Obsah (9)

§ 578§ 8§ 158§ 286§ 100§ 30§ 142§ 143§ 145

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-19181 Ts

) § 30 lg 1 järgi. Seega vastas hageja ja kostja I vahel 25.10.2017 sõlmitud leping

§ 578

lg 1, 2 tulenevale kompromissile ning märgitud leping oli hagejale ja kostjale I

§ 8lg 1, 2, § 578 lg 2 järgi täitmiseks kohustuslik.

Tegemist polnud deklaratiivse ega konstitutiivse võlatunnistusega. Antud juhul tuli kostjal I

§ 8

lg 1, 2, § 76 lg 1, 2 ja § 578 lg 2 järgi täita kompromisslepingut selles kokkulepitud tingimustel, sealhulgas lepinguga võetud leppetrahvi kohustust

§ 158lg 1 järgi.

Kompromisslepingus leppisid hageja ja kostja I kokku 26 575,83 euro suuruses võla tasumises (millele lisandus intress, leppetrahv). Hageja raamatupidamise kliendivõlgnevuse aruande kohaselt oli kostja I võlg hageja ees 34 495,83 eurot ehk suurem kui kompromisslepingu p-s 1.2 märgitud summa, kuid kui arvestada maha tagatisraha 7 920 eurot, siis tegi see kokku 26 575,83 eurot. Seega olid alusetud kostjate väited, justkui poleks tagatisraha maha arvestatud. Kompromisslepingu p 2.3 sätestas, et üürnik teostab ruumides ehitustööd vastavalt lisas 3 toodud mahtudele ja hindadele. Tööde teostamise tähtaeg on 20.11.2017. Tööde valmimisel annab üürnik tööd aktiga üürileandjale üle. Aktis fikseeritakse teostatud tööde maht ja hind. Juhul, kui töid ei teostata tähtaegselt või teostatakse osaliselt, teostab tööd üürileandja ja esitab teostamata tööde eest üürnikule arve lisas 3 toodud ühikuhindade alusel. Esitatud arve kuulub tasumisele kolme tööpäeva jooksul. Kuna üürniku poolse vastava kohustuse rikkumise korral võis need tööd teha hageja ja nõuda sisse kulud üürnikult, siis lepingu p 2.3 lisa nr 3 järgsed tööd 13 445,06 eurot tuli teha kostjal I ja temal tuli kanda ka need kulud. Seega oli õige hageja väide, et selliste kulude kandmise kohustus oli igal juhul üürnikul. 4 Kuna kompromisslepinguga omandasid pooled uued kohustused ja õigused, pooled lugesid lepingu p 1.2 järgi kompromisslepingu sõlmimisega lõppenuks kõik üürilepingust tulenevad nõuded ja asendasid need kompromisskokkuleppes sätestatud õiguste ja kohustustega, lepingu p 4.3 järgi asendas kompromisskokkulepe kõiki poolte vahelisi kokkuleppeid, lubadusi ja lepinguid, mis sõlmiti enne kompromisskokkuleppe allkirjastamist seoses kompromisskokkuleppe objektiga ning kompromisslepingu p 2.3 järgi tuli kulud kanda üürnikul, siis ei saanud kostja I tugineda

§ 286

lg-le 1 ja nõuda mõistlikke kulusid väidetavalt selle eest, et ta tegi parendusi või muudatusi ja see oluliselt suurendanud asja väärtust. Eeltoodu tõttu ei saanud kostja I teha tasaarvestust. Kostja II oli kostja I juhatuse liige, kui sõlmiti vaidlusalune kompromissleping ja käendusleping. Seega ei olnud kostja II kostjaga I lähedastes isiklikes suhetes nagu perekonnaliige või koos elav isik, sugulane, vaid kostja II seos äriühinguga oli majandusliku/varandusliku iseloomuga. Nii ei saanud kostjat II pidada kuidagi erilises isiklikus sõltuvussuhtes kostjaga I, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada põhivõlgnikku. Kostja II oli kostjast I äriühingu juhatuse liige ning seega tuli tema teadmisi, oskusi hinnata kohustuste võtmisel kõrgemaks kui tavalise tarbija teadmisi ja oskusi käenduskohustuse võtmisel. Seega sai ja pidi kostja II olema võimeline hindama oma varanduslikku olukorda, sissetulekuid ajal kui ta käenduslepingu sõlmis. Kui kostja II käendas põhivõlgniku kohustusi olukorras, kus tema enda väidetel oli tema sissetulek 587,78 eurot kuus, siis oli ta juhatuse liikmena võimeline ka käenduskohustuse võtmisel hindama, et ta suudab käendatavat kohustust kanda. Käenduskohustuse võtmise korral ei saa rääkida üksnes sissetulekust kui sellisest, vaid isiku varanduslikust olukorrast tervikuna. Kui käendaja võttis käenduskohustuse, siis järelikult hindas ta kogu oma varanduslikku võimekust käenduskohustuse võtmisel paremaks kui märgitud sissetulek. Kirjavahetuses enne käenduslepingu sõlmimist kostja II ei avaldanud midagi sellist, millest oleks võimalik järeldada, et ta oli mingit viisi raskes, sunnitud või varanduslikult halvas olukorras ja millisel juhul seaks hageja kuidagi kostja II sundolukorda, et viimane sõlmiks käenduslepingu. Vastupidiselt kinnitas kirjavahetus, et kostja II oli valmis kohustusi täitma. Et kostjal II oli veel teisi käendatavaid kohustusi, ei võimaldanud järeldada, et vaidlusaluse käenduskohustuse võtmisel poleks ta suutnud neid käendatavaid kohustusi täita. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja II väited polnud põhjendatud ning käendusleping polnud vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi. Käenduskohustus oli kehtiv ning

§ 8lg 1, 2, § 142 lg 1, § 145 lg 2 järgi tuli seda täita.

Hageja sai nõuda kostjatelt solidaarselt kohustuste täitmist ja viivise tasumist

§ 100, § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1, § 65 lg 1 ja Ts

MS § 367 alusel. Puudus vaidlus, et kostja I tegi kokku kolm makset 4 992,63 eurot ja kokkuleppe kohaselt tuli kostjal I tasuda 51 757,83 eurot. Seega pärast tasutud summa maha arvestamist moodustas võlgnevus 46 583,21 eurot (51 757,83-4 992,63) mitte 47 841,66 eurot nagu hageja arvestas. Kokkulepitud viivisemäär oli 0,2% päevas. Hageja nõudis viivist seadusjärgses määras. Hageja arvestas viivist 26 575,83 eurolt ja viivise arvestuse alguse ajaks on 02.05.2018 ehk hiljem kui kostja I viimase makse 2018 jaanuaris tegi. Hageja arvestas viivist p–s 2.1 nimetatud summalt, kuid jättis tähelepanuta, et 2018 jaanuari seisuga oli kostja I kohustusi täitnud 4 992,63 euro ulatuses. Hagi asjaolude kohaselt moodustas põhivõla vähenemine 3 734,17 eurot ja intressivõla vähenemine 1 258,45 eurot. Põhivõlg oli kompromissilepingust nähtuvalt 26 575,83 eurot. Seega ei saanud hageja nõuda viivist alates 02.05.2018 hagi esitamise aja seisuga 06.12.2019 mitte võlalt 26 575,83 eurot vaid 22 841,66 eurolt (26 575,83-3 734,17). Viivis oli 2 923,73 eurot, mitte 3 395,88 eurot. Nii moodustasid põhivõlg ja viivis kokku hagi esitamise seisuga 49 506,94 eurot ega ületanud kostja II vastutuse piirmäära. Kostja II sai hagi ehk hageja käendusest tuleneva nõude kätte 09.01.

1. Selleks ajaks oli viivis perioodi 02.05.2018-09.01.2020 eest 3 093,83 eurot. 5 Põhivõlg ja viivis moodustasid kokku 49 677,04 eurot ega ületanud kostja II vastutuse piirmäära. Hageja nõudis mõlemalt kostjalt viivist alates 02.05.2018, kuid seda, et ta oleks nõudnud kostjalt II kohustuse täitmist alates 02.05.2018 ja see oleks muutunud kostja II suhtes sissenõutavaks 02.05.2018, hageja ei tõendanud. Nii sai rääkida vaid kostja I viivitusest alates 02.05.
2. Kostja II viivitus tekkis alates 10.01.2020, mis oli kostja II enda viivitus kohustuse täitmata jätmisel. Kostja II vastutust võla ja viivise nõudes ei saanud piirata käenduse piirmääraga, sest see piiras käendaja vastutust põhivõlgniku kohustuste rikkumise korral, mitte käendaja enda-poolse kohustuse täitmisega viivitamise korral. Hagi kuulus rahuldamisele osaliselt - peaaegu 97%. Seega jäid hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda 97% ulatuses ja kostjate menetluskulud hageja kanda 3% ulatuses. Kostjate apellatsioonkaebus
3. Kostjad palusid tühistada maakohtu otsus selle rahuldatud osas ja teha uus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti ja ületas diskretsiooni piire kulude kindlaksmääramisel. Kohus ei arvestanud menetluskulude väljamõistmisel kostjate vastuväidetega. Hageja kulud olid ülepaisutatud. Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 30lg-t 1 ja leidis vääralt, et kompromissleping oli konstitutiivne võlatunnistus.

Samuti jagas maakohus ekslikult tõendamiskoormise võlatunnistuse liigi tõendamise osas. Maakohus ei selgitanud asja menetlemisel ja pooltega arutamisel, et loeb kompromisslepingu konstitutiivseks võlatunnistuseks. Sellega rikkus kohus selgitamis- ja põhjendamiskohustust. Kohus jättis õigussuhte kvalifitseerimata – seetõttu kostjad ei teadnud, et neil tuleb esitada vastuhagi. Maakohus jättis arvestamata kostjate vastuväite, et hagejal polnud õigus nõuda leppetrahvi tasumist. Maakohus rikkus oluliselt tõendite hindamise kohustust ja leidis ebaõigesti, et kostjal I polnud tasaarvestavat nõuet

286 lg 1 alusel. Maakohus jättis kostjate toodud asjaolud ja tõendid sisuliselt tähelepanuta. Kostjal I oli õigus tasaarvestada oma nõuded hageja nõuetega. Üürileandja nõuded olid selle tõttu lõppenud. Kostjad leidsid, et otsuse resolutsioonis oli ebaselge väljamõistetud nõude summa. Samuti ei polnud võimalik aru saada, millistest nõuetest võlg 46 583,21 eurot koosnes ja kas see sisaldas juba viivist 2 923,73 eurot. Arusaamatuks jäi seegi, kui põhivõlg oli 22 841,66 eurot ja viivis 2 923,73 eurot, siis kuidas oli arvutatud võla summa 46 583,21 eurot. Kohtuotsuses resolutsioonist ei nähtunud, et kostja II käendatav kohustus oli piiratud. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud. Hagi rahuldamata jäetud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt edasikaebamata jõustunud.
3. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel. Kostjate apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. 6 TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
4. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostjad on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
5. Kostjad on püüdnud eksitada ringkonnakohut, kui on kaebuses väitnud, et maakohus pidas 25.10.2017 hageja ja kostja I vahel sõlmitud kompromissilepingut konstitutiivseks võlatunnistuseks. Maakohus on kõigil kohtuistungitel selgitamiskohustust täites avaldanud ja samuti kohtuotsuse p-s 36 tuvastanud, et hageja ja kostja I sõlmisid 25.10.2017 kompromissilepingu. Lepingu sõlmimisega lõpetati tähtaegne üürileping ennetähtaegselt, lepiti kokku uued õigused ja kohustused, mille kohaselt kostja I kohustus tasuma üürivõla maksegraafiku alusel 3 aasta jooksul alates 01.11.
6. Lepiti kokku intressi ja viivise tasumises ning kostja I kohustuses tasuda leppetrahvi üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise eest (kompromissikokkuleppe p 2.2). Pooled olid kompromissilepingu sõlmimisele eelnevalt pidanud kirjavahetust, milles rääkisid läbi ebaselged küsimused. Ebaselguseks loetakse mh

§ 578lg 1 kohaselt ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes.

Vaidluse all ei olnud, et kostjal I oli tekkinud 20.10.2017 seisuga hageja ees üürivõlg ja tasumata oli ehitustööde eest, millist võlgnevust ta tunnistas. Kompromissleping sõlmiti vastastikuste järeleandmiste teel. Õigusteoorias on võlgniku poolt võla tunnistamist, mis lihtsustab nõude maksmapanekut ja selgust, peetud järeleandmiseks. Vaidlus puudus, et kostja I ei suutnud majanduslike raskuste tõttu võlgnevust tasuda. Tegemist polnud varasemate kohustuste deklareerimisega, vaid üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused olid jäetud kõrvale. Pooled tegid järeleandmisi, mille käigus kokku lepiti uutes õigustes ja kohustustes: hageja nõustus sõlmima võlgnevuse tasumiseks 3 aastase tähtajaga maksegraafiku ja nt kohustus kostja I tasuma leppetrahvi ning kulud jäid kostja I kanda (kompromissilepingu p 2.3). Sellises olukorras ei saanud kostja I tugineda

§ 286lg-le 1 ja nõuda üüritud asjale tehtud kulutuste hüvitamist.

Ka selles osas olid pooled pidanud eelnevalt läbirääkimisi, kõrvaldamaks ebaselgus ja mille tulemusena sõlmiti kompromissileping. 11. Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Käenduskohustuse osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega.

§ 142

lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. 12. Kostja II käendusleping vastab tarbijakäenduse tunnustele ja tingimustele. Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik (

§ 143lg 1).

Kostja II on füüsiline isik, st ta andis tarbijakäenduse. Maakohus leidis õigesti, et lepingus lepiti 7 50 000 eurot kokku kostja II kui käendaja vastutuse rahalise maksimumsummana (

§ 143lg 2).

13. Käendaja vastutust sätestava

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. 25.10.2017 sõlmitud käenduslepingus leppisid hageja ja kostja II kokku solidaarse vastutuse kohaldumises. Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Nimetatud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Samas ei piira eeltoodu aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Riigikohus on 12.03.2013 otsuse nr 3-2-1-8-13 p-s 12 selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt ka Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et kostja II oli viivituses enda kohustuse täitmata jätmisel alates 10.01.
2. Seetõttu ei saa kostja II vastutust piirata käenduse piirmääraga, kuivõrd hagi esitamise seisuga ja kostja II poolt hageja nõudeavalduse kättesaamise aja seisuga ei ületanud nõue kostja II vastutuse piirmäära (maakohtu otsuse p 51 jj). Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda kostjalt II sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Võlgnetava summa kujunemine on jälgitav ja arvutused selged. Kaebaja väited, mille kohaselt ei ole võlgnevuse kujunemine talle arusaadav, pole kooskõlas maakohtu otsusega.
3. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme, on arvestanud hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid ning hinnanud kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja
4. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Kohus on otsuse põhjendustes märkinud tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on järeldused rajatud. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtule menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda solidaarselt. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
6. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kulu TsMS § 174 ja § 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 990 euro hüvitamist, mis on tasu 11 tunni õigusteenuse eest tasumääraga 90 eurot/tunnis (käibemaksu ei lisandu). Kostjad esitasid kulude osas vastuväited ja pidasid põhjendatuks õigusteenuse ajakuluks kokku 5,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 6 tundi (kokku 540 eurot), sh tutvumine otsuse ja kaebusega, analüüs ja vastuse koostamine, täiendava seisukoha ja kulunimekirja koostamine ning esitamine. Ringkonnakohus võtab arvesse, et 8 vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.
7. Kostjad vabastati ringkonnakohtu 05.07.2021 määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu 1 100 tasumisest. Vastavalt TsMS § 190 lg-le 5, kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuna hagi rahuldati, siis tuleb TsMS § 190 lg 5 ja § 179 alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista riigituludesse riigilõiv summas 1 100 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9