Obsah (13)

§ 436§ 438§ 238§ 132§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175§ 477§ 207§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Anu Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2021.a.Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-3179 Tsiviilasi Xi (X) hagi Qi (

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas 5 esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 438

lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04).

1. Käesolevas asjas on tuvastatud, et Harju Maakohus kuulutas 19.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja Q pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo. Hageja esitas 06.11.2020 pankrotihaldurile nõudeavalduse 127 931,65 euro (põhikohustus 47 000 eurot, viivis 4700 eurot ja leppetrahv 76 231,65 eurot) tunnustamiseks (kd I, tl 4-9, pöördel). Kostjad esitasid 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite täies ulatuses (kd I, tl 10-17).
2. Hageja palub tunnustada Xi nõuet Q pankrotimenetluses summas 127 931,65 eurot II rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt vaidlevad pooled hageja nõude tunnustamise üle Q pankrotimenetluses, millele kohalduvad pankrotiseaduse (PankrS) sätted. PankrS § 193 lg-st 5 tuleneb, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne
3. aasta
4. veebruari, kohaldatakse nõuete tunnustamisele käesoleva seaduse § 3 lõike 2,
5. peatüki
6. jao redaktsiooni ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lõike 4 punkti 9 redaktsiooni, mis kehtisid
7. aasta
8. jaanuarini. PankrS § 106 lg 1 kohaselt juhul, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.
9. Kohus on seisukohal, et antud juhul on poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) kas hageja ja pankrotivõlgniku Q vahel on kehtivalt sõlmitud 10.02.2017 laenuleping, millega kujundati ümber 2013 kuni 2016 sõlmitud varasemad laenupingud; 2) kas hageja on väidetavad lepingujärgsed laenusummad pankrotivõlgnikule üle andnud; 3) kas hagejal on pankrotivõlgniku vastu 10.02.2017 laenulepingust ja 09.04.2019 notariaalsest nõude loovutamise lepingust tulenev nõue. Arvestades, et pankrotivõlgnik ei ole oma 10.02.2017 laenulepingust (kd I, tl 6, pöördel; 4849) tulenevaid kohustusi täitnud, saab hagejal olla pankrotivõlgniku vastu nõue VÕS § 396 lg 2/ VÕS § 108 lg 1, VÕS § 397 lg 1 ja VÕS § 159 lg 1 alusel.
10. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 6 VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Tsiviilasja lahendamiseks peab kohus esmalt analüüsima hageja ja pankrotivõlgniku vahel 10.02.2017 VÕS § 396 lg 2 tähenduses deklaratiivse võlatunnistuse sõlmise ja sellele järgnenud kohustuse rikkumise aluseks olevaid asjaolusid.
11. Leping, millega laenusaaja tunnustab varasemat võlgnevust laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses, loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohus selgitab, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt Riigikohtu
12. septembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13).
14. Deklaratiivse võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimise tõendamiskoormis lasub hagejal. Antud juhul on hageja esitanud kohtule poolte vahel 10.02.2017 sõlmitud laenulepingu, mille on allkirjastanud hageja ja laenusaaja. Hageja on selgitanud, et andis aastatel 2013 kuni 2016 Qle laenu enda emalt saadud rahaliste vahendite arvelt. Perioodi vältel antud laen on 10.02.2017 laenulepingus/võlatunnistuses fikseeritud poolte kokkuleppel 47 000 euro suuruses. Kohus märgib, et ei nõustu hageja seisukohaga, et küsimused, millal ja missugusel viisil oli laenusumma laenusaajale üle antud ja kuidas oli sellelt arvestatud kõrvalkohustusi ei oma õiguslikku tähendust. Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt tsiviilasi nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt tsiviilasi nr 3-2-1-103-16, p 21) on Riigikohus (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 p 26) osutanud tähelepanu, et kostja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga. Riigikohus on märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte (vt tsiviilasi nr 3-2-1-22-09 p 11). Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. 7 Kohus on seisukohal, et kuivõrd antud juhul ei ole kostjatel objektiivselt võimalik tõendeid esitada ning arvestades hageja 06.04.2021 menetlusdokumendis esile toodud seisukohta (s.o. hageja on saanud enam kui 10 aasta vältel oma emalt Zlt rahalisi vahendeid ning hageja ja Q fikseerisid deklaratiivse võlatunnistusega kõik varasemad kohustused ühe lõpliku laenusummana), samuti eeltoodud Riigikohtu lahendeid, on antud juhul tõendamiskoormis tulenevalt hea usu põhimõttest pöördunud, mistõttu tuli hagejal selgitada ja tõendada 10.02.2017 hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid.
15. 02.06.2021 esitas hageja kohtule täiendavad selgitused ja tõendid deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevate laenulepingute ja nende tingimuste (sh kõrvalnõuded) kohta laenude andmisel. Hageja selgitas, et Q võlgnevused hageja ees tekkisid alates
16. aasta algusest seoses asjaoluga, et Ql oli isiklikus elus äärmiselt keeruline periood.
17. aasta sügisel lahkus tema elukaaslane F ühiselt rajatud kodust elama teise mehe juurde, Q aga jäi koos lastega üksi elama enda poolt perele ehitatud eramusse Laulasmaal. Kolm kuud hiljem hõivas F koos uue elukaaslasega elamu ajal, kui Q oli paar päeva kodust ära, tõstis Q asjad majast välja ning enam teda koju sisse ei lasknudki. Juhtumi tulemusena tekkisid poolte vahel vaidlused, mis viisid erinevate kohtuasjadeni. Q elas juhtunut raskelt üle, sellega seonduvalt tekkisid erinevad elulised probleemid, k.a. finantsilised. Seoses eelnevaga laenas Q mitmel korral hageja käest erinevates summades raha, mida oli väidetavalt vaja nii igapäevasteks kulutusteks kui õigusvaidluste pidamiseks endise elukaaslasega. Kuivõrd hageja majanduslikud võimalused olid head, oli tal võimalik Qle raha laenata. Alguses, kui summad ei olnud suured, pooled raha üleandmist kviitungitega ei dokumenteerinud.
18. aastal andis hageja kostjale kokku laenuna 8600 eurot, kuid täpsemate summade üleandmise kuupäevi ei ole hagejal võimalik selle summa osas täna enam retrospektiivselt taastada.
19. aasta lõpus selgus, et Q, kes teostas ehitustöid hagejale kuuluvas ettevõttes G OÜ, oli endale jätnud klientidelt saadud raha ning soetanud enda tarbeks erinevates ehituspoodides G OÜ krediidilimiiti kasutades erinevaid kaupu. Kokku oli Q selliselt enda kasuks pööranud 15 700 eurot. Hageja ja Q leppisid kokku, et hageja tagastab vastava summa enda vahenditest G OÜ-le ning Q tagastab raha esimesel võimalusel hagejale. Kuivõrd võlgnetavad summad olid nüüd kasvanud juba väga suureks, vormistasid hageja ja Q vastavate kohustuste kohta
20. jaanuaril 2015 võlatunnistuse (kd I, tl 177). Q kohustus võlgnetava summa koos viivisintressiga tasuma
21. maiks
22. Enda sõnul lootis Q võlgnevuse tasuda endiselt elukaaslaselt Flt saadava hüvitise arvelt, kellele kuuluvale kinnistule oli Q enda vahendite arvelt ehitanud eramu, millest ta
23. aastal välja tõsteti. Kahjuks Q plaanid ei realiseerunud. Oma elu ta samas samuti joonele ei saanud ning palus jooksvate kulutuste tarbeks hagejalt aeg-ajalt täiendavaid laenusummasid, põhjendades seda nii igapäevaste kulutuste kandmisega tekkinud võlgnevuste tasumise vajadusega kui vajadusega esitada F vastu kohtusse hagi, millega pidid kaasnema olulised kulutused. Hageja andis Qle täiendavalt erinevatel kuupäevadel
24. aastal laenuna 6100 eurot ning
25. aastal täiendavalt 6600 eurot (kd I, tl 178-179). Nende summade suhtes pooled kõrvalkohustuste täitmise osas kokkuleppeid ei sõlminud. Täpset ülevaadet sellest, millele Q saadud raha kulutas, hagejal mõistetavatel põhjustel ei ole. 8 Kuivõrd Q kinnitas hagejale
26. aasta lõpus, et on lõpuks pöördunud F vastu nõudega kohtusse ning laenatud summad olid kasvanud sedavõrd suureks, soovis hageja sõlmida kirjalikult uue kokkuleppe, millega kõik kohustused võetakse arvesse ühtse laenuna ning Q tagab kohustust F vastu esitatud nõude loovutamisega hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste ulatuses. Kuivõrd 14.01.2015 sõlmitud võlatunnistuse alusel tekkinud viivisintressi kohustus oli
27. aasta alguses kasvanud juba põhikohustusest suuremaks (kokku ligemale 28 000 eurot), leppisid pooled kokku, et vähendavad arvestatud viivisintressi ning loevad kõigilt kohustustelt sissenõutavaks muutunud viiviseks 10 000 eurot. Põhikohustuse summa oli kokku 37 000 eurot, mistõttu fikseerisid pooled 10.02.2017 lepingus lõpliku laenusummana 47 000 eurot. Hageja oli nõus andma Qle nõude täitmiseks täiendavalt aasta, mille kestel arvestati võlgnevuselt intressi, mis ületab üksnes marginaalselt seadusjärgset intressimäära (10 % aastas). Q lootis, et suudab kohtuvaidluse tulemusena
28. aasta alguseks oma nõude F vastu maksma panna ning selle arvelt kohustused täita. Kahjuks vastavad ootused ei realiseerunud. Kõik Qle laenatud summad andis hageja üle sularahas või loeti vastav kohustus tekkinuks kokkuleppel (G OÜ ees tekkinud võlg, mille hageja Q eest tasus). Kuivõrd Ql pangakontot hagejale teadaolevalt ei olnudki või ta seda ei kasutanud, ei olnud laene võimalik anda ülekandega. Lisaks on Q 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid tunnistanud, kuivõrd vastavad kohustused on
29. aprilli 2019 avaldusega (kd I, tl 9, 50, 184) tasaarvestatud 09.04.2019 notariaalsest nõude loovutamise lepingust (kd I, tl 7-8, pöördel) tuleneva hageja kohustusega 70 000 euro ulatuses. Vastavad selgitused ja dokumendid on Q ise esitanud pankrotihaldurile ning sellisena on neid kajastatud juba ajutise halduri aruandes (kd I, tl 181, pöördel) ning selle lisana esitatud tasaarvestuse avalduses.
30. Deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevate laenulepingute osas nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja ja Q on sõlminud ja allkirjastanud 14.01.2015 võlatunnistuse (tl 177), mille kohaselt kinnitab Q, et ta on hagejale võlgu 5000 eurot (
31. aasta kevadel saadud võlad); 3600 eurot (
32. aasta septembris saadud võlad); 15 700 eurot (2013-2014 OÜ G rahalistest vahenditest võetud summad). Q kinnitab, et ta võlgneb 24 300 eurot, mille tasub hagejale hiljemalt
33. maiks
34. Võlgnevuse tähtaegsel mittetasumisel arvestatakse võlgnevuselt viivisintressi 0,15 % päevas. Lisaks esitas hageja kohtule kinnitused (kd I, tl 178), millest nähtuvalt kinnitab Q, et ta on saanud hagejalt sularahas laenuna
35. juuni 2015 summa 3300 eurot,
36. augustil 2015 sai täiendavalt laenuna 2800 eurot ning 03.02.2016 sai sularahas laenuna 2800 eurot. Viimasena esitas hageja kohtule hageja ja Q vahel sõlmitud kinnituse (kd I, tl 179), mille kohaselt kinnitab Q, et ta sai hagejalt 05.06.2016 täiendava laenuna sularahas 3800 eurot. Q tagastab laenusumma koos varasemate kohustuste hiljemalt 01.12.
37. Kostjad on märkinud, et kuna Q on andnud vastavad kinnitused paberile käsikirjaliselt, siis on nimetatud tõendid ebausaldusväärsed. Kohus selgitab, et laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Seega ei muuda eeltoodud kinnitusi ebausaldusväärseks asjaolu, et need olid Q poolt antud käsikirjaliselt. Lisaks on kostjad II-III esitanud F digitaalselt allkirjastatud seletuse selle kohta, millistel asjaoludel lõppes kooselu Qga ning miks Q tegelikult Laulasmaal asuvast elamust lahkus (kd I, tl 192-193). Kohus jätab F vastava kirjaliku seletuse kooskõlas

§ 238

lõikega 5 tähelepanuta, kuna Q ja F kooselu lõppemise põhjused ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust. Samuti ei oma laenulepingutega võetud kohustuste hindamisel tähtust laenulepingu sõlmimise motiivid. 9 Kohus leiab, et kuigi Q on kirjalikult kinnitanud, et ta on perioodil 2013-2016 saanud hagejalt laenu kokku 37 000 eurot (5000 + 3600 + 15 700 + 3300 + 2800 + 2800 + 3800), ei ole Qle eeltoodud laenulepingutest tulenevaid kohustusi tekkinud. Kohus põhjendab oma eeltoodud seisukohta järgnevalt. Hageja on perioodil 2013 kuni 2016 saanud märkimisväärses ulatuses rahalisi vahendeid oma emalt Zlt (kd I, tl 110-112a), kes töötab Soome Vabariigis üldarstina ja kes on saadud töötasust kandnud hagejale igakuiselt umbes 4000 eurot. Lisaks kinnitas Z kirjalikult, et andis oma sissetuleku arvelt aastatel 2013-2016 hagejale kasutamiseks rahalisi vahendeid kokku enam kui 180 000 euro ulatuses (kd I, tl 113-114, 127-146, 147-148), sealhulgas laekus Zle 30.05.2014 korteri müügist 23 000 eurot (kd I, tl 115-126), mille ta jättis hagejale vabaks kasutamiseks. Sellega on kohtu hinnangul tõendatud, et hagejal oli piisavalt vahendeid, mille arvelt laenu anda. Eeltoodut ei väära kostja I poolt esitatud hageja residentsist füüsilise isiku tuludeklaratsioonid (kd I, tl 82; 83-87, pöördel; 88-94), mille kohaselt ei olnud hagejal sellist sissetulekut, mis võimaldaks Qle mistahes summas laenu anda. Täiendavalt on kostjad II-III esile toonud, et Z ei ole tema poolt allkirjastatud dokumenti ise koostanud, kuna Z selgitus laenulepingu sõlmimise asjaolude osas ei ole usutav ning silma torkab ka kirjutiste sõnakasutus, mis on omane hageja esindaja stiilile. Võrdluseks esitasid kostjad II-III kohtule tsiviilasjas nr 2-16-12328 hageja esindaja poolt koostatud “Seisukoht kostja 13.12.2016.a. hagivastuse suhtes ja täiendavad taotlused” (p 2.4., 2.8., kd I, tl 165-168). Kohus on seisukohal, et asjaolud, et Z on andnud selgitused ülekannete ja laenude andmise osas ning tema tema kirjutises esineb sõnu/fraase, mis kostjate II-III hinnangul on omased hageja lepingulisele esindajale, ei anna alust järeldada, et ta ei oleks ise dokumenti koostanud. Z selgitused võivad olla täpsed eelkõige põhjusel, et Zl oli võimalus eelnevalt üle kontrollida enda majanduslik olukord, sh ülekannete tegemine hagejale. Lisaks on Z vastava kirjaliku kinnituse digitaalselt allkirjastanud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 27.03.2008 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08 punktis 11 märkinud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Järgnevalt peab kohus kindlaks tegema, kas ja millised summad on hageja Qle laenuna üle andnud. Hageja on kinnitanud ja kohus on tuvastanud, et hageja pangakontole laekusid märkimisväärsed summad Zlt. Zlt saadud rahaliste vahendite arvelt oli hagejal võimalik Qle laenu anda. Summade (kokku 37 000 eurot) üleandmise osas on hageja selgitanud, et antud summad anti üle kas sularahas või loeti vastav kohustus tekkinuks kokkuleppel. Kohus märgib, et hageja ei ole selgitanud ega tõendanud seda, mis kuupäevadel anti Qle summad (5000 + 3600 + 15 700 + 3300 + 2800 + 2800 + 3800) üle, kus kohas toimus eeltoodud summade üleandmine, kas üleandmise juures viibis kolmandaid isikuid. Samuti ei ole hageja tõendanud seda, et ta oleks eeltoodud summad sularahana enda pangakontolt välja võtnud, et need Qle seejärel üle anda. Summade üleandmist ei tõenda ka Z 06.04.2021 kirjalik kinnitus, kuna see, et Z oli teadlik, et hageja võis anda temalt saadud rahad edasi Qle, ei tõenda seda, et rahade üleandmine ka aset leidis. Laenude üleandmist ei tõenda ka Q ajutise halduri aruanne (kd I, tl 32, 181), kuna ajutise halduri aruandes on Q kohustuste olemasolu kajastatud Q enda 29.09.2020 e-kirja alusel. Lisaks on ajutine haldur märkinud, et nõude tegelik suurus vajab väljaselgitamist võimaliku pankrotimenetluse käigus. Mis puudutab summat 15 700 eurot, mille Q pidi hagejale tasuma, kuna hageja tasus ise vastava summa Q eest G OÜ-le, märgib kohus järgmist. Hageja ei ole esitanud kohtule G OÜ krediitkaardi väljavõtet ega ka tõendit, et G OÜ oleks oma krediitkaardi usaldanud Qle. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks Q poolt kulutatud summa G OÜ-le tagastanud. Lisaks nõustub kohus kostja I seisukohaga, et isegi juhul, kui Q käsutuses oleks olnud G OÜ krediitkaart, siis vastutab G OÜ kaardi kasutamise eest G OÜ juhatus. Lisaks märgib kohus, et laenu saamine ei ole ka usutav põhjusel, et Q kontaktid on üleval G OÜ kodulehel (kd I, tl 169), millelt nähtub, et Q on antud ettevõttega seotud, on omastanud ettevõtte klientide vara ning on saanud samal ajal hagejalt veel laenu. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud perioodil 2013-2016 kokku summa 10 37 000 eurot üleandmist Qle. Seetõttu ei ole ka kehtivalt sõlmitud hageja ja Q vahel 10.02.2017 laenulepingut, millega varasemad laenusuhted kujundati ümber ühtse laenusummana kogusummas 47 000 eurot. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja põhinõue 47 000 eurot tuleb jätta rahuldamata. 19. Kohus leiab, et hageja intressi- ja leppetrahvinõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja põhinõue jäi rahuldamata. 20. Kuna kohus on tuvastanud käesolevas otsuses varasemalt, et kehtivalt ei ole sõlmitud 10.02.2017 laenulepingut, ei hinda kohus seda, kas hageja nõude aluseks olev laenuleping on näilik. 21. Lisaks on hageja esile toonud, et juhul, kui kohus peab võimalikuks käesolevas asjas tuvastada, et 09.04.2019 nõude loovutamise leping on kehtiv, on ka selline lahendus hagejale iseenesest sobiv. Kostjad II-III esitasid kohtule jõustamata Harju Maakohtu 11.06.2021 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-20-17414 (kd I, tl 194-197), mille kohaselt tunnistas kohus kehtetuks Q hageja vahel 09.04.2019 sõlmitud notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu. Kostjad II-III on seisukohal, et kui tegelikult oleks 10.02.20.2017 leping eksisteerinud, oleks see leidnud kajastamist ka 09.04.2019 nõude loovutamise lepingus. Hageja on selgitanud, et käesolevas tsiviilasjas esitas hageja nõude tunnustamise hagi põhjusel, et kui kohus tunnistab tsiviilasjas nr 2-20-17414 09.04.2019 nõude loovutamise lepingu tagasivõtmise raames kehtetuks, ei ole Q tagatisloovutuslepingu alusel 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid täitnud ning need on kogu ulatuses muutunud sissenõutavaks. Kohus märgib, et kohus leidis käesolevas otsuses varasemalt, et hageja ei ole tõendanud perioodil 2013-2016 kokku summa 37 000 eurot üleandmist Qle. Seetõttu ei ole ka kehtivalt sõlmitud hageja ja Q vahel 10.02.2017 laenulepingut, millega varasemad laenusuhted kujundati ümber ühtse laenusummana kogusummas 47 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks käesolevas tsiviilasjas tuvastada seda, kas 09.04.2019 nõude loovutamise leping on kehtiv või mitte. 22. Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ja esitatud tõendid (kd I, tl 35-47, pöördel; 5170; 72; 73-74, pöördel; 75-77) hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. 23. Kuni 2021. aasta 31. jaanuarini kehtinud

§ 132lg 4 p 9 kohaselt on tsiviilasja hind on 3500 eurot.

Menetluskulude jaotus 24.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus leiab, et seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb kostjate menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda. 25. Kostja I kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ei ole. 11 26.

§ 174

lg 1 järgi määrab kohus kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. 22.07.2021 esitasid kostjad II-III kohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on kostjate II-III menetluskulude suuruseks 2160 eurot (õigusabikulud), mis sisaldab käibemaksu. Kostjate II-III lepinguline esindaja sooritas järgmised õigusabitoimingud:

1. hagiavalduse ja selle lisadega tutvumine 1 h;
2. konsultatsioon kostjate esindajaga kogu menetluse jooksul, sh e-kirjad, tel kõned jms 2,25 h;
3. 22.03.2021 vastuse koostamine 2,75 h;
4. 20.05.2021 seisukoht kohtu kirja osas 2,75 h;
5. hageja 02.06.2021 vastusega tutvumine 0,75 h;
6. 01.07.2021 kostjate seisukoha koostamine 2,5 h.
7. 30.07.2021 esitas hageja vastuväited kostjate II-III menetluskulude nimekirjale. Hageja hinnangul ei nähtu toimikumaterjalide põhjal, milles seisnes kostjate II ja III poolt
8. juulil 2021 menetluskulude nimekirja positsioonides 1, 2 ja 5 kirjeldatud osutatud õigusabiteenus. Selliseid õigusabiteenuseid ei saa senise kohtupraktika kohaselt lugeda menetluses põhjendatud ja vajalikeks. Positsioonides 3, 4 ja 6 kirjeldatud toimingud on iseenesest menetluses teostatud ja seega põhjendatud. Samas on nende toimingutega seotud ajakulu arvestades kohtule esitatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu selgelt ülepaisutatud. Samuti ei ole usutav, et kostjate II ja III seaduslik esindaja on palganud enda lastele advokaadi tunnitasuga, mis on oluliselt üle keskmise tasumäära. Menetluses on kostjate II ja III seaduslik esindaja selgitanud, et tema majanduslik olukord on keeruline ega võimalda finantseerida Q pankrotimenetlusega kaasnevaid kohtumenetlusi ega tagada isegi oma lastele igapäevaseid vajadusi. Ei ole eluliselt usutav, et sellises olukorras peab kostjate II ja III seaduslik esindaja mõistlikuks ja vajalikuks tasuda ainuüksi käesolevas menetluses lastele osutatud õigusabi eest 2160 eurot. Eelnevast tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et kostjad II ja III on kirjeldatud menetluskulusid ka tegelikult kandnud. 28.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus selgitab,

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus. 12 29. Mis puudutab kostjate II-III poolt hagiavalduse ja selle lisadega tutvumist, siis selles osas leiab kohus järgmist. 01.03.2021 esitas hageja kohtule hagiavalduse pikkusega 3 lehekülge (sisuline osa ehk hageja seisukohad ca 1,5 lehekülge). Hagile oli lisatud kaks lisa. 05.03.2021 esitas hageja kohtule täiendava seletuse pikkusega 3 lehekülge (sisuline osa ehk hageja seisukohad ca 1,5 lehekülge). Arvestades hagiavalduse ning täiendava seisukoha pikkust ja nende sisu ning asjaolu, et hagile oli lisatud kaks tõendit, on kohtu hinnangul hagimaterjalidega tutvumise ajakulu põhjendatud 1 tunni ulatuses. Kohus leiab, et menetlusdokumendi ettevalmistamine ei sisalda endas ainult menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude ja tõendite analüüsi ning positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks. Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud ajakulu kostjate II-III seadusliku esindaja informeerimine menetluse käigust 2,25 tunni ulatuses. Kohus leiab, et esindusfunktsiooni teostamise alla kuulub ka klientide informeerimine menetluse käigust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kohtule 02.06.2021 täiendava seisukoha koos tõenditega. 29.06.2021 kirjaga palus kohus kostjatel II-III esitada seisukoha hageja 02.06.2021 seisukoha osas. 01.07.2021 esitasid kostjad II-III kohtule kirjaliku vastuse, mille koostamine eeldas eelnevalt ka hageja vastava seisukohaga tutvumist. Kohus leiab, et hageja 02.06.2021 seisukohaga tutvumise ajakulu on vajalik ja põhjendatud 0,75 tunni ulatuses. 22.03.2021 esitasid kostjad II-III vastuse hagiavaldusele pikkusega 5 lehekülge (sisuline osa ca 3,5 lehekülge), 20.05.2021 esitasid kostja II-III seisukoha pikkusega 6 lehekülge (sisuline osa ca 4 lehekülge) ja 01.07.2021 vastuse pikkusega 5 lehekülge (sisuline osa ca 3,5 lehekülge). Arvestades eeltoodud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, leiab kohus, et tegemist on vajalike ja põhjendatud toimingutega kostjate II-III poolt märgitud ulatuses so 8 tundi (2,75 + 2,75 + 2,5). Võttes arvesse kostjate II-III lepingulise esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kohtus kokku 12 tunni (1 + 2,25 + 0,75 + 8) ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati kohtus tunnihinnaga 150 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on pidanud põhjendatuks ja vajalikuks mh vandeadvokaadi tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (

1. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 156 eurot koos käibemaksuga (
2. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks kostjate II-III lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Arvestades tsiviilasja sisu peab kohus kostjate II-III lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 120 eurot (ilma käibemaksuta).

§ 174

lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostjad II-III on märkinud, et kostjad II-III ei ole käibemaksukohuslased. Tuginedes

§ 174

lõikele 10 ning kostjate II-III kinnitustele on kostjatele II-III hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuga. Kostjate II-III lepingulise esindaja õigusabikulude suuruseks kujuneb 1728 eurot (12 h x 120 eurot/h + käibemaks). 13 Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kostjad II-III solidaarvõlgnikud. Kuigi hagi on esitatud kostjate II-III vastu ja seda menetletakse ühes tsiviilasjas, osaleb iga kostja suhtes hagejaga menetluses iseseisvalt (

§ 207lg 2).

Seega leiab kohus, et hagejal tuleb kostjatele II-III menetluskulud hüvitada võrdsetes osades, so kummalegi kostjale 864 eurot. Kostjate II-III menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 432 eurot (2160 – 1728), so kostjate II-III menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata kostja II osas 216 eurot ja kostja III osas 216 eurot. 30.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Vismann Kohtunik 14