← Eesti

3-21-589/63

Obsah (6)§ 123§ 125§ 124§ 150§ 118§ 126

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2022, Tallinn Ha

) § 12 lg 4 p 14 ja lg 9 p 4 alusel isikule elamisloa andmisest, kuna ta on endise kaadrisõjaväelase A.G perekonnaliige, kes sai abiprogrammi raames elamispinna Venemaal. Isik ja tema perekonnaliikmete kaebused jäeti rahuldamata (Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-12-03). Isik ja A.G lahutasid abielu
  3. septembril 2003, mille järel anti talle tähtajaline elamisluba
  4. septembrist 2003 –
  5. septembrini
  6. Isik abiellus A.Gga
  7. novembril
  8. Sellega seoses tunnistati isikule antud elamisluba alates
  9. detsembrist 2004 kehtetuks ning alates
  10. jaanuarist 2005 viibib isik Eestis ebaseaduslikult. PPA tegi
  11. juulil 2005 isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
  12. septembriks
  13. Isik esitas ettekirjutuse peale kaebuse, mille kohus jättis rahuldamata (haldusasi nr 3-07-1771). Siseminister kohaldas
  14. mai
  15. a käskkirjaga nr 54 isikule sissesõidukeeldu 10 a. Siseminister jättis
  16. juuni
  17. a käskkirjaga nr 79 isiku taotluse käskkirja tühistamiseks rahuldamata. Kohus jättis isiku kaebuse siseministri käskkirjade tühistamiseks rahuldamata (haldusasi nr 3-08-1154). Isik lahutas abielu
  18. juunil
  19. Isik esitas
  20. juulil 2011 PPA-le taotluse erandina siseriigis elamisloa saamiseks. PPA jättis
  21. juuli
  22. a kirjaga avalduse rahuldamata ja elamisloa taotluse läbi vaatamata. Kohus jättis isiku tühistamiskaebuse rahuldamata (haldusasi nr 3-11-2074). Isik esitas
  23. veebruaril 2013 uue taotluse erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks, mille PPA jättis
  24. juuli
  25. a kirjaga rahuldamata. Kohus jättis isiku tühistamiskaebuse rahuldamata (haldusasi nr 3-1370077). Isik esitas
  26. augustil 2015 taotluse välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saamiseks, millest PPA keeldus
  27. veebruari
  28. a otsusega nr 15.3-3/30-
  29. Kohus tagastas isiku kaebuse (haldusasi nr 3-16-676). Isik esitas
  30. detsembril 2016 Siseministeeriumile taotluse siseministri
  31. mai
  32. a käskkirja nr 54 ja
  33. juuni
  34. a käskkirja nr 79 kehtetuks tunnistamiseks. Siseminister tunnistas
  35. novembri
  36. a käskkirjaga nr 1-24/127 isikule seatud sissesõidukeelu kehtetuks. Isik esitas
  37. novembril 2017 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA keeldus
  38. aprilli
  39. a otsusega nr 15.3-3.2/29-1 elamisloa andmisest. Kohus jättis isiku kaebuse rahuldamata (haldusasi nr 3-18-1535); 2) elamisloa andmisest tuleb keelduda

§ 123p-de 2 ja 5 ning § 124 lg 1 p-i 6 alusel.

Isik ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ning ta on rikkunud välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestist lahkumise, Eestis töötamise või riigipiiri või ajutise kontrolljoone ületamise tingimusi ning talle tuleb seetõttu keelduda tähtajalise elamisloa andmisest; 3) isik on endise kaadrisõjaväelase A.G perekonnaliige ja viimane sai abiprogrammi raames elamispinna Venemaa Föderatsioonis. Seega oli isikul kohustus koos abikaasaga Eestist lahkuda. A.Gle ja tema perele Venemaal eraldatud elamispind müüdi maha ja saadud raha eest soetati Eestis korter. Kinnistusraamatu andmetel kuulub isikule kaks korteriomandit: xxx, mis on alates 2015. aastast isiku ja XY kaasomandis ning xxx, mis on 2003. aastast isiku ainuomandis; 4)

§ 125lg-s 11 sätestatud erandit ei saa rakendada, kuna isik ei vasta lähedase sugulase juurde elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise tingimustele; 2

(11)3-21-589 5) esitatud tõenditest ei järeldu, et isikul oleks vaja hooldust. Isik võib vajada oma haiguse tõttu teatavat abi, kuid tema enda ja tema laste tegevus ei viita tegelikule hooldusvajadusele. Seda ei ole ka ühegi dokumendiga tõendatud. Isikul esinevaid haigusi on võimalik ravida ka Venemaal. Lisaks ei ole isik võtnud kõiki ravimeid, mida perearst on talle välja kirjutanud; 6) isiku suhtes kehtib PPA 2005. a lahkumisettekirjutus. Ta on rikkunud Eestis viibimise ja Eestist lahkumise tingimusi.

§ 124

lg 1 p-i 6 kohaldamise eeldused on täidetud; 7) isik selgitas PPA-le, et ta ei saa Eestist välja sõita, kuna tal puudub raha teises riigis elamiseks, ning kuna Venemaal ei ole tal kedagi, ei ole tal võimalik Venemaal ka kellegi käest hooldust saada. Isiku korteris elab tema lahutatud abikaasa, kelle käest oleks võimalik saada raha korteri kasutamise eest. Lisaks toetavad isikut tema täiskasvanud lapsed; 8) isik esitas valeandmeid. Isik selgitas

  1. juunil 2020, et tema Venemaa Föderatsiooni reisidokument oli
  2. a lahkumisettekirjutuse tegemise ajal kehtetu. PPA-le teadaolevalt oli tema reisidokument sel ajal kehtiv (kehtivusajaga
  3. novembrist 2001 –
  4. novembrini 2006); 9) isikul puudub takistus reisidokumendi taotlemiseks. Asjaolu, et isik viibib pikemat aega ebaseaduslikult Eestis ega ole soovinud lahkuda, on olnud tema enda valik. Riigil puudub kohustus võimaldada riigis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele soodsamaid elamisloa taotlemise tingimusi kui isikule, kes soovib riiki saabuda ja viibida siin seaduslikult; 10) isik lahutas
  5. septembril 2003 abielu ning talle anti tähtajaline elamisluba. Pärast tähtajalise elamisloa saamist abiellus isik sama isikuga uuesti. Isik soovis lühiajalise abielulahutusega panna ennast elamisloa taotlemisel soodsamasse olukorda ning eksitas meelega asjaomaseid asutusi; 11) isik ei ela perekonnaelu

-i mõttes. Tema lapsed on täisealised ega moodusta perekonda. Isiku ja laste vahelist erakorralist sõltuvussuhet ei esine. See, et isik ei saa tähtajalise elamisloa puudumise tõttu väljateenitud vanaduspensionit Eestist, on seotud isiku enda tahtmatusega olukorda muuta. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega ei rikuta isiku õigust perekonnaelule. Keelduv otsus on proportsionaalne; 12) puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse järeldada, et isiku väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki oleks võimatu. Ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja tema emakeeleks on vene keel. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitus Rec 15

(2000)ei kohusta ka kauaaegsele sisserändajale igal juhul elamisluba andma.
  1. XX esitas vaide, mille PPA jättis
  2. märtsi
  3. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/8 rahuldamata.
  4. XX ja XY esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA
  5. detsembri
  6. a otsus ja
  7. märtsi
  8. a vaideotsus ning kohustada PPA-d kaebajale elamisluba andma. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kuigi taotlus esitati vastavalt

§ 150

lg 1 p-le 3, on vastustaja põhjendamatult järeldanud, et kaebaja taotles tähtajalist elamisluba

§ 118lg 2 alusel.

Seetõttu uuris vastustaja asjaolusid, mis ei ole asjakohased ning jättis samas oluliste asjaoludega arvestamata; 2) kaebaja on pensionär, kes põeb rasket haigust ja kellel püsivad sissetulekuallikad puuduvad. Seega ei suuda ta end rahaliselt ja füüsiliselt ülal pidada, ta vajab ravi, pidevat hoolt ja tähelepanu. Kaebaja on kohusetundlik ja seadusekuulekas kodanik, keda ei ole varasemalt süüdi mõistetud; 3) XY on Eesti kodanik ja tal on Eestis alaline elukoht, töö ja sissetulek. Vaidlustatud haldusaktid riivavad ka XY õigusi. XY ja XX elavad Eestis koos, neil on ühine majapidamine ning XY tagab oma ema ülalpidamise, hoolduse ja tema kõigi põhivajaduste rahuldamise; 4) kaebaja asus Eestisse seaduslikult elama 1977. a-l. Tal on Eesti alalise elaniku staatus ning tema suhtes kehtivad 1992. a-l vastuvõetud põhiseaduse (PS) normid. Õigus vabale liikumisele ja elukoha valik on tagatud PS §-ga 34. Hiljem jõustunud

-l ei ole tagasiulatuvat jõudu.

reguleerib välismaalaste Eestisse sisenemise, seal viibimise, elamise ja töötamise aluseid 3

(11)3-21-589 alates 1993 ega laiene kaebajale. Kaebaja on kasutanud kõiki seaduslikke vahendeid oma Eestis oleva elukoha uuesti seadustamiseks. Temalt on põhjendamatult ära võetud õigus töötada ja õigus saada Eesti pensioni; 5) kaebaja kõik vallasasjad, kinnisvara, majanduslikud ja isiklikud sidemed on Eestis. Tema tütar, poeg ja lapselaps elavad Eestis; 6) hoolimata asjaolust, et kaebaja on Venemaa kodanik, pole ta kunagi Venemaal elanud ega töötanud. Ka pole tal seal sõpru ega sugulasi, samuti ei ole tal Venemaal vallas- või kinnisvara; 7) kaebaja ei ole alates
  1. a-st abielus ning elab ühe perena koos poja ja poja elukaaslasega; 8) kaebaja on tööstaaži kogunud Eestis. Venemaa lõpetas
  2. a-l pensioni maksmise; 9) kaebaja on haige, tal on õigus oma tervise kaitsele Eestis ning riigipoolsele abile vanaduse, töövõimetuse ja vaesuse puhul (PS § 28); 10) PPA takistab kaebajatel kodanikuõiguste ja -vabaduste teostamist. XY ei saa ema hooldada. Sellega on ohtu seatud kaebaja elu ja tervis, võetud temalt õigus saada Eesti riigilt pensioni, õigus omandiõiguse alusel vabalt omada ja kasutada Eestis olevat kinnisvara, vabalt Eestis oma elukohta valida; 11) kaebajat diskrimineeritakse rahvuse alusel; 12) kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule, mistõttu on erandina võimalik juhinduda

§ 125lg-st 11; 13) PPA tegevus on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 8.

oktoobri

  1. a otsusega nr 10664/
  2. Euroopa Nõukogu ministrite komitee juhtis
  3. juuni
  4. a otsuses tähelepanu asjaoludele, mis on olulised EIK-i otsuses kohtuasjas Mikolenko vs Eesti õigeks täitmiseks; 14) otsus kohustab XYt panema ema vastu toime süüteo ja rikkuma perekonnaseaduse § 105 lg-t
  6. PPA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kuna XX taotles elamisluba lähedase sugulase juurde elama asumiseks, kohaldus

§ 150lg 1 p 3.

Seega oli PPA-l vajalik välja selgitada kaebaja hooldusvajadus; 2) kuigi kaebaja on pensionär, ei saa tõendite põhjal järeldada, et ta vajaks hooldust; 3) kaebaja on alates 2005. a-st viibinud Eestis ebaseaduslikult ning ta keeldub täitmast temale tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Lisaks on ta elamisloa menetlemise käigus andnud korduvalt valeütlusi. Olukorras, kus isiku ütlused on vastuolulised, ei saa teda pidada kuigi seadusekuulekaks; 4) isikul ei ole alalise elaniku staatust. Asjaolu, et kaebaja on juba peaaegu 16 aastat seadusliku aluseta Eestis viibinud, ei anna alust lugeda teda Eesti alaliseks elanikuks; 5) isiku suhtes rakendub

; 6) vaidlust ei ole selles, et kaebaja oleks võtnud endale kohustuse Eestist lahkuda. Kaebajale tehti lahkumisettekirjutus. Kui kaebaja oleks kasutanud kõiki seaduslikke võimalusi, ei viibiks ta praegu Eestis seadusliku aluseta; 7) vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja rikkus Eestisse saabumise tingimusi, vaid seda, et lahkumisettekirjutust täitmata jätmisega rikkus ta Eestis elamise ja Eestist lahkumise tingimusi. 8) isegi kui XY õigusi on mingil määral riivatud, ei saa tema subjektiivne soov oma ema eest hoolitseda olla aluseks kaebajale elamisloa andmiseks. Kaebajal puudub hooldusvajadus ja poja abi on pigem majanduslik. Pojal on võimalik ema eest hoolitseda ka siis, kui ema elamisluba ei saa ja ta lahkub kodakondsusjärgsesse riiki; 9) viited perekonnaseadusest tulenevatele kohustustele ei ole asjakohased. Ülalpidamiskohustus ja hooldusvajadus on erinevad mõisted; 10) kaebaja poja õigust perekonnaelule ei ole riivatud. Kaebaja ei vaja hooldust. Nad ei moodusta perekonda

-i mõttes; 11) kaebajate põhiõigusi pole rikutud. 4

(11)3-21-589
  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. detsembri
  3. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja pikaajaline Eestis viibimine ei anna talle õigust saada elamisluba; 2) kaebaja on kohustatud kehtiva lahkumisettekirjutuse alusel Eestist lahkuma; 3) elamisloa õigusvastasust ei too kaasa see, et kaebajal on Eestis vara, majanduslikud ja isiklikud sidemed; 4)

kohaldub kõigile Eestis viibivatele ja viibida soovivatele välismaalastele, olenemata sellest, kas nad asusid Eestisse elama enne selle seaduse jõustumist 1993. a-l või hiljem. PS § 34 annab õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida Eestis seaduslikult viibivale isikule ning kaebaja puhul ei ole see tingimus täidetud; 5) tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse piiridesse jäädes. Kaebaja soovis tähtajalist elamisluba elama asumiseks oma poja (

§ 118

p 2) juurde ning soovis seda teha

§ 150lg 1 p-s 3 sätestatud alusel.

Tegemist on teineteisega olemuslikult seotud paragrahvidega. Vastustaja on taotluse lahendamisel õigetest normidest lähtunud. Kuivõrd

§ 150

lg 1 p-i 3 kohaldamisel on oluline roll ka isiku hooldusvajaduse kindlaks tegemisel, pidigi vastustaja sellekohast teavet koguma ning neid asjaolusid otsuse tegemisel kaaluma; 6) abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud võtsid ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Kaebaja osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt. Kuna kaebaja märkis abiprogrammi raames esitatud küsimustiku täitmisel, et korterit taotlevad nad Sankt-Peterburgi just seoses tütre õpingutega ning et tema ja tema perekond on häiritud Eestist lahkumisest, siis on ilmne, et Eestist lahkumise küsimus oli perekonnas läbi arutatud ning abiprogrammis osalemise otsustas perekond enne selles osalemist. Seega ei saa Eestist lahkumise nõue olla nende isikute jaoks üllatus. Kaebaja andis abiprogrammis osalemiseks kirjaliku kohustuse, milles ta teatas oma soovist osaleda abiprogrammis ja kinnitas, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Sõjaväelaste perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. Sankt-Peterburgis korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisomand. Seega oli ka kaebajal kohustus lahkuda; 7) isik on jätnud pikka aega täitmata kehtiva lahkumisettekirjutuse. Seega on ta käitunud ebaseaduslikult; 8)

§ 124

lg 1 p 6 järgi võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalane on rikkunud välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestist lahkumise, Eestis töötamise või riigipiiri või ajutise kontrolljoone ületamise tingimusi. Tallinna Ringkonnakohus leidis haldusasjas nr 3-18-1535, et kaebajal ei esinenud objektiivseid takistusi lahkumisettekirjutuse täitmiseks ning see oli täitmata kaebajast tulenevatel põhjustel. Seetõttu pidas ringkonnakohus põhjendatuks, et PPA tugines tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel õigesti

§ 124lg 1 p-le 6.

PPA on ka praeguses asjas õigesti järeldanud, et täidetud on

§ 124lg 1 p 6 alus; 9) viide Euroopa Inimõiguste Kohtu 8.

oktoobri

  1. a otsusele nr 10664/05 (Mikolenko vs Eesti) ja sellega seotud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
  2. juuni
  3. a resolutsioonile on asjakohatu. Nimetatud kohtuasi oli seotud välismaalase pikaajalise kinnipidamisega väljasaatmise eesmärgil. Asjaolu, et kaebaja on olnud kahe kuu vältel kinnipidamiskeskuses, ei saa olla tähtajalise elamisloa andmise aluseks; 10) asjaolu, et kaebajal puuduvad Venemaal sidemed, ei takista keelduva otsuse tegemist. Kaebajale ja tema perele Venemaal eraldatud elamispind müüdi maha ja saadud raha eest 5

(11)3-21-589 soetati Eestis korter. Seega tekitas kaebaja koos endise abikaasaga olukorra, kus nende kinnisvara asub vaid Eestis. Elamisloa andmisest keeldumisega kaasnevat perekonnaelu riivet oleks kaebaja saanud vältida pärast Venemaal elamispinna saamist koos perega Eestist lahkudes. Oma poja majanduslikku tuge vajab kaebaja samuti enda tegevuse tulemusel, kuna ebaseaduslikult Eestis viibides ei saa kaebaja I pensioni ja tal puudub ravikindlustus; 11) kui kaebaja täidaks lahkumisettekirjutuse, saaks ta vähendada osaliselt (nt pensionit puudutavas osas) õiguste väidetavat riivet. Venemaale lahkudes on kaebajal I võimalik taotleda Eestis väljateenitud pensioni kooskõlas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepinguga; 12) kaebajat ei saa võrrelda rahvusvahelise kaitse taotlejatega. Tema väited diskrimineerimise kohta jäävad tähelepanuta; 13)

§ 125

lg 11 ja § 150 lg 1 p 3 rakendamiseks peab välismaalane viibivas riigis vajama hooldust, mida pole võimalik saada teises riigis; 14) haldusmenetluses esitas kaebaja vastustajale kaks tõendit. Valvekliinik OÜ

  1. detsembri
  2. a tervisekaardi väljavõte, millest nähtub, et kaebajal on täpsustamata artroos (valu parema jala hüppeliigiese piirkonnas, vähene turse, valutab kõndimisel). Kaasuvaid kroonilisi haigusi ei ole diagnoositud. Ravimeid regulaarselt ei kasuta. Isikul soovitati jälgida vererõhuväärtusi ning veresuhkrut ning pöörduda oma perearsti poole ravi alustamiseks. Isik esitas ka Medicum Perearstikeskus AS-i
  3. jaanuari
  4. a väljavõtte tervisekaardist, millelt nähtuvad diagnoosid: polüartroos, hüpertooniatõbi, kuseelundite muud haigusseisundid, täpsustamata hüperglükeemia, segahüperlipideemia. Isik kaebas valu liigestes, eriti paremas põlves ja hüppeliigestes. Ta lonkab, tal on raske liikuda ja käia trepist, ning kummardada. Vererõhk on kuni 180, esinevad tasakaaluhäired. Tal on õhupuudus käimisel, kõrgenenud veresuhkur, krambid lihastes, põiehädad. Isik vajab pidevat ravi, kõrvalabi ja hooldust; 15) perearst selgitas
  5. juuni
  6. a kirjas nr 3.1-4/2372-2020-1 PPA-le, et kaebaja pöördus Medicum Perearstikeskus AS-i poole esmakordselt
  7. jaanuaril 2020 seoses 3 kuud kestnud parema hüppeliigese tursega. Korduv vastuvõtt toimus
  8. jaanuaril
  9. Selle käigus tunnistas kaebaja, et vererõhu ravimeid on ta võtnud ebaregulaarselt ja ainult ühte, mitte mõlemat korraga. Liigesevalu vastu on kasutanud ibuprofeeni, glükosamiini ja käsimüügist saadavaid liigeste salve. Veresuhkru raviks on rakendanud dieetravi ja võtnud tuttava käest saadud metformiini; 16) kaebaja selgitas, et ta riietub iseseisvalt, kuid duši all käies abistab teda minia. Tema poeg ja minia abistavad teda korteri koristamisel ja toovad toiduaineid. Liikumisel kasutab ta vajadusel rulaatorit. Kaebaja tunnistas, et saab mööda korterit liikuda, kuid ei saa kõndida kaugele ja kaua; 17) vastustaja leidis, et isik võib vajada oma haiguste tõttu kõrvalabi, aga asjaolud ei viita hooldusvajadusele. Arvestades haldusmenetluse käigus kogutud tõendeid, on vastustaja seisukoht kaebaja hooldusvajaduse puudumise osas põhjendatud. Kuigi Medicum Perearstikeskus AS-i
  10. jaanuari
  11. a väljavõttel on märgitud, et kaebaja „vajab pidevat ravi, kõrvalabi ja hooldust“, ei näita muud tõendid kogumis, et kaebaja hooldusvajadust saaks pidada selliseks, mis õigustaks talle tema poja juurde elamiseks tähtajalise elamisloa andmist. Haldusmenetluse materjalid viitavad sellele, et kaebaja saab igapäevatoimetustega ise hakkama ning poja antav abi on pigem materiaalne ning ta ei hoolda ema. PPA seisukohta toetab ka kaebaja enda kinnitus, et arsti juurde läks ta selleks, et esitas elamisloa taotluse ning tal oli tõendit vaja. Kaebaja vastumeelsus kohtuarstliku ekspertiisi korraldamisele viitab sellele, et tema hooldusvajadus ei ole selline, mis õigustaks tähtajalise elamisloa andmist, ning kaebaja ei soovi aidata kaasa hooldusvajaduse täiendavale kontrollimisele ja tõendamisele. Pojaga poes ja arsti juures käimine näitab pigem harjumusi kui elamisloa andmiseks alust andvat hooldusvajadust; 18) isegi juhul, kui kaebaja vajaks igapäevast abi, ei ole tegemist hooldusega, mida tema asukohajärgses riigis poleks võimalik saada, vaid ülalpidamiseks vajaliku abiga; 6

(11)3-21-589 19) olukorras, kus PPA asus põhjendatult seisukohale, et kaebaja peamine hooldusvajadus seisneb vajaduses aeg-ajalt oma igapäevatoiminguteks autot kasutada (kuna pikema maa käimine on raskendatud) ning materiaalses abis (s.o hoolduse asemel ülalpidamises), ei pidanud PPA asuma üksikasjalikult uurima, milliseid konkreetseid sotsiaalteenuseid on Venemaal võimalik taotleda ning milline on nende tegelik rakenduspraktika. Venemaa suuremates linnades on võimalik kasutada taksoteenust. Venemaal saab toitu ka koju tellida. Usutav on, et vastustaja lähtus nendest kaalutlustest juba vaidlustatud otsuse tegemisel. Kaebajal on ka Eestis vara (1,5 korteriomandit), mille müügi arvelt oleks tal võimalik tagada enda ülalpidamine Venemaal; 20) ka teatava hooldusvajaduse esinemise korral ei ole sel alusel elamisloa andmine riigi kohustus. Tulenevalt kaebaja varasemast tegutsemisviisist, esinevad elamisloa andmiseks olulised vastuväited; 21) isikul lasub kohustus enda tervise eest hoolt kanda. Eesti Haigekassa esitatud andmetest nähtub, et ajavahemikul
  1. jaanuar 2020 –
  2. veebruar 2021 välja kirjutatud retseptidest olulise osa (s.o 16 retsepti) on kaebaja jätnud välja ostmata. Väljaostmata ravimite hulgas oli teiste seas ka suukaudseid suhkrutõve vastaseid ravimeid, reumatoidartriidi nähtude ja sümptomite leevendamiseks ettenähtud ravimeid ja vererõhku alandavaid ravimeid. Seega on tegemist ravimitega, mis on otseselt mõeldud kaebaja kirjeldatud terviseprobleemide ning neist tingitud vaevuste leevendamiseks. Välistatud ei ole, et korrapäraselt ravimeid tarvitades, arstide juhiseid täites ning ravi korrigeerimiseks arsti juures käies oleks ka kaebaja tervislik seisund parem. Kui tähtajalist elamisluba taotlev isik jätab talle välja kirjutatud ravimid välja ostmata ja seega ka kasutamata ning põhjustab sel viisil oma tervise halvenemise, on haldusorganil õigus ka vastava kaalutlus arvesse võtta. Kui inimene teadlikult eirab arsti soovitusi ega võta talle määratud ravimeid, on tegemist sellise tegevusega, mille puhul ei pea riik tagama isikule pereliikmete hooldust ega elamisluba; 22) kuigi kaebaja väljasaatmisperpektiiv on vähene, ei ole kaebajale elamisloa andmine põhjendatud. Tähtajalise elamisloa andmise normistikuga poleks kooskõlas olukord, kus riik peaks üksnes isiku pahausksest käitumisest tingituna andma talle tähtajalise elamisloa. Senise olukorra jätkumisel oleks kaebaja õigused elamisloa puudumise küll piiratumad ning tal puuduks pensioni näol sissetulek, kuid poja tagatud abi ja toetust arvestades ei saaks neid tingimusi pidada põhjendamatult koormavaks. Lisaks on kaebajal endal võimalus lahkumisettekirjutust täites ning Venemaale elama asumisel väidetavalt õigusvastasest piirangutest vabaneda (ning täita muu hulgas ka pensioni saamise tingimused). Konkreetse väljasaatmistoimingu raames tuleb kaebaja olukorda uuesti hinnata; 23) kaebaja hooldusvajadus ei ole selline, et ta vajaks abi enesehooldusel või muud igapäevast kõrvalist abi. Seda, et kaebaja elab koos oma poja ja tema perekonnaga kaasomandis olevas korteris ning poeg sõidutab ema arsti juurde ning ostab talle toitu ja ravimeid, ei saa pidada vanema ja täiskasvanud lapse vaheliseks perekonnaeluks. Olukorras, kus kaebajale kuulub Tallinna linnas likviidne kinnisvara (s.o korteriomand ja ½-suurune mõtteline osa teisest korterist), ei ole ka kaebajate majanduslik sõltuvussuhe selline, millest järelduks, et ilma poja toetuseta oleks kaebaja hakkamasaamine ületamatult raske või võimatu. Kaebajate vahel on tavapärased emotsionaalsed sidemed, kuid puudub eriline sõltuvussuhe (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu
  3. novembri
  4. a otsus nr 5049/12, p 55); 24) vastustaja ei ole kaebaja poja PS § 27 lg-st 5 tulenevat põhiõigust riivanud. Kaebajat ei saa pidada isikuks, kes vajab pidevat isiklikku hooldust ning poja osutatav abi on pigem aineline. Kui kaebaja elaks välismaal, on pojal jätkuvalt võimalik oma ema ülal pidada, s.o rahaliselt toetada. Sellises olukorras ei takista riik pojal oma emale ainelist abi andmast. Lahkumisettekirjutust täites taastuks kaebajal õigus pensionile; 25) vastustaja pole kohustanud poega oma ema suhtes süütegu toime panema; 26) kaebajad on ära kuulatud. Teisi menetluslikke rikkumisi ei esine. Vaideotsuse tühsitamiseks alust ei esine, sellega pole kaebaja õigusi rikutud. 7
(11)3-21-589 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) halduskohtu otsus on ebaseaduslik; 2) selle asemel, et uurida, kas kaebaja vajab pojalt hooldust, uuris kohus asjakohatuid asjaolusid (kaebaja abikaasa jms küsimused); 3) kaebaja elas Eestis seaduslikult enne PS-i vastu võtmist. Vastuvõetud PS kinnistas kõikidele Eestis elavatele kodanikele õigused. Kaebaja omandas enne PS-i vastuvõtmist alalise elaniku staatuse, mida pole tühistatud (vt põhiseaduse rakendamise seadus § 2).
  2. a

ei laiene kaebajale, kuna kaebaja elas Eestis 1977. a-st alates.

kohaldub nendele isikutele, kes saabusid Eestisse pärast 21. juulit 1993.

-i ei saa kaebaja suhtes kohaldada, kuna

piirab kaebajale PS-ga antud õigusi ning kaebaja õigusi on tagasiulatuvalt negatiivselt mõjutatud; 4) kaebaja ei ela Eestis elamisloata enda süül. Kaebaja on üritanud kasutada kõiki viise, et enda riigis viibimist seadustada; 5) lahkumisettekirjutusega ei tagatud kaebajale

  1. a-l vastu võetud PS-ga sätestatud õigusi. Ettekirjutuse tegemisel lähtuti tühisest alusest; 6) riik ei saatnud kaebajat välja ettenähtud tähtaegade jooksul (vt eespool viiteid Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Ministrite Komitee seisukohtadele); 7) kaebaja üritab ka praeguse taotlusega seadustada enda riigis viibimist; 8) kohus ei uurinud kaebaja vajadust hoolekande järele ja selle võimalikkust Venemaal, samuti ei uurinud kohus kaebaja ja tema poja legaalset sissetulekut; 9) kohus rikkus HKMS § 165 lg 1 p 4, kuna ei põhjendanud seda, miks kohus ei nõustu kaebaja seisukohtadega, mis olid esitatud
  2. juuli
  3. a avalduses; 10) kohus eksis, kui märkis, et kaebaja viibib Eestis alates
  4. a-st. Kaebaja ei viibi, vaid elab Eestis. Kaebajal on majanduslikud, isiklikud ja sotsiaalsed sidemed Eesti, mitte Venemaaga; 11) kohus põhjendamatult keeldub kaebajat subjektina tunnistamast. Selline sõltuvus, mida nõuab kohus, on diskrimineeriv; 12) kaeabaja pole programmis osalenud ega kohustusi võtnud; 13) halduskohtu viited Riigikohtu lahenditele 3-3-1-44-11 ja 3-4-1-09-04 on põhjendamatud; 14) rikuti PS § 27, kuna kaebaja on hooldust vajav inimene ja kaebajat peab hooldama tema poeg. Arvestama peab ka kaebaja vaimset ja sotsiaalset heaolu, iga, töövõimet, rahalist olukorda, halba tervist, välja kujunenud harjumusi, sõltuvust teistest inimestest, Venemaal sidemete puudumist, stressirohket ülekoormust; 15) kaebajale ei maksta Eestis välja teenitud pensioni; 16) kaebajat hooldab iga päev tema poeg; 17) kaebajat ei tohi allutada meditsiinilisele sundravile või kohtuarstliku ekspertiisile ega kohustada võtma ravimeid.
  5. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu otsus on seaduslik; 2) kaebajale rakendub

, mida on kohtud korduvalt selgitanud; 3) asjaolu, et kaebaja on esitanud korduvaid elamisloa taotlusi, ei tähenda, et ta oleks kasutanud õiguslikke viise Eestis viibimise seadustamiseks; 4) praeguse vaidluse esemeks ei ole 2005. a elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutus; 5) halduskohus jõudis õigele järeldusele, et kaebajal ei ole hooldusvajadust; 8

(11)3-21-589 6) arusaamatu on kaebaja väide, et ta on alaline Eesti elanik. Asjaolu, et ta on Eestis elanud
  1. a-st alates, ei muuda teda Eesti alaliseks elanikuks; 7) riik otsustab välismaalase riigis viibimise üle. Kaebajal ei ole põhiõigust elada Eestis; 8) halduskohus ei ole välistanud kaebaja käsitamist iseseisva õigussubjektina; 9) halduskohus viitas asjakohastele lahenditele; 10) kaebaja osales samuti programmis, kuna A.G märkis oma avalduses, et eluaseme saamisel lahkub ta koos perega; 11) halduskohus tagastas õigesti
  2. novembri
  3. a dokumendi, milles Venemaa Föderatsioon teatab, et kaebajat ei olda valmis tagasi võtma. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas Venemaa Föderatsioon on nõus kaebaja tagasi võtma või mitte. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kaebajad on apellatsioonkaebusele lisanud järgmised tõendid: 1)
  5. a dokument, millega A. G on võtnud kohustuse lahkuda Eestist; 2)
  6. detsembri
  7. a dokument, milles korteriühistu nimel kinnitatakse, et kaebaja elab oma korteris
  8. a-st; 3) Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi
  9. jaanuari
  10. a vastus, milles viimane märgib, et kaebaja tagasivõtmine lükati tagasi (dtl 520–522). Apellatsioonkaebusega esitatud dokumendid ei sisalda asjaolusid selle kohta, kas kaebajale tuleb anda elamisluba

§ 150lg 1 p 3 alusel.

Seetõttu tuleb need dokumendid kaebajale tagastada (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). 10. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde (

§ 118p 2).

PPA võib anda tähtajalise elamisloa elama asumiseks Eesti kodanikust lähedases sugulase juurde, kui vanem asub elama Eestis elava täisealise lapse juurde, kui vanem vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada oma teises riigis ning Eestis seaduslikult viibiva lapse püsiv legaalne sissetulek tagab vanema ülalpidamise Eestis (

§ 150lg 1 p 3).

PPA otsustab kaalutlusõiguse alusel selle, kas isikule anda

§ 150

lg 1 p 3 alusel elamisluba, kui isik võttis kohustuse Eestist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust (

§ 125lg 11).

Kaalutlusõiguse teostamisel tuleks lisaks arvestada, kas esinevad nt

§ 126lg 1 p-s 6 sätestatud alused.

11. PPA-l on praegusel juhtumil õigus asuda tähtajalise elamisloa andmise küsimust kaaluma, kui täidetud on

§ 150

lg 1 p-s 3 sätestatud järgmised eeldused: 1) tegemist on vanema või vanavanemaga; 2) vanem või vanavanem soovib asuda elama Eestis elava täisealise lapse või lapselapse juurde; 3) täisealine laps või lapselaps peab elama Eestis ja olema Eesti kodanik või omama elamisluba; 4) vanem või vanavanem vajab hooldust; 5) hooldust ei ole võimalik saada teises riigis; ning 6) legaalne sissetulek võimaldab ülalpidamise Eestis. Kui eespool nimetatud üks eeldustest pole täidetud, ei ole PPA-l õigust asuda kaaluma seda, kas isikule tähtajaline elamisluba anda või jätta andmata. 12. Kaebaja kui vanem soovis elamisluba selleks, et asuda elama oma täisealisest poja juurde, kes on Eesti kodanik ja kes elab Eestis. Viimati märgitud asjaolude üle ei vaielda. Samuti pole tõstatatud vaidlust küsimuse üle, et ülalpidamiseks tarvilik legaalne sissetulek on kaebaja pojal olemas. Vaidluse all on küsimus, kas kaebaja vajab hooldust ning kui jah, kas seda on võimalik saada teises riigis. 9

(11)3-21-589 13.

§ 150lg 1 p 3 ei defineeri seda, mida mõeldakse vanema inimese hooldusvajaduse all.

Kõige avaramas tähenduses on võimalik hooldamist mõista kui kellegi vajaduste arvestamist ja rahuldamist. Vanema inimese puhul on vajadused põhjustatud eeskätt vanusest (nt raskused liikumisel, tervisehädad jms). Normi mõtteks pole siiski võimaldada elamisluba kõikidele vanematele inimestele, kellel on tulenevalt vanusest eelduslikult suuremad vajadused. Kui isik vajab vanuse tõttu küll hooldust, aga ta on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see

§ 150lg 1 p 3 mõttes hooldusvajadust.

Näiteks vanema inimese liikumine on küll vähesel määral raskendatud, kuid sellegipoolest ilma suuremate raskusteta teostatav, sh abivahendiga. Riigikohus on hoolduse all mõistnud ka Eestis elava lapse osutatavat ülalpidamist (vt Riigikohtu üldkogu

  1. juuli
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-44-11, p 88). Näiteks Euroopa Liidu õiguse kontekstis on ülalpidamist sisustatud tegeliku sõltuvussuhte kaudu, s.t ülalpeetavaga on tegemist, kui esineb tegelik sõltuvussuhe. Sõltuvussuhet on omakorda sisustatud selle kaudu, kas isik ise suudab rahuldada oma põhivajadusi, hinnates seejuures isiku majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi (vt nt Euroopa Kohtu
  3. detsembri
  4. a otsus asjas C-519/18, p-d 47 ja 48). Ringkonnakohtu hinnangul on normi mõtteks esmajoones pakkuda kaitset nendele inimestele, kes ei ole objektiivsetel põhjustel ise võimelised enda eest hoolitsema ja vajavad seetõttu kõrvalist abi.
  5. Halduskohus leidis, et tõendatud polnud asjaolu, et kaebajal oleks esinenud

§ 150lg 1 p 3 mõttes hooldusvajadus.

Halduskohus hindas Valvekliinik OÜ

  1. detsembri
  2. a tervisekaardi väljavõtet, Medicum Perearstikeskus AS-i
  3. jaanuari
  4. a tervisekaardi väljavõtet, perearsti
  5. juuni
  6. a kirjas esitatud selgitusi ning kaebaja enda antud selgitusi (vt käesoleva otsuse p 6 alap-d 14–16). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tõendid ei kinnita kaebaja hooldusvajadust

§ 150

lg 1 p 3 mõttes ega korda neid seisukohti üle (vt käesolev otsus, p 6 alap-d 17–18: HKMS § 201 lg 4). Esitatud tõendid ei võimalda järeldada objektiivseid põhjuseid, mille alusel saaks järeldada, et kaebaja ei ole võimeline iseenda eest hoolitsema ja ta vajaks selleks kõrvalist abi. Kuigi hooldusvajaduse küsimust oli võimalik selgitada ka kohtuliku ekspertiisiga, avaldas kaebaja selgesõnalist vastuseisu sellise tõendi kogumisele (vt kaebajate 3. novembri 2021. a vastuse punkti f). 15. Kuigi hooldusvajadus

§ 150

lg 1 p 3 mõttes polnud tuvastatud ning sellest piisab kaebuse rahuldamata jätmiseks, tõi halduskohus lisaks välja selle, et väidetavat hooldust oleks kaebajal võimalik saada ka Venemaa Föderatsioonis (vt käesolev otsus, p 6 alap 19). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende seisukohtadega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). 16. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus jõudunud õigele järeldusele, et PPA jättis kaebaja elamisloa taotluse õiguspäraselt rahuldamata põhjusel, et

§ 150lg 1 p-s 3 sätestatud kõik eeldused polnud täidetud.

Kuna kaalumisolukorda ei tekkinud, puudub vajadus analüüsida seda, kas PPA on lähtunud asjakohastest kaalutlustest.

  1. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et kuna ta viibis Eestis
  2. a-st alates, sh PS-i vastuvõtmise ajal ning enne

-i jõustumist, on tal PS-i alusel õigus Eestis viibida. PS-i ja selle rakendusaktidega ei antud kaebajale elamisõigust. Kuna kaebaja on teise riigi kodanik ehk välismaalane, tuleb tema suhtes kohaldada

-i norme sõltumata sellest, et

võeti vastu pärast kaebaja Eestisse asumist ja PS-i vastuvõtmist. Ka PS-i vastuvõtmise ajal ja enne

-i jõustumist oli kaebaja Eesti Vabariigi jaoks võõrriigi kodanik ehk välismaalane. 1993. a välismaalaste seaduse preambula kohaselt võeti see seadus vastu lähtudes Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevatest õigustest ja vabadustest, arvestades, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, tuginedes vajadusele tagada Eestis elavatele välismaalastele rahvusvaheliselt tunnustatud staatus ja 10

(11)3-21-589 määratleda välismaalaste kohustused, soovides luua seadusega kaitstuse tunde nii ajutiselt kui ka alaliselt Eestis elavatele välismaalastele. Preambula kinnitab seisukohta, et okupatsiooni ajal Eesti territooriumile saabunud isikul, kes ei olnud 1918. a-l loodud Eesti Vabariigi kodanik, võimaldati

-s sätestatud alustel ja korras jääda Eestisse elamisloaga elama Eesti Vabariigi vastutuleku tõttu, humanitaarsetel kaalutlustel, mitte aga seetõttu, et tal oleks selleks olnud subjektiivne õigus. Seda põhjusel, et rahvusvahelise õiguse kohaselt okupeeriv riik ei või okupeeritud territooriumile deporteerida või ümber asustada oma tsiviilelanikkonda (tsiviilisikute sõjaaegse kaitse

  1. augusti
  2. a Genfi (IV) konventsiooni art 49 viimane lõik). Veel vähem on okupatsiooni lõppedes õigus jääda okupeeritud territooriumile elama okupeeriva riigi sõjaväelastel.
  3. Kaebaja väited lahkumisettekirjutuse õiguspärasusele tuleb jätta tähelepanuta. Praeguse vaidluse esemeks ei ole lahkumisettekirjutuse õiguspärasus. Samuti pole praeguse vaidluse esemeks kaebaja Eestist väljasaatmise küsimus.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus hinnanud kaebajate kõiki neid väiteid, mis oli tarvis kaebuse õigeks lahendamiseks, kontrollimaks, kas PPA keelduv otsus on õiguspärane. Toimikust ei nähtu, et kaebajad oleksid
  5. juulil 2021 esitanud kohtule oma seisukohti.
  6. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
  7. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.