Väärteoasi nr 4-21-2792 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.09.2021.a Tallinnas Väärteoasja number 4-21-2792 Kohtukoosseis kohtunik Kristina Väliste Kohtuistungi sekretär Simona Šois Tõlk Jelena Kremez Kohtuasi G. K.i (isikukood: XXX) väärteokaebus nr 4-212792 Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna kiirmenetluse otsus nr 10220172258291 väärteoasjas nr 2315,21,002375 Asja läbivaatamise kuupäev 07.09.2021.a, 13.09.2021.a Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja G. K. kaitsja Igor Sumarok kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja S. D. RESOLUTSIOON Jätta G. K.i kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna 23.06.2021.a kiirmenetluse otsus nr 10220172258291 väärteoasjas nr 2315,21,002375 muutmata. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus valitud kaitsjale makstud tasu menetluskulude hüvitamiseks ning jätta see menetluskulu kaebuse esitaja kanda. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna 23.06.2021.a kiirmenetluse otsusega nr 10220172258291 väärteoasjas nr 2315,21,002375 määratud rahatrahv summas 120 (ükssada kakskümmend) eurot tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud makserekvisiitide järgi käesoleva kohtuotsuse edasikaebe tähtaja jooksul, s.o kassatsiooniteate mitteesitamisel 20.09.2021.a. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 13.10.2021.a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik L. P. koostas 23.06.2021.a. kiirmenetluse otsuse 10220172258291 G. K.ile selle eest, et tema, 23.06.2021.a. kella 13.21 ajal Harjumaal, Kuusalu vallas, Tallinn-Narva mnt 31,
- kilomeetril liikudes Tallinna suunas, juhtis mootorsõidukit Mercedes-Benz AMG registreerimismärgiga XXX kiirusega 137 ± 5 km/h, millega ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat kiirust mitte vähem, kui 22 km/h, lubatud suurim kiirus antud teelõigul on 110 km/h. Nimetatud tegevusega rikkus G. K. kiiremenetluse otsuse kohaselt LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. Kiirmenetluse otsusega määrati G. K.ile karistuseks rahatrahv 30 trahviühiku ulatuses, summas 120 eurot. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Kaebuse kohaselt veensid politseinikud menetlusalust isikut, et salvestisel on tema auto. See salvestis aga ei tõenda rikkumise toimepanemist. Niisamuti ei tutvustatud isikule tema õigusi, kiirmenetluse otsusel puudub ka tema allkiri. Seega on rikutud kaitseõigust. Kiirmenetluse otsuses toodud ütlusi ei või kasutada tõendina, sest need ei sisalda mingeid andmeid, mis tõendaks teo toimepanemist. Kaitsja leiab, et tulenevalt KrMS § 66 lg-st ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast asjas 3-1-1-73-08 ei saa menetleja kasutada väärteomenetluses tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks menetlusaluse isiku ütlusi. Samuti leitakse kaebuses, et väärteootsus peab olema motiveeritud ja osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja vastuolude kõrvaldamata jätmine väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Praegusel juhul tuleb menetlus lõpetada, sest puuduvad küllaldased tõendid, mis võimaldaks tuvastada, et G. K. pani toime talle etteheidetava väärteo ja kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta andis ütlusi selle kohta, et juhtis sõiduautot ning talle üllatuslikult peeti ta vilkuritega sõiduki poolt kinni. Lubatud sõidukiirus sel lõigul oli 110 km/h ja ta sõitis koos teiste sõidukitega, pidevalt spidomeetrit ei jälgi, püsikiirushoidjat ta ei kasutanud. Kinnipidamisel selgitati, et videol on näha tema auto kontuur ja sellest on näha ka autonumbrit, kuid tema seda ei näinud. Kiirmenetluse otsusega nõustus, kuna talle öeldi, et siin ei ole midagi vaielda ja ta ei oska sellises situatsioonis käituda. Praegu ei ole videol tema autot selgelt näha ja kiiruse peab olema tuvastatud korrakohaselt. Ta kinnitas, et kiirmenetluse otsusel on tema allkiri ja ta on lisanud sinna ka lause, milles tunnistab rikkumist. Ta lisas, et oli sel hetkel endast väljas ja kirjutas otsusele, et ületas kiirust täpsemalt just politseiniku palve peale. 2 Kaitsja hinnangul on videosalvestis ebausaldusväärne. Sellel ei ole kajastatud ilmastikutingimusi, seadme asukohta, pole aru saada, kus kiirusemõõtmise ajal asuti. See salvestus hakkab kohe ning on täiesti ebaselge, mis on enne seda tehtud. Mõõtmist teostanud isik ei suutnud ka korralikult mõõtmist selgitada. Täiesti ebaselge on kes mõõtis ja kuidas see toimus. Kumbki tunnistaja rääkis erinevatest mõõtmisrežiimidest. Üks tunnistaja ei suutnud selgitada, mida tähendavad videos osad märgid ja arvud. Reaalselt ei ole teada, millise auto kohta mõõtmise märk käis. Kaitsja leiab, et kiiruse mõõtmisel on rikutud seaduse nõudeid ja selle põhjal ei saa tuvastada rikkumist, mistõttu tuleb väärteomenetlus lõpetada. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus on põhjendamatu ja palus jätta menetleja otsus muutmata. Esindaja märkis, et nii, nagu tunnistajad seletasid toimub selle seadmega filmimine siis, kui toimub kiiruseületamine. Kaamera fokusseerimine ei ole seejuures mõõtja teha. Video järgi on aru saada, et seadet hoitakse käes, ei pea olema eraldi pilti, kus on näha, et mõõtja seda käes hoiab. Mõõtmise asukoht on näha GPS-koordinaatidest, mis annavad asukoha meetri täpsusega. Seejuures protokollis konkreetse kilomeetri märkimine oleks ebatäpsem. Rikkumist tõendavad tunnistajate ütlused ja videosalvestis, mis vastab VTMS § 31 lg 11 nõuetele. Lisaks on menetlusalune isik materjalide koostamisel oma süüd tunnistanud. Eluliselt usutav ei ole, et menetlustoimingute kestus ja soov koju saada tingis tema poolt kiirmenetlusega nõustumise ja sellele alla kirjutamise. Kohtu järeldused: Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud kirjalike tõenditega, mida kohus vahetult kohtuistungil uuris ning kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustega kinnitust leidnud väärteoprotokollis kajastatud väärteo toimepanemine G. K.i poolt. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et G. K. juhtis 23.06.2021.a. kella 13.21 ajal Harjumaal, Kuusalu vallas, Tallinn-Narva mnt 31,
- kilomeetril liikudes Tallinna suunas, mootorsõidukit MercedesBenz AMG registreerimismärgiga XXX. Neid asjaolusid kinnitas kaebuse esitaja kohtuistungil ka ise, need nähtuvad ka kohtus üle kuulatud tunnistajate S. E. ja L. P. ütlustest ning asjas uuritud kirjalikest tõenditest: kiirmenetluse otsuses märgitud andmetest (kust nähtub mh G. K.i poolt menetluses osalemine), kiirusmõõturi kasutamise protokolli asendavast videosalvestisest (millest nähtub mh antud sõiduki liikumine mõõteseadme asukohas). Kohtuasjas on vaidlus selles, kas mõõdeti G. K.i sõiduki kiirust ning kas kiirusemõõtmise talletamine on korrektselt vormistatud, sh kas mõõteseadme videosalvestis kajastab kõiki nõutavaid andmeid. Lisaks on kaitsja seisukohal, et rikutud on mõõtemetoodikat ja rõhutanud, et teada ei ole, kas mõõtmine toimus statiivil või käes, autos või sellest väljas, era- või politseivärvides sõidukiga ning video järgi ei saa tuvastada sõiduki registreerimismärki mõõtmishetkel, mõõtmistulemus ei ole ühtlane (langeb vahepeal nulli). G. K. andis vahetult ütlusi, milles ta selgitas, et juhtis sõiduautot ning lubatud sõidukiirus sel lõigul oli 110 km/h. Kinnipidamisel selgitati, et videol on näha tema auto kontuur ja sellest on näha ka autonumbrit, kuid tema seda ei näinud. Kiirmenetluse otsusega ta nõustus, kuna talle öeldi, et siin ei ole midagi vaielda ja ta ei oska sellises situatsioonis käituda.. Ta kinnitas, et kiirmenetluse otsusel on tema allkiri ja ta on lisanud sinna ka lause, milles tunnistab rikkumist. Ta märkis, et oli sel hetkel endast väljas ja kirjutas otsusele, et ületas kiirust, politseiniku palve peale. 3 Kohus peab G. K.i ütlusi usaldusväärseteks osas, mis puudutab sõiduki juhtimist antud ajal ja kohas ning menetlustoimingutes osalemises (kiirmenetluse otsuse allkirjastamise ja selles ütluste andmise kohta), sest need riimuvad nii kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustega, kui kiirmenetluses otsuses märgitud andmetega, samuti kiirusmõõturi kasutamise protokolli asendavast videosalvestisest Kohus ei pea usaldusväärseteks G. K.i ütlusi, mille kohaselt ei ole mõõdetud tema sõiduki kiirust ning kiirmenetlusega nõustumine ja rikkumise tunnistamine oli tingitud sellest, et ta oli endast väljas ja politseinike survest. Need asjaolud ei ole kogumis teiste tõenditega kinnitust leidnud. Kohtus vahetult üle kuulatud tunnistaja S. E. andis ütlusi selle kohta, et mäletab, et teostas kiirusemõõtmist ja see konkreetne sõiduk sõitis üle 130 km/h tunnis. Isik peeti kinni ja ta nõustus rikkumisega ja talle vormistati kiirmenetluse otsus. Seejuures tunnistaja kirjeldas üksiksasjalikult, kuidas ta sihtis just antud sõidukit, ta mõõtis manuaalrežiimis (ehk sõidukid ühekaupa) ja seadet käes hoides. Mõõtmise ajal oli ta politseisõidukis. Mõõtmisel suunatakse sihik sõiduki registreerimismärgile ja kuna ta käsi liikus, võis mõõtetulemus vahepeal nulliks muutuda, sest koguaeg ei olnud sõiduki ja radarikiirega kontakti (tl 17pö-19). Tunnistaja L. P. andis ütlusi selle kohta, et tema viibis politseisõidukis kõrvalistmel ja tema paariline mõõtis LaserCam seadmega kiirust, saades selle Mercedes kiiruseks 137 km/h. Sõiduk peatati vilkuritega ja tema koostas menetlusalusele isikule kiirmenetluse otsuse. Seejuures tutvus isik videoga ja nõustus kiirmenetlusega. Talle pakuti, et kui tal on küsimusi või kui ta ei ole nõus kiirmenetlusega, siis saab koostada ka väärteoprotokolli, kuid isik nõustus rikkumisega (tl 19pö-20). Kohus leiab, et tunnistajate ütlused kiirusemõõtmise asjaolude kohta on omavahel riimuvad ning kooskõlas G. K.ile koostatud kiirmenetluse otsuses kajastatud andmetega ning ka videosalvestiselt nähtuvate andmetega kiirusemõõtmise kohta. Seejuures on tähelepanuväärne, et G. K. on sõnaselgelt nõustunud kiirmenetluse kohaldamisega (kiirmenetluse otsus lk 2), tutvunud väärteokirjeldusega (otsuse lk 1), andnud selles ka end süüstavaid ütlusi (otsuse lk 2) ja tutvunud oma õigustega väärteomenetluses (vene keeles, otsuse lk 2pö). Kohtuistungil ei tõusetunud küsimust sellest, et isik ei saanud menetlusest aru. Vastupidi, kui isikule poleks talle arusaadavas keeles selgitatud väärteo kirjelduse sisu, ütluste andmise võimalust, poleks ta saanud vastavate lahtrite juurde sisuga haakuvaid selgitusi ja kinnitusi lisada. Seda arvestades ei pea kohus usaldusväärseteks G. K.i poolt mõista antud asjaolusid nagu ta oleks nõustunud menetlusega ja ütlusi andnud seetõttu, et ta oli endast väljas ja politseinikud teda survestasid. Tegemist on 53-aastase töötava meesterahvaga, kes enda ei sõnul ei mäleta, millal ta viimati oleks taolisesse olukorda sattunud (tl 13). Nimetatu viitab, et varasemast on ta liikluspolitseiga siiski kokku puutunud ning seega on ta juba pikemat aega juhtimisõigust omanud ja omab vastavat kogemust suhtlemisel politseiga. Seega ei pea kohus eluliselt usutavaks ka võimalust, et isik pidi olema erutunud seisundis ja ei saanuks aru oma õigustest ja menetluslikest võimalustest kiirmenetluse otsuse vormistamisel. Sellist veendumust süvendab isiku poolt süü tunnistamine otsuse vormistamisel ja mistahes vastuväidete puudumine. Juhul, kui G. K. oleks vaidlustanud oma sõiduki kiiruse mõõtmise, selle kontuuri seostamise tema sõidukiga (nagu ta väitis kohtus), on ilmne, et ta oli võimeline vastuväiteid esitama. Midagi sellist aga asjas kogutud tõenditest ei ilmne ja seega on endast väljas olemise ja politsei survestamisel kiirmenetlusega nõustumise kohta tehtud viidete osas G. K.i ütlused ebausaldusväärsed. Järgnevalt kohus peatub kaebuse esitaja ja kaitsja poolt tehtud etteheidetel kiirusemõõtmise protseduuri ja selle vormistamise kohta. Kaitsja hinnangul ei nähtu kiirusmõõturi kasutamise protokolli asendavast videosalvestisest tegelikkuses need andmed, mis tuleks kanda kiirusmõõturi kasutamise protokolli. Kohus tuvastas, et videosalvestisel on kajastatud järgmised andmed, mis on n-ö tiitritena kirjas: kellaaeg 13.21., kuupäev 23.06.2021 (esitatud kujul 06/23/2021), seerianumber LE0274, salvestise number 014294, kasutaja number 001840, koordinaadid N59’26.3905 E025’16.5207, sõidukiirused 137, 129, 119, 117, 116, 110, 109, 108, 106 km/h; D ehk kaugus mõõdetavast objektist (video alguses 251,1 m kuni 60,1 m), d ehk laserkiire läbimõõt alates 26 kuni 6 cm). Lisaks on näha videol ka salvestise kaadriloendurit (all vasakul). Kaitsja 4 hinnangul ei kajastata salvestisel nt ilmastikutingimusi. Kohus leiab, et videosalvestiselt saab erinevalt paberkandjal vormistatud protokollist nähtuda ka see, mida videosalvestise tiitrites kirjas ei ole, kuid mis tuvastatav videopildist. Nendeks asjaoludeks on hetkel näiteks nii ilmastiku- kui teeolud (valge aeg, kuiv teekate), kui ka nt sõiduki mark ja number, liikumissuund, asukoht teel. Sõiduki liikumise suund (Tallinn) on seejuures sedastatav videopildist mõõtja vaatesuuna, tema asukoha koordinaatide ja mõõdetava sõiduki liikumissuuna kaudu. Vabariigi Valitsuse 21.06.2011.a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi ka määrus) § 10 lg 2 näeb ette, et mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või määruse § 10 lg-s 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad“. Seega on ettenähtud menetluskord, mis võimaldab haldusmenetluses tehtava toimingu protokolli asemel videosalvestada. Sama määruse § 10 lg 1 kohaselt kantakse lisaks haldusmenetluse seaduses sätestatule kantakse mõõteprotokolli: 1) kiirusmõõturi lugem ja seerianumber; 2) keskkonnatingimused mõõtmisel; 3) selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti; 4) kiirusmõõturi paigaldus mõõtmise ajal (käes hoitud, statiivil, seisvas sõidukis, liikuvas sõidukis jm); 5) liikuvast sõidukist mõõtmise korral selle liikumine samas suunas või vastassuunas sõidukiga, mille sõidukiirust mõõdeti; 6) liikuvast sõidukist radarkiirusmõõturiga, mis võimaldab mõõtmist erinevatel režiimidel, kasutatud mõõterežiim. Kohus on seisukohal, et kõik need nõuded on täidetud. Salvestiselt nähtub, et mõõdetavaks sõidukiks äratuntavalt on Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXX. Seejuures ei mõjuta kohtu hinnangul mõõtetulemust asjaolu, et sõiduk on salvestise alguses udune, sest on üldteada, et suurtelt kaugustelt filmides ei saa videopilt olla alati teravustatud, seda enam, et kauguse tõttu kasutatakse seadme suumi funktsiooni. Seejuures ei mõjuta videopildi salvestamine mõõtmisprotsessi tulemust, vaid omab peamist tähendust mõõtmise protokollimisel. Lisaks mõõteseadme protokolli asendamisel annab see videosalvestis visuaalselt tajutavat lisateavet ka tõenduslikus aspektis ehk tegu on ka iseseisva tõendiga VTMS § 314 lg 1 tähenduses. Seejuures on kohtu hinnangul salvestiselt nähtuvad ka VTMS § 31 lg 11 p 1-3 tingimused. Mõõtmisprotokolli asendamiseks on ennekõike oluline, et videopilt oleks moonutuste ning katkestusteta. Praegusel juhul on videopilt mõõdetavale sõidukile täielikult teravustunud video kolmandaks sekundiks. Veelgi olulisem on aga see, et videosalvestisel on näha kaadriloendurit ning selle jälgimisel on üheselt tuvastatav see, et videot ei ole monteeritud. Juba video esimesel kaadril on näha, et seadme sihik (laserkiir läbimõõduga 26 cm) on suunatud heledale sõidukile ja see asetseb eespool kõrvalrajal sõitvast sõidukist. Samal ajal on kiiruseks fikseeritud 137 km/h. Videosalvestiselt nähtub edasiselt see, et sõiduk liigub katkematult mõõtja suunas teisel sõidurajal. Kohus peab reaalse mõõtesituatsiooniga kooskõlas olevaks ka tunnistaja S. E. selgitusi, et kuna ta hoidis seadet käes, ei ole püsiva kiirusinfo saamine võimalik. Täpselt selline olukord nähtub videolt, sest mõõdetud kiirused vahelduvad näiduga 0 km/h. Seda kinnitab ka asjaolu, et algne ja ka iga järgnev kiirusnäit tekib seadmele siis, kui sihik on sõidukile suunatud (kaadrid 1, 54, 76 jne). Seega on välistatud, et tegemist oleks olnud mõne teise auto kiirusega. Arvestades üldteada asjaolu, et laserkiir liigub valguse kiirusel, ongi võimalik kiiruse mõõtmine väga lühikese aja jooksul. Seetõttu ei ole alust ka kaitsja väidetel, nagu peaks kiirusnäit seadmel olema pidev. Samuti on kattuvad tunnistajate ütlused videosalvestiselt nähtuvaga selles, et kaebaja juhitud sõiduk oli teisel sõidurajal ja möödus kõrvalrajal olevast sõidukist. Kiirusemõõturi lugemiks saadi 137 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on arvestatud +/- 5km/h, seejuures on taatlustunnistuse järgi seadme veapiir veel oluliselt madalam. Kohtuistungil ei ilmnenud ühtki asjaolu, mis annaks alust tunnistajate objektiivsuses kahelda. Nii tunnistajad, kui kaebaja on kinnitanud, et omavaheline vihavaen ja isiklikud suhted neil puuduvad. Kohus möönab, et määruse § 10 lg 1 p 4 tingimuse kajastamine videol või selle tiitrites tuvastatav ei ole. Nimetatud punkt kohustab protokolli märkima kiirusmõõturi paigalduse mõõtmise ajal (käes hoitud, statiivil, seisvas sõidukis, liikuvas sõidukis jm). Samas on videolt selgelt mõista, et 5 videopilt on n-ö kõikuv, mis viitab sellele, et mõõteseade ei olnud autole paigaldatud seade, seda ei toetatud stabiilselt (sh statiivile). Ainsa variandina on seega võimalik, et seadet hoiti käes ning see on keskmise elukogemusega isikule ka äratuntav. Kohus leiab, et nimetatud mõõtmistingimuse kajastamine võiks olla siiski paremini fikseeritud, kuid ei pea seda selliseks minetuseks, mis tingiks mõõtmistulemuse tühisuse. Nimelt tuleb siinkohal tähele panna seda, milleks on mõõtmistingimusi mõõteprotokollis vajalik kajastada. Selleks põhjuseks on mõõtmistulemuse jälgitavuse ja usaldusväärsuse tagamine. Konkreetselt määruse § 10 lg 1 p 4 nõue mõõturi paigalduse märkimise kohta on põhjendatav sellega, et mõõteseadmed on erinevad. Tulenevalt kriminoloogilisest kogemusest on teada, et seadmetel on erinevad usaldusväärsed kaugusvahemikud käes hoidmise ja statiivil mõõtmise jaoks. Kaitsja on kohtumenetluses korduvalt rõhunud aspektidele, et teada ei ole kas mõõtja ja mõõteseade asus sõidukis või mitte. Vastupidiselt kaitsja arvamusele nagu omaks tähtsust see, kas mõõtmine toimus era- või politseivärvides sõidukist, ei ole see mõõtetulemuse seisukohast oluline. See, kus asus politseisõiduk kiirust mõõtva politseinikuga, nähtub seadme videos olevatelt muutumatutelt koordinaatidelt. Seejuures on koordinaatide esitamine täpsem asukoha tuvastamiseks, kui seda oleks konkreetse maanteekilomeetri märkimine mõõteprotokolli. Kohus rõhutab sedagi, et kõiki mõõtmise tingimusi ei pea ega saa kiirusmõõturi kasutamise protokolli alati nende mitteesinemise korral märkida. Nii on määruse § 10 lg 1 p-des 4, 5, 6 toodud tingimused sõidukist mõõtmise korral asjakohased vaid juhul, kui kiirust mõõdetakse politseisõidukis asuva statsionaarse seadmega. Ka siinkohal on silmas peetud vajadust hinnata mõõtetingimuste suhtelisust, mis mõjutab mõõtetulemust ja seda ennekõike laiendmääramatuse suurenemise kaudu. Teisisõnu erinev seadme paigutus mõjutab mõõtetulemust ning suurem lubatav mõõtekaugus ning mõõtetäpsus on statsionaarsetel seadmetel. Selle näitena saab tuua olukorra, kus liikuv politseisõiduk mõõdab vastutuleva sõiduki kiirust. Siinkohal on vaid väga üldisi füüsikalaseid teadmisi omades, üldise elukogemuse pinnalt teada see, et liikuvast objektist teise liikuva objekti kiiruse mõõtmine hõlmab rohkem muutujaid ja on seega ebatäpsem kui seisva mõõtja poolt liikuva objekti kiiruse mõõtmine. Praegusel juhul on videosalvestiselt äratuntav see, et mõõtja ise on paigal, ta jälitab seadme sihikuga mõõdetavat sõidukit ja seadmepilt kõigub, sest mõõdetakse 251 m kaugusel olevat objekti koos pildi suurendusfunktsiooniga. Videopildis koordinaatide väärtused ei muutu. Kõik see viitab asjaolule, et kasutati käes hoitavat seadet. See on kokkulangev ka tunnistajate poolt kohtus kirjeldatuga mõõtmisprotseduuri kohta. Mis puudutab video algushetke, s.o protokolli asendava video salvestamise algust, siis kohus asub seisukohale, et on piisav, kui see kajastab mõõtmist esimesest mõõtmishetkest alates ning sellele ei pea eelnema mõõtmistoimingu eelset videoproloogi. Kaitsja hinnangul ei ole selline lahendus lubatav, sest ei ole teada, mis toimus enne mõõtmist. Kohus jääb siinkohal kaitsjast eriarvamusele ja märgib, et arvestades, et videosalvestis asendab täielikult kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, siis tuleb tähele panna, et ka kiirusmõõteseadme protokolli vormistamisel ei ole mõõtja seadme kasutamisele eelnev tegevus (paremini) kajastatud. Selleks puudub ka vajadus ja põhjendatus, kuivõrd tõenduslikku tähtsust omab mõõtmistoiming iseenesest. Veel tuleb silmas pidada, et videopilt kajastab seadet numbriga LE0274, mis on taatlustunnistuse kohaselt just LaserCam 4 kiirusmõõteseade (lk 3), nagu seda on kirjeldanud ka tunnistaja S. E. (tl 17pö-19pö) ja välja toonud L. P. (tl 19pö-21pö). Kohtus vahetult uuritud tõenditest selgub et kiirusemõõturil on kehtiv taatlustunnistus (lk 4) videosalvestiselt „LE0274_210623_102731_014292“ nähtuvalt on seade testitud 23.06.2021.a kl 10.27 ajal. Vaidlust selles, et S. E. kiirusemõõtmist pädev teostama oli, ei ole – tunnistaja kinnitas vastava koolituse läbimist ning kaitsja ei soovinud sellekohaseid täiendavaid tõendeid koguda (19pö, 21). Seega on kiirust mõõtnud selleks pädev ametiisik töökorras ja seadusenõuetele vastava kiirusemõõturiga. Seda arvestades puudub alus kahelda ka selles, et mõõtmine just selle seadmega teostati ja sellest tehtud videosalvestist näidati G. K.ile ning neist andmetest lähtuvalt koostati kiirmenetluse otsus. 6 Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Nii on kiirmenetluse otsuses menetlusaluse isik nõustunud menetlusega ja sinna on märgitud tema ütlused, kajastatud on konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1). Antud juhul nähtub kiirmenetluse otsusest, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastavad, kiirusemõõteseadme kasutamisel saadud ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli asendaval videosalvestisel kajastuvad andmed. Kiirmenetluse otsusega on menetlusalune isik tutvunud, ta on möönnud, et ületas suurimat lubatud sõidukiirust. Nagu kohus eespool tõdes, pidi ta oma õigustest väärteomenetluses olema teadlik, ka on ta hilisemalt esitanud kohtule kaebuse. Kohus ei tuvastanud rikkumisi ka kaebuses toodud väite pinnalt nagu oleks KrMS § 66 lg 2 ja Riigikohtu praktika järgi aprioorselt välistatud menetlusaluse isiku ütluste kasutamine väärteomenetluses tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks. Selline seisukoht jääb kohtule selgustuks ning kaitsja on vastavate viidete osas ilmselges eksituses, kuna need käsitavad olukorda, kus muus menetlusrollis olev isik ei saa olla tunnistajaks. Seejuures menetlust toimetav ametnik ei saa olla tõendiallikaks (tunnistajaks) olukorras, kus ta ise tõendeid kogub ning ta saab ütlusi anda vaid menetlustoimingu käigu kohta. Seega neil viidetel igasugune seos menetlusaluse isiku ütluste kasutamisega. Sellega seonduvalt on tähelepanuväärne seegi, et osundatud Riigikohtu lahendi p-s 8.1 on välja toodud „ “ Kohus asub seisukohale, et G. K.i poolt LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on kiirmenetluse otsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. VTMS §-st 29 tulenevaid väärtoemenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Isik on väärteo toime pannud kavatsetult. Mootorsõiduki juhina asulavälisel teel sõites olukorras, kus on tuvastatud tema möödumine kõrvalrajal olevast sõidukist ning tema sõidukiirus oli mõõtmise hetkel 137 +-5 km/h, pidi olema sedavõrd suur kiiruseületamine talle tajutav. Arvestades, et selle kiiruse saavutamine ei toimu hetkega, pidi hiljemalt teisest sõidukist möödumisel aimama, et võib sõita lubatust kiiremini ja ta pidanuks seda kontrollima spidomeetrilt ning aeglustama. Jätkates teisest sõidukist möödumist, pidi ta aga kiiruse mõõtmise hetkeks soovima sellise sõidukiirusega liikumist ja oli selliselt süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise endale püsivaks eesmärgiks seadnud. Käesoleval juhul on karistusmääradest nähtuvalt tegemist keskmise raskusega liiklusalase väärteoga – LS § 227 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS 227 lg 5 p 1 lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmise kolme kuuni. Samas tuleb silmas pidada, et seoses asja lahendamisega kiirmenetluse korras, on ainsaks võimalikuks kohaldatavaks karistusliigiks rahatrahv ülemmääraga kuni 100 trahviühikut. Kohus viitab, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Kohus leiab, et väärteootsuses ettenähtud põhikaristuse karistusmäär on määratud juba sanktsiooni keskmisest madalamas määras, 30 trahviühiku ulatuses. Samas, arvestades asjaolu, et isik ei pidanud kohtuistungil sellist rikkumist isegi mitte võimalikuks, on ilmne, et isik ei ole teost järeldusi teinud ja kahetsust avaldanud. Seega puuduvad karistust kergendavad asjaolud ning karistuse vähendamine ei ole põhjendatud. Seejuures on taoline karistus ka kohane isikule, kellel kehtiv karistatus puudub. Trahvi tasumise ajatamist ei ole taotletud ning kohus ei pea seda ka vajalikuks, kuivõrd G. K. on tööealine ja töötav ning seega sissetulekut omav isik. 7 Kohus peatub ka menetluskulude küsimusel. G. K.i kaitsja Igor Sumarok on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 600 eurot. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd kaebust ei rahuldata ja menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda. Kohus juhindub VTMS § 38 lg 1, § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156; KrMS § 175, § 180 lg
- (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 8