Obsah (4)

§ 10§ 73§ 71§ 11

Kriminaalasi nr 1-18-2917 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2019. a, Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-2917 (16940000012) Kohtunik Rain

) § 11 lg 2 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 09.05.

1. a määruse nr 144 "Kalapüügieeskiri” (edaspidi Kalapüügieeskiri) § 31 lg 3 alusel kehtestati keskkonnaministri määrusega 28.12.
2. a nr 73 „Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmija Pihkva järvel
3. aastal“, mille § 3 lg 3 kohaselt on Peipsi järvel keelatud kalapüük mõrraga
4. maist
5. juunini. Kalapüügieeskirja § 11 p 10 järgi loetakse kalapüük mõrraga katkestatuks, kui kala koguv püünise osa on avatud nii, et kala pääseb püünisest välja, või sissepääs püünisesse on kalale suletud. Mõrral märgistusega PÕ-75 oli ühel mõrrakerel pära otsast kinni seotud ning mõrrasuu lahti. Seega oli Ove Kalme poolt püügile asetatud mõrd tähistusega PÕ-75 mõrraga püügi keeluajal püügil. Eelpoolkirjeldatud tegevusega, mis toimus N.B huvides, rikkus Ove Kalme

§ 10

lg 2, mille kohaselt on keelatud püüda kala käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal.

§ 73

lg 1 p 6 alusel loetakse kalavarule kahju tekitamiseks kalapüüki käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis püügivahendi või kalalaeva kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates. Lisaks sätestab

§ 73

lg 1 p 4, et kalavarule kahju tekitamiseks loetakse kaaspüügi tingimusi rikkudes kalapüüki kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal ja kaalualal. Kokku oli ebaseaduslikult püügil oleva mõrra tähistusega PÕ -75 mõrrakotis vähemalt 636 ahvenat ja üks angerjas, neist 300 elujõulist ahvenat ja üks angerjas lasti tagasi Peipsi järve. Elujõuetuid ahvenaid loendasid inspektorid 336. 3 Seega tekkis Ove Kalme poolt N.B huvides toimepandud kalapüüginõuete rikkumise tagajärjel kalade hukkumise tõttu kalavarudele kahju, mis vastavalt

§ 73

lg-le 2 tuleb hüvitada.

§ 73lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 2 lg 1 näeb ette, et kalavarudele tekitatud kahju suurus arvutatakse

§ 73

lg-s 1 nimetatud juhul vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata. Eeltoodud määruse lisa 1 kohaselt on ahvena püügi korral kahju hüvitamise määr 3,2 eurot isendi kohta.

§ 73

lg 6 järgi on kalavaru kahjustamise korral käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud kalapüüginõuete tõsise rikkumise toimepanemisel kahjuhüvitis kalaliigi isendi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel määratud viiekordne määr.

§ 71

lõike 1 p 1 järgi loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud rikkumisi. Ove Kalme, teostades N.B huvides kalapüüki keeluajal, pani toime nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 3 lõikes 1 punktis c ning artiklis 42 lõikes 1 punktis a nimetatud tõsise rikkumise. Kuna keeluajal ebaseaduslikult püügil olnud mõrras oli 336 elujõuetut ahvenat, siis tekitati kalavarudele kahju 5376 eurot (336*3,2*5), millises osas on kuritegu lõpule viidud. Keskkonnainspektorid tuvastasid mõrras lisaks 300 eluvõimelist ahvenat ning 1 eluvõimelise angerja, kelle loomulikust elukeskkonnast eemaldamisel oleks kalavarudele tekkinud täiendav kahju summas 4950 eurot (arvutatuna Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määruses nr 67 näidatud korras). Seega jäi kuritegu osaliselt (4950 euro kahju tekitamise osas) lõpule viimata Keskkonnainspektsiooni inspektorite sekkumise tõttu, kes eemaldasid mõrrast elujõulised kalad ning lasid tagasi Peipsi järve. N.B on esitatud süüdistus KarS § 361 lg 3 järgi selles, et tegutsedes läbi juhatuse liikme Ove Kalme, kes omakorda tegutses N.B huvides, pani toime järgneva kuriteo: Kasutades N.B väljastatud kalapüügiluba PÕ160075 märgistusega PÕ -75 teostas Ove Kalme 05.05.2016. a ajavahemikul kella 00.00 kuni 05.05.2016. a kella 16.55, Jõgeva maakonnas, Kasepää vallas, Omedu külast ca 4 km kaugusel Peipsi järvel mõrraga kalapüüki mõrraga püügi keeluajal. Ove Kalmel oli mainitud ajavahemikul püügil kahe mõrrakerega mõrd (alumine lipp N58 48,220 E:27 04,247 ülemine lipp N:58 48,305 E:27 04,132), millest ühel mõrrakerel oli mõrrapära lahti, teisel, mis asus koordinaatidel N: 58 48,318 E:27 04,754 oli mõrrapära otsast kinni seotud ning mõrrasuu lahti.

§ 11

lg 2 ja 5 ning Kalapüügieeskirja § 31 lg 3 alusel kehtestati keskkonnaministri määrusega 28.12.

1. a nr 73 „Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel
2. aastal“, mille § 3 lg 3 kohaselt on Peipsi järvel keelatud kalapüük mõrraga
3. maist
4. juunini. Kalapüügieeskirja § 11 p 10 järgi loetakse kalapüük mõrraga katkestatuks, kui kala koguv püünise osa on avatud nii, et kala pääseb püünisest välja, või sissepääs püünisesse on kalale suletud. Mõrral märgistusega PÕ-75 oli ühel mõrrakerel pära otsast kinni seotud ning mõrrasuu lahti. Seega oli Ove Kalme poolt püügile asetatud mõrd tähistusega PÕ-75 mõrrapüügi keeluajal püügil. Eelpoolkirjeldatud tegevusega, mis toimus N.B huvides, rikkus Ove Kalme

§ 10

lg 2, mille kohaselt on keelatud püüda kala käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal. 4

§ 73

lg 1 p 6 alusel loetakse kalavarule kahju tekitamiseks kalapüüki käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis püügivahendi või kalalaeva kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates. Lisaks sätestab

§ 73

lg 1 p 4, et kalavarule kahju tekitamiseks loetakse kaaspüügi tingimusi rikkudes kalapüügi kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal ja keelualal. Kokku oli ebaseaduslikult püügil oleva mõrra tähistusega PÕ -75 mõrrakotis vähemalt 636 ahvenat ja üks angerjas, neist 300 elujõulist ahvenat ja üks angerjas lasti tagasi Peipsi järve. Elujõuetuid ahvenaid loendasid inspektorid 336. Seega tekkis Ove Kalme poolt N.B huvides toimepandud kalapüüginõuete rikkumise tagajärjel kalade hukkumise tõttu kalavarudele kahju, mis vastavalt

§ 73

lg-le 2 tuleb hüvitada.

§ 73lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 2 lg 1 näeb ette, et kalavarudele tekitatud kahju suurus arvutatakse

§ 73

lg-s 1 nimetatud juhul vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata. Eeltoodud määruse lisa 1 kohaselt on ahvena püügi korral kahju hüvitamise määr 3,2 eurot isendi kohta.

§ 73

lg 6 järgi on kalavaru kahjustamise korral käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud kalapüüginõuete tõsise rikkumise toimepanemisel kahjuhüvitis kalaliigi isendi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel määratud viiekordne määr.

§ 71

lõike 1 p 1 järgi loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud rikkumisi. Ove Kalme, teostades N.B huvides kalapüüki keeluajal, pani toime nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 3 lõikes 1 punktides c ning artiklis 42 lõikes 1 punktis a nimetatud tõsise rikkumise. Kuna keeluajal ebaseaduslikult püügil olnud mõrras oli 336 elujõuetut ahvenat, siis tekitati kalavarudele kahju 5376 eurot (336*3,2*5), millises osas on kuritegu lõpule viidud. Keskkonnainspektorid tuvastasid mõrras lisaks 300 eluvõimelist ahvenat ning 1 eluvõimelise angerja, kelle loomulikust elukeskkonnast eemaldamisel oleks kalavarudele tekkinud täiendav kahju summas 4950 eurot (arvutatuna Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määruses nr 67 näidatud korras). Seega jäi kuritegu osaliselt (4950 euro kahju tekitamise osas) lõpule viimata Keskkonnainspektsiooni inspektorite sekkumise tõttu, kes eemaldasid mõrrast elujõulised kalad ning lasid tagasi Peipsi järve. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, leiab, et Ove Kalme süü KarS § 361 lg 1 järgi ja N.B süü KarS § 361 lg 3 järgi toimepandud kuriteos on tõendatud.
2. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 05.05.
3. a tuvastasid keskkonnainspektorid (s.o tunnistajad xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxk ja xxxxxxxxxxx) Peipsi järvel, koordinaatidel N: 58 48,220; E: 27 04,247 (alumine lipp) ja N: 58 48,318; E: 27 04,754 (ülemine lipp) püügivahendi, märgitusega PÕ-
4. Mõrrajadas oli kaks mõrrakotti, mida keskkonnainspektorid kontrollisid. Ühel oli mõrrapära avatud (alumise lipu juures) ja teisel suletud (ülemise lipu juures). Suletud mõrrapäraga mõrras oli kala. Nimetatud asjaolusid kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll (38-42), objekti kontrollimise protokoll (tl 44-45) ning tunnistajate ja süüdistatava ütlused. Vaidlust ei ole ka selles, et püügivahend, märgistusega PÕ-75 kuulub N.B ja oli püügil kalapüügiloa nr PÕ160075 alusel. Kalapüügiloale on märgitud kaluritena xxxxxxxxxxte, xxxxxxxxx ja xxxxxxxxe (tl 33-34). OKAS andmebaasi väljatrüki kohaselt asetati mõrd 5 püügile 03.05.
5. a. Teate mõrra püügile asetamise kohta laevaga GMA-280 on teinud Ove Kalme (tl 48). Mõrra püügile paigaldamist 03.05.
6. a kinnitavad ka rannapüügipäevik (tl 55) ja väljatrükk Ecofleet andmebaasist (tl 62).
7. Teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 11

lg 2,5 ja Kalapüügieeskirja § 31 lg 3 alusel võeti vastu keskkonnaministri 28.12.

1. a määrus nr 73 „Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel
2. aastal“ (edaspidi keskkonnaministri määrus nr 73) § 3 lg 3 kohaselt on Peipsi järvel keelatud kalapüük mõrra ja kastmõrraga
3. maist
4. juunini. Keskkonnaministri eelviidatud määrusega piirati ajutiselt kalapüüki. Selle tõttu oli kalapüük mõrraga 05.05.
5. a ajutiselt keelatud, s.o kuni 10.06.
6. a. Keskkonnainspektoridxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxja xxxxxxxxxxx kontrollisidki 05.05.
7. a Peipsi järvel püügikeelu täitmist. Seda kinnitavad tunnistajate ütlused, aga ka objekti kontrollimise protokoll (tl 44-45).
8. Kriminaalasjas on vaidlus selles, kas mõrd koordinaatidel N: 58 48,318, E: 27 04,754 (ülemine lipp), märgitusega PÕ-75, oli 05.05.
9. a püügil või oli püük nõuetekohaselt katkestatud. Kohtu hinnangul kinnitavad kogutud tõendid usaldusväärselt, et PÕ-75 märgitusega mõrra püük ei olnud 05.05.
10. a katkestatud, st mõrd oli jätkuvalt püügil. Teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 11 p 10 sätestas muuhulgas, et keelatud on jätta püügivahendeid veekogusse pärast püügivahendi kohta kehtestatud püügikeelu algust. Kui mõrra püügi keeld kestab alla 40 päeva, tuleb kalapüük nimetatud püügivahenditega katkestada, kuid püügivahendit veest välja võtma ei pea. Esimesel poolaastal kalapüügi peatamise korral aastase lubatud saagi poolaastaks kehtestatud osa ammendumise tõttu peab püügi katkestama, kuid ei pea mõrdu veekogust välja võtma. Kalapüük mõrraga loetakse katkestatuks, kui kala koguv püünise osa on avatud nii, et kala pääseb püünisest välja, või sissepääs püünisesse on kalale suletud. Eelviidatud sätetest tulenevalt võis mõrd jääda ajutiste püügikitsenduste kehtima hakkamisel veekogusse, kuid tingimusel, et mõrrapüük on katkestatud. Püügi katkestamiseks tuli jätta mõrrapära avatuks või mõrrasuu sulgeda. Käesoleval ajal on nõuded reguleeritud Kalapüügieeskirja § 20 lg 1 p 15 § 20 lg 4, 3, 5,
11. 4.1 Sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt tuvastati mõrrakotti üles tõstes, et mõrrapära on otsast kinni seotud ja kotis on kala. Kontrolliti ka mõrrasuud ja tuvastati, et seda ei ole kinni seotud (tl 38-43). Asjaolu, et mõrrasuu oli lahti, nähtub ka objekti kontrollimise protokollist (tl 44-45). Kohtuistungil ütlusi andes on keskkonnainspektorid xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx kinnitanud, et nad kontrollisid lisaks mõrrapärale ka mõrrasuud ja tuvastasid, et mõrrasuu oli avatud. Kõik tunnistajad on kinnitanud, et kui mõrrasuu oleks olnud suletud, oleksid nad seda kindlasti tuvastanud. Kuna mõrrapära oli kinni ja mõrrasuu avatud, ei olnud kalapüük teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 11 p 10 kohaselt katkestatud, st mõrd oli jätkuvalt püügil. Sündmuskoha vaatluse käigus on keskkonnainspektor xxxxxxxxxxxxx teinud videosalvestised, mille kohta on tehtud asitõendite vaatlusprotokollid (tl 81-82, 83-85). Videosalvestistelt nähtub mõrrapäras olnud sõlme avamine ja kalade mõrrast eemaldamine. Mõrrasuu kontrollimist videosalvestistel jäädvustatud ei ole. Kohtu hinnangul ei muuda aga sündmuskoha vaatluse protokollil ja objekti kontrollimise protokollil fikseeritud ning tunnistajate ütlustest tulenevat ebausaldusväärseks ainuüksi asjaolu, et mõrrasuu kontrollimist keskkonnainspektorid videosalvestisele jäädvustanud ei ole. Keskkonnainspektorid on ütlusi andes põhjendanud, et videosalvestised tegid nad eesmärgiga jäädvustada rikkumine, s.o mõrrapära on suletud ja sees on kala. Samuti on tunnistaja xxxxxxxxxxxx kinnitanud, et kui kontrollimisel oleks tuvastatud, et mõrrasuu on kinni, oleks ka seda filminud, kuna sellisel juhul oleks samuti olnud tegemist 6 rikkumisega. Nimetatud selgitused on kohtu arvates adekvaatsed. Õige on, et menetlejatel puudub seadusest tulenev kohustus sündmuskoha vaatluse toimingu tegemist mingil täiendaval viisil jäädvustada (nt video või foto näol). Sellele vaatamata on võimalike hilisemate vaidluste ärahoidmiseks tavapäraselt sündmuskohal ilmnenud asjaolusid siiski menetlejad jäädvustanud. Seda on kohtu arvates tehtud piisavalt ka käesoleval ajal. 4.2 Ove Kalme ütluste kohaselt mõrd püügil ei olnud, kuna lisaks suletud mõrrapärale, oli ta mõrrasuu nööriga sulgenud, st pääs püügivahendisse oli keeluajal (s.o 05.05.
12. a) kaladele suletud. Ove Kalme väide, et ta oli püügi katkestanud 04.05.
13. a mõrrasuu nööriga sulgedes ei ole aga kooskõlas teiste kogutud tõenditega (sündmuskoha vaatlusprotokoll, objekti kontrollimise protokoll, tunnistajate ütlused). Lisaks sellele ei ole kohtu arvates Ove Kalme sellesisulised ütlused ka eluliselt usutavad. Ove Kalme ütluste kohaselt sulges ta 04.05.
14. a nööriga mõrrasuu, kuna nägi, et pärast mõrra esimest nõudmist jäi sinna kala. Mõrrapära jäi suletuks. Ove Kalmel oli plaan samal õhtul kala püügivahendist välja võtta. OKAS andmebaasi väljatrükkide kohaselt käis Ove Kalme 04.05.
15. a kokku kahel korral mõrda, tähistusega PÕ-75, nõudmas. Pärast esimest mõrra nõudmist jõudis Ove Kalme sadamasse 17.29, püütud oli 550 kg ahvenat. Teisel korral saabus Ove Kalme sadamasse kell 20.51, püütud oli 150 kg ahvenat ja 10 kg latikat (tl 49,50,51-52). Kohus peab oluliseks, et mõrral, tähistusega PÕ-75 oli mitu mõrrapära. Vaidlust ei ole selles, et ühe mõrrapära oli Ove Kalme jätnud avatuks (st katkestanud püügi), põhjusel, et sinna ei jäänud kala sisse. Samas teise mõrrasuu Ove Kalme enda ütluste kohaselt sulges ja jättis suletuks ka mõrrapära. Seega ei ole mõistetav, miks Ove Kalme pidas vajalikuks mitme mõrrapäraga tegutseda erinevalt, st ühel juhul sulgedes mõrrasuu ja jättes mõrrapära suletuks ning teisel juhul avada mõrrapära. Ove Kalme ütlused tema eelkirjeldatud käitumise põhjenduste kohta ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutavad, kuna ühel juhul sai Ove Kalme väidetavalt olla veendunud, et mõrda ei ole kala jäänud (seetõttu katkestas mõrra püügi, jättes mõrrapära avatuks), kuid teisel juhul jäi tal märkamata mõrras olev suur kogus kala (väidetavalt keskkonnainspektorite poolt tuvastatud kala oli mõrras juba mõrrasuu sulgemisel, s.o 04.05.
16. a lõuna paiku). Kusjuures mõrras olev kala jäi väidetavalt Ove Kalmel märkamata ka peale seda, kui ta 04.05.
17. a õhtul sama mõrda nõudmas käis. Kala sai Ove Kalme samal õhtul mõrda nõudes 150 kg ahvenat ja 10 kg latikat. See omakorda tähendab, et mõrda pidi jääma oluliselt suurem kogus kala (mõrrast võidi eemaldada ligikaudu 200-400 kg kala), kui Ove Kalme teisel korral mõrda nõudes sai. Eeltoodu ei ole kohtu arvates aga eluliselt usutav. Ove Kalme ei vastanud kohtus ütlusi andes küsimusele, miks ta pidas vajalikuks sulgeda nööriga mõrrasuu juba esimesel mõrra nõudmisel, kui ta tegelikult oli plaaninud samal õhtul taaskord mõrda nõudma minna. Kohtu arvates ei ole selline käitumine mõistlikult võttes usutav. Kui Ove Kalmel oli planeeritud igal juhul enne ajutiste püügikitsenduste kehtima hakkamist mõrda nõudma minna, ei ole kalapüügi katkestamine enne seda loogiline ega vajalik. Eluliselt on usutav, et sellises olukorras jäetakse mõrd püügile ja katkestatakse püük pärast seda, kui kogu mõrd on korralikult ära nõutud (mõrra nõudmiseks tuleb mõrrapära nagunii avada, pärast nõudmist lihtsalt ei sulge seda enam). Olukorras, kus Ove Kalmel puudus püügil olevate mõrdade arvukuse tõttu vajalik ajaline ressurss kõikide mõrdade nõudmiseks ja püükide katkestamiseks, oleks olnud eluliselt usutav, et Ove Kalme oleks nõudnud mõrra korralikult ja katkestanud püügi koheselt (s.o 04.05.
18. a esimesel mõrra nõudmisel), mitte ei jäta mõrra nõudmist edasiseks tegemiseks. Lisaks on Ove Kalme väidetavat tegutsemist mõrrapüügi katkemisel (et kala jääb mõrda) pidanud arusaamatuks ka asjatundja Väino Vaino, kelle ütluste kohaselt ei ole mingit põhjust, miks üks kalur peaks püügi katkestama selliselt, et mõrda jääb kala. Ühtlasi on põhjendatud 7 prokuröri viited, et sellisel juhul on tegemist kalade püügijärgseks hoidmiseks mõeldud vahendiga, mis teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 141 kohaselt tulnuks nõuetekohaselt märgistada. Mõrral puudusid aga igasugused märgistused, mis viitaksid sellele, et mõrras hoitakse püügijärgselt kala. Asjatundja xxxxxxxxxxx on ütlusi andes kirjeldanud mõrra püügi katkestamist mõrrasuu sulgemisega, kuid asjatundja selgitused erinevad oluliselt Ove Kalme selgitustest. Nimelt järeldub asjatundja ütlustest, et tegemist on küllaltki keeruka ja aeganõudva protseduuriga, mille jaoks tuleb üldjuhul kasutada kahte laeva. Asjatundja ütlusi arvestades ei ole kohtu arvates Ove Kalme ütlused nööri olemasolu ja paigaldamise kohta eluliselt usutavad. Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutavad Ove Kalme ütlused, et mõrra nõudmisel tühjendab ta tavapäraselt üksnes mõrrapära. Kutselise kaluri vaieldamatuks eesmärgiks mõrrapüügil on võimalikult suures koguses veekogust kalade püüdmine. Ainuüksi seetõttu ei ole eluliselt usutav, et kutseline kalur jätaks teatud osa mõrrast kontrollimata, teadmisega, et kalapüügi keeluaeg on saabumas ja kala võis olla mõrda jäänud. Ka asjatundja xxxxxxxxxxx ütlused kinnitavad, et korraliku mõrra tukkamise korral kontrollitakse mõrd ära esimese pujuseni, mitte üksnes mõrrapära. Kohtu hinnangul ei ole mingil juhul eluliselt usutav, et pikaajalise staažiga kalur Ove Kalme jätaks mõrra korralikult nõudmata ja mõrras oleva kala välja võtmata ning seda kõike vahetult enne püügikeelu algust. Samuti ei pea kohus Ove Kalme väiteid püügi katkestamise kohta usutavaks ka kala koguseid arvestades. Ove Kalme asetas mõrra püügile 03.05.
19. a. 04.05.
20. a esimesel nõudmisel sai Ove Kalme mõrrast 550 kg ahvenat, teisel korral 150 kg ahvenat ja 10 kg latikat (tl 51-52). Tunnistajate ütluste kohaselt võis mõrras olla ligikaudu 2000 kala. Seda arvamust võib pidada usutavaks, arvestades sündmuskoha vaatluse käigus tehtud videosalvestistelt nähtuvat (tl 8082, 83-85). Võttes arvesse asjatundja xxxxxxxxxxx ütlusi, et ahvena keskmine kaal võib jääda vahemikku 100-200 g, võis seega 05.05.
21. a olla mõrras 200-400 kg kala. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui pärast ühte ööpäeva on võimalik saada mõrrast 550 kg ahvenat, liigub vähem kui poole päevaga mõrrapärasse 350-550 kg kala. Nimetatud kalakogused viitavad kohtu hinnangul ilmselgelt sellele, et Ove Kalme mõrrapüüki ei katkestanud ja mõrd oli 04.05.
22. a kuni 05.05.
23. a katkestamatult püügil. Arvestades püütud koguseid, on eluliselt usutav, et sellises koguses kala on mõrras pärast ööpäeva. Siinkohal on oluline, et asjatundja xxxxxxxxxxx ütluste kohaselt liigub ahven üldiselt öösiti. Seega on eluliselt usutav, et pärast ööpäeva püügil olemist leiavad keskkonnainspektorid püügivahendist sellises koguses kala, nagu 05.05.
24. a leiti. Lisaks eeltoodule peab kohus oluliseks, et ajal, kui keskkonnainspektorid mõrda tühjendasid helistas Ove Kalme tunnistaja xxxxxxxxxxxxxxxx Tunnistajate ütluste kohaselt teatas Ove Kalme, et inspektorid peaksid mõrrapära avama ja kalad vabastama. Tunnistajate ütlused ei kinnita Ove Kalme väidet selle kohta, et Ove Kalme ütles telefoni teel keskkonnainspektorile, et mõrrasuu on kinni. See ei ole ka eeltoodud argumentatsiooni arvestades kohtu hinnangul eluliselt usutav. 4.3 Eeltoodust tulenevalt on veenvalt tuvastatud, et mõrd, märgistusega PÕ-75 oli püügil ajavahemikul 05.05.
25. a kell 00.00 kuni püügi katkestamiseni keskkonnainspektorite poolt (s.o 05.05.
26. a kell 16.55 – tl 38-43). Sellega rikkus Ove Kalme teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 10lg 2, Kalapüügieeskirja § 11 p 10 ja keskkonnaministri määruse nr 73 § 3 lg 3.

1. Kriminaalasjas on vaidlus ka selles, kas teo toimepanemise tulemusena on tekkinud keskkonnakahju ja kas selle eest vastutab Ove Kalme. Kohtu hinnangul kinnitavad kogutud tõendid, et Ove Kalme tegevuse tulemusena on tekkinud oluline keskkonnakahju. 8
2. 1

§ 73

lg 1 p 4, 6 (kehtiv nii teo toimepanemise ajal kui ka käesoleval ajal) sätestab muuhulgas, et kalavarule kahju tekitamiseks loetakse kaaspüügi tingimusi rikkudes kalapüüki

-is või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal ja keelualal (p 4) ning kalapüüki

-is või selle alusel kehtestatud õigusaktis püügivahendi kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates (p 6). Sündmuskoha vaatluse protokolli lisaks oleva kala loendamise akti kohaselt loendati kokku 636 ahvenat ja 1 angerjas. Sündmuskohalt võeti kaasa 336 ahvenat, ülejäänud ahvenad ja angerjad vabastati loodusesse (tl 43). Seda kinnitab ka objekti kontrollimise protokoll (tl 44-45) ja tunnistajate ütlused.

§ 73

lg 3 (kehtiv nii teo toimepanemise ajal kui ka käesoleval ajal) sätestab muuhulgas, et kalavarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud

§ 73

lg-s 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kalavarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 19.06.2015. a määruse nr 67 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 2 lg 1 sätestab muuhulgas, et kalavarudele tekitatud kahju suurus arvutatakse

§ 73

lg-s 1 nimetatud juhul ja lisas 1 või

§ 73

lg-s 5 nimetatud kahju hüvitamise määrade järgi vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. Määruse lisa 1 kohaselt on ahvena püügi korral kahju hüvitamise määr 3,2 eurot isendi kohta ja angerja püügi korral 30 eurot.

§ 73

lg 6 sätestab muuhulgas, et kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta

§ 73

lg 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr.

§ 71

lg 1 p 1 järgi loetakse kutselisel kalapüügil, sõltumata sellest, kas kalalaeva kasutatakse, kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art-s 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 art 90 lg-s 1 nimetatud rikkumisi. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 42 lg 1 p a sätestab, et määruse kohaldamisel on tõsiseks rikkumiseks tegevus, mida vastavalt artiklis 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 lg 1 p c sätestab, et kalalaeva peetakse ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügiga tegelevaks, kui on tuvastatud, et laev on püügipiirkonnas kehtivaid kaitse- ja majandamismeetmeid eirates kalastanud keelupiirkonnas, keelatud perioodil, ilma kvoodita või pärast kvoodi täitmist ja/või lubatust sügavamal. Eeltoodud sätetest lähtuvalt tekitati keskkonnakahju 336 elujõuetu ahvena tõttu 5376 eurot (336 x 3,2 x 5). Kuna lisaks loendati 300 eluvõimelist ahvenat ja 1 eluvõimeline angerjas, oleks kalavarudele tekkiv täiendav kahju olnud 4950 eurot (300 x 3,2 x 5 + 30 x 5). Ka kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti kohaselt on kogu tekitatud kahju kokku 10 326 eurot (tl 46). Eeltoodut ja KarS § 121 p 1 arvesse võttes on tuvastatud, et tekitatud keskkonnakahju on oluline KarS § 361 mõttes, st ületab 4000 eurot. 5.2 Kohtu hinnangul ei ole asjakohased etteheited keskkonnainspektoritele selles, et nad asusid kalu mõrrast välja võtma, mitte ei avanud mõrrapära ja ei vabastanud kalu loodusesse. Seda põhjusel, et rikkumise menetlemisel on igal juhul oluline kindlaks teha kala kogus, mis püügikeelu ajal mõrras on (loendades isendeid või kaaludes). Vastavalt sellele on võimalik anda 9 teole õiguslik hinnang. Kahjude kindlakstegemise isendite arvu järgi sätestab ka eelviidatud Vabariigi Valitsuse 19.06.

1. a määruse nr 67 § 2 lg
2. Alles siis, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik kindlaks teha, võib kahju arvestamisel aluseks võtta isendite koguse. Kui kahju tuleb hinnata olukorras, kus kala on mõrras, tuleb paratamatult kala mõrrast eemaldada. Siinkohal on olulised ka asjatundja xxxxxxxxxxx ütlused, mille kohaselt puudub metoodika kala koguse kindlakstegemiseks olukorras, kus kala on mõrras. Seega tuli keskkonnainspektoritel 05.05.
3. a mõrrast kala eemaldada ja loendada. 5.3 Kohus leiab, et keskkonnakahju on omistatav Ove Kalmele. Siinkohal on oluline, et tagajärg oleks igal juhul jäänud saabumata, kui Ove Kalme oleks kalapüügile esitatud nõudeid korrektselt täitnud ja katkestanud ettenähtud ajal mõrrapüügi (kalade sattumine mõrda). Kuna Ove Kalme rikkus kalapüügile esitatud nõudeid, jättes katkestamata mõrrapüügi ajutiste püügikitsenduste kehtimise ajal, tekitas ta oma tegevuse läbi ohu kalavarudele. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga ja leiab samuti, et kui keskkonnainspektorite tegevuse tulemusena hukkus kalu, on see omistatav ohuolukorra loonud Ove Kalmele.
4. Kohus leiab, et Ove Kalme on teo toime pannud kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes. Ove Kalme jättis 04.05.
5. a õhtul mõrra püügile, teadmisega, et 05.05.
6. a hakkab kehtima ajutine püügikeeld. Seega oligi Ove Kalme eesmärgiks keeluajal kala püüda. Ove Kalme pikaajalise kutselise kalurina oli teadlik, et oma tegevusega rikub ta kalapüüginõudeid ja selle tagajärjel tekib või võib tekkida oluline keskkonnakahju. Ove Kalmel oli täpselt teada, millises koguses kala millise ajavahemiku jooksul ligikaudu mõrda satub.
7. Kohus ei tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
8. Eeltoodust tulenevalt on Ove Kalme tegevuses tuvastatud KarS § 361 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis.
9. Kohus on seisukohal, et Ove Kalme eelkirjeldatud tegevust on võimalik omistada N.B-le KarS § 14 lg 1 alusel. Äriregistri väljatrüki kohaselt on alates 16.12.
10. a N.B juhatuse liikmeks Ove Kalme. N.B tegevusalaks on alates aastast 2009 olnud mageveekalapüük (tl 36-37). 05.05.
11. a püügil olnud püügivahend, märgistusega PÕ -75 kuulus N.B ja oli püügil kalapüügiloa nr PÕ160075 alusel (tl 33-34). Vaidlust ei ole ka selles, et Ove Kalmel N.B juhatuse liikmena oli pädevus ja võimalus juriidilise isiku huvides tehtavaid otsustusi mõjutada. Sellest tulenevalt on kuritegu toime pandud N.B juhatuse liikme poolt ja juriidilise isiku huvides. Seega on tuvastatud, et N.B on toime pannud KarS § 361 lg-s 3 sätestatud kuriteo.
12. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus Ove Kalme ja N.B tegevuse tulemusena saabunud tagajärgi. Ajutiste püügikitsenduste kehtivuse ajal püütud kalakogus on kohtu hinnangul suur, kokku loendati 636 isendit, kuid tegelikult püütud kogus oli oluliselt suurem (videosalvestised – tl 82, 85). Kuna Ove Kalme tegevuse tulemusena on suures koguses kala püütud ajutiste püügikitsenduste kehtivuse ajal, on kahtlematult tekitatud väga tõsine oht kalavarudele. Kohus arvestab, et Ove Kalme on teo toime pannud kavatsetult, st tema eesmärgiks oligi keeluajal kala püüda, tehes seda N.B huvides. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. 10 Ove Kalmel on 1 kehtiv karistus liiklussüüteo toimepanemise eest (tl 77-79). N.B kehtivad karistused puuduvad (tl 86). Ove Kalmet ja N.B on varasemalt kalapüügile esitatud nõuete rikkumise eest varem karistatud, kuid nimetatud karistused ei ole kehtivad (tl 86, 77-79, 64-69, 70-74). Kohtu hinnangul on aga põhjendatud arvesse võtta Ove Kalme ükskõikset suhtumist toimepandud kuriteosse ja saabunud tagajärge. Ove Kalme täielikult ebausaldusväärseid kaitseversioone ja ütlusi arvestades on ilmne, et Ove Kalme ei ole senini mõistnud oma tegu. Kindlasti ei ole Ove Kalme teadvustanud ka kuriteo toimepanemisel tekkinud tagajärge. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et kalade hukkumise põhjuseks peab Ove Kalme just Keskkonnainspektsiooni, mitte enda tegevust. Enda rolli süüteo toimepanemisel Ove Kalme ei näe. Kohus peab oluliseks, et Ove Kalme ja N.B tegelevad kutselise kalapüügiga ning seda juba pikemat aega. Kuna tegemist on isikutega, kes igapäevaselt antud valdkonnas tegelevad, peaksid keskkonnanõuete korrektsed täitmised, aga ka keskkonnakaitselised võtted olema elementaarsed. Ainuüksi seeläbi on Ove Kalmel ja N.B kutselise kalapüügiga üldse tegeleda. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohus kohaseks karistusliigiks rahalist karistust. Kohus leiab, et kohane on mõista süüdistatav Ove Kalmele karistuseks vangistus, kuid seda sanktsiooni alammäära lähedal, s.o 1 aasta. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis võimaldavad kohaldada KarS § 73 lg 1,3 sätteid ja jätta tingimisi mõistetud vangistus täitmisele pööramata. KarS § 73 lg 3 alusel määrab kohus katseajaks 1 aasta 6 kuud. N.B on eeltoodud asjaolusid arvestades põhjendatud mõista rahaline karistus alammäära lähedasena, s.o 6000 eurot.
13. Prokurör on taotlenud KarS § 49 alusel mõista Ove Kalmele ka lisakaristust. Kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, kuriteost möödunud aega ja Ove Kalme varasemat karistatust, ei pea käesoleval ajal lisakaristuse kohaldamist põhjendatuks. Tsiviilhagi Kriminaalasjas on kannatanuks Eesti Vabariik Keskkonnainspektsiooni kaudu. Kannatanu taotleb keskkonnakahju summas 5376 eurot väljamõistmist Ove Kalmelt ja N.B solidaarselt. Kohus leiab, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele arvestades VÕS § 1043 lg 1 p-s 5, § 1050 lg-s 1, § 133 lg-s 1, 2 sätestatut ja käesoleva otsuse p-s 5.1 käsitletut. Kohus on tuvastanud, et Ove Kalme ja N.B panid toime kuriteo, rikkudes kalapüügile esitatud nõudeid ja tekitades sellega olulise kahju keskkonnale. VÕS § 137 lg 1 alusel vastutavad Ove Kalme ja N.B solidaarselt. Kohus selgitab, et kannatanule kahju hüvitanud isikul on osaline tagasinõudeõigus teise kahju tekitaja vastu vastavalt VÕS § 137 lg-le 2, §-le
14. Kriminaalmenetluse kulud Kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 13.12.
15. a vastu võetud (kehtiv alates 11 01.01.2019.a) määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on käesoleval ajal töötasu alammääraks 540 eurot. Seega on sundraha suuruseks 810 eurot. KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb sundraha välja mõista Ove Kalmelt ja N.B. Raina Pärn kohtunik 12