“) § 48 lõikes 2 sätestatud 10-päevase tähtaja jooksul, tuleb lugeda, et vastustaja aktsepteeris kasutusteatist ning pidanuks seega ehitisregistris andmed vastavalt muutma. Teiseks ei nõustu kaebaja vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustega, et Taime 2-13 ruumid ei vasta eluruumile esitatavatele nõuetele. Kaebaja osutab sellele, et vastustaja väited ei tugine ühelegi tõendile, samas esitas kaebaja koos kasutusteatisega insolatsioonianalüüsi ja hinnangu õhukvaliteedile, mis mõlemad näitasid, et ruumid on eluruumina kasutamiseks nõuetekohased.
ei välista uue kasutusteatise esitamist pärast seda, kui pädev haldusorgan on teinud varem otsuse, millega keeldub kasutusotstarbe muutmisest varasema kasutusteatise alusel. Antud juhul esitas kaebaja 27.07.2019 ehitisregistri kaudu kasutusteatise ja vastustaja pidi seda menetlema seaduses ettenähtud korras. 6. Kaebaja esitas vaidlusaluse kasutusteatise selleks, et teavitada vastustajat Taime 2-13 korteriomandi reaalosaks olevate ruumide kasutama asumisest eluruumidena ning selleks, et vastustaja kui ehitisregistri andmeandja teeks Taime tn 2 elamut puudutavates andmetes vajalikud muudatused selliselt, et asjaomase korteriomandi reaalosa kajastuks ehitisregistris eluruumina. Siinkohal tuleb esmalt märkida, et kaebaja eesmärgi saavutamine ei eelda tegelikult Taime tn 2 kinnistul asuva ehitise (hoone) kasutusotstarbe kohta ehitisregistrisse tehtud kande muutmist. Kõnealuse ehitise kasutusotstarbeks ehitusseadustiku tähenduses ning vastavalt majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisale oli juba vaidlusaluse kasutusteatise esitamise ajal „11222 Muu kolme või enama korteriga elamu“. Ehitusseadustikust ei tulene, et hoone puhul tuleks või saaks ehitise kasutusotstarvet määrata iga ruumi või ruumiüksuse kohta eraldi. Samas tuleneb Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määruse nr 69 „Ehitisregistri põhimäärus“ § 5 punktist 1 ja § 6 punktist 10, et ehitisregistrisse kantakse ka ehitise tehnilised andmed vastavalt majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määrusele nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“. Viimati nimetatud määruses eristatakse selgelt aga eluruume ja mitteeluruume, kusjuures ehitise andmeteks on ka eluruumide ja mitteeluruumide arv ja nende pind. Õigusnormid ei anna ühest vastust küsimusele, kuidas peab toimuma juba valminud ja kasutuses oleva hoone puhul seal asuvate eluruumide ja mitteeluruumide arvu ja pinda puudutavate andmete muutmine ehitisregistris olukorras, kus ehitise kui terviku kasutusotstarbe kohta tehtud kande muutmiseks vajadust ei ole. Vastustaja seisukoht, et see saab toimuma kasutusloa või kasutusteatise menetluses, on mõistlik ja loogiline. Sellele ei vaidle vastu ka kaebaja, kes just sel põhjusel kasutusteatise esitaski. 7.
lõikest 2 tuleneb, et kasutusteatise saamisel on pädeval haldusorganil aega selle kontrollimiseks 10 päeva: kui haldusorgan selle aja jooksul ei reageeri ehk ei teavita kasutusteatise esitajat vajadusest kasutusteatises esitatud andmete täiendavaks kontrollimiseks, võib isik hakata ehitist kasutama või muuta selle kasutusotstarvet. Nimetatud 10-päevase tähtaja möödumisel on pädev haldusorgan – kui ta kasutusteatise esitajat selle aja jooksul täiendava kontrollimise vajadusest ei teavita – kohustatud tegema kasutusteatisest tulenevad muudatused ehitisregistri andmetes.
lõikes 2 nimetatud kasutusteatises esitatud andmete kontrollimise vajadust on täpsustatud sama paragrahvi lõikes 5, mille punktis 1 on sätestatud, et vajaduse korral kontrollib pädev asutus, kas seoses kasutusteatises märgitud ehitise kasutamise või selle kasutusotstarbe muutmisega tuleb viia ehitis nõuetega vastavusse.
lõikest 6 tuleneb, et eelnevas lõikes sätestatud aluste esinemisel lähtutakse kasutusloa menetluse, sealhulgas kasutusloa andmise menetluse tähtajast, ja kasutusloa andmisest keeldumise alustest, kusjuures kontrolli tulemusel esitatavad nõuded annab pädev asutus haldusaktina.
lõikeid 2 ja 5 ning 6 punkti 1 tuleb koosmõjus mõista selliselt, et pädev haldusorgan peab kasutusteatise esitamisele järgneva 10 päeva jooksul võtma seisukoha, kas aktsepteerida vaikimisi ehitise kasutamist (sh. uuel kasutusotstarbel) või seda mitte teha, kusjuures viimasel juhul tuleb tal sellest enne eelnimetatud 10-päevase tähtaja lõppu teavitada kasutusteatise 3 esitajat ning sellega käivitub täiendav kontrollimenetlus, mis tuleb läbi viia kasutusloa menetluse läbi viimiseks sätestatud tähtaja jooksul. 8.
lõikes 4 on sätestatud, et pädev asutus annab kasutusloa 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Eelnevast tuleneb niisiis, et kui pädev haldusorgan leiab, et kasutusteatist ei ole võimalik vaikimisi aktsepteerida ja vajalik on kontrollida kasutusteatise esemeks oleva ehitise nõuetelevastavust, tuleb vastavad kontrollitoimingud teha 30 päeva jooksul. Seejuures ei anna seadus sõnaselget vastust küsimusele, millised tagajärjed on selle tähtaja eiramisel. Sellise ehitise puhul, mille kasutamise eelduseks on kasutusloa olemasolu, on ilmne, et selle 30-päevase tähtaja lõppemine ei saa olla samastatav kasutusloa andmisega, sest tähtaja möödumine ei lõpeta kasutusloa olemasolu kohustust. Kasutusteatise puhul aga ei pruugi
Haldusakti annab haldusorgan vaid juhul kui ta kontrolli tulemusena peab vajalikuks esitada mingisuguseid nõudeid ehk eelkõige panna isikule kohustus viia ehitis sellele esitatavate nõuetega kooskõlla või kui ta teeb otsuse, mis tugineb kasutusloa andmisest keeldumise aluse olemasolule. Muul juhul haldusorgan sellist akti ei anna, vaid samuti vaikimisi aktsepteerib kasutusteatise, millega kaasneb organi kui andmeandja kohustus teha ehitisregistris vastavad muudatused. Eelnevat silmas pidades tuleb
sätteid tõlgendada nii, et kui haldusorgan, olles esmalt kasutusteatise esitamisele järgneva 10 päeva jooksul teavitanud isikut kasutusteatise täiendava kontrollimise vajadusest, ei anna 30 päeva jooksul haldusakti, milles on kas esitatud isikule täiendavad nõuded või milles on kohaldatud mõnda kasutusloa andmisest keeldumise alust, siis tuleb lugeda kasutusteatis vaikimisi aktsepteerituks ning pädeval haldusorganil kui andmeandjal on kohustus teha vastavad muudatused ehitisregistri andmetes. Seejuures ei ole kuidagi välistatud hilisem riikliku järelevalve teostamine ehitise nõuetelevastavuse ja selle nõuetekohase kasutamise kontrollimiseks. Kasutusteatise alusel ehitisregistris muudatuste tegemisega ei või pädev haldusorgan üle 30 päeva viivitada mitte ühelgi juhul.
Selle tähtaja möödudes tuli lugeda, et vastustaja on ehitusteatise aktsepteerinud (või kasutades vastustaja sõnastust „teavitatuks lugenud“). Kuna kaebaja asjaomaste ruumide omanikuna oli ruumide kasutusotstarvet muutnud ning selle kohta kasutusteatise esitanud ning vastustaja ei olnud seaduses sätestatud tähtaja jooksul andnud haldusakti, tekkis seega vastustajal kui ehitisregistri andmeandjal vahetu kohustus teha ehitisregistris vastavad muudatused, et Taime 2-13 korteri reaalosa kajastuks seal eluruumina. See kohustus ei ole ära langenud. 10. Käesoleva kohtumenetluse ajal – peaaegu kaks aastat pärast
lõikes 6 sätestatud haldusakti andmiseks seaduses ettenähtud tähtaja möödumist tegi vastustaja otsuse, millega keeldus Taime 2-13 kasutusotstarbe muutmisest. Kuna eeltoodud põhjustel oli sellise haldusakti andmiseks ette nähtud tähtaeg möödunud ning sellega kaasnevalt oli vastustaja kasutusteatist vaikimisi aktsepteerinud, ei olnud õiguslikku alust vaidlustatud otsuse tegemiseks. Teisisõnu – olukord, mille vastustaja oleks saanud
lõike 6 ja
alusel antava haldusaktiga lahendada, lahendas ta ära juba kasutusteatise vaikimisi aktsepteerimisega 30.08.
§-dele 130 jj. Juba seetõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane ja tuleb tühistada.
punktidele 1, 2 ja 6.
punkti 1 kohaldamist põhjendatakse vaidlustatud otsuses sellega, et Taime 2-13 korteriomandi reaalosaks olevad ruumid paiknevad hoone soklikorrusel ja nende kasutamine eluruumina on ohtlik eelkõige tulenevalt veeuputuse võimalusest. Seda, et maapinnast madalamal asuva põrandaga ruumis on veeuputuse (ükskõik, kas torustikurikke või loodusliku üleujutuse korral) kahjuliku tagajärje oht suurem kui kõrgemal asuvate ruumide puhul, kust vesi saab maapinna poole valguda, ei saa iseenesest mõistlikku vaidlust olla. See aga ei tähenda, et sellise ohu olemasolu lubaks asuda seisukohale, et ruumide kasutamine eluruumidena ei ole õiguslikult lubatav. On näiteks ilmne, et maapinnast kõrgemal olevate avatavate akendega ruumi puhul esineb oht sealt hooletuse korral välja kukkuda. Üldteada olevalt selliseid õnnetusi aeg-ajalt ka juhtub. Mõeldamatu oleks aga nende vältimiseks välistada selliste akende või rõdude kasutamine, kust selline võimalus avaneb. Eeltoodud näide on äärmuslik, ent toodud näitamaks, et ühegi ehitise ehitamine ega selle kasutamine ei ole täielikult ohutu. Avalikõiguslike meetmete võtmine ehitise teatud otstarbel kasutamise keelamiseks on vajalik üksnes siis, kui oht piisavalt tõsine, eelkõige kui selle esinemise tõenäosus on suur ja/või selle realiseerumisel kaasnev kahjulik tagajärg raske. Antud juhul ei ole vaidlustatud otsuses veenvalt sellist tõsise ohu olemasolu põhjendatud. 13. Eeltooduga seoses tuleb tähele panna, et
punkti 1 kohaselt keeldub pädev asutus kasutusloa andmisest, kui ehitis ei vasta nõuetele. Nõuded ehitisele on sätestatud
§-s 11, mille lõikes 1 on sätestatud, et „[e]hitis peab kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu“ ning lõikes 2 on esitatud mitteammendav loetelu ehitisele esitatavatest nõuetest, lõikes 3 on sätestatud, et ehitisele esitatavate nõuete sisustamisel lähtutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 305/2011 I lisas sätestatud olulistest nõuetest ning 5 lõikes 4 ministrile antud volitus täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid. Majandus- ja taristuminister on 02.07.2015 määrusega nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ kehtestanud täpsustatud nõuded eluruumile. Nende nõuete eesmärk on, nagu selles määruses sätestatud, inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Nimetatud määruses on sätestatud mitmeid väga detailseid nõudeid, ent seal ei ole sätestatud nõuet, et eluruumi põrand ei võiks olla maapinnast madalamal. Olukorras, kus seadusandja on andnud ministrile volituse teatud kasutusotstarbega ruumidele täpsustatud nõuete kehtestamiseks, ei saa haldusorgan üldjuhul seada abstraktsema iseloomuga kõrgemalseisvate normide alusel isiku jaoks neile nõuetele täiendavalt mingisuguseid isiku omandiõigust kitsendavaid nõudeid, kui need neist kõrgemalseisvatest aktidest piisavalt selgelt ei tulene. Kõrgemalseisvas aktis üldsõnaliselt sätestatud nõude täpsustamist haldusaktis tuleb hoolega põhjendada ja kaaluda seejuures erinevaid huve, antud juhul kaebaja omandiõiguse riive proportsionaalsust. Antud juhul riivab kasutusotstarbe muutmisest keeldumine kaebaja omandiõigust väga intensiivselt, sest asjaomaste ruumide kasutusvõimalused ahenevad olulisel määral. Ei ehitusseadustikust ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest 305/2011 ei tulene selgelt tingimust, et eluruumi põrand ei või olla maapinnast madalamal. Üldine nõue, et eluruum peab olema ohutu, ei saa tähendada seda, et avalik võim saab suvaliselt keelata teatud ruumide teatud otstarbel kasutamise igasuguste ohtude tõttu, ükskõik kui harv on nende esinemise tõenäosus ja nende realiseerumisega kaasneva võimaliku kahju suurus. 14. Samamoodi nagu Taime 2-13 korteri mittevastavus ehitisele esitatavatele nõuetele, ei ole vaidlustatud otsuses põhjendatud ka selle ohtlikkust, tulenevalt kasutusotstarbe muutmisest. Ehitise kasutamise ohutuse peab tagama eelkõige ehitise nõuetelevastavus ning seega on
15. Viimaks on vaidlustatud otsuses viidatud
punktile 6, kus on sätestatud, et kasutusloa andmisest keeldutakse kui ehitusprojekt ei vasta ehitamise aluseks olnud ehitusprojektile esitatud nõuetele ning selle tõttu on valminud ehitis ohtlik. Sellele sättele viitamine vaidlustatud otsuses on arusaamatu, kuna antud juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus kaebaja pidanuks üldse koos kasutusteatisega ehitusprojekti esitama.
lg 4 kohaselt tuleb ehitusprojekt koos kasutusteatisega esitada
lisas 2 sätestatud juhtudel. Vastustaja ei ole ühelegi sellisele juhule osutanud. Lisas 2 olevast tabelist nähtub, et üksnes ehitise (analoogia alusel ka selle osa, nt ühe korteriomandi esemeks oleva reaalosa) kasutusotstarbe muutmiseks tuleb esitada üksnes kasutusteatis. Koos kasutusteatisega ehitusprojekti esitamise nõue on üle 5 meetri kõrguse või üle 60m2 suuruse ehitusaluse pindalaga ehitise puhul juhul, kui kasutusotstarbe muutmisega kaasneb ümberehitamine. Antud juhul ei ole vastustaja väitnud, et Taime 2-13 oleks toimunud ümberehitamine
tähenduses. Seejuures tuleb tähele panna, et kui tegemist oleks olnud ümberehitamisega, oleks kaebajal tulnud esitada ka ehitusteatis (vt
lisa 1). Ehitusteatise esitamise kohustuse täitmata jätmise korral oleks vastustaja pidanud aga kohaldama
Seda vastustaja ei teinud, vaid asus kasutusteatist kasutusloa menetluse sätteid järgides sisuliselt läbi vaatama, võttes seeläbi seisukoha, et tegemist ei olnud ümberehitamisega. Arvestades
lõikes 3 sätestatut, mille kohaselt on ehitise ümberehitamine selline ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt, tuleb asuda seisukohale, et antud juhul ümberehitamisega tegemist ei olnud – paljude korteritega elamus ühe korteriomandi esemeks olevates ruumides tehtavad remonttööd, mis ei hõlma hoone kandekonstruktsioonide ega välisilme muutmist, uute välisuste või akende tegemist kohtadesse, kus neid eelnevalt ei olnud ning mis seisnevad sisuliselt ruumidesse kergseinte lisamises, elektri- ja 6 veevarustuse täiendamises ja viimistlustöödes, ei ole käsitatavad ehitise omaduste olulise muutmisena.
ei reguleeri üksikasjalikult kasutusteatise menetluse läbiviimise korda. Selles osas tuleb juhinduda seega haldusmenetluse ja riiklikku järelevalve läbiviimist reguleerivatest üldnormidest. Haldusorgan võib nõuda isikult andmete ja tõendite esitamist nende asjaolude kohta, mille tõendamise kohustus on isikul õigusaktist tulenevalt või vajadusel koguda tõendeid ise, kui ta seda vajalikuks peab. Ühelgi juhul ei ole aga lubatav selline lahendus, mille vastustaja käesoleval juhul valis, kus haldusorgan pärast pikka ja põhjendamatut viivitust ja seejärel kaebajale ühtki konkreetset nõuet esitamata teeb lõpuks negatiivse otsuse, mis tugineb üldsõnalisele hinnangule, et kaebaja väited ehitise teatud nõuetelevastavuse kohta ei ole piisavalt veenvad. Haldusõigussuhtes on haldusorgan tugevam pool ning peab isikut vajadusel abistama ja selgitama talle, mida isik oma eesmärgi saavutamiseks tegema peab, eelkõige juhul kui haldusorganilt soodsa otsuse saamine eeldab mingisuguste asjaolude tõendamist isiku poolt. Nii näiteks esitas kaebaja käesoleval juhul ise andmed ruumide õhukvaliteeti puudutavate mõõtmistulemuste kohta koos hinnanguga, et sellistele tulemustele vastav õhk on eluruumi jaoks piisava kvaliteediga. Vastustaja on need kaebaja väited ja tõendid ümber lükanud lihtsalt väitega, et ta ei usu neid, kuna varasemad mõõtmistulemused olid teistsugused. Samas ei ole vastustaja vaidlustatud otsuses viidanud ühelegi konkreetsele õigusaktist tulenevale õhukvaliteeti puudutavatele nõudele, millele mittevastavus oleks Taime 2-13 ruumide puhul tuvastamist leidnud. Seejuures pole vaidlust selles, et asjaomastel ruumidel on avatavad aknad, mida avades on ruume võimalik tuulutada. On usutav, et konkreetses ruumis võib tuulutamise vajadus olla sagedam kui mõnes muus ruumis, ent ruumide tuulutamine iseenesest on kohane ja mõistlik viis ruumides parema õhukvaliteedi saavutamiseks. Selle kohta, et asjaomastes ruumides ei ole mõistliku sagedusega tuulutamise korral võimalik tagada sellist õhukvaliteeti, et inimesel oleks ööpäev läbi võimalik oma tervist kahjustamata selles ruumis viibida, ei ole vastustaja esitanud ühtki loogilist selgitust ega tõendit.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.