1-22-6758/6

(22274000117)Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. oktoobri 2022 määrus, millega jäeti rahuldamata XX (ik xxxxxxxxxxx) lepingulise esindaja kaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX lepinguline esindaja Greinoman, kaebus vandeadvokaat Maksim määrus kohustada RESOLUTSIOON
2. Tühistada Riigiprokuratuuri
3. oktoobri 2022 Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama.
4. Kaebus rahuldada. Määrus on lõplik ega ole vaidlustatav (KrMS § 385 p 11). ja ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas
6. mail 2022 kriminaalmenetlust nr 22274000117 selles, et samal päeval kella 16.20 ajal lõi YY Saare maakonnas Saaremaa vallas Tibri külas läbi avatud auto akna rusikaga näo piirkonda XXle ja tekitas viimasele füüsilist valu ning tervisekahjustuse.
7. PPA lõpetas
8. augusti 2022 põhistamata määrusega prokuratuuri loal kriminaalmenetluse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel. Kannatanu XX taotlusel koostas uurimisasutus
9. augustil 2022 määruse juurde põhistused, mis seisnevad kokkuvõttes järgnevas. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid ei kinnita ümberlükkamatult kannatanu versiooni juhtunust. Tervisetõendis märgitud tervisekahjustus ja prillide kahjustus ei tõenda kindlalt, et need oleks tekitatud nimelt sel viisil, kuidas kannatanu kirjeldab. YY ja R.S eitavad füüsilist konflikti ja XX löömist YY poolt. Videosalvestust löömise hetkest ei ole. Seega tõendid sündmuse asjaolude kohta on vastandlikud, sest XX väidab, et vigastused tekkisid YY poolt löömise tagajärjel, YY ja R.S kinnitavad, et löömist ei toimunud. Seega selles, kuidas konkreetselt tervisekahjustus tekkis, on tegemist ,,sõna-sõna vastu“ situatsiooniga. Isikute ütlustest võib järeldada, et nendevahelised suhted on vähemalt konfliktsed, kui mitte öelda lausa vaenulikud. Kirjeldatud situatsioonis ei ole menetlejal kogutud tõendite pinnalt võimalik kahtlusi kahtlustatava poolt teo toimepanemises ümber lükata piisava kindlusega, et ei jääks kõrvaldamata kahtlust kahtlustatava süüdiolekus, ega ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Kõrvaldamata kahtlused 1

(7)1-22-6758 tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel lugeda kahtlustatava kasuks.

1. Kannatanu XX lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise
2. septembril 2022 Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
3. Riigiprokuratuur jättis
4. oktoobri 2022 määrusega kaebuse rahuldamata, põhistades oma otsustust kokkuvõttes järgmiselt. Riigiprokurör märkis, et on tutvunud muu hulgas kriminaaltoimikuga ja vormikaamera salvestistega. Riigiprokurör selgitas, et süüdistuskohustusmenetluses tuleb kontrollida, kas menetluse lõpetamise määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel vastavad seadusele ja kohtupraktikale, sh kas tõendite hindamine on toimunud nõuetekohaselt, s.o nende kogumis hindamise teel. Süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokuratuurile ette kirjutada seisukohti teo tõendatuse osas. Järgnevalt selgitas riigiprokurör, et ka kohtueelses menetluses kehtib tõendite hindamisel KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõte. Riigprokurör märkis, et seetõttu on võimalik süüdistust esitada vaid juhul, kui kogutud materjali alusel vastab uuritav tegu tõsikindlalt kuriteo tunnustele. Kaebuse esitaja hinnangul on YY poolt kuriteo toimepanemine piisavalt tõendatud ja et talle tuleks juba olemasolevate tõendite pinnalt esitada süüdistus kehalises väärkohtlemises. Seega heidetakse menetlejatele ette seda, et menetleja on toimikust nähtuvatele tõenditele andnud kaebajaga võrreldes teistsuguse hinnangu. Samas nagu eelnevalt selgitatud, siis ainuüksi kaebaja poolt teo tõendatuse osas eriarvamusele jäämine ei tähenda, et menetluse lõpetamine oli ebaseaduslik. Tõendite hindamisega seonduv saab menetluse lõpetamise otsustuse tühistamiseni viia vaid juhul, kui on selgelt rikutud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Toimiku materjalidest nähtuvalt said sündmuse asjaolusid vahetult tajuda kolm isikut, kes on üle kuulatud. Kannatanu ütluste kohaselt ründas kahtlustatav kannatanut ja lõi teda läbi avatud autoakna näkku. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanu agressiivselt meelestatud, kahtlustatava ja kannatanu vahel tekkis konflikt, pooled sõimasid teineteist ja žestikuleerisid kätega lahtise autoakna vahel, kuid kindlasti kannatanu ja kahtlustatav teineteist ei löönud. Kahtlustatava ütluste kohaselt karjusid ja sõimasid nad kannatanuga teineteist 20-30 sekundi vältel ja žestikuleerisid kätega, kuid kannatanut ta ei löönud. Lisaks on kannatanul fikseeritud vasaku silma all ninajuurest vasakul kerge punetus ja minimaalne marrastus/turse, s.o tervisekahjustus. Eeltoodust tulenevalt on menetluses tuvastamist leidnud, et poolte vahel leidis aset konfliktsituatsioon ja asjaolu, et kannatanul fikseeriti hiljem tervisekahjustus. Toimiku materjalid ei võimalda aga tõsikindlalt asuda seisukohale, et kahtlustatav lõi vahejuhtumi käigus kannatanut ja tekitas talle seeläbi valu ning tervisekahjustuse (marrastuse). Sisuliselt on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga – kannatanu väitel kahtlustatav lõi teda, kahtlustatava ja tunnistaja väitel aga kahtlustatav kannatanut ei löönud –,ei saa eelistada üht versiooni juhtunust teisele. Kuna kahtlustatava süüküsimuses on seega kohtueelse menetluse lõpuleviimisel jäänud kõrvaldamata põhjendatud kahtlused, mille kohaselt ei pruukinud kahtlustatav kõnealuses konfliktsituatsioonis kannatanut lüüa ja kannatanu vigastus võis tekkida muul moel, tuli need kahtlused in dubio pro reo tõlgendada kahtlustatava kasuks. Seetõttu on menetleja põhjendatult leidnud, et kriminaalmenetluse käigus ei ole kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine tõsikindlat tõendamist leidnud. Järgnevalt tuleb hinnata, kas tekkinud kahtlusi oleks võimalik kõrvaldada täiendavate menetlustoimingutega. Kaebuse kohaselt tuleks teostada kannatanu ja kahtlustatava vastastamine. Olukorras, kus kannatanu ja kahtlustatav on sündmust puudutavas eraldiseisvas tuumküsimuses – s.o kas löök toimus või mitte – esitanud vastupidised versioonid, puudub mõistlik alus arvata, et vastastamise käigus otsustaks üks osapooltest oma versioonist loobuda ja võtta omaks vastaspoole versiooni. Seda enam, et teise osapoole versiooni omaksvõtmine tähendaks ka tõenäoliselt kuriteo tunnustele vastava toimepanemise tunnistamist (kahtlustatava puhul kehaline väärkohtlemine, kannatanut võib aga 2

(7)1-22-6758 sel juhul ähvardada vastutus valekaebuse esitamise eest). Kuna puudub igasugunegi alus arvata, et kumbki osapool oma versioonist taganeks, ei saa pidada kahtlustatava ja kannatanu vastastamist perspektiivikaks menetlustoiminguks. Menetlustoimingu sooritamist pelgalt põhjusel, et seda oleks juriidiliselt võimalik kriminaalmenetluse raames teostada, ei saa menetlusökonoomia põhimõttest johtuvalt põhjendatuks pidada. Samuti leitakse kaebuses, et asja juurde tuleks võtta politseipatrulli vormikaamera salvestis, mis kajastaks politseiametnike poolt R.S esimest külastust. Samas ei nähtu, mille alusel on kannatanu seisukohal, et selline salvestis üleüldse eksisteerib. R.S teistkordse külastuse salvestisel selgitab politseiametnik R.Sle, et ta seekord salvestab selle vestluse tagamaks, et „kõik osapooled on ära salvestatud“ (salvestisel 0:58-01:03), misjärel käiakse taas üle tunnistaja versioon juhtunust. Eelnev viitab, et esimese külastuse ajal ei lülitatud vormikaamerat salvestusrežiimi. Isegi, kui selline salvestis peaks eksisteerima, puudub alus arvata, et kõnealuselt salvestiselt nähtuks määrava tähtsusega teavet, mis suudaks seni isiku süüküsimuses tõusetunud kahtlused kõrvaldada. Nimelt R.S on menetluses tunnistajana üle kuulatud (sh on talle siis selgitatud tunnistaja õigusi ja kohustusi) ja temas peituv tõendiväärtus on realiseerinud tunnistaja ülekuulamise protokollis. Sealjuures kattuvad tema poolt tunnistajana antud ütlused varem patrullpolitseinike teisel külastusel antud selgitustega, mis vähemalt teisel külastusel toimunud vestluse kohaselt omakorda kattuvad ka esimesel külastusel antud selgitustega. Seega isegi kui kannatanu pakutud salvestis on olemas (kuigi olemasolev salvestis viitab vastupidisele), puudub alus arvata, et sellel sisalduv teave võimaldaks põhjendatud kahtlused kõrvaldada ja tõsikindlalt järeldada, et YY lõi konflikti käigus kannatanut ja põhjustas talle tervisekahjustuse. Nii ei pea riigiprokurör ka seda kaebuses toodud taotlust põhjendatuks. Kuna menetluses on ammendunud isikulised tõendiallikad ja ei nähtu ka muudele allikatele suunatud menetlustoiminguid, mis võiks piisava tõenäosusega kõrvaldada tõusetunud kahtlused, on kriminaalmenetlus põhjendatult lõpetatud. Kokkuvõtvalt on menetlejad kriminaalasjas kogutud materjale kogumis hinnates ja toetudes nõustumisväärsetele õiguslikele argumentidele, mis pole vastuolus kehtiva õiguse, õiguskirjanduse ega senises kohtupraktikas toodud seisukohtadega, jõudnud põhjendatult järeldusele, et kahtlustatava YYi teos kuriteotunnuste jaatamiseks ja süüdistuse esitamiseks piisavad andmed puuduvad. Asjas on üle kuulatud kõik asjassepuutuvad isikud ja isikulistest tõendiallikatest täiendava lisandväärtuse kogumise võimalus on väheusutav. Samuti ei nähtu ka muid täiendavaid menetlustoiminguid, mille alusel saaks isiku süüküsimuses kõrvaldamata jäänud põhjendatud kahtlused piisava tõenäosusega kõrvaldada. Eeltoodust tulenevalt on menetlejad põhjendatult leidnud, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. Seoses kaebaja poolt uurimiskaebemenetluses esitatud kaebusega tuleb märkida järgmist. Nimelt on kannatanu esindaja paralleelselt uurimiskaebemenetluses vaidlustanud selle, et kuigi kannatanul võimaldati pärast kriminaalmenetluse lõpetamist tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega ja talle tutvustati ka vormikaamera salvestisi, keelduti talle täiendavalt toimiku ja vormikaamera salvestiste koopiate väljastamisest. Kuigi Riigiprokuratuur luges oma 4. oktoobri 2022 määruses RP-6-5/22/490-1 kannatanule kriminaaltoimiku koopia väljastamisest keeldumise põhjendamatuks ja kohustas uurimisasutust väljastama kannatanule toimiku koopia, ei ole koopiate väljastamata jätmisega kaasnenud kannatanu õiguste riivet, mis annaks aluse käesolevas süüdistuskohustusmenetluses menetluse lõpetamise seaduspärasuse küsimuses seisukoha kujundamise edasilükkamiseks või ainuüksi sel põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamiseks. Nimelt esiteks on kannatanule tutvustatud nii toimiku materjale kui ka vormikaamera salvestisi, st kannatanul oli ülevaade menetluses teostatud toimingutest ja nendega kogutud teabest, mille alusel sai kannatanu kujundada seisukoha, kas menetlusotsustus vaidlustada või mitte. Teiseks ei ole Riigiprokuratuur süüdistuskohustusmenetluses seotud esitatud kaebuse piiridega, vaid menetluse lõpetamise otsustuse seaduslikkust kontrollitakse selle kannatanu poolt vaidlustamisel alati tervikuna. Seega isegi kui kannatanu piirduks menetluse lõpetamise peale esitatavas kaebuses üldsõnaliste etteheidetega ega tooks välja ühtegi konkreetset puudust, järgneks samuti menetluse lõpetamise otsustuse seaduspärasuse täielik kontroll ja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse piirid ei annaks alust jätta ebaseaduslik menetluse lõpetamise otsustus tühistamata. Kolmandaks ei nähtu kriminaalasja materjalidest midagi sellist, mis võimaldaks väita, 3

(7)1-22-6758 et kriminaaltoimikust lubatavas ulatuses koopia saamisel oleks kannatanu saanud esitada perspektiivikama kaebuse kui praegu: tegemist oleks endiselt sõna-sõna vastu juhtumiga, kus puudub perspektiiv täiendavate menetlustoimingutega koguda täiendavat teavet, mis võimaldaks YY poolt kuriteo toimepanemise lugeda tõsikindlalt tõendatuks. Seega faktiliselt pole kõnealune minetus toonud kaasa kannatanu kaebeõiguse realiseerimisel sisulist takistust (n-ö sisukama kaebuse koostamise perspektiivi osas vt ka nt TlnRngKm

1. novembri 2021 asjas 1-21-7689) ja see minetus ei mõjuta süüdistuskohustusmenetluse toimetamist. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
3. novembril 2022 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus XX lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Greinomani kaebus, kes taotleb määruse tühistamist ja palub ringkonnakohut kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. Kaebaja selgitab, et kuna Riigiprokuratuuri
4. oktoobri 2022 määrusega keelduti talle väljastamast sündmuskohale saabunud mõlema patrullpolitseiniku vormikaamera täissalvestisi, siis vaidlustas kaebaja selle
5. oktoobril 2022 uurimiskaebemenetluse korras eeluurimiskohtuniku juures. Ringkonnakohtule kaebuse esitamise ajal ei olnud eeluurimiskohtunik veel kaebust lahendanud. Kaebaja palub, et ringkonnakohus nõuaks välja kõnealused täissalvestised ja tutvuks ka nendega. Kaebuse taotlusi põhjendab kannatanu esindaja järgmiselt. Riigiprokuratuur eksis tõendamisvõimaluste käsitlemisel. Riigikohtu otsusest asjas nr 1-208308/70 alusel järeldab kaebuse esitaja, et tõendatusele ei tohi esitada ka ülemäära rangeid nõudeid. Otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad tõsikindlalt väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust. Kuivõrd isiku süüküsimus leiab lõpliku lahenduse kohtus, siis ka süüdistuskohustusmenetluses tuleb juhinduda samadest reeglitest. Riigikohus on senises praktikas korduvalt rõhutanud, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine isegi vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib olla ka kannatanu ütlus. Iseäranis oluline on, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud võimalikke kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. Otsusest peab olema nähtav, et kohus on tuvastanud kõik tähendust omavad asjaolud, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu, ning kaasanud need asjaolud selle ainsa süüstava tõendi hindamisse. Näiteks isikulise tõendiallika korral tuleb hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (viimati Riigikohtu kohtuotsus nr 1-20-1301/35, p 10). Kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (Riigikohtu kohtuotsus nr 3- 1-1-109-15, p 110 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas andis vahetult peale rünnet ülekuulatud kannatanu ütlusi, et YY ja R.S seistes kohalikul teel takistasid kannatanu auto edasiliikumist, nõudsid, et kannatanu väljuks autost, sõimasid kannatanut läbi, sest kannatanu ei olevat tahtnud tulla „kui mendid tulevad“, ning YY lõi kannatanut näkku läbi avatud autoakent. Kannatanu helistas hädaabinumbrile koheselt pärast rünnet ja refereering öeldust vastab väljakutsele saabunud politseinikele öeldule ning kirjalikult antud ütlustele. Ründe kirjeldusele vastavat kehavigastust on vahetult pärast kannatanu ülekuulamist (lõppes kl 17.12) kl 17.46 fikseerinud Kuressaare Haigla. Kohe pärast rünnet on kannatanu rääkinud sellest oma abikaasale. Ülekuulamisel kurtis kannatanu, et tal on „jäljes ninal“ ja katkised prillid. Ülekuulamisprotokoll on koostatud politsei poolt sündmuskohal, mitte politseijaoskonnas. Kui kannatanul kahjustust ninal ei oleks olnud või prillid oleksid terved, siis on ilmne, et kas ülekuulamist läbiviinud R. Kurm või selle juures viibinud politseiametnik K. Rihkrand oleksid seda kannatanult küsinud. Politseinikel selliseid küsitavusi ei tekkinud ning järelikult olid kahjustused olemas. RayBan prillide titaanist tehtud prillijala kahjustused on 4

(7)1-22-6758 fikseeritud vaatlusprotokollis. Oluline on rõhutada, et on kahjustatud just vasak prillijalg, mis kooskõlastub sellega, et löök tuli läbi avatud juhiakent, st vasakult. R.S oma ütlustes kinnitas viidatud ajal konflikti toimumist tema endaga ning YYiga. On tähelepanuväärne, et kannatanu ja S ütlused langevad kokku ka detailides: et kannatanul oli peas nokamüts ja prillid, auto aknad olid lahti, konflikt oli ajendatud korrakaitse alasest küsimusest, YY ja kannatanu „žestikuleerisid mõlemad kätega lahtise auto akna vahel“. S kinnitas ka seda, et YY vajas rahustamist Se poolt, kusjuures kohapeal süüdistas kannatanu YYi ja R.St ründes ning „ära põgenes“. Seda, et YY oleks löönud kannatanut, R.S, kes on YYi sõber, eitab. On tähelepanuväärne ka see, et sündmuskohal ei rääkinud R.S politseinikele žestikuleerimisest, vaid kasutas väljendit „mõlemad vehkisid kätega“. Seega on arusaadav, et R.S on oma ütlusi kas sõbra huvides või peljates võimaliku kaasaaitaja vastutust hiljem kohendanud, aga tema algne kirjeldus vastab sisuliselt kannatanu väitele löögist näkku. YY kinnitas oma ütlustes, et „läksin ka närvi“ ja et kannatanu olevat öelnud „sinu vend, kes töötab politseis ei aita sind nüüd“. On loogiline, et kui kannatanu lubab pöörduda politseisse ja võtta asi ette tõsiselt, siis viitab see pigem juhtunud füüsilisele kontaktile, kui lihtsalt häälvaidlusele. Sama kinnitab YYi kirjeldus, et R.S on korduvalt üritanud kannatanule helistada, mis viitab, et R.S mõistis juhtunu tõsidust ja otsis võimalust olukorra kuidagi lahendada. Kui isikute vahel toimub kätega vehkimise vaidlus, arvatav ohver „põgenes ära“ ja lubab asja politseis tõsiselt ette võtta, ohvril esinevad ründe kirjeldusele vastavad näo- ja prillikahjustused ning ohvri poolt asjaolude kirjeldus on sama nii hädaabinumbrile helistades, politseinikega kohapeal vesteldes, kuid ka ütlusi kirjutades, siis tuginedes nii üldisele elukogemusele kui ka loogikareeglitele ning kriminoloogiliste seaduspärasustele on väljaspool mõistlikku kahtlust, et teda on tugevalt löödud näkku. Vastupidisele seisukohale asudes on Riigiprokuratuur selgelt eksinud. Nägu on inimkeha elutähtis piirkond ja näkku löömise tüüpiliseks tagajärjeks on näovigastus ning löögisihi valikul kurjategija seda ka teab. Seetõttu ei saa pidada kõnealust rünnet väheoluliseks või karistusõiguslikku reageeringut mitteväärivaks. Vaidlustatud määruse p 3.6.

1. pidas Riigiprokuratuur kannatanu lepingulise esindaja taotlust R.R ja kannatanu vastamise korraldamiseks põhjendamatuks, sest ükski konflikti osapool riigiprokuröri prognoosi kohaselt oma versioonist ei loobu. Kaebuse esitaja sellega ei nõustu. KrMS § 77 lg 1 tulenevalt ongi vastamine mõeldud olukordadeks, kui isikute ütlustes ilmnenud vastuolu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada. Samuti ei saa nõustuda lootusetuse prognoosiga, kuivõrd vastastamise õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub väga suures osas uurija poolt valitud menetlustaktikast ja oskustest, samuti vastastavate isikute isikuomadustest. Kuivõrd ristküsitlust kriminaalasja kohtueelses menetluses ei toimu, siis on vastastamine sobilik ja uurimistaktikaliselt põhjendatud uurimistoiming. R.S roll – st kas ta oli juhusliku pealtvaataja või tema soovis aidata ründe toimepanemist, võib selguda YYi kahtlustatavana ülekuulamisel.
3. novembril 2022 esitas Tallinna Ringkonnakohus Põhja prefektuurile taotluse kriminaaltoimiku edastamiseks.
5. novembril 2022 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus XX lepingulise esindaja täiendus kaebusele, milles on märgitud, et vahepeal ilmnesid olulised asjaolud. Nimelt sai kaebajale samal päeval teatavaks, et uurimisasutus jättis kriminaaltoimikusse lisamata osa materjali, s.o M. K
6. juuli 2022 e-kiri uurijale ja XX
7. mai 2022 SMS uurijale. Need on esitatud asja juurde. Samuti selgitab kaebaja, et vahepeal tegi eeluurimiskohtunik määruse nr 1-22-6266/4, milles jättis taotluse vormikaamerate täissalvestiste väljanõudmiseks või nendega tutvumiseks rahuldamata. Eeluurimiskohtunik leidis, et see taotlus pole lahendatav uurimiskaebemenetluses. Kaebaja palub, et ringkonnakohus tutvuks nende salvestistega.
9. novembril 2022 saabus Tallinna Ringkonnakohtusse uurimisasutusest kriminaalasja nr 22274000117 toimik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5

(7)1-22-6758

1. Ringkonnakohtunik leiab, et kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada.
2. Vaidlustatud määruses on riigiprokurör asjakohaselt märkinud, et süüdistuskohustusmenetluses tuleb kontrollida, kas kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel vastavad kohtupraktikale, sh kas tõendite hindamine on toimunud kogumis nagu sätestab KrMS § 61 lg
3. Olles tutvunud ringkonnakohtule uurimisasutusest esitatud kriminaaltoimikuga, tõdeb ringkonnakohtunik, soovimata prokuratuurile ette kirjutada, mis järeldusi tõenditest teha, et nii kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendustest kui vaidlustatud määruses esitatud tõendite käsitlus eirab tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Nii on jäänud menetlejal menetlusotsustuse tegemisel arvestamata mitu olulist tõendit. Tõenditest nähtuvaid asjaolusid ei ole aga püütudki asetada omavahelisse konteksti. Lisaks, kuigi menetleja on tõdenud, et tegu on sõna sõna vastu olukorraga, siis on põhjendamatult kergekäeliselt väidetud nagu esineb asjas kõrvaldamata kahtlus selles, kas YY lõi XXt või mitte. Juhul, kui menetleja soovib seaduslikult ja põhjendatult menetlusotsustust kriminaalmenetluse lõpetamise kohta põhjendada, tuleb tal eelmärgitud õiguslikke aspekte, s.o KrMS § 61 lg-t 2 ja § 7 lg-t 3, arvestada asjakohaselt.
4. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seda, et isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks tuleb võtta kahtlustatava/süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8; RKKKo nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.). Tõendikogumist rääkides tuleb arvestada, et menetleja on jätnud oma lahendites tähelepanuta tunnistaja M. K ütlused, samuti
5. juuni 2022 asitõendi vaatlusprotokolli, milles on vaadeldud häirekeskuse kõnesalvestist,
6. juuni 2022 vaatlusprotokolli, milles vaadeldud kannatanu päikeseprille. Need tõendid ühes kannatanu ülekuulamise protokolliga moodustavad tõendikogumi, annavad teavet konkreetsest sündmuste jadast ja omavad kaalu selle hindamisel, kas asjas esineb eluliselt usutav kõrvaldamata kahtlus või mitte. Kuna neid tõendeid pole analüüsitud, on menetleja käsitlus puudulik. Samuti märgib ringkonnakohtunik, et tõendite sisu taasesitamine oma põhjendustes ilma neist nähtuvaid asjaolusid omavahelisse konteksti asetamata ei ole arvestatav adekvaatse analüüsina. Miks eelnimetatud tõendeid ja neist nähtuvaid asjaolusid ei ole sisuliselt asjas arvestatud, pole menetleja põhjendanud. Seejuures on menetleja jätnud tähelepanuta, et tunnistaja M. K ütlused on arvestatavad kannatanu versiooni toetava tõendina KrMS § 66 lg 21 p-st 2 tulenevalt. Samuti on jäetud tähelepanuta, kuidas kannatanu, kahtlustatav ja tunnistaja R.S käitusid ca tund pärast väidetavat kuriteosündmust – seda kajastavad kriminaaltoimiku juures olevad politseiametnike vormikaamera salvestised. Ringkonnakohus on vaadanud need salvestised läbi. Kannatanu ja kahtlustatava versioonide hindamisel tuleb menetlejal pöörata tähelepanu ka sellele, missugune oli nende, samuti tunnistaja R.Se käitumine sel ajal ehk lühikest aega pärast väidetavat kuriteosündmust. Siinkohal soovitab ringkonnakohtunik menetlejal osapoolte ütluste usaldusväärsuse hindamisel lugeda läbi riigikohtuniku ja tunnustatud õigusteadlase Paavo Randma
7. a septembris Juridicas ilmunud artikkel „Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontroll.“ Sealsamas selgitab P. Randma, et eriti oluline on hinnata tõendiallika usaldusväärsust sõna sõna vastu olukordade puhul. Praegusel juhul ei ole menetleja isegi teinud katset asetada kannatanu ütlusi konteksti, sh tervisekaardi, häirekeskuse kõnesalvestiga, tunnistaja M. K ütlustega, aga ka ajalisse konteksti. Viidatud artiklis on P. Randma muu hulgas selgitanud järgmist. Isik, kes annab tõeseid ütlusi, rekonstrueerib toimunu „lihtsalt“ oma mälu baasil, samal ajal kui valetaja peab oma loo alles konstrueerima, mis on aga keerukas ülesanne ning nõuab suhteliselt suurt kognitiivset võimekust. Kuigi praktikas on korduvalt märgitud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest primaarseks kriteeriumiks olla ainuüksi see, kuivõrd napp või mahukas konkreetne tõend on, ei saa mööda 6

(7)1-22-6758 vaadata faktist, et üheks peamiseks ütluste usaldusväärsuse kontrollimise viisiks on kohtupraktika kohaselt kujunenud ütluste detailirohkus, mis avaldub nii nende kvalitatiivses kui ka kvantitatiivses küljes (vt artikli lk 640). Olles tutvunud politseiametnike vormikaamera salvestistega, on ringkonnakohtu jaoks eelmärgitu valguses silmatorkav see, kuidas kannatanu, kahtlustatav ja tunnistaja R.S on kirjeldanud toimunut, s.o kes räägib vabalt, versus, kes umbusklikult ja proovides õngitseda politseiametnikult vastust, et siis anda „sobilikud ütlused.“ Menetlejal on vormikaamerate salvestiste näol olnud suurepärane võimalus hinnata vahetult asjaosaliste reaktsioone toimunule, ent millegipärast pole seda tehtud. Vormikaamera salvestiselt nähtub muu hulgas, et kuigi YY kirjeldab politseiametnike juuresolekul sündmust, kui „verbaalset võitlust“ ehk agressiivse iseloomuga konflikti, on ta kategooriliselt kindel, et füüsiliseks asi ei läinud. Kui teine politseiametnik üle küsis, et kas mingit tõukamist või löömist oli, oskas YY selle peale vastata, et „kas näkku löömist ei olnud?“. Politseiametnikud ei maininud midagi näkku löömisest. Just näkku löömist aga ongi kannatanu nii oma ütlustes kui muudest tõenditest, nt tervisekaardist nähtuvalt („löödud läbi lahtise auto akna rusikaga näkku“) järjepidevalt, läbivalt väitnud. Menetleja lahendites selle konstanteerimine, et tegu on sõna sõna vastu olukorraga justkui signaliseerib kõigile kriminaalasjade kannatanutele, et sel juhul on tegemist kriminaalmenetluslikult lootusetu olukorraga. Kohtupraktika kohaselt see aga nii pole. Eesti kriminaalmenetluses on koguni võimalik tuvastada isiku süüd ka üheainsa tõendi pinnalt, milleks võib olla kannatanu ütlus (RKKKo 1-15-10967/38, p 4). Praegusel juhul pole tegu tõenduslikult isegi nii keerulise olukorraga: kannatanu on teinud endast kõik, mida ühelt kannatanult võib kriminaalmenetluses mõistlikult eeldada. Kogutud tõendid viitavad, et kannatanu tegutses pärast väidetavat rünnet ülimalt operatiivselt, helistades koheselt kl 16.29 häirekeskusesse (2. juuni 2022 asitõendi vaatlusprotokoll, tl 18), kirjeldades läbielatut koju jõudes abikaasale (tunnistaja M. K ülekuulamise protokoll, tl 11-12), esitades süüteoteate (tl 2), andes vähem kui tunni pärast kannatanuna uurimisasutusele detailseid ütlusi (30. mai 2022 kannatanu ülekuulamise protokoll, tl 3-6), fikseerides oma vigastuse arsti juures (tervisekaart, tl 7), politseis on fikseeritud ära ka prilliklaasi vigastused (tl 13-17). Seda tõendikogumit, sellest nähtuvaid asjaolusid, konteksti ei ole menetlusotsustuse tegemisel arvestatud. Seetõttu on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tegemisel tõendikogumit eiranud. Ringkonnakohtuniku hinnangul on Riigiprokuratuur vaidlustatud määruses eksinud õigusnormi tõlgendamisel ehk KrMS § 7 lg 3 ja § 61 lg 2 osas, mistõttu ei saa ringkonnakohtunik lugeda menetlusotsustust seaduslikuks ja põhjendatuks. See tingib määruse tühistamise ja kohustamise kriminaalmenetlust jätkama. 12. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 8 tühistab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 4. oktoobri 2022 määruse ja kohustab Riigiprokuratuuri menetlust jätkama ning rahuldab kaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) 7