1-22-6818 KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium 25. november 2022, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-6818 (22730000224) Kohtuni

§ 13lg 1 koosseis.

Käsitledes palvet kontrollida kelmuse koosseisu esinemist ei ole prokuratuuri esindajad võtnud arvesse, et võrreldes

1. juunil 2022 esitatud kaebusega on praeguses kaebuses asjaolusid täiendatud. Nimelt on täiendatud asjaolusid, miks esineb kahtlus, et Y ei saanud kaugtõestamise teel testamendi vormistamisel osaleda. Nimelt ei saanud raskes seisundis Y käia testamendi tegemiseks XXX tn korteris. Testamendi tegemise ajal oli Y Q korteris aadressil XXX. Seega on testamendis valed andmed pärandaja viibimiskoha kohta. Y ei olnud võimeline füüsiliselt ega vaimselt testamendi koostamisest pärandajana võtma: minema Q korterist XXX korterisse, võtma arvuti, selle sisse lülitama, leidma üles kaardilugeja, ID-kaardi ja PIN-koodid, süsteemi sisse logima, tegema näotuvastuse, lugema testamendi teksti ja seda korrigeerima, vastama notari küsimustele, testamenti digiallkirjastama (panema ID-kaarti kaardilugejasse, sisestama PIN-koode) ja minema tagasi Q XXX asuvasse korterisse. Järgmisel hommikul ei saanud Y isegi kiirabisse ise helistada, kuna hädanumbrile helistas Q. Kuigi Y tervise seisund oli juba kriitiline, kutsuti talle kiirabi alles pärast seda, kui testament oli tehtud. See tõendab, et Q ja tema poja ainus eesmärk oli algusest peale Y vara saamine. Samuti on lisandunud uued asjaolud seoses Y-le kuulunud sõiduki parklast ära viimisega. Kuigi see episood üksi ei pruugi täita kelmuse koosseisu, viitab see koosmõjus varem kirjeldatud tegevusega võimalusele, et testamendi tegemist mõjutasid teised isikud ja/või see oli tehtud oluliste asjaolude suhtes eksimusse viimisega. Asjade enda valdusesse võtmine hoolimata pärimismenetluse peatamisest ja vaidlusest pärimise asjaolude üle viitab selgelt kolmandate isikute ebatervele huvile Y vara omandamise vastu. Seega on kaebuses esitatud uued asjaolud, mida ei ole menetleja varem kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel hinnanud, rikkudes seega kaebuse lahendamisel menetlusõigust. Jättes kaebuses toodud asjaolud sisuliselt 6 1-22-6818 hindamata, puuduvad prokuratuuri määruses täielikult põhjendused kelmuse koosseisu alusel menetluse alustamata jätmise kohta ning selle rikkumise tõttu tuleb Riigiprokuratuuri määrus tühistada. Kaebuse esitaja hinnangul on kuriteokahtlus reaalselt olemas ja põhistatud eelkirjeldatud asjaoludega. Seetõttu ei ole tegemist pelgalt teoreetilise oletusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
3. Kaebuse esitaja etteheited Riigiprokuratuuri määrusele on alusetud. Riigiprokurör on asjakohaselt ja ammendavalt põhjendanud, miks puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. See, et kannatanu või tema esindaja määruses esitatud põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et määrus oleks põhistamata.
4. Vastavalt KrMS § 193 lg-le 1 ja § 194 lg-le 2 alustatakse kriminaalmenetlust siis, kui uurimisasutuse või prokuratuurini jõudnud teabest (nt kuriteokaebusest) nähtuvad kuriteo tunnused. Sellest tulenevalt on menetluse alustamine põhjendatud siis, kui kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolud vastavad mõne kuriteokoosseisu tunnustele sellises ulatuses, et annavad alust arvata, et toime on pandud sellele kuriteokoosseisule vastav kuritegu. Ühtlasi peavad väited võimaliku kuriteo toimepanemise kohta olema piisavalt usaldusväärsed – üksnes oletuste või kuulujuttude põhjal menetluse alustamine põhjendatud ei ole. On selge, et juriidiliste eriteadmisteta isikuilt ei saa oodata oma seisukohtade õiguslikku argumentatsiooni. Just see on põhjus, miks saab Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada vaid advokaadi vahendusel – advokaat oskab hinnata, kas kannatanu kirjeldatud asjaolud vastavad mõnele kuriteokoosseisule, ning seda õiguslikult põhjendada. Praegusel juhul on kaebuses kirjeldatud kannatanu nägemust juhtunust ning esitatud väide, et toime võivad olla pandud KarS § 209 lg-le 1 ning § 117 lg-le 1 - § 13 lg-le 1 vastavad kuriteod. Seda, kuidas esialgses kuriteokaebuses ja ringkonnakohtule esitatud kaebuses kirjeldatud asjaolud vastavad nendele kuriteokoosseisudele, põhjendatud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta kaebuses kirjeldatud asjaolud ilmselgelt KarS § 209 lg 1 ega § 117 lg 1 – § 13 lg 1 kuriteokoosseisu tunnustele. KarS § 117 lg 1 näeb ette vastutuse surma põhjustamise eest ettevaatamatusest. Viide KarS §-le 13 tähendab, et surm põhjustati tegevusetusega. Sel alusel menetluse alustamiseks oleks põhjust siis, kui kaebusest nähtuks, et meditsiinitöötajatel oli võimalik Y surma ära hoida, kuid nad ei teinud seda. Selleks, et kellelegi saaks ette heita teise inimese surma põhjustamist, peaks olema tema teo ja teise inimese surma vahel põhjuslik seos. Tegevusetuse puhul tähendab see, et isiku tegutsemise korral oleks surm jäänud tõenäoliselt saabumata. Kaebuses mingeid asjaolusid, mis viitaks sellele, et meditsiinitöötajatel oleks olnud võimalik Y surm ära hoida, välja toodud ei ole. Veelgi enam, kaebuses ei ole isegi väidetud, et Y oleks surnud meditsiinitöötajate tegevuse (tegevusetuse) tulemusel. Kaebuses on avaldatud üksnes arvamust, et meditsiinitöötajad ei pruukinud teha kõike võimalikku „leevendamaks Y rasket tervislikku 7 1-22-6818 seisundit“. Täpsemalt heidetakse meditsiinitöötajatele ette, et väga raskes seisundis Y kirjutati Lääne-Tallinna keskhaiglast välja, selle asemel, et viia ta haigla teise osakonda, kus ta oleks saanud professionaalset abi ja kus oleks võinud proovida talle uue drenaaži panemist varem. Professionaalse hoolitsuse ja drenaaži puudumise tõttu pidi Y kannatama suuri piinu. Seega seisneb etteheide mitte selles, et meditsiinitöötajate tegevusetuse tõttu saabus Y surm, vaid selles, et kaebaja arvates ei tehtud kõike võimalikku Y kannatuste vähendamiseks. See etteheidetav tegu ei vasta KarS § 117 lg-le 1 ega ka ühelegi teisele kuriteokoosseisule.
5. Veel on heidetud tervishoiutöötajate ette, et nad ei võtnud Y hospitaliseerimisel, haiglast välja kirjutamisel ega pärast tema surma ühendust Y tütrega ning haiglast välja kirjutamisel lasti Y-l minna võõra inimese juurde. Ringkonnakohtule esitatud kaebusest ei selgu, kumma kuriteokoosseisuga see väide kaebaja hinnangul seotud on. Varasemates kaebustes on väljendatud seisukohta, et Lääne-Tallinna keskhaigla töötajate selline käitumine annab põhjust kahtlustada Lääne-Tallina keskhaigla töötajate kokkumängu Q-ga. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on toodud see väide ära kui üks näide meditsiinitöötajate mittenõuetekohasest (hoolsuskohustust rikkuvast) käitumisest. Seda, kuidas on Lääne-Tallinna keskhaigla töötajate tegevus seostatav kelmuse kuriteokoosseisuga, kaebuses ära näidatud ei ole. Tõsi küll, nt kaasaaitaja tegu ei peagi kuriteokoosseisu tunnuseid täitma. Küll eeldavad nii kelmuse toimepanemine kui ka sellele kaasaitamine tahtlust (kaasaaitamine koguni topelttahtlust). Seda, et sellist tahtlust näitavaid asjaolusid ei ole, on sisuliselt möönnud kannatanu esindaja ringkonnakohtule esitatud kaebuses. See, et meditsiinitöötajate tegevust käsitatakse kaebuses hoolsuskohustuse rikkumisena, tähendab, et tegemist saab olla ettevaatamatusest toime pandud teoga. Ettevaatamatusest aga kelmust toime panna või sellele kaasa aidata ei saa. Kõnealune etteheide meditsiinitöötajatele ei ole kuidagi seostatav ka kaebuse esitaja seisukohaga, et Lääne-Tallinna keskhaigla töötajad võivad olla pannud toime KarS §

§ 13järgi kvalifitseeritava teo.

Kuigi kaebuses räägitakse Y tütrega ühenduse mittevõtmisest kui ühest Lääne-Tallinna keskhaigla töötajate hoolsuskohustuse rikkumise näitest, ei ole kaebuses ära näidatud, X-ga ühenduse mittevõtmine oleks kuidagi põhjuslikus seoses Y surmaga. Ühtlasi tuleb märkida, et tegevusetust saab õiguslikult ette heita vaid juhul, kui isik oli kohustatud tegutsema. Seda, miks oleks meditsiinitöötajad pidanud Y tütrega ühendust võtma, kaebuses põhjendatud pole. Pealegi nähtub kannatanu enda esitatud kõnede väljavõttest, et Y kasutas pärast tema hospitaliseerimist

1. veebruaril 2022 aktiivselt mobiiltelefoni, seega oleks tal olnud soovi korral võimalik ise X nii haiglasse saabumisest kui ka sealt välja kirjutamisest teavitada. Mis puutub kannatanu etteheitesse, et Y-l lasti haiglast lahkuda koos võõra inimesega, siis ei nähtu kaebusest mingeid andmeid, et Y poleks olnud võimeline ise otsustama, kuhu ja kellega ta haiglast lahkudes läheb. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamine ei hõlma ainult selle hindamist, kas kuriteokaebuses kirjeldatu vastab mõne kuriteo tunnustele. Hinnata tuleb sedagi, millistele andmetele esitatud väited tuginevad. See tähendab, et üksnes oletuste või kuulduste kontrollimiseks kriminaalmenetlust ei alustata. Ka Riigikohus on 8 1-22-6818 pidanud lubamatuks kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10, p 11).
2. Nii, nagu KarS §

§ 13puhul, pole ka väite puhul, et toime võib olla pandud Kar

S § 209 lg-le 1 vastav tegu, esitatud väiteid kuriteokoosseisu tunnustega seostatud. Riigiprokuratuur ei pidanud vajalikuks kelmusega seonduvat põhjalikult käsitleda, kuna väidetava kelmuse kohta on kannatanu on juba korra kuriteokaebuse esitanud ja tema väidetele on vastatud. Kriminaalmenetlust ei alustatud ja see menetlusotsus on jõustunud. Kaebuses on leitud, et uues kuriteokaebuses on viidatud uutele asjaoludele, mida ei ole eelneval korral menetluse alustamata jätmisel hinnatud. Nende uute asjaoludena tuuakse kaebuses välja väited, et Y ei saanud kaugtõestamise teel testamendi tegemisel osaleda (kuigi testamendis on tema asukohaks märgitud Y kodune aadress, ei saanud ta kaugtõestamise ajal oma kodus olla) ning et hoolimata pooleli olevast pärimismenetlusest on Y sõiduk tasulisest parklast ära viidud. Viimase väite kohta leiab kannatanu esindaja, et eraldivõetuna ei pruugi see „iseenesest otseselt täita kelmuse koosseisu, kuid koosmõjus varasemalt kirjeldatud tegevusega viitab siiski võimalusele, et testamendi tegemine oli teiste isikute poolt mõjutatud ja/või oluliste asjaolude suhtes eksimusse viimisega teostatud“. Ringkonnakohtule esitatud kaebuse kohaselt viitab see üksnes „kolmandate isikute ebatervele huvile Y vara omandamiseks“. Seega on kannatanu esindaja ise möönnud, et see asjaolu ise kelmuse kuriteokoosseisu ühelegi tunnusele ei vasta. Ringkonnakohtu hinnangul on ka muud asjaolud, mis peaks kaebuse kohaselt näitama, et toime võib olla pandud kelmus, kelmuse kuriteokoosseisuga seostamata. Kelmusega on KarS § 209 lg 1 kohaselt tegemist juhul, kui teisele isikule tekitatakse varalist kahju tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. See tähendab, et varaline kahju peab olema tekkinud kellegi petmise tulemusel. Nii õiguskirjanduse kui ka kohtupraktika kohaselt saab sellisest seosest rääkida juhul, kui eksitusse viidu teeb varakäsutuse. Ei kuriteokaebusest ega ringkonnakohtule esitatud kaebusest ei selgu, keda, kuidas ja milles eksitati. Oma vara pärandamisega tegi varakäsutuse Y. Ühtaegi argumenti, mis näitaks, et tema oleks millegi suhtes eksitusse viidud, kaebuses esitatud ei ole. Kaebuses esitatud väide, et Y ei saanud kaugtõestamise teel testamendi tegemisel osaleda, viitab hoopis sellele, et pärimismenetluses tuginetakse võltsitud testamendile. Kaebuse kohaselt seavad testamendi kahtluse alla järgmised asjaolud: • testamenti on märgitud, et kaugtõestamise hetkel on Y „aadress ja viibimiskoht“ XXX (Y aadress), kuid pole võimalik, et haige Y testamendi tegemiseks Q juurest oma koju läks; • testamenti on märgitud, et Y ei valda eesti keelt, kuid Y valdas eesti keelt kõrgtasemel; • notar ei ole testamenti märkinud, et pärandaja on raskesti haige. Ringkonnakohus nendib, et notar on lähtunud Y asukoha märkimisel Y enda ütlusest, see on testamendis eraldi ära märgitud. On arusaadav, et videosilla teel toimuva toimingu puhul lähtub notar isiku enda väitest tema asukoha kohta. Tähelepanu väärib, et XXX on testamendi kohaselt 9 1-22-6818 Y „aadress ja viibimiskoht“. On selge, et kui inimeselt küsitakse tema aadressi, ütleb ta oma elukoha aadressi. Testamendis ei ole väidetud ka seda, et Y ei valda eesti keelt; testamendis on märgitud, et testaator „ei valda piisavalt“ eesti keelt. See tähendab, et notari leidis, et testaator ei pruugi piisavalt mõista eestikeelset, tõlkimata testamenti ning testaatorile tuleb pakkuda võimalust, et koostatud testament tõlgitakse talle. Ringkonnakohus möönab, et notar ei ole märkinud testamenti, et testaator on raskelt haige, kuid testamendis on notari kinnitus, et testaator vastas notari küsimustele selgelt, ühemõtteliselt ja kindlalt ning notari hinnangul testaator orienteerus ajas ja ruumis ning notari hinnangul ei olnud alust kahelda testaatori teo- ja otsusevõimes. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita ükski kaebuses esitatud väide seda, et tegelikult Y testamenti teha ei saanud. 11. Kuivõrd kaebuse kohaselt sisaldab Y testament mitmeid puudusi ja Y ei olnud füüsiliselt ega vaimselt võimeline testamendi koostamisest pärandajana osta võtma, siis tähendab see etteheiteid ka testamendi tõestanud notar Ä tegevusele. Sellega seoses tuleb märkida, et alates 1. jaanuarist 2015 ei ole notari ametikohustuste rikkumine enam kuritegu. Notari vastutus on reguleeritud notari distsiplinaarvastutuse seadusega ning järelevalvet notari ametitegevuse üle teostab justiitsminister. Kui on alust arvata, et notar ei ole süüliselt täitnud ametikohustusi või ei ole täitnud ametikohustusi nõuetekohaselt, saab esitada kaebuse Justiitsministeeriumile, kelle pädevuses on notari suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine. 12. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et alust kohustada Riigiprokuratuuri menetlust alustama ei ole. Juhindudes KrMS § 208 lg-test 1 ja 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 11. oktoobri 2022 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 10