KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. september 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-7079 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Keskü

§ 25

lg 2 järgi kiirmenetluses lühimenetluse korras Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu

1. juuli 2017 otsus Apellant süüdistatav Süüdistatav N.N isikukood: XXX; elukoht: XXX, viibib vahi all; XXX; emakeel: vene keel; XXX; XXX; karistatus: 7 kehtivat kriminaalkaristust, 19 kehtivat väärteokaristust Prokurör Meelis Sentifoli Kaitsja Karine Nersesjan RESOLUTSIOON Jätta N.N-i apellatsioon läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu 25.07.2017 otsusega mõisteti N.N süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas 1 kohus N.N-i vangistust 1/3 võrra, st 4 kuuni. Karistuse kandmise alguseks luges kohus N.N-i kinnipidamise aja 23.07-2017. Maakohus mõistis KrMS § 180 lg 1 alusel mõista N.N-ilt välja sundraha 352,5 eurot ning riigi õigusabi kulu 120 eurot. Maakohus mõistis N.N-i KarS §

§ 25

lg 2 järgi süüdi selles, et ta püüdis 23.07.2017 kella 09:55 ajal A AS-le kuuluvas XXX kaupluses varastada nelja COREGA proteesiliimi, koguväärtusega 29 eurot. Ta peitis kauba enda üleriiete alla ja möödus kassaliinist, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi lõpule viimata, kuna turvatöötaja pidas ta kinni. Tegemist oli süstemaatilise varguse katsega, sest oli N.N-i oli Harju Maakohtu 23.08.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4560 karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, 07.06.2017 otsusega väärteoasjas nr 2316,17,003344 KarS § 218 lg 1 - § 25-1 järgi ja 15.06.2017 otsusega väärteoasjas 2315,17,004523 KarS § 218 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Mõistetud karistust põhjendades märkis kohus, et peab süüdistatava süüd keskmisest väiksemaks. Kriminaalasja menetluse esemeks on üks kuriteoepisood, tegu jäi katse staadiumisse ning kuriteoga tekitatud varaline kahju on niivõrd minimaalne, et kannatanu loobus varalise nõude esitamisest. Samas pidas kohus oluliseks, et N.N-i on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning seda ainult varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Teda on ka väärteokorras karistatud väheväärtusliku asja varguse toimepanemise eest. Sellest hoolimata ei ole süüdistatav enda jaoks varasematest karistustest järeldusi teinud ning on jätkanud kuritegelikku käitumist, mis on kujunenud talle elustiiliks. Kohus märkis, et süüdistataval puudub pikemat aega töökoht, tal puudub ka kindel elukoht. Karistusregistri andmetel on tal terve rida tasumata väärtegude eest määratud rahatrahve. N.N-i karistati kriminaalkorras viimati Harju Maakohtu 23.08.2016.a kohtuotsusega KarS §

§ 25lg 2 alusel ning talle mõisteti karistuseks 1 kuu ja 28 päeva vangistust.

N.N-i väärteokorras karistatud viimati 07.06.2017.a ja 15.06.2017.a otsusega KarS § 218 lg 1 - § 25 lg 1, 2 alusel. N.N on käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva varavastase kuriteo pannud toime kõigest ca kuu aega pärast viimast väärteokaristust. Sellest tulenevalt leidis kohus, et N.N-i tuleb puhul ei ole tegemist kriminaalhoolduse jaoks sobiva isikuga. N.N-ilt välja mõistetud menetluskulude kohta märkis kohus, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. N.N-ilt välja mõistetavat sundraha vähendas kohus KrMS § 2565 lg 2 alusel poole võrra, s.o 352,50 euroni. Lisaks sellele mõistis kohus N.N-ilt välja riigi õigusabi kulud, mis olid kohtueelses menetluses 48 eurot ning kaitsjatasu kohtumenetluses 72 eurot. Kohus märkis, et süüdistatava majanduslikku seisundit ning tema maksevõimet arvestades tuleb KrMS § 313 lg 1 p 7 alusel pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonis N.N, kes vaidlustab talle mõistetud karistust ja talt menetluskulude väljamõistmist. N.N leiab, et kohus jättis arvestamata tema tervisliku seisundiga. Tal on XXX. Jalg ei parane ja talle kirjutati saatekiri operatsioonile, kus oleks jalg põlvest saadik amputeeritud. Ta võttis riski ja püüab jalga ravida. Kui see ebaõnnestub, kaotab ta kogu jala. Kuna see on tõsine 2 asi, tema kuritegu ei olnud aga raske, palus ta kohtult kergemat karistust. Kohtunik Vernikova oli tema probleemist teadlik, sest ta tegi ka 2016 aastal tema suhtes süüdimõistva otsuse. N.N väidab, et vanglas ei saa ta vajalikku meditsiinilist abi. Ta on invaliid ja peab olema arsti järelevalve all. Lisaks on tal probleemid XXX, mistõttu „XXX“. Dokumendid on advokaat Leelo Viili käes. Tal ei ole võimaldatud kõiki vajalikke dokumente esitada. N.N palub arvestada tema eluga ja heidab ette, et riik teeb tast kodutu. Ta on loobunud narkootikumide tarvitamisest ega tarvita ka alkoholi. Ta on pikka aega oma elu rikkunud,aga tahab nüüd normaalselt elada. Ühtlasi märgib N.N, et tal ei ole kuskilt võtta selliseid summasid, mille kohus talt välja mõistis. Maakohus oleks pidanud vähendama talt välja mõistetavat sundraha, sest kohus arutas kriminaalasja kiirmenetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
3. Apellatsioonis on taotletud maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist. Vastavalt KrMS § 338 p-le 4 võib ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistada, kui mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule. Apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis annaks alust järeldusteks, et maakohtu mõistetud karistus oleks toimepandud kuritegusid või N.N-i isikut arvestades põhjendamatult raske. 4.1 Kergema karistuse mõistmise taotlust põhjendab N.N eelkõige väitega, et ta ei saa vanglas vajalikku arstiabi. See väide on paljasõnaline. Vastavalt VangS §-dele 49, 52 ja 53 on vangla kohustatud tagama kinnipeetavatele arstiabi. Apellatsioonis ei ole ära toodud ühtegi konkreetset tervishoiuteenust, mida ta vältimatult vajab, kuid mida ei ole talle vanglas võimaldatud. Ringkonnakohus ei saa jätta märkimata, et maakohtu otsusega tuvastatud asjaolude kontekstis, mida ei ole apellatsioonis vaidlustatud (N.N puudub nii töökoht kui kindel elukoht), on just vanglas tagatud arsti järelevalve. Mis puutub N.N-i väitesse, et tal oleks veel esitada dokumente oma terviseseisundi kohta, siis N.N-i enda taotlusel arutas maakohus kriminaalasja lühimenetluses ning seetõttu ei ole võimalik kohtul uusi tõendeid vastu võtta. 4.2 Apellatsiooni kohaselt oleks kergem karistus põhjendatud ka sellega, et toimepandud kuritegu ei olnud raske. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on mõistnud sanktsiooni alammäära lähedase karistuse ning põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks kergema karistuse mõistmist. Kohus rõhutas, et N.N-i on korduvalt varavastaste süütegude eest karistatud ning uue varguse pani ta toime varsti pärast eelmist karistust. Need põhjendused on asjakohased: süstemaatilise varguse puhul omab süü suuruse tuvastamisel lisaks selle asja väärtusele, mis varastati või mida püüti varastada, tähtsust ka palju ja kui tihti isik vargusi toime paneb.
4. Maakohtu otsus vastab kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele ka menetluskulude väljamõistmise osas. Maakohus on vastavalt KrMS § 2565 lg-le 2 vähendanud N.N-ilt välja mõistetavat sundraha maksimaalses ulatuses, st poole võrra. Lisaks sundrahale välja 3 mõistetud riigi õigusabi kulud on suhteliselt väiksed. Samas määras kohus, et menetluskulud tuleb tasuda ühe aasta jooksul.
5. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Juhindudes KrMS § 326 lg-st 3, jätab kohtukolleegium apellatsiooni läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4