4-22-2458 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoobril 2022. a Tallinnas Tallinna kohtumajas Väärteoasja number 4-22-2458 Kohtukoosseis Kohtunik Mart

§ 227

lg 3 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik) VEIKO PAK, isikukood: 36504190282; EV kodakondsus; elukoht: xxx; e-post: xxx; kehtivaid väärteokaristusi 1; Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Kohtuistungi toimumise aeg 05.10.2022, 14.10.2022 Istungil osalenud isikud menetlusalune isik: Veiko Pak kaitsja: Reimo Mets kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p-st 2 kohus otsustas: 1. Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 06.07.2022 otsus väärteoasjas nr 2302,22,007901 ja teha uus otsus, millega karistada Veiko Paki

§ 227lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega üheks kuuks.

2. Vastavalt

§ 127

sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

1. Menetluskulud, s.o Veiko Paki lepingulise kaitsja tasud, jätta Veiko Paki enda kanda. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 4-22-2458
2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse
3. juuli 2022 otsusega väärteoasjas nr 2302,22,007901 karistati Veiko Paki

§ 227lg 3 rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o.

200 eurot ja

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusega järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Karistus määrati talle selle eest, et ta juhtis

1. juunil 2022 kell 15.04 Tallinn-Pärnu-Ikla 33 kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 151 km/h +/- 9 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 100 km/h, mistõttu isik ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h.
2. V. Paki esitas läbi kaitsja Harju Maakohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist osaliselt, s.o. lisakaristuse osas. Kaitsja märgib oma kaebuses, et lisakaristuse kohaldamine on kohtuvälise menetleja poolt põhistamata ja see puudus tingib kokkuvõttes ka lisakaristuse tühistamise. Samuti heidab kaitsja kohtuvälisele menetlejale ette seda, et otsuse tegemisel jäeti arvesse võtmata vastulauses esitatud selgitused rikkumise põhjuste kohta. V. Pak ületas enda sõnul lubatud sõidukiirust selleks, et vältida suurema liiklusohu tekkimist. See aga vähendab tema süü suurust, mida ei ole karistusotsuse koostamisel arvesse võetud. Lisaks märgib kaitsja, et V. Pak vajab juhtimisõigust nii töö kui ka eraelulistel põhjustel ja juhtimisõiguse kaotamine toob talle kaasa raskeid tagajärgi.
3. Kohtuistungil jäid V. Pak ja tema kaitsja kaebuse juurde, paludes lisakaristuse tühistamist. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. MAAKOHTU SEISUKOHT
4. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
5. V. Pakile heidetakse väärteoprotokolli kohaselt ette seda, et ta juhtis
6. juunil 2022 kell 15.04 Tallinn-Pärnu-Ikla 33 kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 151 km/h +/- 9 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 100 km/h, mistõttu isik ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 50

lg 5 p 3 nõudeid, mille kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatust. Lubatud sõidukiirus Tallinn-Pärnu-Ikla 33 kilomeetril on 100 km/h. Sellega pani ta toime

§ 227lg-s 3 sätestatud väärteo.

1. Väärteotoimikust nähtuvalt tõendab V. Paki poolt kiiruse ületamist kõigepealt politseisõiduki pardakaamera salvestis, mis filmis kiirusmõõteseadme tööd rikkumise fikseerimise hetkel. Seega on kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll asendatud video ja helisalvestisega. Vastavalt VTMS § 314 lg 1 sätetele võib menetleja tehtud foto, film või muu teabesalvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks kui see vastab väärteomenetluse seadustiku § 31 lõike 1 1 punktides 1-3 sätestatule. Kuivõrd videosalvestiselt on näha nii salvestise seos väärteoasjaga, salvestise aeg ja asjaolud ning kelle poolt see on loodud (politseisõiduki pardakaamera salvestis) ning salvestisel on ka väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud, on toimikus leiduv videosalvestis iseseisvaks tõendiks VTMS § 314 lg 1 ja § 31 lg 11 p 1-3 tähenduses. Salvestiselt nähtub (fail 20220612_150125_F.MOV), et V. Paki juhitud sõiduki MB GLE 53 registreerimismärgiga XXXXXX sõidukiiruseks mõõdeti 151 km/h teelõigul. 4-22-2458 Vastaval teelõigul oli liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimaks lubatud sõidukiiruseks 100 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 9 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 142 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 42 km/h. Sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati
2. juunil 2022 kella 15.04 ajal mõõteseadet Stalker DSR 2X nr DP021104 (taatlustunnistus nr TTRS-22/00048, väljastatud 10.03.2022). Mõõtmist teostas politseiametnik A. Roosileht, kes on läbinud ka pädeva mõõtja koolituse. Nendest tõenditest saab kogumis järeldada, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja politseiametnik A. Roosileht, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud

§ 227lg 3 objektiivne koosseis, s.o V.

Pak ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h võrra, millega rikkus

§ 50lg 5 p 3 keeldu.

1. Teo toimepanemist ehk kiiruse ületamist tõendavad ka V. Paki enda ütlused. Ta tunnistab teo toimepanemist, s.o kiiruse ületamist, selgitades samas, et ta ületas kiirust selleks, et vältida suurema liiklusohu tekkimist. Suurem oht tekkis tema sõnul seetõttu, et kaherealise maantee (2+1 maantee) kaherealine lõik hakkas lõppema sel hetkel kui ta autokolonnist möödus. Sõidukite, millest ta kiirendades möödus, olematu pikivahe ei võimaldanud tal enda sõnul sõidukite vahele tagasi reastuda ning seetõttu kiirendas ta kogu autokolonnist mööda enne kaherealise maantee lõppemist. Tema versiooni ohtlikust liiklusolukorrast tunnistas kohtus ka X, kes on V. Paki abikaasa ja kes viibis rikkumise ajal V. Pakiga samas sõidukis.
2. Kohus loeb tõendatuks selle, et V. Paki kiiruseületamine toimus tõesti sõidukitest möödasõidu ajal, see on üheselt nähtav videosalvestiselt. Liiklusohtliku olukorra vältimiseks kiiruse ületamine oleks põhimõtteliselt käsitletav hädaseisundina KarS § 29 mõttes, mis omakorda välistaks teo õigusvastasuse. Samas sellist hädaseisundit uuritud tõendite pinnalt järeldada ei saa. Kohtu hinnangul ei ole V. Paki ega Xi ütlused usaldusväärsed selles osas, mis puudutavad tekkinud liiklusohtlikku olukorda. Vähemasti ei ole objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt sellise ohu ettekujutamine videosalvestise kui objektiivse tõendi alusel põhjendatud. Videosalvestiselt on selgelt näha, et kaherealine maantee ei hakanud veel lõppema ja tegelikult ei olnud V. Pakil mingit vajadust kiirust ületades esimesse ritta tagasi reastuda. Pardakaamera salvestisest nähtub üheselt, et kaherealine tee, millel V. Pak sõitis, kestis kiiruse ületamise hetkel edasi veel vähemalt 25 sekundit ja sõidukeid sellel oli väga hõredalt (salvestis 20220612_150125_F.MOV alates 2:13-2:41). Seega saab nõustuda kohtuvälise menetleja arvutusega, et kaherealine tee kestis kiiruse ületamise hetkel veel vähemalt 1000 meetrit. Samuti nähtub pardakaamera videost see, et sõidukite rivi, millest V. Pak kiirust ületades möödasõitu tegi, koosnes viiest sõiduautost, mis kõik hoidsid omavahel täiesti normaalset pikivahet. Seega soovi korral oleks V. Pak saanud ka sinna vahele reastuda. Järelikult mingit liiklusohtlikku olukorda ei olnud. Kohtu hinnangul on V. Paki selline selgitus ennastõigustav ja ei riimu teiste tõenditega. Ei ole eluliselt usutav, et V. Pak võis sellises olukorras ja võttes arvesse tema pikaajalist autojuhikogemust (1983 aastast) seda olukorda ohtlikuks pidada.
3. Kohus loeb tõendatuks hoopis selle, et nn 2+1 maanteel kasutas V. Pak kaherealisel ja piiratud ulatusega sõidusuunal võimalust kõikidest eespool liikuvatest sõidukitest mööduda, et need talle maantee üherealiseks muutumisel ette ei jääks. Seejuures ei omanud kohtu hinnangul 4-22-2458 V. Paki jaoks tähtsust see, kas sõidukid, millest ta möödus, sõitsid lubatud kiirusega või mitte ning tema eesmärk oli neist kõigist kiirust valimata mööduda. Kohtu subjektiivsel arvamusel on see nn 2+1 maanteede probleem laiemalt ning liiklusohutuse asemel pigem soodustavad 2realisel lõigul kiiruseületamiste näol liiklusrikkumisi. See aga ei vabanda kuidagi V. Paki süüd.

§ 227

lg-s 3 sätestatud väärteo toimepanemine on võimalik tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohtu hinnangul ületas Veiko Pak sõidukiirust kavatsetult ja puuduvad teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. KARISTUS 10.

§ 227

lg 3 näeb võimaliku põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 227

lg 5 p 2 kohaselt võib

§ 227

lg 3 rikkumise eest määrata ka lisakaristuse juhtimisõiguse äravõtmise näol kolmest kuni kuue kuuni. 11. Kohtväline menetleja karistas V. Paki

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot ja

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära 1/4 määras ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni alammääras. Kohus ei nõustu aga sellisel viisil V. Pakile määratud põhi ja lisakaristusega ja märgib järgmist.

1. Karistuse määramise alus on KarS § 56 kohaselt isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samad põhimõtted kehtivad nii põhi kui ka lisakaristuse määramise kohta.
2. V. Paki süü suurust hinnates võtab kohus arvesse sõidukiiruse ületamise ulatust, s.o 42 km/h.

§ 227

lg 3 sätestatud kiiruse ületamise piirid on 41–60 km/h, seega menetlusaluse isiku sõidukiiruse ulatus lg 3 mõttes oli absoluutselt minimaalne. Samuti arvestab kohus seda, et rikkumine pandi toime asulavälisel heas seisukorras maanteel, päevasel ja hea nähtavusega ajal. V. Paki poolt rikkumisel kasutatud sõiduk oli tehniliselt korras. Maanteel liikusid V. Paki sõidukiga samasuunaliselt veel üksikud sõidukid. Vastassuunast tulijatele otsest ohtu ei olnud, sest vastassuunavööndeid lahutas metallpiire. Samas tuleb arvesse võtta ka seda, et liikudes kiirusel peaaegu 150 km/h ei ole juht võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse ees peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama ja juhi vaateväli aheneb olulisel määral sellisel kiirusel. Neid asjaolusid arvesse võttes ei saa V. Paki teosüüd pidada väga suureks, kindlasti jääb see alla keskmise. V. Pak kinnitas kohtus, nagu ka kirjalikus vastulauses kohtuvälisele menetlejale, et ta kahetseb teo toimepanemist. Samas suhtub kohus sellesse kahetsusse mõnevõrra kriitiliselt, sest seda väljendas ta kohtus alles peale seda kui kohus seda eraldi tema käest küsis. Lisaks jäi kohtule mulje, et pigem kahetses ta toimunud sündmusega kaasnevat ebameeldivat väärteomenetlust, mitte tegu (toimepandud liiklusrikkumist) kui sellist. Kokkuvõttes ei võta kohus V. Paki kahetsuse väljendamist liiga tõsiselt ning see ei vähenda tema süü suurust. 14. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalust isikut karistatud 10. novembril 2021

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot (teo pani toime samal päeval). 4-22-2458 Rahatrahv on tasutud 23.11.2021 ja rohkem kehtivaid karistusi tal ei ole. Seega on tuvastatud, et V. Pak pani vähem kui üheksa kuu jooksul toime kaks samalaadset rikkumist (

1. novembril 2021 ja
2. juunil 2022). Mitme liiklusalase rikkumise toimepanemine ühe aasta jooksul viitab iseenesest hooletule suhtumisele liiklusnõuetesse. Seda ei muuda ka asjaolu, et V. Pakil on enda sõnud juhtimisõigus juba aastakümneid ning iga aastaselt läbib ta kümneid tuhandeid kilomeetreid. Kohtu hinnangul tuleb arvestada asjaolu, et karistuseks

§ 227

lg 2 rikkumise eest on isikule eelnevalt juba määratud rahatrahv, kuid see ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, vaid ta jätkab rikkumiste toimepanemist ja teeb seda tahtlikult. Seega leiab kohus, et uuesti rahatrahviga (põhikaristusena) V. Paki karistada ei ole põhjendatud ning valida tuleb teiste ning karmimate karistusliikide vahel (juhtimisõiguse äravõtmine või arest). Kohtuväline menetleja mõistis käesoleva teo eest Veiko Pakile põhikaristusena rahatrahvi ¼ määras, so 50 trahviühikut ehk 200 eurot. Rahatrahv on

§ 227

lg-s 3 toodud alternatiividest kergeim karistusliik ning kohus leiab, et praegusel juhul ei ole selle määramine põhikaristusena enam põhjendatud kuna varasem rahatrahv ei ole teda uue ja tahtliku süüteo toimepanemisel heidutanud. Järelikult tuleb talle määrata raskemaliigilisem karistus, milleks rahatrahvi ja aresti vahel on juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus peab seda sobivaks karistusliigiks, sest see võib V. Paki reaalselt panna tunnetama talle mõistetud karistuse mõju ja see aitab edaspidi välistada uute samasuguste süütegude toimepanemist. Samas leiab kohus, et see karistus võib tulenevalt süü suurusest jääda miinimumi lähedale, sest ka lühiajaline juhtimisõigusest ilmajätmine mõjutab oluliselt isiku igapäeva elu.

1. Samuti ei nõustu kohus sellega, et lisaks põhikaristusele tuleks Veiko Pakile määrata lisakaristus (juhtimisõiguse äravõtmise näol). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.05.
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-18-17, p 13).
3. Nagu eelnevalt mainitud, siis käesoleva väärteo toimepanemise ajal oli V. Pakil üks kehtiv väärteokaristus

§ 227lg 2 järgi.

Kohus möönab, et V. Paki liikluskäitumine on karistusregistri kohaselt muutunud ajaga küll ohtlikumaks, kuna praegu heidetakse talle võrreldes eelmise rikkumisega ette juba raskema liiklusrikkumise toimepanemist Samas leiab kohus, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine oleks põhjendatud olukorras, kus põhikaristus ilmselgelt ei täida preventiivset eesmärki. Praegusel juhul seda aga väita ei saa. Kohtuvälise menetleja karistusotsuse põhjendused lisakaristuse osas tuginevad peaasjalikult 4-22-2458 ühele kehtivale väärteokaristusele ja sellest lähtuvale ohule, et ta jätkab samasuguste tegude toimepanemist. Kohus leiab, et selle pinnalt siiski ei saa järeldada, et tegemist oleks väljakujunenud harjumussüüteoga, vaid pigem juhusliku ja samas korduva käitumisaktigasamalaadse rikkumise pani ta toime ca üheksa kuulise vahega. Kohus leiab, et korduvusel ja süstemaatilisusel on süütegude toimepanemisel oluline vahe ja just süstemaatilised õigusrikkumised (so vähemalt kolm samalaadset tegu) võimaldaksid selles kontekstis lisakaristuse kohaldamist. Samuti ei viita V. Paki ütlused sellele, et ta ei saaks oma rikkumisest aru ning peab seda normaalseks käitumisviisiks. Tõsi, ta küll õigustas maakohtus ütlusi andes oma käitumist, samas tunnistas ka siiski, et on täiesti aru saanud, mida ta on teinud ja lubab seda edaspidi vältida. Saab aru, et sellisele rikkumisele järgneb karistus, mis võib tema töö ja pereelu väga olulisel määral segada. Kohus leiab, et Veiko Paki näol on tegemist 58 aastase väljakujunenud ja arenenud isiksusega, kellel on juhtimisõigus olnud järjepidevalt 1983 aastast ja kes ei vaja seetõttu preventiivses mõttes lisakaristust selleks, et edaspidi õiguskuulekalt käituda. Selleks piisab ka ainult põhikaristusest.

1. Seetõttu leiab kohus, et V. Paki tuleb karistada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise näol vastavalt tema süü suurusele minimaalses ulatuses, s.o üks kuu. See on piisavalt pikk aeg, et ta saaks aru vajadusest oma käitumist korrigeerida ning edaspidi vältida. Samas ei ole see nii pikk aeg, et võiks väga olulisel määral takistada tema töö- ja pereelu.
2. Mis puudutab V. Paki väidet, et talle on juhtimisõigust vajalik tööl käimiseks ja oma perekonna eest hoolitsemiseks, siis töö liikuv iseloom ja töökohustuste täitmine oli kaebajale teada ka enne rikkumist. Kui kaebaja leidis, et tema töö- ja pereelu korraldamiseks on juhiloa olemasolu vältimatult vajalik, siis pidanuks ta oma liiklusalasele käitumisele esitama kõrgemaid nõudmisi. Praegusel hetkel jäävad need argumendid tähelepanuta. Kohus märgib täiendavalt, et juhtimisõigust ei saa ära võtta ainult sel juhul, kui isik kasutab sõidukit tulenevalt oma liikumispuude tõttu (KarS § 50 lg 2). Selliseid andmeid pole kohtule esitatud. Kuna V. Paki abikaasa X omab samuti juhtimisõigust, siis on võimalik oma pere ja tööelu ühe kuu jooksul ka vastavalt ümber korraldada.
3. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse ning mõistab V. Pakile uue karistuse ja karistab teda

§ 227lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega üheks kuuks.

20. Kuivõrd kokkuvõttes jääb kaebus siiski rahuldamata ja väärteomenetlust ei lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, siis tulenevalt VTMS § 23 jäävad V. Paki menetluskulud (valitud kaitsjale makstud tasu) tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/