Obsah (13)

§ 832 § 833 § 8350 § 83 § 11 § 19 § 32 § 34 § 20 § 21 § 78 § 80 § 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2022.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-1857 (20230100403) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola

) muudatuste kohaselt (RT I, 29.06.2018, 3) reguleeritakse sõjarelva, selle laskemoona ja lahingumoona käitlemine täiendavalt peatükis nr 111.

§ 832

lg 1 kohaselt on lahingumoona ja nende olulise osa käitlemine käesoleva peatüki tähenduses on lahingumoona valmistamine, võõrandamine, soetamine, kandmine, hoidmine, 4

(25)edasitoimetamine, vedamine ja hävitamine või sõjarelva parandamine, ümbertegemine, lammutamine või laskekõlbmatuks muutmine.

§ 832

lg 6 järgi on lahingumoona suures koguses käitlemine alates viiest ühikust või kui see sisaldab lõhkeainet üle 50 grammi või lõhkematerjali üle ühe kilogrammi või kui lahingumoon sisaldab pürotehnilist või muud keemilist ainet üle 300 grammi.

§ 833

lg 2 järgi on lahingumoon relvaseaduse tähenduses lõhkeainet, pürotehnilist ainet, süüteainet või muud süttimis- või plahvatusvõimelist keemilist ainet sisaldav sõjalise otstarbega vahend ja materjal, mida saab kasutada või kohandada vastase elavjõu ja lahingutehnika kahjustamiseks või hävitamiseks, lahinguvälja valgustamiseks, suitsukatte tegemiseks või signaliseerimiseks. Kaitseministri 10.07.2018 määrus nr 11 „Sõjarelvade, laskemoona ja lahingumoona käitlemise nõuded ja kord“ § 2 lg 1 kohaselt võib sõjarelva, laskemoona või lahingumoona käidelda asjakohase tegevusloaga ettevõtja.

§ 8350

lg 2 järgi võivad lahingumoona hoida Kaitseministeeriumi või Siseministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus ja Kaitseliit ning

§ 83

33 lõike 1 punktis 5 sätestatud tegevusluba omav ettevõtja teenuse osutamise korras. A. Paulusel puudus ülal loetletud lõhkeainet sisaldavate lõhkeseadeldiste ja nende oluliste osade (täpsemalt lahingumoona ja lahingumoona oluliste osade) käitlemiseks nõutav luba. Olles olnud alates 1996.a aktiivne Kaitseliidu liige, omanud Kaitseliidu relvaluba ning osalenud Kaitseliidu liikmeks olemise ajal enam kui 55. sõjaväelise iseloomuga õppusel, oli A. Paulus teadlik lõhkeseadeldiste käitlemise regulatsioonist ja teadis, milline on tema poolt ebaseaduslikult omandatud ja vallatud lahingumoona purustus- ja hävitusjõud. Seega oli ta teadlik ohust inimeste elule, tervisele ja varale, mille tekitab süüdistuses kirjeldatud lahingumoona hoidmine elumajade rajoonis välitingimustes asuva koerakuudi plekk-katuse all. Ajavahemikul 14.04.2014 kuni 30.06.2018 on A. Pauluse tegevus kvalifitseeritav KarS § 415 lg 1 järgi kui lõhkseadeldise ja selle olulise osa ebaseadusliku omandamise ja hoidmisena. Alates 01.07.2018 jõustunud KarS-i redaktsiooni kohaselt on ajavahemikul 01.07.2018 kuni 10.04.2020 A. Pauluse tegevus kvalifitseeritav Kars § 415 lg 11 p 3, 4 järgi, s.o suures koguses lahingumoona ja lahingumoona oluliste osade hoidmisena, kui teo objektiks on lahingumoon suures koguses ning sellega on põhjustatud oht paljude inimeste elule ja tervisele. Süüdistatavana KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises anti A. Paulus kohtu alla selles, et tema omandas kohtueelsel menetlusel tuvastamata asjaoludel enne 14.04.2014.a ning hoidis ja valdas kuni 10.04.2020.a laskekõlblikke tulirelvi ebaseaduslikult järgnevas ulatuses: Tulirelvad: • .38 Special kaliibriline revolver Taurus 85 nr LK48406 • 7,65x17 mm kaliibriline püstol Allies nr 982 koos padrunisalvega • 7,92x57 mm kaliibrilisest vintpüssist Mauser 98 tööstuslikult ümberehitatud 7,62x63 mm kaliibriline vintpüss nr 17024 koos optilise sihikuga Loetletud tulirelvad peitis A. Paulus eeluurimisel tuvastamata hetkel enne 14.04.2014.a oma elukohas XXX asuva kinnistu territooriumil asuva koerakuudi katuse all olevasse peidikusse. 14.04.2014.a peeti A. Paulus kriminaalasja nr 13221000003 raames kahtlustatavana kinni. Samal kuupäeval teostati tema osalusel tema elukohas XXX läbiotsimine ja tehti isikule ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid (sh muud ebaseaduslikult hoitavad esemed). Eesmärgiga hoida ebaseaduslikult enda valduses ülalkirjeldatud tulirelvi, ei avaldanud A. Paulus kavatsetult politseile läbiotsimise käigus eelpoolkirjeldatud peidikut ega selle ebaseaduslikku sisu. Seetõttu ei avastatud 14.04.2014.a toimunud läbiotsimise käigus koerakuudi katuse alla peidetud tulirelvi. Hoolimata sellest, et A. Paulus on viibinud alates kahtlustatavana kinnipidamisest 14.04.2014.a kinnipidamisasutuses ning tulirelvi politseile läbiotsimise käigus välja andmata jättes 5

(25)manifesteeris kirjeldatud ebaseaduslike esemete vältavat valdus- ja hoidmistahet. Hoolimata XXX kinnistu omaniku muutustest kinnistusraamatus A. Pauluse kinnipidamisasutuses viibimise ajal (25.04.2000.a kuni 27.05.2014.a A. Pauluse abikaasa Y, 27.05.2014.a kuni 24.10.2018.a A. Pauluse tütar W, alates 24.10.2018.a Y) säilis A. Paulusel läbi nimetatud lähedaste juurdepääs kinnistule. 10.04.2020.a avastati A. Paulusest sõltumatutel asjaoludel koerakuudi demonteerimise käigus katuse all asuv peidik ning selles sisalduvad tulirelvad ja teised peidikus olnud ebaseaduslikud esemed võeti politsei poolt ära. Lisaks võeti politsei poolt ära eelpool kirjeldatud peidikust kasutuskõlblik tulirelva laskemoon järgnevas ulatuses: 14 laskekõlblikku 7,65x17 mm kaliibrilist püstolipadrunit, 2 laskekõlblikku 9x18 mm kaliibrilist püstolipadrunit, 5 laskekõlblikku .38 Special kaliibrilist revolvripadrunit, 31 laskekõlblikku 7,62x39 mm kaliibrilist vintpüssipadrunit, 4 laskekõlblikku 7,62x63 mm kaliibrilist vintpüssipadrunit. Püstolipadrunid kaliiber 7,65x17 mm sobivad laskmiseks äravõetud püstolist Allies nr 982 ja revolvripadrunid kaliiber .38 Special sobivad laskmiseks äravõetud revolvrist Taurus 85 nr LK48406.

§ 11

lg 2 kohaselt on relva ja laskemoona käitlemine relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine.

§ 11

p 1 kohaselt on tulirelv relv või seade, mis on ette nähtud või mida on võimalik kohandada püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha. (Perioodil 28.07.2010 kuni 30.06.2018 kehtinud

redaktsioonides (RT I, 2010, 43, 256; RT I, 19.03.2018, 9) oli § 11 p 1 sõnastuse kohaselt on tulirelv relv, mis on ette nähtud objekti tabamiseks või kahjustamiseks lendkehaga, mille suunatud väljalaskmiseks kasutatakse püssirohtu.)

§ 19

lg 1 p 5 kohaselt piiratud tsiviilkäibega relvad on tulirelvad, välja arvatud § 20 lõikes 1 nimetatud tulirelvad.

§ 32

lg 1 kohaselt on piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel, ning relvade, tulirelva osade või laskemoona valmistamisega, relvade, tulirelva osade või laskemoona müügiga või relvade ja tulirelva osade ümbertegemise ja parandamise teenuse osutamisega tegelemisel on vajalik soetamisluba.

§ 32

lg 2 kohaselt annab soetamisluba selle omajale õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni.

§ 34

lg 2 kohaselt annab füüsilise isiku relvaluba selle omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama liiki relva ja selle laskemoona ning helisummutit ja lasersihikut käesoleva seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras. Relvaluba, millele on kantud vaid relva liik, annab selle omajale õiguse soetada relva kasutusse andmise üleandmise-vastuvõtmise akti alusel kasutusse võetud relva laskemoona. (Perioodil 27.04.2007 (RT I 2007, 7, 38) kuni 30.06.2018 (RT I, 09.03.2018, 9) kehtis

§ 34

lg 2 esimene lause järgnevas sõnastuses: „Füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona ning helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks käesoleva seaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras.“) A. Paulusel puudus ülal loetletud tulirelvade omandamiseks ning edasiseks hoidmiseks ja valdamiseks

§ 34

lg 2 sätestatud vastav relvaluba ning

32 lg 1 ja 2 sätestatud relva soetamisluba. Süüdistatavana KarS § 418¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises anti A. Paulus kohtu alla selles, et tema omandas kohtueelsel menetlusel tuvastamata asjaoludel enne 14.04.2014.a ning hoidis ja valdas kuni 10.04.2020.a tsiviilkäibes keelatud tulirelva, laskekõlbmatut tsiviilkäibes keelatud tulirelva koos kasutuskõlblikke tulirelva oluliste osadega ning tsiviilkäibes keelatud tulirelva olulisi osi ebaseaduslikult järgnevas ulatuses: 6

(25)Tsiviilkäibes keelatud tulirelv • 7,62x51 mm kaliibriline automaatvintpüss AK-4 nr 432442 koos kahe padrunisalvega. Tsiviilkäibes keelatud tulirelva olulised osad • 9x19 mm kaliibriline püstolkuulipilduja MP40, mille luku nr 2910f ja päästikukaitsme nr 2077 koos padrunisalvega. Püstolkuulipilduja relvaraud on asendatud umbse õõnega rauaimitatsiooniga ning on leitud kujul laskekõlbmatu. Eraldi võetuna on püstolkuulipilduja teised olulised osad, s.o relvaraam, relva lukukoda ja lukk kasutuskõlblikud. • 9x19 mm kaliibrilise püstolkuulipilduja MP38 või MP40 relvaraud nr 2077γ, mis sobib kasutamiseks eelnevas punktis mainitud püstolkuulipildujas MP40, kuid on kasutuskõlbmatu. Relvaraud ei ole nõuetekohaselt laskekõlbmatuks muudetud. Loetletud tsiviilkäibes keelatud tulirelvad ja nende olulised osad peitis A. Paulus eeluurimisel tuvastamata hetkel enne 14.04.2014.a oma elukohas XXX asuva kinnistu territooriumil asuva koerakuudi katuse all olevasse peidikusse. 14.04.2014.a peeti A. Paulus kriminaalasja nr 13221000003 raames kahtlustatavana kinni. Samal kuupäeval teostati A. Pauluse osalusel tema elukohas XXX läbiotsimine ja tehti isikule ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid (sh muud ebaseaduslikult hoitavad esemed). Eesmärgiga hoida ebaseaduslikult enda valduses ülalkirjeldatud tsiviilkäibes keelatud tulirelvi ja nende olulisi osasid, ei avaldanud A. Paulus kavatsetult politseile läbiotsimise käigus eelpoolkirjeldatud peidikut ega selle ebaseaduslikku sisu. Seetõttu ei avastatud 14.04.2014.a toimunud läbiotsimise käigus koerakuudi katuse alla peidetud tsiviilkäibes keelatud tulirelvi ja nende olulisi osasid. Hoolimata XXX kinnistu omaniku muutustest kinnistusraamatus A. Pauluse kinnipidamisasutuses viibimise ajal (25.04.2000.a kuni 27.05.2014.a A. Pauluse abikaasa Y, 27.05.2014.a kuni 24.10.2018.a A. Pauluse tütar W, alates 24.10.2018.a Y) säilis A. Paulusel läbi nimetatud lähedaste juurdepääs kinnistule. 10.04.2020.a avastati Assar Paulusest sõltumatutel asjaoludel koerakuudi demonteerimise käigus katuse all asuv peidik ning sellest leitud tsiviilkäibes keelatud tulirelvad, nende olulised osad ja teised peidikus olnud ebaseaduslikud esemed võeti politsei poolt ära. Lisaks võeti politsei poolt ära eelpool kirjeldatud peidikust automaatvintpüssi AK või AKM puidust kaba sobitatud kanderihmaga, lukukoja kaas nr КЯ687 koos punatäpp sihikuga markeerimistähisega „Veber 1x40“, automaatvintpüssi AK-47 relvaraua suudme muhv ja metallist sisemise keermega muhv.

§ 11

redaktsioonides (RT I, 2010, 43, 256; RT I, 09.03.2018, 9) oli § 11 p 1 sõnastuse kohaselt tulirelv relv, mis on ette nähtud objekti tabamiseks või kahjustamiseks lendkehaga, mille suunatud väljalaskmiseks kasutatakse püssirohtu.)

§ 20

lg 1 p 5 kohaselt on tsiviilkäibes keelatud automaattulirelv, millest ühekordsel päästikule vajutamisel saab sooritada valangu.

(RT I, 12.12.2018, 4, muudatus jõustunud 01.01.2019) § 21 lg 1 järgi on tulirelva olulised osadeks relvaraud, relvaraam, relva lukukoda, sealhulgas vajaduse korral hõlmates nii lukukoja kui ka relvaraami, püstolikelk, trummel, lukk, sulgur ja adapter, mis eraldi esemetena kuuluvad samasse klassi kui tulirelv, mille külge need on kinnitatud või mille külge kinnitamiseks need on ette nähtud. Ajavahemikul 28.07.2010 (RT I 2010, 43, 256) kuni 31.12.2018 kehtinud

§ 21lg 1 nägi ette, et tulirelva olulised osad on relvaraud, lukk, padrunipesa, trummel ja adapter. 7

(25)Alates 01.04.2015 jõustunud

muudatuse kohaselt (

redaktsioon RT I , 19.03.2015, 18), millega lisati seadusesse § 21 lg 11, käsitletakse tulirelva oluliste osadena ka § 21 lõikes 1 nimetatud osade lõpuni töötlemata toorikuid ja nõuetele mittevastavalt laskekõlbmatuks muudetud osasid, samuti muid esemeid, mida on võimalik nende valmistamismaterjali või konstruktsiooni ära kasutades üldlevinud tehniliste vahendite või tööriistadega töödelda, ümber ehitada või kohandada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud osaks.

§ 21

lg 2 kohaselt laieneb tulirelva olulise osa käitlemisele sama kord, mis käesoleva seadusega on kehtestatud seda liiki relva käitlemisele, kui seadus otseselt ei sätesta teisiti.

§ 78

lg 5 kohaselt toimub laskekõlbmatuks muudetud relva kasutuskõlblike osade käitlemine käesolevas seaduses sätestatud korra kohaselt.

§ 80

lg 1 kohaselt annab relva võõrandamise, ümbertegemise, laskekõlbmatuks muutmise või lammutamise loa relvaomaniku või -valdaja taotlusel Politsei- ja Piirivalveamet. Süüdistatavana KarS § 420 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises anti A. Paulus kohtu alla selles, et tema omandas kohtueelsel menetlusel tuvastamata asjaoludel enne 14.04.2014.a ning hoidis ja valdas kuni 10.04.2020.a ebaseaduslikult kasutuskõlblikku omavalmistatud helisummutit, mis sobib kasutamiseks automaatvintpüssides AK või AKM. Helisummuti peitis A. Paulus eeluurimisel tuvastamata ajal enne 14.04.2020 oma elukohas XXX asuva kinnistu territooriumil asuva koerakuudi katuse all olevasse peidikusse. Loetletud tulirelva helisummuti soetamiseks ja edasiseks valdamiseks puudus A. Paulusel

§ 34lg 2 sätestatud vastav relvaluba.

14.04.2014.a peeti Assar Paulus kriminaalasja nr 13221000003 raames kahtlustatavana kinni. Samal kuupäeval teostati A. Pauluse osalusel tema elukohas XXX läbiotsimine ja tehti isikule ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid (sh muud ebaseaduslikult hoitavad esemed). Eesmärgiga hoida ebaseaduslikult enda valduses kirjeldatud helisummutit, ei avaldanud A. Paulus kavatsetult politseile läbiotsimise käigus eelpoolkirjeldatud peidikut ega selle ebaseaduslikku sisu. Seetõttu ei avastatud 14.04.2014.a toimunud läbiotsimise käigus koerakuudi katuse alla peidetud helisummutit. Hoolimata XXX kinnistu omaniku muutustest kinnistusraamatus A. Pauluse kinnipidamisasutuses viibimise ajal (25.04.2000.a kuni 27.05.2014.a A. Pauluse abikaasa Y, 27.05.2014.a kuni 24.10.2018.a A. Pauluse tütar W, alates 24.10.2018.a Y) säilis A. Paulusel läbi nimetatud lähedaste juurdepääs kinnistule.

§ 20

¹ lg 2 kohaselt käsitatakse tulirelva osadena ka selle lisaseadmeid helisummutit, lasersihikut ja öösihikut.

§ 20

¹ lg 3 kohaselt on helisummuti tulirelvaga tulistamisel tekkiva heli summutamiseks ettenähtud seade, mida on tulirelvale lubatud kinnitada ja kasutada jahipidamisel või lasketiirus või laskepaigas. Helisummuti omandamise õiguse annab relvaluba. (Perioodil 01.01.2014 (RT I 23.12.2013, 20) kuni 30.06.2018 kehtis

§ 201

lg 3 järgnevas sõnastuses: Helisummuti on tulirelvaga tulistamisel tekkiva heli summutamiseks ettenähtud seade. Helisummuti omandamise õiguse annab relvaluba, millele on kantud sporditulirelv. Helisummutit on lubatud omada ja vallata sporditulirelva kasutamise eesmärgil lasketiirus. Helisummuti on lubatud kinnitada sporditulirelvale vaid lasketiirus.)

§ 34

lg 2 esimene lause järgnevas sõnastuses: Füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona ning helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks käesoleva seaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras.) 8

(25)

Maakohus asus kogutud tõendite vahetu hindamise järel seisukohale, et A. Pauluse süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on leidnud tõendamist kogu süüdistuse mahus. Kohus põhjendas enda seisukohta järgmiselt. 3.
A. Pauluse elukohast leiti tunnistajate Z, C ja Q poolt 10.04.2014.a koerakuudi äraandmisel selle katuse pealt tõstmise käigus vahelae pealt mitmeid erinevaid pakendeid, millede seas oli esmasel vaatlusel relvakott, granaate ning ühest pakendist paistis välja relvakaba. Sündmuskohalt leiti 5 tulirelva, laskemoona, relvaosasid, 2 reaktiivgranaadiheitjat RPG-22, 23 UZRGM tüüpi granaadi sütikut, 8 F-1 käsigranaati, 13 RG-42 käsigranaati ja 2 RGD-5 käsigranaati. 3.
A. Paulusel oli nii faktiline kui sotsiaal-normatiivne valdus koerakuudi katuse all olevate esemete suhtes, samuti ülekaalukas teadmine esemete asukohast, mida tema viibimine kinnipidamisasutuses ei katkestanud. Ei ole kahtlust selles, et Y ja Z ei olnud teadlikud esemete koerakuudi katuse all paiknemisest. Häirekeskusele tehtud kõnest on aru saada Y hämmeldusest, et esemed seal paiknesid. Vastasel juhul ei oleks nad ka koerakuuti ära andnud ning koerakuuti võõraste, kõrvaliste isikute juuresolekul lahti võtnud. 3.
Kaitsjate seisukohta sekundaarse ülekande kohta pidas kohus eluliselt väheusutavaks. Asjasse puutuv ei ole kaitsjate väide, et A. Pauluse DNA võis sattuda esemetele sekundaarse ülekandena koerakuudi detailide pealt, kuivõrd süüdistatava DNA-profiilid leiti pakenditelt, mis olid omakorda pakendatud teiste pakendite sisse ega puutunud koerakuudi detailidega kokku. Et A. Pauluse bioloogilist materjali koerakuudi katuse alt leitud pakenditelt leiti, ei pidanud kohus ka DNAanalüüside tõenäosussuhteid 1011 ja 1019, mitte väikesteks, vaid vastupidi väga suurteks. Ekspertiisiaktis toodud järeldusi ei saa kohus kuidagi lugeda ebatõenäolisteks. 3.
Tunnistaja Z ütlused ei riimu ka kõigi 14.04.2014.a aasta läbiotsimisel osalenud politseiametnike ütlustega. Kohus pidas tema ütlusi osas, mis puudutavad 14.04.2014.a läbiotsimisega seonduvat, ebausaldusväärseteks, kuivõrd need on täiesti vastupidised kohapeal viibinud politseiametnike ütlustega ning osaliselt ka tunnistajate F ning Y ütlustega. 3.
Kaitsja on meelevaldselt tõlgendanud tunnistaja Y ütlusi, sest Häirekeskusele tehtud kõnes ei ole Y viidanud sellele, et läbiotsimise ajal konkreetselt kuudi katuse all relvi ei olnud. Samuti nähtub Z ütlustest, et 2014.a läbiotsimise ajal olid kodus vaid tema ja A. Paulus, mida kinnitavad ka läbiotsimisel osalenud ametnikud. Y ei saanud seega teada, kas koerakuut otsiti läbi või mitte. 3.
A. Pauluse ütlused koerakuudi osas on äärmiselt vastuolulised. 22.10.2021.a kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise tõttu avaldati tema varasemalt kohtueelsel uurimisel 25.09.2020.a kahtlustavana antud ütlused. 3.
Asitõendi vaatlusprotokolli ja ekspertiisiakti lisaks olevate fotode ning tunnistajate ütlustega on leidnud tõendamist, et koerakuudi katuse alt leitud esemed olid olnud seal pikka aega (viited näriliste tegevusele, vahelae lohku vajumine ilmselge raskuse all, arvestades leitud esemete kogust ning see, et pakendid olid tolmused ja ka roostekahjustused ning hallitus). Samal ajal olid esemed kaitstud otseste ilmastikumõjude eest, kuivõrd kuudi vaatlusprotokollist nähtub, et tegemist oli kahjustusteta profiilplekist katusega, millel ei ole nähtavalt suuri õhuauke vms, mille kaudu oleks võimalik sademetel sattumine katuse alla. Oluline on asjaolu, et esemed ei olnud pakendatud küll hermeetiliselt, kuid äärmiselt korralikult, mõned relvad selleks mõeldud relvakotti ja relvakohvrisse, tankitõrjegranaadid toidukilesse, siis omakorda ühte kilekotti, mis omakorda kangast kotti ja veel omakorda musta värvi kotti. Sarnaselt olid pakendatud ka teised esemed mitmete erinevate pakendite ja kottide sisse eesmärgiga kaitsta neid pikemat aega niiskuse eest. Et esemed olid hästi pakendatud ning otseste ilmastikumõjude eest kaitstud ilmestab asjaolu, et üldiselt hindasid eksperdid tulirelvade ja laskemoona seisukorda heaks, kuigi neil oli väheseid rooste jälgi. 3.
Kaitsjate väited, et leitud esemete puhul oli tegemist ohutute objektidega, ei ole asjakohased, mistõttu sellest tulenevalt ei pidanud kohus vajalikuks neid otsuses ka analüüsida. 3.
Kohtu hinnangul pani A. Paulus temale süüks arvatud süüteod toime teadlikult ja tahtlikult, s.t süüdistatav teadis, et tegemist on lahingumoona, selle oluliste osadega, tulirelvadega, tsiviilkäibes keelatud tulirelvade ning nende keelatud osadega ja tulirelva helisummutiga. 9

(25)3.

Karistuse mõistmisel asus kohus seisukohale, et kuivõrd varasem vanglakaristus ei ole A. Paulusele soovitud mõju avaldanud, on eripreventiivsetel kaalutlustel võimalik üksnes pikaajalise vanglakaristusega mõjutada süüdistatavat hoiduma edaspidiselt sama- või teiselaadsete kuritegude toimepanemisest või siis vähendada oluliselt selliste süütegude toimepanemise võimalusi karistuse kandmise ajal. Suurendamaks teiste ühiskonnaliikmete turvatunnet, tuleb sedavõrd üldohtlikke kuritegusid toime pannud isik üldpreventiivsetel kaalutlustel ühiskonnast pikemaajaliselt eraldada. Apellatsioonide sisu
Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtule esitatud apellatsioonides kaitsjad K. Namm, N. Tammemäe ja S. Reinsaar. Kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja A. Pauluse õigeksmõistmist süüdistuse täies mahus. 4.
Kaitsjate K. Nammi ja N. Tammemäe argumendid on alljärgnevad: 4.1.
Maakohus rikkus süütuse presumptsiooni ja põhjendamiskohustust, süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist kogutud tõendid ei kinnita. Tõendeid on vaid refereeritud, neid sisuliselt analüüsimata. Kaitsjate seisukohtadega ei ole arvestatud. 4.1.
10.04.2020.a koerakuudist leitud esemeid seal 14.04.2014.a läbiotsimise ajal ei olnud. Miski ei viita läbiotsimise puudulikkusele. Kohus on rajanud kohtuotsuse ebausaldusväärsetele ekspertiisiaktidele. Isegi juhul, kui esemed ka 14.04.2014.a läbiotsimise ajal kuudis olid, siis valdus neile on 10.04.2020.a läbiotsimise ajaks juba lõppenud. 4.1.
Kohus on ebaõigesti kohaldanud aegumise sätteid, leides, et tegemist on vältavate süütegudega ning seega tuleb aegumise tähtaja algust arvata vältava teo lõppemisest ehk alates 10.04.2020.a. Et A. Pauluse peeti kinni 14.04.2014.a, aegusid II astme kuriteod hiljemalt 14.04.2019.a. 4.1.
Kohaldades alates 01.07.2018.a jõustunud relvaseaduse ja karistusseadustiku sätted, kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust. 4.1.
Maakohus rikkus liitkaristuse mõistmise põhimõtteid, jättes kohaldamata KarS §-des 65 lg 1 ja 64 sätestatu põhjendusel, et kuna A. Paulus on temale eelmise kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse ära kandnud, siis ei ole võimalik kohaldada liitkaristust. A. Paulusele karistuseks mõistetud 10 aasta pikkune vangistus on ebaproportsionaalselt raske ega haaku senise kohtupraktikaga. 4.1.
Maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7, kohtu otsus koosneb suures ulatuses tõendite sisu refereerimisest (nt otsuse lk 13-23; 40-49) ning prokuröri väidetest, ignoreerides teisi kaitsjate väiteid, mida ei ole kohus piisava põhjalikkusega analüüsinud. 4.1.
Kahtluse alla tuleb seada koerakuudi kui asitõendi hävitamise vajalikkus. Asjaolu, et granaatide, sütikute ja tankitõrjegranaatide kasutuskõlblikkust ei ole võimalik tuvastada nende lahtivõtmisel ja üksikute detailide katsetamise teel, ei võimalda teha järeldusi komplektse terviku kasutuskõlblikkuse kohta. Et tähelepanuta on jäetud ka eksperdi ja asjatundja ütlused, ei ole tuvastamist leidnud, kas koerakuudi katuse alt leitud lõhkeseadeldised ja lahingumoon olid kasutuskõlblikud või mitte. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning kuivõrd koerakuudi katuse alt 10.04.2020.a leitud esemete kasutuskõlblikkus on jäänud tuvastamata, on tõendamata KarS § 415 lg 1¹ p 3 ja 4 süüteokoosseisude objektiivne külg. 4.1.
Kohus ei arvestanud kaitsjate analüüsiga, et käesoleva menetluse esemeks olevad relvad ja lõhkeseadeldised jäid 2014.a läbiotsimise käigus leidmata, sest neid sel ajal koerakuudis ei olnud. Kohtu seisukoht, et koerakuuti ei pidanudki 2014.a läbi otsima, ei haaku tunnistajate ütlustega ning on põhjendamatu. Et koerakuudi katus on eemaldatav, oleksid vähemalt osad relvad 6 aasta jooksul pidanud olema roostetanud tunduvalt enam. Seetõttu ei saanud relvad 6 aastat seal olla ning neid ei saa seostada A. Paulusega, kelle vahistamisega 14.04.2014.a lõppes tema valdus süüdistusaktis nimetatud esemete suhtes. 10

(25)4.1.

Kohus on jätnud tähelepanuta kaitsja 8.04.2021.a kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades käsitletud teoühtsuse põhimõtted. Apellandid leiavad, et A. Pauluse tegevust saaks olukorras, kus eeldada süüdistuse õigsust, käsitleda süüdistusaktis nimetatud esemete omandamisena teadmata ajal enne 14.04.2014.a, arvestades teoühtsuse põhimõtet. Omandamisteod KarS § 418 lg 1; 4181 lg 1; 420 lg 1 järgi on Riigikohtu praktikas väljendatu kohaselt aegunud. Arvestades, et süüdistuses viidatud KarS §-d 415 lg 11 p 3, 4 (kuni 01.07.2018 kehtinud KarS §-d 415 lg 1) teo toimepanemise aeg on määratlemata, ei saa välistada, et ka nimetatud kuritegu on aegunud, sest puudub igasugune kindlus, et nimetatud esemeid ei omandatud enne 2010.a. 4.1.
Kohus andis ka isikulistele tõendiallikatele vale hinnangu. Kohus leidis ebaõigesti, et B puhul ei ole tegemist asjatundjaga KrMS § 1091 mõttes. Väide, et üks isik ei saa olla samaaegselt nii tunnistaja kui ka asjatundja on ebaõige. Kaitsjad seavad kahtluse alla ka EKEI erapooletuse. 4.1.
Kohus leidis ilma ühegi põhjenduseta, et kohaldamisele kuulub KarS § 65 lg 2 ning A. Paulusele mõistetud karistuse kandmise algust tuleb arvestada alates eelmise karistuse ärakandmisest ja käesolevas kriminaalasjas vahistamise päevast. 4.1.
Kaitsjad jäävad varasemalt esitatud väidete juurde, milliste kohaselt on kohus PS § 23 ja KarS § 5 sätestatut eirates kohaldanud ebaõiget seaduse redaktsiooni, raskendades süüdistatava olukorda. Kaitsjad osundavad täiendavalt ka KarS § 415 lg 1¹ kohtupraktikale (kuigi seda normi ei saa käesoleval juhul kohaldada), leides, et kohaldatud on liiga kõrget karistuse määra. 4.1.
Kaitsjad ei nõustu ka kohtu seisukohtadega, et A. Paulus pani teod toime kavatsetult, kuivõrd selliste teadmistega isik ei hoia relvi sellisel viisil ega kriminaalmenetluse kulude suurusega. 4.
Kaitsja S. Reinsaare argumendid on alljärgnevad: 4.2.
Kuivõrd isik ei pea enese mittesüüstamise privileegist lähtuvalt teatama PPA-d relvade olemasolust, siis ei saa seda KarS § 13 lg 1 tähenduses lugeda nõutavaks teoks. A. Pauluse käitumises puudub alates 14.04.2014.a tegu ning lisaks on teod ka aegunud. Osas, milles teod ei ole aegunud, tuleb esitatud süüdistuse puhul seejuures arvesse võtta vaid enne 01.07.2018.a. kehtinud KarS § 415 redaktsioon. 4.2.
Kohus on vääralt lahendanud küsimuse kriminaalmenetlust välistava asjaolu olemasolu kohta. Kriminaalmenetluse alustamine oli vastuolus KrMS § 199 lg 1 p 7, seega õigusvastane. Kuna rikkumiseta ei oleks saadud koguda tõendeid, mille alusel A. Paulust süüdistatakse, on süüdistuse aluseks olevad tõendid ise ka lubamatud. KrMS § 199 lõike 1 p 7 kohaselt kriminaalmenetlust ei alustata, kui isik loovutab vabatahtlikult ebaseaduslikus valduses oleva tulirelva, lõhkeseadeldise või selle olulise osa, laskemoona või lõhkeaine. 4.2.
Z ütlused on erinevalt maakohtu hinnangust usaldusväärsed, sest nende õigsust kinnitavad muud kriminaalasjas kogutud tõendid ning tunnistaja üldine käitumine vahetult relvade leidmisele eelnevalt ja sellele järgnevalt. 4.2.
Rikutud on A. Pauluse kaitseõigust ning kohtueelse menetluse käigus pole piisavalt erinevaid versioone kontrollitud. 4.2.
Kriminaalasja lahendus sõltub sellest, millist aega või ajavahemikku tuleb lugeda süüdistuse kohaselt kuriteo toimepanemise ajaks ning sellest võib sõltuda etteheidetava tegevuse osaline või täielik aegumine või teo õige kvalifitseerimine. Aegumise küsimuse on kohus jätnud täielikult lahendamata. A. Paulus peeti 14.04.2014.a kahtlustatavana kinni ning et ta on alates sellest hetkest viibinud järjepidevalt vangistuses, lõppes süüdistuses kirjeldatud tegu just 14.04.2014.a. Sellest ajast alates puudus A. Paulusel valdus relvade üle ning ka tegu, mille alusel saaks väita, et ta pärast nimetatud kuupäeva relvade valdamist jätkas. 4.2.
Alusetu on tugineda 01.07.2018.a jõustunud KarS § 415 lõikele
Apellandi arvates on seonduvalt enese mittesüüstamise privileegiga oluline, et KarS § 415 lõike 11 avalikustamise ja seaduse jõustumise vahele jäi väga kitsas ajaline raam. Väärib rõhutamist, et süüdistuses kirjeldatud asjaoludel puudus isikul tegelik võimalus lõpetada enda poolt selle teo toimepanemine, mida talle 11

(25)hiljem heidetakse ette. Seepärast tuleb lahingumoona ja selle olulise osade süüdistust käsitleda 01.07.2018.a kuupäevale eelneva redaktsiooni kontekstis. 4.2.

Tõendamata on A. Pauluse tahtlus paljude isikute elu ja tervise ohtu seadmiseks. 4.2.
Kriminaalasja menetlejate toimingud tõenditega ei anna võimalust veenduda menetluse aususes. Kaitsja hinnangul on käesolevas menetluses väga kummaliselt käitutud padrunilt avastatud sõrmejäljefragmendiga. Koerakuudi hävitamine ekspertiisi käigus võtab võimaluse kontrollida, kas selle muudes osades võis olla A. Pauluse DNA-d, mis võis 10.04.2020.a koerakuudi demonteerimise ja relvade kuudi kõrvale tõstmise käigus vahelael asetsenud esemetele üle kanduda. Menetleja tegevus ei anna võimalust veenvalt välistada, et tegemist oli õiguskaitseorganite heakskiidul toimuva tõendite kunstliku loomisega. Kaitsja näeb siin uurimusasutuse tegevuses KrMS § 211 lg 2 rikkumist. 4.2.
A. Paulus ei olnud teadlik esemete olemasolust koerakuudi katuse all ja need esemed sattusid sinna peale tema 14.04.2014.a kahtlustatavana kinnipidamist. 4.2.
Kaitsja taotleb ringkonnakohtult KrMS § 297 korras kohtu poolt vastuvõetud tõendite Virumaa Teataja artikli ja Rahvaliidu registrikaardi ajaloo väljavõtte - tagastamist prokuratuurile, kuivõrd need tulnuks prokuröril esitada süüdistusaktis. Prokuröri põhjendus, et talle ei olnud varem teada tikutopsi teisele poolele kantud teave, tuleneb prokuröri enda otsustusest enda asitõenditega õigeaegselt mitte tutvuda. Selline taotlus oli esitatud hilinenult ega saa anda alust täiendavate tõendite esitamiseks. Menetlus ringkonnakohtus
Kohtuistungil ringkonnakohtus jäid apellandid enda apellatsioonide juurde. Süüdistatav toetas kaitsjate apellatsioone. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja apellatsioonides esitatud argumentidega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata.
Esitatud apellatsioonides taotlevad kaitsjad maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning A. Pauluse õigeksmõistmist süüdistuse täies mahus. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide seisukohtadega, et maakohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et A. Pauluse kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407).
Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (V kd, tl 89-110). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks seetõttu tõendite analüüsi uuesti korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et 12

(25)ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Nii apellatsioonides esitatud argumentide kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole erinevalt kaitsjate seisukohtadest kohtukolleegiumi hinnangul võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ega A. Pauluse talle esitatud süüdistuses õigeksmõistmiseks. Kaitsjate apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on otsuses juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamisel ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik. Toetudes kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-113-13, nr 3-1-1-23-11 ja nr 3-1-1-92-11), märgib kohtukolleegium A. Pauluse KarS 415 lg 11 p 3, 4; § 418 lg 1; § 4181 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi süüdimõistmise ja karistamise osas järgmist.

Esmalt võtab kohtukolleegium seisukoha kaitsjate apellatsioonides tõstatatud väidetele, mis puudutavad maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 9 rikkumise toimepanemist. Kohtukolleegium leiab esiteks, nõustudes prokuröriga, et apellatsioonides pole esitatud ühtegi viidet, et maakohtu poolt oleks toime pandud KrMS § 339 lg 1 p 9 kohane rikkumine. Nimetatud sätte kohaselt loetakse oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, kui kriminaalasja on arutatud tõlgi osavõtuta keeles, mida süüdistatav ei valda. Antud asjas puuduvad mistahes viited, et A. Paulus ei valdaks eesti keelt. Arvestades, et kriminaalmenetlust on siiani toimetatud täies ulatuses eesti keeles, on viide antud sättele kaitsjate poolt olnud ilmselgelt ekslik. Tulles KrMS § 339 lg 1 p 7 kohase kriminaalmenetlusõiguse rikkumise juurde, siis näeb antud säte ette, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on oluline, kui kohtuotsuses puudub põhjendus. Kaitsjad leiavad, et maakohus vaid refereeris nende seisukohti, neid sisuliselt analüüsimata. Samuti jättis kohus sisuliselt uurimata mõningad kesksed kaitsjate väited. Kohtukolleegium antud seisukohaga ei nõustu. Maakohus analüüsis igas otsuse osas kaitsjate väidete paikapidavust, kujundades seeläbi enda seisukoha. Kohtukolleegium leiab, et enne kohtumenetluse poolte argumentide sisulist analüüsi ongi põhjendatud otsuses need seisukohad esitada ning seejärel hinnata, milline seisukoht, arvestades asjas kogutud tõendeid on põhjendatud ja milline mitte. Kohtumenetluse poolte väidete esitamine enne nende analüüsimist kannab ka kohtuotsuse jälgitavuse eesmärki. Eelnevast hoolimata peab kohtukolleegium vajalikuks analüüsida mõningaid kaitsjate apellatsioonides esitatud argumente. 9.
Kaitsjad K. Namm ja N. Tammemäe toovad konkreetsemalt välja, et maakohtu otsuses puudub kaitsjate käsitlus sellest, et kui 14.04.
a läbiotsimisele oli kaasatud ka Soome Vabariigist kohale toodud relvade leidmise väljaõppe saanud politseikoer, kes liikus territooriumil vabalt ja nuusutas mh üle koerakuudi, ilma midagi markeerimata, siis on alust väita, et 10.04.
a kuudi katuse alt 13

(25)leitud relvad ei olnud seal 14.04.

a läbiotsimise ajal. Kohtukolleegium leiab, et maakohus arvestas kaitsjate käsitlusega, viidates otsuse lk 55, et 15.04.
a asitõendi vaatlusprotokolli ja ekspertiisiakti lisaks olevate fotode ning tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et koerakuudi katuse alt leitud esemed olid seal olnud pikka aega. Siiski, kuivõrd maakohus ei esitanud põhjalikumat analüüsi kaitsjate väite osas, mis kohtukolleegiumi hinnangul pole siiski kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, asub kohtukolleegium kaitsjate väite osas järgmisele seisukohale. Kaitsjate käsitlusega relvade koerakuudis olemise osas kohtukolleegium nõustuda ei saa. Nimelt jõudis maakohus põhjendatult enda otsuse leheküljel 53 järeldusele, arvestades 11.04.
a läbiotsimisemääruses toodud eesmärki ja läbiotsimistel osalenud tunnistajate ütlusi läbiotsimise käigu ja põhimõtete kohta, et läbiotsimist teostati üldiselt elumajas sees. Ülejäänud kinnisasjal liikus politseikoer ringi vabalt, ilma konkreetse eesmärgita leida erinevaid esemeid. Seda asjaolu kinnitavad tunnistajate D ja Ü ütlused, kuivõrd D selgitas, et peale maja läbikäimist liikus politseikoer aias vabalt, lisades, et objekte vaadatakse visuaalselt ja kui info puudub, siis ei hakata lammutama ega kaevama. Ü ütluste järgi oli kaasatud koera puhul tegemist rahakoeraga, lisades, et kui oleks vaja olnud konstruktsioone avada, oleks kohe kaasatud ka püssirohu lõhna tundev politseikoer. Ka koerajuht N avaldas enda ütlustes, et tema ülesandeks oli tulla rahakoera abil raha otsima. Eelnevat arvestades asub kohtukolleegium seisukohale, et kuigi politseikoer koerakuuti nuusutades ei tuvastanud relvi, ei näita see iseenesest, et 10.04.
a leitud relvi seal 14.04.
a läbiotsimisel ei olnud. Politseikoer ei keskendunud koerakuudile, kuivõrd läbiotsimise keskne objekt oli raha ning läbiotsimist toimetati eelkõige majas, koerakuudi läbiotsimise põhjendatuse kohta polnud eelinformatsiooni, mistõttu piirdus mh ka Ü vaid põgusa visuaalse vaatlusega kuudi sisemusse. Arvestades koerajuhi N ütluseid, et koer peab olema isegi sentimeetrite kaugusel relvadest, et neid leida, on kohtukolleegiumi hinnangul mõistetav, miks koer koerakuudis relvade olemasolu ei tuvastanud. Nimelt piirdus politseikoer väga põgusa kuudi nuusutamisega, sisenemata kuuti. 9.
Kohtukolleegium loeb põhjendamatuks kaitsjate väited ka selles osas, et metallist esemed, mis leiti, pidanuks olema ühtlaselt roostega kaetud, kui leida, et need olid seal 14.04.
a läbiotsimise ajal. Nimelt jõudis maakohus põhjendatud järeldusteni, et esemeid oli kuudis hoidmiseks pakitud hoolikalt ning läbimõeldult, eesmärgiga kaitsta neid esemeid niiskuse eest pikemat aega. Seetõttu iseloomustasid esemeid vaid vähesed roostejäljed. Seejuures kinnitas ekspert Š, et ekspertiisiaktis ei kontrollitud laskmise aega, kuivõrd teaduslikult ei ole võimalik kindlaks teha, millal relvi viimati puhastati või millal neist viimati lasti. Kuivõrd KrMS § 95 lg 1 kontekstis kinnitas ekspert enda mitteõiguslikke eriteadmisi rakendades, et antud aspekte pole võimalik kindlaks teha, on alusetu kaitsjate hinnang, et relvade viimasest puhastamisest on möödas lühike ajavahemik, kindlasti vähem kui 6 aastat. Seda arvestades ning kõrvutades seda asjaoluga, et A. Paulus omab kõrgeid teadmisi relvade iseloomust ja hoidmise viisidest, leidis maakohus korrektselt, et relvad olid koerakuuti peidetud juba 14.04.
a läbiotsimise ajal ning nad olid hoolika pakkimise tõttu väheste roostejälgedega ja hästi säilinud. 9.
Kohtukolleegium loeb põhjendamatuks kaitsjate K. Nammi ja N. Tammemäe seisukohad koerakuudi kui asitõendi hävitamise põhjendatuse puudumise osas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, kuid selgitab, et kaitsjate hinnang, et koerakuudi mitte hävitamisel oleks saanud võtta sellelt sõrmejälgi ja DNA proove, on asjakohatu. Nimelt tuvastati A. Pauluse DNAprofiilid leitud pakenditelt, mis olid omakorda pakendatud teiste pakendite sisse ning ei puutunud koerakuudi detailidega üldse kokku. Antud pakendites olnud esemete hoidmises esitati A. Paulusele antud asjas ka süüdistus. Seetõttu isegi kui koerakuudilt oleks proove võetud, mida uurimise käigus teha ei otsustatud, ei oleks see mingilgi viisil kohtukolleegiumi hinnangul A. Pauluse olukorda 14

(25)kergendanud. Samuti ei oleks koerakuudi vahelae vajumise astme tuvastamine võimaldanud hinnata, kui kaua leitud esemed olid koerakuudi katuse all olnud. Kohtukolleegiumi hinnangul sõltub vahelae vajumise aste mitmete aastate jooksul väga paljudest kriteeriumitest, näiteks ilmastikust, esemete kaalust, paigutusest, vahelae materjalist, kinnitusest ülejäänud kuudiga. Kui hinnata juba esitatud näitlikustatud loetelus toodud kriteeriumite täidetust, et leida, milline on vahelae kulumise aste, oleks kohtukolleegiumi arvates tulemuseks väga ebamäärased ja ebausaldusväärsed vastused, kui sellist ekspertiisi korraldada. Seda seetõttu, et juba näiteks ilmastiku mõju koerakuudile aja jooksul pole selgete numbriliste väärtustega hinnatav. 9.

Kohtukolleegium peab vajalikuks ka selgitada, et maakohus pidas koerakuudi kõige turvalisemaks kohaks lugemisel sealt leitud esemete peitmiseks silmas seda, et kuut oli vähemalt kuni
a kinnisasjal kõige valvatum koht, kuivõrd kuudi juures viibis pidevalt koer, kes tuvastatud asjaolude pinnalt oli ka kuri. Seega sai peitja olla esemeid peites kindel, et koerkuut on hästi valvatud ja turvaline. Kuigi asjaoludest nähtub, et tõepoolest asus koerakuudi kõrval ka lõkkekoht, milles põletati regulaarselt oksi ja lehti, leiab kohtukolleegium, arvestades, et maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et A. Paulus peitis tuvastamata ajal enne 14.04.
a esemed koerakuuti, mille kohta puudus teadmine kellelgi teisel peale tema enda, et A. Paulus tugines eeldusele, et lõke ei ohusta ühelgi viisil koerakuuti ega sellesse peidetud esemeid. A. Paulus on avaldanud, et ta paigaldas koerakuudi ise, mistõttu oli isik ka teadlik, et koerakuut asus lõkkekoha kõrval. 9.
Kolleegium märgib veel, et kaitsjate seisukoht, et kohtuotsuses puuduvad viited 08.04.
a kohtule kirjalikult esitatud valduse mõistet, vältavat süütegu ja teoühtsuse põhimõtet käsitlevatele seisukohtadele, mida lähemalt avatakse apellatsiooni punktides 37-52, on ebaõige. Nimelt nähtub maakohtu otsuse põhjenduste sissejuhatavast osast, et kohus on arvestanud kaitsjate seisukohti A. Paulusele esitatud süüdistuse osas. Maakohus on argumenteerinud enda otsuses esemete valduse, süüteo vältavuse ning teoühtsusega seonduvaid aspekte ning sellega seonduvalt jõudnud põhjendatult järeldusele, et süüteod pole aegunud. Lähtuvalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea kohtukolleegium vajalikuks antud seisukohti uuesti käsitleda. Kohtukolleegium märgib seoses antud aspektidega, et lähtuvalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-48-12 p-s 16.3.2 esitatust, mille kohaselt põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile, ei pidanud ka maakohus antud juhul kaitsjate iga argumenti eraldi käsitlema ja sellele vastama. Maakohtu poolset korrektset järeldust, et vältavad süüteod pole aegunud, ei väära ka kaitsjate käsitlus maakohtu otsuse analüüsist seoses koerakuudi alt leitud tikutoosiga. Kaitsjad osundavad, et kohtu käsitluse kohaselt on tegemist ca
a tikutopsi pakendatud padrunitega ning kui lähtuda eeldusest, et kõik koerakuudi katuse alt leitud esemed ladustati sinna samal ajal, siis võiks vastava ajahetke ka teistele esemetele laiendada ning sellest tulenevalt on tegemist vähemalt 17 aastat tagasi toimunud sündmusega, mis on kriminaalõiguslikus mõttes igal juhul aegunud. Kohtukolleegium antud käsitlusega ei nõustu. Nimelt ei väljendanud esiteks maakohus enda otsuses, et koerakuudi katuse alt leitud esemed oleksid sinna pandud
a, vaid kohus sedastas, et padrunite hoidmiseks oli tikutoos kasutusele võetud ilmselgelt enne
a. Maakohus ka lisas, et tikutoosi vanus võimaldab teha vaid kaudseid järeldusi, selgitades, et muude tõenditega kogumis sobitub tikutopsi vanus oma konteksti ja see tõendite kogum loob uue kvaliteedi, millest saab teha järeldusi koerakuudi katuse alt leitud esemete katuse alla paigutamise aja kohta, mis oli millalgi enne 14.04.
a. Arvestades, et maakohus leidis põhjendatult, et A. Paulusele etteheidetavad vältavad süüteod pole aegunud, kuivõrd KarS § 81 lg 4 kohaselt arvutatakse vältava süüteo korral aegumise tähtaega vältava teo lõppemisest, antud juhul ebaseaduslik valdus lõpetati 10.04.
a, millisest kuupäevast arvutatakse ka aegumise tähtaega, siis on ainetu kaitsjate seisukoht, et A. Paulusele etteheidetud süüteod on aegunud. 15

(25)Eelnevalt esitatud põhjendustest lähtuvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus ei rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ega 9 tähenduses.

Seoses punktis 9.5 selgitatuga käsitleb kohtukolleegium ka kaitsja S. Reinsaare seisukohti seoses küsimusega sellest, kas A. Pauluse tegevuse puhul oli tegemist tegevusetuse või tegevusega. Kaitsja keskne seisukoht on, et süüdistuses puudub pärast 14.04.
a süüdistatava tegu, mille alusel saaks väita, et ta pärast nimetatud kuupäeva jätkas relvade valdamist. Kohtukolleegium antud seisukohaga ei nõustu. Nimelt nähtub süüdistusest, et A. Paulusele heideti ette relvade, selle osade ja lõhkeseadeldiste omandamist enne 14.04.
a ja nende hoidmist ja valdamist kuni nende koerakuudist leidmiseni 10.04.
a. Maakohus leidis põhjendatult, millega nõustub ka kohtukolleegium, et AÕS § 39 lg 2 mõttes A. Pauluse vangistuses viibimine ei lõpetanud valdust antud esemetele. A. Paulus realiseeris süüteokoosseise vältavalt, kuivõrd õigusvastane olukord säilis kestvalt kuni esemed koerakuudist leiti. Kuigi süüdistuses viidatakse, et A. Paulusel oli võimalus vabatahtlikult loovutada koerakuudist leitud esemed läbiotsimisel 14.04.
a, siis ei ole antud viide esitatud, heitmaks isikule ette tegevusetust. Nagu leidis ka maakohus, siis näitab A. Pauluse soov mitte avaldada antud esemete asukohta seda, et isik soovis püsivalt jätkata esemete koerakuudis varjatuna hoidmist. Seega on põhjendamatu kaitsja väide, et A. Pauluse tegevuses puuduks karistusõiguslikus kontekstis tegu. A. Paulusele etteheidetav tegu seisnes koerakuuti ebaseaduslike esemete peitmises tuvastamata ajal enne 14.04.
a ning nende vältavas hoidmises koerakuudis kuni nende juhusliku leidmiseni 10.04.
a.
Seonduvalt eelmises punktis märgituga peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, miks KrMS § 199 lg 1 p 7 antud juhul kohaldatav pole. Seejuures nõustub kohtukolleegium maakohtu poolt juba selgitatuga ning ei pea vajalikuks seda uuesti üle korrata. Siiski selgitab kohtukolleegium lisaks maakohtu poolt järeldatule täiendavalt, et KrMS § 199 lg 1 p 7 kontekstis jäetakse kriminaalmenetlus alustamata või see lõpetatakse KrMS § 200 kohaselt vaid isiku suhtes, kes on teadlik ebaseaduslike esemete olemasolust enda ebaseaduslikus valduses ning loovutab need vabatahtlikult. Käesolevas asjas on leidnud kahtlusteta tõendamist, et ei Y ega Z ei teadnud, et koerakuudist leitud esemed seal asusid. Seejuures on oluline märkida, et karistusähvardus antud esemete valdamise eest oli sellest tulenevalt ka ainult A. Pauluse puhul olemas. Seda seetõttu, et A. Paulus valdas vältavalt antud esemeid koerakuudis, realiseerides püsivalt talle etteheidetud süüteokoosseise. Alates 14.04.
a kuni 10.04.
a oli A. Paulusel olemas võimalus esemed vabatahtlikult loovutada, kuid isik loobus sellest teadlikult. Kuivõrd keegi teine isik antud esemetest koerakuudi katuse all teadlik polnud, oli seetõttu vaid ainult A. Paulusel võimalik neid esemeid vabatahtlikult KrMS § 199 lg 1 p 7 mõttes loovutada. Seejuures vajab märkimist, et kaitsja seisukoht, et kriminaalmenetlus tuli alustamata jätta või lõpetada seetõttu, et kahtlustatavat polnud 17.04.
a seisuga kindlaks tehtud, on ekslik. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et kriminaalmenetlust ei saa alustada ilma kahtlustatava olemasoluta, samuti ei olnud alust kohtukolleegiumi hinnangul menetlust lõpetada KrMS § 2001 lg 1 alusel, kuivõrd tõendite kogumine ja kriminaalmenetluse toimetamine oli alles algfaasis. Märkida tuleb ka, arvestades, et koerakuudi katuse alt leiti ebaseaduslikud relvad ning lõhkeseadeldised, millest uurimisasutust teavitati, oli KrMS § 193 lg 1 kontekstis igati põhjendatud alustada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse alustamisel leiti põhjendatult, et ei esine KrMS § 199 lg 1 toodud asjaolusid ning samuti polnud aluseid lõpetamaks hiljem kriminaalmenetlust KrMS § 200 alusel. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et kui A. Paulus oleks andnud õiguskaitseorganitele teada koerakuudi katuse all asuvatest esemetest, oleks ta siiski tõenäoliselt vastutanud KarS § 420 lg 1 järgi helisummuti valdamise eest. Kolleegium aga leiab, et KrMS § 7 lg 2 ja PS § 22 lg 3 näeb ette õiguse ennast mitte süüstada ja mitte aidata kaasa enda vastu tõendite kogumisele, samas aga pole tegemist kohustusega. Antud tõlgendus tähendab, et isikul on siiski õigus aidata kaasa tema suhtes 16

(25)tõendite ja süü tuvastamisele. Seda arvestades leiab kolleegium, et A. Pauluse olukord oleks olnud tunduvalt soodsam, kui isik oleks vabatahtlikult loovutanud enne esemete leidmist need koerakuudi alt, andes nendest õiguskaitseorganitele teada. Selliselt oleks A. Pauluse suhtes toimetatud kriminaalmenetlust vaid KarS § 420 lg 1 tunnustel. Antud koosseisu realiseerimise eest kohaldatav karistus on rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. A. Pauluse vastutus karistusõiguslikult potentsiaalselt oleks olnud tunduvalt kergem, võrreldes antud juhul isikule kohaldatava karistusemääraga. Seejuures oleks kohtul olnud võimalik kohaldada A. Pauluse suhtes ka KarS § 57 lg 1 p 3 kohast kergendavat asjaolu süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise eest. Seevastu aga otsustas A. Paulus käesoleval juhul hoiduda koerakuudi alt leitud esemete vabatahtlikust loovutamisest, soovides nende olemasolu varjata. Seetõttu pole alust kohaldada A. Pauluse suhtes KrMS § 199 lg 1 p

Kohtukolleegium loeb asjakohatuks lisaks kaitsja vastuväite A. Paulusele etteheidetava teo kvalifitseerimise osas KarS § 415 lg 11 p 3, 4 järgi. Kuigi vältava kuriteo toimepanemise kestel muutus karistusemäär kõrgemaks koosseisu realiseerimise eest, siis oli A. Paulusel nii enne seadusemuudatust kui ka pärast seda võimalus vabatahtlikult koerakuudi alt leitud lõhkeseadeldised loovutada ning vastutusest vabaneda.
Seoses kaitsjate K. Nammi ja N. Tammemäe seisukohtadega isikuliste tõendiallikate ebaõige hindamise osas täiendab kohtukolleegium maakohtu seisukohta maakohtu poolses hinnangus, et koer oma kuudis surnud siili ei hoia, vaid hoiab oma magamisaseme puhtana. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu seisukoht on asjakohane. Nimelt on A. Paulus kinnitanud, et ostis umbes 15 aasta eest eelmisele perekoerale kuudi, mis peale koera surma läks uue koera Mõmmi kasutusse. Kohtukolleegiumi hinnangul on eluliselt väheusutav, et koerale hangitaks kuut, kui ei tahetaks, et koer seda magamisasemena kasutaks. Seejuures on antud juhul tõendamist leidnud 14.04.
a läbiotsimisel osalenud politseiametnikest tunnistajate ütlustega, et koer Mõmmi oli kuri ning enda territooriumi, sh enda kuudi suhtes kaitsev. Antud kahte aspekti arvestades nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et koer Mõmmi ei oleks hoidnud enda kuudis kui magamisasemel surnud siili kui võõrast objekti, arvestades, kui kaitsev ta oli kuudi suhtes 14.04.
a läbiotsimise ajal, kui territooriumile tulid tema jaoks võõrad politseiametnikud. 12.
Seonduvalt isikuliste tõendiallikate hindamise osas peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda kõikide kaitsjate poolt esitatavas versioonis, et keegi tuvastamata isik võis paigutada koerakuudist leitud esemed pahatahtlikult sinna eesmärgiga tuua A. Paulusele kaasa karistusõiguslik vastutus. Kohtukolleegium nõustub riigiprokurör K. Reitsakuga, et antud väited on paljasõnalised ning ei kaitsjad ega A. Paulus pole osundanud, milliste isikutega tegemist võis olla. Nagu prokurör on enda kirjalikus seisukohas korrektselt märkinud, siis on Riigikohus korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Riigikohus tõdes otsuse nr 3-1-1-104-05 p-s 6.3., et kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Käesoleval juhul pole A. Paulus ega kaitsjad viidanud ühelegi isikule, kes leitud esemed koerakuudi katuse alla paigutada võis ja oluline on seejuures märkida, et A. Paulus on ütlustes avaldanud, et tal on olemas versioonid, kes esemed koerakuuti võis paigutada, kuid nendest pole mõtet rääkida, kuna need ei vii tõendini välja. Seega nähtub, et ka A. Paulus ise ei soovi lähemalt avaldada, kes esemed koerakuuti paigutada võis. 12.
Kaitsja S. Reinsaar asub ka ekslikule seisukohale, et A. Pauluse abikaasa Y ütluseid ei tohiks kasutada tõendina A. Pauluse vastu, kuivõrd kohtueelses menetluses Y ülekuulamise ajal ei olnud A. 17

(25)Paulus kriminaalasjas kahtlustatav ja talle ei olnud teada, et tema ütlused võivad mõjutada tema abikaasat. Kaitsja leiab, et sellest tulenevalt ei olnud tal ka tunnistajana ülekuulamise käigus õigust keelduda ütluste andmisest. Kohtukolleegium asub seisukohale, et Y ütlused on antud juhul lubatavad. KrMS § 71 lg 1 p 5 annab õiguse keelduda tunnistajana ütluste andmisest kahtlustatava abikaasale. Arvestades, et Y tunnistajana ülekuulamise ajal ei olnud kriminaalmenetluses kindlaks tehtud kahtlustatavat, tähendab see viidatud sätte kontekstis seda, et Y ei saanud ütluste andmisest keelduda. Asjaolu, et hiljem fikseeriti kahtlustatavana A. Paulus, ei muuda Y ütluseid lubamatuks, kuivõrd viimase ülekuulamine leidis aset enne seda.

Kaitsjad K. Namm ja N. Tammemäe asuvad enda apellatsioonis läbivalt seisukohale, et maakohus jättis põhjendamatult B ja U ütlused käsitlemata asjatundja ütlustena. Kohtukolleegium antud seisukohaga ei nõustu. Maakohus leidis põhjendatult, et B puhul ei ole tegemist asjatundjaga KrMS § 1091 mõttes. Maakohus sedastas, et kohtupraktika järgi saab nii eksperdiks kui asjatundjaks kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Antud põhimõtte on sõnastanud Riigikohus enda lahendi 1-20-5071 p-s
Maakohus leidis korrektselt, et antud juhul on B küll olnud pikaajalise sõjavälise teenistuskäiguga kolonelleitnant, kuid teda ei saa pidada tulirelvade ja lõhkeseadeldiste alal asjatundjaks kriminaalmenetluslikus tähenduses. Ka nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et U puhul on tegemist kaitseliitlasega, kes on erinevatel koolitustel, laskeharjutustel ja õppustel osalenud, kuid see ei muuda teda tulirelvade ja lõhkeseadeldiste asjatundjaks, isik vaid omab neist mingit ülevaadet ja on nendega kokku puutunud. Kohtukolleegium lisab, et enda ütlustes tõi B välja, avaldades informatsiooni relvade ja lõhkeseadeldiste kohta, et teda kui sõjaväelast ei huvita eraldi, kas esemete üksikud osad töötavad, vaid oluline on, kas terviklikult relvad või lõhkeseadeldised töötavad, et enda ülesanne täita. U ütlustest lähtuvalt leiab kohtukolleegium, et kuigi isikule on väljastatud C kategooria lõhkaja tunnistus, on isik osalenud väga laia ampluaaga Kaitseliidu õppustel ja koolitustel. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul kummagi isiku väljaõpe ennekõike sõjaväeline, hõlmates teadmisi laiaulatuslikest valdkondadest, samuti on mõlemad isikud enda teadmisi ka rakendanud. Seevastu eksperdid H ning Š on olnud eksperdid enda valdkonnas vastavalt 16 ja 23 aastat, keskendudes konkreetselt ja kitsalt enda valdkonnale. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et iga endist kaitseväelast, kaitseliitlast või lahingutegevuses osalenud isikut ei saa hinnata asjatundjana KrMS § 1091 tähenduses pelgalt seetõttu, et tal on olnud varasem isiklik kokkupuude lahingumoona, tulirelvade või laskemoonaga. Ülejäänud osas nõustub kohtukolleegium maakohtuga ka selles, et B ja U poolt antud ütlused tuleb lugeda tunnistajate poolt antud ütlusteks. Kohtukolleegium leiab erinevalt kaitsjatest, et maakohus ei leidnud, et üks isik ei saa olla samaaegselt nii tunnistaja kui ka asjatundja. Nimelt selgitas maakohus põhjendatult, et ei B ega U ei oma teadmisi tõendamiseseme asjaoludest, mistõttu on tegemist kaitsjate poolt kutsutud A. Paulust iseloomustavate tunnistajatega. KrMS § 1091 lg 5 sätestab, et kui ilmneb, et asjatundja võib teada käesoleva seadustiku §-s 66 nimetatud asjaolusid, kuulatakse ta nende kohta üle tunnistajana. Sama isiku võib tunnistajana ja asjatundjana üle kuulata ühe menetlustoimingu käigus. Kuivõrd maakohus ei pidanud B ega U asjatundjaks ning leidis, et nad ei oma teadmisi tõendamiseseme asjaoludest, polnud ka tarvidust kuulata neid üle nii asjatundja kui tunnistajana. 13.
Sellega seonduvalt selgitab kohtukolleegium, et kaitsjad on ebaõigel arusaamal, leides, et kohtul puudub võimalus esmakordselt kohtuotsuses jätta B ja U poolt antud ütlused kui asjatundja poolt antud ütlused arvestamata. Nimelt näeb KrMS § 312 p 1 ette, et kohtuotsuse põhiosas tuleb esitada tõendid, millele tuginetakse. Seejuures tuleb esitada ka hinnang tõenditele, mis kannab KrMS § 3051 lg 1 kohast kohtuotsuse põhjendatuse eesmärki. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et kaitsjate väited poolte võrdsuse põhimõtte ja kaitseõiguse olulise rikkumise kohta on alusetud, 18

(25)kuivõrd kohtuliku uurimise faasis oli kaitsjatel võimalus esitada tõendeid, mille suhtes maakohus ka kohtuotsusega seisukoha võttis. 13.

Kohtukolleegium peab seejuures täiesti alusetuteks kaitsjate väiteid, et käesolevas kriminaalasjas määratud ekspertiisid ei ole teostatud erapooletute ekspertide poolt. Nimelt ei tulene asjaolust, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituut on Justiitsministeeriumi hallatav riigiasutus ning et enda ülesannete täitmisel esindab instituut riiki, mingil viisil kaitsjate väidetut, et EKEI tegutseks erapoolikult. Nimelt annavad Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi põhimääruse § 7 lg 1 kohaselt kohtueksperdid vande, anda enda eksperdiarvamus erapooletult. Niisamuti kinnitab vandeandja, et ta on teadlik võimalikust kriminaalvastutusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. 13.
Kaitsjad asuvad apellatsioonides seejuures seisukohale, et uurimist antud asjas on toimetatud KrMS § 211 lg 2 nõudeid mittejärgides erapoolikult. Kaitsjad spekuleerivad erinevate ekspertide eriteadmiste pinnalt antud seisukohtadele vastuargumente esitades, et välistatud pole õiguskaitseorganite poolt tõendite kunstlik loomine ja tõendite tõlgendamine selliselt, et kindlustada A. Pauluse süüdimõistmine. Kohtukolleegium peab antud väiteid ainetuteks. Asjas on läbi viinud ekspertiise ja andnud endapoolsed hinnangud laialdaste kogemuste ja praktiliste oskustega eksperdid, kelle seisukohtades pole kohtukolleegiumi hinnangul alust kahelda. Ka ei tuvastanud kohtukolleegium õiguskaitseorganite poolset kallutatust ega erapoolikust. Nagu eespool tõdetud, siis ainuüksi asjaolu, et kaitsjad ei nõustu tõendite hindamise pinnalt tehtud maakohtu järeldustega, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
Kaitsjad K. Namm ja N. Tammemäe heidavad enda apellatsioonis maakohtule ette sedagi, et kohus on mõistnud A. Paulusele esitatud süüdistuse raskusastmele mittevastava karistuse. Kohtukolleegium apellantide seisukohaga nõustuda ei saa. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt argumenteerituga ning ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi üle korrata. Maakohus võttis korrektselt arvesse KarS § 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtteid karistuse mõistmisel ning viitas põhjendatult, et kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal leitakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke. Viitatud põhimõtete arvestamise kohustust on Riigikohus toonitanud nt enda lahendi 1-18-2232/179 p-s
Kaitsjate hinnangul on maakohtu poolt mõistetud karistus - 10 aasta pikkune vangistus ebaproportsionaalselt raske karistus ega haaku senise kohtupraktikaga. Kaitsjad selgitavad, et tutvudes KarS § 415 lg 1¹ varasema kohtupraktikaga, kus kõige raskemaks mõistetud karistuseks on olnud 7 aastat ja 6 kuud vangistust, siis jääb täiesti arusaamatuks, millistel kaalutlustel on kohus käesoleval juhul otsustanud määrata 10-aasta pikkuse vangistuse. Kaitsjad lisavad, et mainitud karistus mõisteti kohtuasjas nr 1-19-9676 isikule, kes valdas, hoidis ja töötles ümber ning omandas ja hoidis kortermajas tunduvalt suuremas koguses ebaseaduslikke esemeid, mis olid tunduvalt kõrgema ohtlikkusega, võrreldes käesoleva kriminaalasja tehioludega. Sellest tulenevalt on kaitsjate hinnangul lubamatu, et käesolevas kriminaalasjas on A. Paulusele mõistetud karistus oluliselt raskem võrreldes viidatud kriminaalasjas isikule mõistetud karistusega. Kohtukolleegium kaitsjate seisukohtadega ei nõustu. Kohtukolleegium selgitas eelnevalt, et karistuse mõistmisel tuleb peamiselt lähtuda konkreetsest süüdistatavast ja toimepandud teo iseloomust. Kuigi ühe või teise süüteokoosseisu kohta käiv kohtupraktika on abivahendiks karistuse mõistmisel, siis ei saa karistuse mõistmisel keskenduda eeskätt erinevate kohtulahendite võrdlemisele, vaid tuleb lähtuda konkreetselt arutatavast asjast ja selle sisust. Kohtukolleegium ei nõustu, et A. Paulusele KarS § 415 lg 11 p-de 3 ja 4 alusel mõistetud karistus – 10 aastat vangistust – oleks 19

(25)ebaproportsionaalne. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et A. Pauluse süü KarS § 415 lg 11 p-de 3 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel suurus on keskmine. Maakohus tõdes ka õigesti, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et karistus peab mõjutama süüdlast edaspidiselt hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Kohtukolleegium nõustub antud seisukohtadega ning ka maakohtu poolt argumenteeritud eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. Ka kohtukolleegium leiab, et A. Paulusele kohtuotsusega mõistetud 7-aasta pikkune reaalne vangistus ei ole mõjutanud isikut uusi kuritegusid mitte toime panema. Märgiline on seejuures, et kuivõrd A. Paulust karistati avaliku julgeoleku vastase kuriteo ning rahvatervise vastase kuriteo toimepanemise eest ning käesoleval juhul süüdistatakse isikut üldohtlikute süütegude, sh kuriteo toimepanemise eest, siis on ajas tegude iseloom jäänud sarnaseks, kuivõrd toimepandavad teod on olnud kohtu hinnangul kõrge ohtlikkusega ühiskonnale laiemalt. Oluline on ka tuua välja, et A. Paulust karistati varasemalt toimepandud kuritegude eest konkreetse koosseisu alammääras või alammäära lähedale jääva vangistusega. Kohtukolleegium leiab, et kuivõrd varasemalt A. Paulusele kohaldatud alla vangistuse keskmise määra jäävad karistused konkreetsete koosseisude realiseerimise eest pole avaldanud mõju süüdistatava suhtumisele õiguskorda, on seega põhjendatud karistada A. Paulust varasemast kõrgemas vangistuse määras. A. Pauluse suhtumise mittemuutumist aastate jooksul ilmestab, nagu ka maakohus leidis, asjaolu, et A. Paulus ei andnud näiteks PPA-le teada koerakuudis asuvatest esemetest peale

a läbiotsimist, enne kui need avastati sealt 10.04.
a. A. Paulusele käesoleval juhul kohaldatava karistuse määra põhjendatust kinnitab ka asjaolu, et vanglas viibimise ajal 21.12.
a seisuga oli A. Paulusele määratud 35 distsiplinaarkaristust, sh korraldustele mitte allumise eest. Seega pole varasemalt kohaldatud vangistus suutnud A. Pauluse käitumisele mõju avaldada. Eelnevast nähtuvalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et eripreventiivsetel kaalutlustel on üksnes käesoleval juhul kohaldatava vanglakaristusega võimalik mõjutada A. Paulust edaspidiselt hoiduma samalaadsete või teistsuguste kuritegude toimepanemisest või vähendada oluliselt selliste süütegude toimepanemise võimalusi karistuse kandmise ajal. Kohtukolleegium leiab, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb sedavõrd üldohtlikke kuritegusid toime pannud isik üldpreventiivsetel kaalutlustel ühiskonnast pikemaajaliselt eraldada, suurendamaks teiste ühiskonnaliikmete turvatunnet. Kuivõrd maakohus põhjendas piisaval määral A. Paulusele mõistetava karistuse määra suurust, siis on põhjendamatu kaitsjate seisukoht, et maakohus jõudis vastavatele järeldustele kaalutlemata. Seejuures ei nõustu kohtukolleegium kaitsjatega, et maakohus ei arvestanud kaitsjate poolt esitatud A. Paulust positiivselt iseloomustavate andmetega. Nimelt nähtub maakohtu otsuse põhjenduste sissejuhatavast osast, et kohus on arvestanud kaitsjate seisukohti A. Paulusele esitatud süüdistuse osas. Maakohus on viidanud kaitsjate loetletud isikute ütlustele ning sealt nähtuvale teabele. Kolleegium märgib nagu ka eelnevalt, et lähtuvalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-48-12 p-s 16.3.2 esitatust, mille kohaselt põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile, ei pidanud ka maakohus antud juhul kaitsjate iga tõendit eraldi käsitlema ja analüüsima. Seega ei tuvastanud kohtukolleegium selliseid asjaolusid, mis annaksid alust A. Paulusele mõistetud karistuse leebemaks muutmiseks. Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Mõistetud karistusmääradest raskeima, s.o KarS § 415 lg 11 p 3, 4 järgi süüdi tunnistamisel A. Paulusele mõistetud karistus vastab sanktsiooni keskmäärale ning on põhjendatud.
Puutuvalt kaitsjate K. Nammi ja N. Tammemäe taotlusesse A. Paulusele kohaldatud tõkendi vahistamine tühistamiseks ja süüdistatava vahi alt vabastamiseks või asendamiseks tõkendiga elukohast lahkumise keeluga või alternatiivselt elektroonilise valve kohaldamist, märgib kohtukolleegium järgmist. Taotluses tuuakse välja, et 12.04.
a kohtuotsuse resolutsioonis on märge selle kohta, et tõkend vahistamine jäetakse muutmata. Ühtki sellekohast põhjendust kaitsjate hinnangul kohtuotsuses 20

(25)esitatud ei ole. Kolleegium nõustub selles osas kaitsjatega. Kaitsjad toovad välja põhjendatult, et vastavalt KrMS § 312 p-le 7 tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise motiivid. Kohtukolleegium nõustub, et kohtul tuleb tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad tõkendi valikut. Vahistamise korral peab kohus põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavat jätkuvalt vahi all hoida ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb. 12.04.

a kohtuotsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele ja põhistustele maakohus tõkendi valimisel tugines. Kohtukolleegium aga ei nõustu kaitsjatega, et maakohus rikkus sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Antud rikkumise loeb kohtukolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 kontekstis, kuivõrd maakohtu otsuses puuduvad viited faktilistele asjaoludele ja põhistustele, mis tingisid maakohtu jaoks A. Pauluse suhtes vahistamise põhjendatuse. Nimetatud rikkumisega kaasnes ebaseaduslik kohtuotsus, kuivõrd maakohtu otsus polnud tõkendi kohaldamise osas põhjendatud KrMS § 3051 lg 1 mõttes. Riigikohus on viidanud enda lahendi 3-1-1-14-14 p-s 695, et KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse üldise põhistamiskohustuse rikkumine, mis võib muu hulgas seisneda näiteks kohtuotsuse põhjenduste ebaveenvuses või mitteammendavuses, ei saa olla kõikidel juhtudel käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Antud lahendi p-s 700 lisas Riigikohus, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Antud lahendi viidatud punktidest lähtuvalt asub kohtukolleegium seisukohale, et maakohtu otsuses tõkendi valimisel põhjenduste puudumine ei ole KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel kvalifitseeritav, kuivõrd tegemist oli vaid ühe üksiku küsimuse lahendamisel põhjendamiskohustuse rikkumisega. Maakohus ei jätnud kohtuotsuse põhiosa tervikuna ega mõne A. Paulusele etteheidetud kuriteo osas üldse koostamata. Seejuures väheoluline pole ka märkida, et Riigikohus sedastas antud lahendi p-s 697 ka, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse mis tahes rikkumise kvalifitseerimine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi piiraks KrMS § 341 lg-st 2 tulenevalt ebamõistlikult ringkonnakohtu võimalust maakohtu vigu ise kõrvaldada ja tooks paljudel juhtudel kaasa kriminaalmenetluse põhjendamatu aja- ja ressursimahukuse. Eelnevat arvestades asub kohtukolleegium seisukohale, et kolleegium saab antud rikkumise kõrvaldada ning tõkendi kohaldamist täiendavalt põhistada, mistõttu ei tingi antud rikkumine siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Tulenevalt KrMS § 312 p 7 sättest tulnuks maakohtul A. Pauluse jätkuvat vahistamist põhjendada, näidates ära need faktilised või süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis olid aluseks järeldusele, et süüdistatava jätkuv vahi all hoidmine on vältimatult vajalik. Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohus jättis põhjendatult A. Pauluse suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine muutmata. Harju Maakohus on enda 22.10.
a määruses A. Pauluse vahistuse põhjendatuse kontrollimisel korrektselt välja toonud, millised kriteeriumid peavad käesoleval juhul olema täidetud, et jätkuvalt pidada A. Pauluse vahi all viibimist põhjendatuks. Maakohus sedastas, et kohus peab vahistuse põhjendatuse kontrolli läbi viies tuvastama põhjendatud kahtluse olemasolu, jätkuvalt kuritegude toimepanemise võimalikkuse, vahistuse proportsionaalsuse ja vältimatuse ning selle, kas riik on toimetanud menetlust põhjendamatute viivitusteta. Käesoleval juhul on kohtukolleegiumi hinnangul antud kriteeriumid täidetud. Kohtukolleegium peab seejuures vajalikuks märkida, et kuivõrd maakohus jõudis A. Pauluse suhtes süüdimõistva kohtuotsuseni, mille järelduste ja argumentatsiooniga eelnevast nähtuvalt nõustub ka 21

(25)kohtukolleegium, siis põhjendab kohus seda arvestades ka A. Pauluse vahistamise jätkuvat põhjendatust. Seega ei pea kohtukolleegium vajalikus võtta tõkendi osas hinnangu andmisel uuesti seisukohta kaitsjate nende argumentide osas, mille suhtes kohus võttis seisukoha juba eelnevalt või nõustus maakohtu järeldustega. Kuivõrd maakohus luges A. Paulusele süüdistuses etteheidetud kuriteod toimepanduks, millega nõustus eeltoodust tulenevalt ka kohtukolleegium, siis on ilmselgelt tuvastatud ka põhjendatud kahtlus ehk esimene kriteerium vahistamise jätkuvaks põhjendatuseks on täidetud. Samuti argumenteeris kohtukolleegium eelpool nõustudes maakohtuga, miks A. Pauluse puhul esineb oht, et ta võib jätkata vabaduses viibides kuritegude toimepanemist. Antud seisukohti ei pea vajalikuks kohtukolleegium käesolevalt korrata. Vahistuse kui tõkendi proportsionaalsust arvestades nõustub kohtukolleegium Harju maakohtu 22.10.

a määruses tooduga, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides ka karistuse raskust. Kuivõrd kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et A. Paulus on realiseerinud KarS § 415 lg 11 p-des 3 ja 4 toodud kuriteokoosseisu, mille eest maakohus kohaldas 10 aasta pikkust vangistust, siis viitab antud karistuse raskus, et A. Paulus võib jätkata vabaduses viibides kuritegude toimepanemist. Ka tõdes maakohus viidatud määruses põhjendatult, et vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning arvestades riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel ei ole jõutud pikaajalise vahistusega piirini, millest alates vabaduspõhiõiguse riive on välistatud. Praegusel juhul tunnistas maakohus isiku süüdi nii esimese kui teise astme kuritegudes. Seejuures kuivõrd KarS § 415 lg 11 p-de 3 ja 4 alusel kohaldatav vangistuse alammäär on 5 aastat ja ülemäär 15 aastat, siis arvestades siiani vahi all viibitud aega pole alust leida, et A. Pauluse suhtes oleks rikutud vabaduspõhiõigust, sest A. Paulus pole viibinud vahi all isegi mitte 2 aastat, rääkimata 5 aastast. Ka ei tuvasta kohtukolleegium, et riigipoolselt oleks menetlust mingilgi viisil venitatud, nõustudes Harju Maakohtu 22.10.
a määruses toodud seisukohtadega. Ka peale antud määrust toimus kohtulik arutamine efektiivselt, kohtuvaidlus lõppes 03.12.
a ning maakohus jõudis kohtuotsuseni 12.04.
a ehk vähem kui aasta enne A. Pauluse vahistamisest aasta möödumist. Ka kohtukolleegium on menetlust toimetanud efektiivselt, kohtuvaidlus lõppes 26.05.
a ning kohtuotsuseni on kolleegium jõudnud ligi 3 kuuga. Ka kaitsjad pole toonud välja enda taotluses, et menetlust oleks mingil viisil venitatud. Seoses kaitsjate alternatiivse taotlusega elektroonilise valve kohaldamise kohta, nõustub kohtukolleegium Harju Maakohtu 22.10.
a määruses argumenteerituga, et elektrooniline valve ei piira isiku liikumisvabadust füüsiliselt. Niisamuti leidis maakohus õigesti, et elektroonilise valve efektiivsus uute kuritegude ärahoidmisel sõltub esiteks sellest, kas selliseid kuritegusid, mille toimepanemise ohu tõttu on isik vahistatud, on võimalik toime panna ilma elektroonilise valve tingimusi rikkumata ja teiseks sellest, kui suur on oht, et isik võib uue kuriteo toimepanemiseks olla valmis rikkuma elektroonilise valve tingimusi. Maakohus leidis põhjendatult, et elektroonilise valve efektiivsus on madal kuritegude ärahoidmisel, mida on võimalik panna toime ka kodust lahkumata. Käesoleval juhul taotletakse elektroonilise valve kohaldamist A. Pauluse suhtes aadressil, millelt leiti ebaseaduslikud esemed ning millistega seoses on A. Paulus süüdi tunnistatud. Seega viibiks A. Paulus vahi all samal aadressil, kuhu olid paigutatud ebaseaduslikud esemed. Asjakohane on maakohtu toonane seisukoht, mille kohaselt ei saa prognoosida, milliseid kuritegusid võiks A. Paulus kodust lahkumata täpselt toime panna. Nimelt on isikut juba varasemalt karistatud erinevaid õigushüvesid riivavate kuritegude eest lisaks kuritegudele, mille eest isikut käesoleval juhul on karistatud. Maakohus selgitas enda määruses korrektselt ka seda, et kuivõrd elektroonilise valvega ei ole kodust lahkumine välistatud ja väljumine peab olema kooskõlastatud, on elektroonilisele valvele allutatud isikul võimalus õigusvastaselt käituda ka elektroonilisele valvele alludes nii kodus kui ka väljapool kodu viibides. 22

(25)Jõudes selleni, kui suur on oht, et isik võib uue kuriteo toimepanemiseks olla valmis rikkuma elektroonilise valve tingimusi, siis asub kohtukolleegium seisukohale, et antud oht on suur. Kohus tugineb seejuures sellele, et A. Paulust on korduvalt kriminaalkorras karistatud mitmesuguste esimese astme kuritegude eest. Teiseks tuleb arvestada sellega, et A. Paulus on käesolevas asjas süüdi tunnistatud ebaseaduslike esemete omandamises, hoidmises ja käitlemises, olles need hoiustanud koerakuudi katuse alla. Seejuures on tõendamist leidnud ka see, et isik oleks saanud antud esemed ka loovutada pikema aja vältel. Isik aga seda teha ei soovinud, seda enam kui viie aasta jooksul. Arvestades viidatud kahte aspekti, s.o varasemat korduvat kriminaalkorras karistatust ning käesolevas asjas tõendamist leidnud kuritegude toimepanemise viisi, leiab kohtukolleegium, et A. Pauluse puhul on olemas kõrge oht, et isik võib rikkuda uue kuriteo toimepanemiseks elektroonilise valve tingimusi. Seega ei ole alust arvata, et elektroonilise valvega kaasnev vabaduspiirang isiku käitumisele mingit mõju avaldab. Ka ei ole tähtsust sellel, et elektroonilise valve täitmise ja järelevalve kord näeb ette võimaluse koostada elektroonilise valve ajakava nii, et isik on kohustatud viibima oma elukohas ööpäevaringselt, arvestades mil viisil A. Paulus käesolevas asjas kuriteokoosseisud realiseeris. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et vahistamise asendamine elektroonilise valvega ei ole A. Pauluse puhul põhjendatud ning talle kohaldatud tõkend tuleb jätta asendamata ja muutmata. Seoses kaitsjate taotlusega kohaldada A. Pauluse suhtes elukohast lahkumise keeldu peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Nimelt on elukohast lahkumise keeld leebem tõkend võrreldes elektroonilise valvega, kuivõrd viimase puhul on võimalik pidevalt jälgida isiku asukohta lähtuvalt KarS § 751 lg-st

Seevastu elukohast lahkumise keelu järgimise kontrollimiseks ei saa isiku asukohta igal ajahetkel määrata. Kuivõrd kohtukolleegium leidis, et elektrooniline valve kui rangem tõkend poleks efektiivne hoidmaks ära A. Pauluse poolt uute kuritegude toimepanemist vabaduses viibides, siis ei saa seda olla ka kergemaliigiline tõkend elukohast lahkumise keelu näol. Eelmärgitust tulenevalt asub kohtukolleegium seisukohale, et vahistamise alused A. Pauluse suhtes ei ole ära langenud ning vahistamine kui tõkend on proportsionaalne nii kuriteo kui ka karistuse raskust arvestades ning vältimaks uute kuritegude toimepanemist on A. Pauluse jätkuv vahistus vältimatu meede. Kaitsjate esitatud taotlus kohaldatud tõkendi vahistamine asendamiseks elektroonilise valvega või elukohast lahkumise keeluga jääb tagajärjetuks.
Seoses kaitsja S. Reinsaare apellatsioonis esitatud taotlusega, et kohtukolleegium tagastaks prokuratuurile KrMS § 297 korras vastuvõetud tõendid – Virumaa Teataja artikli ja EKRE registrikaardi ajaloo väljavõtte, asub kolleegium seisukohale, et antud taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kaitsja leiab apellatsioonis, et antud tõendite vastuvõtmine ei olnud põhjendatud, sest need oleks prokurör võinud esitada ka süüdistusaktis. Prokuröri põhjendus, et talle ei olnud varem teada tikutopsi teisele poolele kantud teave, tuleneb prokuröri enda otsustusest enda asitõenditega õigeaegselt mitte tutvuda. See ei saa anda alust täiendavate tõendite esitamiseks. Prokuröri taotlus oli kaitsja hinnangul esitatud hilinenult. Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil lisas kaitsja, et tõendite selline vastuvõtmine kahjustas A. Pauluse kaitseõigust. Kohtukolleegium leiab, nõustudes seejuures prokuröriga, et otsustus eelnimetatud tõendite vastuvõtmise osas tehti maakohtus, kuivõrd maakohus nõustus antud tõendid vastu võtta. Maakohtus said pooled esitada enda seisukohad tõendite vastuvõtmise suhtes, mida maakohus ka arvestas. Kuivõrd kaitsja on esitanud taaskord samasugused põhjendused tõendite tagastamise osas, mida maakohus tõendite vastuvõtmisel arvestas, ei näe kohtukolleegium alust viidatud tõendite prokuratuurile tagastamiseks. Seejuures omavad antud tõendid ka tõenduslikku väärtust, kuivõrd maakohus on enda otsuse lehekülgedel 53-54 leidnud, et Virumaa Teataja artikkel ja EKRE registrikaardi ajaloo väljavõte annavad kogumis infot tikutoosi vanuse kohta. Maakohus tõdes õigesti, et muude tõenditega kogumis sobitub tikutopsi vanus oma konteksti ja see tõendite kogum 23

(25)loob uue kvaliteedi, millest saab teha järeldusi koerakuudi katuse alt leitud esemete katuse alla paigutamise aja kohta. Antud kahel põhjusel jääb kaitsja taotlus antud tõendite tagastamise osas rahuldamata.

Kaitsjad K. Namm ja N. Tammemäe taotlevad SKHS § 5 lg 1 p 1 ja 2 alusel ka A. Paulusele alates 14.04.2021.a kuni seisuga 26.05.2022.a vahi all oldud 408 päeva eest hüvitise maksmist summas 22 113,60 eurot. SKHS § 5 lg 1 p-st 1 ja 2 tulenevalt võib isik nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui see tekitati vahistamisega ja kahtlustatava kinnipidamisega ning isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lõike 1 p-de 1, 2 või 5 alusel. Kaitsjad ei ole esitanud tõendeid kinnitamaks, et A. Paulusele oleks tema kahtlustatavana kinnipidamisel või vahistamisel menetlejate poolt rikutud süüliselt menetlusõigust ja põhjustatud seeläbi süüdistatavale kahju. Kuivõrd käesolevas asjas tunnistas maakohus A. Pauluse talle esitatud süüdistuses KarS § 415 lg 11 p 3, 4; § 418 lg 1; § 4181 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi süüdi ja kohtukolleegium jätab käesoleva otsusega maakohtu otsuse A. Pauluse suhtes muutmata, puudub A. Paulusel seega seadusest tulenevalt alus nõuda vahi all oldud päevade eest kahju hüvitamist. Taotlus A. Paulusele süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.
Kaitsjad K. Namm ja N. Tammemäe, vaidlustamata DNA-ekspertiisi tegemise põhjendatust, heidavad apellatsioonis maakohtule ette, et kohus on A. Pauluselt DNA-ekspertiisiaktis nr 20EGE0429 märgitud ekspertiisi maksumuse ebaõigesti välja mõistnud. Kaitsjate hinnangul saab tulenevalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-120-12 väljendatud seisukohast ekspertiisi maksumuseks, tulenevalt ekspertiisiks esitatud objektide arvust, kujuneda mitte rohkem kui 798 eurot (ekspertiisiks esitatud 14 objekti x ühe analüüsiobjekti hind 57 eurot). Kohtukolleegium kaitsjate seisukohaga A. Pauluselt ekspertiisi maksumuse väiksemas mahus välja mõistmisega nõustuda ei saa. Alates
augustist
a näeb Kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 273 ette, et DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta on 57 eurot. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-120-12 p-s 6.2 selgitanud, et kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, aga seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt saab öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Samas on oluline juhtida kaitsjate tähelepanu sellele, et viidatud Riigikohtu lahendis ei peeta ekspertiisiasutusele üle antud analüüsiobjektideks mitte üksnes individuaalseid kahtlustatavalt ära võetud esemeid vaid ka nendelt võetud puuteproove, mis ongi tegelikkuses DNA-ekspertiisis teostatava analüüsi objektiks. 22.04.2020.a. koostatud ekspertiisimäärusest (kd I, tl 165 - 168) ja ekspertiisiaktis nr 20E-GE0429 (kd I, tl 170 - 185) märgitud loetelust nähtuvalt kasutati ekspertiisi tegemisel 115 analüüsiobjekti ja viidi läbi 157 reaktsiooni. DNA-ekspertiisi käigus analüüsiti, s.o tuvastati DNA-profiilid objektidelt võetud puuteproovidelt, mitte ekspertiisiks otse üle antud objektidelt. Ekspertiisi maksumuse õiendi (kd 1, tl 185) kohaselt oli analüüsiobjektide arv 157 ja maksumus 8949 eurot, kuid maakohus leidis põhjendatult, et ekspertiisikulu väljamõistmisel tuleb lähtuda siiski ekspertiisiobjektide ehk võetud ja analüüsitud puuteproovide, mitte reaktsioonide arvust. Korrutades seda arvu

(115)ühe analüüsiobjekti hinnaga (57 eurot) ongi saadud proovide arvust lähtuvalt A. Pauluselt menetluskuluna välja mõistetava DNA-ekspertiisi maksumuseks 6555 eurot. Jättes DNA-ekspertiisi maksumuse summas 2394 eurot A. Pauluselt välja mõistmata ja riigi kanda, on seega ekspertiisimaksumus summas 6555 eurot arvutatud õigesti ja kaitsjate taotlus A. Pauluselt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks ainetu. 19. Seonduvalt A. Pauluse kaitsjate taotlustega apellatsioonimenetluses seoses õigusabi osutamisega tekkinud kulude riigi kanda jätmiseks märgib kohtukolleegium järgmist. A. Pauluse lepinguline esindaja S. Reinsaar taotleb esitatud õigusteenuste arvestusest ja kliendilepingust tulenevalt osutatud ja veel osutatavate teenuste eest menetluskulude hüvitamist maakohtu otsusega tutvumise eest (2 h) 320 eurot ning toimikumaterjalidega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest (10 h) 1600 eurot, kokku summas 1920 eurot, koos käibemaksuga 2304 24

(25)eurot. Kohtukõne teeside koostamise eest, nõupidamise eest vanglas ja osalemise eest kohtuistungil kaitsja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. A. Pauluse lepingulised esindajad K. Namm ja N. Tammemäe taotlevad arvetel nr 20203535 ja nr 20203629 märgitud õigusteenuste osutamise eest menetluskulude hüvitamist maakohtu otsuse analüüsi (3,5

h)ja apellatsiooni koostamise eest (26,45
h)summas 4515 eurot, koos käibemaksuga 5418 eurot ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumise ning osalemise eest (8
h)summas 1120 eurot, koos käibemaksuga 1344 eurot. Kaitsjad esitasid apellatsioonid süüdistatava huvides. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi ehk jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata, siis jäävad A. Pauluse lepinguliste kaitsjate õigusabi kulud apellatsioonimenetluses KrMS § 185 lg 2 kohaselt A. Pauluse enda kanda. 20. Ülaltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus A. Pauluse esitatud süüdistuse järgi süüditunnistamises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud seisukohad selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 344 - 345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 12. aprilli 2022.a otsuse muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Taotlused A. Paulusele kohaldatud tõkendi muutmiseks, tõendite tagastamiseks prokuratuurile ja süüdistatavale süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks jäävad rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 25

(25)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

1-21-1857/129

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2022.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-1857 (20230100403) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola

§ 832

§ 832

§ 833

§ 8350

§ 83

§ 11

§ 11

§ 19

§ 32

§ 32

§ 34

§ 34

§ 34

§ 11

§ 11

§ 20

§ 21lg 1 nägi ette, et tulirelva olulised osad on relvaraud, lukk, padrunipesa, trummel ja adapter. 7

§ 21

§ 78

§ 80

§ 34lg 2 sätestatud vastav relvaluba.

§ 20

§ 20

§ 201

§ 34

§ 34