Obsah (6)

§ 41§ 11§ 45§ 93§ 7§ 90

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-21-2629 Otsuse kuupäev 17. oktoober 2022 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Siim Grossbergi kaebus Tartu Vanglalt 500 eur

) § 90 lg 3 kohaselt ööpäev läbi kinnise vangla eluosakonnas lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. 16. Kohus märgib seetõttu esimese vahemärkusena vastuseks kaebusele, et asjakohane pole kaebaja viide käesoleva sajandi elustandardiga kooskõlas mitteolevaile elutingimustele, sest kaebaja olmeline heaolu oli riivatud ja piiratud tema tõkendina vahistamisest käimasolevas kriminaalmenetluses vanglast sõltumatult. Kohus nõustub vanglaga, et kaebaja vahi all viibimisel ei põhjustanud vangla talle piirangutega rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega (

§ 41). 17.

Kohus mõistab, et kaebaja ei nõustu Tartu Vangla 12.11.

1. a otsusega (tl 12–15). Kaebaja leiab, et Tartu Vangla alandas tema väärikust, hoides teda õigusvastastes tingimustes ajavahemikul 11.06.-14.07.
2. a. Kuigi kaebaja vihjab kaebuses vaimse tervisega seotud kaebustele, millele ei pööratud väidetavalt tähelepanu, sealhulgas paanikahoogudele, ei ole kaebaja kohtueelses kahjunõudes taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamisega seoses, vaid üksnes pidanud vangla tegevust tema väärikust alandavaks (tl 911).
3. Kuna kohus võib HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt kohustusliku kohtueelse menetluse korral (

§ 11

lg 8) kaebuse läbi vaadata üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud, siis tõlgendab kohus, et kaebuses kirjeldatud hingelised üleelamised on kokkuvõttes käsitletavad väärikuse alandamisena, milles eest nõuab kaebaja kahju hüvitamist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatu kohaselt.

1. PS § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses.
2. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
3. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused ning juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alus.
4. Kaebaja nõudis Tartu Vanglalt kohtueelselt kahju hüvitist summas 1 500 eurot. Kohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et jätab kahjusumma kohtu otsustada. Viimati esitatud menetlusdokumendis (tl 44) nõuab kaebaja kahju hüvitist summas 500 eurot. Kohus leiab jätkuvalt, et kaebaja nõutava varalise hüve väärtus on alla 1 000 euro ning kaebaja õiguste riivet saab rahalise nõude suurust arvestades pidada väheintensiivseks, arvestades, et kaebaja pidi 4 väidetavalt vangla õigusvastast tegevust taluma ligikaudu ühe kuu vältel ja õigusvastane tegevus seisnes kaebajale täiendavate kannatuste põhjustamises kambri tingimustega. Rahalise hüvitise välja mõistmist on Eesti kohtupraktikas peetud põhjendatuks aga oluliselt intensiivsemate ja kauakestvamate riivete puhul, näiteks kahe aasta jooksul lähedastega pikaajaliste kokkusaamiste piiramise puhul mõisteti kinnipeetava kasuks välja 1 500 euro suurune hüvitis (Riigikohtu 17.06.
5. a otsus asjas nr 3-19-1416).
6. Tartu Vangla 12.11.
7. a otsuse (tl 12–15) kohaselt on vangla kohustuslikus kohtueelses menetluses kogutud tõendite alusel järeldanud, et kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
8. Kohtule esitatud tõenditele tuginedes puudub kohtu hinnangul alus vastustajast erinevale seisukohale asumiseks. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebajat hoiti vahistatu staatuses eelmise aasta suve alguses E-2 eluosakonna kambris nr
9. Kamber nr 1191 ei ole kartserikamber. Kambrisse on aga tavakambrist erinevalt paigaldatud vahetrellid ja tugevam mööbel, takistamaks selle kahjustamist kinnipeetavate poolt. Vangla selgitustel, tegemist on tugevdatud järelevalve vajadusele vastava kambriga.
10. Kohtu hinnangul, kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, ega viidanud temale kui vahistatule kättesaamatutele tõenditele, mille alusel kohus saaks järeldada, et kamber ei vasta kinnise vangla eluosakonna kambri tingimustele. Kaebajale ei olnud määratud vaidlusalusel perioodil kartserikaristusi. Vastustaja on kaalutletult menetlusdokumentides selgitanud ja fotodega tõendanud, et kaebaja kohtueelses taotluses esitatud väide (tl 12), et tegemist on kartserikambriga on neil asjaoludel kohtu hinnangul väär.
11. Kohus leiab, et kapi puudumine kambris, kus on olemas riiul (vt fotod, tl 57, 58, 59, 60) isiklike asjade hoiukohana ei ole õigusvastane, nagu märkis vastustaja õigustatult 12.11.
12. a otsuses, tuginedes vangla sisekorraeeskirja (VSKE §) 7 lg 1 p-le
13. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et kui kinnipeetaval on kambris sellisel hulgal isiklikke esemeid, mis ei mahu ära kambris olemasolevasse isiklike asjade hoiukohta, siis on võimalus tal üleliigsed esemed kambrist ära anda ning lasta need lattu paigutada (vt VSKE § 57 lg 2). Kaebuse kohaselt oli kaebajal kambris kaheksa kilekotti isiklike asjadega. Sellisel määral riideid kambris ei saa pidada hädavajalikuks ning kaebaja lõi ise olukorra, kus tal ei olnud võimalik kambris tavapäraselt liikuda. Kohus tugineb seejuures mh kaebaja selgitustele, et mullune suvi oli palav ja kambris polnud jahe, kuna kaebaja jahutas ennast kraaniveega.
14. Tartu Vangla on 12.11.
15. a otsuses omaks võtnud, et kambri nr 1191 aken ei ole tuulutamiseks avatav, sest kambri akna ette on paigaldatud pleksiklaas, vältimaks kambriakna võimalikku lõhkumist. Vastustaja väited on tõendatud kohtule esitatud fotodega. Vastustaja kinnitusel töötab Tartu Vangla kambrites ööpäevaringselt sundventilatsioon ja sellega on vanglas tagatud kambrite piisav ventileeritus. Vastustaja leiab õiguspäraselt, et

§ 45

lgst 1 ei tulene, et aken peaks olema avatav, kuid kambris peab olema elutegevuseks vajalik õhuhulk ja -ringlus.

1. Kaebaja on kohtueelses kahjunõudes märkinud, et niiskus kambris tulenes sellest, et kaebaja pesi end kuumalaine tõttu äravoolu juures. Seega oli niiskus ja kuumus kambris tingitud ajutise loomuga kuumalaine ning kaebaja enda tegevuse koosmõjust.
2. Kohus möönab, et
3. aasta suvel võis kaebaja tajuda, et kambris on palav, arvestades, et Tartus oli
4. a suvekuudel teatud päevadel Eesti tavapäraste ilmaoludega võrreldes kõrgem õhutemperatuur. Kohus leiab, et kambri tingimused ajavahemikul 11.06.-14.07.
5. a ei saanud aga tekitada kaebajale sedavõrd ülemääraseid ebamugavusi, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks määral, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. 5 Kuumalainega kaasnenud ebamugavusi pidid ka väljaspool vanglat viibivad isikud taluma. Kohtul puudub alus kahelda vangla väites, et vanglas töötas ööpäevaringselt sundventilatsioon, mis tagab kambrites elutegevuseks piisava õhuhulga ja selle ringluse. Teadaolevalt kasutatakse vangla sundventilatsiooni õhuringluses välisõhku, mida enne kambrisse paiskamist ei jahutata (vt ka Tartu Halduskohtu 07.10.
6. a määrus haldusasjas nr 3-21-2148, {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=301528939, 06.10.2022}). Kõrgema välistemperatuuri korral on õhuringlus raskemini tajutavam, ei tähenda, et nõuetekohast õhuvahetust ei toimuks (samas, p 8.2.1.). 30.

§ 93lg 1 sätestab, et vahistatu kannab isiklikke riideid.

Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab vanglateenistus vahistatule tasuta riietuse.

1. Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil vahistatu staatuses, seega oli tal võimalik kanda vanglas oma isiklikke riideid. Isiklike riiete puhastamise ja korrashoiu eest vastutab kinni peetav isik ise. VSKE § 7 lg-s 1 ja lg-s 4 ei ole ei kartseri ega tavakambri sisustuses nimetatud sellise kuivatustoru olemasolu, nagu kaebaja peab praeguste elustandarditega kooskõlaliseks. Kohus nõustub riiete kuivatamise ja vajadusel pesemise osas vastustaja 12.11.
2. a otsuses esitatud seisukohtade ja järeldustega.
3. Kamber nr 1191 oli Tartu Vangla 12.11.
4. a otsuse kohaselt ühekohaline kamber. Vastupidist ei väida ka kaebaja ega ole tuvastatav vangla esitatud fotodelt. Vangla selgitas otsuses, et ühekohalise kambri tavapärasest kambrist väiksemaid mõõtmeid arvestades ei ole võimalik paigaldada kambris lauda selliselt, et tualetipotti ei oleks laua taga istudes näha. Kohus ei pea ca ühe kuu jooksul sellises ühekohalises kambris viibimist, kus laua taga istudes on nähtav WC-pott, väärikust alandavaks õigusvastaseks kinnipidamistingimuseks, mille eest peaks olema põhjendatud rahalise hüvitise välja mõistmine.
5. Tartu Vangla on omaks võtnud, et kambris nr 1191 ei olnud tualeti kasutamine piisavalt privaatsel määral tagatud. Tartu Vangla on kaebaja ees vabandanud ebapiisva privaatsuse ja sellega kaasnenud ebameeldivuste ning üleelamiste pärast. Tartu Vangla on tarvitusele võtnud vajalikud abinõud ja astunud samme selleks, et kambris nr 1191 oleks võimalik tualetti kasutada olusid arvestades võimalikult privaatselt (vt foto, tl 58) kartmata, et järelevalvet teostav ametnik võiks seda näha. Kaebaja privaatsust riivati ühel korral ja samast soost ametniku poolt, mistõttu ei saa olla tegemist sedavõrd intensiivse riivega, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmise.
6. Tartu Vangla 12.11.
7. a otsuse kohaselt vastab ka tõele, et kambrisse nr 1191 on paigaldatud turvakaamera (vt fotod, tl 58, 59).

§ 7

lg-ga 2 on kooskõlas, et kinnises vanglas on kinnipeetavate majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Ka

§ 90

lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber muuhulgas tagama vahistatu visuaalse või elektroonilise jälgimise. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud 16.01.

1. a otsuses asjas nr 3-12-1379 {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=142315497 06.10.2022}, et elektrooniline jälgimine ei anna alust mittevaralise kahju hüvitamiseks.
2. Samuti on Tartu Vangla omaks võtnud elektripistikute puudumise kambris olukorras, kus kaebajast vahistatul on kehtiv luba elektriseadmeid kasutada, ning sedastanud, et seda ei saa pidada õiguspäraseks. Tartu Vangla on kaebaja ees vabandanud selliste kinnipidamistingimuste ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast.
3. Kohtu hinnangul vastustaja poolt eksimuse tunnistamine ja vabandamine on piisav, et kaebaja kannatusi hüvitada (vt Riigikohtu 06.01.
4. a otsus asjas nr 3-19-1207, p 26.2). 6 Kaebaja vastupidise seisukohaga nõustumiseks kaebaja esitatud faktilistel asjaoludel kohus alust ei näe.
5. Puutuvalt kaebaja väidetega kambri aknast kambrisse sisse nägemise võimalusega, märgib kohus vastuseks kaebusele, et ei pea kaebaja kartust eluliselt usutavaks. Tegemist on tõendite kohaselt (tl 57–62) pleksiklaasist trellitatud aknaga, mis vaieldamatult suurendab kambris viibija privaatsust ja raskendab olulisel määral tema väljast nägemist aknast jalgsi, aga eriti autos möödumisel. Vastavate fotodega on tõendatud, et avatäide asub seinas oluliselt kõrgemal WC potist. WC pott on fotodega tõendatult akna all olevast riiulist madalam. Riiulist madalam on ka nari, mis peaks tavaeluruumide mõistes olema ca ühekõrgused. Eluruumide aknast on voodi arvestades selle kõrgust tavapäraselt nähtav üksnes akna alt hoonest möödudes, mida käesoleval juhul raskendab kohtu arusaamisel pleksiklaas aknaklaasi asemel. Kaebaja ei ole väitnud, et ametikäiku kasutavad ametnikud oleks tema kambri aknast möödudes tahtlikult kambrisse vaadanud, ta väidab üksnes vastava olemasolu teoreetilist võimalust. Kindlasti ei ole kambri sisemus privaatsust riivata võivates detailides vaadeldav politseibussiga vangla eluhoonest eemalt mööda sõites, sest sõiduteed eraldab eluhoonest haljasala. Kaebaja oli enese jaoks privaatsuse riive võimaluse teadvustanud, mistõttu ei pea kohus tõenäoliseks, et pesemise või WC kasutamise toimingud toimusid tegelikkuses aknast nähtavalt olukorras, kus aken on trellitatud ja akna all asus kaheksa kotti kaebaja riietega. Riideid sai kohtu hinnangul soovi korral ka kambris päevavalguse või eredama kunstliku valgustuse levimise ajal lühiajaliselt kasutada kaebaja toimingute varjamiseks. Liiatigi ei ole kinnipeetavate kaebuste probleemiks tavapäraselt ülemäärane kambrite valgustatus pigem vastupidi.
6. Kohus möönab, et kaebaja pidi taluma ebamugavusi, viibides veidi enam kui kuu aega kambris nr 1191, mis ei olnud tavapärane eluosakonna kamber, kuid kaebaja on kohtu hinnangul temale põhjustatud väidetava mittevaralise kahju üle paisutanud, sest vangistusseadus ei reguleeri üksikasjades nõudeid kinnipeetavate kambritele, piirdudes §-s 45 vaid neile esitatavate kõige üldisemate ehitustehniliste tingimuste äramärkimisega.1 Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega väitnud, et temale oleks reaalselt tekkinud vaimse tervise kahju. Kaebaja võis tunda end häirituna ja kaebaja väärikust võis vangla tegevus teatud määral riivata, kuid kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et vangla tegevuse tagajärjel tekkis kaebajale sellist kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel rahaliselt hüvitamisele. Kohus leiab, et vastustaja on oma osaliselt õigusvastase tegevuse kaebaja ees heastanud vabandamisega. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-8316 ja 3-3-1-42-15).
7. EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt selles osas nt ka Riigikohtu 17.06.
8. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 20). Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muu hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.
9. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 33; 20.06.
10. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).
11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vangla tegevus on kaebaja õigusi saanud riivata üksnes väheintensiivselt ja võimalik tekkinud kahju on vähene. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul 1 L. Madise, P. Pikamäe jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne.
12. trükk, Tallinn, Juura 2014, lk
13. 7 tegemist olukorraga, kus oleks põhjendatud vanglalt rahalise hüvitise välja mõistmine kaebaja kasuks.
14. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
15. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab kaebaja kandma menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude poolte vahel jagamist. (allkirjastatud digitaalselt) 8