikule, võlausaldajale. Nõude aluseks ei saa olla ka VÕS § 133, mis reguleerib vaid keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise ulatust. Ka viitab selle paragrahvi teine lõige selgelt, et sellise kahju hüvitamiseks peab olema seaduses sätestatud kord. Käsitletava nõude alus tuleneb kalapüügiseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest mis näevad konkreetselt ette hüvitise maksmise kohustuse ja hüvitise määrad kalapüügiseaduse nõuete rikkumise eest. Kehtivas õiguses on nõude aluseks

§ 73lg-d 2–4 ja Vabariigi Valitsuse 19.

juuni

  1. a määrus nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm". (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-158-16, p-d 11–13)
  4. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus kannatanu nõude alusnormi osas maakohtu otsuse põhjendusi, lugedes kannatanu nõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks maakohtu 16

(17)viidatud võlaõigusseaduse sätete asemel

§ 73lg 2, mis sätestab, et kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju tuleb hüvitada.

70. Nõude alusnormi muutmine ei mõjuta süüdistatavatelt väljamõistetava kahjuhüvitise suurust, sest selle arvestamisel on nii kannatanu kui ka maakohus juhindunud õigesti

§ 73lg-test 3 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse 19.

juuni

  1. a määrusest ja selle lisas toodud määradest. Samuti on kannatanu ja kohus õigesti jätnud kahjuhüvitise arvutamisel arvesse võtmata eluvõimelised kalad, kelle Keskkonnainspektsiooni töötajad lasid tagasi vette (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-158-16, p-d 19–20).
  2. Kokkuvõte ja menetluskulu
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  4. mai
  5. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid muudab otsuse põhiosa, asendades kannatanu haginõude rahuldamise alusnormi. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
  6. O. Kalme kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada I.O apellatsioonimenetluse kulu – valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu 840 eurot (ilma käibemaksuta).
  7. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45 ja
  10. juuni
  11. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 53). Menetletavas asjas osutusid põhjendamatuks kaitsja apellatsiooni kõik väited. Lisaks sellele ei mõjuta ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse põhiosas tehtav muudatus sisuliselt süüdistatavate olukorda, kuna kannatanu nõude rahuldamise ulatus ei muutu. Neil põhjustel leiab kolleegium, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis tuleb I.O apellatsioonimenetluses KrMS § 185 lg 1 alusel hüvitada, on 50 eurot. Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.