← Eesti

3-20-120/49

Obsah (11)§ 98§ 105§ 40§ 51§ 60§ 61§ 63§ 57§ 99§ 5§ 55

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 102). OÜ Merces pidi olema teadlik, et lepingut ei ole muudetud. Tõsiselt võetav ei ole väide, et OÜ Merces sai alles 18. oktoobri 2019. a kirjast teada, et kehtivat lepingut tuleb täita. Oluline 2

(8)3-20-120 ei ole seegi, et OÜ Merces ei ole planeeringukohaste kinnistute omanik. Ta pidi sellega arvestama juba lepinguliste kohustuste võtmisel.
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas
  2. oktoobri
  3. a otsusega kaebuse osaliselt ja kohustas OÜ-d Merces täitma
  4. septembri
  5. a halduslepingu p-s 3.3 sätestatud kohustused kuue kuu jooksul otsuse jõustumisest. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata ja mõistis Tallinna linnalt OÜ Merces kasuks välja menetluskulu 3000 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 7.
  6. Pooled on pidanud alates
  7. aastast läbirääkimisi
  8. septembri
  9. a lepingu p 3.3 täpsustamiseks, kuid need ei ole lõppenud lepingu muutmisega. Tallinna linna
  10. oktoobri
  11. a kiri ei olnud esimene, milles juhiti tähelepanu vajadusele vormistada lepingu muudatus kirjalikult.
  12. oktoobri
  13. a vastuses märkis linn: „Peale asjasse puutuvate ametite positiivseid kooskõlastusi etapiviisilisele lahendusele, sõlmime lepingule lisa, milles on täpsustatud etapiviisilise lahenduse kirjeldus.“ Linna
  14. augusti
  15. a kirjas märgitut, et saavutati kokkulepe realiseerida Astangu tn 7 detailplaneering kahes etapis, ei saa mõista lepingu muudatusena, vaid selleks vajaliku eelkokkuleppena. Kirjas oli palve muuta lepingu skeemi. 7.
  16. Tallinna linn esitas
  17. detsembri
  18. a kirjaga OÜ-le Merces leppetrahvinõude, kuid mitte konkreetses summas, vaid protsendina rajatiste maksumusest. Leppetrahvi suuruse, tasumise tähtaja ja maksekorralduse rekvisiidid esitas linn
  19. jaanuaril
  20. Osaühing möönab, et lepingu p 3.3 on osaliselt täitmata. Seega esineb lepingurikkumine. Lepingu p 3.3 täitmise osas ei ole lepitud kokku süülises vastutuses. Küll on see lepingu p-s 43 lepitud kokku leppetrahvi nõudmise eeldusena. 7.
  21. Leppetrahvinõue tulenes linna
  22. oktoobri
  23. a ja
  24. jaanuari
  25. a kirjadest. Viimane vastab haldusakti tunnustele. Kirja lõpus on selgitatud, et kui OÜ Merces ei tasu hiljemalt
  26. jaanuaril 2020 leppetrahvi ja ei esita lepingu lisana korrigeeritud asendiplaani, pöördub linn osaühingu vastu kohtusse.
  27. jaanuari
  28. a kirjaga on vastustajale juba kohustus pandud. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (Riigikohtu otsus nr 3-17-1329/36, p 18). Leppetrahvi suuruse ja nõuetekohase põhjenduse puudumine, menetlusvead, raskesti hoomatav vormistus ning vaidlustamisviite puudumine ei too kaasa haldusakti tühisust.
  29. jaanuari
  30. a kirjas puudus vaidlustamisviide, kuid osaühingut esindasid advokaadid. 7.
  31. OÜ Merces ei ole
  32. jaanuari
  33. a leppetrahvinõuet vaidlustanud. Sellega pandud kohustus on kehtiv ja siduv ka kohtule. Seepärast ei saa kohus praeguses asjas asuda seisukohale, et linnal ei olnud võimalik leppetrahvinõuet esitada või et see oli vale suurusega. Kaebus leppetrahvi väljanõudmiseks jääb rahuldamata, sest leppetrahvi tasumise kohustus tuleneb kehtivast haldusaktist. Kuna linn ei ole leppetrahvinõude esitamisel käitunud järjekindlalt ning leppetrahvil on äratuntavaid menetlus- ja vormipuudusi, oleks linnal korrektne leppetrahvi määramise haldusmenetlus uuendada.
  34. Tallinna linn palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ning rahuldada kaebus tervikuna.
  35. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  36. novembri
  37. a otsuses apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse linnalt menetluskulu väljamõistmise kohta 2000 eurot ületavas osas. Muus osas jäi halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel. 9.
  38. Leppetrahvinõue ei ole täitedokument (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 21). Seetõttu tuleb haldusorganil halduslepingust tuleneva nõude maksmapanekuks ja täitedokumendi saamiseks pöörduda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 260 lg 1 alusel kaebusega halduskohtusse. Poolte
  39. septembri
  40. a leping ei reguleeri, millises vormis tuleb leppetrahvinõue esitada. Linna
  41. detsembri
  42. a ja
  43. jaanuari
  44. a kirjades viidati leppetrahvi tasumata jätmise korral kohtusse pöördumisele. Seega tuleb kõnealuseid kirju käsitada nõudekirjadena, mitte haldusaktidena. 3
(8)3-20-120 Halduslepingust tuleneva nõude esitamine haldusakti vormis võiks olla põhjendatud eelkõige juhul, kui tegemist on haldusakti andmise asemel sõlmitud halduslepinguga (

§ 98lg 1).

Planeerimisseaduse § 131 lg-s 2 sätestatud halduslepingut ei sõlmita haldusakti andmise asemel.

§-st 102 ega § 104 lg-st 2 ei tulene haldusorganile üldist volitust halduslepingu alusel kujunenud õigussuhte reguleerimiseks haldusaktidega. Halduslepingu alusel leppetrahvi nõudmine peaks toimuma sarnaselt tsiviilõiguslike lepingutega (

§ 105lg 1).

Kohtutäituri poole pöördumise vajaduse korral peab haldusorganil olema võimalus pöörduda kohtusse sundtäidetava otsuse saamiseks. 9.

  1. Kuigi pooled pidasid alates
  2. aastast läbirääkimisi ja põhimõtteliselt jõuti veebruaris 2019 lepingu muutmist puudutavale kokkuleppele, ei tehtud konkreetset lepingumuudatust siiski enne
  3. oktoobrit 2019, mil Astangu tn 18/20 / Jalami tn 1 korterelamule taotleti osakasutusluba. Sellega saabus lepingu p-s 3.3 sätestatud kohustuse täitmise tähtaeg. Tallinna Kommunaalameti
  4. oktoobri
  5. a vastusest ei nähtu, et linn oleks nõustunud taristu etapiviisilise väljaehitamisega. Kirjas selgitati üksnes, et lahendus tuleb esitada ka skeemi kujul ning positiivsete kooskõlastuste järel sõlmitakse selle kohta lepingu lisa. Kommunaalamet selgitas
  6. augusti
  7. a kirjas vastuseks edastatud skeemile, et see ei hõlma kõiki lepingus sätestatud kohustusi ning osaliselt on kohustused etappidega seostamata. Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti
  8. augusti
  9. a kirja kohaselt lepiti
  10. a veebruaris toimunud kohtumisel kokku, et detailplaneering realiseeritakse kahes etapis, kuid linnale esitatud skeemil on kujutatud seitset etappi. Vastustaja
  11. septembri
  12. a ettepanekus taotleti Astangu tänava osas teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse asendamist kaasfinantseerimise kohustusega ning märgiti, et muus osas toimuks teede ja tehnovõrkude väljaehitamine kolmes etapis, kusjuures mõistlik on sõlmida iga etapi kohta eraldi leping või sõlmida üks leping, milles määratakse eraldi iga arendaja kohustuste täitmise ulatus. Vastustajale ei saanud jääda arusaamatuks, et lepingut saab muuta üksnes kirjalikult, sest selle nägi selgelt ette lepingu p
  13. See arusaamine nähtub osaühingu
  14. novembri
  15. a vastusest, milles mh palutakse linnal valmistada ette lepingu lisa kavand. 9.
  16. See, et Tallinna linn oli põhimõtteliselt valmis aktsepteerima kohustuste täitmist etapiti, ei tähenda, et kohustust ei ole rikutud. See ei tähenda ka hea usu põhimõtte rikkumist leppetrahvi nõudmisel (VÕS § 6). Kuni lepingut ei olnud kehtivas korras muudetud, kehtis see muutmata kujul ja oli pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Lepingust tuleneva kõrvalkohustuse maksmapanek ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega, vaid nimetatud põhimõte piirab üksnes lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-28-15, p 13). Teede, tehnovõrkude ja haljastuse rajamise kohustuse saab lugeda täidetuks siis, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-73-14, p 13). Lepingu eesmärk oli tagada, et rajatised oleksid valmis enne esimesele hoonele kasutusloa taotlemist. Lepingu lisaks 1 oleval skeemil väljaehitatavana tähistatud taristu oli
  17. oktoobri
  18. a seisuga põhiosas välja ehitamata. Pole tähtis, et
  19. oktoobril 2019 taotleti Astangu tn 18/20 / Jalami tn 1 hoonele üksnes osalist kasutusluba (ehitusseadustiku § 50 lg 5). Puudub mõistlik põhjus järeldada, et pooled oleks lepingus soovinud eristada olukordi, kus hoonele taotletakse kasutusluba tervikuna või osaliselt. Määrav ei ole seegi, et lepingu p-s 3.3 viidatakse hoonetele mitmuses. Lepingu eesmärgiks oli tagada, et üldkasutatav taristu oleks kasutusvalmis juba esimesse hoonesse elama asuvate inimeste jaoks.
  20. oktoobri
  21. a taotlus hõlmas 71 eluruumi 358-st. Pole tähtis, et kasutusluba anti alles
  22. juulil 2021 ja et vastustaja ei saanud mõjutada kasutusloa taotlemise aega. 9.
  23. Vastustaja lepingurikkumist ei saa pidada tahtlikuks (VÕS § 104 lg 5; Riigikohtu otsus nr 3-19-1161/40, p 18.1). Kuigi vastustajale oli teada lepingust tuleneva kohustuse ulatus ja selle täitmise tähtaeg ning kohustuse tähtajaks täitmata jätmise õigusvastasus, tuleb arvestada, et Tallinna linn oli juba veebruaris 2019 põhimõtteliselt nõustunud sellega, et planeering realiseeritakse ja taristu ehitatakse etapi kaupa. Muu hulgas saavutati kokkulepe selles, et esimeseks etapiks on Astangu tn 18/20 / Jalami tn 1 krunt ning et selles etapis ehitatakse üksnes nimetatud krundi kasutamiseks vajalik taristu, st linn ei nõua ka Astangu tänava rekonstrueerimist. Kõik ülejäänud 4

(8)3-20-120 avalikud rajatised tuli välja ehitada ja Astangu tänav rekonstrueerida ükskõik millise järgmise hoone kasutusloa taotlemise hetkeks. Vaatamata sellele, et lepingu muutmiseks peetud läbirääkimiste lõpuleviimine viibis ja et vastustaja esitas kokkuleppele mittevastavaid skeeme, ei ole alust järeldada, et ta soovis õigusvastase tagajärje saabumist. Põhjendatud lootus läbirääkimiste õnnestumisele viitab pigem siiski sellele, et osaühing on rajatiste väljaehitamise kohustust rikkunud üksnes raskest hooletusest, mis lepingu p 4.3 järgi leppetrahvi nõudeõigust kaasa ei too. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Tallinna linn palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused leppetrahvi ja menetluskulu osas ning rahuldada kaebus täies ulatuses või saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 10.
  2. Ringkonnakohtu seisukoht, et leppetrahvi määramine polnud praegusel juhul haldusakt, ei ole kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-17-1329/
  3. Selles otsuses ei eristata haldusakti asemel sõlmitud (

§ 98) ja muid halduslepinguid.

Ka tollases vaidluses polnud leping sõlmitud haldusakti asemel. See ei välista haldusorgani poolt kaebuse esitamist täitedokumendi saamiseks. 10.2. OÜ Merces rikkus lepingut tahtlikult. Puudub kohtupraktika, mis selgitaks, kuivõrd on VÕS § 104 lg 5 kohaldatav halduslepingule (

§ 105lg 1).

Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Maksuõiguses peab kohustatud isik tahtluse puhul mõistma, et ta rikub oma kohustusi (Riigikohtu otsus nr 3-17-1329/36, p 18; otsus asjas nr 3-3-1-43-14, p 16). Sellest tuleb lähtuda ka halduslepingute puhul. Ringkonnakohus tuvastas, et vastustajale oli teada kohustuse ulatus, selle täitmise tähtaeg ja kohustuse täitmata jätmise õigusvastasus. Rikkumine tõi kaasa õigusvastase ja avalikku huvi rikkuva tagajärje - detailplaneeringuga ette nähtud juurdepääsuteed on välja ehitamata. Läbirääkimised ei välista tahtlust. 10.

  1. OÜ Merces pidas läbirääkimisi pahauskselt, survestades kaebajat lepingut muutma ning viidates
  2. novembri
  3. a kirjas võimalusele, et lepingust tulenev kohustus jääb tagamata ja sõltuma kliendi rahalistest vahenditest. Sisuliselt viitas ta, et leping jääb tähtaegselt täitmata, kui lepingut ei muudeta. Ringkonnakohus jättis selle tõendi hindamata. Ringkonnakohus oleks pidanud tõendit uurima kohtuistungil ja võimaldama linnal esitada seisukohti tahtluse kohta (HKMS § 157 lg 3, § 198 lg 2 p 1). Ringkonnakohtu otsus on üllatuslik. Kohtud oleks pidanud tõendamiskoormise, et rikkumine ei ole tahtlik, jätma vastustajale (VÕS § 103 lg 1). 10.
  4. Halduskohus oleks pidanud jätma menetluskuludest 97% vastustaja kanda olukorras, kus kaebus jäi leppetrahvinõude osas rahuldamata (HKMS § 108 lg 2). Rahalist nõuet sisaldava haldusakti vaidlustamise korral tähendab proportsionaalne jagamine haldusakti tühistatud ja kehtivaks jäänud osa rahalise väärtuse vahekorrast lähtuvat arvutust. Lepingu alusel esitatavad nõuded on rahaliselt hinnatavad. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kassatsioonkaebus on põhjendatud. Kohtuotsused tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada leppetrahvi osas. Riigikohus rahuldab kaebuse tervikuna ja kohustab vastustajat (OÜ Merces) tasuma leppetrahvi vastavalt linna
  6. jaanuari
  7. a kirjale (HKMS § 230 lg 5 p 5). Kaebaja (Tallinna linn) on leppetrahvi tasumise kohustuse kindlaks määranud kehtiva ja õigusjõulise haldusaktiga. Puuduvad alused jätta kohustamiskaebus leppetrahvi sissenõudmiseks rahuldamata.
  8. Vaidlusalune leping on haldusleping, sest sellega reguleeriti muu hulgas planeerimismenetluse ja ehitusloa menetluse küsimusi (lepingu p-d 3.1 ja 3.2). Planeerimismenetlus ja ehitusloa menetlus on avalik-õiguslikud menetlused ning nendega seotud pooltevahelised õigussuhted on avalik-õiguslikud 5

(8)3-20-120 (vt ka Riigikohtu erikogu määrus asjas nr 3-3-4-2-11, p 11). Eespool nimetatud avalik-õiguslikud küsimused olid lepingu p-s 3.3 käsitletud rajatiste väljaehitamise kohustusega lahutamatult seotud.
  1. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et Tallinna linna
  2. detsembri
  3. a kiri ei olnud veel haldusakt leppetrahvinõude kindlaksmääramiseks. Vastustaja võis kirjast teha järelduse, et linn üksnes hoiatab vastustajat leppetrahvinõude esitamise võimaluse eest tulevikus. Nõuet mainitakse selles abstraktselt, kindlaks on määramata nõutav summa ja tasumise tähtaeg. Muu hulgas on säärane hoiatus kohane viis ärakuulamisõiguse tagamiseks (

§ 40lg 1).

OÜ Merces esitaski

  1. detsembril 2019 linnale oma vastuväited.
  2. jaanuari
  3. a kirjas nõudis linn vastustajalt aga juba selge sõnaga leppetrahvi tasumist. Kuigi kirjas puudus osa haldusakti kohustuslikke elemente, nt vaidlustamisviide (HKMS § 57), nähtus sellest selge tahteavaldus õiguslike tagajärgede tekitamiseks. Kiri polnud seega pelgalt informatiivne. Niisugune tahteavaldus vastab

§ 51lg-s 1 sätestatud haldusakti mõistele.

Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb

§ 105lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.

Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab

§ 51lg 1 tunnustele.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (

§ 98lg 1).

Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. 14. Haldusakti resolutiivosa on

§ 60lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule.

Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. 15. Kaebaja 3. jaanuari 2020. a nõue jõustus vastustajale teatavakstegemisest (

§ 61lg 1).

Teatavakstegemise üle ei vaielda. Puuduvad asjaolud, mille tõttu nõue oleks tühine (

§ 63

lg 2), nagu ka asjaolud, mille tõttu nõude kehtivus oleks lõppenud (

§ 61lg 2).

  1. Eelnevast tulenevalt on ainetu vaidlus selle üle, kas vastustaja rikkus lepingut, kas rikkumine oli tahtlik või kas leppetrahvinõue on heauskne. Kohus ei saa haldusaktist tuleneva leppetrahvi sissenõudmise vaidluses kalduda kõrvale ka haldusaktis juba kindlaks määratud leppetrahvi suurusest ega asuda leppetrahvi vähendama (vt ka otsus nr 3-17-1329/36, p 19).
  2. jaanuari
  3. a kirja vaidlustamise võimalusi on halduskohus vastustajale selgitanud.

§ 57

lg 3 kohaselt võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. 16.

  1. Kolleegium nõustub siiski kohtutega, et vastustaja rikkus
  2. septembri
  3. a lepingu p 3.
  4. Ei vaielda selle üle, et kõik selles lepingupunktis nimetatud rajatised polnud valmis ehitatud planeeringuala elamutele esimese kasutusloa taotlemise hetkeks (
  5. oktoober 2019). Kohtud on ammendavalt selgitanud, et vastavat kohustust polnud lepingus läbirääkimistele vaatamata muudetud. 6

(8)3-20-120 Kolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu analüüsitud asjaolusid korrata. Tuvastatud asjaoludest tuleb järeldada, et pooled ei jõudnud kokkuleppele lepingu muudatuste olulistes tingimustes. 16.2. Tulenevalt

§ 99lg-st 3 tuleb halduslepingu muutmine vormistada kirjalikult.

Kirjaliku vormi nõue koos täiendava nõudega vormistada muudatus lepingu lisana, millele mõlemad pooled alla kirjutavad, tulenes ka vaidlusaluse lepingu p-st 5. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et üks lepingupool ei või lepingu muutmise vormi tingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. VÕS § 13 lg 3 sätestab samas ka tingimuse, et see lõige laieneb vaid lepingulisele vorminõudele. Seevastu seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 3 esimesest lausest tulenevalt muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellist erandit praegusel juhul ei ole.

§ 99lg 3 on imperatiivne ja näeb ette, et haldusleping sõlmitakse kirjalikult.

Kirjaliku vormi nõudele vastab halduslepingu muutmisel iseenesest ka elektrooniline kirjavahetus (

§ 5

lg 6 esimene lause), mitte aga poolte kohtumisel suuliselt kokkulepitu või teise poole mõnele ettepanekule vastamata jätmine. Kolleegium rõhutab, et halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (

§ 55lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega).

Linnal on kohustus tagada planeeringuga seotud avalike teede ja muude avalike rajatiste väljaehitamine (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1; planeerimisseaduse § 131 lg 1). Kuna osaühing oli detailplaneeringu kehtestamise näol juba saanud linnalt halduslepingus kokkulepitud hüve, ei olnud linnal põhjust kergekäeliselt vabastada osaühingut avalikke huve tagavast vastusooritusest - taristu väljaehitamise kohustusest - ega leevendada selle tingimusi. 16.

  1. Ringkonnakohtuga tuleb nõustuda, et lepingu p 3.3 tuli täita esimese planeeringujärgse hoone kasutusloa taotlemise hetkeks. Samas ei mõjuta linna seadusjärgset kohustust tagada planeeringukohase avaliku taristu väljaehitamine otseselt ega määravalt küsimus, kas arendajad on ehitanud valmis muud kehtiva detailplaneeringuga ettenähtud objektid, nt elamud. Seetõttu ei too elamute valmimise viibimine vältimatult kaasa arenduslepingus ettenähtud avalike objektide väljaehitamise tähtaja pikendamise vajadust. Hoopiski ei saa arenduslepingu sõlminud ettevõtja nõuda enda kohustustest vabastamist argumendiga, et osa planeeringuala kinnistuid ei ole (enam) tema või temaga seotud isikute omandis. 16.
  2. Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. Halduskohus tegi linna
  3. oktoobri
  4. a vastuse ja linna
  5. augusti
  6. a kirja põhjal põhjendatud järelduse, et läbirääkimistel saavutati üksnes eelkokkulepe tulevikus kavandatava lepingumuudatuse teatud tingimustes, mitte lõplik lepingumuudatus, millega linn oleks soovinud end õiguslikult siduda. Linn rõhutas kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt järjekindlalt, et osaühingul tuleb esitada korrektsed skeemid, et need tuleb kooskõlastada teiste linnaasutustega ning et pärast seda on muudatused tarvis vormistada ühiselt allkirjastatava lepingu lisana. Just selle nõude nägi ette ka algse lepingu p
  7. 16.
  8. Vastustaja taotles lepingust tuleneva taristu väljaehitamise kohustuse muutmist jätkuvalt
  9. septembril
  10. See näitab, et ka osaühing ise ei käsitanud lepingut sel hetkel kõnealuse kohustuse osas juba muudetuna. 7

(8)3-20-120
  1. Lepingu p 4.3 järgi kohustus vastustaja kaebajale maksma leppetrahvi p-s 3.3 sätestatud kohustuse tahtliku rikkumise korral 3% detailplaneeringuga ettenähtud taristu rajamise maksumusest. Lepingu rikkumine oli ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel tahtlik VÕS § 104 lg 5 mõttes. Tahtlus on selle sätte järgi seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega: teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine (Riigikohtu otsused nr 3-19-1161/40, p 18.1; 2-16-14655/24, p 13.3). Kohtud pole tuvastanud ja vastustaja pole väitnud, et taristu mittevalmimine kui tagajärg oleks sõltunud millestki muust kui vastustaja soovist. Muutmata lepingu täitmata jätmise õigusvastasus ei saanud vastustajale olla üllatuseks, sest ta pidi mõistma, et algset lepingut ei ole muudetud ja et mõne elamu või selle osa valmimisel võidakse asuda taotlema kasutusluba. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3).
  2. TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist.
  3. Kaebuse rahuldamise tõttu täies mahus jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud tervikuna vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv kaebuselt 15 eurot, esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot ja apellatsioonkaebuselt 15 eurot, kokku 45 eurot. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS kuni
  4. detsembrini 2021 kehtinud redaktsiooni § 107 lg 7). (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.