Obsah (13)

§ 177§ 164§ 163§ 657§ 654§ 651§ 456§ 652§ 5§ 230§ 171§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 28.10.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-8647 Kohtu

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

7.

1. Jätta elatise vaidlusega seonduvad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Jätta menetluskulude rahaline suurus kohtuotsusega kindlaks määramata. 7.
2. Tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks 200 euro jooksva elatise ulatuses kuus. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
3. SS (hageja I, laps) ja AA (hageja II, ema) esitasid 31.05.2021 Harju Maakohtule RR (kostja, isa) vastu hagi, milles hageja II palub tuvastada, et hageja I põlvneb kostjast ning hageja I palub kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hagiavalduse 20.01.2022 esitatud täienduses palus hageja I seoses uue perekonnaseaduse (PKS) redaktsiooni kehtima hakkamisega alates 01.01.2022 kostjalt välja mõista elatise 216,59 eurot kuus koos märkusega, et väljamõistetud elatise aluseks olevat baassummat tuleb suurendada iga aasta
4. aprillil vastavalt Statistikaameti poolt eelmise aasta kohta väljastatud andmetele tulenevalt keskmise brutokuupalga ja tarbijahinnaindeksi 2 2-21-8647 muutustest protsentuaalselt. Lisaks palus hageja II tunnistada kohtuotsus väljamõistetava elatise suuruses viivitamatult täidetavaks.
5. Hagiavalduse kohaselt elasid hageja II ja kostja koos alates veebruarist 2016 ja sellest suhtest sündis xx.xx.xxxx tütar SS. Isa kannet lapse sünniakti kantud ei ole. Hageja II ja kostja kooselu lõppes jaanuaris 2020, mil hageja II lõi kostjat noaga, misjärel ta vahistati. Hagejale II määrati karistuseks 4 aastat 9 kuud vangistust. Ta kannab karistust Tallinna Vanglas. Laps on koos emaga vanglas ja saab seal olla kuni 4-aastaseks saamiseni. Kuigi laps on koos emaga vanglas, on tema ülalpidamiskulud kuus kokku 584 eurot, millest toidukulu 250 eurot, riiete kulu 50 eurot, hügieenitarvete kulu 100 eurot, kulu tervishoiule 50 eurot ja muud püsikulud kokku 134 eurot. Hageja II väitel saab ta lapse jaoks toitu vaid korra nädalas ja lapsele toiduna antud liha ta sageli kasutada ei saa. Kostja peab kandma poole lapse ülalpidamiskuludest.
6. Hageja II esitas tõenditena oma rahaliste vahendite aruanded Tallinna Vanglast, taotlused lapsele asjade toomiseks vanglasse, arved tellitud kauba eest ning taotles määrata DNA-ekspertiis. Kostja vastuväited
7. Kostja oli nõus, et määratakse DNA-ekspertiis isaduse kindlaks tegemiseks.
8. Kostja on teadlik, et elatise miinimummääras nõudmisel ei pea tõendama lapse ülalpidamiskulude suurust, kuid kostja hinnangul on ema sobitanud elatise miinimummäära 584 eurot väidetavate lapse ülalpidamiskuludega, mida kostja õigeks ei pea.
9. Elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka vanemate varalise seisundiga. Arvestades asjaoluga, et lapse ema viibib koos lapsega Tallinna Vanglas ja on seal täielikul riiklikul ülalpidamisel, ei kasutaks ema ilmselt lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatist lapse huvides.
10. Nõutav elatise suurus on ülepaisutatud. Kostja sõnul ei ole hagis väidetud lapse ülalpidamiskulud kuluartiklite lõikes põhjendatud, sest laps on koos emaga vanglas, saab sealt toitu, nagu emagi, ning kuna laps on terve ega vaja eritoitu, ei saa tema söögirahaks kuluda rohkem kui 100–120 eurot kuus. Samuti ei osta hageja II vanglas olles kindlasti oma lapsele igakuiselt riideid ega kuluta ka 50 eurot igakuiselt lapsele ravimite ostmiseks, vaid selleks saab kuluda maksimaalselt 10 eurot kuus. Kostjale on arusaamatu, millised on hageja poolt väidetud lapse igakuised muud püsikulud, mis ulatuvad 134 euroni kuus.
11. Kostja tõi esile, et ta kandis hagejale II kuuluva korteri kodukindlustuse kulusid, mida hageja II välja üürib, ta võttis 2019 Luminor Pangast laenu 5000 eurot hagejale II kuuluva korteri remontimiseks ja ta on laenu hageja II eest tagasi maksnud 300 eurot kuus kuni käesoleva ajani, samuti on kostja tasunud korteri kommunaalkulusid ajal, mil hageja II kannab vanglakaristust. Lisaks tasus kostja ka hageja II vanematele kuuluva korteri kulusid ning kandis raha hagejale II vanglasse lapsele kaupade ostmiseks. Kostja on kandnud raha üle ka hageja II esimese lapse jaoks ning last kasvatanud, kuigi ta ei ole hageja II esimese lapse bioloogiline isa. Eeltoodu tõendamiseks esitas kostja pangakonto väljavõtte.
12. Kostja on nõus maksma elatist lapse ülalpidamiseks alates 17.12.2021 ehk DNA-ekspertiisi tegemisest kuni tema täisealiseks saamiseni 190 eurot kuus. 3 2-21-8647 Maakohtu otsus
13. 28.02.2022 otsusega rahuldas maakohus hageja II hagi kostja vastu lapse põlvnemise tuvastamiseks ja luges tuvastatuks, et hageja I põlvneb kostjast. Maakohus rahuldas osaliselt hageja I hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks ja mõistis kostjalt välja elatise hageja I ülalpidamiseks perioodi 31.05.2021–31.12.2021 eest 754,08 eurot ja alates 01.01.2022– 21.09.2036 (hageja täisealiseks saamiseni) 213,44 eurot kuus (baassumma 200 eurot, millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast 43,44 eurot ja millest on maha arvatud pool lapsetoetust 30 eurot). Väljamõistetud jooksvat elatist tuleb indekseerida iga aasta
14. aprillil vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja
15. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tunnistas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks 200 euro jooksva elatise ulatuses kuus.
16. Elatise nõude lahendamisel kohaldas maakohus perekonnaseadust nii kuni 31.12.2021 kehtinud kui ka alates 01.01.2022 kehtima hakanud redaktsioonis. Maakohus märkis, et nii enne kui ka pärast 01.01.2022 tuli elatise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta nii lapse vajadusi kui ka vanemate varalist olukorda.
17. Vanemate vahel puudus vaidlus selles, et nad peavad oma alaealist last üleval pidama võrdses proportsioonis ning hageja ei ole esitanud kostja vastu suuremat elatise nõuet, kui seaduses sätestatud elatise miinimummäär.
18. Maakohus asus seisukohale, et vaidluse lahendamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et alaealine on koos oma emaga Tallinna Vanglas ja seega vähemalt osaliselt riigi ülalpidamisel, mistõttu nõustus kohus kostjaga, et lapse ema poolt paljasõnaliselt väidetu, et lapse ülalpidamiskulu kuus oli eelmisel aastal 584 eurot ehk kahekordne enne 01.01.2022 kehtinud elatise miinimum, ei ole õige, vaid hageja I ema on lihtsalt sobitanud elatise kahekordse elatise suuruse väidetavate lapse kuludega. Kohtu hinnangul ei tõenda ka esitatud dokumentaalsed tõendid lapse kulude suurust 584 eurot kuus. Osadel tõenditel esitatud kulud ei ole lapsega seostatavad. Hageja II rahaliste vahendite kasutamise aruandest Tallinna Vanglas on küll näha, et ta on ostnud midagi kauplusest, kuid mida ja kas endale või lapsele, sellest ei nähtu. Seega ei ole kõik ostud kindlasti tehtud lapse huvides ja tema jaoks.
19. Maakohus asus seisukohale, et 01.01.2022–21.09.2036 (hageja täisealiseks saamiseni) tuleb kostjalt hageja I kasuks väljamõistetava elatise suurus kindlaks määrata kehtiva PKS § 101 alusel 213,44 eurot (200 + 43,44 – 30): - elatise baassumma on käesoleval aastal 200 eurot (lg 3); - nimetatud summale tuleb juurde liita 3 % 1448-st ehk 43,44 eurot, mis on
20. aasta Statistikaameti keskmine brutokuupalk (lg 4); - kuna lapsetoetust saab ema, tuleb maha arvestada eelpool nimetatud summast pool lapsetoetusest ehk 30 eurot (lg 5); - elatist tuleb indekseerida iga aasta
21. aprillil vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja
23. Kohus asus seisukohale, et elatise maksmise kohustus tekkis kostjal 31.05.2021, kui hagejad kostja vastu põlvnemise tuvastamise ja elatise väljamõistmise nõude kohtusse esitasid, mistõttu tuleb elatis välja mõista alates sellest kuupäevast.
24. Maakohus leidis, et elatise suuruseks tuleb praegusel juhul ka enne 01.01.2022 määrata 213,44 eurot kuus. Põhjendamatu ja kostja suhtes ebaõiglane oleks väljamõistetava elatise suuruseks enne 01.01.2022 määrata 292 eurot kuus üksnes seetõttu, et kuni nimetatud kuupäevani oli elatise miinimummääraks 292 eurot kuus, sest lapse ülalpidamiskulusid esile toodud määras tõendatud ei ole. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et elatise 4 2-21-8647 minimaalne suurus, mis on võrdsustatud poole kuupalga alammääraga, ei ole enam tegelikus korrelatsioonis lapse kulude ja vanemate võimekusega elatist miinimummääras maksta.
25. Kohtu hinnangul tuleb praegusel juhul arvestada ka sellega, et kostja on enda Swedbank AS pangakonto väljavõtte kohaselt kandnud Rahandusministeeriumi kaudu hagejale II üle perioodil 10.02.2020–16.07.2021 kokku 740 eurot, mida kohus arvestas lapse ülalpidamiseks makstud elatisena, sest muid kohustusi kostjal hageja II ees ei ole ning viimane kinnitas ka ise kohtuistungil, et kostja maksis talle elatist lapse jaoks kuni kuulis, et hagejad on esitanud kohtusse hagi. Eeltoodu alusel on kostjal hageja I ees elatise võlg perioodi 31.05.2021– 31.12.2021 eest 754,08 eurot.
26. Kostja poolt hageja II korteri remondiks laenu võtmine ja selle tagasi maksmine, hageja II korterite kommunaalteenuste eest tasumine või muul viisil hageja II toetamine võib tekitada hageja II ja kostja vahel muid eraõiguslikke suhteid, kuid kostja poolt hageja II eest tasutud summasid ei saa tasaarvestada lapse ülalpidamiseks makstud elatisena, sest esiteks ei saa ülalpidamisnõuet tasaarvestada (VÕS § 200 lg 1 p 1) ning pealegi on ülalpidamiskohustus vanema ja lapse vaheline õigussuhe, mitte õigussuhe kahe vanema vahel. Samuti ei tõenda kostja esitatud kirjavahetus erinevate isikutega kostja poolt elatise tasumist või lapse ülalpidamiskohustuse täitmist suuremas summas kui eelnevalt märgitud. Apellatsioonkaebus
27. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles hageja I palub tühistada maakohtu otsuse perioodi eest 31.05.2021–31.12.2021 väljamõistetud elatise suuruse osas ja mõlemad hagejad menetluskulude jaotuse osas, ning uue otsusega palub hageja I mõista kostjalt välja hageja I kasuks perioodil 31.05.2021–31.12.2021 igakuine elatis 292 eurot ja lugeda kogunenud elatise võlaks nimetatud perioodi eest 1994 eurot ja mõlemad hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda või alternatiivselt jätta põlvnemise tuvastamise nõudes täielikult kostja kanda ja elatisenõudes jagada menetluskulud poolte vahel proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt. Apellatsioonimenetluse menetluskulud paluvad hagejad jätta täies ulatuses kostja kanda.
28. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja kohtupraktikat ning hindas ebaõigesti tõendeid, jättis osaliselt tõendeid tähelepanuta ja hindamata ning eksis arvutus- ja arutluskäikudes ning järeldamismetoodikas.
29. Maakohus vähendas vaidlustatud perioodil väljamõistetava elatise allapoole elatise miinimummäära ilma seadusliku aluseta ning piisava põhjenduseta. Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi oli 2021 elatise miinimummäär 292 eurot ja sellest allapoole võis kohus igakuise elatise välja mõista üksnes PKS §-s 102 ettenähtud juhtudel ja korras. Neid seaduslikke aluseid elatise vähendamiseks alla miinimummäära ei toonud välja kostja ega tuvastanud ka maakohus. Maakohus kohaldas ebaõigesti vaidlusalusel perioodi osas perekonnaseaduse uut redaktsiooni. Maakohus ei ole seejuures viidanud ühelegi arvutusele, kui palju saavad hagejad toetust riigilt, mille võrra oleks hageja I vajadused rahuldatud.
30. Maakohus nõudis alusetult tõendeid lapsele tehtavate kulude kohta olukorras, kus hageja ei nõudnud PKS § 101 lg-s 1 sätestatust kõrgemat elatist. Lisaks on lapse ema võimalused lapse tegelikke vajadusi rahuldada ja kulusid kanda oluliselt piiratud hagejate viibimise tõttu vanglas.
31. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et ema ei vaidlustanud kohtuistungil asjaolu, et laps on vanglas riigi ülalpidamisel. Ema nõustus üksnes sellega, et ta viibib lapsega vanglas. Ainuüksi 5 2-21-8647 asjaolu, et hagejate viibimiskohaks on vangla, ei ole aluseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Maakohus jättis hindamata hageja II vangla pangakonto väljavõtte, millelt ei nähtu riigi ülalpidamist väljendavaid makseid (peretoetused nende alla ei kuulu). Hageja II saab vastavalt tema pangakonto väljavõttele 117,54 eurot kuus peretoetust, hageja II sai ühel korral nelja kuu jooksul 70 eurot toimetulekutoetust ning 320,15 eurot palka kokku neljakuulisel perioodil (s.o 80,04 eurot kuus). Seega on hageja II sissetulek ühe kuu kohta 215,08 eurot. Lisaks kannavad hageja II kontole raha tema vanemad ja sõbrad. Lapse kulud pangakontolt nähtuvalt on nelja kuu peale kokku 1561,92 eurot, mis on arvestuslikult 390,48 eurot kuus.
32. Ema andis ütlusi selle kohta, et lapsele antakse üks kord nädalas toidupakk, milles on vaid paar väikest jogurtit, üks kohupiim ja mõned kohukesed. Lihatooted on üle nädala maks, liha või kana, kuid need on külmutatud tooted, mis on pooleldi sulanud ning toidu valmistamisel lõhnavad halvasti, mistõttu lihatooteid lapsele toidupakkidest anda ei saa. Seega on ema sunnitud ostma liha- ja kalatooteid vangla poest, kus need on väga kallid. Ema kasutab selleks, et osta kaupu ja toitu, oma vangla pangakontot, kuhu teevad ülekandeid tema sõbrad ja tuttavad ning kuhu laekuvad tema palk ja peretoetused. Lisaks saadavad tuttavad ja sõbrad lapsele riideid, mänguasju ja muid esemeid, mis on lubatud. Alates
33. aastast ei anta vanglas lapsele hügieenitarbeid, kuna vanglale teadaolevalt on lapsel isa.
34. Maakohus hindas ebapiisavalt ja ebaõigesti kogutud tõendeid. Saanud hagejalt II ütlused ja tõendid, mis kinnitavad lapsele tehtavate kulutuste suurust, heitis maakohus tõendeid hinnates hagejale II ette, et tehtud kulutused ja lapse vajadused ei ole piisavalt tõendatud.
35. Maakohus jõudis arusaamatu järelduseni, et vanematel puudub vaidlus selles, et nad peavad oma alaealist last üleval pidama võrdses proportsioonis. Maakohus tuvastas mõlema vanema sissetuleku ja varalised võimalused ning kokkuvõttes tavaolukorrast absoluutselt erineva olukorra, ja leidis arusaamatul põhjusel, et vanemad peaksid võrdsel määral panustama lapse ülalpidamisse.
36. Maakohus leidis ebaõigesti, et elatise maksmise kohustus lapse ülalpidamiseks tekkis kostjal 31.05.
37. Lapse õigus saada vanemalt ülalpidamist algab lapse sünniga. Kohtu tuvastatud kostja makseid hagejale II perioodil 10.02.2020–30.05.2021 ei saa lugeda makseteks ette tulevase kohustuse täitmiseks, vaid need maksed tuleb lugeda kostja vabatahtlikuks elatise andmiseks enne hagi esitamist, milline kohustus kostjal oli olemas ka enne hagi esitamist. Samamoodi käitus kostja ka hageja II teise lapsega, kui maksis vabatahtlikult lapsele ülalpidamist, kuigi ei ole hageja II poja K bioloogiline isa. Sellest hoolimata tundis kostja moraalset kohustust ülal pidada last, kelle emaga ta koos elas. Kohtu tuvastatud 740 eurost oli enne hagi esitamist tehtud makseid 690 euro ulatuses ja peale hagi esitamist 50 euro ulatuses (16.07.2021). Seega oleks elatise vähendamine õigustatud vaid 50 euro ulatuses.
38. Maakohus rikkus menetlusnormi elatise nõude menetluskulude jaotamisel.

§ 164

lg 3 kohaselt võib kohus ülalpidamisasjas menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Hagi aluseks olevatest asjaoludest nähtub, et kostja ei maksnud hagejale I elatist või ei teinud seda piisavalt. Samas hageja I ei teadnud, kui suur on kostja sissetulek tegelikult, sest kostja viivitas maksetega ja pidas neid kinni alati põhjendusega, et tal pole hetkel raha. Järelikult, varjas kostja hageja I eest teavet oma sissetulekute kohta. Kostja põhjustas olukorra, milles hageja I pidi pöörduma hagiga kohtu poole ja kandma menetluskulusid. Seda enam, et suures osas maakohus rahuldas elatise haginõude, jättes osaliselt nõude rahuldamata vaid teatud perioodi osas. 6 2-21-8647 29. Põlvnemise tuvastamise nõude puhul kohaldas maakohus menetluskulude jaotuse määramisel ebaõigesti

§ 164

lg 1, jättes põhjendamatult kohaldamata erinormi

§ 164

lg 11, mille kohaselt menetluskulud põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kannab kostja. Kohus võib kulud jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda üksnes juhul, kui vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Äärmist ebaõiglust või ebamõistlikkust kostja suhtes maakohus ei tuvastanud. 30. Alternatiivselt tuginevad hagejad menetluskulude jaotuse vaidlustamisel

§ 163lg-le 1.

Maakohus kohaldas viidatud sätet ebaõigesti. Kulud oleks tulnud jaotada hagi rahuldamise ulatust arvesse võttes. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada kostjalt hageja I kasuks perioodi 31.05.2021–31.12.2021 eest välja mõistetud elatise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas põlvnemise tuvastamise vaidluses ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja I kasuks perioodi 31.05.2021–31.12.2021 eest välja täiendavalt elatis 690 eurot ja jätta maakohtu menetluskulud põlvnemise tuvastamise vaidluses kostja kanda. Jätta elatise vaidluses menetluskulude jaotus muutmata. Hagejate apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 33. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse vaidlustas hageja I perioodi 31.05.2021–31.12.2021 eest väljamõistetud elatise suuruse osas ning mõlemad hagejad menetluskulude jaotuse osas. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus tuvastas, et hageja I põlvneb kostjast ja mõistis välja igakuise elatise hageja I ülalpidamiseks alates 01.01.

2. Ringkonnakohtu 12.10.2022 istungil täpsustas hageja I oma apellatsioonkaebuse nõuet ja selgitas, et ta nõuab
3. aastal igakuist elatist 262 eurot, s.o elatis seadusjärgses miinimummääras (292 eurot), millest on maha arvatud pool peretoetust (30 eurot). Hageja I nõuab elatist perioodi 31.05.2021–31.12.2021 eest 1784 eurot (7 x 262–50), võttes arvesse, et kostja on vaidlusalusel perioodil tasunud hageja I ülalpidamiseks hageja II kontole 50 eurot. 35.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

1. 01.01.2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. PKS § 210 lg-st 2 tulenevalt saab kuni 31.12.2021 elatise välja mõista enne 01.01.2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete 7 2-21-8647 alusel ning alates 01.01.2022 peab kohus kohaldama alates 01.01.2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid (Riigikohtu 22.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p-d 11 ja 12).
2. Maakohus kohaldas perioodi 31.05.2021–31.12.2021 eest hageja I kasuks elatise väljamõistmisel ebaõigesti materiaalõiguse norme, s.t kohaldas alates 01.01.2022 kehtima hakanud perekonnaseaduse redaktsiooni. Lisaks rikkus maakohus ringkonnakohtu hinnangul menetlusnorme, jättes piisavalt põhjendamata järelduse, miks tuli elatis enne 01.01.2022 välja mõista 213,44 eurot kuus, s.o alla miinimummäära. Maakohus sidus selle ebaõigesti tulevikus väljamõistetava elatise summaga. Ebapiisav on maakohtu põhjendus, et kostja suhtes oleks ebaõiglane väljamõistetava elatise suuruseks enne 01.01.2022 määrata 292 eurot kuus üksnes seetõttu, et kuni nimetatud kuupäevani oli elatise miinimummääraks 292 eurot kuus, sest lapse ülalpidamiskulusid ei ole esile toodud määras esitatud tõenditega tõendatud.
3. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 (nüüd ja edaspidi kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioon) järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
4. Eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning üldjuhul ei tule selles ulatuses lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Samas tuleb arvestada iga vaidluse eripära ja hinnata, millised kulud on just selle lapse elulaadi ja esmavajadusi arvestades mõistlikud ja vajalikud.
5. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra ja sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja toob asjaolud esile ja teeb need usutavaks kohtule.
6. Hageja I tõi hagis esile, et tema ülalpidamiskulud kuus kokku on 584 eurot, millest toidukulu 250 eurot, riiete kulu 50 eurot, hügieenitarvete kulu 100 eurot, kulu tervishoiule 50 eurot ja muud püsikulud kokku 134 eurot.
7. Kostja esitas vastuväite hageja I kulude suuruse osas, leides, et need on ülepaisutatud, ja tõi esile, et laps viibib koos emaga vanglas ja on seega riigi ülalpidamisel. Kostja hinnangul võiks tavalise 3-aastase lapse toidukulu olla 100–120 eurot kuus. Täiendavalt leidis kostja, et arusaamatuks jäävad lapse muud püsikulud 134 eurot. Kostja palus kohtul välja selgitada lapse reaalsed igakuised kulud ja võtta elatise väljamõistmisel arvesse kostja poolt antud ülalpidamist. Kostja tõi esile, et ta on teinud ülekanded hagejale II ja nende ühistele sõpradele, toetanud hageja II vanema lapse kasvatamist ning kandnud kulusid seoses hagejale II kuuluva 8 2-21-8647 korteriga. Seega tugines kostja asjaoludele, mis võiksid olla aluseks elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära.
8. Olukorras, kus maakohus nõustus kostjaga selles, et hageja I ei teinud usutavaks, et tema tegelikud vajadused on 584 eurot kuus, oleks maakohus pidanud esmalt tuvastama lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kuluva summa. Maakohus ei põhjendanud piisavalt enda järeldust, et enne 01.01.2022 piisas lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks (2x213,44) 426,88 eurost kuus ega sidunud seisukohta kuni 31.12.2021 kehtinud õigusnormidega (PKS § 102 lg 2).
9. Ringkonnakohus on seisukohal, et saab ise eelmises punktis esile toodud maakohtu rikkumised kõrvaldada asja maakohtule tagasi saatmata ning teha uue otsuse. Ringkonnakohus hindab apellatsioonkaebust lahendades hageja I vajadusi ja kohaldab vaidlusaluse perioodi osas elatise väljamõistmisel perekonnaseadust kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioonis.

§ 5

lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 230

lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. Ringkonnakohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige hageja I põhjendatud vajadusest. Puudub vaidlus selles, et hageja I elas alates aprillist 2020 kuni 4aastaseks saamiseni (21.09.2022) koos emaga vanglas. Seega tuleb hageja I vajaduste hindamisel lisaks mõistlikkusele arvestada vaidlusalusel ajaperioodil lapse viibimiskohast tulenevaid erisusi.

1. Hagiavalduses toob hageja I esile, et tema toidukulu on 250 eurot kuus. Kostja leidis, et lapse toidukulu võiks olla põhjendatud 100–120 eurot. Ringkonnakohus märgib, et hagis väidetud toidukulu on keskmisest oluliselt suurem. Laste toidukulu on kohtupraktikas üldjuhul peetud mõistlikuks kuni 150 eurot. Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 järgi on hageja I seaduslikule esindajale vanglas korraldatud toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumiskavadega, kuid vangistusseadusest ei nähtu selgelt, kas ja kuidas on toitlustamine tagatud kinnipeetava lapsele (VangS § 54 lg 1). VangS § 48 lg 1 kohaselt võivad kauba hind ja kauba kättetoimetamise kulud olla vanglas turuhinnast kuni 20 protsenti kõrgemad. Ema väide, et laps sai vanglas viibides ebapiisava toidupaki üksnes üks kord nädalas, ei ole kohtule usutavaks tehtud. Samas see, et vanglas asuvast poest tuleb toidukaupu osta kallima hinnaga, on ilmselt õige. Hageja I kulude tõendamiseks on esitatud hageja II rahaliste vahendite aruanne perioodi mai–september 2021 kohta, millest nähtuvalt on hageja II ostnud vangla kauplusest tooteid 1472 euro eest, s.o keskmiselt 368 eurot kuus. Samas tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et eelnimetatud tõendist ei saa teha järeldusi selle kohta, kellele ja mida vangla poest on ostetud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et hagis nõutud summas ei ole toidukulu põhjendatud, kuid asjaolusid arvestades tuleb lähtuda tavapärasest pisut suuremast toidukulust 180 eurot (150 + 20%) kuus.
2. Hageja I kulu 50 eurot kuus riietele (sh jalanõudele) on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Kostja väitis, et kui ema võttis lapse aprillis 2020 enda juurde vanglasse, siis võeti lapsele vajalikud riided ja mänguasjad kaasa. Ema on esitanud tõendeid lapsele vajalike asjade ostmise ja pakkide vanglasse toimetamise kohta (tl-d 60–80). Lisaks on ema esile toonud, et lapsele saadavad riideid ja mänguasju ka hageja II lähedased (tl 25). Tuleb arvestada, et 2,5 aasta jooksul oli laps kasvanud ja ilmselgelt vajas aeg-ajalt uusi riideid ja jalanõusid, s.t see oli osa lapse vajadustest. Ringkonnakohtu hinnangul võis vaidlusalusel perioodil kuluda riiete ja jalanõudega seonduvalt lapse vajaduste rahuldamiseks kokku 350 eurot, s.o 50 eurot kuus. 9 2-21-8647
3. Hageja I kulud hügieenile 100 eurot kuus tuleb lugeda põhjendatuks, arvestades asjaoluga, et ka hügieenikaubad on eelduslikult vangla poes tavapärasest kallimad, ning neid kulusid ei ole kostja ka vaidlustanud.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on kulu tervisele 50 eurot kuus ülepaisutatud. Ei ole usutav, et regulaarselt olid vaidlusalusel perioodil lapse põhjendatud ja vajalikud kulud sellises suuruses. Hageja I ealised lapsed on tihti haiged, mistõttu pidi ema tõenäoliselt ka ravimeid ja muid tervisega seotud kaupu ostma vangla poest tavapärasest kallima hinnaga. Elatise kindlaksmääramisel tuleb arvestada, milline oli mõistlik keskmine kulu 7 kuu jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul võisid 3-aastase lapse kulud tervisele olla vaidlusalusel perioodil kokku 200 eurot, mis teeb keskmiseks kuluks 28 eurot kuus.
5. Viimase lapse vajaduste komponendina on hageja I märkinud muud püsikulud 134 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui hagejal I puudub kohustus miinimumelatist nõudes oma kulusid tõendada, siis kostja vastuväidete korral tuleb suuta oma kulusid vähemalt põhjendada. Hageja I ei ole ka pärast kostja vastuväidet selgitanud, millest muud püsikulud koosnevad.
6. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja I vajalikud ja põhjendatud kulud olid perioodil 31.05.2021–31.12.2021 358 eurot kuus (180+50+100+28). Ringkonnakohus märgib, et hageja I vajadused olid väiksemad eelkõige põhjusel, et suur osa tavapärastest lapse kuludest (kulud eluasemele, vaba aja veetmisele, transpordile) jäid hageja I viibimiskoha tõttu kandmata.
7. Kuivõrd kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud ja ringkonnakohus on seotud hageja I apellatsioonkaebuse ulatusega, tuleb nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et perioodil 31.05.2021–31.12.2021 olid hageja I vajadused kaetud 426,88 euroga kuus, mis põhjendas elatise väljamõistmist kostjalt 213,44 eurot kuus. Kuigi hageja I vähendas ringkonnakohtu istungil oma nõuet poole peretoetuse võrra, paludes kostjalt välja mõista miinimumelatisest väiksem elatis (262 eurot kuus), ei saa ringkonnakohus eeltoodud põhjendusel peretoetuse maksmise fakti arvesse võtta ega mõista elatist välja alla 213,44 euro.
8. Hageja I heidab ette, et maakohus jõudis arusaamatu järelduseni, et vanematel puudub vaidlus selles, et nad peavad oma alaealist last üleval pidama võrdses proportsioonis. Hagis nõudis hageja I kostjalt poolte lapsele vajalike ülalpidamiskulude kandmist. Ringkonnakohus märgib, et hageja I ei ole maakohtu menetluses tuginenud asjaolule, et elatise väljamõistmisel tuleks arvestada ema ja isa erineva sissetulekuga. Hageja I ei ole ringkonnakohtus uue asjaolu esitamise lubatavust

§ 652kohaselt põhistanud, mistõttu jätab ringkonnakohus hageja I väite tähelepanuta.

1. Järgmisena käsitab ringkonnakohus kostja poolt vaidlusalusel perioodil ülalpidamiskohustuse täitmist. Ringkonnakohus nõustub hageja I seisukohaga, et enne hagi esitamist kostja tehtud ülekandeid ei saa arvestada hagejale I tasutud elatisena. PKS § 100 lg 4 järgi tuleb elatist maksta ette. Seega on võimalik võtta arvesse kohustuse tekkimisele eelneval kuul tehtud ülekanded. Hagi esitati 31.05.2022 ja elatist nõuti alates hagi esitamisest. Seega nõuab hageja I elatist alates juunist 2021 ja arvesse tuleb võtta alates maist 2021 tehtud ülekandeid. Maakohus asus õigele seisukohale, et hagejale II kuuluva korteriga seotud kulude kandmist ei saa praegustel asjaoludel võtta arvesse hagejale I ülalpidamise andmisena. Maakohus võttis elatise tasumisena arvesse hageja II vanglakontole kantud summasid (tl 39), kuid ekslikult arvestas ka kostja tehtud ülekandeid perioodil 10.02.2020–18.04.2021 kokku 690 euro ulatuses. Hageja II tuttava kontole tehtud ülekannete arvestamata jätmise osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. 10 2-21-8647
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja I kasuks välja mõista elatis perioodi 31.05.2021– 31.12.2021 eest 1444,08 eurot (7 x 213,44 - 50), s.o ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja I kasuks täiendavalt välja 690 eurot.
3. Hageja I vaidlustab maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotust puudutavas osas, leides, et maakohus oleks pidanud kohaldama

§ 164lg 3 ja jätma menetluskulud hageja I hagi puudutavas osas kostja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna üksnes asjaolu, et kostja on enne hagi esitamist oma ülalpidamiskohustust hageja I ees täitnud ebapiisavalt, alust kohaldada

§ 164lg 3.

Hageja I ei ole teinud kohtule usutavaks, et kostja oleks enne kohtumenetlust varjanud oma sissetulekut või vara. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul ületanud diskretsioonipiire, jättes poolte menetluskulud maakohtus

§ 163

lg 1 ja

§ 164

lg 1 järgi nende endi kanda.

§ 164

lg 1 järgi hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse kõrvale kaldumiseks

§ 164lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotuse üldreeglist.

Seega tuleb ka ringkonnakohtus elatise vaidlusega seotud menetluskulud jätta

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

56. Hageja II vaidlustab samuti maakohtu otsuse menetluskulude jaotust puudutavas osa. Ringkonnakohus nõustub hagejaga II, et põlvnemise tuvastamise nõude puhul kohaldas maakohus menetluskulude jaotuse määramisel ebaõigesti

§ 164lg 1.

Kuivõrd põlvnemise tuvastamise hagi rahuldati ja asjas ei ole esile toodud, et vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, tuleb kohaldada

§ 164lg 11, mille kohaselt hageja II hagis jäävad menetluskulud kostja kanda.

Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad seoses hageja II apellatsioonkaebuse rahuldamisega

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

57. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

58. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 11