Obsah (7)

§ 7§ 3§ 74§ 32§ 9§ 31§ 71

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2021; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-20-2388 Haldusasi X kaeb

§ 7

lõiget 2 tuleb lugeda koosmõjus uue sättega,

§ 3

lõikega 2, mis ütleb, et välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, on vahetult seadusest tulenevalt väljasõiduks kohustatud. See tähendab, et lahkumisettekirjutus on viibimisaluse puudumisel lahkumiskohustuse osas üksnes tuvastav haldusakt – kohustus lahkuda tuleneb

§ 3lg 2 tõttu otse seadusest.

Seega ei olnud PPA-l ettekirjutust koostades kaalutlusõigust. Lahkumisettekirjutuses määrati ka tähtaeg, millal kaebaja peab riigist lahkuma. Selleks kohaldati maksimaalselt seaduses ettenähtud tähtaega – 30 päeva. Kaebaja oli vabatahtliku lahkumistähtajaga nõus. 8.2. Vabatahtliku lahkumisettekirjutusega võib kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (

§ 74lg 1).

Seega, kuna PPA kohaldas sissesõidukeeldu 1 aastaks ja 6 kuuks, siis ilmselgelt on kaalutlusõigust rakendatud (

§ 74lg 3).

Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (

§ 74lg 4) ning neid asjaolusid kaebaja ise välja ei toonud.

On tõendatud, et kaebajat seob Eestiga vaid eraeluline soov tööd teha. PPA märgib, et soov Eestis tööd teha ei ole humaanne kaalutlus. Kaebaja on menetluse käigus selgitanud omalt poolt, et ta saab sissesõidukeelu kohaldamisest aru, tal ei ole vastuväiteid ning ta on nõus pooleteiseaastase sissesõidukeeluga Schengeni alale. Samas, kus välismaalane tunneb, et asjaolud on tõepoolest muutunud ning tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld ei ole enam proportsionaalne, on tal iga hetk võimalus pöörduda Siseministeeriumi poole, kus tal on võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist (

§ 32lg 1).

8.

1. Kriminaalmenetlust puudutavas osas märgib PPA, et kogu kriminaalasi, mis kaebajaga seondus, lõpetati prokuratuuri loal 18.02.2021, millest aga ei saa järeldada, et kaebaja viisa tunnistati ebaõigesti kehtetuks või et isiku suhtes kohaldati õigusvastaselt sissesõidukeeldu. 2 Välismaalastega seotud menetlused ei eelda avaliku korra ohu tuvastamisel süüdimõistmise fakti ning PPA-l on õigus tegutseda ka ohukahtluse korral. Isikust lähtuva avaliku korra ohu sisustamisel ei ole lähtutud pelgalt kriminaalmenetluse algatamise faktist. Lahkumisettekirjutuse koostamisel ei ole ka kaebaja ise eitanud korrarikkumise toimumist. Küsitluse protokollist nähtub, et kaebaja ei eitanud vägivalla tarvitamist – nimelt sekkus ta enda sõnade kohaselt juba käimasolevasse kaklusesse, mis algselt ei puudutanud teda ning tarvitas vägivalda. Lahkumisettekirjutuse kohaldamise ajal oli kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetlus, ka kohus peab haldusakti hindama selle tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). PPA on seisukohal, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud, kuivõrd sissesõidukeelu kohaldamisel võeti arvesse isiku reaalset käitumist, avaliku korra rikkumist, ebaseaduslikku töötamist. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2020 ettekirjutust nr 1052236591 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud ettekirjutusega kohustati kaebajat 30 päeva jooksul Eesti Vabariigist lahkuma (haldusasja materjalist nähtuvalt on vastustaja hiljem seda tähtaega pikendanud kuni 20.01.2021) ning tema suhtes kohaldati ka Schengeni ala sissesõidukeeldu üheks aastaks ja kuueks kuuks arvestatuna lahkumiskohustuse täitmise päevast. Ettekirjutuse täitmise tagamiseks oli X kohustatud järgima väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi ka –

) § 10 lg 2 punktides 1, 2, 4 ja 6 sätestatud järelevalvemeetmeid. 10. Vaidlustatud ettekirjutuste koostamisel on vastustaja lähtunud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 (lahkumisettekirjutuse tegemine viibimisaluseta välismaalasele), § 72 lõigetest 11 (lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramine) ja 4 (lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise kohustuse ajavahemik), § 73 lg 1 (sundtäitmise võimalus) ning § 11 lg 1 (vastustaja pädevus lahkumisettekirjutuse tegemisel). Eelkõige on seonduvalt lahkumisettekirjutuse koostamisega asjakohane

§ 7

lg 1, mille kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Olukorras, kus isiku D-liiki viisa oli 21.11.2020 kehtetuks tunnistatud ning sama kuupäeva teatisega nr 2419/2020 viisavabalt lubatud viibimisaeg lõpetatud, seaduslikku alust tal riigis viibimiseks enam ei olnud. Vastavalt välismaalaste seaduse § 1001 lõigetele 1 ja 11 ning § 1004 lg 3 võib avalduse viisa kehtetuks tunnistamise kohta tehtud otsuse uuesti läbivaatamiseks esitada vastava otsuse teinud haldusorganile 30 päeva jooksul selle teatavakstegemisest arvates, kuid lähtuvalt sama seaduse paragrahvist 1002 ei ole avalduse esitamine selleks aluseks, et välismaalane saaks Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil jätkuvalt viibida ega lükka ka välismaalase lahkumise kohustuse täitmist edasi. Nähtuvalt vastavasisulisest 21.11.2020 küsitluste protokollist on kaebaja ühtlasi nõustunud sissesõidukeelu- ja järelevalvemeetmete kohaldamisega ning ka vabatahtliku lahkumisega Schengeni alalt. Vastustaja on märkinud, et viisa kehtetuks tunnistamise otsust ega viibimisaja ennetähtaegset lõpetamist ei ole kaebaja vaidlustanud, kusjuures vastupidist ei nähtu ka haldusasja materjalist. Seega taandub vastava kaebuse halduskohtusse esitamise järgselt põhiküsimus peamiselt sellele kas sissesõidukeeldu on õiguspäraselt kohaldatud ja kas vastustaja on vaidlustatud ettekirjutustes õigustatult asunud seisukohale, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lõikes 1 loetletud asjaolusid eelnimetatud paragrahviga võimaldatava seadustamisettekirjutuse tegemiseks antud juhul ei esinenud. 11. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lg 1 võimaldab teha viibimisaluseta välismaalasele ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras Eestis viibimise seadustamiseks elamisluba kui välismaalane on eesti rahvusest või on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine 3 ei kahjusta Eesti riigi huve. Haldusasja materjalist ei nähtu, et eelnimetatud tingimused oleksid võinud antud juhul täidetud olla ning seetõttu on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et

§ 9lg 1 nimetatud asjaolusid ei esinenud.

12. Sissesõidukeelu kohaldamise alusena on vastustaja viidanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 3 kohaldades sissesõidukeeldu üheks aastaks ja kuueks kuuks. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kusjuures sama seaduse ja paragrahvi kolmas lõige, millele tugines ka vastustaja, võimaldab kolme aastase tähtaja ebaproportsionaalseks osutumise korral kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Antud juhul ongi vastustaja taoliselt toiminud. Sissesõidukeelu kohaldamine otsustatakse ilma põhjendamatu viivituseta (

§ 31lg 1).

Samas ei tähenda see seda, et vastustaja ei peaks küsimust kaaluma ning lahkumisettekirjutust vajalikus ulatuses põhjendama. Antud juhul ei saa aga asuda sellisele seisukohale, et küsimust ei oleks sisuliselt kaalutud ja seda veel ka enne lahkumisettekirjutuse koostamist. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu aluseks olnud põhjenduste esitamisele kõrgendatud nõudeid küll ei esita (

§ 71

), kuid vaidlustatud ettekirjutuses on neid siiski teataval määral esile toodud ning vastustaja on seda täiendavalt põhjendanud kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses. Kohtu roll taoliste vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud ning kontrollida saab üksnes seda kas vastava haldusakti või vastavate haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul ilmselgeid vigu ei nähtu. Olukorras, kus ettekirjutuse tegemise alus oli olemas, võis vastustaja kohaldada ka sissesõidukeeldu. Arvestades asjaolu, et vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1 kohaldatakse üldjuhul välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, ei saa asuda ka taolisele seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveamet oleks jätnud nimetatud küsimuses diskretsiooni vajalikus ulatuses teostamata kui ta pidas võimalikuks rakendada erandit ning kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks ja kuueks kuuks. See jääb vastustaja kaalutlusruumi piiridesse ning seonduvalt eelnimetatuga ei nähtu, et oleks tehtud ilmselge viga. Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks ega vaidlusaluse ettekirjutuse tühistamiseks alust. 13. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 4