← Eesti

2-18-16290/85

Obsah (7)§ 657§ 456§ 652§ 171§ 173§ 176§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 20. mai 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-162

) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. 4.

  1. VVV kinnistu osas lahendas kohus vaidluse lähtudes poolte üksmeelest. 4.
  2. KKK kinnistut puudutava vaidluse osas kohaldas maakohus pärimisseaduse (PärS) § 152, § 159 lg 2 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg
  3. 4.
  4. Kinnistut ei saa jagada hageja nõudes

(2)ega kostja nõuetes (4.1) ja (6.1) taotletud viisil, sest kumbki pool ei ole valmis omandama vastaspoole jagamisviisi järgseid reaalosasid. 4.4. Samuti ei saa pärandvara jagada kostja nõudes
(5)taotletud viisil. AÕS § 77 lg 2 ja PärS § 159 lg 4 kohaselt tuleb pärandvara jagamisel maksta kaaspärijale, kellele jääva vara väärtus on väiksem tema pärandiosast, õiglane ja kohene hüvitis. Nõudepunktis (5.1) märgitud viisil pärandvara jagamisel on hagejale jääv pärandiosa väiksem kostjale jäävast pärandiosast. Kostja ei tõendanud, et nõudepunktis (5.2) pakutav kogu VVV kinnistu jätmine hagejale oleks kohane hüvitis. Lisaks ei ole hageja valmis omandama tervikuna VVV kinnistut. 4.5. Pärandvara jagamine ei ole võimalik ka hageja nõudes
(3)taotletud viisil. Hageja on küll valmis kinnistu tervikuna omandama kostjale makstava hüvitise eest, kuid kostja peab hüvitist ebapiisavaks ja seab kahtluse alla hageja võimelisuse hüvitist maksta. Hageja lähtub KKK kinnistu väärtusest 184 000 eurot ja on valmis hüvitama kostjale 92 000 eurot. Hageja võttis aluseks väärtused maaüksuste kaupa: WWW 106 000 eurot, TTT 8000 eurot, OOO 38 000 eurot ja SSS 52 000 eurot. Neid kajastava Lahe Kinnisvara Hindamine OÜ
  1. septembri 2021 lisahinnangu nr 1028-21 (edaspidi: asjatundjate arvamus) eesmärk oli KKK kinnistu koosseisus olevate katastriüksuste väärtuse väljaselgitamine, mitte aga kinnistu kui terviku hindamine võrdlusmeetodil. Kinnistu väärtuse tuletasid asjatundjad maaüksuste väärtusest, aga vastavat metoodikat arvamus ei kirjelda. Seega ei tõenda asjatundjate arvamus usaldusväärselt KKK kinnistu kui terviku väärtust. Lisaks palus hageja määrata hüvitise tasumise tähtajaks kolm kuud kohtulahendi jõustumisest. Hageja esitas AS LHV Pank e-kirja, mille kohaselt on pank teinud positiivse laenuotsuse hagejale laenu andmiseks 102 000 euro ulatuses. Laenusumma väljamaksmine toimub pärast nõuetekohase hüpoteegi seadmist tagatisvarale. Pärandvara omandiõiguse üleminek sõltub kostjale hüvitise maksmisest, seega saaks laenusumma väljamaksmine toimuda üksnes siis, kui kostja annab nõusoleku pärandvara hulka kuuluva kinnisasja hüpoteegiga koormamiseks. Samas ei näe seadus ette kaaspärija kohustust nõustuda pärandvara koormamisega, et kaaspärijale maksta hüvitist omandi kaotuse eest. Samuti ei saa hageja eeldada, et kostja annab sellise nõusoleku vabatahtlikult. Eeltoodut arvestades ei ole hageja taotletud pärandvara jagamise viisi puhul tagatud kostjale õiglase ja kohese hüvitise maksmine. 4.
  2. PärS § 159 lg 3 alusel tuleb KKK kinnistu ühisomand lõpetada kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel nagu soovib kostja nõudes (7.1). Kuigi KKK kinnistu koosseisu kuuluvate katastriüksuste väärtuste summat ei saa aluseks võtta pärijale makstava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, on seda võimalik arvestada otsuse täitmise korra määramisel. Kinnisasja enampakkumisel liiga kõrge alghinna määramine võib venitada otsuse täitmist ja põhjustada enampakkumise kulude suurenemist, sest enampakkumiste nurjumise korral tuleb alghinda vähendada ja korraldada kordusenampakkumine. Samas enampakkumise nurjumist vähemalt ühel korral saab pidada mõistlikuks. Hinda võib vähendada kuni 5% alghinnast. Kui enampakkumine alghinnaga 210 000 eurot nurjub ja toimub allahindamine, on uus hind 199 500 eurot, mis ei erine olulisel määral maaüksuste väärtuste summast. 4
(7)4.
  1. Rahuldamata jäi kostja taotlus asendada avaliku enampakkumise läbiviimiseks vajaminevad hageja nõusolekud kohtuotsusega. Avaliku enampakkumise läbiviimine kohtutäituri poolt kohtulahendi alusel ei eelda hageja nõusolekut. Seetõttu puudub alus hageja kohustamiseks sellist nõusolekut andma. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning jaotada KKK kinnistu alternatiivsetes nõuetes
(2)või
(3)soovitud viisil. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - - maakohus rikkus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 koostoimes AÕS §-ga 77 lg 2 ning jättis arvestamata Riigikohtu praktika sarnastes tsiviilasjades (hageja viitab kohtulahenditele tsiviilasjades nr 2-17-11516, 3-2-1-39-17 ja 3-2-1-14-17); asja lahendamisel ei arvestatud poolte huve võimalikult suures ulatuses, sh jättis maakohus need huvid põhjalikult ja igakülgselt kaalumata; pärandvara (eriti isakodu) üleandmine ühelt põlvkonnalt teisele on meie kultuuriruumis erilise tähendusega, kusjuures inimesele on isakodul sageli hindamatu emotsionaalne väärtus ja tähtsus; KKK kinnistu müük avalikul enampakkumisel ei ole selline pärandvara jagamise viis, mis koormaks pooli kõige vähem; samuti pole see kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, sest hageja soovis kinnistut endale õiglase hüvitise eest (olles valmis tasuma kuni 102 000 eurot), aga enampakkumisel müümisega kaasnevad nii täitekulud kui ka tulumaksu tasumise kohustus; maakohus pidanuks hindama, kas kostja keeldumine hageja pakutud kompromissidest on põhjendatud; vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks ei kajasta KKK kinnistu osas tehtud ekspertiisiakt õigesti kinnistu väärtust või miks ei ole akt (osaliselt) usaldusväärne. 6. Kostja vaidleb kaebusele vastu. Kostja esitas koos kaebuse vastusega uue arvamuse KKK kinnistu maaüksuste hindamise kohta, mille ringkonnakohus võttis vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 8. Maakohtu otsuse vaidlustas hageja seoses KKK kinnistu kohta teotud otsustustega (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 5–7 ja 9). Poolte ülejäänud nõuete lahendamise osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

9.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest pärandvara koosseisu ja poolte omandisuhete kohta.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega KKK kinnistu kohta tehtud otsustuste osas ega korda neid. Kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust vaidlustatud osas muuta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.
  2. PärS § 152 lg 3 alusel kohaldatakse pärandvara jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (Riigikohtu
  3. jaanuari 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 11 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohus ei ole KKK kinnistu poolte vahel jagamisel diskretsiooni piire ületanud. Vaidlustatud otsus on kõnealuses osas piisavalt põhjendatud, kohtu järeldused on jälgitavad ja kooskõlas poolte esitatud tõenditega. 5

(7)10.
  1. Hageja etteheide maakohtule seisneb selles, et maakohus ei otsustanud jagada KKK kinnistut kummalgi hageja soovitud viisil, vaid eelistas kostja alternatiivses nõudes (7.1) märgitud müüki avalikul enampakkumisel. 10.2.
  2. Esimese võimalusena palus hageja nõude
(2)kohaselt eraldada KKK kinnistust WWW maaüksuse ja moodustada sellest eraldi WWW kinnistu, mis jääks talle 53 000 euro suuruse hüvitise eest. Ülejäänud kinnistu tuli koormata juurdepääsuõigusega moodustatava WWW kinnistu kasuks ning seejärel jagada kuueks kinnistuks (TTT, OOO ja SSS maaüksused igaüks põhja-lõuna suunaliseks pooleks), jättes neist pooled hageja ja pooled kostjale. Kostja ei nõustunud sel viisil kinnistu jagamise ega selle tulemusel talle jäävate osadega kinnistust. Apellatsioonkaebus ei sisalda konkreetseid põhjendusi, et maakohus oleks jätnud nõude
(2)ebaõigesti rahuldamata. 10.2.2. Teise võimalusena soovis hageja nõude
(3)kohaselt kogu KKK kinnistu jätmist talle 92 000 euro suuruse hüvitise eest. Sellega kostja ei nõustunud, sest tema hinnangul on KKK kinnistu väärtus suurem kui hageja pakutud summa kahekordne. Kaebuse väited on peamiselt keskendunud nõude
(3)põhjendatusele. 10.
  1. Maakohus põhjendas õigesti, miks kumbki hageja soovitud jagamisviis pole kohane. Täiendavalt polnud vaja hinnata kostja keeldumist hageja pakutud kompromissidest. Kostja ei pea leppima hageja taotletud jaotusega, mis ei järgi praeguste maaüksuste piire. Niisugust kohustust ei saa tuletada ühiskonnas valitsevatest arusaamadest ega PärS § 159 lg-test 1 ja
  2. 10.
  3. Samuti ei pea kostja loobuma omandist pärandvarale hüvitise eest, mis on väiksem tema osale vastavast väärtusest. Pooltele ühiselt kuuluva eseme väärtust tuleb hinnata apellatsioonkaebuse lahendamisele võimalikult lähedase aja seisuga (Riigikohtu
  4. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 13 teine lõik). Ringkonnakohus tuvastab, et apellatsioonimenetluse ajal on TTT, OOO ja SSS maaüksustele vastava KKK kinnistu osa turuväärtus kokku vähemalt 138 000 eurot (dtl 801 jj). Hageja enda väitel on WWW maaüksusele vastava osa väärtus 106 000 eurot. Nii saab lähtuda sellest, et KKK kinnistu väärtus on vähemalt 244 000 eurot (= 138 000 + 106 000). Kostjale makstav õiglane hüvitis omandi kaotamise eest ei tohiks olla väiksem kui 122 000 eurot (= 244 000 : 2). Nii on jätkuvalt asjakohased maakohtu põhjendused, et hageja ei pakkunud kostjale omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Kohus ei saa aga jätta jagatavat asja poolele suurema hüvitise eest kui see, mida pool oli valmis maksma (Riigikohtu
  5. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 25.3). 10.
  6. Maakohtu otsustus KKK kinnistu jagamisel arvestab mõlema poole huvidega võimalikult suures ulatuses. Maakohus lähtus õiglusest, st järgis Riigikohtu asjakohast praktikat (sh nt
  7. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 10 esimene lõik). Hagejal on võimalik enampakkumisel kinnisasi omandada õiglase hinna eest. Samas on tagatud kostjale õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Eelmises punktis märgitud kaalutlustel on maakohtu määratud alghind mõistlikus kooskõlas poolte huvidega: see ei ole hageja vaatekohast liiga kõrge, aga samas võib enampakkumise avalikkust ja olemust arvestades eeldada, et just enampakkumisel kujuneb õiglane lõpphind. Maakohus võttis lisaks õigesti arvesse, et kostja soovis samuti KKK kinnistu reaalosadeks jagamist, kuid hagejast erineval viisil. Seega pole tegemist olukorraga, kus ainult üks pärija soovib asja endale. Ühtlasi toimis maakohus kooskõlas Riigikohtu praktikaga, valides poolte hagides märgitud jagamisviiside vahel (
  8. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 24 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). 10.
  9. Hageja ei põhjendanud ega tõendanud, et tema soovitud viisidel KKK kinnistu jagamine koormaks pooli vähem kui müük enampakkumisel. Järelikult on vaidlustatud otsuses õigesti järgitud Riigikohtu seisukohti ka selles osas, et kohus ei valinud põhjendamatult koormavat ühise omandi lõpetamise viisi (
  10. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 22 teine lõik). Maakohtu valitud lahendus ei vii ebamõistlike tagajärgede ega ebaõigluseni. Ühtlasi on asja lahendamise tulemus kooskõlas TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega. 6
(7)10.
  1. Pigem on just avalik enampakkumine käesoleval juhul pooli kõige vähem koormav jagamisviis, sest nii ei pea pooled tegema maakorralduse toiminguid ega taluma vastastikku taotletud juurdepääse, mis oleks paratamatult kaasnenud KKK kinnistu reaalosadeks jagamisega. Kui pooled soovivad vältida kohtutäituri kulusid, siis on neil kokkuleppel võimalik korraldada kinnistu müük ise. Tulumaksu tasumise kohustust ei saa pärandvara esemete jagamise vaidluses arvesse võtta, sest tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 1 alusel maksustatakse tulumaksuga vara võõrandamisest saadud kasu (mitte vara väärtus). TuMS § 37 lg 1 järgi on kasu (või kahju) vara müügist müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Siinjuures saab arvesse võtta soetushinna ja kulud, mis kandis pärandaja (vt Riigikohtu
  2. veebruari 2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-97-03, p-d 10 ja 11). Lisaks oleneb maksustamine ka sellest, kas keegi pärijatest asus kinnistut kasutama oma elukohana (TuMS § 15 lg 5 p 1, vt ka viidatud otsuse p 12).
  3. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

  1. Kui maakohtus jäid kulud poolte endi kanda ja seetõttu rahaliselt kindlaks määramata, siis saab ringkonnakohus sellest erinevalt jaotatavad apellatsioonimenetluse kulud ise rahaliselt määrata (vrd Riigikohtu
  2. jaanuari 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-9006, p 15). Tulenevalt kulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. 12.

  1. Kostja taotles algselt 4770 euro hüvitamist, aga tõi nimekirjas esile 12 t 5 min ulatuses õigusteenuse osutamise tasumääraga 120 eurot/t (lisandub käibemaks) ja dokumentaalse tõendi saamise kulud 1320 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. 12.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 8 t (sh kliendisuhtlus 30 min, vastuse koostamine 6 t, kirjavahetus hindajaga ja hinnanguga tutvumine kokku 40 min, hageja seisukohaga tutvumine ja täiendav kliendisuhtlus 15 min, kohtumäärusega tutvumine ja kulunimekirja koostamine 35 min). Apellatsioonimenetluse kuluna ei ole hüvitatav maakohtu otsusega tutvumise aeg ja eespool märgitust suurem ajakulu vastuse koostamisele pole põhjendatud. Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus teises kohtuastmes oli oluliselt piiratud võrreldes esimese astmega ja hageja ei esitanud uusi sisulisi väiteid. 12.
  3. Lisaks palus kostja
  4. aprilli 2022 seisukohas hüvitada täiendavalt 3 t õigusabi eest 432 eurot. See täiendav taotlus ei ole menetluslikult lubatav ega põhjendatud. Pool ei saa pärast menetluskulu nimekirja esitamiseks määratud tähtaega (

§ 176lg 2) üldjuhul esitada omal algatusel täiendavat nimekirja.

Pigem peab pool kaaluma, kas menetluslik olukord on piisavalt erandlik, et teha varem ettenägematuid ja tasu nõudvaid toiminguid pärast kulunimekirja esitamise tähtaja möödumist. Käesoleval juhul sellist erandlikku olukorda ei esine. 12.

  1. Kostja esindaja tunnitasu määr on kohane. Dokumentaalse tõendi saamise kulu oli vajalik ja põhjendatud. Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 2472 eurot (= 8 t × 120 + 20% + 1320). Rahuldamata jääb kostja taotlus 2730 euro (= 4770 + 432 – 2472) hüvitamiseks. 12.
  2. Vastavalt kostja taotlusele ja

§ 177lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.