← Eesti

1-21-697/63

Obsah (5)§ 105§ 2§ 10§ 5§ 3

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

) § 5 lg-st 1 ja § 10 lg-st 1.

§ 105

lg 1 kohaselt pidi krediidiandja või -vahendaja, kes oli asutatud ja tegutses enne selle seaduse jõustumist, taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid seaduses sätestatuga vastavusse 21. märtsiks 2016.

§ 105lg 5 kohaselt ei olnud krediidiandjal või -vahendajal lubatud alates 21.

märtsist 2016 kuni tegevusloa saamiseni sõlmida või vahendada uusi krediidilepinguid. Maakohtu otsus

  1. Harju Maakohus tegi
  2. augustil 2021 otsuse, millega ta: 1) tunnistas S. Ankipovitši KarS § 372 lg 2 p 3 järgi süüdi ja karistas teda rahalise karistusega 250 päevamäära summas 2500 eurot; 2) tunnistas OÜ B8B süüdi KarS § 372 lg 4 järgi ja karistas teda rahalise karistusega 300 000 eurot; 3) mõistis KarS § 84 ja § 831 lg-te 1 ning 11 alusel OÜ-lt B8B välja 605 354 eurot 7 senti; 4) jättis konfiskeerimise asendamise tagamiseks kehtima kohtueelses menetluses riigi kasuks seatud neli kohtulikku hüpoteeki kogusummas 605 355 eurot. Ühe kohtuliku hüpoteegi otsustas kohus kustutada, samuti vabastas kohus aresti alt kolm Autopandi sõidukit; 2

(19)1-21-6971-21-697 5) tegi otsustuse asitõendite ja menetluskulu hüvitamise kohta. 4. Maakohus tuvastas, et Autopant, kes oli Eestis asutatud ja tegutsev krediidiandja, sõlmis füüsiliste isikutega kõik süüdistuses märgitud 900 laenulepingut. Autopandi majandustegevust juhtis ainuosanik ja juhatuse liige S. Ankipovitš, kes otsustas igal üksikul juhul, kas kliendile laenu anda, samuti sõlmis ta lepingud Autopandi esindajana. 5.

§ 2

lg 1 ja § 5 lg 1 kohaselt laieneb sama seaduse § 10 lg-s 1 sätestatud tegevusloa nõue üksnes sellisele krediidiandjale, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames annab või vahendab krediiti tarbijale. Tarbija on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kõik süüdistuses märgitud laenulepingud on sõlmitud füüsiliste isikutega. Lepingutes ega nende lisades ei ole otsesõnu märgitud, kas krediidisaaja võtab laenu majandus- või kutsetegevuse raames või muul põhjusel. Ei ole teada, kas Autopant küsis lepingu sõlmimisel klientidelt, milleks nad laenu võtavad. Olukorras, kus lepingu teine pool on füüsiline isik ja ettevõtja ei selgita välja, kas see isik teeb tehingu majandus- või kutsetegevuse raames, tuleb üldjuhul eeldada, et tegemist on tarbijaga tehtava tehinguga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-118-16, p 17). Viie kohtus üle kuulatud tunnistaja ütluste kohaselt võtsid nad Autopandilt laenu väljaspool majandus- ja kutsetegevust. Autopandi sõlmitud krediidilepingutes viidatakse õigusnormidele, mis reguleerivad tarbijalepinguid. Seega eeldas Autopant lepinguid sõlmides, et teine pool on tarbija. 6. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et Autopandil ei olnud süüdistuses märgitud lepingute sõlmimiseks tegevusluba tarvis, sest lepingutele laienes

§ 2lg 11 p-st 11 ja VÕS § 403 lg 3 p-st 4 tulenev erand.

VÕS § 403 lg 3 p-s 4 peetakse silmas üksnes asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 281 ette nähtud käsipandiga tagatud krediidilepinguid. Süüdistuses märgitud laenulepingute sõlmimisel sõlmiti Autopandi ja laenusaaja vahel ka leping, millega laenusaaja võõrandas talle kuulunud sõiduki Autopandile. Samas jäi sõiduk laenusaaja otsesesse valdusse. Üldjuhul võttis Autopant sõiduki enda valdusse üksnes juhul, kui kliendil tekkis laenumaksete tasumisel võlgnevus. Kui klient võlgnevust ei tasunud, müüs Autopant sõiduki. Kui klient täitis lepingulised kohustused Autopandi ees, siis sõlmiti uus võõrandamisleping, millega sõiduki omand tagastati laenusaajale. Ehkki lepingutes nimetati sõidukeid pandivaraks ja omandiõiguse üleandmist pantimiseks, polnud valdavalt tegemist pandilepingutega asjaõigusseaduse tähenduses, vaid tagatisomandamisega. Erandina tagati laen 54 juhul registerpandiga (AÕS § 297). Kuna registerpant ei eelda pandieseme valduse üleminekut pandipidajale, ei mahu seegi VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erandi alla. Järelikult ei olnud Autopandi lepingud sellised, mida võinuks sõlmida tegevusloata. 7. S. Ankipovitš ja seega ka Autopant pani kuriteo toime kavatsetusega. S. Ankipovitš teadis, et Autopandi pakutava krediiditeenuse osutamiseks on tarvis tegevusluba. Autopant taotles alates 25. juunist 2015 korduvalt

§ 10

lg 1 järgset tegevusluba, kuid Finantsinspektsioon jättis kõik taotlused puuduste tõttu läbi vaatamata. Finantsinspektsiooniga toimunud kirjavahetusest nähtuvalt teadis S. Ankipovitš krediidiandjate ja -vahendajate seaduse nõuetest ning asjaolust, et need võivad tingida vajaduse taotleda Autopandi senise majandustegevuse jätkamiseks tegevusluba. Pärast tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmist jätkas Autopant teenuse osutamist, muutes samas tüüplepingute sõnastust viisil, et see looks näilise ettekujutuse VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erandi rakendumisest. Kohtu hinnangul ei tegutsenud süüdistatavad ka vältimatus keelueksimuses. 8. Süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist põhjendas maakohus järgmiselt. Õiguspärase käitumise korral poleks Autopant tohtinud tegevusloa puudumise tõttu tarbijatele laenu anda 3

(19)1-21-6971-21-697 ega oleks seega teeninud ka intressitulu. Seega sai äriühing tegevusloata majandustegevusega vara. Autopandi kriminaaltuluks on süüdistuses märgitud laenulepingute alusel laekunud intressimaksed ja lisaks ka veel laekumata intressimaksed, millele on Autopandil nõudeõigus. Need nõuded on tagatud sõidukitega, mis Autopant tagatisomandamise teel omandas ja mille müügist on tal võimalik nõuded täita. Maakohus ei nõustunud prokuratuuri seisukohaga, et kriminaaltuluna tuleb käsitada Autopandi poolt tagatisena omandatud sõidukeid või nende väärtust. Autopandile läks küll üle sõidukite omand, kuid nende omandamise eest maksti tarbijatele lepingus kokku lepitud summa. Lisaks kohustus Autopant sõidukite omandiõiguse tagastama, kui klient täidab krediidilepingu tingimused. Samuti ei jaganud kohus kaitsja seisukohta, et Autopandi kriminaaltulu ei saa olla suurem kui 359 085 eurot 7 senti ehk summa, mis on leitud, lahutades Autopandile kõigi süüdistuses märgitud lepingute alusel tehtud maksetest (3 049 483 eurot 7 senti) samade lepingute alusel välja laenatud summa (2 690 398 eurot). Paljude krediidilepingute puhul on Autopandile tagastatud summa välja laenatud summast väiksem, sest kliendid ei täitnud tähtaegselt kohustusi. Selliseid tasumata laenumakseid ei saa aga kriminaaltulust maha arvata, sest Autopandi kõnesolevad nõuded olid tagatud ja ta sai tasumata laenumaksete katteks müüa tagatiseks olnud sõiduki ning rahuldada enda nõude müügisumma arvel. Kohus jättis kriminaaltulu arvestusest välja kõik lepingud, mille alusel laekus Autopandile tema poolt välja laenatud summast vähem raha. Ehkki ka selliste lepingute alusel võis Autopandile laekuda intressitulu, pole tõendeid, millises osas katsid krediidisaajate maksed nende lepingute puhul laenu põhiosa ja millises osas Autopandi intressinõuet. Autopandi kriminaaltulust ei saa maha arvata tema tasutud riigilõive, sest selle kulu pidid kliendid hiljem Autopandile kompenseerima. Eelnevast lähtudes luges maakohus Autopandi kriminaaltulu suuruseks 605 354 eurot 7 senti. Kuna intressimaksed on segunenud muu varaga ja intressinõudeid pole võimalik eraldi konfiskeerida, tuleb konfiskeerimine asendada. Apellatsioon
  1. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, taotledes otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Samas märkis apellant sedagi, et Autopandi tulu süüdistuses märgitud lepingutest ei ületa 329 322 eurot 72 senti. Selle summa leidis kaitsja nii, et lahutas Autopandile süüdistuses märgitud lepingute alusel klientidelt tagasimaksetena laekunud rahast Autopandi poolt nendesamade lepingute alusel välja laenatud summa ja sõidukite ümberregistreerimisel tasutud riigilõivu. Maakohtu järeldus, et kliendid kompenseerisid riigilõivu Autopandile, ei rajane tõenditel. Samuti on tõendamata maakohtu poolt kriminaaltulu arvestamisel aluseks võetud Autopandi nõudeõigused krediidisaajate poolt maksmata jäetud intressisummade osas. Kohus ei arvestanud, et autode puhul on tegemist ebakindla tagatisvaraga, mis võib näiteks liiklusõnnetuse tõttu hetkega väärtusetuks muutuda. Samuti ei saa välistada ohtu, et krediidiandja ei saa sõiduki otsest valdust, milleta pole võimalik realiseerimisõigust maksma panna (nt kui krediidisaaja hoiab auto valduse üleandmisest kõrvale). Seetõttu võib tagatisvara väärtus olla Autopandi lepingujärgsest nõudest väiksem. Ringkonnakohtu otsus
  2. Tallinna Ringkonnakohus tegi
  3. aprillil 2022 otsuse, millega ta tühistas maakohtu otsuse OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma suuruse ja selle tasumise tagamise osas. Ringkonnakohus mõistis OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot ja kustutas kõik konfiskeerimise asendamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid. Samas tühistas kohtukolleegium maakohtu otsuse ka ühe sõiduki aresti alt vabastamise osas, jättes selle sõiduki konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestituks. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. 4
(19)1-21-6971-21-697
  1. Erinevalt apellandist asus ringkonnakohus seisukohale, et VÕS § 403 lg 4 p-s 3 ette nähtud erand ei välista süüdistuses nimetatud lepingutele tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamist. Osutatud normis peetakse silmas käsipanti. Tagatisomandamist ei saa pantimisega võrdsustada. VÕS § 403 lg 4 p 3 nimetab tagatisena panditud asja, mis peab olema krediidiandja valduses. Samuti on seadusandja pidanud oluliseks, et krediidisaaja jääks tagatiseks oleva asja omanikuks. Autopandi sõlmitud lepingute kohaselt jäid tagatiseks antud autod krediidisaajate otsesesse valdusesse, autode omandiõigus läks aga üle krediidiandjale.
  2. Samas nõustus ringkonnakohus kaitsja väitega, mille kohaselt ei ole tõendatud, et kõik süüdistuses märgitud lepingud olid tarbijakrediidilepingud. Ainuüksi sellest, et laenusaajad olid füüsilised isikud, ei saa järeldada, et tegemist oli VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbijatega. Lepingud ega nende juurde kuuluvad dokumendid ei kajasta seda, milliseks otstarbeks inimesed Autopandilt raha laenasid. Kuna Autopant ei teinud midagi, selgitamaks välja, kas klient on tarbija, ei näita lepingutingimused siiski, et tegemist oli tarbijaga sõlmitud lepingutega, vaid kõigest seda, et Autopant oli valmis sõlmima lepinguid tarbijatega. Maakohtus kuulati üle vaid viis Autopandi klienti, kellest nelja ütlustega on tõendatud, et nemad võtsid laenu väljaspool majandus- ja kutsetegevust. Viienda tunnistaja ütlustest selgub, et tema võetud laen oli vähemalt osaliselt seotud ettevõtlusega. Nende lepingute puhul, mille sõlmimise asjaolude kohta krediidivõtjaid ei küsitletud, on maakohus üksnes eeldanud, et tegemist oli tarbijatega sõlmitud lepingutega. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-118-16 käsitletud ümberpööratud tõendamiskoormis ei kehti kriminaalmenetluses, kus prokuratuur peab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 2 kohaselt tõendama, et Autopant sõlmis süüdistuses loetletud lepingud tarbijatega. Seetõttu saab lugeda tõsikindlalt tuvastatuks, et Autopant andis vaid neljal juhul krediiti tarbijale. Ülejäänud lepingute puhul ei saa välistada, et klient võttis laenu seoses majandus- või kutsetegevusega.
  3. Samas on tõendatud, et Autopant arvestas lepinguid sõlmides võimalusega, et laenusaajad on tarbijad. Iseäranis osutab sellele, et Autopandi laenulepingute preambulis on sõnaselgelt öeldud, et Autopant annab laene muu hulgas tarbijatele. Samuti on lepingutes viidatud tarbijaid puudutavale regulatsioonile. Autopandi veebilehel olev teave oli suunatud tarbijatele. Maakohus tõi hästi välja, miks ei saanud Autopandi esindajad siiralt uskuda, et lepingud vastavad VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erandile. Kaitseväide, et Autopant ei vajanud tegevusluba, ei ole kooskõlas sellega, et Autopant taotles neljal korral edutult tegevusluba. Seega oli S. Ankipovitšil vähemalt kaudne tahtlus anda tarbijatele ilma selleks vajaliku tegevusloata laenu. Süüdistatavate tegevus ei täitnud suurema osa süüdistuses märgitud lepingute puhul KarS § 372 lg 2 p 3 objektiivset koosseisu üksnes põhjusel, et ei ole teada, kas lepingu teiseks pooleks olnud füüsilised isikud olid tarbijad. Süüdistatavate selline käitumine on kvalifitseeritav neile etteheidetava kuriteo kõlbmatu katsena. Kuna kõlbmatu katse neeldub nelja laenusaaja osas lõpule viidud süüteo kvalifikatsioonis, ei kaasne materiaalõigusliku hinnangu muutmisega vajadust muuta lõplikku kvalifikatsiooni.
  4. Tulu, mis on saadud nende lepingute alusel, mille puhul ei saa tuvastada, et laenuvõtja oli tarbija, ei ole alust konfiskeerida ega kohaldada konfiskeerimise asendamist. Nimelt pole võimalik välistada, et need lepingud tohtis Autopant sõlmida ka ilma tegevusloata. Kriminaaltuluks saab lugeda vaid nelja lepingu alusel saadud intressitulu summas 2752 eurot. Konfiskeerimise asendamise tagamiseks piisab, kui jätta arestituks OÜ-le B8B kuuluv Toyota Avensis. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kaitsja kassatsioon 5
(19)1-21-6971-21-697
  1. S. Ankipovitši ja OÜ B8B kaitsja vandeadvokaat Margus Mugu taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuste õigeksmõistmist, samuti arestitud sõiduki aresti alt vabastamist ja süüdistatavate menetluskulu hüvitamist.
  2. Kassaator leiab esmalt, et süüdistuses nimetatud krediidilepingud mahuvad

§ 2

lg 11 p-st 1 ja VÕS § 403 lg 3 p-st 4 tuleneva erandi alla ning seetõttu polnud Autopandil krediidi andmiseks tegevusluba vaja. Krediidiandja tegevusloa nõude eesmärk on kaitsta krediidisaaja huve. VÕS § 403 lg 3 p 4 mõtte kohaselt tuleb selles sättes nimetatud tagatist tõlgendada laiemalt kui üksnes käsipanti. Kõnesoleva erandi kohaldumiseks piisab, kui tarbija vastutus on piiratud tagatisvara väärtusega ja tagatisvara on krediidiandja valduses, kusjuures tegemist võib olla ka kaudse valdusega. Autopant sõlmis süüdistuses nimetatud füüsiliste isikutega krediidilepingud, mida tagas krediidisaaja sõiduk, mis anti koos krediidilepingutega sõlmitud müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppega Autopandi omandisse. Krediidi tagastamise korral kohustus Autopant sõiduki omandi krediidisaajale tagastama. Autopandi sõlmitud lepingute kohaselt piirdus krediidisaajate vastutus tagatiseks oleva auto väärtusega. Kuigi krediidisaajate sõidukid jäid lepingu sõlmimisel nende otsesesse valdusesse, läks Autopandile koos sõidukite omandiga üle kaudne valdus. Järelikult oli täidetud ka VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidiandja valduse nõue. Osutatud normi kontekstis pole põhjust käsitada panti ja tagatisomandamist erinevalt. Tagatisomandamine oli tarbijate jaoks soodsam kui sõiduki pantimine, sest laenusaajatel säilis võimalus autot edasi kasutada.

  1. Käsitades süüdistuses märgitud laenude andmist tegevusloata majandustegevuse kõlbmatu katsena, rikkus ringkonnakohus kaitseõigust. Lisaks on ekslik kohtukolleegiumi järeldus, et süüdistatavatel oli tahtlus anda krediiti tarbijatele, s.o otstarbeks, mis ei ole seotud krediidisaaja majandus- või kutsetegevusega. Süüdistatavatel ei olnud võimalik krediiti andes kontrollida, milleks krediidisaajad laenuraha kasutavad. Krediidisaajad võinuksid raha kasutamise otstarvet muuta ka pärast lepingu sõlmimist ja laenusumma kättesaamist. Süüdistatavad arvasid, et Autopandil ei ole tegevusluba tarvis, sest lepingutele laieneb VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erand. Seega olid süüdistatavad KarS § 31 lg-s 1 nimetatud eksimuses.
  2. Ringkonnakohus toimis vääralt, kui mõistis Autopandilt konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot. Ringkonnakohtu viidatud lepingute alusel laenas Autopant välja rohkem raha kui ta nendelt neljalt laenusaajalt tagasi sai. Seega väidetava kuriteoga tulu ei tekkinud. Samuti jättis teise astme kohus vastamata konfiskeerimise asendamist puudutavatele apellandi väidetele. Prokuratuuri vastus kaitsja kassatsioonile
  3. Paludes jätta kaitsja kassatsiooni rahuldamata, nõustub prokuratuur kohtutega, et Autopandi sõlmitud lepingud ei vasta VÕS § 403 lg 4 p 3 tunnustele, ja vaidleb vastu kaitsja arvamusele, et süüdistatavatel puudus tahtlus. Prokuratuuri kassatsioon
  4. Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.
  5. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, nagu oleks tõendamata, et Autopant sõlmis kõik süüdistuses märgitud krediidilepingud tarbijatega. Riigikohus on tarbijakrediidilepingu sätteid tõlgendades olnud järjepidevalt seisukohal, et füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmis lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust ehk tarbijana. Eeldus, et füüsiline isik sõlmib krediidilepingu tarbijana, ei kehti ainult tsiviilkohtumenetluses, vaid ka kriminaalmenetluses. Järelikult leidis maakohus õigesti, et Autopandil pidi olema tegevusluba 6

(19)1-21-6971-21-697 kõigi süüdistuses märgitud lepingute sõlmimiseks. Sellise järelduseni jõudmiseks polnud tarvis kõiki krediidisaajaid üle kuulata. Kaitseväide, mille kohaselt andis Autopant laenu majandusja kutsetegevuseks, esitati alles kohtumenetluses ning süüdistatavad pole seda tõendanud ega andnud menetlejale reaalset võimalust kõnesoleva väite kontrollimiseks. 22. Lisaks kohaldatakse tarbijakrediidilepingut reguleerivaid sätteid VÕS § 403 lg 2 kohaselt ka füüsilise isiku sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Seega laieneb

§ 5

lg-st 1 ja § 10 lg-st 1 tulenev tegevusloa nõue ka selliste laenude andmisele, mida füüsiline isik võtab majandus- ja kutsetegevuseks. Lisaks tuleb tarbijaks lugeda ka füüsilisest isikust laenusaaja, kes võtab laenu osaliselt majandustegevuseks, osaliselt aga muuks otstarbeks.

  1. Seega ei saa ka Autopandi kriminaaltuluks lugeda üksnes nelja lepingu alusel teenitud kasu, vaid arvesse tuleb võtta kõigi süüdistuses nimetatud lepingutega teenitud tulu. Autopant teenis ebaseaduslike laenulepingute sõlmimisega kriminaalset intressitulu vähemalt 359 085 eurot 7 senti. Lisaks on Autopandil 151 266 euro väärtuses tagatisena omandatud sõidukeid, mille omandit pole ka pärast laenulepingu kohast täitmist kliendile tagastatud. Kokku on Autopant teeninud kriminaaltulu vähemalt 510 351 eurot 7 senti, mis tuleb konfiskeerimise asendamise korras välja mõista. Samuti on vaja jätta kehtima konfiskeerimise asendamist tagavad abinõud. Kaitsja vastus prokuratuuri kassatsioonile
  2. Kaitsja palub jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata, märkides järgmist.
  3. Isik, kes võtab laenu oma majandustegevuse alustamiseks, ei ole tarbija, kuigi VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse temaga sõlmitud lepingule tarbijakrediidi regulatsiooni. Seega ei ole VÕS § 402 lg-s 3 sätestatud laenulepingute sõlmimiseks tegevusluba tarvis.
  4. Süüdistatavad tegid tehingud teadmises, et täidetud oli

§ 2lg 11 p-st 1 tulenev erand, mis välistab tegevusloa nõutavuse. Seega olid süüdistatavad Kar

S § 31 lg-s 1 nimetatud eksimuses.

  1. Väär on prokuratuuri väide, et Autopant omandas kuriteoga 151 266 euro väärtuses sõidukeid. Laenu tagastamise korral kohustus Autopant tagatiseks olnud sõiduki omandi laenusaajale tagastama. Prokuratuur ei ole tõendanud, et kõnesolevad sõidukid oleksid praegu OÜ B8B omandis või et krediidisaajate nõudeõigused sõidukite omandi tagastamiseks oleksid lõppenud. Prokuratuur tugineb vananenud andmetele, mis kajastavad autode kuuluvust
  2. a seisuga. Praeguseks on sõidukite omand laenusaajatele tagastatud. Samas on tõendamata ka prokuratuuri nimetatud sõidukite väärtus. Olukorras, kus ei ole tõendatud, et süüdistuses nimetatud lepingutega anti laenu tarbijale, ei saa nende lepingutega teenitud tulu käsitada kriminaaltuluna. Samuti ei saa tulust rääkida, kui mingi lepingu alusel anti tarbijale krediiti välja rohkem, kui Autopant lepingu täitmisel raha tagasi sai. Riigikohtu kirjalikud küsimused
  3. Riigikohus esitas KrMS § 3601 lg 1 alusel kassatsioonimenetluse pooltele järgmised kirjalikud küsimused: 1) Kas juhul, kui hüpoteetiliselt eeldada, et Autopandile ette heidetud laenude andmine on kvalifitseeritav KarS § 372 lg-s 4 ette nähtud kuriteo või selle (kõlbmatu) katsena, saab 7

(19)1-21-6971-21-697 Autopandi poolt välja laenatud 2 690 398 eurot käsitada tegevusloata majandustegevuse toimepanemise vahendina KarS § 83 lg 1 mõttes? 2) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis millised argumendid kõneleksid selle kasuks või kahjuks, et mõista maakohtu poolt Autopandilt KarS § 84 lg 1 ja § 831 lg-te 1 ning 11 alusel välja mõistetud 605 354 eurot 7 senti (või osa sellest summast) süüdistatavalt välja hoopis KarS § 84 lg 1 ja § 83 lg 1 alusel? Kas ja kui, siis miks oleks selline hüpoteetiline konfiskeerimisotsustus praeguse juhtumi asjaoludel kooskõlas või vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega? Prokuratuuri vastus
  1. Autopandi välja laenatud 2 690 398 eurot oli n-ö tööriist, mis hõlbustas tegevusloata majandustegevuse toimepanemist. Järelikult saab nimetatud rahasummat käsitada tegevusloata majandustegevuse toimepanemise vahendina. On suur tõenäosus, et raha konfiskeerimata jätmisel kasutatakse seda ka edaspidi süütegude toimepanemiseks. Teo ulatust ja intensiivsust arvestades saab 605 354 euro 7 sendi kui kuriteovahendi konfiskeerimise asendamist pidada proportsionaalseks. Problemaatiline on aga see, et süüdistatavate ebaseaduslik tegevus toimus pikemat aega ja seetõttu on keeruline eristada kuriteo toimepanemise vahendit (laenuks antud rahasummat) kriminaaltulust (ebaseaduslikust intressitulust) ja tarbijate tagastatud laenumaksetest. Kaitsja vastus
  2. Autopandi suhtes ei saa süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise asendamist kohaldada. Kohtueelses menetluses arestiti Autopandi vara üksnes süüteoga saadud vara konfiskeerimise tagamiseks. Maakohtu menetluses ei taotlenud prokuratuur süüteovahendi konfiskeerimist ja kohus ei teinud seda ka omal algatusel. KarS § 83 lg 1 järgi on süüteovahendi konfiskeerimine kohtu õigus, mitte kohustus. Olukorras, kus prokuratuur süüteovahendi konfiskeerimist ei taotlenud, ei pidanud maakohus KarS § 83 lg 1 kohaldamata jätmist põhjendama. Maakohtu otsustust jätta süüteovahend konfiskeerimata ei ole apellatsioonis ega kassatsioonis vaidlustatud ja seega on kohtuotsus selles osas jõustunud. Arutelu KarS § 83 kohaldamise üle väljub kassatsiooni piirest. Erinevalt kriminaaltulu konfiskeerimisest on süüteovahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus. Seega tähendaks süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise kohaldamine süüdistatavate olukorra lubamatut raskendamist ja reformatio in peius-keelu rikkumist.
  3. Autopant ei laenanud 2 690 398 eurot välja korraga, vaid kolme aasta vältel tehtud 900 lepinguga. Kuna tegemist oli lühiajaliste laenudega, siis kasutas Autopant hilisemate laenude andmiseks sedasama raha, mis talle oli laekunud varasemate laenude tagasimaksetest. Teisisõnu käis raha n-ö ringi ja summa, mida Autopant kasutas süüdistuses märgitud laenude andmiseks, oli oluliselt väiksem kui 2 690 398 eurot. Ei ole tõendeid, tuvastamaks süüdistuses märgitud laenude andmiseks kasutatud summa suurust. Samuti ei oleks süüteovahendi konfiskeerimine juhtumi asjaolusid arvestades proportsionaalne.
  4. Menetletavas asjas saab kõne alla tulla üksnes süüteoga saadud vara konfiskeerimine. Seejuures ei saa konfiskeeritav summa ületada 510 351 eurot 7 senti, mida käsitatakse võimaliku konfiskeeritava summana prokuratuuri kassatsioonis. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8
(19)1-21-6971-21-697 33. Kolleegium käsitleb otsuse • I osas objektiivset kuriteokoosseisu rõhuasetusega sellel, kas Autopandil oli süüdistuses märgitud krediidilepingute sõlmimiseks vaja krediidiandja tegevusluba. Seejuures peatub kolleegium nii küsimusel, kas sõlmitud lepingud olid tarbijakrediidilepingud (A) kui ka sellel, kas nende lepingute puhul on kohaldatav

§ 2

lg 11 p 1 ning VÕS § 403 lg 3 p 4 järgne erand tegevusloa nõudest (B); • II osas subjektiivse kuriteokoosseisu täidetust (A) ja süüdistatavate süüd (B), peatudes kaitsja väitel, et S. Ankipovitš ja Autopant olid tegevusloa nõutavuse osas eksimuses; • III osas konfiskeerimise asendamist ja selle tagamist; • IV osas kassatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu hüvitamist ja • V osas kassatsioonimenetluse tulemust ning kassatsioonimenetluse kulu hüvitamist. (I) Objektiivsest koosseisust rõhuasetusega tegevusloa nõutavusel

  1. KarS § 372 lg 2 p 3 järgi on kuriteona karistatav mh nõutava tegevusloata tegutsemine krediiditeenusega seotud tegevusalal. Juriidilist isikut karistatakse sama teo eest KarS § 372 lg 4 järgi.
  2. Menetletavas asjas heidetakse S. Ankipovitšile KarS § 372 lg 2 p 3 järgi ja Autopandile KarS § 372 lg 4 järgi ette seda, et nad sõlmisid füüsilistest isikutest krediidisaajatega süüdistuses nimetatud 900 krediidilepingut, ilma et Autopandil olnuks selleks

§ 10lg 1 kohaselt nõutav tegevusluba.

Kriminaalasjas on vaidlusteta tuvastatud, et Autopant sõlmis kõnesolevad lepingud ja andis nende alusel füüsilistele isikutele krediiti, samuti ei olnud tal krediidiandja tegevusluba. Kuna Autopant andis krediiti enda majandustegevuse raames, oli tegemist krediiditeenusega KarS § 372 lg 2 p 3 tähenduses. Kohtumenetluse pooled ja kohtud on aga olnud eri meelt küsimuses, kas kõnesolevate lepingute sõlmimiseks oli Autopandil tarvis tegevusluba ja kas tegevusloa nõue laienes kõigile sõlmitud laenulepingutele või üksnes osale neist. (A) Krediidi andmisest tarbijale 36.

§ 10lg 1 sätestab, et krediidiandjana tegutsemiseks peab olema tegevusluba.

Krediidiandja on

§ 5

lg 1 ja § 2 lg 1 kohaselt ettevõtja, kelle majandus- või kutsetegevuseks on Eestis tarbijale krediidi andmine. Krediidi andmine on VÕS § 401 lg-tes 1 ja 2 nimetatud krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel, sealhulgas krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike toimingute tegemine oma nimel ja arvel (

§ 3

). Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). Tarbija on

§ 2

lg 3 ja VÕS § 1 lg 5 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega peab ettevõtjal olema tegevusluba muu hulgas selleks, et sõlmida enda majandus- või kutsetegevuse raames enda nimel ja arvel krediidiandjana krediidileping, mille puhul on krediidisaajaks füüsiline isik, kes ei võta krediiti seoses enda iseseisva majandus- või kutsetegevusega. 9

(19)1-21-6971-21-697
  1. Väär on prokuratuuri kassatsioonis väljendatud seisukoht, et tulenevalt VÕS § 403 lg-st 2 on tegevusluba nõutav ka selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks. Osutatud sätte kohaselt laienevad sellisele krediidilepingule teatud juhtudel tõesti võlaõigusseaduse
  2. peatüki
  3. jao sätted ehk tarbijakrediidi eraõiguslikud reeglid. Samas pole VÕS § 403 lg-s 2 nimetatud laenulepingu pool tarbija ning krediidiandjate ja -vahendajate seadus ei alluta füüsilisele isikule majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks krediidi andmist avalik-õiguslikule tegevusloa-kohustusele. Osutatud järeldust kinnitab ka VÕS § 403 lg 2 praeguse redaktsiooni kehtestanud seaduse (RT I 2010, 77, 590) eelnõu (761 SE – Riigikogu XI koosseis) seletuskiri. Selle leheküljel 12 on selgitatud, et kui VÕS § 403 lg-st 2 oleks võimalik järeldada, et ka sellised krediidilepingud, mille puhul antakse krediiti iseseisva majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks, on tarbijakrediidilepingud, oleks tegemist vastuoluga maksimumharmoneerimise nõudega, mis tuleneb direktiivi (2008/48/EÜ) artiklist
  5. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et Autopant osaühinguna on ettevõtja (äriseadustiku § 1; VÕS § 1 lg 6); et tema sõlmitud lepingud vastavad sisu poolest VÕS § 401 lg-s 1 sätestatud krediidilepingu tunnustele; et ta andis süüdistuses märgitud laenud Eestis, tehes seda enda majandustegevuse raames enda nimel ja arvel. Poleemikat on tekitanud aga see, kas tegemist oli krediidi andmisega tarbijatele.
  6. Kohtud taandasid osutatud küsimuse sellele, millisel otstarbel kliendid Autopandilt laenatud raha kasutasid. Seejuures asus maakohus tsiviilõiguses kehtivatele põhimõtetele tuginedes seisukohale, et olukorras, kus Autopant andis laenu füüsilistele isikutele, kuid ei selgitanud välja laenu kasutamise otstarvet, tuleb eeldada, et Autopandi kliendid võtsid laenu väljaspool enda majandus- või kutsetegevust ehk tarbijatena (vt käesoleva otsuse punkt 5). Ringkonnakohus seevastu leidis, et KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei saa Autopandi antud laenude kasutusotstarvet kui süüdistatavate karistusõigusliku vastutuse eeldust tuvastada üksnes tsiviilõiguses kehtivale ümberpööratud tõendamiskoormisele tuginedes (vt käesoleva otsuse punkt 12).
  7. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega kriminaalmenetlusliku tõendamiskoormise eripärast ja märgib, et see harmoneerub täielikult senise kohtupraktikaga süütuse presumptsiooni sisustamisel (vt nt Riigikohtu üldkogu
  8. veebruari
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 16; kriminaalkolleegiumi
  10. oktoobri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-57-07, p-d 7–13 ja
  12. novembri
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 18.2). Prokuratuuri kriitika ringkonnakohtu kõnesoleva seisukoha aadressil ei ole õiguslikult arvestatav ja seda järgmistel põhjustel.
  14. Maakohtu ja prokuratuuri viidatud Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb teatud juhtudel eeldada, et füüsiline isik sõlmis lepingu väljaspool enda majandus- ja kutsetegevust ehk tarbijana (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. veebruari
  16. a otsus asjas nr 3-2-1-1-07, p 22 ja
  17. novembri
  18. a otsus asjas nr 3-2-1-118-16, p 17), puudutab tsiviilõiguses kehtivat presumptsiooni. Tsiviilõigus näeb ette arvukalt üldist tõendamiskoormist muutvaid presumptsioone (vt nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; perekonnaseaduse § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5 jpt). Samuti võib ümberpööratud tõendamiskoormis tsiviilõiguses tuleneda näiteks hea usu põhimõttest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  19. jaanuari
  20. a otsus asjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Kõnesolevate presumptsioonide toime piirdub aga tavaliselt üksikjuhulise tsiviilõigussuhtega ja neid ei saa käsitada erinormidena süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes. Tsiviilõiguse eesmärk ei ole reguleerida tõendamiskoormist süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel. 10
(19)1-21-6971-21-697
  1. Teisisõnu see, et tsiviilõiguslikku nõuet lahendades tuleb eeldada mingi fakti olemasolu (nt et üks pooltest tegi tehingu väljaspool enda kutsetegevust), ei tähenda seda, et tsiviilõiguslikule presumptsioonile tuginedes saaks sama fakti tuvastada ka isiku karistusõigusliku vastutuse üle otsustades. Näiteks eeldatakse tarbijamüügi puhul VÕS § 218 lg 22 kohaselt, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Osutatud presumptsioonile saab tugineda ostja müüja vastu müügilepingust tulenevat nõuet esitades, mitte aga prokuratuur, kes süüdistab müüjat KarS § 209 järgi selles, et viimane tekitas ebakvaliteetse asja pettusliku müügiga ostjale varalise kahju. Prokuratuur ei vabane VÕS § 218 lg-le 22 tuginedes KrMS § 7 järgsest kohustusest tõendada, et müügiese oli selle üleandmise ajal puudustega, ega saa väita, et hoopis süüdistatav peab tõendama, et üleandmise hetkel asjal puudusi ei olnud. Täpselt samamoodi ei muuda tsiviilõiguses teatud juhtudel kehtiv presumptsioon, et füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana, seda, et kui isiku tarbijaks olek on kellegi karistamise eeldus, peab seda tarbijaks olemise fakti tõendama prokuratuur.
  2. Neil põhjusil leidis ringkonnakohus õigesti, et käsilolevas kriminaalasjas ei ole (mõnd üksikut erandit kõrvale jättes) võimalik tõsikindlalt tuvastada, millisel otstarbel Autopandi kliendid raha laenasid. Samas tegi teise astme kohus sellest asjaolust materiaalõiguslikult väära järelduse.
  3. Sellel, millisel eesmärgil Autopandi kliendid krediiti võtsid või laenatud raha tegelikult kasutasid, ei ole määravat tähtsust, otsustamaks, kas Autopandi tegevus oli käsitatav tegevusluba nõudva tarbijakrediidi andmisena. Nimelt on kolleegium seisukohal, et

§ 2

lg-s 1 ja § 5 lg-s 1 nimetatud krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool enda majandus- või kutsetegevust. 45.

§ 10

lg 1 eesmärk on tagada, et enda majandustegevuse raames annaksid tarbijatele krediiti üksnes sellised ettevõtjad, kes on läbinud tegevusloa saamiseks tarviliku kontrolli ja kes täidavad tegevusloa kehtivuseks vajalikke nõudeid (vt nt

§ 2lg 8, §-d 12–18 ja 38–40).

Osutatud eesmärgi saavutamiseks on tarvis, et tegevusloa kohustus laieneks kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust.

§ 10

lg-s 1 nimetatud tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud ka võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et

§ 10

lg 1 mõttega oleks vastuolus see, kui krediidiandja saaks hoiduda tegevusloa nõudest pelgalt sel moel, et ta jätab füüsilisele isikule antava krediidi kasutamise otstarbe lahtiseks. 46. Menetletavas asjas on kohtud veenvalt ära näidanud, et Autopandi sõlmitud krediidilepingud mitte üksnes ei võimaldanud krediidi kasutamist väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust, vaid sisuliselt olid nende lepingute tingimused iseloomulikud just tarbijakrediidilepingule. Nii on lepingutes viited võlaõigusseaduse tarbijakrediidi sätetele ja võimalusele pöörduda lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni (viimase pädevuses on tarbijakaitseseaduse § 40 lg 3 kohaselt üksnes selliste vaidluste lahendamine, mille üks osaline on tarbija). Lepingute preambulis oli ka järgmine klausel: „Käesolev leping sisaldab pandi kokkuleppe sätted vastavalt Võlaõigusseaduse § 403 lg 3 p. 4s.t tarbija vastutus tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse eest piirdub üksnes krediidiandja valduses oleva panditud asja väärtusega.“ (Kirjaviis ja -vead muutmata.) Seega nimetati krediidisaajat lepingu 11

(19)1-21-6971-21-697 tekstis otsesõnu tarbijaks ja lepingut ennast tarbijakrediidilepinguks. Igal juhul ei ole lepingutes sätteid, mis näinuks ette krediidi kasutamise üksnes krediidisaaja majandus- ja kutsetegevuses ning välistanuks laenatud raha kasutamise muul otstarbel ehk tarbijakrediidina. 47. Kolleegiumi hinnangul oli Autopandi poolt sellise sisuga krediidilepingute sõlmimine ja nende alusel krediidi andmine käsitatav

§ 2

lg-s 1 ja § 5 lg-s 1 nimetatud krediidi andmisena tarbijatele, olenemata asjaolust, millist eesmärki füüsilisest isikust krediidisaajad krediiti võttes silmas pidasid või milleks nad laenatud raha tegelikult kasutasid. Isegi juhul, kui oleks tõendatud, et Autopandi kliendid laenasid raha üksnes enda majandus- või kutsetegevuse tarbeks, tuleks süüdistuses märgitud lepingute tingimuste põhjal asuda seisukohale, et Autopant andis krediiti tarbijatele ja seega pidanuks tal nende lepingute sõlmimiseks olema

§ 10lg-s 1 nimetatud tegevusluba.

  1. Järelikult kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust, kui leidis, et süüdistatavad täitsid KarS § 372 lg 2 p-s 3 ja lg-s 4 ette nähtud kuriteo objektiivse koosseisu üksnes nende nelja krediidilepingu sõlmimisel, mille puhul on tuvastatav, et Autopandi klient kasutas laenatud raha otstarbel, mis ei olnud seotud tema majandus- ega kutsetegevusega. Kuna eeltoodud põhjusil oli Autopandil ka kõigi ülejäänud süüdistuses märgitud krediidilepingute sõlmimiseks vaja tegevusluba, täitis ka nende tehingute tegemine kuriteo objektiivse koosseisu ja tegemist ei olnud finantsteenuse tegevusloata osutamise kõlbmatu katsega.
  2. Lisaks märgib kolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks järgmist.

§ 3

järgi hõlmab krediidi andmise mõiste krediidilepingu sõlmimise kõrval mh ka selleks vajalike toimingute tegemist. Osutatud toimingud hõlmavad näiteks teenuse reklaamimist ja seega ka potentsiaalsetele klientidele suunatud ettepanekut või üleskutset teha krediidiandjale pakkumus krediidilepingu sõlmimiseks (vt ka seaduseelnõu 795 SE (Riigikogu XII koosseis) seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 15). Juhul kui kõnesolevaid toiminguid tehakse seoses krediidi andmisega tarbijale (

§ 2

lg 1 ja § 5 lg 1), on ka nendeks toiminguteks üldjuhul nõutav

§ 10lg 1 järgne tegevusluba. Seega võib Kar

S § 372 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu täita juba see, kui ettevõtja, kellel ei ole krediidiandja tegevusluba, pakub enda majandustegevuse raames tarbijakrediiti, olenemata sellest, kas ta on mõne krediidilepingu sõlminud või mitte. (B)

§ 2lg 11 p 1 ja VÕS § 403 lg 3 p 4 kohaldatavusest 50.

Kaitsja keskne väide on olnud see, et Autopant ei vajanud süüdistuses märgitud krediiditehinguteks tegevusluba, sest tegemist oli VÕS § 403 lg 3 p-s 4 nimetatud lepingutega, mille võib

§ 2lg 11 p 1 kohaselt sõlmida ka ilma tegevusloata.

Ehkki maa- ja ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustunud (vt käesoleva otsuse punktid 6 ja 11), on kaitsja jäänud endale kindlaks ka kassatsioonimenetluses (vt käesoleva otsuse punkt 16). 51.

§ 2

lg 11 p 1 järgi ei kohaldata samas seaduses krediidi andmise või krediidi vahendamise kohta sätestatut VÕS § 403 lg-s 3 nimetatud krediidilepingutele ja krediidivahenduslepingutele. Seega on kaitsjal õigus selles, et VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole

§ 10lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija.

Järelikult tuleb leida vastus küsimusele, kas Autopandi sõlmitud lepingud vastasid VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud tunnustele. 52. Menetletavas asjas on vaidlusteta tuvastatud, et valdava enamuse süüdistuses märgitud 900 krediidilepingu täitmise tagamiseks kasutati tagatisomandamist. See tähendab, et krediidisaaja andis enda krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks talle kuuluva sõiduki 12

(19)1-21-6971-21-697 omandi ja kaudse valduse AÕS § 94 kohaselt üle Autopandile, jäädes ise sõiduki otseseks valdajaks. Autopant kohustus sõiduki omandi krediidisaajale tagastama tingimusel, et viimane täidab kõik krediidilepingust tulenevad kohustused. Krediidisaaja lepinguliste kohustuste rikkumise korral oli Autopandil õigus sõiduk müüa. Müügisumma arvel pidi kantama krediidisaaja lepingulised kohustused ja sõiduki realiseerimiskulu, tagastades ülejäänud müügisumma krediidisaajale. Sõltumata sõiduki müügist laekunud summa suurusest, loeti laen sellega tagastatuks. Seega piirdus krediidisaaja vastutus tagatisvaraks oleva sõiduki väärtusega. Erandina ei tagatud 54 süüdistuses märgitud krediidilepingu täitmist tagatisomandamisega, vaid krediidisaaja sõidukile seati registerpant (AÕS § 297).
  1. VÕS § 403 lg 3 p 4 järgi ei kohaldata võlaõigusseaduse
  2. peatüki
  3. jao sätteid sellisele krediidilepingule ja krediidivahenduslepingule, mille puhul tarbija vastutus tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse eest piirdub üksnes krediidiandja valduses oleva panditud asja väärtusega. Erinevalt kaitsjast on kolleegium maa- ja ringkonnakohtuga nõustuvalt seisukohal, et panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust (AÕS § 33 lg 2). Teisisõnu laieneb VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Kolleegium põhjendab osutatud seisukohta järgmiselt.
  4. VÕS § 403 lg 3 p 4 aluseks on tarbijakrediidilepinguid käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ art 2 lg 2 punkt k (vt seaduseelnõu 761SE (Riigikogu XI koosseis) seletuskiri, lk 12). See säte välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandja kasuks esemelise tagatise andmist ja mille kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle panditud esemega. Ehkki direktiivi eestikeelsest versioonist ei tule see üheselt välja, kinnitavad art 2 lg 2 punkti k teised keeleversioonid, et sättes peetakse silmas üksnes selliseid lepinguid, mille puhul on tagatise ese krediidiandja kasuks deponeeritud ehk antud tema otsesesse valdusse (inglise keeles „credit agreements upon the conclusion of which the consumer is requested to deposit an item as security in the creditor's safe-keeping and where the liability of the consumer is strictly limited to that pledged item”; saksa keeles “Kreditverträge, nach deren Abschluss der Verbraucher zur Hinterlegung eines Gegenstands als Sicherheit beim Kreditgeber verpflichtet ist und bei denen sich die Haftung des Verbrauchers ausschließlich auf diesen Pfandgegenstand beschränkt“; prantsuse keeles „aux contrats de crédit pour la conclusion desquels il est demandé au consommateur de remettre un bien en la possession du prêteur pour sûreté de sa dette, la responsabilité du consommateur étant strictement limitée à ce bien donné en gage“).
  5. Kolleegiumi hinnangul on tagatisvara andmine krediidiandja otsesesse valdusse – nii nagu see on iseloomulik AÕS §-des 281 jj sätestatud käsipandile – VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erandi kohaldamise obligatoorne tingimus. Tarbijakrediidi sätted on suunatud eelkõige tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole kaitsele. Nende normide oluline eesmärk on mh kergekäelise ja vastutustundetu laenamise piiramine. Olukorras, kus inimene peab krediidi saamiseks andma üle talle kuuluva asja otsese valduse (s.o ta jääb asja kasutamisvõimalusest kohe ilma), kaalub ta krediidi võtmist ja sellega kaasnevaid riske eelduslikult märksa hoolikamalt, kui juhul, mil ta saab laenuraha kätte kohese vastusoorituseta ning tal on võimalik lükata kõik enda lepingulised kohustused tulevikku. Kuna VÕS § 403 lg 3 p-s 4 nimetatud pandieseme väärtus ületab eelduslikult krediidisummat ja krediidisaaja kohustuste maht ei saa selle sätte kohaselt olla pandieseme väärtusest suurem, on tagatisvara otsese valduse üleandmisel selgelt krediidisaajat distsiplineeriv toime. 13
(19)1-21-6971-21-697
  1. Oluline on seegi, et võrreldes levinumate ja tänapäeval majanduslikult enam kasutust leidvate tagatisinstrumentidega on käsipant seaduses põhjalikult reguleeritud. See tagab suurema õigusselguse ja samuti tarbija õiguste tõhusama kaitse. Seaduses vähesel määral või täiesti reguleerimata tagatisinstrumendid – nagu seda on tagatisomandamine – võimaldavad krediidiandjal asetada tarbija kaitsetumasse positsiooni. Näiteks sätestavad AÕS §-d 293–294 käsipandiga koormatud asja müügi jaoks reeglid, mille eesmärk on vältida tagatise põhjendamatut võõrandamist, samuti selle müüki liiga madala hinna eest. Tagatisomandamise puhul seadus selliseid võlgnikku kaitsvaid piiranguid ette ei näe.
  2. Järelikult on VÕS § 403 lg 3 p-s 4 nimetatud krediidilepingute puhul just tagatisvara otsese valduse krediidiandjale üleandmise nõue ja käsipandi sätete kohaldamine – lisaks sellele, et võlgniku vastutus on piiratud tagatisvara väärtusega – need tingimused, mis kogumis võimaldavad erandina loobuda muude tarbijakrediidi sätete järgimisest, aga samuti krediidiandja tegevusloa nõudest.
  3. Seega leidsid kohtud õigesti, et Autopandi sõlmitud krediidilepingud – nii need, mille tagamiseks kasutati tagatisomandamist, kui ka need, mida tagas krediidisaaja sõidukile seatud registerpant – ei vasta VÕS § 403 lg 3 p 4 tunnustele, sest tagatisvara (auto) ei läinud krediidiandja otsesesse valdusesse ja lepingutele ei kohaldatud käsipandi sätteid. Järelikult ei kohaldunud süüdistuses märgitud tarbijakrediidilepingutele ka

§ 2

lg 11 p-s 1 sätestatud erand ja Autopandil pidanuks selliste lepingute sõlmimiseks olema tegevusluba.

  1. Kokkuvõttes täitsid S. Ankipovitš ja Autopant kõigi süüdistuses nimetatud krediidilepingute sõlmimisel kuriteo (vastavalt KarS § 372 lg 2 p 3 ja lg 4) objektiivse koosseisu. (II) Subjektiivsest koosseisust ja süüst: süüdistatavate väidetav eksimus (A) Subjektiivsest koosseisust: tahtluse olemasolu
  2. Kaitsja väitel arvasid süüdistatavad, et Autopandil ei ole süüdistuses märgitud tehinguteks tegevusluba vaja, sest sõlmitavatele krediidilepingutele laieneb VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erand. Seetõttu olid nad tegu toime pannes KarS § 31 lg-s 1 nimetatud eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus.
  3. Kolleegium märgib esmalt, et

§ 2lg 1 p-st 11 ja VÕS § 403 lg 3 p-st 4 tulenev erand ei ole käsitatav õigusvastasust välistava asjaoluna Kar

S § 31 lg 1 mõttes. Juhul kui ettevõtja (tema esindaja) annab ilma tegevusloata tarbijatele krediiti VÕS § 403 lg 3 p 4 tunnustele vastava lepinguga, ei vasta isiku tegu KarS § 372 lg 2 p-s 3 ega sama paragrahvi neljandas lõikes sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule. Sellisel juhul on välistatud juba selle teo süüteokoosseisu-pärasus.

  1. Samas ei saa kaitsja väidetud asjaoludel rääkida ka KarS § 17 lg-s 1 ette nähtud koosseisueksimusest. Isegi juhul, kui oleks tuvastatud, et süüdistatavad pidasid enda sõlmitavaid krediidilepinguid heauskselt VÕS § 403 lg 3 p 4 tunnustele vastavaks ja arvasid seetõttu, et Autopandil pole tegevusluba tarvis, ei välistaks see nende teo tahtlikkust. Riigikohus on selgitanud, et KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele (KarS § 39) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-46-06, p 23). Ka uuemas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui mingi tegu on objektiivses mõttes ebaseaduslik selleks nõutava loa puudumise tõttu, tuleb tahtlust sellise ebaseaduslikkuse osas jaatada siis, kui teo toimepanija ei lähtu vähemalt kaudse 14

(19)1-21-6971-21-697 tahtluse tasandil ekslikult sellest, et tal luba oli (Tartu Ringkonnakohtu
  1. augusti
  2. a otsus nr 1-19-7756/47, p 78).
  3. Menetletavas asjas on vaidlusteta tuvastatud, et süüdistatavad teadsid tegu toime pannes, et Autopandil ei ole

§ 10lg-s 1 nimetatud tegevusluba.

Samuti teadsid nad kõiki teisi fakte, mis täidavad käsitletava kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. Sellele vaatamata tegelesid nad eesmärgipäraselt ehk KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetult krediiditeenuse osutamisega. Järelikult oli süüdistatavate tegu tahtlik ja nende käitumine vastab KarS § 372 lg 2 p 3 ning lg 4 subjektiivsele koosseisule. (B) Süüst: keelueksimuse puudumine

  1. Kohtute tuvastatud asjaoludel (vt käesoleva otsuse punktid 7 ja 13) ei saa rääkida ka süüdistatavate keelueksimusest, mis vältimatuse korral võiks välistada nende süü. Süüdistatavate suhtlus Finantsinspektsiooniga ja Autopandi korduvad tagajärjetuks osutunud tegevusloa taotlused kinnitavad, et S. Ankipovitš ja seega ka Autopant teadsid tegevusloa nõutavusest. Kolleegiumi hinnangul on käsitletavas kontekstis kõnekas Autopandi sõlmitud krediidilepingute tekstis sisaldunud deklaratsioon, mille kohaselt ei laiene lepingule krediidiandjate ja -vahendajate seaduse sätted. See kinnitab kohtute niigi veenvat järeldust, et süüdistatavad üritasid luua muljet, et nende sõlmitavad lepingud vastavad VÕS § 403 lg 3 p 4 tunnustele, teades, et tegelikult see tõenäoliselt nii ei ole.
  2. Samas isegi juhul, kui menetletavas asjas oleks vastupidiselt eelmärgitule tuvastatud, et süüdistatavad uskusid krediidilepinguid sõlmides tõsimeeli, et seaduse kohaselt pole selleks tegevusluba tarvis, ei saaks seda eksimust pidada KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatuks. Süüdistatavad tegutsesid spetsiifilises majandustegevuse valdkonnas, milles osalejatelt eeldatakse valdkonna reeglite tundmist. Sellisel juhul on võimalus tugineda keelueksimuse vältimatusele äärmiselt piiratud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-33-16, p 21 koos seal viidatud kohtupraktikaga, samuti
  5. septembri
  6. a otsus nr 1-21-7336/33, p 16.) Samas pidid süüdistatavad juba ainuüksi Finantsinspektsiooniga toimunud suhtluse põhjal teadvustama suuremat vajadust kontrollida tegevusloata tarbimiskrediidi andmise õiguspärasust. Lisaks on majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada (vt ka viidatud otsus nr 1-21-7336/33, p 16).
  7. Kokkuvõttes tuleb menetletavas asjas jaatada nii süüdistatavate tahtlust kui ka süüd. Järelikult tuleb nad kõigi süüdistuses märgitud krediidilepingute sõlmimise eest süüdi tunnistada lõpuleviidud tegevusloata majandustegevuses, nagu maakohus – küll osaliselt teistsuguse põhjendusega – tegigi. (III) Konfiskeerimise asendamisest ja selle tagamisest
  8. Kuna kolleegium asub erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kõigi süüdistuses nimetatud krediidilepingute sõlmimine on käsitatav lõpuleviidud kuriteona, langeb ära ka argument, millele tuginedes tühistas teise astme kohus maakohtu otsustuse konfiskeerimise asendamise ja selle tagamise kohta (vt käesoleva otsuse punkt 14). Samas ei tähenda märgitu seda, et Riigikohus saaks maakohtu konfiskeerimisotsuse automaatselt jõustada. Kaitsja esitas apellatsioonis konfiskeerimise asendamisele rea vastuväiteid (vt käesoleva otsuse punkt 9), millele ringkonnakohus ei vastanud, kuna leidis, et kõlbmatu süüteokatsega kriminaaltulu ei saadud. Kolleegiumil ei ole võimalik ringkonnakohtu asemel kaitsja nendele argumentidele 15

(19)1-21-6971-21-697 ammendavat hinnangut anda, kuna see eeldab ka faktiliste asjaolude tuvastamist, mida Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt teha ei või. Muu hulgas on väidetava kriminaaltulu suuruse arvestuse juures vaidluse all Autopandile tasumata intressinõuete väärtus ja asjaolu, kas tagatisvaraks olnud sõidukite liiklusregistris ümberregistreerimise kulu (tasutud riigilõivu) kandis Autopant või krediidisaajad. Seetõttu tuleb kriminaalasi konfiskeerimise asendamist ja selle tagamist puudutavas osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.
  1. Seoses konfiskeerimise asendamist ja selle tagamist puudutavate õigusküsimustega märgib kolleegium siiski järgmist.
  2. Maakohtu otsuse, millega OÜ-lt B8B mõisteti kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks välja 605 354 eurot 7 senti, apelleeris üksnes kaitsja. Seega olenemata kriminaalasja uuel arutamisel tuvastatavatest asjaoludest ja neile antavast materiaalõiguslikust hinnangust välistab nii KrMS § 331 lg 2 kui ka reformatio in peius-keeld võimaluse mõista OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks välja suurema summa, kui seda tegi maakohus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p-d 22–25).
  5. Samas ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et menetletavas asjas ei saa konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetav summa ületada prokuratuuri kassatsioonis märgitud 510 351 eurot 7 senti. Iseenesest on kaitsjal õigus, et võimaliku konfiskeerimise asendamise ulatus ei tohi väljuda prokuratuuri kassatsioonis taotletavatest piiridest (KrMS § 3602 lg 1). Kolleegium nendib, et prokuratuuri kassatsioon on mõneti vastuoluline. Kaebuse taotlevas osas palutakse maakohtu otsuse – seega ka sealse konfiskeerimise asendamise otsustuse – jõustamist. Kassatsiooni põhiosas argumenteerib prokuratuur aga hoopis seisukohta, mille kohaselt teenis OÜ B8B konfiskeeritavat kriminaaltulu 510 351 eurot 7 senti (s.o 95 003 eurot vähem kui maakohus süüdistatavalt välja mõistis). Samas märgib prokuratuur siiski ka seda, et „[k]indlasti ongi käesolevas kriminaalasjas võimalik kriminaaltulu mitmel erineval meetodil arvestada“ ja et ta „ei soovi maakohtu poolt kasutatud kriminaaltulu arvestamise meetodile vastu vaielda“. Ehkki prokuratuuri lähenemine on taunitavalt segadust tekitav, tõlgendab kolleegium kassatsiooni siiski nii, et prokuratuur taotleb esmaselt maakohtu konfiskeerimisotsustuse jõustamist, pakkudes selle taotluse edutuks osutumise korral välja kriminaaltulu alternatiivse arvestuse. Seega ei tulene prokuratuuri kassatsioonist võimaliku konfiskeerimisotsustuse ulatusele täiendavat menetluslikku piirangut ja OÜ-lt B8B väljamõistetava summa võimalikuks ülempiiriks jääb 605 354 eurot 7 senti.
  6. Kolleegium ei nõustu prokuratuuri kassatsioonis väljendatud seisukohaga, et Autopandi kriminaaltulu hulka saab automaatselt arvata ka talle tagatisvarana võõrandatud, kuid krediidisaajatele tagasi võõrandamata sõidukite väärtuse summas 151 266 eurot. Maakohus tuvastas – ja seda järeldust pole keegi vaidlustanud –, et krediidisaajatel oli Autopandiga sõlmitud lepingute kohaselt õigus sõiduki omand tagasi saada, kui nad täidavad krediidilepingust tulenevad kohustused. Prokuratuur pole kõnesolevate sõidukite puhul ära näidanud, et krediidisaajad on lõplikult kaotanud õiguse prokuratuuri osutatud sõidukite omand tagasi saada. Lisaks oli krediidisaajatel lepingute kohaselt õigus sellele osale sõiduki müügihinnast, mis ületas nende täitmata lepingulisi kohustusi ja sõiduki realiseerimiskulu. Järelikult pole võimalik lihtsalt eeldada, et kõnesolevad sõidukid on Autopandi poolt kuriteoga saadud vara. Kaitsja on väitnud sedagi, et prokuratuuri andmed kõnesolevate sõidukite kuuluvuse kohta on vananenud.
  7. Klientide poolt nõuetekohaselt täitmata jäänud Autopandi lepinguliste nõuete (sh intressinõuete) kriminaaltulu hulka arvamise kohta (vt ka käesoleva otsuse punktid 8–9) märgib kolleegium järgmist. Kriminaaltulu arvestamisel on oluline hinnata, kas ja kuivõrd suures 16
(19)1-21-6971-21-697 ulatuses oli Autopandil võimalik need nõuded maksma panna (s.o milline oli nõuete reaalväärtus). Kaitsjal on õigus, et selle küsimuse lahendamisel on oluline silmas pidada ka nõude tagatust ja tagatisvara tegelikku väärtust. Siinkohal meenutab kolleegium aga seda, et ehkki süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril, pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne sellega, mis kehtib süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise ja selle ulatuse. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 831 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a määrus nr 1-20-3925/21, p 34)
  3. Menetletava kriminaalasja kontekstis tähendab eelmises punktis märgitu muu hulgas järgmist. Kui kaitsja soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et mõni Autopandi krediidileping oli tagatud ebapiisavalt või et Autopandile ei õnnestunud tagatiseks olnud sõiduki otsest valdust kätte saada, tagatist ei õnnestunud realiseerida või et tagatise müügist ei laekunud nõude ja realiseerimiskulude katteks piisavalt raha, tuleb kaitsjal sellist väidet ka tõendada. Piisav ei ole osutamine hüpoteetilisele võimalusele, et Autopandil võis tekkida krediidisaajatelt võlgnevuste sissenõudmisel raskusi.
  4. Kriminaalasja uuesti arutades ei ole ringkonnakohus seotud maakohtu kohaldatud konfiskeerimise asendamise materiaalõigusliku alusega. Riigikohus on selgitanud, et konfiskeerimine ja selle asendamine on karistusõiguslikud mõjutusvahendid, mida kohaldades ei ole kohus seotud prokuratuuri taotlusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus nr 1-18-5732/226, p 85). Kui kuriteo kvalifikatsiooni muutmine võib olla juba iseenesest süüdistatava olukorda raskendav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. novembri
  8. a otsus nr 1-20-8694/55, p 38), siis konfiskeerimise või selle asendamise aluse muutmisel sellest vähemalt üldjuhul rääkida ei saa. Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. aprilli
  10. a otsus nr 1-18-158/266, p 48). Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid.
  11. Menetletavas asjas tuvastatud Autopandi kuriteo puhul võib põhimõtteliselt kõne alla tulla nii sellega saadud vara (KarS § 831 lg-d 1 ja 12) kui ka kuriteo toimepanemise vahendi (KarS § 83 lg 1) konfiskeerimise asendamine (KarS § 84). Nimelt on Autopandi vara väärtuse suurenemine süüdistuses märgitud krediidilepingute sõlmimise tulemusel käsitatav kuriteoga saadud varana KarS § 831 mõttes (vt ka viidatud määrus nr 1-20-3925/21, p-d 31–33). Samas on Autopandi poolt süüdistuses märgitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha tegevusloata majandustegevuse kui kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu üldkogu
  12. juuni
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 16). Seejuures ei ole 17
(19)1-21-6971-21-697 välistatud, et kui ühe krediidilepingu alusel kriminaaltuluna laekunud intressisumma laenati hiljem uue krediidilepinguga uuesti ebaseaduslikult välja, vastab sama rahasumma nii süüteoga saadud vara kui ka süüteovahendi tunnustele. See ei tähenda siiski seda, et kõnesoleva rahasumma võiks konfiskeerida või konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kahekordselt, vaid et selle puhul saab kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel.
  1. Kohtute tuvastatud asjaoludel on süüdistatavate käitumine vaadeldav ühe jätkuva teona (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. septembri
  3. a määrus nr 1-19-7473/180, p-d 32–33), mis viidi lõpule aastal
  4. Seetõttu ei oleks menetletavas asjas kuriteovahendi konfiskeerimise asendamise korral tähtsust sellelgi, et osa süüdistuses märgitud krediidilepinguid sõlmiti enne
  5. jaanuari 2017, mil jõustus kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise asendamist võimaldav seadusemuudatus (RT I, 31.12.2016, 2).
  6. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse maakohtu konfiskeerimise asendamise otsustuse tühistamist puudutavas osas ja saadab kriminaalasja selles küsimuses teise astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb samamoodi toimida ka ringkonnakohtu otsustusega konfiskeerimise asendamise tagamise abinõude kohta. Seega jäävad OÜ B8B neljale kinnisasjale riigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid maakohtu otsuses märgitud kujul püsima vähemalt seniks, kui kriminaalasja uuel arutamisel selgub, kas ja kui, siis millises ulatuses tuleb kohaldada konfiskeerimise asendamist. Samas jõustab kolleegium ringkonnakohtu tühistatud maakohtu otsustuse sõiduauto Toyota Avensis aresti alt vabastamiseks.
  7. Sõltumata eeltoodust juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohtul polnud alust riigi kasuks seatud kohtulikke hüpoteeke kustutada. Riigikohus on selgitanud, et kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. Kohtulik hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust üksnes kinnisasja omaniku taotlusel nõude tagamist tühistava kohtulahendi alusel. Sellist korda tuleb järgida ka kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi puhul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus nr 1-17-4309/132, p 37 koos seal toodud viidetega.)
  10. Eelmises punktis märgitud põhjusel on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 388 lg 6 nõuetega vastuolus ka maakohtu otsuse resolutiivosa punkt, mille kohaselt kustutati Harju Maakohtu
  11. veebruari
  12. a määrusega Tallinnas Xxxxxx XX-XX asuvale OÜ Autopant kinnisasjale riigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek. See viga on võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada, asendades kohtuliku hüpoteegi kustutamise tagamismääruse tühistamisega (vt ks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. novembri
  14. a määrus asjas nr 3-1-1-67-14, p-d 78–79).
  15. Riigikohtu
  16. juuni
  17. a otsuse nr 1-18-5732/22 punktis 100 märgitud põhjustel ei ole täidetavad maakohtu otsuses tehtud korraldused kohtulike hüpoteekide tingimuslikuks kustutamiseks pärast tagatava nõude täitmist. Juhul kui kriminaalasja uue arutamise tulemusena jäetakse riigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid tagamisabinõuna kehtima, tuleb maakohtu tingimuslik kustutamiskorraldus otsusest välja jätta. (IV) Kassatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu hüvitamisest
  18. Kuna kolleegium leidis kohtutega nõustuvalt, et S. Ankipovitš ja Autopant tuleb neile esitatud süüdistuses täies ulatuses süüdi tunnistada, jääb muutmata kohtute otsustus apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu süüdistatavate kanda jätmise kohta. 18
(19)1-21-6971-21-697 82. Samas tuleb tühistada ringkonnakohtu otsustus süüdistatava kasuks apellatsioonimenetluse kuluna 3262 euro 48 sendi suuruse kaitsjatasu hüvitise väljamõistmise kohta. See, millises ulatuses saab valitud kaitsjale makstud tasu apellatsioonimenetluse kulu hulka arvata, oleneb sellest, milline otsus kriminaalasja uuel arutamisel tehakse. Samas märgib kolleegium, et olenemata eesseisva menetluse tulemusest ei saa süüdistatavate kanda jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks (vt ka viidatud otsus nr 1-18-158/266, p 91). (V) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu 83. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3, 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2022. a otsuse osaliselt. Tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata osaliselt uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus, osaliselt lahendada aga käesoleva otsusega. Lisaks muudab kolleegium vaidlustatud kohtuotsuse põhiosa. 84. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada esiteks osas, millega teise astme kohus rahuldas osaliselt kaitsja apellatsiooni ja tühistas maakohtu otsuse
  1. a)OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks 605 354 euro 7 sendi väljamõistmises;
  2. b)konfiskeerimise asendamise tagamiseks OÜ B8B neljale kinnisasjale seatud kohtulike hüpoteekide maakohtu määratud summades riigi kasuks püsima jätmises ja
  3. c)sõiduauto Toyota Avensis aresti alt vabastamises. Teiseks tuleb tühistada ringkonnakohtu otsustused, millega ta need maakohtu otsustused asendas ehk mõistis OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot, kustutas neljale OÜ B8B kinnisasjale riigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid ja jättis aresti alla sõiduauto Toyota Avensis. Kolmandaks tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist puudutavas osas ja neljandaks osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsustus ühe kohtuliku hüpoteegi kustutamise kohta. Kolmes esimesena nimetatud küsimuses tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks, neljandas teeb kolleegium ise uue otsuse. Ülejäänus jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata, kuid muudab otsuse põhiosa järeldust, mis puudutab osa krediidilepingute sõlmimise käsitamist süüteokatsena. Prokuratuuri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kaitsja kassatsioon aga jätta rahuldamata. 85. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada OÜ-le B8B 4283 eurot 60 senti, mis süüdistatav maksis kassatsioonimenetluses õigusteenuse eest. Rahuldades osaliselt prokuratuuri kassatsiooni, teeb kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-des 3, 6 ja 7 nimetatud lahendi. Järelikult peab prokuratuuri kassatsiooni menetlemisega seotud kulu KrMS § 186 lg 1 kohaselt hüvitama riik. Seevastu kaitsja – täielikult põhjendamatuks osutunud – kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2021. a otsus nr 1-20-2438/33, p 58). Kolleegium loeb prokuratuuri kassatsiooni menetlemisega seotud kuluks 50% tasust, mis OÜ B8B maksis kaitsjale ringkonnakohtu otsuse analüüsi eest (112 eurot 50 senti), ning 100% tasust, mis maksti kaitsjale prokuratuuri kassatsiooni analüüsi ja kassatsioonivastuse koostamise eest (1920 eurot). Riigikohtu kirjalikule küsimusele vastamise eest pole kaitsja süüdistatavale menetluskulu hüvitist taotlenud. Kolleegium ei loe menetluskulu hulka kaitsja spetsifikatsioonidel märgitud „üldkulusid“, kuna nende sisu ja seos õigusteenuse osutamisega jääb ebaselgeks. Seega tuleb riigil OÜ-le B8B kassatsioonimenetluse kuluna KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada kokku 2032 eurot 50 senti. Ülejäänud osas jääb kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu KrMS § 186 lg 2 alusel süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 19
(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.