4-22-2802 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2022. a Tallinn Väärteoasja number 4-22-2802 (2315,22,005493) Kohtunik Märt Toming K Ti kaebus

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Silvia Kuller, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusalune isik: K T, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta K Ti kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 15.08.2022 otsusele nr 2315,22,

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 15.08.2022 otsus nr 2315,22,

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 11.10.
3. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 1 on 10.11.
4. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 11.11.
5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 15.08.2022 otsusega nr 2315,22,005493 karistati K Tit LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et K T juhtis 25.07.2022 kella 14.30 ajal Siduri 7 vastas Kesklinna linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 96 +/- 3 km/h teelõigul, kus suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus on 70 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses soovib kaebuse esitaja vaidlustada otsust, millega kaotab juhiloa 3-kuuks. Põhjustel, et teenib elatist tööga, kus juhilubade olemasolu on tähtis. Töökohustuste sekka kuulub igapäevaselt sõitmine ühest linnast teise. Kui kaotab juhiload, kaotab suure tõenäosusega oma töökoha. Peres on kaks ülalpeetavat, abikaasa ja 4-aastane laps. Töökoha kaotamisega satub pere suurde finantsilisse raskusesse, lisaks võivad kaotada oma elukoha. Palub pöörata otsus ümber rahaliseks trahviks. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et lapsel tuvastati xxx ja peab lapsega igale poole xxx juurde sõitma erinevatesse kohtadesse, xxx, xxx, lapsel tuleb ka xxx. Väärteo toimepanemise kohta selgitas politseile. Tuli Kivimurru tänavalt Mustamäe tee poole, oli peale tunnelit vasakus reas. Külje peal ja taga oli ummik, keegi teda vahele ei lasknud, kuid kõrval tekitas sõiduk tema ette ruumi ja lasi viisakusest vahele ning pidi seetõttu korraks gaasi andma. Tükk aega keegi vahele ei lasknud ja tagant pressis autosid peale, terve tee tuli normaalse kiirusega. Piirang oli 70 km/h, liiklusvoog kõrval liikus kiirusega 50-60 km/h, täpselt ei oska öelda. Võttis täiesti hoo maha, siis läks vooluga kaasa ja siis hakkas tee otsa saama, rida läheb üheks. Oleks saanud ilusti vahele, aga tagant pressisid ette. Karistusregistris on kaks karistust, öine pimedas sõit. Üks oli väsinud peaga talvel 70 alas, tuli 90ga, teine oli xxx, oli ka väsinud, lapsega. Enne oli pannud püsikiiruse hoidja, läks kogemata vastu nuppu, auto võttis hoo üles, politsei sõitis ees. Ei pannud tähele. Karistused olid rahalised, esimene 140, teine 200, tasus järgmine päev ära. Pikalt sõitnud, väsinud peaga ei pane pisiasju tähele. Teise trahviga sai oma õppetunni. Kolmandal korral võinuks seisma jääda ja voolu ära oodata. Autosid pressis tagant peale, aga keegi vahele ei lase. Töötab firmas, kus tööülesandeks on tellingute paigaldus, veab tööriistad ja mehed tööle. On seda tööd teinud 4-5 aastat, igapäevaselt peab sõidukit juhtima. Paarimehel juhtimisõigust ei ole, abikaasa on kodune, abikaasal juhtimisõigust ei ole. Kui jääb töökohast ilma, siis ei ole palka ja taksodega sõita on väga kallis kuna enda autoga sõites kompenseeritakse kütus firma poolt. Kui lube enam ei ole, on raske, endal on xxx. Tegu oli väga valesti, väga kahetseb, siiamaani on ilusti sõitnud, ei ole enam probleemi olnud. Loodab, et rohkem seda ei juhtu, sest sellest sõltub töö ja sissetulek. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et menetlusalune isik on selle teo toime pannud ja selles vaidlust ei ole. Tegu on teadlik ja tahtlik, menetlusalune isik nägi vajadust kiirendada, teades, et seadus kiiruse ületamiseks võimalust ei anna. Selle olukorra saanuks teisiti lahendada ja rikkumist ei oleks kaasnenud. Kiiruse piirangud ei ole niisama, vaid ohutuse jaoks. 96 km/h kiirusega liikuv sõiduk on ohtlikum kui 70 km/h kiirusega liikuv sõiduk. Lisada sinna ka teised sõidukid, mis seal olid, siis ei saa ka sellest mööda vaadata. Menetlusalusel isikul on kaks kehtivat sellel aastal toime pandud rikkumist, mis mõlemad on kiiruse ületamisega seotud. On antud võimalus ennast parandada, õppida läbi kergemaliigilise karistuse rahatrahvi, see võimalus on antud veel kahel korral. Karistused on läinud raskemaks, aga kui vaadata, et toime on pandud järjekordne tegu, siis järeldus sellest võiks olla, et menetlusalune isik ei ole oma vigadest õppinud, rahatrahvid ei ole teda mõjutanud. Karistuse eesmärk on hoida järgnevatest 2 tegudest. Riigikohus on leidnud, et kui senised karistused ei ole mõju avaldanud, tuleb liikuda järgmiste juurde, mis on rohkem isikut piiravad. Seetõttu on rahatrahv karistusliigina ammendunud ja juhtimisõiguse äravõtmine on see karistus, mis isikule tuleks määrata. Kõik need kohustused, mis on olnud, ei ole tulnud üllatusena ja menetlusalune isik peaks selle peale mõtlema, et juhtimisõigus on eriõigus, sellest eriõigusest võib ilma jääda ja seega tulekski liikluses vastavalt käituda. Seega jätta otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, samuti uurinud kohtuistungil väärteotoimikus leiduvaid tõendeid, vaadanud kiirusmõõturi videosalvestist, asub alljärgnevale seisukohale. Kuigi esitatud kaebuses ei vaidlustata otsust sisuliselt ja taotletakse kohaldatud karistuse liigi muutmist, peab kohus vaatamata sellele väärteoasjas esitatud kaebust läbi vaadates lähtuma VTMS §-s 133 sätestatust. VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi andmete ja salvestise väljatrükist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja K Ti juhitud sõiduki xxx registreerimismärgiga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks 25.07.2022 kella 14.30 ajal mõõteseadet LaserCam 4 LE0446 (taatlustunnistus nr TTRS22/00054). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 96 km/h teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 93 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 23 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev ja vastava koolituse läbinud mõõtja J T, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 23 3 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest teiseliigilise põhikaristuse kõrval kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on tuvastatud, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk sõitis kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Seega ületati lubatud sõidukiirust LS § 227 lg 2 sätestatud kiiruste vahemikku arvestades alammäära lähedases määras. Seega on süü suuruse mõttes tegemist keskmise süüga. Samas on tegemist 4 olukorraga, kus suurim lubatud sõidukiirus on reguleeritud liikluskorraldusvahendiga ning sellel liikluskorraldusvahendil olev informatsioon peaks juhtimisõigusega isikule olema üheselt arusaadav. Kui veel arvestada sellega, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk liikus oluliselt kiiremini samal teelõigul samas suunas liikuvatest sõidukitest, siis oli menetlusalusele isikule üheselt kiiruse ületamine arusaadav. Seega menetlusalune isik, kes sõitis teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga määratud kõigile juhtidele üheselt aru saadav suurim lubatud sõidukiirus, möödudes teistest sõidukitest, saades aru, et ta liigub teistest kiiremini ja eeldusel, et sõidukil on ka töökorras spidomeeter, mida juht saab jälgida, siis neid asjaolusid koos hinnates asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik pani väärteo toime kavatsetult ja eesmärgipäraselt. Kohtu arvates kujutab selline juht teistele liiklejatele ohtu oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta teadliku ohu liikluses. Kaebuse esitaja on põhjendanud kiirendamist sellega, et parempoolsel sõidurajal liikunud sõidukid ei lasknud teda vahele ning kui üks juht andis talle teed, siis ta kiirendas, et saaks paremale sõidurajale ümber reastuda. Kohtuistungil vaadatud videosalvestisest aga nähtub, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki ees olev sõiduk hakkab reastuma ümber paremale sõidurajale ja seejärel kiirendab menetlusalune isik, et samuti sama auto ette ja ees liikunud sõiduki vahele ümber reastuda. Seejuures ei ole näha, et menetlusalusele isikule ümber reastumiseks ruumi tehakse, vaid menetlusalune isik kiirendab selleks, et tekkinud vahe sõidukite vahel ära kasutada, s.t menetlusalune isik liikus teadlikult teisel sõidurajal, et jõuda võimalikult kaugele esimesel sõidurajal liikuvatest sõidukitest möödudes ja raja lõppedes esimese võimaluse tekkides ümber reastuda. Selline käitumine on sellel teelõigul igapäevane ja pidevalt põhjustatakse liiklusohtlikke olukordi juhuslikult sõidukite vahele tekkinud tühimikesse kiirendades vahele sõitmisega. Kohus leiab, et menetlusalune isik ei otsinudki teisel sõidurajal liikudes võimalust paremale sõidurajale ümber reastumiseks, vaid sõitis nii kaugele kui võimalik ja siis kasutas ära esimese võimaluse enne sõiduraja lõppu. Sellisele arusaamisele jõudmiseks annab kohtu jaoks tuge ka asjaolu, et menetlusalune isik väitis, et seal on märk, et parem rida peaks üle ühe sõiduki laskma vahele, aga mitte keegi ei lase. Seega leiab menetlusalune isik, et liikluskorraldusvahendiga on talle antud eesõigus vahele sõita, kuid teised juhid seda eesõigust ei tunnista. Kohus eeldab, et liiklusmärgi all on menetlusalune isik pidanud silmas osutusmärki nr 598 „Sõiduradade liitumiskoht“, mis osutab liitumiskohale, kus liikluse sujuvuse eesmärgil soovitatakse liikuda jätkuvale sõidurajale kordamööda. Seega on tegemist soovitusliku liiklusmärgiga ning menetlusalusel isikul ei saa eriti olla põhjust ette heita teistele juhtidele, kes tal vahele pressida ei lase. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses ei tuvastatud ning neid ei tuvastanud ka kohus kaebemenetluses. Kaebuse esitaja küll avaldas kohtuistungil kahetsust, kuid sisuliselt süüdistas teisi sõidukijuhte selles, et tal ei lastud ümber reastuda ja seetõttu pidi ta kiirendama. Arvestades menetlusaluse isiku põhjendusi ja selgitusi on üheselt arusaadav, et kahetsuse avaldamisega püüdis menetlusalune isik saavutada karistuse kergendamist, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kriitiliselt. Nimelt väitis menetlusalune isik, et ta loodab, et edaspidi seda rohkem ei juhtu. Arvestades kahte kehtivat karistust ja kolmandat samalaadset süütegu, siis võib järeldada, et uute süütegude toimepanemisest hoidumise lootus ei realiseeru ja menetlusalune isik ei ole olnud suuteline oma käitumist liikluses korrigeerima. Menetlusalust isikut on samalaadsete väärtegude toimepanemise tõttu kinni peetud vähem kui kuue kuu jooksul kolmel korral. Selline kinnipidamiste arv nii lühikese aja jooksul viitab kohtu arvates pigem menetlusalusele isikule liikluses omaseks saanud käitumisele. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine teelõigul, kus lubatud sõidukiirus on liikluskorraldusvahendiga üheselt ja arusaadavalt juhile teatavaks tehtud. Seetõttu leiab kohus, 5 et teiste liiklejate teadmine sellest, et liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse liiklusest, tagab ka teiste liiklejate turvatunde. Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja 09.02.2022 ja 05.03.2022 otsustega LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega 120 eurot ja 200 eurot ning mõlemad rahatrahvid on tasutud. Sellest saab järeldada, et menetlusaluse isiku liiklust ohustav käitumine on vaatamata kohaldatud karistustele ajas jätkunud ja lubatud sõidukiiruse ületamine on menetlusalusele isikule omane ja muutunud süsteemseks ühte ja sama keeldu eiravaks käitumiseks. Arvestades aga seda, et eelmised rahatrahvid, mis on ka tasutud, ei ole menetlusalust isikut õiguskuulekusele sundinud ja menetlusalune isik jätkab samalaadset liikluse ohustamist, leiab kohus, et rahaline mõjutamine menetlusaluse isiku puhul eesmärki ei saavuta ja menetlusalust isikut korrale ei kutsu, mistõttu on kohtu arvates menetlusaluse isiku liiklusest eemaldamine ja teiseliigilise karistuse kohaldamine põhjendatud ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja valitud karistuse liigiga. Kohus asub seisukohale, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning väärteotoimiku materjalid ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks ega ka põhikaristuse vähendamiseks. Mis puudutab karistuse määra, siis on menetlusalust isikut karistatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus leiab, et karistuse keskmine määr vastab nii süü keskmisele suurusele kui ka eripreventiivsele ja ka üldpreventiivsele eesmärgile. Kuigi kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui sellise karistusega on vaja korduvalt samalaadseid süütegusid toime panevas isikus tekitada arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest, siis kohus leiab, et kuivõrd menetlusealuse isiku suhtes kohaldati teiseliigilist karistust, siis peaks ka keskmises määras kohaldatud karistus oma eesmärki täitma. Vähemalt peaks sellel ajal, mil menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud, vähenema menetlusalusel isikul võimalus samalaadsete süütegude toimepanemiseks. Kaebuses on karistuse liigi muutmise taotluse põhjusena välja toodud seda, et menetlusaluse isiku töö iseloom eeldab juhtimisõiguse olemasolu ning juhtimisõiguse äravõtmisel kaotab ta suure tõenäosusega töökoha ning rahaliste raskuste tekkides võib kaotada ka elukoha, kusjuures menetlusalusel isikul on kaks ülalpeetavat. Kohtuistungil lisas kaebuse esitaja, et nüüdseks on ilmnenud lapsel kõnehäire ja ta peab last sõidutama logopeedi juurde ning juhtimisõiguse puudumisel peaks ta seda tegema taksoga ning sissetuleku puudumisel oleks see väga kallis. Kohus asub seisukohale, et kaebuses märgitud põhjendusi kohus arvestada ei saa. Puutuvalt juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava töö iseloomuga peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töö tegemiseks vajalik. Samamoodi oli ta teadlik sellest, et tal on kaks ülalpeetavat ja tema enda õiguskuulekusest sõltub tema ja tema ülalpeetavate heaolu. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks panna kuue kuu jooksul toime kolm samalaadset väärtegu. Kohus leiab, et menetlusalune isik oli juhtimisõiguse vajalikkusest teadlik nii veebruaris, märtsis kui ka juulis 2022 mil ta väärtegusid toime pani ja see võimalus juhtimisõigusest ilma jääda teda ei mõjutanud. Alles siis, kui temalt lõpuks juhtimisõigus ära võeti, avastas ta, et talle on juhtimisõigus erinevatel põhjustel hädavajalik. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema majanduslik ja temast elukorralduslikult sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses toodud põhjendused menetlusaluse isiku juhtimisõiguse vajalikkuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Teadmine, et menetlusalusele isikule on juhtimisõigus vajalik, ei tekkinud menetlusalusel isikul pärast väärteootsuse kättesaamist, vaid see teadmine oli tal oluliselt varem. Samamoodi oli ta teadlik ülalpeetavatest ja sellest, et tema sissetulek sõltub töö tegemisest ja töö tegemine juhtimisõiguse säilimisest. Kohtuistungil 6 lisas kaebuse esitaja, et lisaks kõigile muudele põhjustele on nüüd tekkinud vajadus lapse sõidutamiseks arsti juurde ja tööst ilmajäämisel taksoga lapse sõidutamine läks väga kalliks. Kohus asub seisukohale, et lapse toimetamiseks arsti juurde ei pea igal lapsevanemal olema juhtimisõigust. Vastasel juhul jääksid kõik need lapsed, kelle vanemal ei ole juhtimisõigust, ilma arstiabist ja vanemlikust hoolitsusest. Ka teised lapsevanemad, kellel ei ole juhtimisõigust, peavad lapsi toimetama lasteaeda, kooli, arsti juurde, huviringidesse ja mujale ning nad saavad sellega hakkama. Seega ei ole lapse eest hoolitsemiseks juhtimisõiguse olemasolu vanemliku hoolitsuse täitmise eeltingimus. Peale selle on Tallinnas elavale isikule, kelle elukoht on Tallinnas registreeritud, ühistransport tasuta ning takso ei ole ainsaks ühistranspordi liigiks, mis võimaldab liikuda nii linna piires ja ka xxx. Seega ei loe kohus kaebuse esitaja kohtuistungil esitatud väidet juhtimisõiguse hädavajalikkusest lapse toimetamiseks arsti juurde tõsiseltvõetavaks. Lisaks sellele väitis kaebuse esitaja, et lapse emal ei ole juhtimisõigust ning last peaks transportima tema. Kohtule jääb arusaamatuks kuidas saab kaebuse kohaselt kaebuse esitaja tööülesandeid täites ühest linnast teise sõites samaaegselt ka last arsti juurde transportida kui ta peab olema tööl. Kohtu arvates puudub kaebuse esitaja kaebuses esitatud põhjendustes ja kohtuistungil lisatud põhjendustes loogika. Ilmselgelt on kaebuse esitaja juhtimisõiguse olemasolul olnud mugavustsoonis ja sellest väljumine sunnib teda oma elukorraldust muutma. See ei saa aga olla põhjuseks kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Menetlusalusele isikule on Transpordiameti Liiklusregistri andmete kohaselt esmane juhtimisõigus omistatud 10.04.2019 ja juhiloa on ta saanud 24.03.2021, seega suhteliselt värskelt juhtimisõiguse saanud isikuna pidi kaebuse esitaja üheselt teadma seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad kohtuvälise menetleja otsusega järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Seejuures oli menetlusalusel isikul juba kaks kehtivat karistust samalaadsete väärtegude toimepanemise eest, mistõttu pidi ta arvestama sellega, et kolmandat korda samalaadset rikkumist toime pannes ei pruugi karistuse määraja enam rahatrahviga piirduda. Seega oli kaebuse esitaja üheselt teadlik temale inkrimineeritud väärteo iseloomust ja selle tagajärgedest juhtimisõigusest võimaliku ilmajäämise osas. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu, tervise ja ohutuse näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei kaebuses ega kohtuistungil esitatud väited ei anna alust kohaldatud karistuse liigi muutmiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7