RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-5007 Määruse kuupäev Tartu, 18. november 2022. a Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu Kohtuasi FIE An

) § 168 lg 4 järgi.

1. Hageja kinnitas vastuseks kohtu nõudele, et kostja on hageja nõude rahuldanud ja hageja on vaidluse esemeks olevate asjade valduse kätte saanud. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja teatas, et on hagi tagasivõtmisega nõus, ja kinnitas, et rahuldas varasemas tsiviilasjas kinnitatud kompromissiga hageja siinses menetluses esitatud nõuded ning et hageja on vaidluse esemeks olevate asjade valduse kätte saanud. Kostja palus jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, sest hageja ja kostja tahe oli kompromissi korras lõpetada nii varasema kui ka praeguse tsiviilasja menetlus ning jätta menetluskulud mõlemas asjas poolte endi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Ringkonnakohus võttis
3. aprilli
4. a määrusega hagi tagasivõtmise

§ 424

lg 1 alusel vastu, tühistas

§ 425

lg 3 alusel maakohtu otsuse ning jättis hagi

§ 423

lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata, samuti tühistas

§ 386lg 4 alusel maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda, määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks hüvitise 910 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt seaduses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

§ 168

lg-te 4 ja 5 alusel kostja kanda, kuna hageja võtab hagi tagasi põhjusel, et kostja on tema nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Menetluskulusid ei saa jätta

§ 168

lg 3 järgi poolte endi kanda, sest viidatud säte reguleerib menetluskulude jaotust olukorras, kus kohus lõpetab asja menetluse kompromissi kinnitamisega. Praeguses asjas ei lõpetata asja menetlust mitte kompromissi kinnitamisega, vaid hagi jäetakse selle tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata. Lisaks ei nähtu varasemas asjas tehtud maakohtu kompromissimäärusest, et pooled oleks kokku leppinud menetluskulude jaotuses praeguses asjas. Seejuures on hageja palunud jätta enda menetluskulud

§ 168lg 5 alusel kostja kanda.

Menetluskulusid ei ole alust jätta poolte endi kanda ka mõnel muul alusel, sh

§ 162lg 4 alusel.

Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et hageja menetluskulude tema kanda jätmine ja temalt väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 2

§ 168

lg 3 alusel oleks tulnud menetluskulud jätta poolte endi kanda, sest sõlmiti kompromiss ja hageja sooviks oli hagi tagasivõtmisel, et kohus arvestaks kompromissis kokkulepitud menetluskulude jaotusega. Samuti oleks tulnud kohaldada

§ 162

lg-t 4, mille kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kompromissikokkuleppe kohaselt pidid poolte menetluskulud jääma nende endi kanda, kuid hageja on sellest kokkuleppest kõrvale kaldunud. 11. Hageja ei ole kostja määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta

§ 695

ja § 691 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikku põhjendust. 13. Kooskõlas

§ 695

ja § 688 lg-ga 1 kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja esitas määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Muus kui menetluskulude jaotust ja väljamõistmist puudutavas osas on ringkonnakohtu määrus jõustunud (

§ 456lg 4, § 655 lg 2 p 1 ja § 463 lg 2).

14. Menetluskulude jaotuse hagist loobumise (

§ 429

lg 1) ja hagi tagasivõtmise (

§ 424

lg 1) korral sätestavad

§ 168

lg-d 4 ja 5, mille kohaselt kannab kostja hageja menetluskulud, kui kostja on pärast hagi esitamist nõude rahuldanud. Kolleegiumi praktikast viidatud sätete kohta järeldub, et kui hageja pöördus enne haginõudest loobumist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult (kostja on hageja nõude rahuldanud), siis kannab kostja loobutud nõude senise menetlemisega seotud kulud (vt Riigikohtu 10. juuni 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703/88, p 11.2 ja selles viidatud lahendid). Eeltoodu kohaldub kolleegiumi arvates ka olukorras, kus hageja võtab hagi tagasi. 15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendatult menetluskulud

§ 168lg-te 4 ja 5 järgi kostja kanda.

Hageja on esitanud kohtule nõude eesmärgiga saada hagis nimetatud asjad enda valdusesse. Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole hageja pöördunud kostja vastu kohtusse alusetult. Varasemas tsiviilasjas kinnitatud kompromissiga on kostja täitnud hageja praeguses menetluses esitatud nõude. Seega on kostja eelviidatud sätete mõttes hageja nõude pärast hagi esitamist rahuldanud ning menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei kohaldu

§ 168

lg 3, mis sätestab menetluskulude jaotuse juhul, kui asja menetlus lõpetatakse kompromissi kinnitamisega (

§ 430lg 1 ja § 206 lg 2).

Praeguses asjas ei ole lõpetatud asja menetlust kompromissi kinnitamisega. Seetõttu ei ole asjakohane ka määruskaebuse viide Riigikohtu

1. novembri
2. a määrusele tsiviilasjas nr 2-15-14253/96, milles kohus otsustas asja menetluse lõpetada kompromissi kinnitamisega ning määras

§ 168lg 3 järgi ühtlasi kindlaks menetluskulude jaotuse. 3

§ 168

lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka kohtukulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh

§ 162lg-t 4 (vt Riigikohtu 26.

jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 9). Praeguses asjas on ringkonnakohus leidnud põhjendatult, et

§ 162lg 4 kohaldamiseks ei ole alust.

Kolleegiumi praktika kohaselt ei piisa viidatud sätte kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6689/47, p 13). Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kõnealuse sätte kohaldamist.
3. Määruskaebuse kohaselt oli poolte tahe tsiviilasjas nr 2-21-20325 kompromissi sõlmimisel, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ning kostja väitel on hageja, nõudes menetluskulude kostjalt väljamõistmist, kaldunud kompromissiga kokkulepitust kõrvale. Asja materjalide kohaselt on pooled palunud kinnitada kompromissi, milles mh lepiti kokku järgnevas: kompromissi jõustumisel kohustub hageja tsiviilasjas 2-20-5007 esitatud hagi tagasi võtma (p 1.6); menetluskulud jäävad poolte endi kanda (p 1.7); pärast kompromissi kinnitamist loetakse kõik vaidlused lõppenuks ja pooltel puuduvad üksteise vastu mistahes nõuded (p 1.9). Kolleegium märgib, et kokkulepitud kompromissi täitmine ei mõjuta praeguse asja lahendamist. Juhul kui kostja leiab, et hageja on kompromissi tingimusi rikkunud, on tal õigus kasutada hageja suhtes võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Eelkõige on kostjal võimalik nõuda hagejalt kui kompromissilepingut väidetavalt rikkunud isikult kahju hüvitamist VÕS § 115 jj alusel (vt ka nt Riigikohtu
4. aprilli
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-15, p 10; Riigikohtu
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 18 ja 19).
8. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja kostja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 18. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud riigilõiv arvata

§ 150lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 4