← Eesti

2-20-3869/58

Obsah (8)§ 102§ 96§ 95§ 103§ 19§ 89§ 88§ 93

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-3869 Otsuse kuupäev Tartu, 23. november 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kalev Saare ja Ants Kul

) § 95 lg 1), millega hageja nimetas oma pärijaks kostja. Pärast poolte kooselu lõppemist soovis hageja pärimislepingu tühistada. Kostja nõustus tühistama pärimislepingu tingimusel, et hageja maksab talle 20 000 eurot ning iga kuu 500 eurot. Hageja kostja tingimustega ei nõustunud. Kostjal on hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus anda nõusolek pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks (

§ 102lg 1).

Hageja nõustus sõlmima pärimislepingu, kuna eeldas poolte kooselu jätkumist kuni pärandaja surmani. Asjaolu, et kostja lõpetas poolte kooselu vähem kui aasta pärast pärimislepingu sõlmimist ilma hagejale teadaoleva mõistliku põhjuseta, viitab hageja hinnangul sellele, et kostja soovis enda hageja pärijaks nimetamist ning seejärel kooselu lõpetada. Kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Ta kallutas hagejat vaatamata kooselu lõpetamise soovile sõlmima pärimislepingu, mis on kohustuste vahekorra tasakaalu mõttes äärmiselt kostja poole kaldu. Seda kinnitab ka kostja soov saada pärimislepingu tühistamise eest hüvitist. Pärandajal peab olema õigus nõuda pärijalt tahteavalduse andmist pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks ka siis, kui puuduvad lepingu tühistamise või lepingust taganemise asjaolud, kuid lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud (sarnaselt abikaasade vastastikusele testamendile). Praegu on selliseks asjaoluks poolte kooselu lõppemine. Kuigi VÕS § 97 käesolevas asjas ei kohaldu, võib kohus hea usu põhimõtte kohaselt kohandada pooltevahelist õigussuhet. Seetõttu tuleb analüüsida pärimislepingu sõlmimise aluseks olevaid asjaolusid ning kaaluda, kas nende muutumisel on põhjendatud olemasoleva õigussuhte kohandamine. Puudub mõistlik põhjus, miks tuleks pärimislepingu sõlminud pärandajat kohelda oluliselt erinevalt testaatorist, kellel on igal ajal õigus testamenti muuta. Vastupidise käsitluse korral piiratakse ebaproportsionaalselt pärandaja õigust nimetada enda surma puhuks pärija. Lisaks jääb kostjale võimalus vaidlustada

§ 96lg 3 alusel mistahes varaga tehtavaid tehinguid.

Hagejal on alanejad sugulased, kellele ta soovib oma vara jätta.

  1. Kostja vaidles hagile vastu, palus selle jätta läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja esile toodud asjaolud on ebaõiged või moonutatud. Poolte kooselu lõppes hageja algatusel. Pärimisleping sõlmiti poolte ühise tuttava notari soovitusel, mitte kostja initsiatiivil, et kostjal oleks elukoht, kui hagejaga peaks midagi juhtuma. Pärimisleping tühistas ja asendas hageja
  2. jaanuari
  3. a testamendi, mille järgi oli kostja hageja üheks pärijaks. Poolte suhted pärimislepingu sõlmimise ajal olid head.
  4. a teises pooles hageja senine suhtumine kostjasse muutus. Pooled saavutasid kokkuleppe kooselu lõppemise tingimustes ja pärimislepingu tühistamises, kuid hageja keeldus notariaalset kokkulepet allkirjastamast. Ootamatult nõudis hageja pärimislepingu lõpetamist ilma varem kokkulepitud tingimusteta. Kostjal puudub seadusest tulenev kohustus anda tahteavaldus pärimislepingu lõpetamiseks. Hageja ei ole tõendanud

§-s 102 sätestatud pärimislepingu tühistamise ega

§-s 103 sätestatud pärimislepingust taganemise aluseid. Hageja möönab ka ise, et neid aluseid ei esine. Samuti pole ta esile toonud erandlikke asjaolusid hagi rahuldamiseks. 3. Harju Maakohus jättis 28. detsembri 2021. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt sätestavad

§ 102lg 1 ja § 103 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) viienda peatüki teine jagu ammendavalt pärimislepingu lõppemise alused. Kui seaduses sätestatud pärimislepingu lõppemise aluseid ei esine, on lepingupooled kohustatud 2

(8)2-20-3869 pärimislepingut täitma. Maakohus leidis, et praegu on hageja tahe suunatud pärimislepingu lõpetamisele

§ 102lg-s 1 nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks.

Seadusest aga ei tulene pärimislepinguga pärijaks nimetatud lepingupoolele kohustust sõlmida eelviidatud sättes nimetatud pärimislepingu lõpetamise kokkulepe, kui pärandaja seda nõuab. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Pärimislepingu esemeks on pärandaja tehtav tahteavaldus, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu. Tegemist ei ole kestvuslepinguga. Kui pärandaja on tahteavalduse teinud, on ta sellega pärimislepingu täitnud. Pärandajale ei tulene pärimislepingust kohustusi. Pärandajal puudub seadusest tulenev kohustus mitte vähendada tehingutega oma vara.

§ 96

lg 3 ei piira pärandaja õigust käsutada pärandajale kuuluvat vara, kuivõrd pärijal tekib

§ 96lg 3 alusel nõudeõigus kingisaaja vastu pärast pärandi avanemist.

Samuti ei tulene pärijaks nimetatud isikule pärimislepingust kohustusi, kuid tema kohustused pärandaja vastu võivad tuleneda seadusest või

§ 95lg-s 2 nimetatud lepingust.

Seega ei too lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutumine kaasa lepingupoolte kohustuste vahekorra muutumist. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutumist, mis ei saa kaasa tuua lepingupoolte kohustuste vahekorra muutumist, ei saa ka lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumine iseenesest ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Seetõttu ei ole poolte kooselu lõppemine asjaolu, mis annaks pärandajale õiguse nõuda pärijaks nimetatud lepingupoolelt pärimislepingu tühistamiseks vajaliku kokkuleppe sõlmimist. Erandlike asjaolude esinemisel võib pärimislepingu pooleks oleva isiku keeldumine

§ 102

lg-s 1 nimetatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimisest olla hea usu põhimõttega vastuolus. Sellisel juhul võib pärandajal olla õigus nõuda pärimislepingu teiselt poolelt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimist, sh vajaliku tahteavalduse andmist. Seejuures ei ole hea usu põhimõtte vastast käitumist võimalik sisustada asjaoludega, mis on pärimislepingu kehtetuse või lõppemise eelduseks muudel seaduses sätestatud alustel. Hageja ei ole välja toonud erandlikke asjaolusid, mis annaksid talle õiguse nõuda kostjalt

§ 102lg-s 1 nimetatud kokkuleppe sõlmimist.

Püsivate pikaajaliste isiklike suhete ja perekonnaelu lõppemine ei ole harvaesinev ega erandlik. Seega ei saa mitteabielulise kooselu lõppemist iseenesest pidada erandlikuks asjaoluks. See aga ei välista võimalust lugeda mõnel konkreetsel juhul mitteabielulise kooselu lõppemisega seostuvad asjaolud erandlikeks. Pärimislepingu instituudi sätestamine seadusega ei piira ebaproportsionaalselt pärandaja testeerimisvabadust (põhiseaduse (PS) § 32 lg 4) ega pärandaja õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lg 2). Pärandajal on õigus valida, kas ja millise tehinguga teha oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi, samuti saab ta

§ 103lg 1 p 1 järgi määrata tingimused pärimislepingust taganemiseks.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus analüüsimata

§ 96

lg-st 3 tuleneva piirava mõju hageja edasistele võimalikele vara tasuta käsutustele. Kui hageja soovib jätta vara oma alanejatele sugulastele, on ta sunnitud vara tasu eest võõrandama, et välistada

§ 96lg 3 kohaldamine.

Hageja ei nõustunud maakohtu järeldusega, et mitteabielulise kooselu lõppemist ei saa pidada erandlikuks asjaoluks, mis võimaldaks hea usu põhimõttele tuginedes nõuda tahteavaldust pärimislepingu lõpetamiseks. Maakohus kohaldas vääralt TsÜS § 138 lg-t 1. Hea usu põhimõtte 3

(8)2-20-3869 rakendamisel ei ole oluline mingi sündmuse ettenähtavus, vaid kooselu lõppemise fakt ja selle mõju isiku soovile pärija nimetamisel. Pärast kooselu lõppemist kellegi pärijaks nimetamine on äärmiselt erandlik. Seega oleks erandlik ka asjaolu, kui pärast kooselu lõppemist oleks ühe poole soov olla pärimislepingu kaudu jätkuvalt seotud isikuga, kellega kooselu on lõppenud. Kohus ei toonud esile, millised oleksid erandlikud asjaolud, mida on võimalik mõistlikult sisustada. Nii saaks pärimislepingut justkui poole tahteavalduse asendamise teel kohtu kaudu lõpetada, kuid tegelikkuses on see sisuliselt võimatu. Seadusandja eesmärk ei saanud olla muuta pärimisleping sui generis instituudiks. 5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2022. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt ei korranud. Ringkonnakohus leidis, et

§ 96

lg 3 kohaldub juhul, kui hageja võõrandab tasuta oma vara eesmärgil jätta kostja sellest varast pärandi avanemisel ilma. Säte ei kohaldu siis, kui hageja võõrandab oma vara muul eesmärgil. Teisele poolele kahju tekitamine ei ole hageja õigus, mida seadus peaks kaitsma. Hageja vara tasuta käsutamist ei piira seejuures pärimisleping, vaid seadus. Maakohus ei kohaldanud TsÜS § 138 lg-t 1 valesti ega välistanud pärimislepingu lõpetamist. Maakohus leidis õigesti, et erandlike asjaolude esinemisel võib pärimislepingu pooleks oleva isiku keeldumine

§ 102

lg-s 1 nimetatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimisest olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kooselu lõppemine ei ole aga selline erandlik asjaolu, mille alusel saaks praegu väita, et kostja ei käitunud oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus. Hagejal oli seejuures võimalus lepinguga ette näha, et kooselu lõppemine on lepingust taganemise alus. Maakohus ei pidanud välja tooma hüpoteetilisi erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust pärimislepingu lõpetamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas kohus valesti

§ 96lg-id 1 ja 3 koosmõjus Ts

ÜS § 138 lg-ga 1. Ringkonnakohus leidis, et

§ 96

lg 3 ei kohaldu juhul, kui hageja võõrandab oma vara muul kui kostjale kahju tekitamise eesmärgil. Hageja arvates on aga ebamõistlik, et kui hageja soovib oma vara pärandada endise elukaaslase asemel alanejatele sugulastele, peab ta selle enda eluajal võõrandama. Lisaks ei välista see siiski kostja õigust pärast hageja surma hageda isikuid, kellele hageja oma vara võõrandas. Hageja tegeliku tahte väljaselgitamine oleks seejuures oluliselt raskendatud. Seega piirab

§ 96lg 3 omandiõigust ebamõistlikult.

Põhjendamatu on ringkonnakohtu märkus, justkui sooviks hageja tekitada kostjale kahju ning saada selleks seadusest tulenevat kaitset. 4

(8)2-20-3869 Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, kui jättis arusaadavalt põhjendamata, mille tõttu ei lugenud kohus mitteabielulise kooselu lõppemist pärimislepingu kontekstis erandlikuks asjaoluks. Kooselu lõppemine on vähemalt pärimislepingu kontekstis selline erandlik asjaolu, mis peab andma pärimislepingu poolele õiguse nõuda pärimislepingu lõpetamiseks vajaliku tahteavalduse andmist. Mõistlik ei ole eeldada, et pooled täidavad pärast mitteabielulise kooselu lõppemist pärimislepingu p-s 3.5 sätestatud kohustust, mille kohaselt peab kostja juhul, kui hagejal tekib oma tervisliku seisundi tõttu ülalpidamise ja hooldamise vajadus, teostama seda ainuisikuliselt, panustades oma raha ning kasutades hageja arvelduskontosid mistahes pangas. Õigusalaste eriteadmisteta isikutelt ei saa oodata, et nad suudaksid sedavõrd vähelevinud instituudi kui pärimislepingu regulatsiooni detailideni mõista ning näha ette, milliseid omandiõiguse piiranguid võib mõni teadmatusest lepingusse lisatud või lisamata jäänud säte sisaldada. Hageja arvates kohaldub hea usu põhimõte ka juhul, kui pärimislepingusse ei ole vastavat punkti lisatud. Seda on märkinud ka ringkonnakohus. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Kohtul on mh ülesanne arendada edasi kehtivat õigust ja luua arusaadavat kohtupraktikat. Ilma oma väiteid ilmestavate konkreetsete näideteta ei ole kohtuotsus mõistetav ega täida õiguse ja kohtupraktika edasiarendamise eesmärki. 8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. 10. Kolleegiumi arvates leidis ringkonnakohus põhjendatult, et hageja esile toodud asjaolude põhjal ei ole kostja kohustatud andma vaidlusaluse pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks nõusolekut ega hageja seetõttu õigustatud nõudma kostja vastava tahteavalduse asendamist kohtuotsusega (TsÜS § 68 lg 5). 11. Kolleegium selgitab esmalt pärandaja võimalusi pärimisleping tühistada. 11.1. Pärimisleping on

§ 95

lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (

§ 19

jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (

§ 89

jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. Seadusandja eesmärk ega kavatsus ei ole olnud võimaldada pärandajal pärimislepinguga antud korraldustest ühepoolselt vabaneda sarnaselt testamendile (

§ 88

) või abikaasade vastastikusele testamendile (

§ 93

). Seejuures saab aga pärimislepingu esemeks lugeda üksnes

§ 95

lg-s 1 nimetatud korraldusi (kindla isiku pärijaks nimetamine, kindlale isikule annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu määramine ning pärimisest loobumise kokkulepe seadusjärgse pärijaga). Muudele pärimislepinguga seotud kokkulepetele, nagu ülalpidamist või hooldamist puudutavatele küsimustele, ei kohaldu pärimislepingu kohta sätestatu, sh pärimislepingu tühistamist või sellest taganemist reguleerivad

§-d 102 ja

  1. 11.
  2. Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse

§ 102lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt 5

(8)2-20-3869 tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. Kolleegium märgib, et

§ 102lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist Ts

ÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning

§ 102

lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. Pärimislepingu tühistamine on seega lisaks

§ 102lg-le 1 võimalik ka Ts

ÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. Pärimislepingu tühistamine

§ 102

lg 1 järgi eeldab varasema pärimislepingu poolte uut kokkulepet, mida on võimalik sõlmida igal juhul ja mitte üksnes siis, kui pärimislepingu sõlmimisel esinesid TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud tühistamise alused.

§ 102

lg 1 kohane pärimislepingu tühistamine kujutab endast seega VÕS § 13 lg-s 1 nimetatud lepingu muutmist või lõpetamist. Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5). TsÜS § 68 lg 5 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku kui tahteavalduse asendamiseks kohtulahendiga peab pärijal esmase eeldusena olema seadusest või muust õiguslikust alusest kohustus sellekohane tahteavaldus anda (vt ka Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9986, p 13). Kuigi seadusandja ei ole otsesõnu sätestanud pärijale pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmise kohustust ning üldjuhul ei saa üldisest hea usu põhimõttest tuleneda otseseid kohustamisnõudeid (vt Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p 22), võib niisuguse nõusoleku andmise kohustus siiski erandlike asjaolude esinemise korral tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138), nagu leidsid ka kohtud. Kohtult saab seega taotleda

§ 102

lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid. Praeguses asjas leidsid kohtud õigesti, et ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku

§ 102lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks.

Kohtud võtsid seejuures põhjendatult olulise asjaoluna arvesse, et poolte kooselu kestis ligikaudu 20 aastat. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. Praegusel juhul ei ole kohtud niisuguseid täiendavaid asjaolusid tuvastanud. 11.3. Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad seejuures

§ 102lg-d 2 ja 3.

Kolleegiumi arvates tuleb

§ 102lg-t 2 tõlgendada selliselt, et pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus Ts

ÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu

§ 102

lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96). Selleks, et saavutada tehingu tühistamise õiguslikud tagajärjed, peavad olema täidetud nii tühistamise formaalsed (ennekõike TsÜS § 98 lg-s 1 nimetatud tühistamisavalduse esitamine seaduses sätestatud tähtaja jooksul) kui materiaalsed eeldused. Pärimisleping on tühistamise formaalsete eelduste 6

(8)2-20-3869 aspektist seejuures erandlik, kuna selle pärimisõigusliku tehingu tühistamiseks ei piisa tühistamisavalduse esitamisest.

§ 102

lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. Lisaks on TsÜS §-s 99 sätestatust erinev ka tühistamise tähtaeg (vt

§ 102lg 3 teine lause).

Kuigi hageja ei ole praeguses asjas pärimislepingu tühistamise nõude esitamisel otsesõnu tuginenud

§ 102lg-le 2, võib hageja seisukohti mõista ka selliselt, nagu olnuks ta pärimislepingu sõlmimise ajal Ts

ÜS § 92 mõttes eksimuses, kui arvas, et tema kooselu lepingujärgse pärijaga (kostjaga) jääb kestma. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. Eelmärgitut arvestades puudub alus pärimislepingu tühistamiseks

§ 102lg 2 ja Ts

ÜS § 92 järgi. 12. Kohtud märkisid õigesti, et pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (

§ 103lg 1 p 1).

Kõnealune kokkulepe võib hõlmata lepingust taganemist igal hetkel ilma igasuguse põhjenduseta või üksnes kokkulepitud tingimustel. Kohtud on aga tuvastanud, et praeguses vaidlusaluses pärimislepingus taganemise kokkulepe puudub. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Tõestamisseaduse (TõS) § 18 lg 1 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse kohta, arutab ta TõS § 18 lg 2 järgi selle osalejatega läbi. Eelmärgitut arvestades kannab pärimislepingu notariaalse tõestamise nõue lisaks tõendamisfunktsioonile eesmärki kaitsta lepingupooli läbimõtlematu tegevuse eest ehk nii hoiatusfunktsiooni kui ka nende nõustamist (vt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p-d 31–33;
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 26). Seega tuleb notaril pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes.
  5. Kehtiv õigus ei piira põhjendamatult pärandaja (hageja) põhiõigusi. Hagejal ei olnud sundi sõlmida viimase tahte avaldusena pärimisleping ning seaduses on seejuures sätestatud võimalus sõlmida pärimisleping tingimustel, mis võimaldaksid pärimislepingust ühepoolselt vabaneda. Asjaolu, et hageja neid võimalusi ei kasutanud, ei tähenda, et tema põhiõigusi on põhjendamatult piiratud. Lisaks ei välista seadus hageja õigust pärimislepingu sõlmimise järel oma vara tasuta käsutada, kui ta ei tekita sellega kahju lepingujärgsele pärijale (

§ 96lg-d 1 ja 3). 7

(8)2-20-3869
  1. Ka muud hageja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse lõppjärelduste muutmiseks. Ringkonnakohus ei ole kohaldanud valesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kokkuvõttes on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul õigesti jätnud hagi rahuldamata.
  2. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
  3. Kuna maa- ja ringkonnakohus on oma otsustes menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga käesolevas otsuses kindlaks kassatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. 16.
  4. Riigikohtule
  5. novembril 2022 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale Riigikohtus õigusabi (kassatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine ning lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine) 6 tundi tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta), s.o kokku 1150 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). 16.
  6. Hageja palub hinnata kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust Riigikohtul, kuid märgib, et kostja lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamise kulu täies ulatuses ei ole põhjendatud ja vajalik. 16.
  7. Kolleegium leiab, et kostja esindaja ajakulu kassatsioonimenetluses ei ole TsMS § 175 lg 1 mõttes täies ulatuses põhjendatud ega vajalik. Tsiviilasja muudab küll mõnevõrra tavapärasest keerukamaks asjaolu, et vaidluse all on senises praktikas vähe käsitletud pärimislepingu instituut. Arvestades aga kassatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning seda, et kassatsioonimenetluses on kostja valdavalt korranud juba varem menetluses esitatud seisukohti ja arusaamu õiguslikust olukorrast, on kolleegiumi arvates põhjendatud ja vajalik ajakulu õigusabi osutamisel Riigikohtus 4 tundi 30 minutit. Eelmärgitut arvestades määrab kolleegium kostja kassatsiooniastmes kantud hüvitatavate kulude suuruseks 720 eurot (4,5 × 160). Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10), s.o kokku 864 eurot. 16.
  8. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.