← Eesti

3-20-2388/23

Obsah (13)§ 74§ 10§ 72§ 7§ 3§ 32§ 9§ 31§ 13§ 271§ 33§ 4§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2022, Tallinn Haldu

) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel X-le 21.11.2020 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052236591, millega kohustati teda lahkuma Eestist mitte hiljem kui 21.12.2020, ning kohaldas

§ 74

lg 3 alusel tema suhtes Schengeni sissesõidukeeldu 1 aastaks ja 6 kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Ühtlasi kohustati isikut ettekirjutuse täitmise tagamiseks järgima

§ 10lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 6 sätestatud järelevalvemeetmeid.

Ettekirjutuse kohaselt oli X-l olemas küll kehtiv lühiajalise Eestis töötamise registreering, kuid tööandja ei olnud teda registreerinud töötamise registris ja ei tasunud tema eest makse. Isik viibis Eestis ja Schengeni alal 21.11.2020 seisuga ebaseaduslikult, sest temale väljastatud viisa on tunnistatud kehtetuks ning lõpetatud ennetähtaegselt tema viisavabalt lubatud viimisaeg ja lühendatud seda ühekordselt. Selle tingis asjaolu, et politsei pidas X 21.11.2020 kinni kahtlustatavana karistusseadustiku (KarS) §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemises. Isikul puuduvad Eestiga perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. 3. Ettekirjutusega pandud lahkumiskohustuse täitmise tähtaega on hiljem PPA otsustega

§ 72

lg 5 alusel korduvalt pikendatud, sest X pidi viibima Eestis kuni tema suhtes 21.11.2020 alustatud kriminaalmenetluse lõpuni. Kriminaalasja nr 20231502387 menetlus, milles isikut kahtlustati KarS § 121 lg-s 1 ja § 120 lg-s 1 sätestatud tegude toimepanemises, lõpetati prokuratuuri loal uurija 18.02.2021 määrusega. X täitis Eestist lahkumise kohustuse vabatahtlikult 23.02.

  2. X esitas Tallinna Halduskohtule 30.11.2020 kaebuse PPA 21.11.2020 ettekirjutuse nr 1052236591 tühistamiseks. Kaebaja saabus Eestisse 08.08.2020 ning töötas Q OÜ-s ja OÜ-s Z. Ettekirjutus on õigusliku aluseta ja põhjendamatu ning PPA ei ole hinnanud asjaolusid ega teostanud kaalutlusõigust. Kaebaja on seaduskuulekas isik, kes ei ole pannud kunagi toime ühtegi kuritegu. Kaebaja kahtlustamine KarS § 121 alusel ei ole asjakohane, sest puudub süüdimõistev otsus ja kaebaja ei tunnista end süüdi. PPA ettekirjutus rikub süütuse presumptsiooni. Sissesõidukeelu põhjendamise kohustuse täitmiseks peab PPA haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 25). Praegusel juhul ei nähtu, et PPA oleks kaalunud, kas kohaldada isiku suhtes väljasaatmist ja sissesõidukeeldu või mitte. Kaebaja töötab Eestis seaduslikult ja ei kujuta endast ohtu. Kaebaja kavatseb Eestist lahkuda siis, kui tema viisa kehtivusaeg lõpeb.
  3. Politsei- ja Piirivalveamet palus 22.02.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata. PPA lahkumisettekirjutus koos selles sisalduva sissesõidukeeluga on piisavalt põhjendatud ning PPA on kaalunud kõiki asjassepuutuvaid huvisid. PPA tunnistas 21.11.2020 otsusega kaebaja viisa kehtetuks ja lõpetas ennetähtaegselt tema viisavaba viibimisaja, kuid seda otsust ei ole kaebaja vaidlustanud. Pärast selle otsuse tegemist puudus kaebajal Eestis viibimiseks seaduslik alus, millest tulenevalt tuli talle teha lahkumisettekirjutus (

§ 7lg 1) ja võis temale kohaldada 2

(8)3-20-2388 sissesõidukeeldu (

§ 7lg 2).

Viibimisaluse puudumise korral on lahkumisettekirjutus vaid tuvastav haldusakt, sest kohustus lahkuda tuleneb vahetult

§ 3lg-st 2.

Seega, tuvastades, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult, ei olnud PPA-l temale lahkumisettekirjutuse koostamisel kaalutlusõigust. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtajaks määrati 21.12.2020 ning kaebaja oli sellega nõus. Vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutuses kohaldatakse sissesõidukeeldu 3 aastaks (

§ 74lg 1).

PPA on ilmselgelt rakendanud

§ 74

lg 3 alusel kaalutlusõigust, kohaldades kaebajale sissesõidukeeldu vaid 1,5 aastaks. PPA võttis sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel arvesse, et kaebaja töötas Eestis ebaseaduslikult (tööandja ei olnud teda registreerinud töötajate registris) ja rikkus avalikku korda ning ei olnud seetõttu usaldusväärne, samuti seda, et kaebajal puudusid Eestis perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. Kaebaja ei ole ka hiljem toonud välja ühtegi asjaolu, miks peaks sissesõidukeelu jätma humaansetel kaalutlustel kohaldamata (

§ 74lg 4).

Selliseks asjaoluks ei ole soov Eestis töötada, sest kaebajal on võimalik töötada ja elatist teenida ka kodumaal. Õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all. Kaebaja kuulati haldusmenetluses ära ja tal võimaldati esitada vastuväiteid, kuid kaebaja selgitas, et saab PPA otsusest aru ning tal puuduvad vastuväited. Kuigi kaebaja suhtes algatatud kriminaalasi lõpetati 18.02.2021 määrusega, ei saa sellest järeldada, et õigusvastane oli ka tema viisa kehtetuks tunnistamine ja temale sissesõidukeelu kohaldamine. Välismaalastega seotud menetlustes ei eelda avaliku korra ohustamise tuvastamine isiku süüdimõistmist, vaid PPA võib tegutseda ka ohukahtluse korral (vt VMS § 14 lg 2 ja § 78 lg 2 p 6). Väljasaatmismenetluses tehakse isikust avalikule korrale lähtuv oht kindlaks kriminaalmenetlusest eraldiseisvalt. Kaebaja ei ole väljasaatmismenetluses ka ise eitanud korrarikkumist ehk vägivalla tarvitamist, vaid selgitas üksnes, et sattus juba käimasolevasse kaklusesse, mis algselt teda ei puudutanud. Seepärast ei saa eitada, et kaebaja on ebasoositav välismaalane. Kuna kaebajale ettekirjutuse koostamise hetkel oli kriminaalmenetlus pooleli, siis tuleb kohtul sellega HKMS § 158 lg 2 kohaselt arvestada. Kui kaebaja leiab, et muutunud asjaolude tõttu (sh kriminaalmenetluse lõpetamise järel) on temale kohaldatud sissesõidukeeld muutunud ebaproportsionaalseks, saab ta Siseministeeriumilt taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist (

§ 32lg 1).

6. Tallinna Halduskohus jättis 29.09.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata. Asjas on vaidlustatud üksnes PPA 21.11.2020 ettekirjutust, millega kohustati kaebajat Eestist lahkuma ja kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu. Olukorras, kus kaebaja viisa oli tunnistatud 21.11.2020 kehtetuks ning sama kuupäeva teatisega oli tema viisavabalt lubatud viibimisaeg lõpetatud, puudus kaebajal Eestis viibimiseks seaduslik alus. Välismaalane võib vaidlustada tema viisa kehtetuks tunnistamise (VMS § 1001 lg 1), kuid VMS § 1002 kohaselt ei anna otsuse vaidlustamine alust Eestis või Schengeni alal viibida ega lükka lahkumiskohustuse täitmist edasi. Kaebaja on ka 21.11.2020 küsitluse protokollist nähtuvalt nõustunud sissesõidukeelu ja järelevalvemeetmetega ning Schengeni alalt vabatahtliku lahkumisega. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud viisa kehtetuks tunnistamist ja viibimisaja ennetähtaegset lõpetamist. Seega taandub vaidlus küsimusele, kas PPA kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu õiguspäraselt ja ei esinenud

§ 9lg-s 1 nimetatud aluseid kaebajale seadustamisettekirjutuse tegemiseks.

Kuna kaebaja ei ole eesti rahvusest (

§ 9

lg 1 p 2) ja ei ole asunud Eestisse elama enne 01.07.1990 (

§ 9

lg 1 p 3), siis puudus alus panna talle

§ 9lg 1 alusel kohustus oma Eestis viibimine seadustada.

Kuigi sissesõidukeelu kohaldamine tuleb otsustada põhjendamatu viivituseta (

§ 31

lg 1), ei tähenda see, et PPA ei peaks sissesõidukeelu küsimust kaaluma ja seda vajalikus ulatuses põhjendama. Vaatamata

§-st 71 tulenevale erandile on vastustaja 21.11.2020 ettekirjutuses ja ka hiljem kohtumenetluses põhjendanud nii lahkumisettekirjutust 3

(8)3-20-2388 kui ka sissesõidukeeldu. Kohtu roll selliste vaidluste lahendamisel on piiratud ja kohus saab üksnes kontrollida, kas vaidlustatud haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmseid kaalutlusvigu. Praegu selliseid ilmselgeid vigu ei nähtu. Olukorras, kus esines alus teha lahkumisettekirjutus, võis PPA kohaldada ka sissesõidukeeldu. PPA-le ei saa heita ette diskretsiooni kasutamata jätmist, sest

§ 74

lg 3 alusel peeti põhjendatuks kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu

§ 74lg-s 1 sätestatust lühemaks ajaks ehk 1,5 aastaks.

See jääb PPA kaalutlusruumi sisse ja kohtule ei nähtu, et sellega seonduvalt oleks tehtud ilmselge viga. Seega puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X palub 25.10.2021 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kohus viitas, et sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel. Teadaolevalt on Ukrainas väga keerulised ajad ning riik on kõrgendatud ohu seisundis ja elukvaliteet on langenud. Järjest kiiremini tõusevad kulutused toidule ja muudele kaupadele, samas kui palgad püsivad senisel tasemel. Elukalliduse olulise tõusu tõttu otsivad ukrainlased lahendusi, et vabaneda alavääristavatest tingimustest ja elada täisväärtuslikku elu. Üheks võimaluseks on töötada Eestis, kus elutingimused ja töötasud on tunduvalt paremad. Eestis on kohalikel inimestel soojad suhted teiste kaasmaalastega ja ei pea kartma, et keegi tänaval kallale tuleks. Ka toidu kvaliteet ja kättesaadavus on Eestis parem. Kaebaja ei vaidlusta, et sai sissesõidukeelu kohaldamisest aru ja ta on Eestist vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul lahkunud. Kaebajal puuduvad rikkumised ja kuigi ta on välismaalane ega valda eesti keelt, soovib ta siiski saada osa Eesti kultuurist ja võib-olla luua Eestis ka pere. Halduskohtuga ei saa nõustuda, et ettekirjutuse täitmisega kaasnev riive ei ole kaebaja jaoks ebaproportsionaalne ja sellega ei kaasne talle pöördumatuid tagajärgi, kuivõrd ta viibis Eestis lühikest aega. Kaebaja ei kahjusta kuidagi Eesti riigi huve ja ei ole ohuks avalikule korrale. See, et kaebaja oli ettekirjutuse tegemise ajal kuriteos kahtlustatav, ei ole asjassepuutuv, sest puudub süüdimõistev otsus ja kaebaja ei ole ka oma süüd tunnistanud. Kaebaja ei töötanud Eestis ebaseaduslikult, vaid töölepingu alusel. Ebaseaduslikust töötamisest ei saa ka üheselt järeldada, et kaebaja suhtuks Eesti seadustesse hoolimatult. Kaebajale saaks ette heita üksnes hooletust enda õiguste ja kohustuste selgeks tegemisel ja järgimisel ning seda võiks käsitada ka kergendava asjaoluna sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel. Ettekirjutusest ei nähtu, millise kaalu PPA sellele asjaolule omistas. Kuna kaebaja on Ukraina kodanik, tuleb

§ 7

lg 2 ja § 74 kohaldamisel pidada silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11 ning igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (nt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 13). Tuleb arvestada, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kehtib kogu Schengeni alal ja seega on tegemist isiku õigusi väga tugevalt piirava otsusega, sest kaebaja ei saa selle tõttu 3 aasta jooksul Schengeni alal reisida ega töötada.

  1. Politsei- ja Piirivalveamet palub 26.11.2021 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja eraeluline soov elada Eestis ei anna alust jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Haldusmenetluses ei ole kaebaja esitanud vastuväiteid sissesõidukeelu pikkuse osas ehk jättis PPA teavitamata asjaoludest, mille tõttu oleks tulnud sissesõidukeeld jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Humaanseks kaalutluseks ei ole kaebaja tulevikuplaanid, sh soov saada osa Eesti kultuurist ja luua Eestis perekond. Seega oli kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud. Lahkumiskohustuse tähtaega pikendati põhjusel, et kaebaja pidi viibima Eestis kuni kriminaalmenetluse lõpuni. Kaebaja lahkus Eestist vabatahtlikult 23.02.
  2. Etteheited kohtule seoses proportsionaalsuse ja pöördumatute tagajärgede hindamisega jäävad arusaamatuks, sest halduskohtu otsuses 4

(8)3-20-2388 puudub selline käsitlus. Asjasse ei puutu väited, et kaebaja on seaduskuulekas inimene ja ei ole kunagi kuritegusid toime pannud, sest ettekirjutuse tegemise ajal oli kaebaja kahtlustatav KarS §-s 121 sätestatud teo toimepanemises. VMS § 14 lg 2 kohaselt võis PPA sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada ka menetluse läbiviimise ajal ebaselgete asjaoludega. Kaebaja viisa tunnistati kehtetuks VMS § 78 lg 2 p 6 alusel, mis on imperatiivne säte ja ei eelda süüdimõistvat kohtuotsust. PPA ei lähtunud kaebajast tuleneva ohu tuvastamisel pelgalt kriminaalmenetluse algatamise faktist, vaid ka sellest, et kaebaja ei eitanud vägivalla kasutamist. Seega ei saa eitada, et kaebaja on ebasoositav välismaalane, kes on rikkunud avalikku korda ja lisaks töötanud ebaseaduslikult. Kuna kaebaja tööandja ei olnud kaebajat registreerinud töötamise registris, siis töötas ta ebaseaduslikult. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeld olid proportsionaalsed ja õiguspärased. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 10. Kaebaja on taotlenud PPA 21.11.2020 ettekirjutuse nr 1052236591 tervikuna tühistamist. Kuna kaebaja täitis lahkumiskohustuse 23.02.2021, siis on vaidlustatud haldusakti kehtivus 24.08.2022 seisuga lõppenud.

§ 13

lg 1 kohaselt kehtib lahkumisettekirjutus kuni sellega välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. Seega lõppes lahkumisettekirjutuse kehtivus 23.02.2021, mil kaebaja lahkus Eestist. Lahkumisettekirjutusest ning

§ 271

lg-test 3 ja 4 tulenevalt hakkas kaebaja suhtes kohaldatud 1 aasta ja 6 kuu pikkune sissesõidukeeld kehtima alates tema lahkumiskohustuse täitmise päevast (23.02.2021) ning lõppes sellest hetkest 1 aasta ja 6 kuu möödumisel (23.08.2022). Seega ei kehti kaebaja suhtes enam lahkumisettekirjutust ega sissesõidukeeldu. Tühistamisnõuet võib pidada kaebaja õiguste kaitseks siiski jätkuvalt asjakohaseks, vältimaks olukorda, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud (sh Schengeni konventsiooni teiste liikmesriikide asutused – vt ka

§ 33

lg 7) võiksid edasistes otsustes ja toimingutes tugineda ettekirjutuse varasemale kehtivusele. Tühistamine kõrvaldab ettekirjutuse kehtivuse tagasiulatuvalt, mis välistab võimaluse selle varasemale kehtivusele hiljem tugineda (nt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 21; 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 11; 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 13). 11. Kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuse tegemise tingis asjaolu, et pärast PPA 21.11.2020 otsusega kaebaja viisa kehtetuks tunnistamist ja viisavaba viibimisaja ennetähtaegset lõpetamist puudus kaebajal alates 21.11.2020 seaduslik alus Eestis viibida.

§ 7

lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning nimetatud säte ei jäta PPA-le kaalumisvõimalust. Kui välismaalasel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta on seadusest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma (

§ 3

lg 2), kuid ei ole seda kohustust täitnud, tuleb talle teha

§ 4

lg-s 1 sätestatud ettekirjutus, millega kohustatakse teda Eestist lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama. Seadustamisettekirjutuse tegemise aluseid (

§ 9

lg 1) praeguses asjas ilmselgelt ei esinenud, mistõttu tuli koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Lahkumisettekirjutusega lahendatavad küsimused on loetletud

§ 7lg-s 2 ja seda on PPA 21.11.2020 ettekirjutuse tegemisel järgitud.

Kaebaja ei ole viisa kehtetuks tunnistamist ja viisavaba viibimisaja ennetähtaegset lõpetamist vaidlustanud halduskohtus ega ka VMS §-s 1001 ette nähtud korras. Kuna

§ 72

lg 7 ja VMS § 1002 kohaselt ei oleks vaidlustamine lisaks automaatselt mõjutanud kaebaja kohustust Schengeni alalt lahkuda, siis on PPA õigesti tuvastanud, et kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus ja tal oli seadusest tulenev kohustus Eestist lahkuda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2021 määruse p 14). 5

(8)3-20-2388 12. Ettekirjutuses määrati lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks pikim

§ 72

lg-s 4 sätestatud tähtaeg (30 päeva), mida on hiljem

§ 72

lg 5 alusel pikendatud põhjusel, et kriminaalmenetluse tagamiseks X suhtes 22.11.2020 kohaldatud tõkend (elukohast lahkumise keeld) tühistati alles uurija 18.02.2021 määrusega. Kaebaja on lahkumisettekirjutuse täitnud ning kaebaja ei ole tõendanud, et tal olnuks Eestis viibimiseks mingi muu seaduslik alus või lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg poleks kaebajal võimaldanud mõistlikult korraldada enda Eestist lahkumist, samuti ei ole esitatud vastuväiteid ettekirjutuse täitmise tagamiseks rakendatud järelevalvemeetmetele ega sunniraha hoiatusele (

§ 7lg 4).

Kaebaja sisulised etteheited seonduvad temast avalikule korrale lähtuva ohu hindamisega, mis oleks olnud asjakohased viisa kehtetuks tunnistamise ja viibimisaja lõpetamise vaidluses, kuid saavad lahkumisettekirjutuse kontekstis olla asjakohased üksnes sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel. 13.

§ 7

lg 2 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses vajaduse korral välismaalase suhtes sissesõidukeeldu.

§ 74

lg-te 1 ja 3 järgi kohaldatakse vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks ettekirjutuse täitmise päevast arvates, kuid sissesõidukeeldu võidakse kohaldada ka lühemaks ajaks, kui kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades oleks 3-aastase tähtajaga sissesõidukeeld ebaproportsionaalne.

§ 74

lg 4 võimaldab lisaks jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed ning see eeldab mh isiku ärakuulamist (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, p-d 12 ja 15; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 12; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 32–34). Kuivõrd sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja kaalutlusotsus, siis on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud, kusjuures selle õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2; Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). 14. Praegusel juhul on kaebaja enne sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud (vt 21.11.2020 küsitluse protokoll) ja asjaoludest tulenevalt pidas PPA proportsionaalseks kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 1,5 aastaks (s.o lühendada

§ 7lg-s 1 ettenähtud tähtaega poole võrra).

Ettekirjutuses on sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatud hinnanguga, et kaebaja on ebausaldusväärne välismaalane, kuna ta töötas Eestis, ilma et tööandja oleks tema eest makse tasunud, ning kaebajat kahtlustatakse ka KarS § 121 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises. Täiendavalt on välja toodud, et kaebajal puuduvad Eestiga perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. PPA on kohtumenetluses täpsustanud, et kuigi kaebajat üksnes kahtlustati kuriteo toimepanemises, oli PPA-l sissesõidukeelu kohaldamise ajal põhjust arvata, et kaebaja võib olla ohuks avalikule korrale. Ringkonnakohus märgib, et kuigi ettekirjutuses välja toodud põhjendused on napid, tuleb lisaks arvestada, et kuna 21.11.2020 küsitluse protokolli kohaselt nõustus X selgesõnaliselt nii lahkumisettekirjutuse ja järelevalvemeetmetega kui ka 1 aastaks ja 6 kuuks sissesõidukeelu kohaldamisega ning ei esitanud neile mingeid vastuväiteid, siis ei ole põhjust PPA-le ette heita, et haldusaktis ei ole üksikasjalikult põhjendatud, miks peeti proportsionaalseks määrata sissesõidukeelu kehtivusajaks just 1,5 aastat. 15. Kaebaja on kohtumenetluses esmajoones rõhutanud, et ta ei kujuta endast ohtu avalikule korrale, sest teda ei ole KarS § 121 alusel süüdi mõistetud ja ta töötas Eestis seaduslikult, ning ettekirjutusest ei nähtu, et PPA oleks kaalunud sissesõidukeelu

§ 7lg 4 alusel kohaldamata jätmist.

Ringkonnakohus ei nõustu, et kaebaja töötas Eestis seaduslikult. Olenemata sellest, et kaebajal võis olla sõlmitud OÜ-ga Z tööleping ja tema lühiajaline Eestis töötamine oli registreeritud (VMS § 106), ei olnud tööandja enne 23.11.2020 kandnud kaebajat töötajate registrisse (TÖR, vt maksukorralduse seaduse § 251) ega tasunud tema pealt ka tööjõumakse. 6

(8)3-20-2388 Vastustaja esitatud TÖR-i väljavõttest nähtub üheselt, et kaebaja OÜ-s Z töötamise alguseks on märgitud 23.11.2020 ehk kanne on tehtud alles pärast PPA 21.11.2020 ettekirjutuse koostamist. Ehkki kaebaja ei töötanud VMS § 104 lg 1 tähenduses ebaseaduslikult, ei olnud tema töötamine enne 23.11.2020 nõuetekohaselt registreeritud ja PPA võis sellega 21.11.2020 ettekirjutuse tegemisel isiku usaldusväärsuse hindamisel arvestada. Töötamise registreerimata jätmine on küll esmajoones etteheidetav tööandjale, kellel on töötaja registreerimise kohustus, kuid asjaolu, et kaebaja ei pidanud vajalikuks selgitada välja kõiki Eestis töötamise tingimusi ja töötas Eestis enam kui kolm kuud ilma TÖR-i registreeringuta, iseloomustab siiski kaebaja ükskõikset suhtumist Eesti avalikku korda. Kaebaja ei väida, et ta oleks tundnud üldse huvi, kas OÜ Z on tema töötamise nõuetekohaselt registreerinud, vaid on ka ise möönnud, et ei olnud Eestis töötamisega seotud nõuete ja kohustuste väljaselgitamisel piisavalt hoolikas. VMS § 13 lg 1 kohaselt on mh välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse eesmärk tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele.
  1. PPA võis sissesõidukeelu kohaldamisel võtta arvesse mh asjaolu, et kaebajat kahtlustati KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, olenemata sellest, et kaebaja suhtes ei olnud tehtud süüdimõistvat kohtuotsust ja 21.11.2020 algatatud kriminaalmenetlus lõpetati 18.02.
  2. VMS § 14 lg 2 järgi võib mh avaliku korra kaitseks ohu ennetamise kaalutlustel haldusakti andmisel arvesse võtta menetluse läbiviimise ajal ebaselgeid asjaolusid. VMS § 15 lg 1 näeb ette, et mh välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluses tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Vastustaja selgituste kohaselt võeti arvesse, et kuigi kaebaja väitis, et tegutses enesekaitseks, ei eitanud ta siiski asjaolu, et osales koos temaga elukohta jaganud töökaaslasega 21.11.2020 kella 4.00–4.30 ajal toimunud kakluses ja kasutas seejuures ka ise vägivalda (vt 21.11.2020 küsitluse protokoll). Kohale saabunud politsei pidas kahtlustatavatena kinni kaebaja ja tema töökaaslase. Kriminaalmenetlus lõpetati prokuratuuri loal uurija 18.02.2021 määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel (s.o puudub kriminaalmenetluse alus) ning määrus ei sisalda põhjendusi vastavalt KrMS § 206 lg-le
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA-le alust heita ette, et 21.11.2020 ettekirjutuse tegemisel eeldati, et kaebaja võib kujutada endast ohtu avalikule korrale, sest ta möönis teise inimese suhtes vägivalla kasutamist ning vastustajal polnud sel hetkel alust arvata, et puudus kriminaalmenetluse alus, kuna kriminaalasi oli 21.11.2020 algatatud. Asjaolu, et kriminaalmenetlus hiljem lõpetati, ei muuda ettekirjutust iseenesest õigusvastaseks (vt VMS § 15 lg 3; HKMS § 158 lg 2).
  4. Sissesõidukeelu kohaldamisel võeti täiendavalt arvesse, et kaebajal puuduvad Eestiga perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. Kaebaja märkis 21.11.2020 vastuseks küsimusele, kas tal on Schengeni alal või Eestis pereliikmeid, kelle eest tal tuleb hoolt kanda, et tal elab Poolas vanaema, kellega ta suhtleb telefoni teel ja on teda vahel ka külastanud (viimati eelmisel aastal). Seega tuleb nõustuda, et kaebajal puuduvad Eesti ja Schengeni alal olulised kaitsmist vajavad sidemed ning tema peamiseks huviks on Eestis või Schengeni alal töötada või reisida. Kuivõrd kaebaja viibis Eestis alates 21.11.2020 ebaseaduslikult ja tuvastatud asjaolude pinnalt võis PPA põhjendatult arvata, et kaebaja ei pruugi järgida õigusnorme ja tema Eestis viibimine võib seega ohustada avalikku korda (vt korrakaitseseaduse § 4 lg 1 ja § 5 lg 2), ei saa kaebajale 1,5 aastaks ehk

§ 74

lg 1 järgi tavapärasest poole lühemaks ajaks sissesõidukeelu kehtestamist pidada ebaproportsionaalseks. 18. Kaebaja on täiendavalt seisukohal, et PPA pidanuks jätma tema suhtes sissesõidukeelu

§ 74lg 4 alusel üldse kohaldamata, sest elamis- ja töötingimused Ukrainas on äärmiselt 7

(8)3-20-2388 keerulised ning tagatud ei ole inimväärne elukvaliteet. Kaebaja soovib saada osa Eesti kultuurist ja võib-olla luua Eestis ka pere. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi olukord Ukrainas on praeguseks 24.02.2022 alanud sõjategevuse tõttu kriitiline, tuleb sissesõidukeelu õiguspärasust hinnata 21.11.2020 ettekirjutuse koostamise seisuga (HKMS § 158 lg 2). Küll võinuks see anda alust taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist vastavalt

§ 75lg-le 1 ja § 32 lg-le 1.

Kaebaja ei toonud 21.11.2020 küsitlusel ega ka halduskohtus välja mingeid asjaolusid, miks tuleks sissesõidukeeld jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata, vaid on neile tuginenud alles apellatsioonimenetluses. Iseenesest on elujärje parandamise soov täiesti inimlik ja mõistetav, kuid humanitaarkaalutlused

§ 74

lg 4 tähenduses peaksid siiski seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (nt Riigikogu XI koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5). Kaebaja ei ole sellistele asjaoludele viidanud. Sissesõidukeelu

§ 74

lg 4 alusel kohaldamata jätmise või selle

§ 75

ja §-de 32–321 alusel kehtetuks tunnistamise, peatamise ja lühendamise võiks küll iseenesest tingida tsiviilelanikkonda ohustav relvakonflikt (nagu toimub Ukrainas praegu), kuid humaanseteks kaalutlusteks ei saa lugeda pelgalt üldist laadi (st isikuga seostamata) viiteid välismaalase päritoluriigi madalale elukvaliteedile ja soovile elada kõrgema elatustasemega riigis (nt Eestis).

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude apellatsiooniastmes kantud kulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.