lg 3 võimaldati Dmitri Berjozkinil väljamõistetud menetluskulu tasuda ositi 12 kuu jooksul (s.o igakuine osamakse esimesed 11 kuud on 174,61 eurot ja viimane osamakse 174,69 eurot). Vahistatud süüdimõistetu Dmitri Berjozkin sai Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 25.04.2022 otsuse oma emakeelde tõlgituna kätte 10.05.
Kaitsja taotleb ringkonnakohtult: - Harju Maakohtu 25.04.2022 otsuse tühistamist Dmitri Berjozkini süüdi tunnistamises KarS § 424 lg 2 järgi ja Dmitri Berjozkini õigeks mõistmist; kõikide menetluskulude riigi kanda jätmist; kaitsja tasu määramist ja hüvitamist.
lg 1 võivad kohtumenetluse pooled kolme päeva jooksul pärast protokollile alla kirjutamist esitada selle parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Taotluse laekumisel on maakohus kohustatud selle KrMS § 158 lg 3 alusel määrusega lahendama. Ringkonnakohtusse edastatud kriminaaltoimikus süüdistatava ja/või tema kaitsja taotlusi kohtuistungite protokollide parandamiseks pole. Järelikult ei ole ringkonnakohtul põhjust ega alust kuulata maakohtus toimunud istungite helisalvestusi, tuvastamaks võimalikke vastuolusid kohtuistungi protokollide ja helisalvestiste vahel. Selline kohustus on ringkonnakohtul siis, kui maakohus on jätnud apellandist kohtumenetluse poole hinnangul tema taotluse protokollide õiendamiseks alusetult rahuldamata (vt siinkohal ka RKKKo 3-1-1-38-12 p 16, s.o KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele ning KrMS § 155 lg 22 teine lause [kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele] omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel). Teiseks ei ole Dmitri Berjozkin rahul sellega, et kohtusse ei kutsutud kõiki tunnistajaid. Ringkonnakohus jagab prokuröri seisukohta, et puuduvaks ja süüdistatava hinnangul väga 8 oluliseks tunnistajaks on antud juhul temaga samas autos viibinud Q. Dmitri Berjozkini kaitseversioon toetub asjaolule, et tegelikult juhtis sõidukit Q, kes saanuks tunnistajana seda fakti kinnitada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb selles küsimuses süüdistataval otsa vaadata nii iseendale kui oma kaitsjale. Ringkonnakohtule pole peale paljasõnaliste väidete esitatud midagi, mis kinnitaks, et süüdistatav ja/või tema kaitsja on kogu menetluse vältel kasvõi kordki esitanud taotluse Q tunnistajana üle kuulamiseks. Esmalt oli selline võimalus kaitsjal pärast kriminaaltoimikuga tutvumist KrMS § 224 sätestatud korras. KrMS § 2241 järgi on süüdistatavalgi võimalik avaldada soovi materjalidega tutvumiseks. Seejärel on menetlusosalistel võimalik vastavalt KrMS § 225 esitada prokuratuurile taotlusi 10 päeva jooksul alates kriminaaltoimiku tutvustamisest. Olukorras, kus lisaks Dmitri Berjozkinile viibis sõidukis veel teine inimene, kes on tegelikult süüdi kuriteos, mida süüdistatavale ette heidetakse ning kes jäeti kaitsja ja süüdistatava hinnangul teenimatult menetleja tähelepanuta, on taotluse esitamata jätmist keeruline mõista.
lg 1 koostab prokurör pärast kriminaaltoimiku tutvustamist süüdistusakti, millele lisatakse lg 2 kohaselt nende isikute nimekiri, kelle kutsumist kohtuistungile prokuratuur taotleb. Vastavalt KrMS § 226 lg 3 edastab prokuratuur süüdistusakti ning KrMS § 226 lg 2 sätestatud nimekirja väljavõtted süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab süüdistusakti kohtusse.
lg 2 p 4 märgitakse süüdistusakti põhiosas mh tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistusakti p 17 ongi prokurör tõendite hulgas ära märkinud tunnistajate Aljona Nestriku, Julia Eesalu ja Stanislav Podljaštšuki ütlused ja Dmitri Berjozkini poolt kahtlustatavana antud ütlused. Süüdistusakti p 19 järgi on süüdistusaktil nõuetekohane lisa ehk kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Viimases on prokurör kajastanud tunnistajad Aljona Nestriku, Julia Eesalu ja Stanislav Podljaštšuki. Süüdistusakt koos lisaga laeti 06.12.2021 e-toimikusse ning menetlusdokumendid tehti kaitsjale nähtavaks. Järelikult pidid kaitsja ja süüdistatav olema alates süüdistusakti saamisest teadlikud, et prokuratuur ei kavatse Qt kohtusse kutsuda. Kumbki pole kordagi esitanud väidet, et süüdistusakt ja selle lisa nendeni mingil põhjusel ei jõudnud. Kaitsja on 06.01.2022 KrMS § 227 alusel koostatud kaitseakti p-s 4 märkinud, et ta ei taotle täiendavate tunnistajate kohtuistungile kutsumist (tlk 5). Iseasi on küsimus, kas kaitsja koostas kaitseakti kliendiga eelnevalt konsulteerides või mitte. Tõsiasjale, et konsultatsioon võis toimuda hiljem, viitab asjaolu, et kaitseakt on allkirjastatud 06.01.2022 (tlk 6), kuid riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluses on kaitsja kliendiga toimunud konsultatsiooni osas märkinud, et see toimus 09.01.2022 ajavahemikul 10.00-12.00, s.o 3 päeva pärast kaitseakti esitamist. Fakt on see, et süüdistatav peab oma kaitsjale avaldama kõik talle teadaolevad ja olulised asjaolud, loetlema asjassepuutuvad tunnistajad jms ning tegema seda õigeaegselt ehk enne kaitseakti koostamist ja esitamist. Käesoleval juhul pole alust arvata, et Dmitri Berjozkin saanuks teda õigustavast tunnistajast teada ajalise viitega. Tunnistaja olemasolu oli süüdistatavale teada juba sündmuskohal ning nii temal kui kaitsjal olid kõik seadusega tagatud võimalused taotleda õigeaegselt tunnistaja ülekuulamist pärast kohtueelse menetluse lõppu või ristküsitlemist kohtus. Kohustus oma väiteid tõendada lasub pooltel, võistlevas menetluses ei ole kohtul kohustust ja tegelikult suurt õigustki koguda omal algatusel süüdistatavat süüstavaid või õigustavaid tõendeid. Mõistetavalt ei ole prokurörgi võistlevas menetluses pooleks, kes peaks oma tõendite voorus esitlema süüdistusversiooni õõnestavat tunnistajat. Vastuseks Dmitri Berjozkini etteheitele kostab ringkonnakohus, et maakohus ei petnud teda – kohtusse olid kutsutud kõik tunnistajad, kelle kohtusse kutsumist taotleti. Antud juhul taotles prokurör kolme tunnistaja: Aljona Nestriku, Julia Eesalu ja Stanislav Podljaštšuki kohtusse kutsumist ja nii tehtigi. Prokurör kutsubki kohtusse need tunnistajad, keda prokurör vajab. Kaitsja (ja süüdistatav kaitsja kaudu) peab tegema sama. Antud juhul ei taotlenud kaitsja 9 ja süüdistatav mitte ühegi tunnistaja kohtusse kutsumist ning järelikult pole alust heita maakohtule ette tunnistajate kutsumata jätmist. Kolmandaks näitas kohtunik Dmitri Berjozkini hinnangul üles oma meelsust, kommenteerides istungil kuuldavalt seda, et süüdistatav võis küll allkirjastada KrMS §-s 293 lg 2 sätestatud dokumendi, et kohus on talle selgitanud tõe rääkimise kohustust (tlk 107), kuid see ei tähenda, et süüdistatav ka tegelikult tõtt räägib. Apellatsioonkaebuses peab Dmitri Berjozkin kohtunikupoolset väljaütlemist solvavaks. Ringkonnakohus nendib, et Dmitri Berjozkini kajastatud sõnavõttu kohtuistungi protokoll ei sisalda. Protokolli(de)s puudub lisaks märge, et süüdistatav (või tema kaitsja) juhtinuks kohtuniku kohatule sõnavõtule pärast sellest teadasaamist tähelepanu või taotlenuks tema taandamist. Neljandaks on Dmitri Berjozkin veendunud, et kohtunik valetas, kui ütles, et tal ei ole tunnistajate varasemaid ütlusi ning tema poolt kaitsjale kriminaaltoimikusse lisamiseks edastatud päringute vastuseid. Süüdistatava hinnangul saab maakohus enne asja arutamist kriminaaltoimiku, mis sisaldab kõiki kohtueelses menetluses kogutud tõendeid (sh isikuliste tõendiallikate kohtueelses menetluses antud ütlused). Süüdistatava arusaam on paraku sügavalt ekslik. Kriminaalasi lahendati süüdistatava soovil üldmenetluses (vt ka tlk 108 pöördel). Kui lühi- ja/või kokkuleppemenetluses edastatakse kohtule koos süüdistusakti ja/või kokkuleppega tõepoolest ka kriminaaltoimik (vt KrMS §-d 2351 lg 1 p 1, 2451 lg 1), siis üldmenetluse kriminaalasjas edastab prokuratuur kohtule ainult süüdistusakti (KrMS § 257 lg 1), milles sisaldub üksnes loetelu tõenditest (KrMS § 154 lg 2 p 4), mille uurimist prokurör kohtus taotleb. Tõendid, mille esitamist ja uurimist kaitsja (või süüdistatav kaitsja kaudu) taotleb, loetletakse kaitseaktis (KrMS § 227 lg 3 p 2). Süüdistus- ja kaitseaktis viidatud kirjalikud tõendid antakse kohtule üle vahetult alles kohtuistungil. Isikuliste tõendiallikate kohtueelses menetluses antud ütlusi kohtule üldse ei anta, sest see pole üldmenetluses lahendatava kriminaalasja puhul kehtiva õiguse alusel võimalik.
lg 1 ja selle alusel kinnistunud kohtupraktikaga võib tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada üksnes tunnistaja kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kasutamine KrMS § 289 lg 1 mõttes tähendab varasemate ütluste fragmentide avaldamist ehk istungisaalis kuuldavaks tegemist kohtu loal. Ja seda üksnes osas, mis puudutab võimalikku vastuolu. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ei seisne protokolli sõna-sõnalt ettelugemises või protokolli tervikuna kohtule üle andmises. Ringkonnakohtule edastatud kriminaaltoimikus sisalduvadki antud juhul üksnes need tõendid, mis on loetletud süüdistusaktis (käsilolevas asjas kaitseaktis kaitsja omapoolsete tõendite esitamist ei taotlenud) ning mida kohtuistungi protokollidest nähtuvalt kohtule vahetult esitati ja kohtus uuriti. Puutuvalt kaitsjale edastatud dokumentidesse, mis süüdistatav andis kriminaaltoimikusse lisamiseks, märgib ringkonnakohus järgmist. Juhul, kui kaitsja need prokurörile edastas ning nende lisamist asja materjalidele ka taotles, siis prokurör neid maakohtus tõendina esitada ei kavatsenud. Vastav märge süüdistusaktis puudub. Süüdistatav pidanuks seega kaitsjale enne kaitseakti koostamist rõhutama, et need dokumendid on olulised ja sel põhjusel soovib ta dokumentide tõendina esitamist. II. Vastab tõele süüdistatava etteheide, et maakohus on asjas vaidluse all oleva fakti osas – kas Dmitri Berjozkin juhtis süüdistuses märgitud ajal ja kohas sõiduautot või mitte - oma otsustuse rajanud üksnes tunnistajate ütlustele. Süüdistatava hinnangul rikkus maakohus nõnda toimides 10 RKKKo 14.12.2015 lahendis sätestatut. Vaatamata pingutustele ringkonnakohus apellatsioonis kirjeldatud sisuga otsust ei leidnud. Lahendit, mis ütleks selgesõnaliselt, et inimesele etteheidetava teo tõendamine ja tuvastamine pole ainult tunnistajate ütlustele tuginevalt lubatav, ringkonnakohus ei tea. Vastupidi, kõrgema kohtu praktika läheb veelgi kaugemale, jaatades järjepidevalt võimalust rajada otsus pelgalt üheainsa isikulise tõendiallika ütlustele. Sealjuures ei pea isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kinnitamiseks kohtu käsutuses tingimata olema näiteks videosalvestis, mille abil saaks automaatselt kontrollida, kas inimene räägib tõtt, pooltõtt või valetab. Piisab, kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust on hinnatud kohtupraktikas kanda kinnitanud põhimõtteid järgides (s.o kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav ning kohus on igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud). Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kinnistunud mitmed pidepunktid. Nii näiteks kuulub selle alla fakt, kas isik on andnud järjepidevaid ütlusi, mil määral klapib isiku jutt ülejäänud tõendikogumiga, milline on tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid, kas isiku ütlused on eluliselt usutavad jpt (vt nt RKKKo 1-201208, 3-1-1-109-15). Maakohus on isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust hinnates neid põhimõtteid järginud. Ringkonnakohtule arusaadavalt on süüdistatav seisukohal, et kriminaalasi on temavastane vandenõu. Kutsele reageerinud politseiametnikud (ja/või menetleja) kaotasid sihilikult ära kõik olemasolevad videosalvestised ning kohtusse kutsutud tunnistajad Aljona Nesterik, Julia Eesalu ja Stanislav Podjaštšuk valetasid. Apellandid rõhutavad, et kriminaalasjas oli võimalik tõendina esitada patrullsõiduki parda- ja sündmuskohal viibinud politseiametnike nn nööpaugukaamerate salvestised, kuid seda millegipärast ei tehtud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tehnilisi tõrkeid ei saa välistada ja kohtus üle kuulatud tunnistajad ei saa kuidagi vastutada salvestiste säilimise eest. Politseitöö kiireloomulisust silmas pidades pole mõistlik eeldada, et ametnikud kontrollivad pidevalt salvestusseadmete töökorda. Tunnistajad Aljona Nesterik ja Julia Eesalu väitsidki patrullsõiduki pardakaamera kohta seda, et nad ei kontrollinud, kas kaamera töötas või mitte, sest see ei ole nende ülesanne; kaamera peaks automaatselt tööle hakkama (vt tlk 114 pöördel, 117 ja 117 pöördel). Tunnistaja Aljona Nesterik selgitas sealjuures, et pardakaamerat nad käsitsi välja ei lülitanud. Tehniliste abivahendite olemasolu ja toimimise eest vastutavad PPA-s eelduslikult neid ülesandeid täitvad ametnikud. Samuti on õige prokuröri kirjalikus seisukohas esitatu, et kaitsja apellatsioonis esitatud väide nelja kaamera olemasolu kohta on eksitav. Tunnistaja Julia Eesalu vastas süüdistatava küsimusele, et ta ei kasutanud tol ööl rinnakaamerat (tlk 117), Aljona Nesterikult selle olemasolu kohta ei küsitudki tlk 111 pöördel-115). Tunnistaja Stanislav Podljaštšuk selgitas, et ta kasutas rinnakaamerat, kuid kui ta uurija juures käis, siis avastati, et salvestised on serverist kustunud (tlk 111). Ringkonnakohus ei näe, et kaamerasalvestiste puudumisega kaasneks antud juhul automaatselt Dmitri Berjozkini õigeks mõistmine. Maakohus on põhjendatult leidnud, et selle selgitamisel, kas süüdistuses kirjeldatud ja vaidluse all olnud sündmus toimus või mitte, saab tugineda teistele asjas kogutud, kohtus esitatud ja uuritud tõenditele. Keskseks küsimuseks nii maakohtus, kui apellatsioonidest tulenevalt ka ringkonnakohtus, on see, kas maakohus järgis isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse hindamisel kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtteid või mitte. Erinevalt apellantidest vastab ringkonnakohus küsimusele jaatavalt järgmistel põhjustel. 11 Esmalt ei ole Dmitri Berjozkin rahul sellega, et prokurör n.ö ütles politseiametnikest tunnistajate ristküsitlemisel viimastele vastuseid ette ning etteütlemise tulemusena sai prokurör sellised ütlused nagu vajas. Tunnistajad Stanislav Podljaštšuk, Aljona Nesterik ja Julia Eesalu andsid kohtus ütlusi 11.04.2022 toimunud kohtuistungil (tlk 110 pöördel - 117 pöördel). Prokurörile vastamisega jäi hätta tunnistaja Aljona Nesterik. Kohtuistungi protokolli järgi kasutas prokurör KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel ja kohtu loal tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi järgmiste asjaolude meenutamiseks: - sündmuse kuupäev (tlk 111 pöördel); sõiduauto Škoda Patrik registreerimisnumber (tlk 112); aadress, kus patrulltoimkond märkas väljakutses nimetatud sõidukit (tlk 112 pöördel); aadress, kus väljakutses nimetatud sõiduk peatus (tlk 112 pöördel). Eelneva loetelu pinnalt saab teha ühese järelduse, et Dmitri Berjozkini apellatsioonis esitatud väide - prokurör ütles tunnistajale praktiliselt kõik ette – ei ole õige. Ringkonnakohus märgib kaitsjaga nõustuvalt (vt kaitsja vastuväide tlk 111 pöördel), et ütluste avaldamine mälu värskendamise eesmärgil seisneb ütluste avaldamises, mitte tunnistajale tema varasemate ütluste näitamises (vt siinkohal nt RKKKo 3-1-1-52-09 -
lg 1 ning § 289 nõuetega tuleks ütlustes tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks ja tunnistaja ning kannatanu mälu värskendamiseks avaldada ristküsitlusel lõike nende varasematest ütlustest, kontrollimaks, kas nad andsid äratundmiseks esitamisel õigeid ütlusi ja kas nad jäävad nende ütluste juurde). Pärast kaitsja asjakohast protesti värskendati tunnistaja mälu ülalnimetatud detailide täpsustamiseks kohaselt. Samas on ilmne, et Aljona Nesterik ei suutnud hoolimata sellest, et talle näidati tema varasemat ülekuulamisprotokolli, haarata sealt rohkem infot. Vastupidises olukorras osanuks tunnistaja ilmselgelt prokuröri edasistele küsimustele sõiduki registreerimismärgi ja erinevate aadresside kohta ladusalt vastata. Ringkonnakohtu hinnangul värskendati tunnistaja Aljona Nesteriku mälu selliste detailide osas, mida ta ei pruukinud tõepoolest mäletada. Politseiametniku puhul (kelle igapäevatöö seisnebki sisuliselt erinevatele aadressidele väljakutsete saamises ja sageli ka tüüpjuhtumite lahendamises) ilmselt prokuröri küsitud detailid ei meenugi. Siinkohal väärib märkimist, et iseenesest on tunnistajal KrMS § 68 lg 3 alusel võimalik ütlust andes kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta märkmeid ja muid dokumente. Kirjeldatud võimaluse laialdasem kasutamine aitaks ehk mõnevõrra vältida istungisaalides tarbetuid vaidlusi selle üle, kas millegi avaldamine on ikka lubatav ja teenib mälu värskendamist või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistajate Stanislav Podljaštšuki, Aljona Nesteriku ja Julia Eesalu ütlused on usaldusväärsed. Kõik tunnistajad andsid riimuvalt ütlusi, et nende jaoks käivitusid tolle öö sündmused siis, kui tuli väljakutse Maardusse joobes juhi tõttu (vt tlk 111, tlk 111 pöördel, 112 ja 115). Puutuvalt Häirekeskusesse tehtud kõnedesse nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et Dmitri Berjozkin on apellatsioonis ajanud segi kõnede järjekorra. Asitõendi 30.09.2021 vaatlusprotokolli (tlk 2832) järgi vaadeldi menetlustoimingul 21.08.2021 kella 23.45 paiku Häirekeskusesse tehtud kõnet, milles helistaja teatas, et Maardus, Kallasmaa tn 3 või 35 asuva ühiselamu hoovist sõitis kesklinna poole välja hõbedast värvi Škoda r/n xxx ning selle roolis on purjus, juhiloata mees. Viimane ei sõida joobes peaga esmakordselt, auto kuulub firmale, kus isik töötab. Sealjuures 12 on õige maakohtu märkus (tlk 135), et vene keelt kõnelenud helistaja räägib juhist kui meessoost isikust (vt ka tlk 30). Tunnistajate Stanislav Podljaštšuki, Aljona Nesteriku ja Julia Eesalu ütlustest nähtub, et nad said väljakutse, reageerisid ning neil õnnestus kirjeldatud sõiduk leida. Dmitri Berjozkini kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tlk 21-23) nähtub, et ta peeti kinni 22.08.2022 kell 01.07 kahtlustatuna selles, et ta juhtis juhile keelatud seisundis ehk alkoholijoobes sõiduautot Škoda Praktik r/n xxx. Asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud ka teist, Häirekeskusesse 22.08.2021 kell 02.07 tehtud kõnet, kuid arvestades seda, et Dmitri Berjozkin oli selleks hetkeks juba kinni peetud, ei oma kõne kriminaalasjas mittemingisugust tõenduslikku tähendust. Tunnistaja Aljona Nesterik andis kohtus ütlusi (tlk 112), et ta nägi väljakutses kirjeldatud sõiduki roolis meest, juhi kõrval istus naisterahvas. Tunnistaja sõnul olid nad sel hetkel parklast tee peale välja sõitnud ning sõiduk, millele nad peatumismärguande andsid, sõitis nendest mööda. Ta nägi autos viibinud isikuid selgelt. Tunnistaja Julia Eesalu väitis sama (tlk 115). Tunnistaja Stanislav Podljaštšuki sõnul ütlesid mõlemad enne teda sündmuskohale jõudnud kolleegid (s.o Aljona Nesterik ja Julia Eesalu), et peatatud autot juhtis meesterahvas, kuigi siis kui tema kohale jõudis, istus juhi kohal naine (tlk 111). Ringkonnakohus ei näe sarnaselt maakohtuga, miks pidanuks tunnistajad Aljona Nesterik ja Julia Eesalu valetama. See, et tunnistajate kirjeldatud situatsioonis on võimalik hõlpsalt märgata, kes oli roolis, on eluliselt usutav. Peatumismärguanne anti sinise-punase vilkuriga (vt tunnistaja Aljona Nesteriku ütlused tlk 112) ning selle helk annab tänavavalgustusele lisa. Viimane oli tunnistaja Aljona Nesteriku sõnul hea (tlk 113 pöördel). Roolis olnud meesterahvast rääkis oma kõnes ka Häirekeskusesse helistanud kodanik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnistajatel erinevalt süüdistatavast suurt põhjust keerutada ning vassida. Tunnistajate ütlustest nähtub, et nad reageerisid väljakutsele, tegelesid seejärel ligi tunnikese kirjeldatud auto leidmisega ning viimaks õnnestus sõiduk peatada ning seda juhtinud meesterahvas kinni pidada. Kohtul on keeruline sisustada tunnistajate vajadust valetada. Arvestades, et joobes juhtimine on siiski nn mass-süütegu, pole alust öelda, et politseiametnike jaoks olnuks purjus juhi neutraliseerimine oluline, ettenäitamist vääriv töövõit. Valeütluste andmisega kaasneb risk vahele jääda, saada kraesse kriminaalasi ja politseiametnikel tuleb süüdi mõistmise korral vältimatult jätta hüvasti oma senise töökohaga. Varem kriminaalkorras korduvalt karistatud (tlk 31-33) Dmitri Berjozkini jaoks tähendas vahelejäämine uut kriminaalasja ning sellega kaasnevat tõenäosust, et ta kaotab vabaduse. Kõrvutades seda, mis oli kaalul tunnistajatel ning mis süüdistataval, on selge, et süüdistataval on igal juhul enam alust sõidufakti osas valetada. Üldistatult seisnevad apellatsioonides (eeskätt süüdistatava poolt koostatud menetlusdokumendis) esitatud väited tunnistajate ütluste vastuolulisuse kohta pisidetailide nokkimises ning neile ringkonnakohtu tähelepanu juhtimises. Nii näiteks pole süüdistatav rahul, et üks tunnistaja räägib plätudest ja teine nn tuhvlitest ning valitseb segadus kes millal peatatud auto juurde jõudis; kaitsja viitab, et üks patrulltoimkond rääkis süüdistatava autost välja tõmbamisest, kuid hiljem saabunud tunnistaja sõnul istus Dmitri Berjozkin autos jne. Ringkonnakohus märgib, et teatavat laadi vastuolud on täiesti loomulikud, kui sündmusest on möödunud teatav aeg. Esiteks tajuvad inimesed sündmusi erinevalt ja väga erinev on inimeste võimekus pöörata sündmuste keerises tähelepanu kõikidele detailidele ning veelgi enam - neid nii aastakene hiljem piinliku täpsusega mäletada tasemel, mida menetlusosalised eeldavad. 13 Kahtlemata eksisteerib praktikas ebareaalne ootus, et tunnistaja on robot: märkab kõike, mäletab kõike, suudab vastata kõikidele küsimustele kiiresti ja ammendavalt ning sealjuures on tema jutt kõikides pisiasjades, peensusteni ülejäänud tunnistajate ütlustega ja kirjalike tõenditega 100% kokkulangev. Ringkonnakohtu hinnangul viitaks just kirjeldatud situatsioon üpris suure tõenäosusega võimalusele, et tunnistajad on eelnevalt oma jutu kokku leppinud ja kooskõlastanud. Teatavad erisused sündmust samaaegselt tajunud inimeste mälestustes on loomulikku laadi. Sel põhjusel ei hakka ringkonnakohus üksipulgi analüüsima Dmitri Berjozkini apellatsioonis viidatud vastuolusid, mis tema hinnangul esinesid tunnistajate ütlustes ning annaksid tema hinnangul justkui alust öelda, et tunnistajad valetasid. Käsilolevas asjas on maakohtus ütlusi andnud tunnistajad riimuvalt nentinud, et nad said väljakutse Maardusse kus pidi ringi sõitma joobes juht. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt teenindas väljakutset kaks patrulli, ühel õnnestus kirjeldatud sõidukit märgata ja see peatada. Esimesena kohale jõudnud patrulltoimkonna üks liikmetest nägi, kuidas sõidukis viibinud mees ja naine omavahel kohad vahetasid ja hüüdis seda paarilisele. Viimane üksnes kuulis, mida kolleeg talle karjus, kuid ise kohtade vahetamist pealt ei näinud. Sündmuskohale hiljem jõudnud patrulltoimkonna liige teadis üksnes seda, mida talle räägiti. Faabula, mida tunnistajad eraldiseisvalt kirjeldasid, on olulistes faktides kokkulangev. Võimalike valeütluste andmise korral tekib väga lihtne küsimus, miks tunnistajad (Aljona Nesterik ja Julia Eesalu) siis andmaks kaalu väljamõeldud faktile, et süüdistatav siiski oli roolis, ei väitnud, et nad mõlemad nägid, kuidas autos kohti vahetati? Osas, mis puudutab Dmitri Berjozkini ütluste (osalist) ebausaldusväärsust, nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu argumentatsiooniga (tlk 135, maakohtu otsuse p 20) ja ei pea vajalikuks mitte midagi lisada. Apellatsioonides esitatud vastuväidetest väärib ringkonnakohtu hinnangul käsitlemist üksnes see, kas süüdistataval oli võimalik toimida temaga kaasas olnud Qga nii nagu seda kirjeldab tunnistaja Julia Eesalu. Tunnistaja rääkis kohtus, et ta nägi, kuidas juhiistmel istunud Dmitri Berjozkin vahetas sõidukis viibinud naisterahvaga kohti (tlk 116-117). Kaitsja oli seisukohal, et purjus inimestel kulub Julia Eesalu kirjeldatud toiminguks kindlasti enam aega, kui ca 3 sekundit. Sama väitis oma apellatsioonis Dmitri Berjozkin. Sellest, kuidas hargnesid sündmused pärast väljakutses kirjeldatud sõiduki peatamist, rääkisid kohtus Aljona Nesterik ja Julia Eesalu. Tunnistaja Stanislav Podljaštšuk jõudis sündmuskohale hiljem (tlk 111). Tunnistaja Aljona Nesterik vastas prokuröri küsimusele – mis edasi sai, kui sõiduk oli peatunud seal hoovis (tlk 112 pöördel), et hüppasime autost välja, mul paariline [Julia Eesalu] oli roolis, tema hüppas ehk sekund enne mind välja, kuna mina võtsin koera. Tema läks juhi poolt ja mina tulin kõrvalistme poolt koos koeraga ja juba ma kuulsin, et mu paariline karjus mulle, et „nad vahetavad kohta“. Mina konkreetselt seda vahetuse momenti ei näinud, aga meesterahva jalad olid veel sel momendil, kui mina tulin, juhi istmel, kuidas seda selgitada“. Tunnistaja Julia Eesalu kirjeldas nähtut järgmiselt: [kui sõiduk seisma jäi] jooksin autost välja ja jooksin juhi ukse juurde ja siis ma nägin, kuidas meesterahvas lükkas kõrvalistuja naise oma koha peale (tlk 115 pöördel). Käis vahetamine, sest ma nägin, ta hüppas naise kõrvale ja tõstis ta niimoodi üle enda sinna juhi koha peale. Tükk aega naise jalad olid veel mehe peal […] ta ise hüppas sinna kõrvalistuja peale ja siis lükkas selle naise üle enda sinna koha peale (tlk 116). 14 Esiteks jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, milliste andmete alusel on apellandid järeldanud, et Dmitri Berjozkin ja temaga sõidukis viibinud naisterahvas vahetasid kohad just ca 3 sekundi jooksul. Siinkohal tasub pöörata tähelepanu asjaolule, et tunnistajad sõitsid tupiktänavasse, kuhu Škoda Praktik keeras, Škoda taga. Eelduslikult liikus politseisõiduk teatava pikivahega ning peatus siiski mõnevõrra hiljem, kui ees sõitnud sõiduk. Sama kirjeldas Julia Eesalu (tlk 116 pöördel), s.o ma ei sõitnud temaga kõrvuti, ma sõitsin tema järgi. Tema jäi seisma. Siis mul võttis ka aega, et seisma jääda. Siis ma jooksin auto juurde. Ja mina nägin, kuidas ta tõstis selle naisterahva endast üle niimoodi kõrvalistuja koha peale. Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja kirjeldatud tegevused võtavad aega (tunnistaja enda hinnangul ca 5 sekundit – tlk 117). Tunnistaja Julia Eesalu ütlustest nähtub, et kui ta kohale jõudis, siis ta nägi, kuidas kohtade vahetus oli juba n.ö töös. Järelikult ei ole õige apellantide viide, et kõik pidi toimuma 3 sekundi jooksul. Midagi (nt ettevalmistav tegevus, kõrvalistuja suunamine, sikutamine) võis toimuda ka varem. Teiseks, puutuvalt sellesse, kas kohti on võimalik tunnistaja kirjeldatud viisil vahetada sekunditega, siis tuleb märkida, et see pole hea tahtmise korral piisava jõu rakendamisel ilmvõimatu. Arvestades seda, mis oli süüdistatava jaoks kaalul, ei saa tahte puudumisest ilmselgelt rääkida. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohuski oluliseks asjaolu, et tunnistajate sõnul oli juhiistmel olnud naisterahvas paljajalu ning tema jalatsid leiti kõrvalistuja poolse istme juurest. Paljajalu sõiduki pedaalide tallamine ei ole juhi jaoks, kellel on jalatsid olemas, just ülemäära mugav. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus pole tõendite hindamisel vigu teinud, süüdistatava poolt viidatud räigeid menetlusõiguse rikkumisi ei esine ning apellatsioonid jäävad tagajärjetuks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatava ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed, ennastõigustavad ning noil põhjustel ei saa neid asja lahendamisel kasutada. Ringkonnakohus on päri maakohtuga, et ülejäänud tõendid kogumis kinnitavad süüdistusversiooni paikapidavust ning seega on otsuse p 28 (tlk 136 ja 136 pöördel) esitatud järeldus Dmitri Berjozkinile etteheidetava teo kvalifikatsiooni osas paikapidav. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga (vt otsuse p-d 30-35, tlk 136 pöördel – 137). III. Apellant, Dmitri Berjozkini kaitsja Gennadi Kull, on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 97,20 eurot (sh käibemaks summas 16,20 eurot). Tasutaotluse järgi kulutas apellant maakohtu otsusega tutvumisele ja kaebuse koostamisele kokku 1,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud, tegemist on menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes ning järelikult tuleb Kull Advokaadibüroo OÜ-le hüvitada riigi õigusabi tasu 97,20 eurot.
lg 2 jäetakse menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Dmitri Berjozkini suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud summas 97,20 eurot süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.04.2022 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 15 /allkirjastatud digitaalselt/ 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.