lg 1 teises lauses sätestatud määras käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. 2-22-103703 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik
Hageja palub poolte menetluskulud jätta kostja kanda. 2 2-22-103703 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank AS (laenuandja) ja kostja 16.03.2018 väikelaenu lepingu nr L89001547606, mille alusel sai kostja laenu 3200 eurot. 14.07.2018 sõlmisid laenuandja ja kostja väikelaenu lepingu nr L89001862695, mille alusel on kostjale väljastatud laen summas 400 eurot. 03.07.2019 sõlmisid laenuandja ja kostja väikelaenu lepingu nr L89002774041, mille alusel on kostjale väljastatud laen summas 2 100 eurot. 16.04.2021 sõlmisid laenuandja ja kostja kokkulepe väikelaenulepingute L89001547606, L89001862695 ja L89002774041 muutmiseks, alates lepingu muutmise kokkuleppe jõustumisest kannab leping numbrit L
) § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Tegu on tavalise raha maksmise nõudega, seega ei ole selliste nõuete loovutamine piiratud.
lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.
lg 2 sätestab, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.
lg 3 sätestab, et krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse 5 2-22-103703 korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
lg 13 sätestab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. 20. Kohus on 22.08.2022 määruses hagejale selgitanud, et vastavalt
lg-le 13 on hageja kohustuseks esitada kohtule asjaolud ja tõendama, et kostjale laenu andmisel täideti vastutustundliku laenamise põhimõtet. 21. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kostjale laenu andmisel täideti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on selgitanud, et kostja oli kohustatud laenuandjale laenu saamiseks esitama andmeid enda sissetulekute suuruse kohta, igakuiste kohustuste kohta (sh kohustused teiste laenuandjate ees) ning majapidamiskulud (sh üüri- ja kommunaalteenuste kohustused, sidevahendi kulud). Hageja on välja toonud, et kostja on nimetatud andmed laenuandjale avaldanud. Hageja on nimetatud asjaolu kinnitamiseks esitanud laenutaotluse nr P89002774041 (dtl 88), millest nähtuvalt oli kostja igakuine sissetulek 840 eurot ja igakuised kohustused 75 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud tõendist ei ole võimalik aru saada, millise laenu taotlemisel kostja nimetatud andmed esitas. Samuti ei ole hageja esitanud kõiki laenutaotlusi, kuivõrd hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest nähtuvalt on kostjale väljastatud laene korduvalt. Hageja ei ole selgitanud ja tõendanud, mida lisaks kostja poolt laenutaotluste esitamisele tehti kostja krediidivõimekuse hindamiseks. Hageja on küll välja toonud, et igat konkreetset laenutaotlust hinnatakse eraldi laenuandja sise-eeskirjade alusel, kuid ei ole selgitanud ega tõendanud, mida antud juhul konkreetselt kostja puhul hinnati. Vaid kostja isikusamasuse ning korduvate laenulepingute sõlmimisel vaid kostja poolt edastatud laenutaotluse andmete kontrollimine ei ole kohtu hinnangul piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Laenuandja ei ole teinud kohtu hinnangul piisavalt selleks, et täita omapoolset kohustust. Hageja õiguseelneja (kelle kohustused nõude loovutamisega on omistatavad hagejale) jättis kontrollimata, millised olid kostja jooksvad laenumaksed lepingute alusel kokku ja kas see on kooskõlas kostja enda deklareeritud sissetuleku ning kohustustega. Kohtu hinnangul ei ole seega hageja kostja vastavat väidet millegigi ümber lükatud, ka esitatud lepingutekstidest ei nähtu mingeid muid poolte kinnitusi kostja majandusliku seisundi kontrollimise kohta. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2‑14‑21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). Kohus möönab, et kostjal oli
lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja laenuandja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja lasta vajadusel täpsustada. Selle nõude täitmiseks oli kostjalt võimalik nõuda mõistlikke andmeid, tõendeid ja põhjendusi viidatud asjaolude väljaselgitamiseks. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et Inbank AS kui professionaalne krediidiandja ei ole kõnealustel asjaoludel nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Sellega on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 22.
lõige 13 sätestab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Sama paragrahvi lõiked 6 ja 7 sätestavad tagajärjed vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimise korral: Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on 6 2-22-103703 krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid, sh lepingu haldustasu, tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too seega kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest ega muuda laenulepinguid tühiseks. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. 23.
lõike 7 kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
lõike 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi seega vaid seadusjärgses määras.
§-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2016 0% aastas ning hageja intressi nõue summas 565,24 eurot ei ole seega põhjendatud. Seega võis hageja
lõike 7 kohaselt arvestada kostja poolt tehtud intressimakseid üksnes põhivõlgnevuse katteks. Käesoleval juhul ei ole kostja peale hageja nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist (s.o 16.04.2022) tagasimakseid teostanud. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 4709 eurot. 24. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja TsMS § 436 lõikest 7 saab kohus tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Võlaõigusseaduse (
) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 25. Laenuandja on andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija
Kostja ja laenuandja vahel 16.03.2018 sõlmitud laenulepingu nr L89001547606 kohaselt oli krediidi kulukuse määr 22,92 % aastas (dtl 24), 14.07.2018 sõlmitud laenulepingu nr L89001862695 kohaselt oli krediidi kulukuse määr 39,01 % aastas (dtl 30) ja 03.07.2019 sõlmitud laenulepingu nr L89002774041 kohaselt krediidi kulukuse määr 23,34 % aastas (dtl 35). 16.04.2020 sõlmitud väikelaenu lepingute muutmise kokkuleppe kohaselt oli krediidi kulukuse määr 21,80 % aastas (dtl 43) ning 16.04.2020 sõlmitud väikelaenu lepingu muutmise kokkuleppe kohaselt oli krediidi kulukuse määr 21,74 % (dtl 50). Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2018 aasta märtsis oli 19,97%, 2018 juulis 20,01%, 2019 juulis 20,61% ja 2020 aprillis 20,52%.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus leiab, et krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingute sõlmimisel Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning seega ei ole lepingud liiga kõrge krediidi kulukuse määra tõttu tühised. 26. Kohus on seisukohal, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et vaidlusalused laenulepingud oleksid tühised muul põhjusel. 7 2-22-103703 27. Vastavalt
lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.
lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt
§-st 100. Nimelt sätestab
, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt
lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Viivise määr võib tuleneda seadusest või olla kokku lepitud lepingus. Kostja viivise perioodi ja summat ei vaidlusta. Kohus selgitab, et kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tühisus tervikuna, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, siis on hageja õigustatud nõudma viivist lepingus kokkulepitud määras. Eeltoodust tulenevalt kuulub sissenõutavaks muutunud viivisenõue 965,59 eurot rahuldamisele. 30. Hageja nõuab kostjalt ka 50 euro suurust sissenõudekulu. Selle nõude aluseks on
lg 2 p 3, mille kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et hageja sissenõudekulud koosnevad 1 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3 tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Hageja ei ole välja toonud ja tõendanud, millal hageja nimetatud kirjad kostjale on saatnud, samuti ei ole hageja tõendanud täiendavate kulude tekkimist, mistõttu leiab kohus, et hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
MS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Mälberg Kohtunik Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja 13.10.2022 vea parandamise määrusega tsiviilasjas 2-22103703 määrati: 9 2-22-103703 RESOLUTSIOON 1. Parandada tsiviilasjas nr 2-22-103703 Pärnu Maakohtu 07.10.2022 kuupäevaga dateeritud kohtuotsuses märgitud tsiviilasja number ning lugeda õigeks tsiviilasja number: „2-22-103703“. 2. Saata kohtumäärus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.