RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-8673 Otsuse kuupäev Tartu, 16. november 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Kale

) § 1046 lg 2 kohaldamiseks. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, milles Riigikohus leidis, et

§ 1046

lg 2 on kohaldatav (puudub õigusvastasus) näiteks siis, kui isik asetab end teadvalt sellisesse olukorda, mille korral võib eeldada teiselt isikult samasugust käitumist.

§ 6

lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15 tehtud otsuses märkinud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Seejuures on hea usu põhimõtte kohaldamine õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest. Eelviidatud Riigikohtu praktika kohaldub ringkonnakohtu arvates ka praegusel juhul. Kostja 2 on avaldanud hagis märgitud artiklid pärast seda, kui hageja avaldas esimesed artiklid kostja 2 kohta. 4

§ 1046lg 2 mõttes õigusvastane.

Kuna puudub kostjate õigusvastane tegu, et vastuta nad hagejale kahju tekitamise eest. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue kohustada kostjaid eemaldama internetist vaidlusalused artiklid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et õigusvastasuse kostjate käitumises välistab asjaolu, et hageja on ise kostja 2 kohta ebakohaseid väärtushinnanguid avaldanud. Isegi kui lugeda hageja tüli algatajaks, siis oleks kostja 2 pidanud oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma, mitte asuma hagejat solvama. Selline käsitlus õigustab omakohut. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud

§ 1046lg-t 2.

Selleks, et selle sätte alusel lugeda rikkumine õigustatuks, peab leiduma muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve, mille kaitsmine oleks olulisem, kui hageja õiguste kaitse. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi kostjate õiguspärasele huvile, mis kaaluks üles hageja õiguse aule ja heale nimele ning võimaldaks kostjatel avaldada hageja väärikust alandavaid väärtushinnanguid. Isegi kui lugeda kostja 2 õigused hageja õigustest enam kaitstuks, siis ei välista see kostja 1 käitumise õigusvastasust. Hageja jaoks oli üllatav see, et ringkonnakohus pidas asja lahendamisel määrava tähtsusega asjaoluks seda, kes hakkas varem teise vastu ebakohaseid väärtushinnanguid sisaldavaid artikleid avaldama. Ringkonnakohus oleks pidanud selle asjaolu tõendamiseks laskma pooltel esitada lisatõendeid. Ringkonnakohus oleks pidanud rahuldama hageja nõude kohustada artiklid internetist eemaldama. Isegi kui hageja on varem avaldanud kostja 2 kohta ebakohaseid väärtushinnanguid, ei pea hageja selle tõttu taluma elu lõpuni tema au teotavaid ja mainet kahjustavaid väiteid. Arvestada tuleb ka seda, et kostja 2 mainet kahjustavad artiklid on internetist eemaldatud. 9. Kostja 2 vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 11. Kolleegiumi hinnangul on kohtud ebaõigesti hinnanud kostjate tegude õigusvastasust üksnes

§ 1046

lg 2 järgi.

§ 1046

lg 2 esimene lause sätestab, et isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate 5

§ 1046

lg 2 teine lause sätestab, et õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole

§ 1046

lg-le 2 viidates välja toonud, kelle ja missuguseid seadusega kaitstud hüvesid ning missuguseid kolmandate isikute või avalikkuse huve ta on kaalunud. Kolleegiumi arvates oleksid kohtud pidanud andma kostjate tegudele hinnangu eelkõige

§ 1046

lg 1 teise lause järgi, mille kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Kolleegium on eelnimetatud sätte kohta varem leidnud, et õigusvastasusele hinnangu andmist võib mõjutada see, kui hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 16), ning see, kas väidetavalt hageja au teotavad andmed või hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (vt Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04, p 11).
5. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohadega, et asjas tuvastatud asjaolude järgi on hageja kohta avaldatud ebakohased väärtushinnangud tingitud hageja enda käitumisest. Kolleegiumi arvates ei ole õiguspärane see, kui isik, kelle au teotatakse, vastab sellisele tegevusele omalt poolt tema au teotanud isiku au teotamisega. Seetõttu ei saa selle asjaoluga, et hageja teotas esmalt kostja 2 au, põhjendada ka kostjate tegude õiguspäraseks lugemist

§ 1046lg 1 teise lause järgi.

1. Samuti on ringkonnakohus kolleegiumi arvates valesti põhjendanud hagi rahuldamata jätmist ka sellega, et ringkonnakohtu arvates puudub mõistlik põhjendus, miks peaks hageja maine olema kostja 2 mainest enam kaitstud. Kolleegium leiab, et hinnang kostjate käitumise õigusvastasusele ei saa sõltuda sellest, kas kostja 2 on pidanud vajalikuks midagi enda õiguste kaitseks ette võtta. See tähendab, et kui kostja 2 nt esitaks hageja vastu hagi, siis ei takistaks selle hagi rahuldamist asjaolu, et hageja on tema vastu varem hagi esitanud.
2. Ringkonnakohus on viidanud Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09 esitatud seisukohale, et

§ 1046

lg 2 järgi puudub õigusvastasus siis, kui isik asetab end teadvalt sellisesse olukorda, mille korral võib eeldada teiselt isikult samasugust käitumist. Ringkonnakohus leidis, et eelnimetatud seisukoht on kohaldatav ka praegusel juhul. Kolleegium sellega ei nõustu. Eelviidatud otsuses leidis kolleegium, et isiku kujutise ilma nõusolekuta kasutamine ei ole üldjuhul õigusvastane siis, kui isik ise asetab end teadvalt sellisesse olukorda, mille korral võib eeldada tema kujutise kasutamist avalikkusele nähtavalt, nt osaledes erinevatel seltskonnaüritustel, mille vastu tunneb eelkõige huvi nn kollane ajakirjandus. Samuti märkis kolleegium, et isiku kujutise kasutamine võib olla lubatav siis, kui kujutist muudetakse tehniliste vahenditega selliseks, mis ei võimalda isikut tuvastada (vt eelviidatud otsuse p 14). See, kui isik paneb end teadlikult olukorda, kus võib eeldada tema pildistamist, filmimist või muul viisil tema kujutise kasutamist, ei ole võrreldav olukorraga, kus isik, kelle au teotakse, on ise enne teotanud selle isiku au, kes tema au teotas. 15. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga veel selles, et ringkonnakohus viitas

§ 6lg-le 2, mille järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. 6

§ 6

lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohtuasjas kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. Praegusel juhul aga võimaldab seadus teha hea usu põhimõttele vastavat kohtulahendit, sest

§ 1046

lg-d 1 ja 2 sätestavad kohtule piisava kaalutlusõiguse kostjate tegude õigusvastasuse hindamisel. Seetõttu ei ole käesolevas asjas alust kohaldada

§ 6lg-t 2.

Lisaks sätestab kohtu kaalutlusõiguse ka

§ 134

lg 2, mille kohaselt isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samuti arvestatakse

§ 134

lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (vt nende sätete kohta Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-16, p 15;
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19).
7. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel mh uuesti hindama, kas kostjate tegevus, millega nad väidetavalt hageja isikuõigusi rikkusid, oli õigusvastane.
8. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja registreeris veebilehed petturid.ee ja virgokruvi.com ning avaldas nendel veebilehtedel ajavahemikus
9. mai 2017 kuni
10. aprill 2020 kostja 2 kohta hulgaliselt artikleid ning hageja avaldas need artiklid enne seda, kui kostjad avaldasid esimesed hageja au teotavad artiklid (ringkonnakohtu otsuse p 13). Samuti on maakohus põhjendamatult leidnud, hageja ei ole vastu vaielnud kostjate vastuväitele, et ka hageja ise avaldas ajavahemikus
11. mai 2017 kuni
12. aprill 2020 veebilehekülgedel kostja 2 kohta valeväiteid (vt maakohtu otsuse p 58). Kohtute eeltoodud põhjendustest võib aru saada selliselt, et kohtute arvates on hageja eelnimetatud asjaolud omaks võtnud. Kolleegium on korduvalt selgitanud et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p-s 3 sätestatut, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu
13. aprilli
14. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484/71, p 22;
15. novembri
16. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 15.2;
17. mai
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.
19. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja sisulise lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) 7